teatrielu_2012 copy_Layout 1 08.08.13 16:32 Page 146
päraseid sündmusi, aeg ja ruum tohivad käituda füüsikaseaduste vastaselt jne. Fiktsionaalse maailma „põhiseadus“ on fantaasia vabadus, selle looja võib kehtestada oma, fiktsioonimaailma sees toimiva tõe ja loogika. Kas pole siin tegemist väikestviisi paradoksiga? Maailma metafoor kutsub vedama võrdlusjooni pärismaailmaga, aga samas kuulutab fiktsiooni sõltumatust pärismaailmast ja võimatuste võimalikkust, tunnistades vaikimisi kunsti ning elu fundamentaalset erinevust. Tõepoolest, maailma metafoor töötab hästi ühelt poolt tiheda realistliku koega teoste puhul (nagu Dostojevski romaanid või Tšehhovi näidendid – ja paljud nende lavastused), teiselt poolt aga ulme- ja fantaasiakirjanduses, kus kirjaniku esmane hool ja huvi on üles ehitada uusi seninägematuid maailmu. „Maailmalikkus“ ei korreleeru niivõrd realistlikkusega elusarnasuse mõttes kui autori võimega luua reaalsuse illusioon. Kui lugeja vaimusilma ette tõuseb mitmekülgselt ja detailirikkalt kujutatud maailm, mis mõjub eheda ja usutavana, siis pole tähtis, missugune see maailm oma loomult on – elusarnane, unenäoline või täiesti irreaalne (vt Ryan 2001: 158). Madis Kõivu näidendimaailmades leidub kõikvõimalikke veidrusi – lapsed lendlevad tuules, auk räägib türgi keeli – ja abstraktsusi (nt tühi valge ruum, milles on kõik, mis on eimidagi), aga neid on kirjeldatud nii täpselt ja elavalt, et lugeja kujutluses omandavad need maailmad meelelise autentsuse. Illusionistlikkus tuleneb kujutamise viisist, mitte sellest, milliseid objekte ja situatsioone kujutatakse. Teadagi, Kõivu näidendid kuuluvad kirjandusse. Kuidas kohandada peaasjalikult kirjandustekstide toel arendatud lähenemisviisi teatrile? „Lavailm“ on iseenesest laialt käibiv poeetiline väljend ning lavastajatööd on maailma loomisena mõistnud nii lavastajad ise kui ka kriitikud. Kummatigi ei pea kõik lavastajad end uute maailmade ehitajaks ja teoreetikutel on lavastamise kohta välja pakkuda teisigi kujundmõisteid. On küsitav, kas iga lavastus genereerib iseseisva kujuteldava maailma eespool toodud tähenduses. Näiteks fragmentaarsed, ilma siduva loota lavastused, mis koosnevad omavahel nõrgalt või üldse mitte haakuvatest stseenidest, on pigem „maailmatud“, eriti kui lava mõistetakse üksnes näitamise kohana, mil puudub fiktsionaalne topograafia. Ma pean silmas niisuguseid lavastusi nagu näiteks Mart Kolditsa „Proffet“, Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semperi „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ ja „Pedagoogiline poeem“, Anne Türnpu „Metsik urisev õnn“ jpt. Traditsioonilise teatri maailm – tekstis ankurdatud, terviklik ja eneseküllane – hääbub, kui loobutakse läbivast tegevusest ning 146