NO99 ajakiri 2013

proovide jooksul kuude kaupa piiril käia ja püsida, siis lavastuse etendusi mängides on väga raske samasse kohta jõuda. Kas on üldse võimalik teha säärast teatrit, mis nii absoluutselt toetub emotsioonidele?

Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas saavad emotsioonid olla eesmärk omaette – pigem on nad ju vahendid?

Tuleb kohe küsida: kelle emotsioonid ja kus? See, et näitleja oleks laval emotsionaalne, ei saa muidugi olla lõppeesmärk. Kui ta laval higistab, aga see kedagi ei puuduta, on olnud tegemist tühja töö ja vaimu närimisega. Aga publiku poolt vaadates: ma usun küll, et emotsioonid on need, mida me kunstist otsime. Ma olen väga nõus, et emotsioone ei ole võimalik alati intellektuaalselt lahti seletada, neid on võimalik tunda ja nende ümber on võimalik väga palju seletada, arvata jne. Kuid lõppkokkuvõttes: kui kunstiteos sind emotsionaalselt ei puuduta, on ta suhteliselt mõttetu. Seega on emotsioon küll lõppeesmärk.

Aga kas te tudengitega arutasite, miks te nii teete või kuhu te tahate jõua?

Või võetakse mingeid asju iseenesest mõistetavalt? Kas pole oht, et sinu näitlejad või õpilased särisevad läbi ja samas ei tea ma, mis eesmärgil nad läbi särisevad? Kas nende jaoks avaneb ka võimalus teraapiliseks efektiks?

On lavastusi, mis lahendavad küsimusi, ja on lavastusi, mis tekitavad küsimusi.

Ma arvan, et kõik jäävad ellu ja on veel rohkem elus kui enne proove. Kuid ma alustaks kaugemalt, peaaegu tehnilisest küsimusest. Kui on väga emotsionaalne stseen, näiteks keegi nutab, siis kuidas stseeniga proovis käituda? Ütleme, et stseen saab valmis prooviperioodi esimeses osas ning seejärel tehakse üha uusi läbimänge. Kas peaks selle konkreetse juba “valmis” stseeni vahele jätma, või võiks emotsionaalselt markeerida, et mitte emotsiooni läbi kulutada, või proovida täie jõuga mängida? Ma olen küll lavastajana muutunud pehmemaks, mis ei ole vist hea, aga “Pedagoogilise poeemi” prooviperioodi käigus sain ma aru, et tuleb iga kord mängida läbi täie jõuga. Ja sel põhjusel, et emotsioon ei põle läbi, vaid ta vabaneb, ning see ruum, kus emotsioon paikneb, avardub. See on nagu painutamine: kui sa oled spagaati teinud, pead sa ka järgmised aastad tegema spagaati, mitte niisama jalgu laiutama. Kui ma vaatan tudengeid, siis nad on muutunud tegelikult palju rahulikumaks: nad on emotsioonid lahti painutanud, lahti sirutanud. Kui nad näitlejatena teavad, et neis on piisavalt palju elu ja kirge, siis see annab teatava rahu: sa ei pea muretsema, kas sa oled näitleja või mitte.

Kui sa püüaksid sõnastada enda elu eesmärki, siis kas saaksid seda teha ka ilma teatri mõisteta?

Paus Ma loodan, et ma saan üle oma kärsitusest. Pool elu oli mul tunne, et jõuan igale poole liiga hilja. Jõudsin Pärnu kooliteatrisse – helgemad ajad olid juba möödas. Jõudsin lavakunstikooli – helgemad ajad olid juba möödas. Jõudsin professionaalsesse teatrisse – ikka sama lugu... Aga põhjus on kärsituses: kogu