NO86 Perikles

Goweri sissejuhatust algavatele sündmustele ning Periklese seikluseid Antiookias. Shakespeare’i algus on sootuks teistsugune ning uurijate arvates näitab esmakordselt niivõrd jõuliselt kirjaniku antiklerikaalseid hoiakuid ning – nagu kommenteeris Berardemi-McLaughlini leidu ARTE erisaates Sibylle Llosa – tema erakordset usku inimese enda võimetesse oma saatuse määramisel. “Milline on Teie arvates selle leiu kõige väärtuslikum osa?” küsis saatejuht, ja Llosa vastas: “Kui siiani põhjendati sageli inimeste käekäiku fortuunade, jumalannade, deus ex machinate, ootamatute saatusepöörete, õnnelike juhuste või vähemalt nende hea ühiskondliku positsiooniga, siis käesolevate lausetega ütleb Shakespeare, et kõik deus ex machinad on hoopis humanes ex machinad – inimesed ise. See toob pöörde kogu senisesse kirjanduslukku.”

“Seal päris alguses Diana ise seisku. Me jumalanna endist moodi taevalik olgu, kuid tunnistagu, et Perikles [järgnevalt] ise oma loo määrab. Periklese teod ka Periklesele endale tundmata on, kuid ta ei kõhkle. Selle pärast – kui minu loo kangelane neid tundmata tegusid ometi teeb, on ta vapram kui kõige suuremad jumalannad. Suurem kui Diana. On ju jumalatel kombeks vaid nii teha, kuis jumalatel kombeks. Iga nende ohe on jumalate ohe. Aga inimlaps võib iga päev põrmust tõusta ja uuesti ärgata.”

Tõlgitud ajakirjast Isskustvo i drevnjaja literatura (märts 2008).