__MAIN_TEXT__
feature-image

Page 1

NO86


NO86 William Shakespeare Perikles Tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson (Kasutatud lõike Jaan Krossi tõlkest) Lavastaja Tiit Ojasoo Kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper Muusikaline kujundaja Tiit Ojasoo Laulud ja laulusõnad Chalice Koreograaf Jüri Nael (Tallinna Ülikooli koreograafia osakond) Koreograafi assistent Maiken Schmidt (Tallinna Ülikooli koreograafia osakond) Lauluõpetajad Toomas Lunge, Triin Ella Dramaturg Eero Epner Osades Perikles, Tüürose prints Diana, jumalanna Marina, Periklese ja Thaisa tütar

Risto Kübar Lenna Kuurmaa (külalisena) Mirtel Pohla

Antiookia Antiochos, Antiookia kuningas Antiochose tütar Thaliard, õukondlane

Tambet Tuisk Inga Salurand Rasmus Kaljujärv

Tüüros Helikanos, nõunik Kaks nõunikku

Gert Raudsep Andres Mähar, Tambet Tuisk

Tarsos Kleon, Tarsose valitseja Dionysa, Kleoni naine Philotena

Sergo Vares Marika Vaarik (külalisena) Andres Mähar

Pentapolis I kalur II kalur Merelained Simonides, Pentapolise kuningas Thaisa, Simonidese tütar Lychorida, amm Rüütlid

Gert Raudsep Tambet Tuisk Inga Salurand, Mirtel Pohla, Kairi Mändla, Lenna Kuurmaa Andres Mähar Lenna Kuurmaa Marika Vaarik Sergo Vares, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk


Daamid

Inga Salurand, Mirtel Pohla, Kairi Mändla

Kapten Madrus

Gert Raudsep Rasmus Kaljujärv

Efesos Cerimon

Andres Mähar

Tarsos Leonine Piraadid

Rasmus Kaljujärv Sergo Vares, Andres Mähar

Mütileene Lõbumaja peremees Lõbumaja perenaine Polt, lõbumaja teener Lysimachos, Mütileene valitseja Libud

Gert Raudsep Marika Vaarik Tambet Tuisk Rasmus Kaljujärv Inga Salurand, Lenna Kuurmaa

Esietendus 15. märtsil 2008 Tallinnas Aitäh GILD Bankers, Ardi Aav, Postimees, Kalev Spa, Focuspoint, Aatomike, Malle, Avicom, Janek, Mart Soo, Anne Türnpu


Lavastusala juhataja Pealavameister Inspitsient-rekvisiitor Lavameistrid Heli Valgus Visuaalid Kostümeerijad Õmblejad Jumestajad Kava kujundus Kava fotod Kava koostamine Teatri direktor-loominguline juht

Kairi Mändla Eero Ehala Franka Vakkum Anton Poljakov, Risto Roosaar, Mihkel Tomberg, Villu Jõgi Hendrik Kaljujärv Ants Kurist, Siim Reispass Ahto Vaher Moonika Lausvee, Sirli Vee Maimu Meritee, Sirje Kiil Lii Kärner, Mare Bachmann Martin Pedanik Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Eero Epner Tiit Ojasoo


Antiochose tütre laul ANTIOCHOSE TÜTAR kae, kui kae, kui mullal astun tärkab rohi! sa vaata, vaata, kuid veel katsuda ei tohi! tulge, tulge mulle l2hemale poisid, tulge, tulge, 2rge h2benege, poisid j2rgne, j2rgne mulle, sest mu kleiti tuul t6sta v6ib, olen kaunim, kui p2ikset6us, armsam, kui v6ililleke 6hus, seksikam, kui ükskõik, kes sinu arust on seksikas, olen kaunim, kui p2ikset6us, armsam, kui v6ililleke 6hus olen k6ik see millest yx mees yldse v6ib fantaseerida! PERIKLES iluegoist sa oled iluegoist iluegoist sa oled iluegoist

ANTIOCHOSE TÜTAR sa ilmusid mu ette nagu kevad, su n2olt peegeldub ainult haruldane r66m, sa süütasid mu rinnas ihad! oo jumalad, kuidas saada endale see 6nn? vaatasid mind - unustasid, oma sutukese avali, kysisin, mis on su nimi kokutasid mulle: “kell on viis”

PERIKLES iluegoist! oled iluegoist iluegoist sa oled iluegoist


Diana lohutuselaul DIANA ma yhte tean- muretsemine kyll ei aita pyhin sinu murekortsu pika paiga ma yhte tean- muretsemine kyll ei aita l2bi kurva prilli maailm ei saa paista mure midagi ei anna palju n6uab murekoorem seljas kaugele ei j6ua ma yhte tean- muretsemine kyll ei aita saada mure kosmosesse nagu laika t6sta pilk, mis m88da ohkelompe roomab tuleb olla vapper, et saaks vapper olla, ma yhte tean- muretsemine kyll ei aita pyhin sinu murekortsu pika paiga 2ra nyyd p6e v6ta end k2tte! 2ra nyyd p6e ja ole vapper!


Thaliardi mõrtsukalaul THALIARD tervituseks k6maki kirvega vastu pakku te n2ete riigipalgal m6rvarit - t2htkujult ambur, olen v22rikas killer, timukas suure S´iga, l6petan eluringe shlehviga, seisan, ymber laibad, nagu mooses keset punast merd tapan t88stressita, niikaua kui saan n2ha verd, tahan verd anna mulle verd, kylma verd verd verd verd verd anna mulle verd, juurde verd tahan verd! kui pead kukuvad ma ei kaota pead, ei kohku, vahel l6ikan endal n2ppu, et saada verega kokku, pane silmad kinni, kui sa oled pattu teinud, kui sa ikka kuuled mind, siis seekord j2id ellu, see on surmamaraton, niiet rooma r66muga konn, ja kuula, kuidas kolbad kr6mpsuvad kui mu botas p6ntsumas on hyybind verest sametil ma halastan v2hem, kui rambo, kes t88tab maksuametis, SURMAD “sa tapa mees! ja yxkord tuleb aeg, kui saad tehtud t88 eest medali! siis tuleb poeg, su j2reltulija, ja tapab sind et tappa edasi!” THALIARD tahan verd n2ha anna mulle verd, kylma verd verd verd verd verd, v2rsket verd anna mulle verd, juurde verd tahan verd verd verd


Haruldane leid Shakespeare’i kohta Selle aasta alguses avaldas kvartaalne ajakiri Renaissance Literature From A To Z avastusliku artikli, mis on juba tõuganud ümber vaatama mitmeid William Shakespeare’i hilisloomingu uurimisel kasutatud meetodeid ja nende meetoditega saadud tulemusi. Lühidalt öelduna seostub intriig Brissexi ülikooli kirjandusteadlaste professorite Linda McLaughlini ja James Berardemi avastusega, mille nad tegid juba 2005. aasta suvel ühes Londoni eraarhiivis rutiinseid korrastustöid tehes. Romantilise legendi kohaselt oli nende assistent parajasti puhastamas arhiivi bibliofiilset raamatukogu tolmust, kui ühe raamatu vahelt libisesid välja neli paberilehte. Berardemi sõnul (vt ka intervjuu The Guardianis 17.01.2008) oleksid lehed peaaegu makulatuuri arvatud, kuid ühel kohvipausil olid nad sattunud pooljuhuslikult professorite ette. Juba pärast esimeste ridade lugemist oli mõlemale selgeks saanud, et nende kätte on sattunud unikaalne leid, mis avardab mitmete William Shakespeare’i näidendite mõistmislugu otsustavalt. Nimelt olid nende nelja paberilehe peal ära toodud Shakespeare’i ühe kummalisema näidendi “Perikles” algus ning mõningad ääremärkused. Leiu teeb märkimisväärseks aga asjaolu, et leitud algus erineb tunduvalt “Periklese” kanoonilisest sissejuhatusest ning on siiani olnud uurijatele tundmatu. Enamgi veel: kui siiani oldi enam-vähem ühel meelel, et “Periklese” on kahasse kirjutanud Shakespeare ja William Gibson, kusjuures viimasele kuuluvad just esimesed stseenid, siis neljandal paberilehel seisnud Shakespeare’i initsiaalid ja tema äravahetamiseni sarnane signatuur lehtede päises (ebatüüpiliselt vasakule kallutatud “S”ga) ei jäta kahtlus, et Berardem ja McLaughlin olid leidnud selle alguse, mida just William Shakespeare oli oma näidendile planeerinud. Miks otsustati Gibsoni variandi kasuks, on veel täpselt teadmata, kuid oletatakse, et tegemist võis olla võlgadest tingitud kiirustamisega, mis sundisid Gibsonit oma stseene varem valmis kirjutama ja tõmbasid seega ka Shakespeare’i ettearvatust kiiremini kulgenud töötemposse kaasa. Kuidas ka ei oleks, on selge, et need neli paberilehte ei sisalda mitte ainult unikaalset poeetilist leidu, vaid moodustavad koos ääremärkustega terve kommentaariumi kogu “Periklesele”. McLaughlin ja Berardem on lubanud uurimistöid nimetatud eraarhiivis jätkata, kuigi vaevalt sealt sääraseid leide enam välja ilmub. Õnneks ei ole nad olnud kadedad oma avastust maailmaga jagama ning nii on samas ajakirjanumbris ära trükitud ka kõik neli lehekülge. Nimetasime eespool “Periklest” kummaliseks. Selle väite on välja käinud mitmed kirjandusuurijad, kelle sõnul on näidendis üllatavalt palju ebashakespearilikke jooni ning mitmed liinid on jaotunud ebaühtlaselt või segaselt. Nii ei ole päriselt teada isegi see, milline on see võti, millega “Periklest” lahti muukida ehk täpsemalt öeldes: mis on antud näidendi peateema. Nii on 20. sajandi teisel poolel mitmed “Periklese” lavastused


tõlgendanud näidendit eelkõige poliitilise ohudraamana. Näiteks Frank Munsteri lavastus Münchener Kammerspielenis mõned aastad tagasi tõstis esile Periklese kui noore printsi ning rõhutas ennekõike tema poliitilise vastutuse koormat, tõmmates sellega selgeid paralleele toonase Saksa valitsuse vastuoluliste otsustega. Skandaalseks kujunes stseen, kus Perikles toob Kleonile toiduabi: Munster kujutas Kleoni alamaid sakslastena, Periklese kaaskonda aga ameeriklastena, varustades mõlemad ilmselgelt 1950ndate algusesse kuuluvate kostüümide ja rekvisiitidega. Nii tõmbas Munster paralleeli kuulsale Marshalli plaanile, millega USA oli turgutanud sõjajärgset Saksamaad, ent moodsal moel ei unustanud Munster seose rõhutamist Saksamaa ja Iraagi tänaste suhetega. Kuidas ka ei oleks, skandaalist hoolimata tõsteti ka kriitikas esile, et kui ka Shakespeare’i näidend ongi kuidagi poliitiline, on siin ikkagi liiga palju selgusetut, mis ei luba teda päriselt poliitilisena käsitleda. Segane on näiteks juba Periklese päritolu ja selgitamata jääb tema ühiskondlik positsioon ning reputatsioon, kuna näidend ise algab juba sealt, kus Perikles on läinud võõrale maale naist kosima. Avastatud leid toob siin aga olulise läbipaistvuse. Nii on Shakespeare põhjalikult lahti kirjutanud Helikanose ja Periklese omavahelise suhteteraviku, mis täiendab oluliselt meie senist pilku. “Helikanos on Periklesele isa eest, nagu Jupiter on Junole,” kirjutab Shakespeare, “kuid Perikles ei saa olla tema poeg”. Veidi allpool kirjeldab Shakespeare, et Perikles on tõepoolest prints, oma maa ja rahva valitseja, kes ei kõhkle oma võimutäiuse näitamiseks ka vägivalda kasutamast. Helikanos seevastu on vananev, kuid vajadusel otsustav ning jõuline idealist, kelle truudus Periklesele on piiritu. Berardemi sõnul võiks kergesti näha siin paralleeli toona kuningakojas valitsenud olukorraga, kus noor ja auahne prints James oli järjest enam pead tõstmas ning tema truu regent sir Henry Hughes oli muutunud üldise pilke objektiks. Ometi ei luba seda teha Shakespeare’i enda ääremärkus, kus ta kirjutab umbes nii: “Ma ei kirjuta “Periklest” selleks, et öelda meie valitsejatele, milline peab olema nende õige käitumise iseloom. Valitseja õiget iseloomu on [mõtet] kõneleda ainult valitsejale endale, samas kui hea publik muutub ainult vihaseks ning kurvaks. “Periklesest” saagu näidend, mis jutustab publikule ainult sellest, mis nende enda [südame]headuse lähedal seisab. Saagu sellest näidend, mis laulab rohkem kui kõneleb.” Berardem teeb siit kaugeleulatuva järelduse: Shakespeare ütleb otsustavalt lahti oma näidendi võimalikest poliitilistest alatoonidest ja keskendub üldinimlikule. “Perikles olgu prints, keda juhatab tema vankumatu tahe. Kui see [kõlab] nagu muinasjutt, siis see on muinasjutt,” kirjutab Shakespeare. Järgneval leheküljel on mõned visandid, mis näitavad, et Shakespeare plaanis “Periklese” pealkirjaks tegelikult “Perikles ja Marina”. “Marina, Periklese tütar, on armetu lind, kes ometi lendab õhus,” ütleb ta. Ja lisab kohe: “See lugu on nii printsist, kes kardab, kui ka Marinast, kes julgeb. Perikles ületagu hirmu, sest vaid nii saab temas võitu vaprus. Marinas aga säragu igavene julgus, mis muudab tema ümber kõik ilusaks, nagu muudab ilusaks


värv roosiõie. See julgus aga saagu kogu aeg katsumise alla pandud, sest ainult nii on see julgus.” Shakespeare jätkab veel pikalt Marina teemal ja lisab lõpus, et “Marinas säragu [ennekõike] kirg”. Mida ta täpsemalt selle all mõtleb, on uurijate sõnul selgusetu, küll aga tõlgendavad nad üht lühikest passaaži nõnda, et Shakespeare olevat kavandanud näidendile hoopis teistsugust lõppu. McLaughlin kirjutab: “Shakespeare’i sõnadest võib välja lugeda soovi, et Marina saaks küll kokku isaga, kuid see oleks lahkumine: Marina sureb (mis põhjustel, ei ole täpsustatud) ning muutub täheks. Periklesele ei tähenda see kaotus aga surmahoopi, vaid tema südamepuhtus muutub nüüd teemantkõvaks. Shakespeare nägi selles lahenduses mitte traagilist finaali, vaid midagi õrna ja tundlikku. Ilmselt pani teda sellest plaanist loobuma aga soov mitte muutuda liiga fantastiliseks. Kirjutab ta ju ise: “See näidend olgu suurem kui elu, sest Perikles ja Marina on suuremad kui elu. Kuid ärgu olgu ta elule võõras, vaid pakkugu lohutust kurbadele ja rõõmustagu üksikute südameid. Ärgu mõeldagu, et see näidend on väljamõeldis. Ma võin rahus pea padja peale panna ja oma silmad igaveseks sulgeda, kui tean, et head inimesed selles loos imet näevad ja kogevad.”” Milline on aga selle leiu nn laiem väärtus? Juba on esimesed kommenteerijad leidnud, et William Shakespeare oli tunduvalt poeetilisem ja suurem, kui seni arvatud. Palju on tema näidendeid – ja seda eriti 20. sajandil – tõlgendatud poliitilis-sotsiaalsete allegooriatena, kuid Shakespeare näib (vähemalt hiljem) seda seisukohta tühiseks pidavat. “Tema sooviks oli kirjutada inimestele ja täita nende südamed rõõmuga,” ütleb Berardem. “Poliitika mõjutamist pidas ta teatris kohatuks, eesmärgipäratuks ning kõigele lisaks ka tegijatele ohtlikuks, sest siis ei tegelevat nad enam kõige suuremate küsimustega, vaid argipäevaste ebameeldivustega. Teater pidi Shakespeare’i meelest olema suurem kui elu, mitte elu ise.” Selle julge seisukoha ümber on tekkinud juba esialgne akadeemiline diskussioon. West Bromwichi võrdleva kirjandusteaduse professor Hubert D. Wrangler, kes mõned aastad tagasi lõi laineid oma “ruupor-Shakespeare’i”teooriaga (mille kohaselt on kõik Shakespeare’i tekstid väga suurel määral tagasiviidavad toonasele linnafolkloorile, kuulujuttudele, anekdootidele jms ning autori rolliks olevat olnud vaid olemasoleva materjali poetiseerimine), on säärasele seisukohale muidugi juba otsustavalt vastu vaielnud. “McLaughlini ja Berardemi leiu suurim, kuid kahjuks ka ainus väärtus on see, et Briti Kuninglik Raamatukogu saab endale juurde väikese turismimagneti ning loodetavasti on need neli lehte ka põhjuseks, mis lõpuks ometi sunniksid neid muutma oma veebikeskkonda, mis näib pärinevat Shakespeare’i kaasajast,” ironiseerib Wrangler. “Shakespeare kirjutas oma tekstidega mahuka kommentaariumi toonase Inglismaa kohta ja Brissexi koolkond, kes on juba aastakümneid teinud meeleheitlikke katseid väita vastupidist, püüavad neljal paberikesel toodud mõlgutustega ümber lükata seitsetsadat lehekülge Tõde,” lõpetab Wrangler oma terava artikli.


Samas almanahhi Shakespeare on Shakespeare veebruarinumbris on Berardem aga otsusekindlus ise. “Ka oma kõige fantastilisemas tekstis [“Perikles”] ei oleks Shakespeare osanud kokku kirjutada müsteeriumi, mille kohaselt elab Inglismaal kirjanik, kes püüab oma kunstiga tõsimeelselt poliitikat teha,” ütleb ta. “Wrangleri seisukohad on sama eakad nagu tema isegi. Ta unustab lugeda tekste ennast. Shakespeare ei avalda meile oma neljal leheküljel tegelikult midagi uut. Me teadsime juba varem, et “Perikles” ei keskendu mitte sellele, et öelda midagi Inglismaa kohta, vaid inimese kohta. Selle loo keskmes on inimene, kes ei ole poliitik ega isegi prints, kes saavutaks edu tänu oma positsioonile, vaid mees, kes võitleb endale oma õnne välja. Sealjuures ei ole tema suurimaks väärtuseks mitte võitlus, vaid see, mille n i m e l ta seda peab: õnn. Tegelased, kes Periklest ümbritsevad – Helikanos, Lysimachos, Polt, Simonides, Cerimon jt – on kõik oma positiivsete ja negatiivsete joontega tegelased, keda teatris armastatakse nimetada karakteriteks, kuid ainsad, kelle tegevus on inimelu õilistav, on Perikles ning tema tütar.” (Nimetatud diskussioon jääb ilmselt siiski lõpetamata, sest Wrangler lahkus selle aasta naistepäeval.) Ent millised on need alternatiivsed lõigud ja eriti – milline on see algus, millest Shakespeare’i lehed kirjutavad? Õigupoolest ongi autor visandanud ainult kaks lõiku. Neist üks puudutab Marina ja Leonine’i stseeni mererannas, kus Leonine üritab Periklese tütart mõrvata. Millegipärast on Shakespeare selle kirjutanud moel, mis lubab oletada, et hoopis sellest võinuks saada kogu näidendi sissejuhatus enne õiget sündmuste käiku. “Kui Leonine tõmbab välja mõõga, siis [Marina] ei hakka teda elu pärast paluma. Marina ei karda elu kaotamist, sest tema pisarad ei teeni teda ennast, vaid teisi. [Marina] pisarad kastku teised õitsema, kuid ta ise jäägu kuivaks nagu kuivanud kaev.” Just see pidanuks Shakespeare’i meelest ka selgitama, miks Leonine’i jaoks Marina tapmine niivõrd raske on: mitte Marina ilu, vaid tema usaldus ja hoolitsus oma mõrtsuka vastu on need, mis ei jäta kurjale mingit eluvõimalust. McLaughlin lisab: “Marina tunded sel hetkel mererannas ei ole paanika, hirm ega hüsteeria, vaid lahkus, kaastunne ning mõistmine.” Shakespeare’i veidi segaseks muutuvates märkmetes (õnnetul kombel on just siinkohal teinud hallitus ning professorite assistendi teatav rumalus paberite kohtlemisel oma töö ning kiri on osaliselt loetamatu) järgneb: “Kui Marina on [ära viidud], tapab Leonine ka enda ses uues universumis [?], mille piirid talle tundmata on. Tema ainus tee [puhtusele] ja päikesele on surm, aga ta läheb, naeratus ja Marina pisarad põsil” kirjutab läbi aegade suurim näitekirjanik. Muide, Leonine’i nime kirjutamisel kasutab ta kirjaviisi, mida toonases alamlondoni murdes võiks kergesti mõista ka “Lismahhosena” ning võib oletada, et ka Polt oleks tegelikult olnud üks Leonine’i variante. Teine ja huvitamagi osa puudutab aga “Periklese” algust. Tõsi, sellest on tegelikult säilunud ainult kaheksa lauset. Teatavasti kirjeldab praegune algus


Goweri sissejuhatust algavatele sündmustele ning Periklese seikluseid Antiookias. Shakespeare’i algus on sootuks teistsugune ning uurijate arvates näitab esmakordselt niivõrd jõuliselt kirjaniku antiklerikaalseid hoiakuid ning – nagu kommenteeris Berardemi-McLaughlini leidu ARTE erisaates Sibylle Llosa – tema erakordset usku inimese enda võimetesse oma saatuse määramisel. “Milline on Teie arvates selle leiu kõige väärtuslikum osa?” küsis saatejuht, ja Llosa vastas: “Kui siiani põhjendati sageli inimeste käekäiku fortuunade, jumalannade, deus ex machinate, ootamatute saatusepöörete, õnnelike juhuste või vähemalt nende hea ühiskondliku positsiooniga, siis käesolevate lausetega ütleb Shakespeare, et kõik deus ex machinad on hoopis humanes ex machinad – inimesed ise. See toob pöörde kogu senisesse kirjanduslukku.” “Seal päris alguses Diana ise seisku. Me jumalanna endist moodi taevalik olgu, kuid tunnistagu, et Perikles [järgnevalt] ise oma loo määrab. Periklese teod ka Periklesele endale tundmata on, kuid ta ei kõhkle. Selle pärast – kui minu loo kangelane neid tundmata tegusid ometi teeb, on ta vapram kui kõige suuremad jumalannad. Suurem kui Diana. On ju jumalatel kombeks vaid nii teha, kuis jumalatel kombeks. Iga nende ohe on jumalate ohe. Aga inimlaps võib iga päev põrmust tõusta ja uuesti ärgata.” Tõlgitud ajakirjast Isskustvo i drevnjaja literatura (märts 2008).


Pulmalaul PERIKLES: Sellest hetkest, kui mina nägin siiiiiind OO,Sellest hetkest, kui mina nägin sind Sellest hetkest, kui mina nägin sind on mu elus üks eredasti helkiv täht muutus minu saatus, minu elukäik, sellest hetkest, kui mina nägin sind, THAISA: Sellest hetkest, kui mina nägin sind, on mu elus üks eredasti helkiv täht muutis minu saatust vaid su silmapilk, sellest hetkest, kui mina nägin sind, PERIKLES: oled mu suur armastus minu suur suur unistus, oled p6hjus miks ma yldse elan, S`uga leian rahu oled minu sõber ja mu arm varjupaik mu südamele, THAISA: oled minu igatsus, mu hinge sügavus, sa valgustad mind, kui on saabund öö, Oled minu mõtted, minu hingetõmbed oled minu südames, mis sulle lööb, PERIKLES: Ma tahaksin õppida sind tundma - sind mõista ja vaid sulle just kuulub mu süda, KOOS: Ma tahaksin õppida sind tundma - sind mõista ja vaid sulle just kuulub mu süda, THAISA: Sellest hetkest, kui mina nägin sind, on mu elus üks eredasti helkiv täht


muutis minu saatust vaid su silmapilk, sellest hetkest, kui mina nägin sind, THAISA: oled minu igatsus, ja iga pingutus, mis teen, mu sõber ja armastaja, Sulle kuulun ma ja minu imetlus, oled minu südame valitseja PERIKLES: kõik see, mis sinus on ilus, oled päikespaiste ja vari mu armujumalanna, olend pilve tagant, oled kõige parimatest parim! THAISA: Seda kõike sa oled, mida teised ei ole, tahan sind nüüd ja kohe üksinda KOOS: Seda kõike sa oled, mida teised ei ole, tahan sind nüüd ja kohe THAISA: siiiiind üksinda THAISA (aga ka võibolla keegi teine, sest pulmas leitakse üksteist ja värki) Sellest hetkest, kui mina nägin sind THAISA (aga ka võibolla keegi teine, sest noh, pulmas teate küll...) Sellest hetkest, kui mina nägin sind THAISA: on mu elus üks eredasti helkiv täht PERIKLES: muutis minu saatust vaid su silmapilk THAISA: Sellest hetkest, kui mina nägin sind PERIKLES: Sellest hetkest, kui mina nägin sind


Thaisa surmalaul THAISA: kuskil teisel pool, udust valget sood nagu öine lind rändab minu hing hoiatuseta pidin minema, vaid m2lestused j2id j2tma hyvasti! PERIKLES: kallis, oota nüüd mis teeks ma sinuta armsaim, vasta, 2ra vigurda! kohe t6used yles, pai mul teed ja ytled, et see k6ik on nali, v6i siis yx paha uni, THAISA: mul aeg on lahkuda, kuid sul pikk elu ees, sa pead nyyd leppima ja j2tkama oma teed PERIKLES: su k2si on j22kylm, on syda peatunud su pilk, su naerul suu kus on nad kadunud? THAISA: kuskil teisel pool, udust valget sood sulle sositan hyvasti, mu arm... (inglid v6i kes seal on tantsugrupp maigutavad suud linti lauldu järgi) : sind vajjaaan! (3x) PERIKLES: (kuid nyyd teisel pool udust valget sood sulle sosistan hyvasti mu arm)


Marina Thomas Stearns Eliot Quis hic locus, quae regio, quae mundi plaga? Mis mered mis rannad mis hallid kaljud mis saared mis vesi vastu vööri laksumas ja männilõhn ja musträsta laul läbi udu mis kujutused naasvad oh mu tütar Need, kes koerahammast ihuvad, mis pole muud kui surm need, kes koolibrihiilguses kilgendavad, mis pole muud kui surm need, kes rahulolulautades istuvad, mis pole muud kui surm need, kes loomade joovastuses vaevlevad, mis pole muud kui surm on kaotanud tähenduse, hajunud tuulde männihõngu ja puudelaulu udusse halastusse mis siin paigas täos Mis on ses näos, mis ähmasem ja selgem randmetuksumises, mis nõrgem ja tugevam kingitus või laen? kaugem tähtedest, lähem kui silm. Lehtedes sosinad, rutakas naerukihistus seal kus kohtuvad kõik veed unedealuses kihistus Jää käes pukspriit lagunend, kuuma käes värv ja tihistus. Mina selle tegin ja lasin meelest, mäletan vahel. Taglastus vilets, pehkind puri rebenend peelest ühe suve ja teise sügise vahel. Poolteadlikult selle teadmatu, tundmatu tegin omaks. Lekib kiilulaud, toppimist tahavad praod. See kuju, see nägu, see elu on elus, et elada aegilmas teispool mind: las mina loovutan oma elu selle elu, oma sõnad selle veel sõnastamatu, huuled avali ärganu, lootuse eest, uute laevade eest. Mis mered mis rannad mis kaljusaared mu laevakaarte ees ja metsrästas hõikamas läbi udu mu tütart. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo Ilmunud kogumikus “Ahermaa ja teisi luuletusi”


Litside laul LITS II tahaxid end tunda kui t6eline mees? astume t8isesse suhtesse! sina annad raha, ja mina olen kena teen missa tahad ja veidikene enam, meie töö on olla ahvatlev ja kiita sind, kuigi tegelt oled kehv siit saad seda, mida kodust ei saa, olen sinu teeneids pammy geisha, LITS I kuigi meile see meeldib, kerge t88, hästi teenib, tuleb klientide süda sulatada pisaratega! KOOS evribadi sheigib oma shõkõ tõmm tõmmi, ja teenib ise v2lja oma k6pi tseki j6mmilt LITS I vahel nad armuvad, kui koolipoisid tööseisu kohalt aga see on ohtlik, kui mõne kliendiga on hea, pole vahet, rikkamaid eelistan “tore” pole amet KOOS kuigi meile see meeldib, kerge t88, hästi teenib, tuleb klientide süda sulatada pisaratega! evribadi sheigib oma shõkõ tõmm tõmmi, ja teenib ise v2lja oma k6pi tseki j6mmilt


Lysimachose laul te ette ei kujuta, mis mees ma olin ma naisterahvaid kohtlesin nagu oleks nad pori, ma v6tsin neid ja j2tsin neid nagu musti sokipaare, kinkisin asju, p2rast esitasin arve, ma kutsusin neid v2lja, ise kohale ei ilmund, ma olin siga!

kuid siis tulid sina!

kauplesin seksiv2rki kuid sa ei tahtnud mind k2isin peale! ostsin su jaox k6ik, kuid sa pole auhind yhe hea eest! tegid mul selgex, et pean muutuma kasvama ymber 6petasid mu k2ituma kuni yhteist j2i kylge, ma hoian kurssi nyyd!


L천pulugu PERIKLES inimesed te saate nyyd osa, armastusest k6ige suuremast maal, meie 6nn kytab ylesse toa, kui ytleme yxteisel s`alaam! Mingi mees: Yo, people in da house, this is tribute to power of love! oujeee beibs, THAISA: ooo, inimesed te saate nyyd osa, armastusest k6ige suuremast maal, meie 6nn kytab ylesse toa, kui ytleme yxteisel s`alaam! on kitsad need armastus teed, suisa ime, et yxteist leidsime aga oli, mis oli, oli mis oli, aeg on 8elda s`alaam salaame ishke ishke ishke salaame ishke. KOOS: salaame ishke ishke ishke, LYSIMACHOS: uuu, ma enne olin kuri, armastus siis kasvatas mind MARINA: sa oled tubli tubli, j2tka samas vaimus edasi! on kitsad need armastus teed,


suisa ime, et yxteist leidsime aga oli, mis oli, oli mis oli, aeg on 8elda s`alaam LYSIMACHOS: salaam e ishke CERIMON: armastus on parim ravi, ka ravitseja saab sealt abi, kui inimesi tervex ta teeb armatus see raputab sees, paneb tantsima mindki veel, noh, peaaegu puujalaga meest, PERENAINE ja MEREMEES: aga kui sa yldse ei armasta, k6igile koguaeg halba tahad siis l2heb sul v2ga t2barasti nurgas k2garas siis istud yxinda verd pyhid ja nutad, kuhu armastus j2i, parem tee asju h2id ja ytle k6rval inimesele, salaaam e ishke


Teater NO86, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee

Profile for Teater NO99

NO86 Perikles  

kavaleht Teater NO99

NO86 Perikles  

kavaleht Teater NO99

Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded