Page 1

NO81


NO81 Startup Autor-lavastaja Mart Kase Kunstnik Kairi Mändla Kasutatud eralugusid ja vestlusi, katkendeid Douglas Couplandi romaanist jPod Osades Nikita Kristel Leesmend (külalisena) Alex Gert Raudsep Marius Bert Raudsep (külalisena) Tim Jaak Prints Lisaks matemaatikaõpetaja ja Red Bulli samplingutüdrukud Etendus on ilma vaheajata. Esietendus 19. mail 2009 kell 8.15 Lavastuse valmimisele aitasid kaasa AS Suva, Velvet, Mart Lankots, Teele Ardel, Sten Tamkivi, Skype, Angela Mooste, Jaan Schmidt, Bibi Raid, Tallinna Inglise Kolledž, Elmar Vaaro, Viktor Saarestik, Red Bull Eesti, Liisa Piisel, Stanislav Nemerzitski, Vilja Sliževski, Toomas Lunge, Mart Soo, Jana Liiv, Maria-Kristiina Peterson, Reili Randma, Berta Elli, Triin Tisler, Tiit Ruubel, Andres Ottis, Reigo Järvsalu


Lavastusala juhataja Kairi Mändla Pealavameister Eero Ehala Inspitsient-rekvisiitor Ülle Hertmann Lavameistrid Risto Roosaar, Mihkel Tomberg, Reigo Tammjärv Heliinsener Jaan-Andres Tellus Videoinsener Ahto Vaher Valgus Ants Kurist Kostümeerijad Anu Jääts, Sirli Vee Õmblejad Maimu Meritee, Sirje Kiil Kava kujundus Martin Pedanik Kava fotod Oleg Hartšenko, Aivo Kallas / Velvet Kava koostamine Eero Epner Teatri direktor-loominguline juht Tiit Ojasoo


Minu arust on kõik inimesed elus vähemalt korra unistanud oma kohvikust või pagariärist. See hommikune värske ahjusooja piruka lõhn on meeletu jõuga. Kell on 7:52 ja ma istun ühes vanalinna pagariäris. On teisipäev, täpselt nädala pärast algab esietendus. Linnas elu käib, autod vuravad ja seljakottidega noorukid kiirustavad kooli. Jalutasin enne Balti Jaamast läbi, sealsed putkad tegelesid kauba sissevõtmisega kõnniteele pargitud valgetest kaubikutest. Balti Jaamas on üks Tallinna legendaarsemaid kiirsöögikohti – 24 tundi lahtiolev tšeburekibaar. Kümne krooni eest saab sealt alati täiskõhutunde, sest tooted on lihtsalt niivõrd rasvased. Mugin oma rosinarulli ja praegu trükin ainult parema käega, sest vasak kleepub saiast. Kõrvallauda istusid keskealine mees ja naine, kardan, et armukesed. Joovad kohvi, mees sööb mandlipirukat, naine kohupiimataskut. Läbi suurte klaasakende on näha juba üsna mitmendat sukkades ja lühikestes pükstes kooli ruttavat noort tütarlast. Nähtavasti selleaastane moeröögatus. Armukesed vahetavad repliike: “Ei tea, kas Janek on juba tööl.” ning “Läbirääkimised käivad.” Kui Balti Jaama turg nüüd varsti lammutatakse, siis on mul väga kahju. Õnneks on kinnisvaraarendajatel raha otsas, elu vajab arendamist, aga ebaühtlused ja emotsioonid võiks jääda. Käis üks püsikunde, kellele ulatas müüa ilma pikema vestluseta paar kilekotti. Kõrvallaua paarike räägib telefoniga helistamisest, lauakõnedest ja mobiili käes hoidmisest. Mees ohkab ja helistab. “Tere, saad sa korraks. Ütle palun, mis kellaks võiksime tulla. Me oleme iseenesest linnas. Peale veerandit. See on siis kümne või viieteist minuti pärast. Aitäh sulle. Okei.” Võimalik, et nad lähevad mõne tuttava notari või advokaadi juurde vastuvõtuvälisel ajal asju ajama. Milline notar võtaks kliente vastu kell 8.15 hommikul? Siin kohvikus ei ole wifit, tähendab siia ulatub kaks suletud võrku, ei pääse ma kumbagi. Kui siin oleks wifi, siis ma siin seda juttu nähtavasti katkestamatult ei kirjutaks. Ikka otsiks netis midagi. Tõukerattaga poiss möödus akna tagant. Võimalik, et temast saab kunagi ettevõtja. Mõni hetk tagasi tundus mulle, et nägin kaugemal tänavaotsal Ivari Padarit, aga see vist ikkagi ei olnud rahandusminister. Mul on sellest Padarist alati kahju, kui ta tõsise näoga üritab Terevisioonis rääkida kärbetest. Ta näost peegeldub alati, et tegelikult tahaks ta hommikuti olla laudas. Kõrvallaua armukesed räägivad omavahel, et võiks meeste ilusalongi avada.


Ilusate meeste salongi. Mees lubab hakata maskotiks, torsomodelliks. “CVsse panen aastatel 2009 – 2010 vabakutseline torsomodell.” “See kirgastab su CV-d.” Nad lahkuvad, mees tõmbab pähe nokatsi, naise kontskingad klõbisevad. Kohvikusse on imbunud neli keskealist daami, ostavad kõik saiakesi kontorisse kaasa. Hea näpistada kohvi kõrvale. Moonisai, pähklilips, kodune õuna-pähklikook, lõhepirukas, brüsseli sai. Aknast mõõdub tüse kiilakas higine mees. Võimalik, et tuli rongi pealt, rongivagunites on hommikuti lämbe. Minu arust on läpakakotid äärmiselt koledad, just sammus mööda tänavat üks ülikonnas mees, vinks-vonks välimusega, aga üle õla massiivne kole must läpakakott puusal kõikumas. Kui ma mõtlen tuleviku peale, siis mul on hea olla. Uksest astus sisse kerjusvanatädi, kel on McDonalds’i joogitopsis sente. Müüjanaine vahetab hea meelega vanatädi sendid viiekrooniseks. Aknast möödub naine koeraga. Koer on rihma otsas. “Tsau. Kus sa oled? Just tulid? Vaata see võti, mis kassas on. Võta see võti, mine taharuumi, võta sealt see grafoprojektor ning vii see nõupidamisteruumi.” Ka see naine sai juba kokkulepitud kauba. Aknast möödus järjekordne kiilakas higine tüse mees, seekord jalgratta seljas. Ei teagi, kuidas need inimesed suudavad munakividel jalgrattaga sõita. Kehka õps suundub ca 12 kümneaastase poisiga Šnelli tiigi parki kehalise tundi. Ühel poisil oli käes jalgpall, mitmel teisel tokid jalkaväljaku märgistamiseks. Raadiost kostub Queeni “Show Must Go On.” Võtan veel ühe kohvi. Proovini on jäänud tund. Mis ettevõtet võiks teha? Astusid sisse kaks moodsates teksades meest. “Üks Hawai pirukas ja kas see seenekeeleke on ka värske?” “Kõik on värske.” Teine mees: “Mulle palun üks mandlikolmnurk.” Jah, pirukad ja saiakesed on kallimaks läinud. Üks eksemplar maksab 10 krooni või rohkem. Olen jäänud müüjaga kahekesi. Kell on 8:27. Nii. Nüüd astus uksest sisse ca 2 meetrit pikk mees, kes ütles “Privet. Kohvi.” ja nad hakkasid müüjaga vene keeles vestlema. Raudselt on see mees siin enne ka käinud. Hästi sirge seljaga patsiga tüdruk läks reipal


sammul Raekoja platsi suunas. See tüdruk käib raudselt trennis. Kaugemal komberdab üks baretiga tädi, Rimi kilekott on käes. Võimalik, et tema tegeleb taaraga. See ei ole halb amet, liikuda saab ja arvan, et teenistus on päris hea. No nii. Nüüd tuli proua. Võttis päikeseprillid peast. “Kas pizzasaiu ka on?” “On.” “Ma tahan tšeki ka saada. Kaks pizzarulli ja kaks kreemisaia. Aga eraldi tšekid pizzarullidele ja kreemisaiadele.” Pärast on proual hea kõrvallaua proualt täpne summa sisse kasseerida. Mööda vuras takso ja Saku Lätte embleemidega kaubik. Transport ja vesi jäävad alati äriks. Lähen jalutan vanalinnas ja otsin mõtteid. Hommikud on imelised. “Daite adin nisuleib” “Palun.”

Mart Kase


Vestlus Skype Eesti juhi Sten Tamkiviga (katkend)

Gert Raudsep: Mitme aasta peale ette te töötate? Sten Tamkivi: Selle kohta on ütlus, et inimesed ülehindavad tehnoloogia lühiajalisi mõjusid ja totaalselt alahindavad pikaajalisi. Kui keegi räägib sellest, et televisioon kaob ära, siis istub kogu inimkond maha ja ootab kaks aastat ja ütleb: näe ei kadunud ju, ega pane tähele, et 15 aasta pärast televisiooni tõesti pole enam. Ajaline dimensioon on tarbijatel nihkes ning tegelikult saab mõjutada neid suundi, mille arenguid nad ette ei kujuta. Mida kaugema vaate sa võtad, seda hägusam see vaade on. See, mida me 15 aasta pärast teeme, on väga abstraktne (näiteks: võib-olla on 15 aasta pärast hologrammkõned), kuid me teame üsna täpselt, mida me teeme kolme aasta pärast. Meil on detailselt, konkreetsete projektide raames, väga lühiajaline vaade, kõige rohkem 18 kuud ette, kuid kaugemale ei olegi mõtet plaane teha, sest niikuinii kõik muutub. Mart Kase: Mis sa arvad, kas on üldse võimalik, et kuskil Eestis on praegu mingisugune mõte, mis võiks kasvada nii suureks nagu Skype? Mõte võib vabalt olla. Aga see, et kõik klotsid kokku langevad või puzzle kokku läheks: et leida õigel hetkel õiged rahastajad ning leida õiged inimesed: need, kes suudavad äripoolt juhtida, kes suudavad tehnoloogia valmis ehitada, kes suudavad brändi külge panna – kõik need komponendid peavad õigesti minema. Ma arvan, et kuskil viie või kümne aasta pärast tuleb ilmselt uus laine ettevõtteid. Ma loodan, et nad tekivad Eestisse, kuid selleks peab palju muid asju ka õigesti minema. Näiteks peab tekkima arusaam, et asja ei saa teha ainult eestlastega ehk: ei saa mõelda kellegi passikaante või nahavärvi peale. See on täiesti absurdne, kui sa tahad globaalset äri teha. Ja teistel inimestel Eestisse tööletulek on jätkuvalt väga keeruline. Kui lähed välismaale ülikooli, õpid samal kursusel India kutiga, kellega koos tahad firmat teha ja tahad Eestisse tagasi tulla, siis tõenäoliselt see teine vend ei saa viisat. Või kui saab, siis saab tänaval peksa. Keskkond ei ole meil väga sõbralik, et siin väga palju välismaalasi hoida. 300st, kes meil siin on, on kuskil 50 Eestisse kolinud. Alates Soomest ning Lätist ja lõpetades Dominikaani ning Jaapaniga. Neil on väga palju väikesid probleeme, näiteks bussi aken on nii must, et eesti keelt oskamata ei näe peatuse silti lugeda. Sedalaadi väikesed harjumisasjad. Gert Raudsep: Globaalses äris on kaks varianti: teed mingi äri ja üritad seda kellelegi maha müüa, või siis teine, traditsiooniline: teed mingi äri,


hoiad seda ja saad selle oma pojale pärandada. Kas säärane põlvestpõlve maailm on täiesti kadunud? Vist ei ole. Ma arvan, et see on olemas. Esiteks need ettevõtted, mis on juba olemas, need päranduvad kergemini, kus sa oled juba üles kasvanud sellega, et su isa on firmas, mida su vanaisa tegi. Seda kultuuri Eestis muidugi ei ole. Gert Raudsep: Aga kas sellise mõttelaadi järgi üldse on võimalik ellu jääda? Ma arvan, et tehnoloogias ei ole. Keskkond muutub kogu aeg. Kui ettevõte ellujäämise jaoks on vaja kellegagi liituda ja sa otsustad, et sa ei liitu, sest siis sa ei saa seda oma pojale pärandada, siis on see minu jaoks natuke teisejärguline põhjendus. Kui tegemist on kaevandusäriga, kus see, mida kaevandatakse, on maa sees veel 300 aastat ja ei olegi ambitsiooni midagi muud teha või teise kohta auku teha, siis võib-olla on see võimalik. Gert Raudsep: Aga kui ma ei tahagi, et mu äri suuremaks kasvab, kui ma tahan, et ta oleks selline kompaktne ja väike, siis kas see tähendab automaatselt surma? Või ei tähenda? Ma arvan, et ei tähenda. Negatiivne näide siia juurde oleks muidugi näiteks see tüüp ettevõtjad, kes tahavad ainult, et leib oleks laual. Kui ta on 20aastane IT kutt ühes Eesti väikelinnas, hooldades isa sõprade arvuteid, ja kui ta on 40-aastaselt sama vend, siis minu arust on see kurb. Tal puudub ambitsioon kasvada välja isa sõprusringkonnast, sest see tundub keeruline ja ohtlik maailm, kus kõik kõiki ei tunne, ja see inimene ei arene kuhugi. Ilmselt ta ei tunne ka ise sellest rahuldust. Mul on raske ette kujutada, et ta tunneks 60-aastasena, et on elanud täisväärtuslikku elu ja maailmale palju andnud. Teisest küljest: kui võtta näiteks kolm arhitekti, kes teevad eluaeg koos bürood ja valivad kliente väga hoolsalt, mis on küll ka ettevõte, aga pigem selline loominguline stuudio, siis nemad tunnevad täit naudingut sellest, kui nad väga hoolsalt valivad. Seda muuseumit ma tahan teha! Ja möödaminnes teenivad ka palju raha. Kui see ettevõte ei kasva sadadesse inimestesse ja ei kuulu rahvusvahelisse ketti, siis minu arust ei ole see halb. Ja need vennad ilmselt saaksid oma elule tagasi vaadata ja öelda, et nad on midagi maailmale andnud. Naiivne usk, et sa jätad endast maailma kuidagi paremana maha, kui see enne sind oli, ühendab minu arust sääraseid edukaid ettevõtjaid päris hästi. Sa teed rohkem, kui sul otseselt lühiajalise enda kasu jaoks vaja on. Ma ei mõtle siin seda, et sa kasvatad ettevõte suureks ja eraldad siis 2 miljonit krooni heategevusprojektideks, vaid seda, et sa muretsed mingite asjade üle laiemalt.


Kogu selle asja juures ei tohi hulluks minna, kõik asjad ei saa olla globaalsed, ei peagi olema. Mõnikord mulle tundub, et Eestis minnakse “Eesti Nokia” otsimisega hulluks. Läheb nii kaugele, et kõik, mis on ainult Eestis edukas, on halb. Keegi, kes suudab ainult Soome turule müüa, on pooletoobine firma. Tegelikult on oluline, kui õnnelik sa midagi tehes ise oled. Jaak Prints: Miks on mõnel inimesel võrdlemisi korralik idee, kuid ta ei jõua sellega kuhugi, kuid mõni jõuab veidi keskpärase ideega palju kaugemale? Väga palju loeb “liidritalent” ehk oskus ära veenda inimesi, oskus inimesi inspireerida ja kaasa tõmmata. Kui sa oled ettevõtja, teed sa läbi kogu ettevõte elu: alguses veenad oma esimest partnerit töölt ära tulema, et koos firmat teha; siis sa veenad esimest rahastajat ja viis või kümme aastat hiljem on kogemata sattunud, et sul on 1000 töötajat. See on kusjuures üks väga huvitav murdepunkt, kuna siin muutuvad isiksuseomadused väga järsult. Väga palju ettevõtjaid ei ole eriti kõrge rutiinitaluvusega. Tuhande töötajaga ettevõte juhtimine on juba teistmoodi tegevus, sul ei ole enam väga palju isiklikku vabadust. Väga paljud ettevõtjad ehitavad firma üles ja siis palkavad sinna professionaalse juhtkonna, kes on teist tüüpi inimesed, kes oskavad suuri organisatsioone väga hästi juhtida. Väga harva, kui need omadused kattuvad. Sa ise tahad mõelda visiooni peale, rääkida inimestele, kuidas tulevik välja näeb, teha sedalaadi asju, mitte tegeleda küsimusega, mis palgaarvestusprogrammi me kasutame. Keskpärast ideed ja isegi halba ideed on võimalik ära müüa, aga sellest ei teki suuri ega edukaid organisatsioone. Niimoodi väga kaua ei lenda. Ja väga oluline on kohanemisvõime. Unustad vana visiooni ära, ei ripu selles kinni. Proovisid ära, ei õnnestunud, võtad uue ja puhta lehe. Säärane võime. Lennutransporti ei leiutanud ju raudteefirmad. Neid, kellel rööpad maas olid, oli suhteliselt raske motiveerida oma organisatsiooni, et hakkame neid asju lennutama.


Laul We Shall Overcome saavutas laiema tuntuse 1950ndate lõpul, mil sellest kujunes USA kodanikuõiguste liikumise hümn. 1960ndate alguses esitas seda festivalidel, kogunemistel ja kontserditel folklaulja Joan Baez. Üks tema tuntumaid esinemisi oli 1963. aastal, mil ta pani 300 000 inimest kuulsal Lincoln Memoriali juures toimunud massimiitingul (samal miitingul esitas Martin Luther King oma kõne I have a dream...) seda kaasa laulma. Fraasi we shall overcome (umbes: me saame sellest üle) kasutas ka president Lyndon Johnson pärast veriseks muutunud rünnakuid kodanikuliikumise demonstratsioonist osavõtjate vastu. Hiljem laulsid sama laulu oma streikide ajal ka näiteks USA farmitöölised (küll hispaania keeles) ning laulu pealkirja kasutas väljendina ka Martin Luther King oma viimaseks jäänud kõnes. Sellest ajast peale on laulust kujunenud protestiliikumiste üks olulisemaid lipulaule, kõlades ka näites sametrevolutsiooni ajal Prahas 1989. aastal.


William Shakespeare Lucretia teotamine (katkend) Tõlkinud Harald Rajamets Kes paljut ihkab, kasust ette joobub ja rühib üle takistuste mäest ning tihti sellest, mis tal käes on, loobub ja rohkem võita lootes kõigest väest ka oma vähese veel mängib käest või võites küllast nii tal tülpib põu, et käes on pankrot, otsas kõik ta nõu. Eks kõik me elus saavutada taha au, muretust ja jõukus vanaks eaks; kuid heitluses meid mõistus jätab maha ja tihti kõik on kaalul ühe heaks: au nimel paljud elu ohtu seaks, ent rikkuse eest loobuks aust; kuid kauaks sest pole head, kui rikkus saabki hauaks. Nii, vaele heites kõik, me pole need, kes oleme: kui võtame kord pähe auahne mõtte käia tõusuteed ja leiame, et ikka meil on vähe, ning rohkem ihkame, taas kordub nähe, et ablas püüdmine meis võtab voli ja kaotame ka selle, mis meil oli.


Teater NO81, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee

NO81 kava  

NO81 Startup Lavastuse valmimisele aitasid kaasa AS Suva, Velvet, Mart Lankots, Teele Ardel, Sten Tamkivi, Skype, Angela Mooste, Jaan Schmid...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you