NO43 Kõnts kavaleht

Czesław Miłosz Tõlkinud Hendrik Lindepuu *** Nii selge endale teadvustamine, et mehed ja naised kirikus, hallpead, kiilaspead, sätitud lokid, ei ole nemad ise, vaid inimeste hulgas elatud aastate jooksul omandatud vorm, et tegelikult on need lapsed ja väärivad seda, et neilt maha pesta ühiskondliku teatri kunstvärvid, samuti võtta nende turjalt elatud aastad, et jääks järele inimsoo tõeline pale, lapsepõlv, noorus, avatus, valmisolek.

Kirik. Ainus koht, kus inimesed pole pööratud teiste inimeste poole ning seejuures ei ole nad ainult vaatajad (nagu teatris). Teiste inimeste poole pööratud inimene kaitseb end vaistlikult ehk siis kohtumine silmast silma on kahe subjekti duell. Inimene sacrum’i ees ei pea end kaitsma. Oli tähendus preestri positsioonis, seljaga usklike poole, nagu koori juht.