Page 7

pigem lavakujunduse sünd kunstniku ja tehnilise kui sellist ei ole, ei tohi olla. Teatripere on ikka poole koostöö? teatripere. Ikka ja ainult koostöö. Lavastuse tegemise juures on lavastusala juhataja ja kunstniku vahel suured arutelud. Eks seegi sõltu kujundusest, aga kui on tegemist väga keeruliste ja kallite kavanditega, siis juba enne kujunduse paberilepanemist tuleb kunstnik lavastusala juhataja juurde ja arutab, kas üks või teine idee on teostuslikult või rahaliselt võimalik. Seejärel tulevad kokku erinevate alade juhid, tulevad ka direktorid, arutatakse asjad läbi ning antakse töösse. Ja tehakse valmis. Kas teatud tüüpi kunstnikud sobivad Teile rohkem? Kas need, kellel ammu plaanid valmis, või need, kes pidevalt kavandeid täiendavad? Siin ei mängi miski muu rolli kui kunstniku natuur – milline inimene ta on. On kunstnikke, kes paljusid asju jätavad viimase hetke peale. See tähendab, et ta kahtleb ise või ei ole sotti saanud lavastajaga, mis täpselt laval toimuma peaks, ja see on muidugi tegijatele väga kehv, kui venib, venib ja venib. Ent põhimõte on ka sel juhul ikkagi sedaviisi, et läbisaamine oleneb kunstniku natuurist. Samas on teist tüüpi kunstnikke, kes panevad valmiskavandi lauale ja sina pead ainult aeg-ajalt helistama ja täpsustama, kuidas ta midagi mõtles. Jah, kunstniku iseloomust sõltub kõik. Kõige hullem on, kui ta hakkab kiusu ajama, vihuti midagi juurde tegema – et “mässake, matsid”. Eks ma olen ka mõnega raginasse läinud, aga üldiselt on kunstnikega läbisaamine olnud hea. Kas tehniline ja loominguline pool on teatris eraldi või peaksid nad kuidagi ühte kuuluma? Ikka ühte. Kummati muidugi on see, et näitlejate seltskond on üks ja tehnikute seltskond teine ning nende lävimine pole eriti suur. Aga klassivahet

Kas Te praegu, kui Te aktiivselt enam teatris kaasa ei löö, meenutate vahel konkreetselt mõnda lavastusprotsessi või perioode? Ausalt öeldes just praegu äärmiselt intensiivselt, sest ma kirjutan neist aastatest teatris mälestusi. Olen juba lõpusirgel ja aasta lõpus peaks raamatuke ilmuma.

Kas lavastajad on Teid eraldi tänama tulnud? On, seda on juhtunud küll. Paus Nii kaua kui ma seda tööd olen teinud, ei ole mul lavastajate või kunstnike seas vihamehi tekkinud. Raginaid karakteritega küll, aga nii ei ole, et ma kellegagi koostööd enam teha ei tahaks. Kas oskate ka öelda, kas on olemas teatrieetika? Vahel räägitakse, et teatris töötamine nõuab kõigilt erilist eetikat.

Kas teatud inimesi või teemasid meenutate meelsamini või mäletate paremini?

Päris nii otseselt ei saa seda võtta. Esiteks on teater ikkagi töö. Ta on töö näitlejale, lavastajale ja teistele. Küll sootuks teistsugune töö kui tavaliselt, Raske öelda. Eks see võimas näitlejate plejaad, kes sest luuakse õhku: see, mis täna õhtul siin sündis, seal on olnud ja on praegu, kütab mälestusi üles seda rohkem ei ole, ta ei kordu kunagi, homme küll. Ja kui ma mõtlen oma töö peale, siis tulevad õhtul on juba teine etendus. Küll sama tükk ja mällu ennekõike rängad ja suured tegemised, kus samad näitlejad, aga see on ikkagi juba teine, ta on on palju tööd olnud, palju piikide murdmist. olnud. Teater on natuke teine maailm. Töötegemine küll, aga inimeste vahel on teistsugused, veidi Kas oskate ka konkreetselt mõnda lavastust seletamatud suhted. Teatris töötamine... No ei ole nimetada? päris nii, et paned adra mulla sisse ja künnad või viskad merre võrgud, püüad kala. Ta lihtsalt o n üks Priit Pedajas lavastas “Kuningas Leari” ja ühel teine maailm. Ja see määrab ka eetilist suhtumist. päeval tuleb kunstnik Pille Jänes minu juurde ning ütleb: “Jürisson, Draamateatri lavale Kas olete tundnud teatrist ka väsimust või tuleb meri”. Mina vastu: “Jäta, ärme hakkame tüdimust? jamama”. Lõppkokkuvõte: sai vaeva nähtud, aga Draamateatri laval oligi meri! Lava oli 30-40 Ma ütleksin, et kõige jubedam aeg oligi see, mida sentimeetrise veekihi all, mille sees Leari seltskond ennist kirjeldasin: need esimesed kolm aastat. Siis sulpsas ja mängis. ei saanud kodus ollagi, igale poole pidid kaasa reisima, eraelu ei olnudki. Kuid päriselt selliseid Neid tükke, mida on olnud raske teha ja hiljem aegu, kus ma oleks mõelnud teatrist äraminemise püstitada, on veelgi. Näiteks Malviuse “Nicholas peale, ei olegi nagu olnud. Ma läksin teatrist siis Nickleby” – laval oli mitu tonni metalli, tegevus minema, kui aeg oli täis, panin niigi kümme aastat toimus kahel korrusel, kõik pöördlaval, võimsad pensionärina veel peale. trepid jne. Omamoodi katsumus tervele tehnilisele personalile. Ent seegi sai ära tehtud. Teil ei teki praegugi kahetsusevarjugi, et Te kogu oma elu teatris olete veetnud? Ei. Ei teki.

Teatripäev 2008  
Teatripäev 2008  

2008 Teatripäev Québec, 17. veebruar 2008 Tõlkinud Anu Lamp Sel aastal toimub rahvusvahelise teatripäeva pidulik tähistamine teatris NO99. K...

Advertisement