Page 10

Teatrifragmente Mati Unt Esimest korda astusin ma lavale maakoolis, teises klassis. Koolipeol oli kavas massdeklamatsioon ja mulle usaldati lause: “See Uural on. Teda rahvas hüüab: arsenal.” Ma harjutasin seda lauset kodus lõputu arv kordi. Õhtul seisin laval viimases reas, toolil, hoopis lae all. Saal oli rahvast tulvil. Ma olin nii teadlik oma lause tähtsusest, olin nii palju harjutanud, et ei märganudki, kui mu järjekord kätte jõudis. Õpetaja sosistas lava tagant, ütles ette, kuid mina vaatasin klaasistunud silmadega tühjusse. Keegi müksas mind. Ma ütlesin automaatselt: “See Uural on. Teda rahvas hüüab: arsenal.”

Teatris ülal loožis istudes olen tihti enne etendust alla vaadanud. Lõpuks on saal täis, uksehoidjad tõmbavad kardinad kõrinal ette, kõik istuvad kohtadele. Muster mu pilgu ees, vaid üksikud mehed, nemad tumedates ülikondades, enamasti ikka naised, kirju lillepõld. Siis hakkab laevalgus pikkamööda kustuma. Mehed kaovad ja tuhmuvad varsti, samuti sinistes ja rohelistes kleitides naised. Kuid just siis, kui on saabunud valguse ja pimeduse piir, kanapimeduse hetk, süttivad punased ja kollased kleidid veel silmapilguks nagu sisemises tules, nagu varjaksid nad enda all hõõglampe, ja siis kustuvad ka nemad, ja teatriöö on alanud.

Maakultuurimajja saabus “Ugala” teater mängima “Tõe ja õiguse” neljandat osa. Indreku osas esines Einari Koppel. Mäletan Indreku (Koppeli) ränkrasket hüüatust “Töö! Töö!”, kuid veel rohkem jäi mulle meelde hetk, mil Koppel (Indrek) istus kohtus pingil, ümber tema pea aga tiirles kärbes. See oli suurepäraselt lavastatud stseen. Ümber näitleja pea tiirles väike must kärbes, näitleja aga vastas uurijate küsimustele: “Miks te tapsite oma naise?” Kärbes sobis hästi lavastusse, sobis Indreku (Koppeli) mänguga, ja ma mäletan siiani Koppeli (Indreku) resigneerunud väsinud käsi, mis kärbest tõrjusid, teda (kohtu)saalist minema peletasid.

Ajast, kui proovisin teatris assisteerida, mäletan kolme äärmiselt rasket lauset, millega näitlejad ei saanud kuidagi hakkama, ja mina polnud võimeline neid aitama. “Phaethonis” pidi intellektuaal Epaphos hüüdma pateetiliselt: “Aga tõde iseenesest on ju olemas!” Näitleja oli seda lauset harjutades jõudmas neuroosi. Püüdsin siis ise seda lauset hüüda, nagu oleksin mina see intellektuaal, kes hüüab niiviisi, siiralt, endal skepsis südames, proovisin seda hüüda nii siiralt kui ka skeptiliselt ja mõlemat korraga, aga äkki tundsin, et ma ei saa isegi aru, mis räägin. Palju vaeva valmistas mulle ja osalisele Phaethoni fraas: “Iga hetk võib taevas sisse kukkuda.” Gorki “Vanamehe” raskeim hetk oli mulle Tatjana repliik: “Milleks mulle vabadus? Mul on niigi hea.”

Kord suvel mängiti vabaõhulaval “Mikumärdit”. Läksin hilisõhtul vabaõhulavale ja nägin järgmist pilti: all oru põhjas toimus etendus. Pidevalt hämarus ja paksud pilved katsid taeva etenduse kohal. Veel ei müristanud, veel ei löönud välku. Ja etendus oli pisike suure laotuse all. Laululava katvad, muru markeerivad presendid laperdasid vihmaeelse tuule käes, valjuhääldajate juhtmed visklesid ja tekitasid raginat, tuul viis hääle mikrofonidest mööda. Näitlejad olid väikesed nagu sipelgad. Istusin ülal oru kaldal, kui minu juurde tuli paar sõpra, ühel lõõtsmoonik kaenlas. Nad seletasid, et peavad minema simmanile (Ants kuuleb nende laulu ja tahab ka simmanile minna, aga Maie ei lase). Oli veel aega, vahetasime puhkuseuudiseid. Siis valgustas meid terav valguskiir oru teiselt äärelt. Sõbrad ajasid ennast püsti ja lonkisid laulu jorutades mäest alla. Kõhklesin, kas neile mitte järgneda, kuid siis kustus prožektor.

Ma ei kujuta ette, kuidas elas Arthur Miller pärast Monroe surma. Kuidas pidi ta viibima uute naistega tubades, kuhu oli kleebitud Monroe naeratav mask, kuidas pidi ta teda ikka ja jälle kohtama vaateakendel, klosettides, prügimägedel, ikka nägema sama nägu, mida ta ise oli omal ajal hoolega ajakirjadest välja lõiganud ja albumitesse kleepinud, et Monroe’d toetada ja julgustada.

Kord “Surmatantsu” proovil, kui kõigist valjuhääldajaist kõlas George Harrisoni laul “Suremise kunst”, kutsuti mind äkki saalist välja ja öeldi, et helistagu ma sellel ja sellel telefonil, et mulle paluti edasi öelda, et on juhtunud midagi väga halba. Valisin numbri teadmisega, et mõni mu omastest on surnud. Ei, üks sõber oli arvanud, et küllap mind kutsutakse proovilt välja ainult mõjuval põhjusel. Tema ise soovis piletit popansambli kontserdile, palus kaks tükki kinni panna.

Veebruaris 1972 istusime lavastajaga mere ääres – sügistormi segipaisatud jääpankade ees, talveks väljasurnud kuurordi rõdul, talveks väljasurnud ajaleheputka lähedal, talveks väljasurnud kella all, külmas päikeses, liikumatus säras. Jõime kaasavõetud veini pudelist, mille suu huuli oma jäisusega kõrvetas, rääkisime teatrist, sellest, mis mõte on teatril peale selle, et ta lihtsalt on. Me ei teadnud kella, küsisime seda ainsalt möödujalt, üksildaselt ravipuhkuse veetjalt lähedases sanatooriumis. Me tõusime, läksime mööda randa, jäätunud meri ees, liikumatus säras. Öeldakse, et öökull oli pagari tütar, ja et me teame küll, mis me oleme, aga me ei tea, mis meist võib saada.

1972/1973 Olin tuttavate pool külas. Viieaastane laps toppis mulle pihku puukoort ja nimetas seda koogiks. Otsustasin kaasa mängida. Pistsin vaiguse puukoore suhu ja närisin seda tõsisel ilmel. Laps puhkes hüsteeriliselt nutma. Suure vaevaga õnnestus emal teda šokiseisundist toibutada.

Ilmunud ajakirjas Kultuur ja Elu, nr 10/1973

Teatripäev 2008  
Teatripäev 2008  

2008 Teatripäev Québec, 17. veebruar 2008 Tõlkinud Anu Lamp Sel aastal toimub rahvusvahelise teatripäeva pidulik tähistamine teatris NO99. K...

Advertisement