Page 1

NO85


NO85 rambo David Morrelli romaani instseneerinud Kristjan Sarv Lavastaja Kristjan Sarv Kunstnik Liina Tepand Muusika ja helid Hendrik Kaljujärv Osades Rambo Wilfred Teasle Galt Shingleton Kohtunik Dobzyn Mitch Orval Mees Poiss (Matthew) Kern Harris Samuel Trautman Sõdurid Anna sosin

Risto Kübar Rasmus Kaljujärv Andres Mähar Sergo Vares Jaak Prints Jaak Prints Andres Mähar Sergo Vares Jaak Prints Andres Mähar Sergo Vares Jaak Prints Anton Poljakov, Risto Roosaar Inga Salurand

Veel inimesed tänaval, kopteripiloot, hääled ruuporis

Etendus on ilma vaheajata Esietendus 8. oktoobril 2008 Tallinnas

Aitäh GILD Bankers, Postimees, Kalev Spa, Jaan Schmidt, Liviko, Nõmme Seikluspark, Põhja Politseiprefektuur, G4S, Moonika Lausvee, Sisekaitseakadeemia, Toomas Tuulik, Ülo Treial, Harry Smitt, Jüri Murel, Tõnis Mahlapuu


Lavastusala juhataja Pealavameister Inspitsient-rekvisiitorid Lavameistrid Heliinsener Videoinsener Valgus Kostümeerijad Õmblejad Jumestaja Kava kujundus Kava fotod ja koostamine Teatri direktor-loominguline juht

Kairi Mändla Eero Ehala Ülle Bernhardt, Hanna Touart Anton Poljakov, Risto Roosaar, Mihkel Tomberg, Reigo Tammjärv Jaan-Andres Tellus Ahto Vaher Ants Kurist, Rainer Fogel Sirli Vee, Anu Jääts Maimu Meritee, Sirje Kiil Lii Kärner Martin Pedanik Eero Epner Tiit Ojasoo


Väljavõtted Kristjan Sarve proovipäevikust 3. september Esimese poole ülimust läbimäng. Selle ülimustuse kohta tuleb seletus anda. Nimelt: käimas on rambo proovide kolmas nädal. Esimesel nädalal istusime laua taga ja lugesime. Minu põhiline eesmärk oli näitlejate looga kurssi viimine ja juba laua taga rollidele kergete stardipakkude allasaamine. Mingi alguspunkt, kust lahti hüpata. Samuti kuulus esimese kahe nädala juurde ühine dokseriaali Cops jälgimine ning kaks niiöelda ekspeditsiooni reaalsusse ehk esimesel nädalal tegime ühe paintballi lahingu, saamaks aimu ebamugavast olukorrast, milles loo tegelased viibivad. Teisel nädalal tutvusime Rapla jahiseltsi jahimeeste Jürka, Ülo ja Tõnisega, kes viisid meid kurssi relvadega ja saime ka lasta nii käsirelva kui jahipüssi. Püsti tõusime ja stseenidega hakkasime tööle möödunud kolmapäeval. Seega – läbimängu tegemiseks, olukorras kus rollid on veel loomisel, tekst pole peas jne, oli märgatavalt liiga vara. Aga kutid tegid ära ja suur tänu neile selle eest. Kestis see näitleja materialiseerunud luupainaja ligi tund aega ja olgem ausad, pilt sai selgemaks. Mul on tunne, et Wilfred peaks publikusse suhtuma kui “oma rahvasse”. Need ongi linna elanikud ja Rambo tuleb võõrkehana nende keskelt minema saata. Kui tükki sedasi alustada, et Wilfred saab publikuga sõbraks ja kui Rambo käitub veel ignorandina, kellest tõenäoliselt võibki tüli tekkida, siis mõjub see tüki edasisele kulgemisele kontra ja tekitab probleeme poole valikuga. Milles ju tegelikult iva seisnebki. Dobzyn peaks tulema sisse rõõmsameelselt. Väga rõõmsameelselt, viskab nalja. Täiesti kontra olukorrale. Siis on kukkumine järsem ja julmem. Ma pean nägema Rambo silmist seda flashi, mis ta tapma paneb. Kaklus ja järgnev tuleb väga täpselt ajastada. Taaskord. Mägedes tuleb kutid zone’i saada, siis sünnib. Kõne, tempo ja diktsioon.


6. september, hommikul, enne kodust väljumist Minu paranoiline hirm, et Trautmani stseeniga läheb suureks vaimunärimiseks, ei pidanud paika. Väga loogiline ja mänguline stseen on. Täna hakkame seda harjutama. Loodetavasti on tekstid enam-vähem peas. Olen üritanud seda joont pidada, et ma ei pea tingimata nõudma tekstide päheõppimist, vaid et näitlejad ise jõuaksid selleni, et ilma tekstiraamatuta on hoopis kergem mängida. Samas teeb kannatamatuks see seik, et kuni tekstiraamatut pole kõrvale heidetud, ei ole võimalik ka midagi kinnistada. Eile tegime Ristoga kahekesi proovi. Proovi mõte oli kujule alguspunkti leidmine ja Rambo-rea väljajoonistamine. Mängisin ise vastu. Selgus, et ainult sellisel juhul tekib pinge, kui härrased omavahel reaalselt suhtlevad. Kokku saavad kaks kõva kivi ja enne, kui ma vaatajana arugi saan, on ühel politseinikul kõht lõhki lõigatud ja sitt majas. Nii kergelt ja sujuvalt see asi katastroofiks vaobki. Mitte mingit pinge mängimist. Mitte mingit vihjet sellele, mis juhtuma hakkab.


7. september, samuti hommik No sitta näitlejatel tekst peas oli. Keegi polnud isegi pilku peale heitnud, põhimõtteliselt tulime eilses proovis kokku, et mööda proovisaali ringi jalutades ja mängimist markeerides teksti lugeda! Ja mul on juba suhteliselt siiber sellest, et ma pean kohale ronima, kui näitlejad ainult loevad ja kui neile on võimatu märkusi öelda, sest märkused on mõeldud juba pigem rollidele kui näitlejatele ja võivad lugemisstaadiumis rohkem segadust kui kasu tuua. Nii et eilne proov oli ajaraisk. Rääkimata veel sellest, et laupäevane proov on üldse üks uimane klomp. Unega on kõik kolm proovinädalat kitsas käes olnud, aga uudisena on hakanud pihta ärevushäired. Põhimõtteliselt tähendavad nad närvilisuse suurenemist, enam mitte nii kindel olemist tüki õnnestumises, eneseusu välkkiiret kaotamist ja taasleidmist ning kannatamatust, kannatamatust, kannatamatust, soovi käratada, et fakk, hakake mängima!


9. september, teisipäeva hommik Tänane plaan näeb ette uue ringiga alustamist. Minu ülioptimistlik lootus on, et laupäeval suudame tüki otsast lõpuni läbi käia. Tüki žanrimääratlusena võiks kasutada terminit ‘psühhedeelne realism’. Mõtteline seos siis Toompere jr viljeldatava ‘maagilise realismiga’. Aga kurat seda üldse leibeldama peab!? Sama päev, õhtul, kell näitab peaaegu keskööd. Hea proov oli täna. Erinevad koostisosad hakkavad kuju võtma: rollid, lugu, heli, video, struktuur, kostüüm, rekvisiit, stilistika, tervik minu peas etc. Kõik on bueno.


10. september, öö vastu neljapäeva Kõik kulgeb graafikus. Kui laupäeval ilusti tüki läbi lohistame, saab järgmise nädala lõpuks korraliku läbimänguni. Rollid vaikselt tulevad. Ristol on tekkinud väga huvitavaid värve. Kehaga peab veel tegelema. Mähka puhul peab hoidma, et ta nalja ei kukuks tegema. Siis läheb tuksi. Tasakesi enda pealt ja väga minimalistlikult. Siis on hästi. Sergo on kohal, orgaaniline ja lahe. Aga rollidel puudub üks viimane nõks hetkel. Kuigi ei, tegelt on ok. Vanamees on mõnus. Jaak on Jaak. Rass liigub kenasti õiges suunas. Hilja on. Peksan segast. Hommikul läheb see tekst niikuinii deliiti...

11. september Mind teeb murelikuks järgmise nädala Periklese-sats. Selles mõttes, et proovid väsivad, kui nad vahelduvad etendustega. Proovide käimasaamine võtab iga etenduse järel orienteeruvalt veerand tundi kauem aega. Ja nagu ma olen ühes eelnevas postituses maininud, laupäevased proovid on üldjuhul täielik uneaeg.

16. september, öösel kodus Näitleja peab end proovis turvaliselt tundma ja mitte stressama. Siis saab proovida. Pingevabalt. Roll sünnib kujutluses. Lavastaja asi on fantaasia käivitamine.


18. september, hommikul teatris enne proovi Igasugused mustad mõtted tulevad pähe. Me oleme jõudnud proovidega sellisesse staadiumisse, kus tuleb erinevaid koostisosi omavahel liitma hakata ning eelduseks on see, et stseenid on selged. Eile vedasin proovi lavale. Näitlejad said aklimatiseerumise šoki kätte. Esimene kord läbi vedades oli ikka väga kehv. Teine kord hakkas juba jooksma. Probleem on fuajee akustikaga, jõhker kaja. Ülle ütles, et auto kohast ei saa aru, et on see nüüd nali või mis see on?

19. september (tegelt juba 20. september, kell on kaks öösel) Rasmus käis põlvega arsti juures, kes keelas tal ära igasuguse liikumise, ja siis käis veel teise arsti juures, kes ütles, et tehku etendused ikka ära, et küll magnetuuring näitab, mis lahti. Kui menisk on lahti, on kõik parandatav, kui ‘pilu’ põlves ehk limaskest puudub, siis on suurem sitt majas. See tõmbas täna hirmu sisse – nii Rassi pärast kui ‘rambo’ pärast kui üldse pärast... Proov oli lühike, ent efektiivne. Põhipurakas tuli Harrise ja Wilfredi stseenis (viimane stseen enne finaali), mis lahenes täiesti kummaliselt. Tekkis olukord, kus Rasmuse mäng andis mulle idee, kuidas stseeni lahendada, ja Sergo lisas omalt poolt mõne nüansi, nii et tulemusena tekkis üks tüki ilmselt maagilisemaid stseene üldse. Ma olen väga õnnelik. Usku on vaja. Ja see on kuradi hea tunne, kui tükk hakkab reaalselt proovis sündima. Seda mitte lavastaja higise vedamise ja näitlejate piina arvelt, vaid koostöös. Faking mõnus. Tõsiselt. Ma armastan neid poisse. Ja seda tükki. Homme vaatame lõpu üle ja siis teeme läbi. Kõik sujub. Peab sujuma.

20. september, kella üheksa ajal õhtul kodus Ma vihkan laupäevaseid proove. Faking energia raiskamine. Kusjuures tendents on selline, et hakatakse niigi kehva enesetunde ja jõuga veel proovile vastu töötama, tehakse aeg-ajalt halba teatrit, vaieldakse vastu ja ei hakata kohe tegutsema, lõpuks pärast pikka vaidlust siiski selgub, et minu ettepanekus on mingi iva, siis tehakse ära, nõustutakse ääri-veeri. Võrreldes eilse prooviga jäi täna pärast proovi lõppu täiesti läbipekstud ja krantsi tunne sisse.


23. september, kell on 5.47 Mingid reeglid lavaproovideks: Partnerit ei tohi lavastada, see võib segadust tekitada ja valedesse rööbastesse juhatada. Kõik viis näitlejat on psühholoogiliselt täiesti erinevad inimesed ja nende rolliloomeprotsess kulgeb erinevaid radu pidi. Halb teater on out. See on väga nullasendi tükk, väliselt peaaegu vahenditu, väikesed nüansid muudavad iga rolli erinevaks. Üle ei saa mängida. Teksti ei saa mõnitada. Mängida tuleb situatsiooni ja stseeni sisuliselt. See, kuhu me oleme selle loo ja stseenidega jõudnud, on toimunud koostöös. Kui mul tulevad proovi vaadates mingid mõtted, on nad üldjuhul õigemad ja täpsemad kui need, mis ma enne prooviperioodi algust olin välja mõelnud. Need on väga otseselt näitlejate mängu pealt võetud. Samas on mõtteid ja ideid, mis olid kusagil kuklas olemas, aga millest saab rääkida alles mõni aeg pärast tükiga tegelemist, kui näitlejad juba ka orienteeruvad, nagu see loomastumise ja verejanu teema või lõpp ja lavastuse üldine filosoofia, et inimene oma olemuselt ei muutu, looduse ringkäik jne. Märkused tõlkida siin perioodis ettepanekuteks ja soovitusteks. Märkus on üldse kole sõna. Kõlab nagu süüdistus. Kurat, mul olid kõik algklasside päevikud märkustest pungil. Punased, agressiivsed, Viiu Nurmela poolt paberile heidetud etteheited. Viiu Nurmela oli märkuste Gerd Kanter. Ma olen enesekindel, hõljuva vaimuga, ent kahe jalaga maa peal ning zen. Toa seinu kaunistavad tõusva päikese esimesed kiired. Kell on 7:30.

24. september, kell 22.45 Terve päev teatris. Lavaehitus. Laias laastus sai valmis. Nikerdamist veel jagub. Eilses läbimängus näitas tükk juba pisut õiget nägu. Kõik sujub.


26. september, hommikul proovis Praegu käisin laval tellingute-stseeni läbi. Üksi. Mõtlesin sündmusi pidi. Mitte midagi keerulist, tegelastele õiged misanstseenid, millega keegi tegeleb, kuidas miski mõjub. Kõik on loogiline.

26. september, õhtu Metsastseenis puudub veel vajalik pinge. Mis seal põhimõtteliselt juhtub, on ju see, kuidas ohvri roll muutub – alguses on Rambo kaotusseisus, aga stseeni jooksul mängib ta trumbid enda kätte. Ja lõpuks vennastub metsahaldjatega. Muinasjutt kohtub realismiga. Väga huvitav kombinatsioon. Ühelt poolt ülimalt naiivne, teisalt väga õudne ja päris. Ja hirmus vaikne monoloog. Rambo rambis. No fakk! Mingi vahe peaks olema Rambo ‘piu-pau’ ja politseinike laskude vahel. Mingi olemuslik erinevus. Äkki tulevad Rambo lasud siiski helist? Koopastseen on lavapoiste jämm. Otsustasin lahendada nii, et nukud küll, aga mängivad lavapoisid, nii et dialoog tuleb küll masinlik, aga mehed on päris. Mingi märk sõjaväelase masinlikkusest? Pisut naiivne küll, aga töötab. Anton jagas hästi matsu, poos oli õige, puhas. No eks ta on ju kõva lavakogemusega ka juba.

27. september, hommik Pray for Us - Jisas yu holem hand blong me, meeskoori esituses. Teatriskäik võiks olla puhastav kogemus.


29. september, kolmandat päeva järjest olen üleval 5.45 Valguspildid saime eile enam-vähem paika. Palusin Antsul kõik ümmargused punktid kandilisteks lõigata. Väike ja maniakaalne Trautman. Trautman on meelega maniakk, ta tunneb ja tajub süsteemi sama hästi kui Rambo, veel paremini, aga ta ka kontroliib süsteemi väga hästi. Mängib poistega põhimõtteliselt samamoodi nagu Rambo, aga vahendid on teised, temas puudub Rambo kirg mängu vastu. Rambos ei saa vabadus ja kord kokku, selles on probleem ja sellepärast tuleb ta hävitada, Rambo ei suuda vabadust ja sellega kaasnevat vastutust kokku viia. Ei viitsi lihtsalt. Sülelastele pole mõtet seletada sisepõlemismootori tööpõhimõtet. Kuradi varahommik ja kuradi unetus.

7. oktoober, päev esikani Täna õhtul otsustav läbimäng. Näitlejad kohtuvad publikuga. See on nagu täiesti uus algus, kuigi on tegelikult ju suures plaanis asjade lõpp: asjad võivad keerata täiesti puusse või täiesti täkkesse. Ootame publikut.

8. oktoober, esietendus Läbimäng oli kahvatu. Mina olen kahvatu. Hommikul vaatasin pool tundi järjest peeglisse. Täiesti veretu nägu. Meenub, mis Hartmann ütles, kui meiega Stalkerit tegi. Et iga kord, kui tal on Berliinis esikas, läheb ta teletorni ja vaatab linna ja mõtleb, kui vähetähtis see on, et kellelgi Hartmannil on parajasti esietendus. Aga Tallinnas pandi teletorn ju kinni. Värdjad. Õhtul, kümme minutit esikani Ma kardan väga, aga olen väga õnnelik.


7. november, pärast viiendat etendust Hämmastav on vaadata, mis su lavastusega toimub, ja mõelda, mis tundega sa läksid esimesse proovi. Kas ma mõtlesin tookord enne esimest proovi, et selline tükk tuleb? Tegelikult ei mõelnud. Absoluutselt teine asi. Näitlejad panevad omas suunas minema ja kätte ei saa, jookse järele. Vaata aint ette, et ei juhtuks nii, nagu juhtus vaese vana Orvaliga.

8. mai, 25. etendus Väike juubel. Kui peaksin praegu lavastama, siis teeksin hoopis teistmoodi. Kõik teeks teistmoodi. Ja selle kõige juures mulle see lavastus ikkagi meeldib. Nagu vaataks täiskasvanud mehena tagasi esimesele armastusele: oma vigadega, mida enam ei kordaks, aga tunne oli puhas. Muidugi, praegu teeksin juba hoopis teisi vigu. Õhtul istusime näitlejatega veidi üleval viiendal korrusel, ajasime juttu. Hea tunne. Peaaegu nagu keset... Rasmusel jalg jälle tuksis.

10. veebruar 2010, 101. etendus Täna on viimane etendus. Loen üle oma vanu märkmeid. Huvitav on. Mõtlen nüüd hoopis teistmoodi, oma teise asja lavastasin hoopis teistmoodi, ilmselt näen isegi välja hoopis teistmoodi. Oleks aeg teha rambost kaver.


Teater NO85, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee

NO85 rambo  

kavaleht Teater NO99

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you