Page 1

Imetajad Linnud Kalad Roomajad Kahepaiksed Hulkjalgsed

Puud-põõsad Rohttaimed

Putukad Ämblikulaadsed

Samblad Samblikud Seened

Eesti looduse

taskuentsüklopeedia Temaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest TEA

Üle 1000 illustratsiooni Täpne ja tänapäevane Lihtsatest asjadest lihtsalt


KIRITIGU Tunnused: koda tavapäraselt pruun, varieeruva kollaka- või valkjatähnilise mustri ja ühe tumepruuni vöödiga Levik: tavaline kõikjal Eestis Mõõtmed: koda kuni 2 cm kõrge ja 2,5 cm lai Elupaik: aiad, lehtmetsad, pargid

34

Arianta arbustorum Kiritigu on väga ablas kahjur, kes hävitab kõik ettejäävad rohelised taimed. Nagu teisedki teod, elab ta varjulistes paikades. Umbes sama suuri maismaatigusid on Eestis teisigi, aga ükski neist ei ole aedades ja parkides nii rohkearvuline kui kiritigu. On mõneti üllatav, et veel sajand tagasi ei olnud see liik Eestis sugugi sedavõrd laialdaselt levinud ning teda võis kohata peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis. Kiritigu on liitsuguline: samas isendis on nii emas- kui ka isassuguorganid. Tänu sellele võib ta sigida ka paaritumata. Tavaliselt paaritumine siiski toimub ning üks tigudest (ei ole vahet, kumb) toimib isase, teine emasena. Kiritigu võib elada üle kümne aasta vanaks, kuid paljude looduslike vaenlaste, näiteks siilide, karihiirte ja lindude tõttu on see pigem erand kui reegel.


VÕSA-VÖÖTTIGU Tunnused: koja värvus varieerub, kuid põhitoon on kollakas; laiad või kitsad tumepruunid vöödid, mis kulgevad keermeid mööda suudmeservast tipuni; on ka ühevärvilise kollase kojaga tigusid Levik: tavaline kõikjal Eestis Mõõtmed: koda u 1,5 cm kõrge ja 2 cm lai Elupaik: aiad, lehtmetsad, pargid

Cepaea hortensis

Võsa-vööttigu kuiva ilmaga näha ei ole, kuid pärast väikseimatki vihmahoogu on ta kohe platsis. Ta ilmub välja oma varjulisest ja niiskest peidupaigast, kus ta kuiva aja üle elab. Pikka aega järjest päikesepaistel tigu tegutseda ei suuda, sest kuumaga tema nahk kuivab ja ta hukkub. Võsa-vöötteod paarituvad mais-juunis. Emane muneb maapinnas olevasse väikesesse auku ja katab munad mullaga. Tavaliselt muneb ta korraga 40–50 muna. Noored võsa-vöötteod on täiskasvanute tillukesed koopiad. Nende spiraalne koda kasvab üha suuremaks ning keha muutub aina pikemaks. Võsa-vöötteod talvituvad maapinnas. Maad kaevates võib leida nende kodasid, mis on suletud valge, limast ja väikestest lubjaosakestest koosneva kaanega. Võsavööttigu on taimtoiduline ning sööb nii värskeid kui ka kõdunevaid taimi.

35


ÄMBLIKULAADSED

VÄRIÄMBLIK

48

Tunnused: väike hallikas ämblik, kaheksa ülipikka ja peenikest tumedalt piiritletud lülidega jalga Levik: hajusalt Mõõtmed: keha 10 mm, jalad 30–50 mm Elupaik: köetavad hooned

Pholcus phalangioides Variämbliku võrk on hõre ebakorrapärane niitide kogum, mis asub mõne laua või diivani või kõrgel lae all. Ämblik istub niitide keskel ja kui tulla talle nii lähedale, et ta tunneb end ohustatuna, paneb ta võrgu ja seega ka enda nii tugevasti õõtsuma, et tema kontuurid hägustuvad. Sel viisil saab ämblik end pooleldi nähtamatuks muuta. Variämblik on oma saledast kehaehitusest hoolimata tubli kiskja, kes võib tappa ka endast suuremaid ja tugevamaidki ämblikke. Tema peatoiduseks on siiski väikesed putukad, nagu kärbsed, kiletiivalised ja väikesed liblikad. Emased kannavad mune ümmarguses kookonis. Kui noorämblikud on koorunud, koob ta uue võrgu, milles järglased esimestel ööpäevadel viibivad.


Tunnused: värvus kollakaspruunist peaaegu mustani, tagakehal valgetest või kollastest täppidest iseloomulik risti meenutav muster Levik: kõikjal Eestis Mõõtmed: emane kuni 25 mm, isane kuni 13 mm Elupaik: hõredad puistud, niidud, aiad, pargid

Araneus diadematus

Ristämbliku rattakujuline püünisvõrk on suur ja väga ilus. See võib olla peaaegu poolemeetrise läbmõõduga ning on kootud okste või pikkade kõrte vahele. Sageli näib võrk mahajäetuna, kuid selle elanik on kusagil õige lähedal. Kohas, kus kandeniidid taimede külge kinnituvad, on signaalniit. Ämblik istub sellel – tavaliselt mõne lehe või oksa all – ja ootab. Kui miski võrku satub ja sellesse kinni jääb, sööstab ta välja ning surmab saagi pearindmiku eesosas asuvate lõugtundlatega. Suure ja ohtliku saaklooma, nagu herilase mässib ta kõigepealt võrguniitidesse, et too ei saaks vastu hakata. Ämblikuvõrkude uurimiseks on sobivaim aeg suve lõpus, kui hommikud on jahedaks muutunud ja udu hõljub madalal. Tuhanded väikesed kastepiisad toovad ämblikuvõrkude rohkuse selgelt esile.

ÄMBLIKULAADSED

HARILIK RISTÄMBLIK

49


PUTUKAD

RISTIKHEINA-TAEVASTIIB

106

Tunnused: isane lillakassinine, tiiva servas tume rant, emane pruun, tiiva äärisel oranžid loogakujulised laigud Levik: kõikjal Eestis Tiibade siruulatus: 25–35 mm Elupaik: niidud, metsaservad, tee- ja põlluääred

Polyommatus icarus

Ristikheina-taevastiib on üks tavalisimaid Eestis elavast 14 sinitiiblase liigist. Teda võib kohata kõikjal looduslikul või poollooduslikul õiterohkel avamaastikul, kus kasvab liblikõielisi taimi, nagu kassiristik, aasristik, nõiahammas ja lutsern. Röövikud elavad tihti just nendel liikidel, kuid neid võib leida ka mitmelt teiselt liblikõieliselt. Nagu paljude teiste sinitiiblaste elavad ka selle liigi röövikud sümbioosis sipelgatega, kes tulevad nende suhkrurikaste ekskrementide järele. Sipelgad hindavad röövikuid nii kõrgelt, et võivad neid lausa võimalike vaenlaste eest kaitsta. Varaseimad taevastiivad ilmuvad välja juuni keskel ning lendavad juuli keskpaigani, soodsatel aastatel annavad nad augustis ja septembris teise põlvkonna. Ristikheina-taevastiib talvitub röövikuna, ta peitub kuivanud lehtedesse, kus ta on hästi kaitstud.


Tunnused: väike silmatorkav päevaliblikas; oranžikaspunased musta servaga selgete mustade tähnidega eestiivad, mustad oranžika servaga tagatiivad Levik: kõikjal Eestis Tiibade siruulatus: u 30 mm Elupaik: kuiv ja liivane avamaastik

Lycaena phlaeas Leek-kuldtiib lendab oma territooriumil välkkiirelt ringi ning lennates hõõgub ja sädeleb ta nagu väike leek. Ta tõuseb õhku üha uuesti ja uuesti ning maandub jälle, mistõttu ta mõjub rahutu ja innukana. Isased on väga territoriaalsed ja lendavad vastu kõigile, kes läbivad nende õhuruumi. Tavaliselt taanduvad nad kiiresti valvepostile, ent kui tegemist on paaritumata emasega, lahkuvad nad kõhklemata oma territooriumilt ja järgnevad talle seni, kuni toimub paaritumine. Leek-kuldtiib muneb oblikatele ja röövikud toituvad nendest. Aastas annab ta kaks põlvkonda. Röövikud talvituvad lehekõdus. Esimene leek-kuldtiiva põlvkond lendab maist juuni lõpuni, teine juuli lõpust septembrini.

PUTUKAD

LEEK-KULDTIIB

107


KALAD

AHVEN

158

Tunnused: ilusa ja ereda värvusega kala; tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ja punased uimed, oranžid silmad; värvus sõltub veekogust Levik: kõikjal siseveekogudes ja rannikumeres Pikkus: 15–25 cm Kaal: 20–180 g, raskeim 2,8 kg Elupaik: sise- ja vooluveekogud, lahed, väinad Toitumine: loomne plankton ja putukate vastsed; järveahven on röövtoiduline Sigimine: rooahven koeb madalas (kuni 1 m) vees, järveahven sügavamal (4–6 m); koeb 12 000– 200 000 marjatera

Perca fluviatilis Ahven on üks neid kalu, kellega järvedes, tiikides ja jõgedes õngitsedes varakult tutvust tehakse. Ta on ilus, kui ta värske ja elust pulbitsevana veest välja ilmub. Noorena on ahven parvekala. Vanema ja suuremana võib ta olla ka erakliku eluviisiga. Ta sööb väikesi kalu, vähke ning mitmesuguseid veeputukaid ja nende vastseid. Ahven koeb kevadel. Kudepaiga suhtes pole ta valiv, kudeda kõlbab enam-vähem ükskõik millisele objektile. Emased heidavad välja kleepuvad marjalindid, mis pikkade nööridena veetaimede ja muu taolise küljes ripuvad. Vastsed kooruvad mõne nädala pärast. Maimud otsivad madalas vees kaldataimestikust varjulise keskkonna. Noored kalad elavad parvedes, mis pakuvad kaitset. Isased saavad suguküpseks 2–3 aasta pärast, emased mõnevõrra hiljem.


Tunnused: põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes; laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, keha ülemine pool tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega Levik: kõikjal rannikuvetes Pikkus: 10–30 cm, suurim 51 cm Kaal: 200–400 g, raskeim 1305 g Elupaik: rannikul kuni 40 m sügavusel liiva- või savipõhjal Toitumine: limused, väikesed kalad; 1–2-aastased lestad toituvad peamiselt surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest Sigimine: jagunevad süvikukudu- (koevad Gotlandi süviku piirkonnas) ja rannikukudulestadeks (koevad rannikumadalatel 4–22 m sügavusel); koeb 200 tuh kuni 2 mln marjatera

Platichthys flesus Lest on hästi kohastunud põhjaeluviisiga: tema keha on lapik ja silmad asetsevad samal kehapoolel. Vastsed on sümmeetrilise kehaga, nende silmad on eri kehapooltel ning nad ujuvad, selg ülespoole. Täiskasvanuks saades teevad nad läbi moonde, mille käigus keha lameneb, üks kehapool kasvab kiiremini kui teine ning üks silm nihkub teisele kehapoolele. Lest elab üksikult liivasel või savisel veekogu põhjal ja liigub vähe, ujudes enamasti lapiti. Enda varjamiseks kaevub ta põhja. Põhjal lamades ning end liigutades ajab ta põhjasetted ja liiva üles ning laskub tekkinud auku, kus ta jääb tagasi vajuva materjali alla. Eesti vetes elab ka üks lestaga sarnane põhjaeluviisiga kohastunud liik – kammeljas (Scophthalmus maximus).

KALAD

LEST

159


LINNUD

KANAKULL Tunnused: pealtpoolt halli, altpoolt viirutatud sulestikuga kulliline Levik: kõikjal Eestis aasta ringi Pikkus: isaslind 46–50, emaslind 55–61 cm Kaal: isaslind 680–1000 g, emaslind 1–1,7 kg Elupaik: vanad kuusikud, toiduotsingul kõikjal Toitumine: rästa- kuni tedresuurused linnud, oravad Pesitsemine: pesa kuuse, harvemini männi, kase või haava otsas; muneb 3–4 muna, harva 2 või 5. Kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka

190

Accipiter gentilis Kanakull on Eestis üks tuntuimaid haugaslasi, kuigi tema arvukus ei ole suur. Meil pesitseb umbes 500 paari. Kui põhja pool pesitsevaid linde on siin talvitumas, on arvukus suurem. Kanakull on varjatud eluviisiga ja hoidub enamasti metsadesse. Kuid nii mõnigi kord võib teda näha heinamaa või põllu kohal tiirutamas ja saaki jahtimas. Rahvasuus kutsutaksegi teda tiirutajaks. Kanakullide pulmalend, kui linnud teevad õhus kauneid paarissaltosid, on võrratu vaatepilt. Kanakulli üks toiduobjekte on kanalised, enamasti langevad tema saagiks nurmkanad, laanepüüd, tedred ja metsised, kuid mõnikord ka kodukanad. Ta jahib teisigi linde ja väikesi imetajaid.


Tunnused: enamasti hele- kuni tumepruun, heleda rinnajoone ja kõhualusega, laiade ümarate tiibade, üsna lühikese saba ja ümara peaga kulliline Levik: kõikjal Eestis märtsist novembrini, üksikud talvituvad Pikkus: 40–56 cm Kaal: 524–1260 g Elupaik: metsad, põldudevahelised metsatukad, saagijahil avamaastikel Toitumine: pisinärilised Pesitsemine: pesa puuvõras; muneb 2–3 rohekasvalkjat pruunide laikudega muna

Buteo buteo Hiireviu, nagu tema nimigi ütleb, sööb peamiselt närilisi, nagu vesirotte ja niidu-uruhiiri, kuid ta pole toidupõlgur ning sööb tegelikult kõike, mida kätte saab. Meeleldi tarvitab ta toiduks ka linnupoegi, roomajaid ja imetajaid. Kui ta põllul või niidul vihmausse ja tõuke jahib, meenutab ta kanalast plehku pistnud keskmise suurusega kodukana. Tihti varitseb ta saaklooma. Ta istub õige vaikselt metsa veeres puuoksal või aiapostil ja ootab, kuni mõni hiir rohu sisse sibab. Varakevadel tiirutab kõrgel metsa kohal innukalt häälitsev hiireviupaar. Isane teeb aeg-ajalt pettemanöövreid, emane aga väldib tema pikeesid elegantselt. See on hiireviude pulmalend, mis annab teistele liigikaaslastele märku, et see piirkond on hõivatud.

LINNUD

HIIREVIU

Kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka

191


IMETAJAD

MÄGER

300

Tunnused: mustavalgetriibuline nägu ja tüse, lühikeste jalgadega keha Levik: Mandri-Eestis, eriti Lõuna-Eestis Pikkus: keha 70–80 cm, saba 10–20 cm Kaal: 15–30 kg Elupaik: metsad, kus reljeef võimaldab sügavaid ja pikki urge kaevata Toitumine: kõigesööja Sigimine: 2–6 poega Eluiga: 6–10 a

Meles meles Mäkra võib näha tavaliselt öösiti autotulede valgel metsa- või heinamaaäärsetel teedel, kuhu ta on tulnud toitu otsima. Mäger kaevab urgude süsteeme, neist suuremaid kutsutakse linnakuteks. Seetõttu eelistab ta elupaigana künklikku maastikku. Urusuue asub künkanõlval, kus vihm ja lumi urgu ei tungi. Vanad mägralinnakud on väga laiaulatuslikud, sest neid on põlvkondade viisi järjest edasi ehitatud. Mõnes kõrvalises piirkonnas võib leida sadakonna aasta vanuseid linnakuid. Pojad tulevad ilmale märtsi algul, esimesed paar kuud veedavad nad urus. Sündides on nad pimedad ja kaaluvad vaid 100 grammi. Kuu aja pärast silmad avanevad ja mägrapojad hakkavad tasapisi iseseisvamaks muutuma. Siiski elavad nad vanematega koos järgmise kevadeni.


Tunnused: pika saleda keha, lühikeste jalgade ja pika kaelaga, alati musta sabaotsaga, talvekarv valge, kuid sabaots jääb ikka mustaks Levik: kõikjal Eestis Pikkus: keha 22–27 cm, saba 7–10 cm Kaal: 100–450 g Elupaik: avamaastik, metsad, aiad Toitumine: pisikesed närilised, linnud, nende munad, roomajad Sigimine: 3–9 poega Eluiga: kuni 12 a

Mustela erminea Kärp liigub elegantsete nõtkete hüpetega. Kui istuda piisavalt kaua vaikselt niiduäärsel puutüvel või kiviaial, võib näha teda äkitselt välja ilmumas. Kärp toitub peamiselt pisiimetajatest, keda ta üliosavalt kütib. Emane, kes on isasest väiksem, saab neid kätte isegi nende endi urgudest. Kärp eelistab tiheda rohuga kaetud alasid, nagu niitusid, nõmmesid ja metsaservi, kus leidub palju närilisi. Ta ehitab oma territooriumile mitu väikest pesa. Ühed neist on lihtsalt väikesed augud, teised seevastu soojad ja vooderdatud. Pojad sünnivad tavaliselt aprillis. Emane pühendub nende kasvatamisele, isane aga elab hulkurielu, mille jooksul ta püüab sigitada võimalikult palju järglasi. Umbes kolme kuu pärast on pojad võimelised iseseisvaks eluks. Kärbi talvekarvastik on valge. Kui lumi on maas, pakub see head kaitset. Põhjamaades muutub kärp talveks alati valgeks, kuid näiteks Inglismaal on ta kogu aasta pruun – lumiseid talvi ongi seal haruharva.

IMETAJAD

KÄRP

301


ROHTTAIMED

KOLLANE VESIKUPP

338

Tunnused: tugev ovaalsete ujulehtedega ja suurte kollaste veepinnal ujuvate või veidi kõrgemale ulatuvate õitega veetaim. Püsik Levik: tavaline kõikjal Eestis Kõrgus: 0,5–2,6 m Õied: 5 suurt kollast tupplehte, palju väikesi oranžikaskollaseid kroonlehti Vili: paljuseemneline kupar Kasvukoht: järved, tiigid, aeglase vooluga ojad, jõed

Nuphar lutea

Vesikupu viljades on arvukalt õhuruumidega täidetud tärkliserikkaid seemneid, mida veelinnud armastavad süüa. Tugevat järvepõhja kinnituvat risoomi tarvitati vanasti suurte näljahädade ajal kuivatatult ja jahvatatult jahu asemel. Leherootsus on arvukalt õhuruume, mis suunavad hapnikku lehepinnalt taime veealustesse osadesse. Noorte lehtede soojenedes tekib neis rõhk, mis suunab õhuvoolu risoomi. Vanad lehed oma muutunud ehituse tõttu enam nii palju ei soojene, nende kaudu suundub õhk tagasi atmosfääri. Koos ülespoole suunduva õhuga väljub ka ainevahetuse käigus tekkinud CO2. Peale veepinnal ujuvate pikkade rootsudega paksude lehtede hargnevad jämedast põhja kinnitunud risoomist lühikeste rootsudega õhukesed veealused lehed. Mõned imetajad, nagu metssiga, kobras ja põder, söövad vesikuppude risoome ja lehti.


Tunnused: pika lookleva maa-aluse risoomi, kolme pika rootsu ja õiest allpool paikneva sõrmjaguse kõrglehe ning 1–2 juurmise lehega püstine rohttaim. Püsik Levik: tavaline kõikjal Eestis Kõrgus: 8–25 cm Õied: valged, rohelie südamiku ja kollaste tolmukatega Vili: kõverdunud nokaga paljad pähklikesed Kasvukoht: leht- ja segametsad, võsastikud, puisniidud

Anemone nemorosa Tiheda valge vaibana maad katvad võsaülased on kindel kevademärk. Nad õitsevad varakevadel, kui lehtpuud on veel raagus ja maapinnale langeb seetõttu rohkesti päikesevalgust. Võsaülasel on oluline ülesanne – varakevadel enne puude elutegevuse aktiviseerumist rikastab ta maapinda toitainetega. Võsaülasel nagu ka tema lähisugulastel kollasel ülasel ja sinilillel on õlirohked viljad, mis meeldivad sipelgatele. Seetõttu tassivad nad ülaseseemneid pessa ning sel viisil aitavad kaasa taime levikule. Võsaülase teised osad on mürgised, nad sisaldavad glükosiid ranunkuliini. Surmavaks annuseks peetakse 30 taime. Rahvameditsiinis kasutatakse võsaülaseid reuma, peavalu, närvi- ja liigesepõletike jmt haiguste korral.

ROHTTAIMED

VÕSAÜLANE

339

Eesti looduse taskuents  

Linnud loomad taimed

Advertisement