Page 1


Kalad Haug Välimus Haugil on pikk nooljas keha ja suhteliselt suur pea. Tema suu meenutab pardinokka. Saagi kinnihoidmiseks on haugi suulaes arvukalt liikuvaid hambaid, alalõual aga suured nõelteravad hambad. Nende küljest ei suuda kinninapsatud saak ennast enam lahti rabeleda. Haugi selg on tavaliselt mustjasroheline, küljed oliivrohelised või kollakashallid, kõht ja kurgualune aga veelgi heledamad. Selja- ja pärakuuime paiknemine keha tagaosas annab sihvakale kalale noolja kuju, mis võimaldab tal välgukiiruselt varitsuspaigast välja söösta.

Pikkus: 50–120 cm Kaal: kuni 17 kg, Eesti suurim 19,9 kg

Eluviis Haugi peetakse Eestis kõige aplamaks röövkalaks. Ta elab nii mageveekogudes kui ka väikese soolsusega merelahtedes. Veetaimede vahele peitudes luurab ta kalu, aga ka konni, noori veelinde ja väiksemaid imetajaid. Niipea kui mõni saakloom läheneb, sööstab haug nagu nool oma ohvri suunas. Haug püüab ka endast suuremat saaki ja sööb oma liigikaaslasi juba siis, kui ta veel alles maim on. Kevadel märtsis-aprillis hakkab haug kudema madalas vees, kus kasvab rohkesti taimi. Sageli on kudemiskohtadeks üleujutatud jõeluhad. Haugi vastkoorunud vastsed toituvad alguses loomsest hõljumist, pärastpoole maimudena aga teistest kalamaimudest.

Haugi alalõual paiknevad suured nõelteravad hambad. Haug saaki varitsemas.

Kas sa teadsid, et haug võib elada üsna eakaks? Eesti vanim haug on olnud 22-aastane. Ta püüti kinni 1933. aastal Tamula järvest.

14


Kalad Karpkala

Pikkus: kuni 100 cm Kaal: kuni 30 kg, Eesti suurim 18,4 kg

Välimus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm. Võrreldes sasaaniga on tema keha kõrgem ja külgedelt lamedam. Mida vanemaks karpkala saab, seda kumeramaks tema selg muutub. Karpkalal on kaks paari poiseid – pikemad suunurkades ja lühemad ülalõual. Poised on kompimiselundid. Kala selja värvus võib olla tumepruunist mustani, küljed hõbejast kollaseni ja kõht valkjas. Eluviis Eestisse asustati karpkala 19. sajandi lõpul. Praegu elab teda mitmes järves (sealhulgas Peipsis ja Võrtsjärves) ja kasvatatakse kalakasvandustes. Karpkala eelistab seisuveelisi või aeglase vooluga veekogusid, kus kasvab palju taimi ja

Karpkala suu ääres on neli poiset.

Kalakasvanduse karpkalad toitu nõudmas. põhi on liivane või mudane. Toidu suhtes ei ole ta valiv – põhjast otsib poisete abil ussikesi, tigusid ja teisi selgrootuid, samuti sööb ta taimset toitu, aga ka kalade vastseid ja maime Karpkala tegutseb peamiselt videvikus ja öösiti. Talveks koonduvad karpkalad tihedasti kokku ja magavad veekogu põhjas talveund. Emase kala koetud mari kleepub veetaimede külge. Algul veetaimede külge kinnitunud vastkoorunud vastsed on mõne päeva pärast hoopis liikuvamad. Nad toituvad esialgu loomsest hõljumist, kuid varsti otsivad toitu ka veekogu põhjast nagu nende vanemad.

Kalaaretus Sasaanist on aretatud mitu karpkalavormi, näiteks soomuskarpkala, peegelkarpkala, hajuspeegelkarpkala, ridapeegelkarpkala, raamkarpkala, nahkkarpkala, kirju jaapani ilukarpala ehk koi.

15


Imetajad Kobras Välimus Kobras on Eesti suurim näriline. Tal on tumepruun vett tõrjuv tihe karvkate. Kuulmekäike ja ninasõõrmeid saab kobras sukeldumise ajaks sulgeda. Vee all on looma silmad kaitstud erilise läbipaistva kilega. Tagumiste käppade varvaste vahel on ujulestad. Lõikehambad on oranžid ja kasvavad kogu elu. Saba on mõlajas.

Kehapikkus: 75–80 cm Sabapikkus: 27–30 cm Kaal: 12–35 kg

Kas teadsid, et Eestisse taasasustati kobras 20. sajandi keskel? Samal ajal rändas kopraid meile ka ümbritsevatelt aladelt. Praeguseks ajaks on kobras levinud üle Eesti.

Kopra tihe karvkate tõrjub hästi vett.

Eluviis Korbas on hästi kohastunud eluks vees. Ta asustab neid jõgesid, ojasid ja järvi, mille kallastel kasvab palju puid. Ta ehitab veekogule oma pesakuhilaid ja vee paisutamiseks tammisid. Kopratammid võivad olla kuni 1 m kõrgused ja 100 m pikkused. Ülespaisutatud veega kaitseb ta oma pesakuhilat, paisutatud veega on hõlpsam ka talvetoiduks oksi varuda. Kobras langetab puid ja tükeldab neid meislisarnaste lõikehammastega. Ta sööb puude-põõsaste võrseid, lehti, koort, aga ka rohttaimi. Puudest eelistab ta paju, haaba ja kaske.

44

Kopra poolt näritud puu.


Imetajad Saarmas

Välimus Saarma pikka saledat keha katab tihe pruun karvastik. Loomal on lühikesed jalad. Varvaste vahel olevad ujulestad aitavad tal kiiresti ujuda. Vee all olles saab saarmas kõrvad ja ninasõõrmed eriliste kaitseklappidega sulgeda.

Kehapikkus: 60–120 cm (isased on suuremad). Sabapikkus: 32–58 cm Kaal: 10–15 kg

Kas teadsid, etter-

gistab oma saarmas mär teeb seda mus ritooriumi? Ta i võ de ta us tõrvm kuselõhnaliste et a, eg et id väljahe mürkroheliste da. eemale peleta id ja sissetungi

Saarmas on väga osav ujuja.

Saarma levinuim rahvapärane nimetus on udras. Eluviis Ettevaatlik ja eraklik saarmas elab puhtaveelistes ja kalarikastes veekogudes ning nende ääres. Ta on suurepärane ujuja ja sukelduja. Saarma urg paikneb järve- või jõekaldas või puujuurte ja kivide vahel. Kuna uru sissepääsuava on sageli vee all, siis on pesakambrilaes tavaliselt õhuauk. Saarmas rajab roostikusse ja mujale lesimispaiku. Saarmad on mänguhimulised loomad, nad armastavad lasta liugu lumistel või poristel nõlvadel. Jahti peab saarmas enamasti öösiti. Päeval puhkab ta urus või lesimispaigas. Tema lemmiktoiduks on kalad, kuid ta sööb ka veelinde, mügrisid, konni, vähke, limuseid, putukaid ja teisi. Emaloom toob ilmale tavaliselt 2–3 poega. Isaloom küll pere eest ei hoolitse, kuid ta hoidub lähikonda ja aitab kaitsta territooriumi.

45


Kahepaiksed Rabakonn Välimus Rabakonn kuulub samuti pruunide konnade hulka, kuid tema värvus on üsna vahelduv – valkjas-, kollakas-, tume- või punakaspruun või isegi hallikas. Tihti aetakse teda segi rohukonnaga. Sigimisajal on isased äratuntavad eresiniselt värvunud keha järgi.

Pikkus: kuni 8 cm Kaal: 15–30 g

Eluviis Rabakonn elab peamiselt niisketel luhtadel ja soistel aladel (sealhulgas rabades). Sigimisajal koonduvad konnad salkadena paaritumiseks sobiva veekogu juurde. Kõigepealt saabuvad isased ja siis hakkab kõlama vali krooksumine, millega meelitatakse ligi emaseid. Paaritumine toimub vees veepinna lähedal. Emane koeb 1–2 kudupalli, milles on 500–3000 muna. Rabakonna kudupallid on rohukonna omadest ümaramad. Kullesed kooruvad 2–4 nädala pärast. 2–3 kuu möödudes arenevad neist noorkonnad. Rabakonn toitub putukatest, ämblikest, tigudest ja ussidest.

Rabakonna kohtab ka turbarabades.

48

Mis saab talvel? Talve veedab rabakonn maismaal, pugedes peitu näriliste urgudesse, lehtedega täitunud aukudesse ja muudesse urgetesse, vahel ka lihtsalt sambla alla.

Sigimisajal värvuvad isased rabakonnad siniseks.


Kahepaiksed Tiigikonn

Pikkus: kuni 8 cm Kaal: 30–50 g Välimus Roheliste konnade hulka kuuluval tiigikonnal on selg roheline või pruun tumepruunide või mustade täppidega. Kõht on tal valge ja reitel paiknevad kollased või oranžid laigud. Sigimisajal on isased kas kollased või kollakasrohelised. Isased on emastest pisut väiksemad. Eluviis Tiigikonn elab tavaliselt väikestes madalates veekogudes, kus kasvab palju taimi. Ta armastab päikest ja on enamasti päevaloom, kuid tegutseb ka öösiti. Mõnikord läheb ta aga kuivale maale toitu otsima ja võib seal viibida päevi. Tiigikonn talvitab maismaal endakaevatud urus. Sigimisajal koeb emane kokku 600– 3000 munast koosnevad kudupallid, mis paigutatakse veepinna alla taimedele. Vastsed kooruvad 1–2 nädala pärast, olles alla 25 mm pikkused. Kullestena ollakse mõni kuu, äsja moondunud konnad on 2–3 cm pikkused. Tiigikonn toitub peamiselt putukatest, aga ka

Ujuv tiigikonn. vihmaussidest, tigudest ning ta ei põlga ära ka väikeseid kahepaikseid. Tiigikonn ja teised Eesti rohelised konnad on looduskaitse all.

„Konnakontsert”

s na suunurkade Isase tiigikon täis mida ta saab on kõlapõied, d krookd võimendava puhuda. Nee da valju usajal on kuul sumist. Paarit isased rti”, kui kõik „konnakontse ga t teevad. Selle üheskoos hääl ligi emaseid meelitatakse konni.

Tiigikonnale meeldivad vaikse veega veekogud.

49


Siseveekogud lehitsevad  
Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you