Page 1


Mu kirjutuslaua sahtlid on rõõmust umbes. Rõõm ripub neist välja nagu kevadine jääpurikas. Nagu kask, kes tilgutab mahla. Talve müür hakkab vankuma. Sõbrad mu pahupidi päevadest sulavad minuga ühte. Tulevad mu juurde minevikust, mis on kaugel nagu linnupesa puuladvas.


Suvi tuleb mu tuppa. Sinine nagu taevas. Mu tuba ongi taevas. Kõik on sinises hõljumises, isegi päike lahustub siniseks ja õhulised pilved on sinised. Ma sünnin ja sünnin oma tuppa uuesti, sündimistel pole lõppu.

13


16

Mõni hetk on unenägu või unistuse pitslina, mida ma päevast-päeva heegeldan, märkamata, et heegelaukudest pageb unistus minema – ja mul hakkab külm. Siis tuleb mu kadunud mees ja käsib mul kütta laastukuhja, mida ta on mu sinisesse tuppa tassinud. Temal endal on mullas soe.


Liblikas lendleb. Kergelt-kergelt. Lendleb. Tundleb. Kutsub mindki lendlema. Ma ei lähe. Mure surub mind vastu maad. Liblikas heljub-hõljub. Andis oma mure Kõigevägevama kätte. Mina ei söanda. Pean endast ise jagu saama. Ise. Palun ainult Kõigevägevamat olla mu kõrval.

17


32

Ă•nn tuli mu Ăľuele. Tegi puuriidasse pesa, pisikese nagu herilase kodu ja sumises end suureks. Sumisesin temaga kaasa, murdsin leiba ja sumisesin. Unustasin oma sinise toa.


Päevad nagu pojengipõõsad mu aias. Punased, täis väge. Ka pärast õitsemist ei lähe nad meelest. Purjetavad päikesetõusuna. Kummarduvad mu kohale, kuulatavad, kas mu hinge hällis hingab Jumala-lapsuke.

33


50

Puu kukub pikali. Vana kõrge mänd kukub pikali. Mitte välgust, mitte tuule tõukest. Lihtsalt langeb väsimusest. Liiga kaua pürgis ta päikesesse. Nii kaua, et unustas juurte kodu, unustas mulla ja mullaväe. Kukkumine otsib lepitust. Sipelgad ronivad üle ta tüve nagu südamevärinad.


Mu toas on jälle kumalase lendu kui ka käo kukkumist ja sääsepininat ja kuremarju ja kuulsust ja kurbust. Kõik segamini ühes suures kuhjas, kust otsin endale jalanõusid, et minna veel kord rännuteele enne kui kae kasvab mu silmadele ja sinine suvi hakkab mu ümber kuhtuma.

51

Sininesuvi  
Sininesuvi  
Advertisement