Page 1

Õpetlike lugude ja salmide

KULDRAAMAT


Rebasepoju ja teised TIIA TOOMET

R

ebasepoju läks esimest päeva teiste loomalaste hulka. „Keegi ei tahtnud minuga mängida,” kaebas ta õhtul emale. „Tegin juttu igaühega, keda nägin, aga kõik pöörasid selja ega teinud minust väljagi.”

„Millest sa siis teistega rääkisid?” uuris rebaseema. „Karupojal soovitasin vähem süüa, sest ta on nii paks ja kohmakas,” vastas rebasepoju.

„Hundipoisile ütlesin, et tal on koledad hambad ja kuri nägu. Kilpkonnatüdrukust arvasin, et nii aeglaselt liikudes ei jõua ta kuhugi õigeks ajaks pärale. Jänesepojale näitasin oma ilusat kohevat saba ja naersin tema nudi karvatupsu.” „Kas sa siis tõesti ei märganud mitte kellegi juures midagi head?” imestas rebaseema.

30

„Miks ei, märkasin küll,” ütles rebasepoju. „Siis ütle homme igaühele seda, mis sulle tema juures kõige rohkem meeldib,” soovitas rebaseema. Järgmisel päeval tunnistas rebasepoju karupojale: „Ma tahaksin olla niisama tugev kui sina.” Hundipojale ütles ta: „Sina oled kõigist kõige julgem.” Kilpkonnatüdrukule: „Sul on väga ilusa mustriga kilp.” Jänesepojale: „Sa jooksed minust välejalgsemalt.”

Arva nüüd ise, kas sellel päeval sai rebasepoju teistega mängida?


Lohepoeg, kes oli olemas TIIA TOOMET

L

ohepoeg tuli teiste loomalaste juurde. „Tere, mina olen lohepoeg,” ütles ta. „Lohepoega ei ole olemas,” ütles jänesepoeg.

„Olen küll,” vaidles lohepoeg. „Lohed on ainult muinasjutus,” ütles mägrapoeg. „Aga mina olen päriselt,” ütles lohepoeg. „Ehk oled sa hoopis krokodill,” arvas karupoeg. „Ei ole, lohe olen,” jäi lohepoeg kindlaks. „Kuule, kas sa võidu joosta oskad?”

küsis rebasepoeg. „Oskan küll,” vastas lohepoeg. „Jookseme siis selle suure kuuseni. Ole sa, kes tahes, peaasi, kui sinuga joosta ja mängida saab,” rõõmustas rebasepoeg.


Ellen ja lehm OTT ARDER

34

Linnalaps on Ellen Ehm,

„Miks laiskled, lehm, niisama siin,

kuid ta lemmikloom on lehm.

sa anna parem kätte piim!”

Ühel suvepäeval heal

Lehm leebelt vaatab linnalast

näeb Ellen lehma aasa peal.

ja ütleb: „Lüpsan udarast!”

Nüüd lehmakest, kes pikutab,

Nüüd Ellen ehmub, hüüab: „Ema!”

Ellen sabast sikutab:

Lehm aga hakkab mäletsema.

Kaks uhket HELLE LAAS

N

aki on armas, sõbralik koer. Kui peremees Nakiga jalutab, kipuvad möödujad Nakit silitama ning peremehega juttu ajama. Nakil ja ta peremehel ei ole heade inimeste vastu midagi. Las silitavad!

Kui mööduja juhtub peremehelt küsima: „Mis tõugu teie koer on?”, vastab peremees:

„Ta on mul nagu rahvaste sõprus – kõik tõud kokku!” Selle peale hakkab küsija tavaliselt naerma ning Naki saba liputama. Peremees on Naki üle uhke. Ja Naki on peremehe üle uhke. Nii nad jalutavad – kaks teineteise üle uhket!


NOORED ÖÖKULLID 35


Laul Pätust, kes pahandusi teeb

Kass Karlotte KALJU KANGUR

ASTRID REINLA Seisid keldris koorepotid, Oma Pätu on vist igas peres. Meelega ei tee ta pahandust. Pahandused on tal lihtsalt veres. Ei ta aru saa, mis paha just.

54

Prõmmib hoogsalt uksi kinni-lahti – sabapidi vahele jääb kass. Hoolega peab puhveti peal vahti – maha kukub ema kohvitass. Isa prillid eile läksid katki. Vanaisal kadunud on suss. Pätu sest ei hooli vähimatki. Tema kaval on kui madu-uss. Pätusid on tõesti igas peres. Ehkki mõnel habe juba hall. Pahandusepisik ikka veres, kükitab ta köögilaua all.

koore kallal käisid rotid. Uhkat-tuhkat, kass Karlotte keldrisse läks püüdma rotte! Võttis kaasa suured kotid, et saaks neisse panna rotid. Ah, see kaval kass Karlotte püüdis suure hulga rotte! Kottidesse toppis rotid ja siis selga vinnas kotid. Tuli keldrist kass Karlotte, kandes suuri rotikotte. Auke täis aga olid kotid, plehku panid kõik ta rotid.


Teine süüdi

Ninasarvik

KERSTI MERILAAS

ARVI SIIG

Aknal tuvid kraaklevad,

Kust ninasarvik sarve sai,

Annid-Mannid naaklevad.

mis ninal tal kui sarvesai? See sarvesaia moodi sarv

Karjub Anni, püsti tukad:

on ühe õppetunni arm.

„Manni võttis minu sukad!”

Kui ninasarvik oli laps, tal polnud sarve ninal,

Kriiskab Manni, sassis lokid:

ta oli püsimatu, kraps

„Anni kaotas minu sokid!”

ja hõikas aina: „Mina!” Ning toppis oma nina ta

Kohv keeb üle, jahtub eine:

siis iga pilu vahele

süüdi, süüdi ikka teine.

ja suurte jutu vahele, niikaua kõikjal vahele,

Kuula nüüd, kas pole häbi:

kui ninapidi vahele

ise õed ja ei saa läbi.

jäi ükskord ukse vahele ja ukse vahel ninaga

Maksab siis nii marutada,

sai hüüda veel vaid: „... ina!”

asi annab arutada.

Jäi pitsitusest tubli arm ja kasvas sellest tubli sarv: kui püsti sõrm, ta hoiatab, et oma nina hoiaks sa, sest saada ninasarvikuks meil pole mingit tarvidust.

55


Mõtleja ENO RAUD

K

oos teiste autodega elas garaažis piimaauto, kes armastas vahetpidamata mõelda. See

veidrik piimaauto ei lahkunud garaažist mitte kunagi. Kõik teised autod käisid iga päev tööl ja vedasid igasugu asju, kuid piimaauto ei läinud iialgi piima vedama. Ta vaid seisis garaažinurgas ja mõtles.

132

„Millest sa küll mõtled kogu aeg?” tegid teised autod mõnikord juttu. Ja piimaauto vastas siis mõtlikult: „Eks ikka sellest, kuhu sõita.” „Sõida meiereisse,” andsid teised nõu. „Hakka meiereist piima linna vedama.” Piimaauto aga raputas naeratades pead. „Minule see ei sobi,” ütles ta. „Mina olen ehitatud millekski tähtsamaks.” Ometigi jõudis ükskord kätte päev, kus piima auto asus ennast hommikul koos teiste autodega teele seadma. „Noh?” päris vorstiauto uudishimulikult. „Kas mõtlesid lõpuks midagi tähtsat välja?” „Muidugi,” ütles piimaauto. „Ma hakkan nüüd minema.” „Ja kuhu sa sõidad, kui küsida tohib?” uuris palgiveoauto. „Ümbermaailmareisile,” teatas piimaauto lühidalt. „Sõidan ümber terve maakera.” „Taevas hoidku!” hüüatas vana kallur. „Nii pika teega läheb sul ju piim hapuks!” Kuid selle peale piimaauto ainult muigas, tal polnud mõtteski piimaga jändama hakata. „Head aega,” ütles ta ja andis gaasi. Ja siis kihutas ta prantsatades vastu posti: „Prõmm!” Tükk aega seisid autod liikumatult paigal.


Piimaauto nägi õudne välja – nina lömmis, laternad lössis, kõik neli ratast viltu all ja piimatsistern kokku pressitud nagu suur lõõts. „No oli alles põrakas,” ütles viimaks tüse tänavakastmise auto. „Hirmus!” sosistas väike saiaauto kohkunult. „Nii lühike see ümbermaailmareis tal siis oligi.” Vana kallur aga lausus: „Ta mõtles ainult sellest, kuhu sõita, ja unustas selle, kuidas sõitma peab.” Nüüd sidus kallur endale piimaauto trossiga järele ja vedas ta remonditöökotta. „Ehk pannakse talle remondiga pisut rohkem mõistust pähe,” arutasid autod ning sõitsid tööle, igaüks sinna, kuhu kellelgi tarvis.

Kaks väikest tarka VENDA SÕELSEPP

S

oojal kevadpäeval kepsles varss metsa ääres aasal, lõi eest ja tagant üles, jooksis traavi ja proovis galoppi, painutas kaela rõngasse, vehkis sabatuustakuga ja tegi igasuguseid imevigureid, mis aga pähe tulid. Tal oli väga hea meel heledast päikesest,

värskest mahlakast rohust, kõige enam aga sellest, et emal oli puhkepäev ja ta sõi siinsamas lähedal ning puhkas nädalasest tööst. Äkki märkas varss telefonitraadil musta kuue ja valge vestiga lindu. Varss pidurdas järsult, ajas esijalad harki ja vaatas suurisilmi ilusat lindu. Viimaks küsis ta: „Kes sa oled?” „Mina olen pääsuke,” vastas ilus lind.

133


Poiss ja liblikas ANTON HANSEN TAMMSAARE

M

etsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillesid. Aga asjata ootasid nad noppijat ja nii mõnigi oli oma õilmed enne oodatava tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga see ei noppinud, lendles liblikas,

aga see ei murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal

saatis nende juurde poisi, kes lilli armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui poiss aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad:

202

„Nopi mind! Nopi mind!” Ja nende magus lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele. Ja juba sirutas ta käe, et seda murda, kui liblikas lendu tõusis: tükk siidi, teine sametit ja siis nagu kalliskivi-sädemed, lumehelbe petlik helk – niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi, jällegi lillele laskudes, kus ta oma tiivad päikesepaistel laiali ajas. „Lase, ma võtan su kinni,” ütles talle poiss lillesid unustades. „Püüa,” vastas liblikas. „Ega ma haiget tee, vaatan ja lasen jällegi lahti.” „Püüa.” „Ma ei puudutagi, ainult vaatan lähedalt,” rääkis poiss härdalt. „Võta kinni, siis võid kõik.” Ja poiss hakkas püüdma. Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale; aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud, kui liblikas juba teisele lillele liugles ja nagu narrides oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks.


Algas jooksmine, püsimata tagaajamine: samm siia, teine sinna, hüpe paremale, teine pahemale poole, üle mätaste ja väikeste põõsaste, ikka põiklejale liblikale järele, kes kord lõunasse, sestsamast põhja, kord madalasse lillede sekka, siis üles päikese poole virvendas. Ikka edasi tormasid poiss ja liblikas; üks oma painduvail, väledail jalgel, teine – tiibadel, siidina, sametina, kalliskividena säravail. Ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul, palavikupuna palgeil, liblikale järele, nagu loodaks ta tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis ja üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuuleõhk talle joovastavat lõhna ninasse: ja meelde tulid ununenud lilled, mis noppijat ootasid. Lõhnast heldinuna, ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummarduma, aga jahmatades jäi ta paigale ning ta palgeilt kustus leegitsev jume: liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma: ta armastas ju lillesid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud.

203

Õpetlike lugude ja salmide kuldraamat