Page 1

33 kõige tuntumat muinasjuttu kogu maailmast

Maailma muinasjuttude kuldraamatust leiab muinaslood, mis kestavad põlvest põlve. Esindatud on nii vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni, Charles Perrault’ armastatud muinasjutud kui ka paljud teised imepärased lood kogu maailmast.

Maailma muinasjuttude kuldraamatu jutte illustreerivad parimate Eesti kunstnike võrratud pildid.

Maailma muinasjuttude kuldraamat on mahukas muinasjutuvalimik, aga ka teatmeteos, milles on autorite register, pealkirjade register, illustraatorite register ja sõnaseletused.

Maailma muinasjuttude kuldraamat on väärtuslik kingitus igale raamatusõbrale. Kuldraamatute sarjas varem ilmunud: Eesti lasteluule kuldraamat. 2008 Eesti muinasjuttude kuldraamat. 2009 Eesti muistendite kuldraamat. 2010 Eesti lastejuttude kuldraamat. 2010 Vene muinasjuttude kuldraamat. 2010

Русскиe сказки. Золотая книга. 2010

www.tea.ee

MAAILMA MUINASJUTTUDE KULDRAAMAT

Maailma muinasjuttude KULDRAAMAT

Maailma muinasjuttude

KULDRAAMAT


302 6


Tuhkatriinu ehk Kristallkingake CHARLES PERRAULT

E

las kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühte moodi. Mehel aga oli nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea: ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida.

Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid

hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema: ta pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ning perepreilide tube kraamima. Tema enda magamisase oli üleval pööningul, viletsal õlekotil, õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõike nurisemata ega tihanud isalegi kaevata, sest ta oleks saanud tõrelda – oli ju isa täielikult oma naise võimu all.

303 7


304 14


Pöial-Liisi HANS CHRISTIAN ANDERSEN

E

las kord naine, kes tahtis endale kangesti pisitillukest last, kuid ei teadnud, kust teda võiks saada. Siis läks ta vana nõiamoori juurde ja ütles: „Ma tahaksin nii väga väikest last, ütle mulle, kust ma ta ometi võiksin saada?” „Noh, küll me selle asja ära korraldame!” ütles nõiamoor. „Säh, võta see odraiva,

see aga ei ole sugugi seda sorti vili, mis talumeeste põldudel kasvab või mida kanadele süüa antakse; pane ta lillepotti, siis sa alles näed!” „Tänan sind!” ütles naine ja andis nõiamoorile kaksteist killingit, läks siis koju, pistis odraiva lillepotti, ja kohe hakkas seal kasvama suur ilus lill, mis küll tulbi moodi välja nägi, kuid mille kroonlehed olid kõvasti kinni, otsekui oleks ta alles pungas. „See on tore lill!” ütles naine ning suudles tema ilusaid punaseid ja kollaseid lehti, kuid just siis kostis õie seest tugev plaksatus, ja õis läks lahti. Võis näha, et see on tõeline tulp, keset õit aga istus rohelisel toolil pisitilluke tütarlaps, nii õrn, armas ja kena, ta ei olnud pikem kui pöial, ja seepärast hakati teda Pöial-Liisiks kutsuma. Kreeka pähkli uhke lakitud koore sai ta kätkiks, sinised kannikeselehed olid tema madratsid ja roosileht tema tekk; seal magas ta öösiti, päevaajal aga magas ta laua peal, kuhu naine oli pannud taldriku ja selle ümber terve pärjana seadnud lilli, mille varred vette ulatusid; seal ujus suur tulbileht, ja sellel istudes võis Pöial-Liisi taldriku ühest servast teise sõita; aerudeks oli tal kaks hobusejõhvi. See nägi õige kena välja. Ta oskas ka laulda, ja nii õrnalt ning kaunilt, nagu seda siin kunagi varem polnud kuuldud.

305 15


306 18


Suve läbi elas vaene Pöial-Liisi täiesti üksinda seal suures metsas. Ta punus endale rohukõrtest sängi ja riputas selle suure kobrulehe alla, et talle vihma ei saaks peale sadada; söögiks korjas ta õitest mett ja jõi kastet, mida igal hommikul oli lehtede peal. Nõnda möödusid suvi ja sügis; nüüd tuli talv, külm, pikk talv. Kõik linnud, kes talle nii ilusasti olid laulnud, lendasid minema; puude lehed ja lilled närtsisid ära, see suur kobruleht, mille all ta elas, keerdus rulli ja järele jäi üksnes kollane, närtsinud vars. Tal oli hirmus külm, sest tema riided olid katki ja ta ise, vaene Pöial-Liisi, oli nii õrn ja väike, et pidi peaaegu surnuks külmuma. Hakkas sadama lund, ja iga lumehelves, mis tüdruku peale langes, mõjus talle nii, nagu meile terve labidatäis, kui see meile kaela visata, sest meie oleme suured, tema aga ainult pöidlapikkune. Siis mässis ta enese närtsinud lehe sisse, kuid see ei andnud sooja – ta lõdises külmast. Päris metsa serval, kuhu Pöial-Liisi nüüd oli sattunud, laius suur viljapõld, aga vili oli juba ammu koristatud, üksnes paljad kuivanud kõrred ulatusid külmanud mullast välja. Ta kõndis nende vahel just nagu päris metsas. Oo, kuis ta külmast lõdises! Siis jõudis ta põldhiire ukse ette, kel viljakõrte all väike urg oli. Seal elas põldhiir mugavalt ja hästi – tal oli kogu tuba viljateri täis, ilus köök ja sahver. Vaene Pöial-Liisi jäi ukse juurde seisma nagu mõni kerjustüdruk ja palus tükikest odratera, sest ta polnud juba kaks päeva ivakestki hamba alla saanud. „Vaeseke!” ütles põldhiir, sest ta oli õigupoolest vana hea põldhiir. „Tule mu sooja tuppa ja söö koos minuga!” Kuna Pöial-Liisi talle väga meeldis, ütles ta: „Sa võid talveks väga hästi minu juurde jääda, aga sa pead mu toa ilusti korras hoidma ja mulle jutte vestma, sest neid armastan ma väga.” Ja Pöial-Liisi tegi, mida vana hea põldhiir nõudis ja tal oli ütlemata hea elu. „Küllap tuleb meile varsti külaline!” ütles põldhiir. „Mu naabril on kombeks mind kord nädalas vaatamas käia. Tema elab veel paremini kui mina – tal on suured saalid ja ta kannab uhket musta sametist kasukat. Kui sa vaid tema endale meheks saaksid, siis oleks su elu muretu. Aga ta ei näe; sa pead vestma talle kõige ilusamaid lugusid, mida sa tead!” Kuid Pöial-Liisi ei tundnud selle vastu huvi – tal polnud põrmugi tahtmist naabrile mehele minna, sest see oli ju mutt. Too tuligi oma mustas sametist kasukas külla; ta on nii rikas ja haritud, ütles põldhiir; ka tema elamu oli üle kahekümne korra suurem kui põldhiirel, ja haridust oli tal, aga päikest ja ilusaid lilli ei sallinud ta silmaotsaski, neist rääkis ta ainult halba, sest ta ei olnud neid kunagi näinud. Pöial-Liisil kästi laulda, ja ta laulis „Maipõrnikas, lenda, lenda!”,

19


308 22


Pöial-Liisi oli väga kurb. Kunagi ei lubatud teda välja sooja päikese kätte minna; vili, mida põldhiire maja kohal olevale põllule oli külvatud, kasvas ka õige kõrgeks, see oli vaese tütarlapse meelest, kes oli ju ainult pöidlapikkune, nagu suur paks mets. „Suve jooksul pead sa nüüd oma veimevaka valmis seadma!” ütles talle põldhiir, sest nüüd oli naaber, too tüütu mustas sametises kasukas mutt tal kosjas käinud. „Sul peab nii villaseid riideid kui ka linast pesu olema! Sul peab kõike olema, kui sa muti naiseks saad!” Pöial-Liisi pidi kogu aeg voki taga istuma, ja põldhiir palkas neli ämblikku, et need ööd kui päevad ketraksid ja kooksid. Igal õhtul tuli mutt külla ja rääkis siis alati, et kui suvi möödas on, siis ei paista päike enam kaugeltki nii soojalt – nüüd põletab ta ju maa kõvaks nagu kivi; jah, kui suvi läbi on, siis peab ta Pöial-Liisiga pulmad ära. Pöial-Liisil aga ei olnud sugugi hea meel, sest ta ei hoolinud sellest tüütust mutist põrmugi. Igal hommikul, kui päike tõusis, ja igal õhtul, kui päike looja läks, lipsas ta uksele, ja kui siis tuul viljapead laiali lükkas, nii et ta sinist taevast sai näha, mõtles ta selle peale, kui valge ja ilus on seal väljas, ja tahtis nii kangesti armast pääsukest jälle näha saada; kuid see ei tule enam iialgi tagasi, ta lendab kindlasti eemal kaugel rohelises metsas. Kui sügis kätte jõudis, oli Pöial-Liisil kogu veimevakk valmis. „Nelja nädala pärast on su pulmad!” ütles talle põldhiir. Kuid Pöial-Liisi nuttis ja ütles, et ta ei taha sellele tüütule mutile minna. „Tühi lori!” ütles põldhiir. „Ära tõrgu vastu, või muidu ma hammustan sind oma valge hambaga! Sa saad ju toreda mehe! Niisugust sametist kasukat nagu temal ei ole kuningannalgi! Köök ja kelder on tal kraami täis. Täna jumalat, et sa niisuguse mehe saad!” Siis oligi pulmapäev käes. Mutt oli Pöial-Liisile juba järele tulnud; ta pidi mutiga sügaval maa all elama hakkama, enam iialgi ei pääse ta välja sooja päikese kätte, sest päikest mutt ei sallinud. Vaene lapsuke oli nii kurb, ta pidi nüüd kauni päikesega hüvasti jätma, mida ta ometi põldhiire juures ukseltki oli võinud vaadata. „Jumalaga, kaunis päike!” ütles ta ja sirutas käed kõrgele üles, läks natuke maad põldhiire majast eemalegi; sest nüüd oli vili koristatud ja alles jäänud ainult kuivanud kõrred. „Jumalaga, jumalaga!” ütles ta oma pisikeste kätega väikest punast lille kallistades. „Tervita minu poolt armast pääsukest, kui sa teda nägema juhtud!” „Vidiit, vidiit!” kostis samas tema pea kohalt; ta vaatas üles – see oli pääsuke, kes parajasti mööda lendas. Niipea kui pääsuke Pöial-Liisit silmas, hakkas tal väga hea meel; Pöial-Liisi

23


310 30


Lumivalgeke JAKOB JA WILHELM GRIMM

S

ee oli kord südatalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Eebenipuust raamidega akna all istus kuninganna ja tikkis. Kui ta seal tikkis ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja et punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: „Sünniks mulle laps – valge nagu lumi,

punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu!” Varsti sündis kuningannale tütreke ja ta oligi valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu. Talle pandi seepärast nimeks Lumivalgeke. Pärast lapse sündi kuninganna suri. Aasta pärast võttis kuningas endale uue naise. Uus kuninganna oli ilus, kuid uhke ja upsakas. Ta ei kannatanud, et keegi temast ilusam võiks olla. Kuningannal oli võlupeegel. Kui ta selle ette astus, seal ennast vaatles ning küsis: „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?”, vastas peegel: „Kuninganna, teie olete kauneim kogu maal,” siis oli kuninganna rahul, sest ta teadis, et peegel räägib tõtt.

31 311


312 76


Hunt ja seitse kitsetalle JAKOB JA WILHELM GRIMM

E

las kord vana kits. Tal oli seitse tallekest ja ta armastas neid nii, nagu ainult ema oma lapsi armastab. Kord tahtis kits metsa minna toitu tooma, kutsus oma seitse tallekest enda juurde ning ütles: „Armsad lapsed, lähen metsa, teie aga olge valvel. Kui hunt tuppa pääseb, sööb

ta teid kõiki ära. See kurjategija moondab ennast sageli, aga ta karedast häälest ja tumedaist jalgadest tunnete ta ära.” Tallekesed ütlesid: „Armas ema, küll me juba ennast hoiame, võite päris muretult minna.” Siis mökitas vana kits ja asus rahulikult teele. Natukese aja pärast koputas keegi uksele ja hüüdis: „Avage, armsad lapsed, teie ema on tagasi ja tõi igaühele midagi kaasa.” Aga karedast häälest said tallekesed aru, et hüüdja on hunt, ja vastasid: „Ei me tee ust lahti ühti, sina ei ole meie ema, emal on peenike ja armas hääl, sinu hääl aga on kähe. Sa oled hunt.” Siis läks hunt pudukaupmehe juurde, ostis suure tüki kriiti ja sõi selle ära ning hääl läkski tal peenikeseks. Ta tuli tagasi, koputas uksele ja hüüdis: „Avage, armsad lapsed, teie ema on tagasi ja tõi igaühele midagi kaasa.”

321 153


322 178


Tulipunane lilleke SERGEI AKSAKOV

Ü

hel maal, ühes riigis elas kord rikas kaupmees, nimekas mees. Palju oli tal igasugust vara, kaugelt võõrsilt toodud kalleid kaupu – pärleid, vääriskive, kulda ja hõbedat. Kaupmehel oli kolm tütart, kõik kolm imeilusad, noorim neist aga oli kõige kaunim. Kaupmees armastas oma tütreid rohkem kui kogu oma vara,

rohkem kui pärleid, vääriskive, kulda ja hõbedat, sest ta oli lesk ja tal polnud kedagi armastada. Vanemad tütred olid talle kallid, noorim aga kõige kallim, sest ta oli õdedest ilusaim ja isa vastu kõige lahkem. Kord hakkas kaupmees äriasjus mere taha, kaugetesse maadesse, võõrastesse riikidesse sõitma ja lausus oma kallitele tütardele: „Tütrekesed armsad, tütrekesed kallid, tütrekesed kaunid, ma sõidan oma kaupmeheasjus kaugete maade taha, võõrastesse riikidesse. Olen ma teel kaua või vähe aega, seda ma ei tea. Käsin teid elada ilma minuta vaikselt ja kombekalt. Ja kui te elate ilma minuta vaikselt ja kombekalt, siis toon teile kaasa niisugused kingitused, mida aga iganes soovite. Annan teile kolm päeva aega mõtlemiseks, et te siis mulle kostaksite, mida teie süda ihaldab.”

323 179


324 206


Kääbus Nina WILHELM HAUFF

M

inu armsal isamaal, Saksamaal, elas ühes tähtsas linnas aastate eest keegi kingsepp oma naisega lihtsalt ja õiglaselt. Iga päev istus ta tänavanurgal, parandas kingi ja tuhvleid ning tegi mõnikord ka uusi, kui keegi sellise töö talle usaldas; aga siis pidi ta enne nahka ostma, sest ta oli vaene ja mingeid

tagavarasid tal polnud. Kingsepa naine müüs köögi- ja puuvilja, mida ta ise väikses aias värava ees kasvatas, ja paljud inimesed ostsid meelsasti tema käest, sest naine armastas puhtust, oli alati korralikult riides ning mõistis oma köögivilja kõigile meelepäraselt välja panna. Neil oli ilus poeg, meeldiva näo ja tugeva kehaga ning oma kaheteistkümne eluaasta kohta võrdlemisi suurt kasvu. Enamasti istus ta ema juures aedviljaturul ning aitas neil naistel ja köögiteenijatel, kes emalt palju ostsid, aedvilju koju kanda. Ning harva tuli ta niisugustelt käikudelt tagasi kauni lilleõie, rahatüki või koogita, sest köögiteenijate härrastele meeldis ilus poiss ja nad andsid talle alati heldelt kingitusi.

325 207


326 240


Inetu pardipoeg HANS CHRISTIAN ANDERSEN

M

aal oli ütlemata ilus; oli suvi. Oder kollendas, kaer haljendas, hein oli rohelistel aasadel kuhja pandud, ja kurg kõndis seal oma pikkade punaste jalgadega ning vadistas egiptuse keeles, sest seda keelt oli ta oma ema käest õppinud. Nurmede ja aasade ümber olid suured metsad, ja metsade keskel

sügavad järved. Jah, maal oli tõepoolest ilus! Keset päikesepaistet oli vana mõis, mida ümbritsesid sügavad kanalid, ja müürist veeni kasvasid suured kobrulehed, mis olid nii kõrged, et väikesed lapsed said kõige suuremate all püsti seista. Seal oli kõik niisama metsik kui kõige paksemas metsas, ja seal haudus part oma pesas väikesi poegi välja. Nüüd aga oli ta sellest juba peaaegu tüdinud, sest see võttis nii palju aega ja vaatamas käidi teda ka harva. Teistele partidele meeldis rohkem kanalites ringi ujuda, kui sinna üles lipata ja kobrulehe all temaga ladrata. Viimaks praksus üks muna teise järel: „piiks, piiks!” kostis neist; kõigil munarebudel oli elu sisse läinud ja nad pistsid pea välja. „Kähku, kähku!” ütles part, ja siis tegid nad nii kähku kui vähegi said ja vaatasid roheliste lehtede all igale poole ringi, ja ema laskis neil vaadata, nii palju kui nad iganes tahtsid, sest roheline värv on silmadele kasulik. „Küll maailm on ikka suur!” imestasid pojad; sest nüüd oli neil tõepoolest palju rohkem ruumi kui siis, kui nad munas olid.

327 241


328 250


Vahva rätsep JAKOB JA WILHELM GRIMM

Ü

hel suvehommikul istus rätsep akna all laual, oli heas tujus ja õmbles nobedasti. Tänavat mööda tuli talunaine ja hüüdis: „Ostke head moosi! Ostke head moosi!” Rätsep teritas kõrvu. Pakkumine kõlas ahvatlevalt. Maiasmokk sirutas oma

kõhetu pea aknast välja ja hüüdis: „Tulge siia üles, armas naine, siin saate kaubast lahti!” Naine läks raske korviga üles kolmandale korrusele rätsepa juurde ja pidi seal kõik oma purgid lahti pakkima. Rätsep tõstis iga purgi üles, vaatas vastu valgust, nuusutas ja ütles lõpuks: „Moos paistab hea olevat. Kaaluge mulle, armas naine, neli loodi. Kuigi seda on ainult veerand naela, jätkub sellest mulle küllalt.” Naine, kes oli lootnud, et saab suuremast hulgast kaubast lahti, andis rätsepale, mida see nõudis, ja lahkus pahasena ning torisedes. „Andku moos mulle tervist ja jõudu!” hüüdis rätsep. Ta tõi kapist leiva, lõikas endale suure kääru ja määris sellele keedist peale. „See viib mul keele alla,” sõnas ta, „enne aga ei hammusta ma suutäitki, kui vammuse valmis olen saanud.” Ta pani leiva enda kõrvale ja õmbles edasi, rõõmu pärast aina suuremaid pisteid tehes. Vahepeal aga kandus magus keediselõhn toas laiali, kerkides lae alla, kus kärbsed summas istusid. Lõhna peale lendas neid hulganisti ligi.

329 251


330 270


Väike merineitsi HANS CHRISTIAN ANDERSEN

K

augel meres on vesi nii sinine kui kõige kaunima rukkilille lehed, ja nii selge kui kõige puhtam klaas, aga ta on väga sügav, nii sügav, et ükski ankur ei ulatu seal põhja, palju kirikutorne tuleks üksteise otsa seada, et nad põhjast üle vee ulatuksid. Seal elab mere rahvas.

Aga ärgu nüüd arvatagu, et seal täiesti paljas valge liivane põhi on; ei, seal kasvab kõi-

ge imeväärsemaid puid ja taimi, mille tüved, varred ja lehed on nii nõtked, et nad vee kõige vähesemalgi liikumisel end liigutavad, otsekui oleksid nad elusad. Kalad, väikesed ja suured, vilksatavad okste vahel, nagu siin maa peal linnud õhus. Kõige sügavamas kohas on merekuninga loss, mille müürid on korallidest ja kõrged teravakaarelised aknad kõige läbipaistvamast merevaigust, katus aga merikarpidest, mis sedamööda kuidas vesi voolab avanevad ja sulguvad; see on väga ilus vaatepilt; sest igaühes neist on säravaid pärleid, millest igaüks oleks suureks ehteks kuninganna kroonil. Merekuningas oli juba palju aastaid lesk olnud, aga tema majapidamise eest hoolitses tema vana ema; see oli tark naine, aga uhke selle üle, et ta on aadliseisusest, seepärast kandis ta oma sabal kahteteistkümmend austrit, kuna teised kõrgest soost daamid võisid kanda ainult kuut. Üldiselt vääris ta palju kiitust iseäranis sellepärast, et ta nii väga armastas väikesi mereprintsesse,

331 271


Maailma muinasjuttude KULDRAAMAT 33 kõige tuntumat muinasjuttu kogu maailmast

332

„Maailma muinasjuttude kuldraamat” on järjeks 2008. aastal ilmunud „Eesti lasteluule kuldraamatule”, 2009. aastal ilmunud „Eesti muinasjuttude kuldraamatule” ning 2010. aastal ilmunud „Eesti muistendite kuldraamatule”, „Eesti lastejuttude kuldraamatule” ja „Vene muinasjuttude kuldraamatule”.

„Maailma muinasjuttude kuldraamat” on mahukas muinasjutuvalimik, aga ka teatmeteos, milles on autorite register, pealkirjade register, illustraatorite register ja sõnaseletused.

„Maailma muinasjuttude kuldraamatust” leiab muinaslood, mis kestavad põlvest põlve. Esindatud on vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni ja Charles Perrault’ armastatud muinasjutud, samuti palju muid toredaid lugusid kogu maailmast.

„Maailma muinasjuttude kuldraamatu” jutte illustreerivad parimate Eesti kunstnike võrratud pildid, mis viivad meid salapärastesse maadesse, uhketesse kuningalossidesse, süngetesse metsadesse ja teistesse lummavatesse paikadesse.

„Maailma muinasjuttude kuldraamat” on väärtuslik kingitus igale raamatusõbrale, kellele meeldib muinaslugude imedemaal seigelda.

www.tea.ee

Maailma muinasjuttude kuldraamat  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you