Page 1


MAAILMA LOODUSE ENTSÜKLOPEEDIA


SISUKORD EELAJALOOLINE ELU TAIMED ELU VEES

10–69

70–129 130–189

PUTUKAD JA TEISED SELGROOTUD ROOMAJAD JA KAHEPAIKSED LINNUD IMETAJAD

190–249 205–309

310–369 370–429

INIMESE KEHA REGISTER

430–489 490


EELAJALOOLINE ELU


Kaladest kahepaikseteni

L

igikaudu 350 m.a.t arenesid ühel kalarühmal välja primitiivsed kopsud, mis võimaldasid neil õhku hingata. Neil kaladel oli ka toekatest uimedest arenenud neli jalga. Tegemist oli esimeste kahepaiksetega – selgroogsete loomadega, kes on võimelised elama nii vees kui ka maismaal. Miljonite aastate möödudes hakkasid kahepaiksed üha rohkem maismaaeluga harjuma, kuid nad vajavad siiani sigimisajal vett, et sinna oma pehmed munad kudeda.  Lätist Lodest on leitud ühe kala, kellest võisid välja areneda kahepaiksed, fossiil. See kala on Panderichthys, kelle paarilistest lihaselistest uimedest arenesid tõenäoliselt jäsemed. Panderichthys’e kolju on peaaegu identne hilisemate kahepaiksete omaga.

Esimeste kahepaiksete fossiilid Acanthostega kivistis Gröönimaalt. Esimeste kahepaiksete fossiile on leitud ainult Gröönimaalt, sellele lähedastelt Põhja-Ameerika aladelt ja Lääne-Euroopast. Teadlased arvavad, et Ichthyostega kehakuju ja käitumine sarnanes hüljeste omaga. Nagu hüljes, võis ka tema oma jäsemed ujumise ajal keha ligi tõmmata. Maismaal võis ta oma keha eesjäsemete abil ühest kohast teise lohistada.

Tetrapood tähendab tõlkes ’neljajalgset’. Kõik varajased tetrapoodid olid kahepaiksed, see tähendab, et nad olid loomad, kes võisid ellu jääda nii vees kui ka maismaal. Tetrapoodide suurus kasvas Karboni ajastu jooksul (360–286 m.a.t). See võis olla põhjustatud hapnikusisalduse suurenemisest atmosfääris, mida tootsid tol ajal eksisteerinud suured metsad.

Tetrapoodide maismaa-eluga kohastumise käigus seisid nad silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu suuremad temperatuurimuutused ja suurem Päikese ultraviolettkiirgus.  Acanthostega oli üks esimesi tetrapoode. Tal oli kalalaadne keha, mis viitab sellele, et ta veetis enamiku oma elust vees. Tema fossiilseid jäänuseid leiti kivimikihtidest, mis on dateeritud Hilis-Devoni aegseteks (ligikaudu 380 m.a.t).

Hämmastav Teadlased teavad, et 250 m.a.t eksisteeris maakeral üle 100 kahepaikserühma. Kuid kõik peale kahe rühma surid välja juba ligikaudu 150 m.a.t.

Acanthostega võib olla arenenud sellistest sagaruimsetest kaladest nagu Eusthenopteron või Panderichthys. Neil oli hulgaliselt ühiseid tunnuseid, kaasa arvatud lõpuste asetus, kopsud ja sabauim.

Leia veel infot 22

Sagaruimsed kalad lk 21


Eelajalooline elu

Kogukad kahepaiksed Mastodonsaurus oli suur kogukas kahepaikne. Nagu mõned teised varajased kahepaiksed, võis temagi elada kaua aega veest väljas. Sigimisajaks tuli ta vette tagasi, et seal muneda.

 Acanthostega jalad olid hästi arenenud, eesjäsemetel oli kaheksa ja tagajäsemetel seitse varvast. Varvaste selline arv üllatas paleontolooge, sest nad olid varem arvanud, et kõikidel tetrapoodidel on viis varvast.

Mastodonsaurus oli kuni 2 m pikkune. Tal olid teravad hambad ja ta jahtis kalu, teisi kahepaikseid ning ka väiksemaid roomajaid. Elas Triiase ajastul (248–213 m.a.t), mil roomajad olid kiiresti levimas. Enamik teisi suuri kahepaikseid ei pannud roomajate survele vastu.

Ichthyostega oli teine varajane tetrapood. Nagu Acanthostega, avastati temagi Gröönimaal 370 miljonit aastat vanades kivimites. Tema keha oli ligikaudu ühe meetri pikkune. Paleontoloogid arvavad, et see oli tõenäoliselt kaetud soomustega.

 Temnospondyli oli üks labürinthambuliste kahepaiksete rühmi. Ta ilmus Karboni ajastul (360–286 m.a.t). Sellesse rühma kuulusid suurimad varajased kahepaiksed.  Lepospondyli oli varajaste neljajalgsete rühm, kes ilmusid ajavahemikus 350–300 m.a.t. Enamasti olid selle rühma kahepaiksed nüüdisaegsete vesilike pikkused (10–15 cm).  Nüüdisaegsed kahepaiksed, nagu päriskonnalised, sabakonnalised ja siugkonnalised, on süstemaatiliselt koondatud alamklassi Lissamphibia. See rühm evolutsioneerus Hilis-Karbonist kuni VaraTriiaseni (300–240 m.a.t).

Varajased kahepaiksed Eogyrinus oli neljajalgne kahepaikne, kes elas ligikaudu 310 m.a.t. Ta kasvas kuni 4,5 m pikkuseks, tal oli krokodilli omaga sarnanev kolju ning tema keha meenutas angerjat. Gerrothorax oli veeline temnospondüül. Ühe labürinthambuliste esindajana elas ta Hilis-Triiase ja Vara-Juura ajastikel (215– 208 m.a.t). Nagu enamik temnospondüüle, oli ka tema röövloom.

Üks teooria Diplocaulus’e eripärase kolju kohta on, et see oli vajalik kaitseks ning valmistas vaenlasele tema allaneelamisel raskusi. Teise teooria järgi aitas see loomal vees kulgeda.

Triadobatrachus leiti Madagaskarilt. Ta on Triiase ajastust pärinev vanim teadaolev päriskonnaline. Sabakonnalised ja siugkonnalised ilmusid esmakordselt Juura ajastul (213–144 m.a.t).

23


Dinosauruste ilmumine

D

inosaurused moodustasid ühe eelajaloolise roomajate rühma. Nad toetusid oma keha all paiknevatele jalgadele nagu nüüdisaegsed imetajad. Dinosauruste koljuluud olid teiste roomajate omadest erinevad. Dinosaurused olid lähedaselt seotud krokodillidega. Arvatakse, et linnud on tõenäoliselt välja arenenud ühest dinosauruste rühmast.

Kuidas dinosaurust ära tunda 1 Jalad asetsesid tal otse keha all, ei laiutanud külgsuunas nagu teistel roomajatel. 2 Pahkluudel oli lihtne liiges, mis võimaldas limiteeritud liikuvust erinevalt enamikust roomajatest, kelle pahkluid oli võimalik pöörata kõikides suundades. 3 Puusaluud olid ühendatud kindlalt selgrooga, ei olnud lahtised, nagu roomajatel tavaliselt. 4 Pikad tagajalad. Peaaegu kõikidel dinosaurustel olid tagajalad eesjalgadest tunduvalt pikemad.

Puusaluud on kindlalt ühendatud selgrooga

Jalad on keha all Pikad tagajalad Lihtsad pahkluud

Dinosauruste aeg

D

inosaurused elasid Maal ajavahemikus 230–65 m.a.t. See tohutu ajavahemik hõlmab kolme ajastut: Triiast, Juurat ja Kriiti. Kõik need koos

moodustavad Mesosoikumi aegkonna, mis on tuntud ka „dinosauruste ajana“.

Triiase ajastu 248–213 m.a.t Tähtsaks rühmaks said ürgsisalikud ja esile kerkisid esimesed tõelised dinosaurused. Need olid väiksed kahejalgsed karnivoorid (lihatoidulised) ja suuremad herbivoorid (taimtoidulised).

Riojasaurus

Plateosaurus

Juura ajastu 213–144 m.a.t Dinosaurused mitmekesistusid suuresti Juura ajastul. Juhtrolli hakkasid mängima hiiglaslikud dinosaurused, nagu ülisuur taimtoiduline Barosaurus.

Barosaurus

Heterodontosaurus

Apatosaurus

Kriidi ajastu 144–65 m.a.t Kriidi ajastul oli teiste ajastutega võrreldes palju rohkem dinosauruseid, nende hulgas suured karnivoorid Tyrannosaurus ja kilpidega varustatud rex herbivoorid.

28

Deinonychus Spinosaurus


Eelajalooline elu

Leia veel infot Dinosauruste ajastud lk-del 52–53

Kivistunud munad Mõnedes fossiilsetes munades on leitud dinosauruste embrüote jäänuseid. Fossiilid näitavad, et dinosauruste munad varieerusid tugevalt nii suuruselt kui ka kujult, kusjuures mõne liigi munad olid väiksemad kui nüüdisaja kanade munad.

 Dinosaurus on tõlkes ’hirmuäratav sisalik’. See nimetus anti nendele ürgsetele roomajatele 1842. aastal inglise teadlase Richard Oweni poolt.  Dinosaurused kuuluvad ürgsisalike rühma, mis liitis valitsevaid roomajaid. Ürgsisalike rühma kuuluvad ka krokodillid ja rohkearvulised, nüüdseks väljasurnud liigid.

Üks vanimaid teadaolevaid dinosauruseid oli Herrerasaurus, kes elas Lõuna-Ameerikas umbes 230 m.a.t. Ta oli ligikaudu 4 m pikkune ja küttis teisi loomi. Herrerasaurus’e lõugadel oli väga palju teravaid tahapoole kaarduvaid hambaid. Need võimaldasid tal rabelevat saaki haarata ja selle vabakspüüukatsed lõpetada.

Ornithosuchus oli varajane ürgsaurus, keda on seostatud dinosauruste eellastega. Ta oli ligikaudu 4 m pikkune ja tema võimsad lihased soodustasid jahipidamist.

 Dinosauruseid klassifitseeritakse nende vaagnaluude ehituse järgi. Sisalvaagnalistel dinosaurustel (Saurischia) olid nüüdisaja sisalike omadega sarnanevad vaagnaluud. Lindvaagnalistel dinosaurustel (Ornitischia) olid kaasaegsete lindude omi meenutavad vaagnaluud ja nende nimetus on tõlkes ’linnu vaagen’.  Teadlased on kirjeldanud sadu erinevaid dinosauruste liike, kuid keegi ei tea täpselt, kui palju neid tegelikult oli. Tuhanded dinosauruste fossiilsed jäänused on siiani setete all ja ootavad avastamist ning väljakaevamist.

Dinosauruste rühmade esinemisaeg Miljonit aastat Sugukond, tagasi (m.a.t) alamsugukond või muu rühm 220–160 190–65 180–65

Sauropodomorpha (prosauropoodid) Sauropoda (sauropoodid) Nodosauridea (nodosaurused – üks ankülosauruste rühmi) 170–80 Stegosauridae (stegosaurused) 150–80 Spinosauridae (spinosaurused) 140–65 Iguanodontia (iguanodontid) 125–65 Dromaeosauridae (dromaeosaurused) 110–65 Ankylosauridae (ankülosaurused) 110–65 Ornithomimidae (ornitomimiidid) 105–65 Pachycephalosauridae (pahhütseefalosaurused) 100–65 Ceratopsidae (sarviksaurused) 95–65 Hadrosauridae (hadrosaurused ehk partnokksaurused) 85–65 Oviraptorosauria (oviraptorosaurused) 80–65 Theropoda (teropoodid) Kõik dateeringud on ligikaudsed

 Compsognathus, saaki jahtiv dinosaurus, oli kõikidest dinosaurustest kõige väiksem. Ta oli umbes kana suurune ja kaalus ligikaudu 2,5 kg. Compsognathus’el oli pikk saba ja kael, nii võis ta kogupikkus olla üle ühe meetri, kuid kõrgus oli tal vaid 40 cm. Compsognathus jahtis toiduks tõenäoliselt putukaid ja väikesi sisalikke.  Suurimad dinosaurused munesid kõigi aegade suurimaid mune. Muna läbimõõt oli ligikaudu 40 cm, seega oli see sama suur kui jalgpall. Leitud munad olid tõenäoliselt sauropoodide omad.

Erinevalt enamikust roomajatest hoolitsesid dinosaurused paari esimese elukuu jooksul oma järglaste eest. See seletab, miks dinosaurused nii edukad olid.

29


TAIMED


Taimeriik aimed panustavad meie maailma heaolusse kõikvõimalikul viisil, varustades meid sealhulgas hapnikuga ning hoides oma juurtega pinnast paigal. Taimedele võlgneme ka tänu oma toidu, jookide, ravimite, riiete, puidu ja paberi, aga ka kütuste, näiteks kivisöe ja õli eest.

 Vetikad varieeruvad mikroskoopilistest üherakulistest organismidest tohutute hiidvormideni. Hiidvetikate „metsad” kasvavad näiteks Vaikses ookeanis California ranniku lähedal.

Vanimad elavad puud on igimännid, millest mõned on enam kui 4000 aasta vanused. Nende pikaealisus tuleneb sellest, et nad kasvavad väga aeglaselt ning elavad kuivades ja jahedates piirkondades nagu Nevada, Utah’ ja California osariigid USA-s.

 Kuna vetikad on teistest taimedest väga erinevad, paigutavad paljud teadlased need mitte taimeriiki (Plantae), vaid koos limaseentega omaette protistide (Protista) hulka. Osa teadlasi liigitab protistide hulka üksnes üherakulised vetikad.

T

Väheldane ja visa harilik pihlakas kasvab kuni 15 meetri kõrguseks. Ta on külmataluvana levinud näiteks Suurbritannia põhjapoolseimates osades ja PõhjaEuroopa äärealadel.

 Esimesed maal kasvama hakanud taimed olid lihtsad helviksammaltaimed, sõnajalad ja osjad. Need taimed kasvavad tillukestest lihtsakoelistest struktuuridest, mida nimetatakse eosteks.  Tänapäevase hõlmikpuu lehtedega identsete lehtede fossiile on leitud kivimitest, mis on moodustunud Juura ajastul 213–144 miljonit aastat tagasi (lühend: m.a.t).

 Vaiku kogutakse mitmelt männipuuliigilt ja seda kasutatakse nii värvide, lakkide kui ka liimide valmistamisel.  Puuvillriiet tehakse puuvillapõõsa seemneid ümbritsevatest kohevatest valgetest kiududest. Kakaopuu

 Hõlmikpuu on maailma vanim praegu elav seemnetaim. Šokolaadi valmistamisel jahvatatakse kakaoseemned („kakaooad”) šokolaadipastaks. Pasta valatakse vormidesse, et sellest šokolaadi teha.

Taimede energia Kõiki taimi ühendab võime kasutada päikeseenergiat. Taimedel, nagu ka sellel päevalillel, läheb seda energiat vaja eluprotsesside, sealhulgas kasvamise ja paljunemise, käivitumiseks. Loomad aga omakorda saavad energiat taimi süües. Sellisel viisil varustavad taimed energiaga kõike Maal elavat.

72

Vili


Taimed

Taimerühmad Maal on ligikaudu 375 000 liiki taimi. Kõige suurem taimerühm on õistaimede (Angiospermae) hõimkond, mida on enam kui 250 000 liiki. Teised olulisemad taimerühmad on lehtsammaltaimed ja helviksammaltaimed (pildil), sõnajalgtaimed ja osjalised ning okaspuud ja palmlehiktaimed. Varem liigitati ka seened taimede alla, aga kuna nad ei suuda orgaanilist ainet fotosünteesida, moodustavad nad praegu omaette seeneriigi, mis hõlmab ligikaudu 100 000 liiki.

Sarnaselt teiste okaspuudega kasvatab ka korsika mänd käbisid. Käbid paistavad küll õitest väga erinevad, kuid kannavad sama eesmärki – valmistada seemneid, millest kasvavad uued puud.

Üks orhideeõis võib toota enam kui 2 miljonit tillukest seemet. Orhideeseeme vajab idanemiseks ja kasvuks vajalike toitainete saamiseks sümbioosi seentega.

 Erinevalt loomadest ei suuda enamik taimi omal jõul ühest kohast teise liikuda. Nende liikumine on peamiselt seotud kasvamisega päikese poole, et saada valgust. Samuti puuduvad taimedel meeled, nagu nägemine ja kuulmine, mille abil ümbritsevat keskkonda tajuda, nagu toimub see loomade puhul.  Taime tunnusjooned määravad ära, millisesse rühma ta kuulub. Tunnusjooned hõlmavad näiteks taime kõrgust, kasvukohta, lehtede ja õite kuju, suurust, värvust ning asetust, varte iseloomu ja harunemist, viljade välimust ja tüüpi.

Palmlehiktaim

Tänapäevased palmlehiktaimed ja hõlmikpuud on esimeste maismaataimede otsesed järglased.

Sõnajalg paljuneb eoste, mitte seemnete teel. Sõnajalad on ühed vanimad maismaal elavad taimed.

 Kivisüsi on pehme põlev kivim, mis on moodustunud soodes surnud taimede mittetäieliku lagunemise tulemusena sadade miljonite aastate jooksul. Mädanevad ja kõdunevad taimed mattusid muda alla. Aja jooksul muutus see mass soojuse ja rõhu mõjul kivisöeks.  Palmid on väga iidne taimerühm. On leitud selliseid palmifossiile, mille vanus ulatub koguni 100 miljoni aasta tagusesse dinosauruste aega.

Paljude loomade, nende hulgas ka bambuskarude toidulaud sõltub taimedest. Taimed on toiduahelate esimeseks lüliks.

Hämmastav Palmlehiktaimed olid laialt levinud juba 250 m.a.t ja on tõenäoline, et neid tarvitasid toiduks ka mõned dinosaurused.

Leia veel infot Inimesed ja taimed lk-del 126–127

73


Suured ja väikesed

T

aimed varieeruvad tillukestest sammaldest, kes imavad vett niiskest õhust, hiiglaslike puudeni, kes ammutavad vett, toitaineid ja mineraale maa seest ning „pumpavad” seda enam kui 100 m kõrgusele kõige tipmistesse lehtedesse välja. Puud on kõige suuremad taimed ning ühtlasi Maa suurimateks elusolenditeks. Mõned õistaimed on ülisuured – näiteks on ühel Californias kasvaval hiina sinivihmal ehk rippoal 150 m pikkused oksad ja taim kannab igal aastal 1,5 miljonit õit. Suurim õis kuulub Kagu-Aasias levinud Arnoldi raitlillele. Selle meetrise läbimõõduga õis (alumisel pildil) haiseb nagu roiskunud liha, meelitades ligi putukaid.

Kasvamise pidurdamiseks kärbitakse bonsai puid ja põõsaid ning nende vee ja toitainete kättesaadavust piiratakse.

Ookeani toiduahelate alguses asetsevad mikroskoopilised ränivetikad ehk diatomeed. Suurem osa fütoplanktoni ehk taimse hõljumi plankteritest on väga tillukesed, seepärast nimetatakse seda planktoni osa ka nanoplanktoniks või mikroplanktoniks.

Bambus näeb välja nagu puu, kuid on tegelikult hiigelsuur kõrreline. Ta on üldse kõrgeim kõrreline (kasvab kuni 25 m kõrguseks) ja kõige kiiremini kasvav taim (päevane juurdekasv on kuni üks meeter).

Hämmastav

Lõuna-Ameerika troopikas kasvava vesiroosi amasoonase viktooria kuni kahemeetrise läbimõõduga lehed on nii suured ja tugevad, et see ööhaigur võib nende peal seista ning niimoodi veekogul jalutada.

Maailma väikseim õistaim on Austraaliast pärit pisiviljane lemlik. See on 0,6 mm pikkune ja 0,33 mm läbimõõduga hõljuv veetaim. Selgelt näeb teda vaid suurendusklaasi abil.

Kõrgeim, suurim, pikim Kõrgeim kõrreline Kõrgeim kaktus Suurim sõnajalg Suurim seeme Suurim lihasööjataim Pikim leht

74

USA-s Californias kasvab maailma suurim puu, mis on saanud nimeks „General Sherman”. See on enam kui 83 m kõrgune ja 11-meetrise tüveläbimõõduga hiidsekvoia ehk mammutipuu.

Pikim merivetikas

Bambus Saguaaro-karneegiakaktus Kõrge tüvijalg Seišellipalm Kobra-kanntaim Madagaskari raffiapalm Hiidlehine raffiapalm Pruunvetikas Macrocystis pyrifera

25 m 18 m 20 m 20 kg 10 m 20 m 20m 60 m


Taimed

Bengali viigipuu ehk baaniani laiali sirutuvatest okstest kasvavad välja sajad rippuvad juured. Need kinnituvad pinnasesse ning toimivad kui okste toed. Suurim teadaolev viigipuu kasvab Indias Kolkata botaanikaaias. Sellel arvatakse olevat 1775 rippuvat juurt ning selle tohutu võrastik katab väikese metsa suurust ala.

Ülisuured puud Mõned puud on nii kõrged, et näivad puutuvat taevast. Siin on toodud viis erinevast liigist rekordpuud.. 1 Hiigeleukalüpt Austraalia 132,6 m

2

Maailma kõrgeim lill on 2,5 meetri kõrgune hiid-titaanjuur, kes kasvab Sumatra troopilistes džunglites.

Harilik ebatsuuga USA 126,5 m

Taimeriigi üks suurimatest ja mitmekesisematest perekondadest on orhideed, kuhu kuulub 20 000–25 000 liiki.

3

Ranniksekvoiad on ligikaudu 112 meetri kõrgused – jalgpalliväljaku pikkused.

Harilik ebatsuuga USA 116 m

4 Valitsev eukalüpt Austraalia 114 m

Aafrikas kasvaval harilikul ahvileivapuul ehk baobabil on tünnikujuline tüvi, mis talletab vett. Mõned suuremad puud võivad olla koguni kuni 54-meetrise tüveümbermõõduga.

5

Ranniksekvoia USA 112 m

Leia veel infot Puud lk-del 96–97

75


ELU VEES


Korallrahud

K

orallrahudeks nimetatakse lubitoeliste loomade tekitatud suuri veealuseid või üle veepinna ulatuvaid moodustisi. Need rahud koosnevad korallidest, pisikeste mereloomade ehk polüüpide skelettidest. Selleks et ladestuks piisavalt skelette, mis moodustaksid suuri seinu meenutavaid kogumeid, kulub üle miljoni aasta. Korallrahu on täis peiduurkaid ja seetõttu on ta suurepäraseks koduks mitmesugustele imepärastele ja värvilistele elukatele. Korallrahud on mere kõige rikkalikumad elupaigad.

Kooselu Kloun-meriroosahvenad elavad meriroosi kombitsate vahel. Meriroos kaitseb meriroosahvenat röövloomade eest, vastutasuks hoiab kala meriroosi kombitsad puhtana. Meriroosahven on kaetud sellise limaga, mis hoiab teda meriroosi kombitsatel paiknevate kõrveniitide eest.

Mantelloomad on nahksed, kotikesi meenutavad loomad, kes on kinnitunud korallrahu külge. Nad tõmbavad ülemise ava kaudu vett sisse, kurnavad sellest välja pisikesed toidupalad ja lükkavad seejärel vee küljeava kaudu välja tagasi.

 Korallrahud koosnevad korallpolüüpide kolooniatest. Polüüp on pisikene loom, kes kasutab mereveest saadud mineraale, et tekitada endale väline kest. Need kestad moodustavad koos suuri, hargnevaid moodustisi, mida on hakatud nimetama korallrahudeks. Korallpolüübid kasutavad oma kombitsaid, et püüda väikesi elukaid – zooplanktonit.

 Korallrahud võib jaotada kolmeks. Need on ääris- ja vallrahud ning atollid. Äärisrahud on randa palistavad korallrahud. Vallrahud asuvad kaldast eemal ja on ülejäänud maismaast laguuniga eraldatud. Atollid on laguuni ümbritsevad rõngakujulised korallsaared.

 Korallrahusid leidub soojas ja madalas vees, ekvaatorist lõuna ja põhja pool, tavaliselt 30-ndate laiuskraadide vahele jääval alal. Nad on koduks paljudele mereelukatele. Seal elavad värvilised ja kujult erinevad meritähed, hallhaid, käsnad, meduusid, krabid, vähid, meriroosid ja kalad.

 Austraaliast edela pool Korallimeres paikneb maailma suurim korallrahu Suur Vallrahu. Korallrahusid leidub ka India ookeanis ja Punases meres ning Atlandi ookeanis piki Ameerika Ühendriikides asuvat Florida rannikut kuni Brasiiliaga külgneva Kariibi mereni.

Hämmastav Peenike hõbedane korall-liiv pärineb tegelikult kalade väljaheidetest. See tuleneb koralle söövate kalade, näiteks papagoikalade tegevusest. Need kalad kraabivad ja neelavad korallide kesti ning jahvatavad need peeneks liivaks.

Papagoikala napsab oma nokka meenutavate esihammastega korallitükikesi ja jahvatab need tagahammastega peeneks.

Vaata lisaks: 162

Ohustatuimad korallide alad, lk. 165

 Korallrahud, eriti Suur Vallrahu, pakuvad oma võluva ehituse, värelevate värvide ja rikkaliku mereelu tõttu suurt huvi. Üksainus korallrahu võib olla koduks ligi 3000 elusolendile.  Troopilises vees elavad mudilad on kirkamate värvidega kui nende põhjapoolsed sugulased. Selline värvikirevus on korallrahudel elavatele kaladele heaks kaitsevärvuseks. Harilik neoonmudil puhkab tihti oma rinnauimedel, justkui toetuks ta küünarnukkidele. Nagu enamik mudilaid, ujub ka tema lühikeste sööstudega. Muul ajal seisab ta paigal, oodates toitu või valvates.  Mõningad korallrahude kalad näevad välja kivide moodi. Härjapead puhkavad mere põhjas ja nad näevad välja täpselt nagu neid ümbritsevad kivid. Kui keegi nad avastab, siis võivad nad ründajat oma mürgiste uimekiirtega silmapilkselt torgata.


Vee-elustik

 Korallrahude lähedal elavad hallhaid. Kõige rohkem võib neid kohata India ja Vaikse ookeani madalates troopilistes vetes. Hallhaisid on kolme liiki. Need on tavaline hallhai, mustuim-hallhai ja mustsabahallhai. Need haid toituvad kalmaaridest, kaheksajalgadest ja korallrahu kaladest, näiteks tuuradest ja kefaalidest. See meriroos, nagu ka paljud korallpolüübid, rullib oma kombitsad lahti ainult öösiti. See tähendab, et päeva ajal võib korallrahu välja näha igav ja üksluine. Pärast loojangut, kui sukeldujad näevad vaid lisavalguse abil, läheb seal elu käima.

 Papagoikala hoidub tavaliselt korallrahu lähedusse. Tal on pikk, kuni ühemeetrine keha ja üsna suur pea. India ja Vaikse ookeani piirkonnas elavad papagoikalad on palju väiksemad, nende pikkus jääb alla 45 cm. Papagoikala lõuahambad on kokku kasvanud ja moodustavad nokataolise suu. Ta kasutab seda korallrahult vetikate ja muu toidu kraapimiseks.

 Laisabade hulka kuuluvad maod kasutavad oma saagi kahjutuks tegemiseks mürki, kuid merimadu kasutab hoopis kavalamat trikki. Ta meelitab kalad oma värvilise alumise poolega ligi ja sööstab siis kiiresti tahapoole, nii et kala ujub otse tema avatud suu juurde. Merimadude mürk on palju tugevama toimega kui maismaamadude oma.

Ujuvad maod Meres elavaid madusid on umbes 30 liiki, nad elavad peamiselt korallrahude läheduses. Nende seas on näiteks laisabad ja merimaod. Suurimad neist kasvavad kuni kolme meetri pikkuseks.

Huulkalakesed on väikesed kalad, kes saavad puhastamise eest tasuks süüa. Suuremad kalad, näiteks küülikahvenad ja mureenid, külastavad huulkalu, kes napsavad nende nahalt, lõpustelt ja silmadelt ära kõik pisikesed parasiidid ja mustusetükid.

Korallrahud on koduks maailma kõige eredamatele värvidele, mis katavad sealseid loomi, alates meriroosidest kuni vikerkaarevärviliste kaladeni.

163


Madalad mered  Harilik noolhaug on tuntud oma uudishimu poolest. Ta ujub sukeldujate lähedusse ja jälitab neid, jälgides nende tegevust. Noolhaugi vaikne ja hiiliv iseloom on üks põhjus, miks teda kardetakse.

M

adalad rannikumered on ookeanide kõige viljakamad piirkonnad. Seda sellepärast, et seal on kõige rohkem elu. Vette, isegi põhja lähedale, jõuab seal palju päikesevalgust ning vetikad ja taimed saavad kasvada ja pakkuda toitu mitmekesisele loomariigile.

 Kui sukeldujad ning ujujad noolhauge ootamatult kohtlevad, võivad need kalad rünnata. Kuid mõnikord ründavad nad ilma nähtava põhjuseta. Lesta lapik kuju ja tuhm värvus aitavad tal ennast merepõhja taustal peita.

Pehmed kehad Need värvilised olendid, keda mõnikord aetakse segamini korallpolüüpidega, on meriroosid. Erinevalt korallidest ei ole meriroosidel kaitsvat skeletti. Nad kinnituvad kõva pinna külge, näiteks merepõhja, korallide ja kivide külge.

 Leina-silepeamureen kasvab umbes kahe meetri pikkuseks. Ta peidab end vetikate ning meriheina sisse. Sukeldujad teavad, et tema hammustus on mürgine, ja kui ta juba korra oma lõuad kinni on surunud, ei tee ta neid enam niipea lahti. Aga kui mureen veest välja tõmmata, laseb ta kiiresti lahti.

Meripäikelane on paljude jätketega ja laia kehaga ehk keskkettaga, inglise keeles nimetataksegi teda päikesetäheks. Roosa meritäht elab Põhja- ja LõunaAmeerika läänekaldal.

Mere tiigrid Noolhaug on kardetav röövkala, ta haarab teisi kalu oma kihvataoliste hammastega ja kisub nad tükkideks. Harilik noolhaug kasvab tõenäoliselt kahe meetri pikkuseks või isegi pikemaks.

Dugong ehk merineitsi kuulub meriveiseliste seltsi, ta on meres elav imetaja. Dugongid elavad Aafrika, India, Kirde-Aasia ja Austraalia soojas varjulises vees, nad söövad seal meriheina ja muid taimi.

166


Vee-elustik

See nahkhiirkala nagu jalutab oma lihaselistel uimedel. Ta elab Vaikse ookeani saarte, näiteks Galapagose madalikel kivide ja vetikate seas.

See pliiatsmerisiilik on algeline merisiilik. Mööda merepõhja liikumiseks on ta võimeline oma okkaid painutama.

 Tavapringlit on pringlite seast kõige sagedamini nähtud, tõenäoliselt seetõttu, et tema elamisala on väga lai. Näiteks leidub teda Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjaosas, Vahemeres, Mustas meres ja ka Läänemeres. Tavapringel ujub rannikule lähemal ja ta ei pelga laevaliiklust nii palju nagu teised tema lähikondlased. Pringlid elavad kümneisendiliste salkadena ja nad toituvad peamiselt kaladest ja seepiatest.  Merisiilikud on pisikesed loomad, kellel on ümar keha. Nagu meritähtedel, on ka merisiilikutel keha peal okkad. Merisiilik saab oma okkaid liigutada ning kasutada neid enesekaitseks ja liikumiseks. Okkad võivad olla lühikesed, kuid mõnel juhul ka 20 cm pikkused.

Hämmastav Mandrilava madala vee alad, mis ääristavad suuri mandreid, moodustavad maailmamerest vaid kümnendiku, kuid maailmamere elustikust asub seal rohkem kui üheksakümmend protsenti.

Räägitakse, et mureeni, näiteks leinasilepeamureeni hammustus on mürgine. Nii see siiski ei ole, kuid hammustuse tagajärjel võivad haavasse sattuda mureeni suus või seda ümbritsevas vees olevad ohtlikud bakterid.

 Merisiilikud söövad pisikesi vetikaid ja loomi. Osa neist sööb käsnasid. Mõningad kalad, näiteks ogaselg ja fahak, võivad oma kõva peaga merisiilikult okkad maha koksida ja seejärel kestas peituvat pehmet liha süüa.

 Lestad eelistavad elada ja ujuda merepõhja läheduses. Külg, millel asuvad lesta mõlemad silmad, võib isenditi erineda. Mõnel kalal on mõlemad silmad vasaku külje peal, seega on merepõhja poole nende parem külg, teistel on mõlemad silmad parema külje peal ja nad lamavad vasakul küljel.  Dugong ehk merineitsi kasvab umbes 4 m pikkuseks ja kaalub rohkem kui 800 kilo. Ta eelistab troopilisi madalaid, varjulisi rannikupiirkondi, kuid viibib ka avamerel. Tema lemmiktoiduks on merihein, mis kasvab umbes 4 m sügavusel.

 Lestadel on eriline kuju, nad on lamedad ja peaaegu ümarad. Nad kuuluvad lestaliste seltsi. Lesta mõlemad silmad on koondunud ühele keha küljele, kas vasakule või paremale.

Portselanvähklased elavad merirooside torkivate kombitsate vahel. Portselanvähklane on meriroosi kõrveniitide eest kaitstud, ta sööb meriroosist üle jäänud toitu ja hoiab tema kombitsad puhtana.

Vaata lisaks: Kooselu lk. 162

167


PUTUKAD JA TEISED SELGROOTUD


LINNUD


IMETAJAD


INIMESE KEHA

Maailma looduse entsüklopeedia  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you