Issuu on Google+


Ott ja Pätsu ei kuulanud nende juttu enam edasi, vaid jooksid karuema juurde ning teatasid üksteise võidu: „ema, ema! Väike linavästrikupoiss istub meie rõduserval ja lõdiseb külmast. Ta on haige, kuid tema emal ei ole talle rohtu anda. Anname talle tabletti!” „Oot-oot, ega see asi niisama lihtne ka pole. ma lähen vaatan linavästrikupoissi ja räägin tema emaga,” lausus karuema mõmmikute jutu peale. mõmmikud ei jäänud emast maha – karuema ees ja Ott-Pätsu tema järel, astusid nad tasakesti rõduakna juurde, et linnukesi mitte ära hirmutada. Aga – oh ei! Linavästrikuema keerles ja siutsus nii murelikult oma hädise ning tõbise pojukese ümber, et ta ei pannud tähelegi, kui karuema akna lahti tegi. „Tere, linavästrikuema! ma näen, et teie pojukene on haige ja te ei tea, mida edasi teha,” pöördus karuema linavästrikuema poole.

10


„Tean küll, tean küll, mida teha,” vidistas käbe linavästrikuema vastuseks. „Peaksin Vidri arsti juurde viima või talle rohtu andma, kuid arst elab kaugel ja rohtu mul ei ole. Kes seda teadis, et niisugune häda kaela tuleb!” „ega hädad lindudest-loomadestki mööda lähe! Aga kui on midagi juhtunud, eks siis peab ka abi saama,” rahustas karuema linavästrikuema. „ja-jah, abi peaks ikka saama,” vaatas linavästrikuema vaheldumisi ühe ja teise musta nööpsilmaga usaldavalt ja lootusrikkalt karuema poole. „Tabletti-tabletti!” nõudis peentel jalakestel värisev tõbine sulispoiss. „ema, ma lähen toon västrikupoisile peotäie tablette, ma tean küll, kus need on,” oli Pätsu kohe abivalmis. „ei-ei, nii ei tehta,” ütles karuema rahulikult. „esiteks ei võta lapsed kapist ise ühtegi rohtu ja teiseks peame vaatama, mis linavästrikupoisil viga on. Pealegi arvan ma, et ega alati peagi tablette andma.”

11


Karuema oli mõmmikute tehtud tööga rahul ja tahtis linavästrikupoja pessa panna. „ma ei taha samblaga voodit! minu voodis on linnusuled,” tõrkus västrikupoiss. „See on kena ja soe pesa haigele linavästrikupoisile. Sul on selles väga hea olla,” sõnas karuema rahulikult ning tõstis oma suurte käppadega väikese linnupoja hellalt uude pessa. Pesa aga pandi mõmmikute tuppa kapi peale.

18


19


22


Kui karuisa õhtul metsast koju tuli, polnud tema imestusel piire, kui ta kuulis, et nende majas on hakatud linde tohterdama. „Jah, me otsustasime linavästrikuperet aidata. Västrikupoiss jäi haigeks. Tal on kurgupõletik ja me tahame ta terveks ravida,” ütles karuema. „Ja-aah, me peame teda ravima, sest tal on ka palavik,” olid Ott ja Pätsu kärmed lisama. „Vaata aga vaata, varem ma ei teadnudki, et mul on peres nii palju ravitsejaid,” imestas karuisa. „On küll,” oli Ott asjalik. „Isa, tee sina ka suu lahti ja näita oma kurku. Sa olid terve päeva metsas ja vihma ju sadas. Mine tea, äkki kippus haigusepisik ka sinule kallale. Me ravime sind koos västrikupojaga,” tahtis agar Pätsu oma abivalmidust näidata. „Oh ei, oh ei, minuga on kõik korras! Ravige teie västrikupoissi. Linavästrikuperet tuleb aidata – nad on tublid ja töökad linnud,” toetas karuisa oma peret.

23


Mõmmikupere ravib linavästrikupoissi