Page 1


„Ei mina kuule midagi,” vastab Mõmmi-Mai. „Sinu süda teeb ainult tuk-tuk-tuk.” „Kuula veel! Kuula tähelepanelikult!” käsib Mõmmi-Mari. Mõmmi-Mai paneb uuesti oma kõrva Mõmmi-Mari südame kohale ja kuulab. „Kuidas on?” küsib Mõmmi-Mari. „Ikka seesama tuk-tuk-tuk,” teatab Mõmmi-Mai. „Imelik, et sinul on nii vilets kõrv. Mina kuulen juba kaugelt, kuidas sinu süda sulle laulab,” ütleb Mõmmi-Mari. „Mis sa ütlesid? Minu süda laulab mulle?” hüüab MõmmiMai. „Ja mina ise ei tea sellest midagi?” „Laulab jah,” kinnitab Mõmmi-Mari. „Ja meie südametel on üks ja sama laul. Meie südamed laulavad, et me peame tegema niisugust üllatust, mida me varem pole teinud. Ja mida ei oska meilt keegi oodata. Meie ise kah ei oska.” Mõmmi-Mai ohkab. „Nojah, jõulukalender on meil juba kaks korda tehtud,” meenutab ta. „Ja Leelo Leevike tegi oma jõulukalendri, kinkides kõikidele jõululaule. Ja siis tegi veel Rebase-Riho oma patukalendri. Oeh, neid jõulukalendreid on tõesti liiga palju, nagu jõulukuusel jõuluküünlaid.” Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai hakkavad leidma jälle ühist keelt. Nad on ju kaks karuõde, nagu sukk ja saabas, kes kohe peavad kõiki asju koos ette võtma. Ja praegu hakkavad

12


„Või salakeel!” nähvab Mõmmi-Mai. „Ära valeta, nii et suu suitseb.” „Masajalad, masajalad, ma panen oma käpa südamele ja kinnitan jõulude nimel, et Leelo Leevike oli teie pärast tõsiselt mures,” püüab Rebase-Riho tõde jalule seada. „Ta oli kohe nii leilis, et kui mina ei tule teid päästma, siis juhtub ka Karuema ja Karuisaga õnnetus. Nad ei ela seda üle, et nende lapsed on kadunud. Nad hakkavad teid igalt poolt otsima ega tule selle pealegi, et olete lumememmedeks külmunud. Terve teie pere oleks siis murest murtud ja kui Karutaat viimases hädas ajalehe kätte võtaks, ei leiaks ta sealt ainsatki rida teie kadumise kohta.” „Jah, jutt jookseb sul küll nagu kelk nööri otsas,” ütleb Mõmmi-Mari. „Aga kui sa juba nii tark oled, eks ütle siis, missugust abi sa tulid meile andma?” „Näh, sa ei oskagi öelda! Su kelk jäi lumehange kinni!” parastab Mõmmi-Mai. „Masajalad, masajalad!” keerab Rebase-Riho jutusse uue lehekülje. „Ise olete oma heateost vaimustatud, aga kui mina hakkan heategu tegema, kargate mulle kohe hakki. Ei lase mul kollaseid kindaidki kätte tõmmata, et teid nähtamatuks muuta.” „Miks sa pead meid nähtamatuks muutma?” pärib MõmmiMari. „Jah, ütle, miks sul on vaja meid nähtamatuks teha?” on ka Mõmmi-Mai uudishimulik.

18


See tuleb õele ootamatult. „Sina?” imestab ta. „Mina toon Mõmmi-Beebi õue.” „Miks sina?” ei jää Mõmmi-Mari rahule. „Mari, ega me ometi vaidlema hakka?” küsib Mõmmi-Mai. Mõmmi-Mari ohkab. „Eks sa too pealegi. Ma annan järele ja unustan ära, et see oli minu mõte.” Mõmmi-Mai jookseb tuppa ja on silmapilgu pärast tagasi, Mõmmi-Beebi kaenlas. „Ega sa ei ole enam meie peale pahane, et me sinuga nii kaua mänginud pole? Meil ei olnud aega.” Ent Mõmmi-Beebi vaikib ega ütle ühtki sõna – ja MõmmiMai jätkab: „Vaata, Mõmmi-Beebi, kui ilus lumesadu on õues! Sa polegi nii ammu väljas käinud, oled lume unustanud. Imetle nüüd lumesadu ja ütle meile, kes sa tahad täna olla, kas meie mängusõber või...” „...või sa tahad olla meie laps?” katkestab Mõmmi-Mari õe jutu. Ent Mõmmi-Beebi vaikib endiselt. „Ära enam rohkem mossita,” palub Mõmmi-Mai. „Me teame, et sa oled meie peale pahane. Aga meie sinu peale ei ole,” ütleb Mõmmi-Mari. „Me tahame sinuga mängida.” „Sa ainult ütle, mis mängu sa soovid.”

39

Mõmmi jõuluaabits  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you