Page 1


Jorjenid õmmi-Beebi katsub habet ja kirjutab hõbejäneste päeva algust. Ta kirjutab: „Mõmmi töötab aias. Käib, kastekann käpas, ühe lille juurest teise juurde ja valab igaühele sortsukese vett. Valab ning ise laulab, nagu oleks ta pääsuke. Ei, pääsuke ta ei ole. Ei ole ka lõoke. Pääsuke ja lõoke on Jänku-Juta. Mõmmi ise on asjalikum lind, kui ta üldse on lind. Tema on karu. Ta mõmiseb: „Ei mu peenral kasva kapsaid ega kasva kaalikaid. Prullakad ja trullakad siin jorjenid ehk daaliad. Igal jorjenil on nimi. Hele nagu naerudrill õitseb peenral õhev Juta, Jänku-Juta auks see lill. Siin on armas Karu-Kati, karvane ja karune. Lille pesakonnas Mati, terane ja marune. Daaliad üksteise võidu mühamas kui tihe sein üle teiste lillepeade leegib vembumeister Rein. Ainult peenral Uugu-Uudu kaksi mustad murjanid. Need on kriimud-kräämud-kirjud triibulised jorjenid.”

8


Mõmmi joriseks oma pika laulu veelgi pikemaks, aga Rebase-Rein kargab nagu välk üle aia ja pasundab Mõmmile kõrva: „Eh-eh-hee ja piraki! Viska oma kastekann kus seda ja kuuskümmend! Praegu tulid poodi vibud! Niisugused vibud, et sa võid panna silmad kinni, aga nool tabab ise märki.” „Ja-ah?” küsib Mõmmi kahtlevalt. Tal võtab veidike aega, et Rebase-Reinu juttu uskuda. „Ma räägin sulatõtt!” ütleb Rebase-Rein ja paneb käpa südame peale, et oma juttu kinnitada. „Nii et too oma hoiupõrsas lagedale ja ostame vibu ära.”

9


Kanafarm õmmi-Beebi katkub habet ja kirjutab memuaare. Sõnad ilmuvad kribinal-krabinal üksteise järel paberile, Mõmmi-Beebi mälestusi täis. Ent Mõmmi-Beebi annab sõnadele käsu veel kiiremini ilmuda. Siis on ta kindel, et jõuab oma kingiga õigeks ajaks valmis. Vähemalt kingi esimese osaga – ja Mõmmi-Beebi muudkui kirjutab ning kirjutab. Pühib käpaga otsmikult higi ja lennutab sulge. Ei näe ega kuule, et Karutaat tõuseb kiiktoolist püsti, võtab toasussid jalast, paneb saapad asemele ja läheb postkontorisse. Jah, Mõmmi-Beebi ei näe ega kuule midagi, aga äkki seisab Rebase-Rein ta ees, nagu oleks ta Mõmmi-Beebi paberitest välja kukkunud. Ent nii see ei ole. Tema ees seisab farmer Rebase-Rein, kanasulega viltkaabu peas, ja tema kõrval seisab Karumemm, kes küsib: „Mis tuuled sind täna siia puhusid?” „Ke-ke-ke,” naerab Rebase-Rein. „Eks ikka ärituuled. Tulin maad kuulama, mida Karutaat on kanafarmide kohta lugenud.” „Nojah, eks Karutaadil ole nina alailma ajalehtedes. Tänagi nuhkis välja ühe uue kalandusajakirja reklaami, läks seda kohe endale tellima. No mis kalamees tema enam on. Aga ta kohe peab kõigega kursis olema,” seletab Karumemm. „Nii et ole mureta. Kui ta koju tuleb, annab sulle nõu.” Karumemm läheb kööki Rebase-Reinule kohvi keetma ja käsib tal seniks MõmmiBeebiga juttu puhuda. „Räägi, räägi,” käsib ta. „Muidu upub ta meil paberitesse ära.” „Ke-ke-ke,” naerab Rebase-Rein. „Või nii on lugu! Ega siis midagi, Mõmmi-Beebi. Hakkame vahetuskaupa tegema. Mina päästan sind uppumisest, aga sina otsi oma paberitest, kuidas ma farmi laiendan.” Mõmmi-Beebi on tusane. Ta tahab kirjutada, aga mitte Reinuga jutustada, mis sellest, et Mõmmi-Beebil on kanafarmide kohta teada üht-teist, mis on farmerile uudiseks. Siis, kui Mõmmi-Beebi veel memuaare ei kirjutanud, luges Karutaat talle ajalehest ette, et head kanapraadi saab siis, kui kanu toita vihmaussidega. Ja luges ette ka kanade nõudmistest. Et kanad tahavad endale vabu päevi, kus neil ei oleks

22


munemiskohustust. Ent see kõik ei lähe Mõmmi-Beebile korda. Las Karutaat räägib ise Rebase-Reinule ülemaailmsest munapäevast, mida kavatsetakse sel aastal korraldada. Mõmmi-Beebi korraldab praegu vaid seda, et ta saaks rahulikult edasi kirjutada.

23


Suitsukate õmmi-Beebi katsub hommikust õhtuni habet ja kirjutab memuaare. Ja on õnnelik, et teda nii vähe segatakse. Kõige suuremaks segajaks on Mõmmi-Pärtel, kes on majas väga häälekas. Tal on alailma tuhat küsimust keele peal ja kui ei ole küsimusi, on tal midagi tähtsat teatada. Alles hommikul teatas ta: kui mina suureks saan, võtan ema endale naiseks. – Aga mis siis meie isast saab? küsis Mõmmi-Mari. – Isa võib endale uue naise võtta ja meie juures elada. Mida rohkem meid on, seda lõbusam, vastas Mõmmi-Pärtel. Praegu aga magab Pärtel päevast und ja majas on vaikne. Ja Mõmmi-Beebi kirjutab ning kirjutab. Üks lehekülg muutub kümneks leheküljeks ja Mõmmi-Beebis kasvab kindlustunne, et ta jõuab vibumälestustega Suure Mõmmi sünnipäevaks valmis. Ent kindlustunne sulab nagu suhkur kohvitassis, kui mõmmimaja uks läheb lahti ja Rebase-Rein seisab lävepakul. „Eh-eh-hee ja piraki!” naerab ta oma laia naeru. „Ma tulin vaatama, kuidas Mõmmi-Beebi habemega lood on. Kas kasvab edasi või on Mõmmi-Beebi selle juba pardliga maha ajanud?” Habemejutt on ainult suitsukate. Mõmmi-Beebi teab väga hästi, et tema pärast ei liiguta Rebase-Rein lillegi. Mõmmi-Beebi habe võib ju teda naerma ajada – ja ta naerabki selle üle –, kuid mõmmimajja tulekuks on muu põhjus. Ja ongi. RebaseRein tuleb maad kuulama, kas Karutaat on ajalehest juba kanafarmi kohta midagi leidnud. Karutaat ei ole. Peab koguni Rebase-Reinu kärsituks. Ega siis kanafarmid ole tähtsündmused, et nendest nii tihti kirjutatakse. Viimane lugu kirjutati mitu kuud tagasi ja seal räägiti kahest asjast: et õiges farmis ei tohi kanu pimedas pidada ja neil tuleb küüsi küüneviiliga viilida. Just selle viilimise pärast jäigi Karutaadile see lugu meelde. „Ke-ke-ke,” naerab Rebase-Rein. „Kanad hakkavad iluduskuningannadeks.” Naerab, aga sellest jutust on tal midagi siiski kõrva taha panna.

28


Iseäralik haigus õmmi-Beebi katsub habet ja kirjutab memuaare. Habe käsib tal kirjutada seda, mis hakkab peas juba ununema. Ei ole enam nii selgesti meeles nagu eilne päev. Või hakkab Mõmmi-Beebi oma suurest tööst väsima? Ei, väsida ta veel ei tohi – ja Mõmmi-Beebi kirjutab: „Mõmmi ja Jänku-Juta istuvad kõrvuti. Äkki aga naerab RebaseRein nende selja taga: „Eh-eh-hee ja piraki! Siin te, mu sõbrakesed, kükitate! Jutal on küll jänesehaagid selged, aga minu nina võttis need niuhti kinni. Ärkas unest üles ja ütles mulle, kuhu ma pean oma koivad sättima.” Rebase-Rein naerab veel mõnda aega, aga siis jääb vait ja laksab käpaga pähe: „Oh sa sarviline sabaots! Ma unustasin ära, et ma ei tohi sekunditki paigal püsida!” Ja Rebase-Rein hakkab ümber Mõmmi ja Jänku-Juta kihutama, et tuhistab või Mõmmi pikali. „Palun vabandust! Palun vabandust,” ütleb ta. „Aga ma ei saa praegu tönkjalg olla ega aeglaselt lombata!” Ta pistab uuesti jooksma, jääb siis lõõtsutades seisma ja hakkab jalgu raputama. „Ärge pange tähele, et ma paistan väheke väärakas välja,” hüüab ta, „kuid ma pean jalgu väristama, muidu tuleb mul vesi põlve. Ja jooksma pean samuti.” Rebase-Rein tiirutab ümber Jänku-Juta, nii et Jänku-Juta pea hakkab kaasa tiirlema ja ta kukub hädaldama: „Mõmmi, Mõmmi, kus sa oled? Rebase-Rein jooksutab mind sõlme!” Mõmmi kahmab Rebase-Reinu saba oma pihku ja käratab: „Jäta ometi oma tormijooks järele, muidu me mõtleme tõesti, et sa oled närvihaige.” „Te olete… te olete küürakad!” hakkab Rebase-Rein nutma. „Mina kukkusin põlvesilma peale, aga selle asemel, et mind aidata, teie veel parastate mind. Tänitate, et ma olen närvihaige. Võib-olla teie pärast jään elu lõpuni jooksma ja tõmblema.”

29


Kuu kutsumine õmmi-Beebi katsub habet ja kirjutab: „Hundikutsikad hakkavad äkki heast peast uluma. Nad on otsustanud kuu välja kutsuda, et olla hõbeilus. „Uu-uu-uu-u, tule välja, kuu-u! Tule välja, kuu-u! Hõbekuu, hõbekuu-u! Hele ja suu-u-r, helekuu, helekuu-u! Ihkame ilu-u! Hinges on vilu-u! Ihkame ilu-u! Uu-uu-uu-u, tule välja, kuu-u!” uluvad nad ja vaatavad teineteisele otsa. „Kas kuu paistab juba?” küsib Uugu. „Ei paista,” vastab Uudu – ja nad uluvad edasi. „Justkui kuu pealt kukkunud kurgisööjad,” naerab Rebase-Rein ja näitab käpaga hundikutsikatele. „Uu-uu-uu,” osatab ta neid. „Uu-uu-uu. Ma oskan kah kuud välja kutsuda. Kuulake! Uu-uu-uu-u, tule välja, kuu-u, pilvepilu-u-st. Tule ruttu kui tuu-u-l, muidu-u-uu teeme sul tuu-u-lt. Muidu-u-uu saadame sind kuu peale, kuu peale kuu! Uu-uu-uu-u!”

48


„Rein, sinul on praegu suus kurikurjus,” ütleb Mõmmi. „Sellise ulumise peale ei tule kuu kunagi välja. Aga kui sa tahad kuud näha, siis palu Katit, et tema kutsuks kuud.” „Miks mina?” küsib Kati. „Aga sellepärast, et sinul on sees hea süda,” vastab Mõmmi. „Ja sina oskad arukalt paluda.” Rebase-Rein laseb oma naerul jälle rõkata. „Ke-ke-ke,” naerab ta. „Noh, Katike, näita meile, kuidas see arukas palumine käib. Meie siis vaatame, kas kuu tuleb nagu niuhti välja ja hakkab sulle taevas kummardusi tegema nagu näitleja püüne peal. Ütleb: tere, Kati! Või sina tahtsid mu silmnägu näha. Eks sa siis vaata mu sihverplaati!” „Las Juta kutsub,” ütleb Karu-Kati. „Tema tunneb ilulaulu paremini.” Karu-Mati on teiste kemplemisest kõrvale jäänud ja uurib omaette pilvede liikumist. Äkki märkab ta, kuidas üks suur tume pilv hakkab kiiremini liikuma ja kuu serv vilgub nõrgalt tema alt välja. Silmapilk tardub Mati paigale ja lausub aeglaselt ning valju häälega: „Minu käsul sõudku, sõudku pilve tagant kummis kuu. Minu käsul puhkamata jõudku siia punnissuu. Jõudku siia uisa-tuisa, kõverdi või kõverteed, tulgu siia lonkamisi, aga seisku meie ees!” Ja ennäe imet! Kuu ilmubki taeva. Kõik vaatavad Karu-Matit säärase pilguga, nagu näeksid teda esimest korda. Mati kutsus kuu välja! „Noh, Jutake,” naerab Rebase-Rein. „Suru nüüd Mati käppa ja ütle onule aitäh, et ta sulle kuu kinkis. Eluga, eluga, ära ole uimard! Muidu nõiub Mati kuu pilve taha tagasi.” Karu-Mati muheleb. „Pole tänu väärt,” muheleb ta. „Ma niisama proovisin mustkunsti. Tahtsin vaadata, kuidas see mul välja kukub.” „Nüüd saame ilu näha!” ohkab hundikutsikas Uugu õnnelikult – ja hundikutsikas Uudu kordab sama õnnelikult: „Hõbeilu.”

49

Profile for TEA Kirjastus

Mõmmi beebi memuaarid  

Mõmmi beebi memuaarid  

Advertisement