Issuu on Google+


Sisukord

Sisukord Sissejuhatus............................................................................... 5 Lilled........................................................................................ 10 Valged lilled ...................................................................... 12 Kollased lilled .................................................................... 19 Sinised ja lillad lilled ......................................................... 27 Punased lilled .................................................................... 39 Erivärvilised lilled .............................................................. 41 Kõrrelised ............................................................................... 50 Maitse- ja ravimtaimed ......................................................... 60 Sõnaseletusi ........................................................................... 76 Looduskaitse ja Eesti ohustatud liikide punane nimestik ... 78 Nimeregister .......................................................................... 79

Eriosad Endatehtud taimeraamat ...................................................... 24 Katse, kuidas lill kasvab ........................................................ 33 Taime-meelespea ................................................................... 53 Oma ürdiaed .......................................................................... 64 Mõistatamist .......................................................................... 74

4


Sissejuhatus Lilled Kui räägitakse lilledest, meenuvad kohe kaunid värvirikkad õied aias, pargis või suvisel aasal. Taimeteadus, botaanika, kirjeldab taimi, nende paljunemiseks vajalikke osi, sealhulgas ka õisi. Õied ei pea alati kirevad, suured või mõnel muul viisil silmatorkavad olema. Ka kõrrelistel ja puudel-põõsastel on õied, kuigi neid esmapilgul ei tarvitse märgatagi.

deks (seemned arenevad emakas kaetult). Katteseemnetaimed jagunevad üheidulehelisteks taimedeks, sest nende idul tekib vaid üks iduleht (näiteks kõrrelised, lõikheinalised, liilialised, käpalised), ja kaheidulehelisteks taimedeks, sest nende idul tekib kaks idulehte.

Kogu taimeriik jaguneb kahte suurde rühma – alamad taimed ja kõrgemad taimed. Kõrgemad taimed jagunevad omakorda kahte rühma. Neist üks on

Paljude inimeste lemmik on lõosilm ehk meelespea. Kõik õieehituselt sarnased taimeliigid moodustavad perekonnad ja need omakorda sugukonnad, kuigi mõnikord on osa taimi nii erinevad, et nende omavaheline sugulus on lausa üllatav.

Esmapilgul jäävad meile silma värviküllased lilled. eostaimed (sõnajalad, kollad, osjad, samblad), kuhu kuuluvad ka esimesed ürgsed taimed, ja teine on seemnetaimed. Eostaimed paljunevad ja levivad eostega, seemnetaimed aga seemnetega. Seemnetaimed jagunevad paljasseemnetaimedeks (seemned arenevad käbisoomustel katmatult) ja katteseemnetaimedeks ehk õistaime-

Taimi on kõige lihtsam ära tunda siis, kui nad õitsevad. Samas on paljudel taimedel nii iseloomulikud lehed või muud taimeosad, et neid on võimalik ka õiteta ära määrata (näiteks võilill ja roos). Mõnda taime aga ei suuda isegi kogenud botaanik pärast õite närtsimist ära tunda. Paljud taimed koguvad oma elujõu juurtesse ja sibulatesse, lehed kuivavad ja kaovad jätkuvaks suveajaks sootuks (näitaks lumikelluke või tulp).

5


Kollased lilled Tulikad

Sugukond: tulikalised Kõrgus: 20–100 cm Õitseb: maist augustini

Kas teadsid, et tulikad on mürgised? Kibeda maitse tõttu loomad neid ei söö. Kuivatades mürk laguneb ja tulikaid sisaldav hein on loomadele ohutu. Lillekorjajale võib taimemahl nahaärritust tekitada. Tulikate rahvapäraseid nimetusi on tulilill, kärnalill, sügeliselill, narirohi, roomavat tulikat tuntakse aga loduväädina.

Tulika õied säravad kaunilt õlirikka pealispinna tõttu.

20

Kirjeldus Õitsemise ajal jäävad tulikad oma säravalt kollaste õitega alati silma. Õiel on tavaliselt 5 kroonlehte ja õlirikas pealispind annabki neile erilise läike. Vars on tugevalt harunenud, lehed enamasti sügavalt lõhestunud. Viljad on ühe seemnega pähklikesed. Eestis looduses esineb 15 liiki tulikaid, tuntuimad on kibe tulikas ja aedades umbrohuna leviv roomav tulikas. Taime ladinakeelne nimetus Ranunculus tähendab konnakest. Kasvukoht Tulikad eelistavad lämmastikku sisaldavat niiskemat savikat pinnast. Olenevalt liigist kasvab neid nii varjulistes kohtades kui ka mitmesugustel niitudel ja teepervedel, suur tulikas koguni madalas vees. Tulikate seas on ka ilutaimi.

Tulikate mürgisus kaob kuivades ja seetõttu on nendega hein loomadele ohutu.


Kollased lilled Varsakabi

Sugukond: tulikalised Kõrgus: 15–40 cm Õitseb: aprillist maini, mõnikord teistkordselt augusti lõpust septembrini Kirjeldus Varsakabi on varajane õitseja, tema kollased säravad õied torkavad juba kaugelt silma. Seest õõnes vars on harunenud, arvukad tumerohelised neerukujulised läikivad lehed muutuvad varre ülaosa poole aina väikesemaks. Taimel on kuni 8 vart. Ühel varrel võib olla 3–4 õit, neil on 5–7 ümarjat õielehte. Õie läbimõõt on 2–4 cm, selles on palju tolmukaid. Igast õiest areneb 5–8 paljude seemnetega kiirjalt asetunud kukkurvilja. Seemned levivad tuule ja veega ning on väga vastupidavad. Lisaks paljuneb taim ka tütartaimedega. Need saavad alguse var-

resõlmedele kasvanud lisajuurtest. Varsakabjal on lühike risoom ja palju juuri. Taime nimetus tuleneb lehtedest, mis meenutavad varsakapju. Varsakabja tuntuim rahvapärane nimetus on aga konnakapsas. Kasvukoht Varsakabi kasvab veekogude kallastel, lammidel, soodes, niisketel niitudel ja lodumetsades. Kevaditi suurvee ajal on ta sageli nii öelda jalgupidi vees. Suvel jääb taim enamasti kuivale. Mõnel pool on maade kuivendamine ja veekogude õgvendamine seadnud varsakabjad ohtu. Varsakapju kasvatatakse ka aialilledena, temast on aretatud täidisõielisi sorte.

Varsakabi kasvab peamiselt vee ääres.

Kas teadsid, et varsakabja abil saab ka värvida? Nii võib näiteks varsakabjaga villase lõnga värvimisel sõltuvalt segudest ja peitsimisest saada oranže kuni tumerohelisi toone. Tähele tuleb aga panna, et varsakabi mürgine ja tema mahl ärritab nahka ning õisi ega lehti ei tohi toiduks tarvitada.

21


Erivärvilised lilled Tulbid Kirjeldus Tulpe Eesti looduses ei kasva, kuid nad on armastatud ja kaunid kevadised aia- ja pargililled. Tulpe on umbes 100 liiki ja veel rohkem on erivärvilisi sorte: valgeid, kollaseid, roosasid, oranže, punaseid ja lillasid. Tulbid on talvekindlad sibullilled. Nende suured, piklikud lehed närbuvad järk-järgult varsti pärast õitsemist.

Kas teadsid, et tulpe ei tuntud Euroopas kuni 16. sajandini? Esimesed tulbisibulad toodi Türgist Viini alles 1554. aastal. Toojaks oli Austria saadik Ogier de Busbecq. Lühikese ajaga saavutasid tulbid ülikute ja lillesõprade seas suure populaarsuse, nii et mõningad tulbisibulad olid kulla hinnaga. Euroopa suurimaks tulbikasvatajamaaks sai Holland. Tulbi türgikeelne nimetus „tulbend” tähendab turbanit. Tulp on Hollandi, Iraani, Türgi ja Ungari rahvuslill.

Sugukond: liilialised Kõrgus: 20–70 cm Õitseb: aprillist juunini Kasvukoht Tulpide looduslik levila jääb Põhja-Aafrika, Vahemere maade kaguosa ning Kesk- ja Sise-Aasia vahele. Neile meeldib parasniiske kerge mullaga päikeseline kasvukoht. Enim kasvatatakse tulpe Hollandis – üle 80% kogu maailma tulbitoodangust.

Tulpe on aretatud peaaegu igasugustes värvitoonides.

Tulbiõis seestpoolt.

42


Erivärvilised lilled Ristikud

Kirjeldus Eestis on 12 liiki ristikuid. Ristikut on kerge ära tunda enamasti kolmetiste lehtede ja õisikunuttide järgi. Lehtede keskosas võib olla iseloomulik heledam laik. Ühes õisikus on hulgaliselt õisi. Tuntumad ristikuliigid on aas- ehk punane ristik ja valge ristik ning nad on head meetaimed. Eestis on looduskaitse all lamav ristik ja alpi ristik.

Sugukond: liblikõielised Kõrgus: 10–40 cm Õitseb: maist septembrini

Aasristikut kasvatatakse palju söödataimena.

Valge ristik on hea meetaim.

Kasvukoht Aasristik eelistab mõõdukalt kuiva kuni niisket kasvukohta, valge ristik seevastu aga toiteaineterikkaid karjamaid. Ristikud sobivad hästi ka aiamurusse.

Kas teadsid, et ristikud on väga head söödataimed? Eestis külvati ristikut esimest korda 19. sajandi alguses Pärsti mõisas. Ristikud on ka head mullaviljakuse parandajad, sest nende juurtel olevad mügarbakterid seovad õhulämmastikku ja rikastavad niiviisi mulda lämmastikuga. Seetõttu külvatakse põllule esimese kultuurina sageli ristikut. Neljaosalist ristikulehte peetakse õnnetoojaiks. Ristiku levinuimaid rahvapäraseid nimetusi on härjapea. Aasristik on Taani ja väike ristik Iirimaa rahvuslill.

43


Gr채ser

K천rrelised

50


Kõrrelised Gräser Karjamaa-raihein Kirjeldus Karjamaa-raihein on mitmeaastane taim, teda tuntakse ka inglise raiheinana, sest Inglismaal kasvatatakse teda eriti palju murutaimena. Siledad, alt tugevalt läikivad lehed on 3–6 mm laiused. Lapikutes pähikutes on 4–8 õit. Pähikud paiknevad kõrrel vaheliti kahes reas, kinnitudes kitsama küljega. Kõrs on pea piirkonnas pisut looklev, nii et pähikud kasvavad välja justkui kõrre paindekohtadest. Karjamaa-raihein on kiirekasvuline aluskõrreline, ta kannatab tallamist, karjatamist ja korduvat niitmist .

Kas teadsid, et

Sugukond: kõrrelised Kõrgus: 30–70 cm Õitseb: juuni teine pool

Kasvukoht Karjamaa-raiheina kasvatatakse sageli kultuurheinana ja murudes. Ta ei talu liigniiskust ega jäätumist. Eestis on ta talveõrn, seetõttu on ta rohkem levinud saartel, kus talved on pehmemad.

suure tallamiskindluse tõttu kasutatakse karjamaa-raiheina spordi- ja purilennuväljakute ning ilumuru rajamisel? Lääne-Euroopa maades on karjamaa-raihein üks tähtsamaid söödakultuure, teda kasvatata suure toiteväärtuse tõttu ka Eestis. Samas tekitab karjamaa-raihein nagu mitmed teisedki kõrrelised paljudel inimestel heinapalavikku.

Kokku rullitud raiheinamuru.

Muruvaiba rajamine raiheinapallidest.

51


Kõrrelised Kõrge raikaerik

Sugukond: kõrrelised Kõrgus: 50–150 cm Õitseb: juunist juulini

Kirjeldus Kõrge raikaerik (tuntud ka kõrge kaerandina, kõrge raiheinana, prantsuse raiheinana) on mitmeaastane taim. Tema siledal kõrrel on vaid 3–5 sõlmekohta, lehed on lühikesed ja kitsad, pealt veidi karvased. 7–9 mm pikkustes pähikutes on kaks õit, igal pähikul on oma pikk pöördunud ohe. Liitõisik on kuni 25 cm pikkune pööris. Enne ja pärast õitsemist on pööris kokkutõmbunud. Kõrge raikaerik tärkab kevadel varakult ja on väga sobiv karjatamiseks, ta talub hästi tallamist. Väärtuslik söödataim, teda võib kaks kuni kolm korda niita.

Raikaeriku õisik on pööris.

Raikaerik talub ka üpris kuivi kasvukohti.

Kasvukoht Kõrge raikaerik vajab lubjarikast liivast või savikat huumusrikast pinnast. Aga ta talub teistest kõrrelistest oluliselt paremini kuivust ja on selle omaduse tõttu põllumajanduslikult oluline liik. Kasvab ka rannavallidel ja -niitudel.

Kas teadsid, et looduslikult on kõrge raikaerik enim levinud Põhja- ja Lääne-Eesti niitudel ning mererannas? Kultuurtaimena kasvatamisel võib ta kergesti metsistuda. Temast on aretatud ilutaim (sort ’Variegatum’), kes kasvab kuni 50 cm kõrguste puhmikutena ja kellel on valgetriibulised lehed.

52


Teeme ise Taime-meelespea Kuivatatud lilledest, kõrstaimedest ja maitsetaimedest võid endale, oma vanematele ja sõpradele meisterdada põneva taime-meelespea. Juhend Vaata aias, õues või aasal ringi. Korja soovitud taimeliikidest igast kaks taime, pane pressi alla ja kuivata nad ära. Lõika palju ühesuurusi kaardikesi (umbes 7 × 7 cm), kleebi taim kaardikese ühele küljele ja kirjuta teisele

Ristik

l vaja:

Selleks on su

iseks kääre ja õues tegutsem karpi või suuremat mingit mappi s; ek mis taimede hoid värvilist või s ek is em ts toas tegu mi, (kartongi), lii valget pappi let, ki at tv is pa läbi isekleepuvat ja at paberit niiskust imav at ra mõnd skem . ut at am ra

küljele taime nimetus. Kata kaitseks kaardikesed ükshaaval isekleepuva läbipaistva kilega. Algul on sul üsna vähe taimekaarte, kuid aja jooksul koguneb neid aina juurde.

Taime-meelespea edasijõudnutele Kui sa taimi juba hästi tunned, võid ka keerukama taime-meelespea meisterdada. Kahe ühesuguse paari moodustava kaardi asemele võid sa ühele kaardile kleepida ilma nimeta taime, teisele kaardile aga kirjutada taime kirjelduse. Selliste kaartide abil saad sa proovida, kas su vanemad ka sama hästi taimi tunnevad nagu sina.

53


Kr채uter

Maitse- ja ravimtaimed

60


Maitse- ja ravimtaimed Kräuter Karulauk

Sugukond: laugulised Kõrgus: 20–50 cm Õitseb: maist juunini

Kirjeldus Karulauk on mitmeaastane sibultaim. Tal kasvab 2–3 juurmist kuni 5 cm laiust ja 20 cm pikkust ovaalset lehte. Leh-

Karulauk katab metsaaluse vaibana.

tedel on pikk tiivuline roots. Vars on kolmekandiline ja tipneb lõhnavate valgete õite kobaraga (sarikaga). Igal üksikõiel on kuus õielehte. Õiekattelehed on umbes 1 cm pikkused. Karulaugul on väga tugev iseloomulik küüslaugulõhn, mida tema suurema kasvukoha läheduses on juba eemalt tunda. Karulauk on Eestis looduskaitsealune taim. Kasvukoht Karulauk kasvab meelsasti niisketes varjulistes lehtmetsades huumusrikkal mullal. Teda kasvatatakse püsikuna ka aedades.

Karulaugu lehti ei tohi maikellukeste mürgiste lehtedega segi ajada!

Kas tead, et karulauk maitseb suurepäraselt koos kohupiimaga? Tugevama maitsega on karulaugud enne õitsemist. Korjamisel peab olema ettevaatlik, sest karulaugu lehed sarnanevad mürgise maikellukese lehtedega. Õnneks tunneb karulaugu ära lõhna järgi. Veised söövad karulauku meelsasti, liigse söömise korral kandub kibe maitse piima. Karulaugu rahvapärased nimetused on hermes, karusibul, laiad laugud, metssibulad, türnis-lehed.

61


Kräuter ja ravimtaimed MaitseNõmm-liivatee

Sugukond: huulõielised Kõrgus: 5–20 cm Õitseb: juunist augustini (septembrini)

Kirjeldus Nõmm-liivatee on kääbusjas poolpõõsas, tema osaliselt puitunud ruljad varred roomavad maadligi. Väikesed ovaalsed lehed asetsevad varrel vastakuti. Vartest tõusevad rohtsed õisi kandvad harud. Arvukad tillukesed roosakaslillad õied on varre tipus koondunud tihedasse ümarasse, magusalt lõhnavasse õisikusse. Nõmm-liivatee

paljuneb nii seemnete, juurte kui ka varretükikestega, moodustades oma kasvukohas kauneid padjandeid. Nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Kasvukoht Mitmeaastase taimena võib nõmm-liivatee ühel kohal kasvada ligi 10 aastat. Ta eelistab sooja, päikeselist, kuiva ja toiteainetevaest kasvukohta. Talle sobivad liivased mererannad, nõmmed, luited, männimetsaservad, teeperved.

Nõmm-liivatee väikesed lehed on peaaegu rootsutud.

Kas teadsid, et nõmm-liivatee on hea maitsetaim? Teda pannakse lihatoitudesse, kastmetesse ja salatitesse nagu aed-liivateed ehk tüümiani. Nõmm-liivateest valmistatud tee on väga maitsev. Teed võib juua paljude haiguste korral. Nõmmliivateest valmistatakse ka köha leevendavaid apteegiravimeid. Ürdina korjatakse õisikuid, lehti ja varsi, seda peab tegema päikeselisel päeval.

66

Nõmm-liivatee magus lõhn meelitab mesilasi ligi.


Maitse- ja ravimtaimed Kräuter Harilik pune

lillakad õied moodustavad poolümaraid õisikuid ja levitavad putukaid ligimeelitavaid vürtsikaid lõhnu. Paljuneb seemnetega. Harilik pune on väga hea meetaim ja temaga ravitakse palju haigusi. Temast valmistatakse ka mitmeid apteegiravimeid.

Sugukond: huulõielised Kõrgus: 25–80 cm Õitseb: juunist septembrini

Kirjeldus Harilik pune (mõnikord nimetatakse teda ka metsikuks majoraaniks) on mitmeaastane tihedalt lehistunud poolpõõsas, kelle alumistest puitunud osadest kasvavad igal aastal uued püstised punakaspruunid varred. Ovaalsed, tipust teravad väikesed lehed kinnituvad vartele lühikeste rootsudega. Hariliku puneme väikesed roosad või

Hariliku punemega maitsestatakse verivorste.

Nektariküllus meeldib ka liblikatele (pildil ohakaliblikas).

Kas teadsid, et maailmas tuntakse harilikku punet oreganona? Enim kasutatakse seda Itaalia köögis. Kõige maitsvama tulemuse saab, kui lisada toidule värskeid lehti. Keetmisel taime aroom väheneb. Hariliku puneme rahvapärased nimetused vorstirohi ja unerohi viitavad tema kasutamisviisidele.

Kasvukoht Harilik pune eelistab toiteainetevaeseid kuivi, kuid päikeselisi kasvukohti. Ta kasvab kuivadel niitudel, loodudel, metsa-, heki- ja teeservadel ning võsastikes. Teda kasvatatakse ka meetaimena.

67


Lilled