Page 1

ANNA WAHLGREN

KOOS KASVAMINE Laste hooldamine ja kasvatamine 0-16 aastat


Keegi ei liiguta lillegi, kui see talle l천bu ei paku! Lasse Bohman

Euroopa k천ige menukam pere-elu raamat


Inimeste eest peavad hoolitsema inimesed, kes neist hoolivad. Lars Danius

ESIMENE OSA Rasedus ja sünnitus TEINE OSA Imikute hooldamine teoorias ja praktikas KOLMAS OSA Pisipere - praktilisi nõuandeid NELJAS OSA Väikesest sirgub suur, 1.–16. eluaasta VIIES OSA Kasvatus

Vaata raamatu KOOSKASVAMINE sisukorda


Sisukord ESIMENE OSA Rasedus ja sünnitus Eessõna: Kooskasvamise 25 aastat Minu kallitele lastele Sissejuhatus: Armastuse kink Rasedus Kuidas teada, et oled rase? Uue inimese saamislugu Rasedusaegne eluviis Sünnitamise maraton. Hakka treenima! Mees – ja rase? Sünnitus Aeg on käes! Avanemisperiood. Sünniteede ettevalmistus Väljutusperiood. Lapse sünd Järelsünnitus. Elu puu Pärast Esimene nädal – ja edasi Sinu keha Rinnaga toitmine Kodus! Mida sa vajad? Kuidas vastsündinuga ümber käia? Isa Üksinda sünnitamine

TEINE OSA

Euroopa kõige menukam pere-elu raamat


Imikute hooldamine teoorias ja praktikas Sissejuhatus: Unistused olid ilusad, aga reaalsus... Vastsündinu eest hoolitsemine Toit Kui midagi on viltu: vastsündinu keeldub söömast Uni Kui midagi on viltu: vastsündinu keeldub magamast Vaimne heaolu Kui midagi on viltu: vastsündinu on õnnetu Areng: lapsed sünnivad “poolikutena” Kui midagi on viltu: laps ei ole normaalne Lapsed, kes surevad, on need kõige kaunimad Iga lapse iga nutukisa on küsimus Kui midagi on viltu: gaasivalud Kolmenädalane Väike meelespea Esimene vanniskäik Lutt: mis ajast peale ja kui kaua? Kahekuune Argipäev ootab Väike meelespea Väike Hugo, 2½ kuune

Vaata raamatu KOOSKASVAMINE sisukorda


KOLMAS OSA Pisipere – praktilisi nõuandeid Eessõna: Ühe ema kaitsekõne Pisipere ABC Armastus, igapäevased harjumused, osavõtt Kolm ja neli kuud UUDISED: Tahke toit Und õhtust hommikuni Hommikune omaette mängimine Plaanipärane sotsiaalne osalemine Üks päev Sofiaga, 4 kuud Argipäev rivist väljas? Väike meelespea Viis ja kuus kuud Tähe sünd UUDISED: Eraldi magamistuppa Lutist lahti Suurde vanni Uus toit – ja kuidas Pooleaastane laps Teadlane Tööline Flirtija Roomav laps Praktilised ümberkorraldused Nipid: kolm reeglit Kaheksa ja üheksa kuud Kaheksanda kuu kriis. “Mina” sünd Abielu lapsega või ettevalmistus eluks? Potile? Üksteist kuud – üks aasta Heade harjumustega edasi

Euroopa kõige menukam pere-elu raamat


NELJAS OSA Väikesest sirgub suur. 1.–16. eluaasta Eessõna: Minu elust. Teooriaid lohutuseks Elu on ringlus. Üht-teist arengu kohta Üht-teist isiksuse kohta Üks aasta: Magus elu Kindel koda Kahene: Olemise kuningas Kahese lapse elu Trotsiiga: Tahan, ei taha! Aidake! Ada keeldub riidesse panemast! Lohutus Kolmene: Humorist Viivuke päikese all Neljane: Põgenik Suvepäeva naeratus Viiene: Rahu ise Räägi emaga ilusasti! Kuuene: Inetu pardipoeg Laps ja hea süda Seitsmene: Koolilaps Halva lõhn ja poeesia Kaheksane: Maag Karastav ajugümnastika Üheksane: Otsija Murest haige Kümnene: Maailma tipus Elu on ilus Üheteistkümnene: Väike suli Muutus Kaheteistkümnene: Suhete uurija Soojuses Kolmeteistkümnene: Tõsidus Naeru täis päevad Neljateistkümnene: Üksildus Valgus Viieteistkümnene: Täiskasvanu? Lapsed, meie rikkus Kuueteistkümnene: Puutumatus Laul pojale Poisid on poisid, või...? Üht-teist soorollidest Poisid ja inimesed Poisi toimkond

Vaata raamatu KOOSKASVAMINE sisukorda


VIIES OSA Kasvatus Lastekasvatus: Kuidas toimida – kui soovite, siis nii Normid: järgimine ja tagajärjed Süütunde needus Kategooriliselt on keelatud... Kuidas kasvatada last nii, et ta jääb eluks ajaks ängi tundma Respekt Ärahellitatud laps Piirid Karistamine Onanism ja seks Usaldus Täiskasvanu hinnang Veendumuse hääl Lapsed ja vägivald Me nutame oma südames Kaks vanemat, üks laps Õed-vennad Ei mingit armukadedust! Nõuandeid igapäevaeluks Kingitus

Euroopa kõige menukam pere-elu raamat


Mured? Söömine Mured? Tegevus Maria ja tema ema Mured? Uni Uimastid imikutele Iga lapse nutukisa on küsimus Marie ja Samuel – e-posti kirjavahetus Öise magamise kuur: tutvustuseks Safari. Allegooria Miks öise magamise kuurist on kasu? Muinasjutte suurtele lastele Väike rätsep Kahtmoodi lugu Kallest Lasteaiadebatt anno 1977 Kurbuselaul Ood kadunud lapsepõlvele Lõppsõna: Armsad kallid lapsed Planeet Maa Register

Vaata raamatu KOOSKASVAMINE sisukorda


Roomav laps

282

Roomav laps

Praktilised ümberkorraldused Kui laps hakkab omal jõul majas ringi liikuma, tuleb ruumid kullipilgul kont­rollida. • Kõik aknad tuleb varustada turvalukustusseadmetega nii, et neid poleks võimalik avada rohkem, kui vaid pilukile. Asja ajab ära ka akna ülemisse serva kinnitatud ja lukustatud kett. Sinnani on küll veel aega, mil laps mööda mööblit turnima hakkab, sealt aknalauale ronib ja akna avamismehhanismini küünib, kuid seda ei tea kunagi, millal lapsel see võime üleöö tekib. Nägin kord, kuidas ühel pooleteiseaastasel väiksekesel õnnestus täiesti arusaamatul viisil ronida võrevoodist kõrgele aknalauale, kust ta küündis ülemise ­aknahaagini ja sai selle lahti. Ta tõmbas akna pärani, seisis aknaplekile ja uuris neli korrust allpool kihavat liiklust ... Sellistel hetkedel kulub ära ports külma närvi. Üksainus karjatus või kiire liigutus oleks lapse sealt alla ehmatanud. Hiilisin tookord hääletult üle lõpmatuna tunduva toapõranda ukse juurest aknani, et lõpuks, pärast terve igaviku möödumist, tema väiksest kehakesest kinni haarata ja ta tuppa tõsta. Pärast seda ei ole ma niisuguseid intsidente ootama jäänud. • Kõik kemikaalid ja ravimid tuleb käeulatusest ära koristada ning soovitavalt luku ja riivi taha toimetada. Roomamiseas lapse elu ohtu seadmiseks piisab vaid väiksest kogusest ammoniaagist, kaustilisest soodast vms. Ohtlikud on igat sorti vitamiinid ja tabletid. Juba viis-kuus rauatabletti ohustavad lapse elu, nõudes maoloputust! Valamualustes kappides ja koristuskappides hoitakse tihti mitmesuguseid ohtlikke aineid ja seetõttu tuleb mõelda ümberkorralduste peale. Mis võib ehk ununeda, on vannituba. Prill-laud on ronimiseks lausa loodud ja sealt küündib laps pahatihti juba vannitoakapini, mis võib peita endas atsetooni ja teisigi pahandusetekitajaid. Kõige parem on niisugustest asjadest hoopis lahti saada; mõnel õhtul asi lihtsalt kätte võtta ja kõik aegunud ravimid ja kemikaalid minema visata. Asjad, mida ilmtingimata vaja säilitada, tuleb paigutada nii turvaliselt, et laps neid isegi redeli abiga kätte ei saaks. Ning seda sellele vaatamata, kas majas on redel või mitte. • Kõik seinakontaktid, pistikud ja juhtmed olgu lapsekindlad. Tasub kõik lahtised juhtmed uksepiitade kohale tõmmata ja kõik pikendusjuhtmete kontaktid kõikvõimalikke meetodeid kasutades korralikult maskeerida, et nende pärast ei peaks muretsema.


Praktilised ümberkorraldused

Hullem on asi seinakontaktidega, mis tavaliselt on paigutatud nii idiootlikult madalale. Kontaktid, mida te ei kasuta, tasub turvakattega sulgeda, need aga, mis kasutuses, millegagi, soovitavalt raskesti nihutatava mööbliga, varjata. Sest isegi kui üks kahest olemasolevast seinakontaktist on turvakattega blokeeritud, jääb järele teine, millesse on torgatud pistik. Lapse jaoks ei ole midagi lihtsamat – ja paraku on see kõigele lisaks vägagi ahvatlev – kui pistik seinakontaktist välja tõmmata. Ja selle asemel midagi muud aukudesse toppida. Õnnetus on silmapilkselt kohal. Kui süda on seiskunud, ei aita kunstlik hingamine. Nii aga juhtub väikse lapsega, kes saab voolu keresse. Sellises olukorras võib südant tööle aidata ainult südamemassaaž, tugevate tõugetega, kogu käte jõuga korduvalt lapse rindkerele surudes – kui teil see õnnestub. Tuleb anda endast kõik, et seda laadi õnnetust ei juhtuks. Demonstreeri lapsele juba varakult, kuidas pistikut seinakontakti torgatakse: et lamp põleb, kui pistik on seinas, kuid ei põle, kui see on väljas jne, et laps mõistaks, mille jaoks need vahvad, ahvatlevad augud on tegelikult mõeldud. Sellegipoolest ei saa arvestada, et laps käitub seejärel korrektselt, või õieti, et ta käitub ainult korrektselt, enne kui mõne aasta pärast. • Tuhatooside ja sigarettidega tuleb ümber käia lapsele turvalisel viisil. Sigarette tuleb hoida kõrgel ja tuhatoosid peaks välja vahetama kaanega mude­lite vastu, millest konisid kätte ei saa, ning needki tuleb paigutada kõrgele. Pool sigaretti last veel ei tapa, kuid poolteist sigaretti küll. Esimesel juhul tuleb lapsele piima anda ja oksendamine esile kutsuda, teisel juhul on vajalik viivitamatu maoloputus. Sigaretid on atraktiivsed. Veel kahe ja poole aasta vanuses krabavad väikelapsed sigarettide järele, kui need neile ette juhtuvad, isegi kui nad rahulduvad reeglina vaid nende puruks kiskumisega. Roomamiseas last keelata ei ole mitte ainult kasutu, vaid lausa provotseeriv. Tubakat ja sigarette ei tohi hoida lastele kättesaadaval. Sama teemaga seoses tuleb mainida, et mingil põhjusel on äärmiselt populaarne ja maitsev ka väävel tuletikkudel ja tikutoosidel. Minu teada pole see kellelegi kahju teinud ja seetõttu ei ole ma sekkunud. Seevastu tuleb ettevaatlik olla tuleohutuse seisukohast. Tikutoosid ja nende maitsmine kuulub seda sorti hädaohtlike uurimistööde hulka, mida tuleb samamoodi valvsalt jälgida, nagu oli juttu kääride ja nugade puhul. • Kastrulite käepidemed tuleb nüüdsest alates pöörata pliidil sissepoole. Põrandalt vaadates ei ole roomamiseas lapsel, kes ajab end pliidi najal püsti, mingit võimalust teada, et käimas on söögitegemine, ning ta ei näe sedagi, et käepidemed kuuluvad kastrulitele. Laps vaatleb üle pliidiserva ulatuvat käepidet just käepidemena. Parimaks viisiks õnnetuste ärahoidmiseks pliidi ümber on demonstreerida varakult selle kasutamist ja lasta lapsel söögitegemisest osa võtta.

283


Roomav laps

284

Ettevaatlik tuleb olla ka praeahju uksega, kui see on ühekordsest klaasist. Kui uksel puudub väline topeltklaas, mis ei lähe nii kuumaks, tuleb last mitte ainult üks kord, vaid palju kordi hoiatada, et kui lamp põleb, võib uks olla tuline. Siis tuleb väikest käekest ukse lähedal hoida ja koos lapsega probleemile keskenduda. Roomav laps võib hakata end üleöö püsti ajama ja kui praeahjulamp põleb ja sealt levib ka isuäratavaid lõhnu, võivad väiksed käekesed suure õhinaga kergesti vastu ukseklaasi puutuda. Kergemate põletushaavade puhul tuleb hoida põletatud kohta külma voolava vee all seni, kuni nahk ei tundu enam kuum. Kui nahk on jahtunud ja jääb jahedaks, võib peale määrida salvi ja haava õhukindlalt kinni siduda. Niimoodi ei tee põletus rohkem valu. Enne roomava lapse karjääri algust tuleb kõik vaibad korralikult puhtaks teha ning neid seejärel iga päev tolmuimejaga puhastada. Põrandaid pese iga päev. Kogu last kattev rääm ja mustus on pärit toidupäradest ja mitmesugustest uurimistöödest, ning see tuleb õhtul vannis maha pesta. See mustus ei peaks pärinema põrandatolmust. Puhtad põrandad ei tee lapsi terveks, kuid see aitab. Minu soovituseks on pigem põrand puhtaks pesta, kui lasta lapsele ravimeid välja kirjutada. Roomaval lapsel tuleks lasta paljajalu möllata – parem külmad jalad, kui takistatud liikumisvabadus. Pehmest, soovitavalt mitte kootud materjalist roomamispüksid kaitsevad põlvi. Lõpetuseks tasub majale lahtiste, armastavate silmadega peale teha üks lisa kontrollring. Asjad, mis eriti südamelähedased – väärisasjad, asendamatud mälestusesemed – tasub ära korjata. Asjad lihtsalt võivad katki minna. Vaatame allpool lähemalt, kuidas seda vältida. Lapsel tuleb pidevalt silm peal hoida; sellest ei pääse. Teisest küljest on sulle selleks ajaks tekkinud kindlasti juba üks lisanärv, üks lisakäsi ja üks lisasilm. Nüüd ees ootav aeg pole sugugi tülikam ajast, mis juba möödas. Ole lapsele kättesaadav, kui laps seda vajab, ja muul ajal jäta ta lihtsalt rahule. Pidevalt silma peal hoidmine ei tähenda ainult valvelolekut. See tähendab ka abistamist. Riskist ülepeakaela sekkuda, eriti kui see on ilmaasjata, rääkisime juba peatükis „Tegelaskujusid eluteatrist. Teadlane”. Kuid teinekord võib lapse elu ohus olla ja õnnetus võib kiiresti käes olla. Muudele lisaorganitele, mis ühe imiku vanemal välja arenevad, lisandub nüüd kolmas kõrv, mis lööb häiret vaikuse peale. Lapse jälgimine kaitseb last ka pettumuste eest: saad tal aidata mõnd kapiust avada, mööblieset kõrvale nihutada, kiirendada väiksekesel lävepakust üle saamist kerge müksuga mähkmetes tagumiku pihta ja nii edasi.


Praktilised ümberkorraldused

Olukord on uus. Laps, kes varem istus seal, kuhu sa ta panid, on nüüd liikuv. Nii sinu kui väiksekese jaoks avaneb sellega uus dimensioon. Pole sugugi kindel, et sina oled selle uue seikluse eel sama vabameelne kui laps. On täiesti loomulik, et kipud lapsevanemana muretsema – juba üleliia varakult. See, kes suudab järele mõelda ja oma muresid taltsutada, on omandanud ande, millest on kasu kuni selle ajani, mil laps kolib omaette elama. Miski muu ei solva last nii palju, kui umbusaldus, mõni ennatlik järeldus, valel ajal sekkumine. Kui soovid lapsevanemana kõrvaldada selles vanuses ja suuremagi lapse teelt kõik üleliigsed takistused ning annad endast parima, et toimida käepikendusena seal, kus jääb puudu lapse enese võimetest, kuuled ilmselt varem või hiljem ümberkaudsete protestiavaldusi. „Sa ei saa lasta lapsel ometi teha kõike, mida ta tahab,” teatab meie Sõber Korraarmastaja. „Sa hellitad ta ju ära!” Nii see päris ei ole. Pigem vastupidi. Ärahellitatud jõnglane on ju teatavasti paras nuhtlus, keda tema alusetute nõudmiste, tujukuse ja rõõmutu olemise pärast vaevalt möbleeritud ruumidesse saab jätta. Jõnglane aga, kes on täis elurõõmu, siiras ja rõõmus, kellel on usku iseendasse ja enesekindlust, ei ole ärahellitatud jõnglane. Roomav laps, kellele antakse liikumisvabadust ja kes pääseb pettumustest, reageerib rõõmu, siiruse ja enesekindlusega. Niisiis võib selles staadiumis vabalt unustada kõik kartused võimaliku ärahellitatuse osas. Väiksest lapsest, kes võib vabalt liikuda, kasvab vaba väike inimene. Väiksest lapsest, keda takistatakse, kasvab kammitsetud väike inimene. Midagi keerulisemat ja ka midagi lõbusamat selles ei ole. „Pead hakkama teda kasvatama,” ütleb Sõber Korraarmastaja (kui mitte varem, siis vähemalt lapse aastase sünnipäeva järel). Kindlasti ei pea. Enne lapse trotsiikka jõudmist (umbes 2½ aasta ringis) ei ole vaja ega tohikski tegeleda mitte mingisuguse kasvatustööga. Ma tean, et paljudel on sellest asjast hoopis teistsugune arusaamine, kuid mina ühinen siinkohal täiesti häbitult lastega. Roomav laps (ja vanemaealine), keda takistatakse, suunatakse ja kes pidevalt kogeb vastupanu, ükskõik kas see tuleb asjadest või inimestelt, reageerib nimelt ärrituse, meeleheite, raevu ja/või jõuetusega. Niisugune laps võib olla täiesti lohutamatu. See näitab minu arvates, et vastupanu – mida kasvatus sisuliselt praktikas ju tähendab – on lapsele väljakannatamatu, ja seetõttu õigustamatu. Trotsieas laps seevastu, keda takistatakse, suunatakse ja kellele avaldatakse vastupanu, reageerib sellele kergendusega. Sellest saabki kasvatus oma alguse – lapse enda initsiatiivist.

285


Roomav laps

286

Nipid: kolm reeglit Vaatame nüüd mõningaid igapäevasituatsioone pisut lähemalt. Neid võib seostada kolme reegliga, millest lapse hooldaja oma suhtumises võiks lähtuda: • Ära takista. • Kõrvalda pettumused. • Ole lapsele tööriistaks ja giidiks. Paljudes situatsioonides on aktuaalsed kõik kolm korraga.

1. Ära takista 9-kuune Toomas liigub alla viiva trepi suunas. Ema ootab kuni viimase minutini. Alles siis, kui saab ilmseks poisi kavatsus ülemiselt trepiastmelt otse alla roomata, tõstab ema ta eemale. Aga ta ei võta poissi sülle ega väljenda ka mingeid rahutuse või jahmatuse märke. Ta ei seosta vahelesekkumist üleüldse oma isikuga. Selle asemel keerab ta poja näoga teises suunas ja paigutab niidirulli, mis tal parajasti taskus olema juhtub, poisi ette kaugemale põrandale. Kui Toomas lõpuks turvalisemasse paika tagasi roomab, sulgeb ema märkamatult trepini viiva ukse. Kuuekuune Eva lamab kõhuli köögisahtli ees, mille isa on talle uurimiseks lahti tõmmanud. Sahtlis on visplid, kulbid ja väiksed küpsetusvormid, aga ka üks terav nuga, mida isa alguses ei märganud. Mõlemad silmavad seda samaaegselt. Isa jääb Evat jälgima. Kui Eva sirutab käe noa tera järele, keerab isa noa teistpidi, käepidemega lapse suunas. Sõnagi lausumata asetab ta samal ajal noa kõrvale huvitava vispli. Kui Eval saab noa käepide uuritud, asub ta vispli kallale. Isa koristab noa diskreetselt käeulatusest. Seitsmekuune Alexander roomab ja vingerdab külmkapi juurde. Tema emal on samuti sinna parajasti asja. Kui ema külmkapi ust kinni tahab panna, pistab poiss pettumusest kisama. Ta jõudis vaid märgata, kuidas lamp kaunilt kapi sisemust valgustas, ja et seal oli palju asju. Kõigele lisaks oli seal põnevalt külm. Ema avab uuesti ukse. Ta laseb Alexandril sisse vaadata, asjadest, milleni käsi küünib, kinni haarata ja need põrandale tõmmata.


Nipid: kolm reeglit

Kui külmik juba auramas, munad ohtlikus läheduses ja ema kannatus katkemas, võtab ta paki sinki, milleni Alexandri käsi ei ulatunud, ja annab selle poisile uurida. Seejärel paneb ta asjad kiiresti külmkappi tagasi ja suleb ukse. Singi uurimise lõpetanud, roomab Alexander edasi ja ema võib ka singipaki poisile märkamatult külmkappi tagasi panna. Kaheksakuune Liina istub lapsetoolis söögilaua ääres. Perel on külalised ja peolaual on süüdatud küünlad. Üks küünal on sattunud vahetult Liina koha ette. Ta ulatab käe küünla järele ja ilmutab soovi lapsetoolist välja lauale ronida, et küünalt kätte saada. Liina isa ei tõmba küünalt eemale. Vastupidi, ta nihutab selle hoopis tütrele lähemale. Seejärel võtab ta lapse käe oma kätte ja hoiab seda leegist sellises kauguses, et tüdruk tunneks soojust, kuid ei kõrvetaks end. „Kuum,” seletab isa ja vaatab tütrele otsa, et kindlaks teha, kas laps sai aru. „Kuum,” kordab ta. Isa demonstreerib teise käega, kuidas ta end leegiga „kõrvetab”. Lõpuks asetab isa küünla oma kohale tagasi ja silmitseb Liinat. Kas sellest uurimisest piisas lapsele? Sel juhul tüdruk rohkem küünlast ei hooli. Kui sellest jäi väheks, kordab isa protseduuri.

Üheksakuune Tom on täiesti ettearvamatult saanud kätte ühe šokolaaditahvli. Tom pole kunagi varem kommi söönud ja isa arvates ei peaks ta seda ka nüüd tegema. Erakordselt armastusväärse naeratuse saatel sõnab isa: „Oi, aitäh! Aitäh!” ja võtab leebelt, kuid kõhklematult Tomi käest šokolaadi, nagu Tom oleks selle talle ulatanud. Tom paistab mõnevõrra hämmastunud, kuid tunneb, talle omase suuremeelsusega heameelt niisuguse lugupidamise osaliseks saamisest. Enne kui poiss kaotuse üle nördida jõuab, murrab isa šokolaadi küljest väikse tükikese ja ulatab selle Tomile. „Palun!” Kuni Tom šokolaaditüki vastu võtab ja selle endale suhu pistab, peidab isa ülejäänud tahvli padja alla. Kui Tomile meenub lõpuks mälusopist, et šokolaadi oli veel ja ta nõuab lisa, jagab isa tema pettumust ja laiutab arusaamatuses käsi: „Otsas!” Seitsmekuune Annika on leidnud kusagilt tuubi liimi. Tal on neli väikest teravat hammast. Tuubil pole korki peal. Ema tänab Annikat ülevoolavalt, võtab lapselt tuubi, pigistab väikse tilga Annika näpu peale ja peidab seejärel tuubi ära. „Kadunud!”

287


Roomav laps

288

Kuuekuune Eerik avastab põrandalt kakahunniku, mille kass on teinud valesse kohta. Isale pole põrmugi meelt mööda, et Eerik asuks seda hunnikut uurima. Ta haarab väikse Eeriku endale kaenlasse, tormab majapidamispaberi järele ja küüdib seejärel Eeriku koos endaga hunniku juurde tagasi. Ilmekate vastikust väljendavate hüüete saatel: „Ökk, päh, vhui,” pühib ta hunniku paberisse. Näol vastikustunne, viib ta paberi koos sisuga tualetti, kus ta selle potist veega alla laseb, Eerik ikka kaenla all. Isa ilme väljendab, et ta puudutas just kõige ropumat asja, mis üldse olemas. Väike Eerik ei saa küll toimunust suurt aru, kuid niipalju ta mõistab, et tema pole midagi valesti teinud. Eeriku käitumist ei mõista keegi hukka; jahmatust ei tekita tõsiasi, et ta kavatses minna kakat uurima. Hukkamõistu osaliseks saab valesse kohta sattunud kakahunnik. Väike kaheksakuune Liisa mängib väljas liivakastis ja topib suu liiva täis. See on tal esimest korda liivaga tegemist teha. Liisa ema laseb tal esialgu olla. Kui ta leiab, et Liisa on piisavalt kogeda saanud, mis asi on liiv, kuidas see maitseb ja mis tunne on seda katsuda, tõstab ema Liisa kommentaarideta üle liivakasti ääre ja avab sellega tema jaoks uued dimensioonid. Seitsmekuune Viktor leiab suure ja kalli teibirulli, mida ta seejärel suus agaralt süljega leotama hakkab. Viktori isal on seda vaja, kuna see on tema ainus rull. Ta rebib teibist korraliku tüki, kleebib selle Viktori käeseljale ja võtab märkamatult ülejäänud rulli oma hoolde. Üheksakuune Emma liigub täie hooga kauni roosi suunas ema öökapil. Ema järgneb talle diskreetselt. Emma ajab end öökapi najal püsti ja väike käeke liigub roosi poole. Ema tõstab roosi koos vaasiga Emma juurde põrandale. Ta kükitab maha, võtab Emma väikse käekese ja paitab sellega ettevaatlikult lilleõit. „Pai pai lillele,” lausub ta leebelt, „ettevaatlikult, nii.” „Nuusutame,” ütleb ta seejärel ja nuusutab põhjalikult roosi. „Oi, kui hea lõhn.” Ta nihutab roosinupu Emma nina poole. Emma püüab nuusutada ja jäljendab ema: „Oi.” Ema hoiab roosi edasiseks uurimiseks, silitamiseks ja nuusutamiseks põrandal, kuni Emmale küll saab. Seejärel asetab ta roosi oma kohale tagasi, lehvitab sellele: „Aidaa, ilus lilleke!” ja astub sealt minema.


Nipid: kolm reeglit

Emmagi, kellel roosi uurimist ei takistatud, võib selle kenasti rahule jätta. Villemi isal on elutoas kogu seina kattev raamaturiiul ja kaheksakuune Villem roomab sinna, et paar raamatut põrandale tõmmata. Villemi isa jääb diskreetselt poisi selja taga seisma, valmis sekkuma, kuid jääb esialgu ootama. Villem võtab ühe raamatu kaantest niimoodi kinni, et on näha, et ta kavatseb selle puruks või katki käristada. Isa kummardub kiiresti, võtab lapse käe oma kätte ja aitab Villemil raamatu lahti teha, lehekülgi pöörata, tasakesi käega üle teksti ja piltide tõmmata ning lõpuks raamatu taas kinni panna, et seejärel oma käsi ära võtta. Villem uurib nüüd raamatut uuesti, kuid seekord õigesti, end lausa suurepäraselt üleval pidades. Ühtäkki torkab talle aga pähe üks lehekülg kokku kägardada ja ta haarab selle vastavalt pihku. Villemi isa võtab sedamaid lapse käe, ütleb „Oi!” – ilma etteheiteta, nagu oleks tegu õnnetusjuhtumiga – ja silub Villemi käega lehekülje uuesti sirgeks. Ta laseb Villemil edasi „lehitseda” ja lehekülgi siluda, kuni lööb lõpuks raamatu Villemi käega kinni ja laseb käe vabaks. Ta jälgib, kas Villem tahab veel kord raamatut uurida. Juhul, kui see nii on, võib ta seda teha. Villemi isa ootab kannatlikult, kuni poeg raamatu vaatamise lõpetab, ja paneb raamatu riiulile tagasi. Villem pöördub kindlasti tagasi raamatu juurde ja Emma roosi juurde. Mitte ainult üks kord, vaid palju kordi.

Ühelt poolt tahavad nad kõnealuseid asju veel uurida, teiselt poolt testida omaenese võimet roosi või raamatuga ümber käia. Nende vanemad hoiavad end iga kord tagaplaanile. Nende lähtekohaks ei ole, et kõik läheb kenasti, aga ka mitte, et laps kõik ära rikub. Kui Emma silitab roosinuppu ja üritab seda nuusutada, väljendab ema õrnust ja hindavat suhtumist roosi. „Nii, pai pai lillekesele. See on ilus ja lõhnab nii hästi.” Kui aga Emma ei silita roosi, vaid kavatseb sellest kinni haarata, nagu esimesel korral, käitub ka tema ema, nagu tegu oleks tõepoolest esimese korraga.

289


Roomav laps

290

Ilma ühegi etteheiteta annab ta Emmale täpselt samasuguse õppetunni, nagu varem. Kui Emma peab end üleval, nagu ta poleks iial ühtki roosi uurinud (mille ta just kümme minutit tagasi lõpetas), käitub ka ema, nagu Emma poleks kunagi elus ühtki roosi näinud. Seega ei mingeid nõudmisi ja ei mingeid ootusi. Villemi käitumine on samasugune. Viieteistkümne minuti pärast või järgmisel päeval või nädalal tõmbab ta uuesti raamatu riiulist välja, kas sellesama või mõne teise, ja haarab täpselt samamoodi kinni raamatukaantest või mõnest leheküljest, et neid katki käristada. Siis käitub tema isa täpselt nii, nagu Villem näeks raamatut esimest korda, ja õpetab teda, nagu eelmisel korral, samal ajal raamatust ilusti rääkides: „Näe, siin on ilus pilt, pai pai ...” Kuid võib ka juhtuda, et väike Villem käib juba pärast esimest „õppetundi” omaette – teadmata, et isa teda jälgib – raamatuga ise kenasti ümber, nagu ta tegi seda isa juhtimisel: keerab hoolikalt lehti, silitab käega üle teksti ja piltide, paneb raamatu lõpuks kinni ja roomab sellest eemale. Kui see ei sünni juba teisel korral, siis vähemalt viieteistkümnendal korral: Villem ei ole huvitatud hävitustööst, ta tahab ainult uurida. Väiksed lapsed, kellele õpetatakse, kuidas asjadega õigesti ümber käia ja kellel ei takistata asjade lähemalt vaatamist, õpivad kiiresti nendega tõepoolest õigesti ümber käima – kuigi mitte ainult õigesti. On kerge kippuda uskuma, et niipea kui väike kallike oskab tõestatavalt ühe asjaga õigesti ümber käia, loobub ta edaspidi kõnealuse eseme teist laadi kohtlemisest. Ja siis ütleme: „Miks sa niimoodi teed – sa ju tead, et nii ei tehta!” ja teeme järelduse, et laps ajab niisama jonni. Samas kujutan ette, et täiskasvanugi võib samamoodi käituda, kui tullakse näiteks ürgmetsast ja satutakse esimest korda elus selle moodsa leiutise ette, mida kutsutakse elektripliidiks. Keegi demonstreeriks meile pliiti ja õpetaks näiteks, kuidas teevett keeta. Selle kunsti selgeks saamine ei võtaks arvatavasti kuigi palju aega. Oleksime võimelised perfektselt jäljendama oma juhendajat, kes läheks selle peale rahuliku südamega koju, teades, et tee keetmise kunst on meile nüüd selge (kui lihtsuse mõttes oletada, et pliit oli just selleks mõeldud). Nii lihtne asi aga ei ole. Teevett keeta oskame tõepoolest. Kuid mis ütleb, et me sellepärast loobume pliidiga tuhandel muul viisil katsetamast? Maailma kõige põnevam riistapuu? Rida nuppe ja kuumus, mis tekib ja kaob. Ei tea, mis juhtub, kui kastrulit pliidile ei panegi, ja mis saab siis, kui panna kastrul ilma veeta, ja mis siis, kui kallata vesi otse pliidirauale, või hoopis margariin või kaelarätt, või kui pliit hoopis tagurpidi keerata ...?


Nipid: kolm reeglit

Mispeale järgmisel päeval ilmub kohale juhendaja, vahib suurte silmadega hävitustööd ja pahvatab: „Sa ju tead, kuidas teed keeta! Miks sa niimoodi teed? Sinu õpetamisest pole mingit kasu!” Kui kirjeldatud olukord väiksele Villemile ja tema raamatutele edasi kanda, võib loomulikult siingi õnnetusi juhtuda. Villemi isa ei saa piisavalt kiiresti jaole, Villem uurib „valesti”, ja raamat käriseb katki. Kuid täpselt nagu meie pliidiuurija ei mõelnud midagi halba, ei teinud seda ka Villem. Pliidiuurija oskas teed keeta ja teadis väga hästi, kuidas käituda. Väike Villem oskas õigesti lehitseda ja teadis väga hästi, kuidas raamatuga ümber käia. Aga mõlemad proovisid teistmoodi ka – ja läkski viltu. Etteheited on mõjutud ja kutsuvad esile ainult mossitamist ja trotsi. (Pliidiuurija näiteks viskas minu põrgulike fantaasiakanalite teatel juhendaja majast välja, keeldus sellest peale hoopis teega tegelemast, magas edaspidi jalad praeahjus ning tegi süüa rõdul lõkke peal.) Selle asemel tuleb käituda, nagu aset oleks leidnud õnnetusjuhtum. Miskit „läks viltu”. „Oi,” ütleb Villemi isa murelikult, „kas raamat läks katki! Vaene raamat, oi-oi-oi.” Kurvalt raamatut vaadates ei süüdista isa Villemit; ta isegi ei tõmba raamatu ja Villemi vahele seost. Villem istub isa kõrval ja mõistab isa käitumisest, et raamatuga on midagi paha juhtunud, mitte et ta ise oleks midagi halba korda saatnud. Nüüd tuleb püüda koos midagi ette võtta, et raamatuga toimunud õnnetuse tagajärgi likvideerida. Villemi isa toob teibi ja parandab raamatu ära. Mõlemad on rahul, kui kõik saab jälle korda, ja koos silitatakse raamatut, mis nüüd on ilus nagu ennegi. „Nüüd on raamat jälle rõõmus,” lausub isa (justkui raamat elaks omaenese elu – sellepärast läks see ka puruks), „nüüd ei ole raamat enam katki. Küll on tore!” Või – kui raamat läks nii kõvasti puruks, et seda ei anna ühe hoobiga või üleüldse parandada – asetab isa raamatu kusagile kõrgemale ja ütleb õnnetu, kurtva hääletooniga: „Nüüd peab vaene raamat seal üleval olema, ta on nii katki.” Sellise haletsemisega võib asju päästa edasisest hävitustööst ilma, et laps tunneks end kammitsetu, haavatu või valesti mõistetuna.

291


Roomav laps

292

2. Kõrvalda pettumused Roomava lapse jaoks on maailm tihti lausa võimatu. Ei saa uksi ega kappe lahti, lävepakud on liiga kõrged, toolid kukuvad kummuli. Kõigele lisaks on oma võimed üsna piiratud. Sinna, kuhu tahad, ei küüni, roomamine ei lähe nii kiiresti, kui tahaks, ega isegi mitte õiges suunas. Kui kord on õnnestunud püsti tõusta, ei saa enam istuma, ja üleüldse oled igati alamõõduline. Sõna otseses mõttes ebasoodsas olukorras. Igal pool varitsevad pettumused. Pettumuste kõrvaldamine nõuab seetõttu lapse hooldajalt pisut rohkem aktiivsust kui mittetakistamine; kõige parem on katsuda mõelda pisut ette, olla lapsest sammu võrra eespool. Liina ema näiteks näeb, et Liina on teel diivani poole. Ta teab, et Liina ei mahu laua ja diivani vahelt läbi. Sellepärast läheb ta ees ja nihutab lauda diivanist pisut eemale. Sama asi on, kui Liina võtab suuna ukse poole. Uks on kinni. Liina ema teeb ukse lahti ja jätab paokile. Kui Liina varsti ukseni jõuab, võib ta ise selle lahti lükata. Kõik lapsevanemad on kindlasti juhtunud mõnikord oma lastega (või kellegi teiste lastega) liftiga sõites ise nupule vajutama ning sellega lastele suure pettumuse valmistanud. „Mina tahtsin vajutada!” kisab laps (sõnatult või sõnadega, sõltuvalt lapse suurusest). Sellises olukorras võib manöövrit lihtsalt korrata. Liftiga tagasi sõita ja lasta lapsel vajutada. Liina ema tegi esimene kord selle vea, et oli liiga teenindusvalmis. Ta avas ukse täielikult, kui nägi, et Liina oli selle poole teel. Suur kisa. Liina oli kavatsenud ukse ise lahti teha. Uks kinni ja Liina tagasi sinna, kust ta oma ekspeditsiooni alustas. Ja uks ainult natukene paokile. Nüüd võib Liina teha, nagu tal oli alguses plaanis. Lapsed on suuremeelsed. Nad annavad meile, taipamatutele täiskasvanuile pide­valt uusi võimalusi. Kui Liina hakkab end püsti ajama ja seisma, harjutab ta seda logiseva tooli najal. Arvata võib, et tool kukub. Seetõttu astub ema tooli juurde, et seda toetada. Ta ei võta tooli päris ära. Ta ei tõsta Liinat ka mõne teise, kindlama mööblieseme juurde, et laps saaks seal harjutada. Ta respekteerib Liina valikut ja kindlustab tooli poolt pakutavat tuge. Emal pole aimugi, miks Liina just seda tooli eelistas, või mida ta tahab end just selle tooli najal püsti ajamisega saavutada. Olgu kuidas on, kui selline on Liina otsus, tuleb sellega arvestada.


Nipid: kolm reeglit

Pettumusi, mida paistab olevat täiesti võimatu kõrvaldada, on võimalik väga hästi elimineerida või vähemalt suurel määral leevendada, kui neid ainult lapsega jagada. Väike Tom sai kätte šokolaaditahvli – klassikaline mure. Laps jõuab maitsta, konstateerida, et see on mokka mööda, ja nõuab loomulikult veel. Kui siis šokolaad, kompvek või ükskõik, millega tegu, lapse käest jõhkralt ära rebida, tõuseb lapse pettumusekisa taevani. Selle asemel on parem murda, nagu Tomi isa, šokolaadi küljest väike tükk ja anda see lapsele, misjärel ülejäänu „haihtub”. Täiskasvanu ise ei mõista samuti, kuhu see šokolaad küll kaduda võis ja näeb äärmiselt üllatunud välja. „Ei ole!” jääb üle pettunult konstateerida. See on trikk, mis kasutab ära tõsiasja, et väikeste laste jaoks ei ole asjad elutud. Nad ei tea midagi loogikast või õieti rakendavad nad oma loogikat: šokolaad elab oma elu, nagu kõik muugi, ja kui üks kass võib lihtsalt minema kõndida, siis miks ei või seda šokolaadki? Kui lapsel on juba mõni kuu rohkem turjal, hakkab ta aru saama, et asjad ei haihtu lihtsalt niisama. Peale selle on väike kullake nüüdseks juba selgeks saanud, kuidas otsida patjade tagant või vaiba alt või kust iganes sinna peidetud maiustust/liimi/pärlikeed või midagi muud, mida oli vaja selle „Ei ole”-ga päästa. Kui asjad enam tõesti minema ei kõnni ega õhku ei haihtu, tuleb alasti tõde päevavalgele tuua: „Otsas on!” Põhimõte jääb aga samaks, maiustus – šokolaad, komm, tort, jäätis – on otsas, ja täiskasvanu ise on selle üle sama pettunud kui laps. Igati kahetsusväärne, sest isegi oleks hea meelega ühe suutäie veel võtnud, täpselt nagu lapski. Kuna sedamoodi väljendatud tõsiasi on midagi, mis tabab ka täiskasvanut ennast, tunneb laps ainult kerget pettumust, kui sedagi. Kui ma aga lapse hooldajana muutun selle asemel isikuliseks ja lausun: „Sa ei tohi nii palju jäätist süüa, nüüd aitab,” panen sellega punkti lapsele, mitte jäätisele. Siis pean arvestama sellega, et laps suunab oma protestiavaldused minule, sest laps polnud sugugi veel jäätisesöömist lõpetanud; mina olen lapse vastu ülekohtune, mina ei mõista last, ja seetõttu on laps pettunud minus. See olen mina, kes ei lase lapsel jäätist süüa – mitte tõsiasi, et jäätis on otsas. Asjad elavad niisiis oma elu ja jäätis võib otsa saada täiesti oma äranägemise järgi. Kui mul äsja oli kaks liitrit jäätist ja nüüd ühtäkki mitte midagi, jääb laps mind kindlasti uskuma ja on ainult kergelt pettunud, kui minagi avaldan lapse kritiseerimise asemel selle üle kahetsust. Jäätis vedas ka mind alt.

293


Roomav laps

294

Pettumusest võib ka midagi head välja võluda. Kümnekuusel Viktoril on armastavalt leidlik ema, kellel see tavaliselt alati õnnestub. Külas kohvilauas istus Viktor ema süles ja sõi purgitoitu, samal ajal, kui ema näksis küpsist. Äkitselt sai Viktor küpsise oma kätte, maitses pisut ja leidis selle maitsva olevat. Järgmisel silmapilgul avastas poiss, et laual olev taldrik sisaldas veel seda sorti delikatesse ja otsustas ronida lauale, et endale lisa tuua. Keegi tahtis taldrikut ära võtta, kuid Viktori ema takistas teda. Ta ei hoidnud poega ka süles jõuga kinni, et lauale ronimist ära hoida. Selle asemel torkas ta kiiresti ühe küpsise oma huulte vahele ja keeras Viktori süles näoga enda poole. See oli Viktorile esmalt vastukarva ja ta võttis hoogu, et pettunult protesteerima hakata, kuid küpsist ema huulte vahel märgates muutus ta nägu kohe rõõmsamaks. Ema ulatas küpsise suuga lapse poole ja lasi pojal sellest tüki hammustada, tehes sedasama isegi. Kui küpsis sai niimoodi ühiselt söödud, kangutas Viktor ema suu lahti, et järele vaadata, kas see ehk veel küpsist sisaldas, ning uuris suu põhjalikult läbi. Suu oli tühi. Kogu asi lõpetati mitme matsuva musiga. Küpsisetaldrik kõrvaldati diskreetselt laualt, kui Viktor ei näinud. Pettumuse asemel koges Viktor hoopis hella ja armastavat mängu. Pettumus on tunne, mis rõhutab omaenese võimetust. Ka täiskasvanuil ei piisa sageli kainest mõistusest sellest üle olemiseks. Kaine mõistus põhineb suures osas kogemustel. Liisa isa peab ära minema. Liisa ema tuleb teda koridori saatma, Liisa käsivarrel. Isa annab tütrele musi ja ütleb, et peab nüüd minema. Ta räägib lapsele, et nad lehvitavad teineteisele aknast ja viib Liisa akna juurde: „Issi on varsti seal all ja lehvitab sulle, lehvita sina siis issile.” Koridoris tagasi, võtab ema lapse sülle ja isa lahkub pärast veel üht musi. Pärast seda lehvitab Liisa aknast isale. Liisa isa ei saa koridori astuda, Liisa kannul, ning välja minnes ust lapse nina ees kinni lüüa ilma, et Liisale sellega pettumuse valmistaks. Ta ei saa ka juhust kasutada ja minema lipsata, kui Liisa mängib, lastes lapsel hiljem avastada, et isa on kadunud, ja niimoodi talle pettumuse valmistada. Samuti ei tohi ta unustada õues ümber pöörata ja tütrele lehvitada, vastasel juhul talle pettumuse valmistades. On palju selliseid väikseid momente, millele ise ei pruugi mõeldagi, kuid mis väiksele lapsele kujunevad pettumuseks. Heaks reegliks on last alati viimase võimaluseni jälgida, kuni tema kavatsused on täiesti selged. Väike üheaastane Miia on saanud leivakandikult pihku võileiva.


Nipid: kolm reeglit

Istutakse lauas ja külas on ka vanaema. Miia küünitab end veel ühe leivaviilu järele. Ema takistab last, paneb leivatüki tagasi ja sõnab: „Sul juba on üks võileib. Näe siin. Söö kõigepealt see ära.” Mille peale Miia pistab ahastavalt kisama. Siin ema aga kiirustas järelduste tegemisega. Kui leivakandikut uuesti lapse poole pakutakse, tuleb välja, et Miia ei kavatsenudki ise veel üht võileiba võtta, vaid tahtis seda pakkuda hoopis vanaemale, kellel ei olnud võileiba. Hellast südamest tulev suuremeelne žest – millest saadi valesti aru. Ja väike Miia tundis end kogu hingest valesti mõistetuna. Tilluke kild lapse usaldusest teda ümbritseva maailma vastu oli murdumas. Võtmesõnaks on respekt. Selleni jõuab vaid teise tunnetesse sisseelamise kaudu. Kaheksakuune Peeter ajab end vaevarikkalt isa jalgade najal püsti. Isa seisab valamu ees ja loputab salatit. Peeter ajab end püsti, kuid pole sellegipoolest rahul. Isa oletab, et küllap poeg tahab kõrgemale üles. Ilmselt soovib poiss näha, mida isa teeb. Võib-olla leiab laps, et on aeg sotsiaalseks tegevuseks – tahab isale appi tulla. Isa tõstab Peetri valamu kõrvale köögikapile istuma ja ulatab talle ühe salatilehe. Ta näitab poisile, tema kätt oma käega juhtides, kuidas salatilehte kraani all loputada. Peetrile ei meeldi see aga sugugi. Ta ei ole ikka eluga rahul. Poiss sirutab käed isa poole, nagu ta tahaks tagasi põrandale. Isa ei saa aru, mida Peeter tahab, kuid ainus, kes talle selles selgust võib tuua, on Peeter ise. Seetõttu tõstab isa Peetri põrandale ja istub poja kõrvale maha, midagi tegemata. Ja jääb ootama. Peeter roomab tema juurde ja istub isa jalgade vahele maha, seljaga tema vastu toetudes. Tükk aega ei juhtu midagi. „Mis sinuga siis on?” küsib isa õrnalt. Ei kippu, ei kõppu. Lõpuks roomab Peeter isa juurest eemale. Nüüd on poiss rahul. See, mida Peeter otsis, oli lihtsalt kinnitus tema ja isa kokkukuuluvusele. Ta naases oma kindlasse paika, baasi, mis oli tema liikumiste lähtekohaks, ja tõmbas seal pisut hinge. Võib-olla oli ta väsinud, liiga palju rahmeldanud, üleliia agaralt uurinud, üle elanud mitu väiksemat pettumust, mida ta ei väljendanudki, kuna need ei olnud

295


Roomav laps

296

nii pakilised, kuid mis sellegipoolest teda rõhusid. Ta vajas lihtsalt rahulikku hetke; puhkust oma vaevadest. Miski polnud sellepärast veel „viltu”. Stressis isa oleks võinud lapse peale ärrituda või tormata Peetrile mõnd mänguasja tooma. Peetri isa leidis aega, et püüda oma poega mõista.

3. Ole lapse tööriistaks ja giidiks Isegi kui roomamiseas laps ei tea sellest maailmast eriti palju, teab ta vähemalt, et emal ja/või isal on võimeid, mis puuduvad lapsel endal. Esiteks on täiskasvanu pikk ja küünib igale poole. Teiseks on täiskasvanu tugev ja jaksab kõike. Kolmandaks on täiskasvanu kõigi selle ilma veidrustega tuttav ja oskab kõike. Tööriistana oled sa lapse võimete pikenduseks. Sul on pikad käed ja pikad jalad: sa saad tõsta lapse asja juurde, mida väikseke tahab näha ja katsuda. Sul on osavad näpud: sa saad avada uksi ja sahtleid, lukust lahti keerata, välja tõmmata, lahti teha. Sa oled lapse tööriistaks ka õues (pakkudes muidugi ka sotsiaalset osalemist): oled vajalik tööriist lapse õue aitamiseks, ning õueski on rohi ja trepid ja kruusa­teed ja liivakastid. Oled tööriist, mida laps vajab kiikumisel. Laps kasutab sind, kuna oled talle käepärast ja sa aitad teda. On raske, et mitte öelda võimatu veenda roomamiseas last selles, et see oivaline tööriist sinu näol ei taha alati kõike, mida ta suudab. Vastavalt roomamiseas lapse kindlale elufilosoofiale tehakse loomulikult kõike, mida suudetakse. Giidina toimid sa täpselt nagu tavaline giid. Giid, kelle ülesandeks on tutvustada turistidele kirikut, ei seisa kiriku ees ega lükka inimesi vägisi kirikusse. Ta ootab, kuni turist tuleb ja huvi üles näitab. Alles siis demonstreerib ta oma kirikut. Kui turist seejärel mõne erilise altarikapi või maali kohta üksikasjalikke küsimusi esitab, vastab ta neile nii hästi, kui suudab. Giid on oma teadmistega saadaval, kuid ta ei sunni neid inimestele peale. Ta jutustab ja demonstreerib, kuid mitte palumata. Ja loomulikult ei sunni ta kiriku külastajatele peale oma isikut, iseennast. Ta teab, et neid huvitab kirik, ja mitte tema isik. Fredriku isa läheb oma väikse kolmeteistkümnekuuse pojaga mänguväljakule. Ta kannab poissi oma käsivarrel ja näitab talle kiikesid. Kas laps on huvitatud? Paistab, et on. Fredriku isa vahetab nagu Superman kiiresti kostüümi ja muutub giidi asemel tööriistaks, et poega kiigele aidata.


Nipid: kolm reeglit

Giid asub uuesti tegevusse ja näitab, mis vaja teha: isa asetab poja peod kiige kettide ümber ja pigistab need kinni. „Hoia kõvasti!” sõnab ta. „Nii! Kõvasti!” Seejärel on ta taas tööriistaks, mis teeb kiigele hoogu. Giidi ja tööriistana on lapsevanemal suur roll eelkõige sotsiaalses tegevuses, milles laps osaleb nüüd süstemaatiliselt aktiivselt. Täpselt nagu kiriku giid saab aru, et turist huvitub kirikust ja on kaunis ükskõikne giidi kui inimese suhtes, on ka lapsevanemal mõistlik taibata, et tema isik ei ole roomamiseas lapsele esmatähtis. Seevastu oled sa asendamatu aga just tööriista ja giidina. Üks sõber, kes igatses last, küsis kord, kui kaua on väiksed lapsed kodulooma eest. Hakkasin naerma, kuid küsimus oli esitatud täies tõsimeeles. Kodulooma eest – et teda siis, kui endal selleks isu, hellitada, nautida, kaisutada ning tema juurest lohutust ja lähedust otsida... Usun, et selle piiri võib tõmmata just roomamiseas. Sellest alates leiavad õrnus­avaldused aset peamiselt lapse seatud tingimustel. Armastava ema või isa hellitused katkestab edaspidi laps – mitte täiskasvanu. Möödas on aeg, mil imik lebas pambuna paigal, tähelepanust iial küll saamata. Sinu pealetükkivus võib last häirida, isegi kui see ei ole loomulikult alati nii. Niisiis ei ole väiksed lapsed roomamiseast alates enam kodulooma eest ... Välja arvatud siis, kui nad magavad, mil nukrushetkil võib sellegipoolest vaikselt lapse juurde hiilida ja ta sülle võtta, et hingele pisut lohutust ja soojust näpata. Tugevalt ülepaisutatud armastusenõude ajastul, mil vabal ajal lapsega jagatud armastus peab kompenseerima lapse kõrvalejätmise sotsiaalsest kooslusest (vt peatükk „Vaimne heaolu”), võib ehk süütundest häiritud vanematele kergendust tuua mõte, et nende roomav lapsuke, kes suhetest suurt ei pea, kuid on täiesti hull asjade ja tegevuse järele, oleks võimeline vahetama oma lihased vanemad päevinäinud tiliseva kassaaparaadi vastu.

297


Roomav laps

298

Kokkuvõtteks: 1. Ära kunagi takista roomavat last, kui just tema elu ei ole ohus. 2. Kui varitseb oht, et midagi võib katki minna või rikutud saada, näita lapsele tema oma käega, kuidas esemega õigesti ümber käia. 3. Kui õnnetus on juba käes, reageeri sellele kui õnnetusjuhtumile. Asjad elavad oma elu. Roomav laps, kel lastakse maailma neil tingimustel avastada, peab end möbleeritud tubades juba väga varakult ilusasti üleval, kui nii võib öelda, ja seda kas või Veneetsia salongides. On liigutav vaatepilt näha väikest neljateistkümnekuust beebit, kes veel õieti käiagi ei oska, asetamas vanaisa habrast portselanist tassi ülima ettevaatlikkusega sama haprale alustassile, selle asemel et mõlemale käsi mürtsuga peale lüüa ja nii tass kui taldrik puruks muljuda. Või hellitavalt kassile pai tegemas, selle asemel et looma sabast või kõrvadest tirida. Või kõrge jalaga vaasist kauni lilleseade lõhna hardalt ninasse tõmbamas, selle asemel et uhkeimast lillest kinni haarata ja kogu kupatus kummuli keerata. Väiksed lapsed, keda usaldatakse ja respekteeritakse, vastavad samaga.


KOOSKASVAMINE  

Euroopa kõige menukam pere-elu käsiraamat

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you