Page 1


E E S T I

118

AJALUGU MUINASAEG z Kivi- ja pronksiaeg z Rauaaeg z Ristisõjad ja vallutus 13. sajandil z KESKAEG (13.–16. SAJAND) z SÕDADE JA ROOTSI AEG (16.–18. SAJAND) z Liivimaa sõda z Sõjad 17. sajandil z Rootsi aeg z Põhjasõda z TSAARIAEG (1710–1917) z Haldusjaotus ja talurahva olukord z Majandus ja rahvastik z Haridus z Rahvuslik liikumine ja venestamine z Eesti 20. sajandi alguses z ISESEISVUSE RAJAMINE JA VÕITLUS EESTI VABADUSE EEST (1917–20) z Rahvuskubermangu rajamine, Maapäev ja Maavalitsus ning rahvusväeosad z Oktoobripöördest Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni z Saksa okupatsioon ja Eesti välisdelegatsiooni tegevus (1918. aasta veebruar–november) z Eesti iseseisvumine ja Vabadussõda (1918–20) z Eesti sisepoliitika 1919–20


A JALUGU z EESTI VABARIIK KAHE MAAILMASÕJA VAHEL z 1920. aastate sisepoliitika z 1. detsembri riigipöördekatse z Kriiside aeg (1929–34) z Riigipööre ja autoritaarne Eesti (1934–40) z Välispoliitika z EESTI TEISES MAAILMASÕJAS z Baaside leping ning Nõukogude anneksioon ja okupatsioon (1939–41) z Saksa okupatsioon (1941–44) z Iseseisvuse taastamise katse (1944) z NÕUKOGUDE OKUPATSIOON (1944–91) z Võimuorganid z Repressioonid z EESTI ISESEISVUSE TAASTAMINE (1987–91) z Iseseisvusliikumise algus: perestroika, fosforiidisõda ja IME z 1988. aasta murrangulised sündmused z 1989. aasta sündmused. Balti kett z Iseseisvusele ülemineku periood (1990–91) z Augustiputš ja omariikluse taastamine z EESTI VABARIIK AASTAST 1991 z Sisepoliitika z Välispoliitika


A JALUGU

1917 26. III

Eestlaste suurmeeleavaldus Petrogradis

30. III

Moodustatakse Eesti rahvuskubermang

Aprill

Eesti rahvusväeosade moodustamise algus

14. VII

Ajutise Maanõukogu avaistung

3. VIII

Moodustatakse Maavalitsus

September Oktoober 7.–8. XI 9. XI 28. XI Detsember

Eesti välisdelegatsiooni tegevuse algus Saksamaa väeosad vallutavad Lääne-Eesti saared Enamlased haaravad Petrogradis võimu Eestis läheb võim enamlaste kätte Maanõukogu kuulutab end Eesti kõrgeimaks võimuks Asutatakse Eesti diviis

1918 Jaanuar

Esimesed Eesti Asutava Kogu valimised, mille enamlased keelustavad; baltisakslaste küüditamine Siberisse

18. II

Saksamaa pealetungi algus Idarindel

19. II

Asutatakse Eestimaa Päästmise Komitee

21. II – 4. III Saksamaa väeosad vallutavad Eesti, algab Saksa okupatsioon 23. II

Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus

24. II

Ajutise Valitsuse moodustamine Tallinnas, Eesti Vabariigi loomine

25. II

Saksamaa väeosad hõivavad Tallinna

20. III

Eesti rahvusväeosad saadetakse laiali; Kaitseliidu rajamise algus

Aprill

Plaanid Balti hertsogiriigi rajamiseks, Eesti vallavanemate protest selle vastu

Mai

Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia tunnustavad Maanõukogu kõrgeima võimu kandajana Eestis

5. XI

Balti hertsogiriigi väljakuulutamine

11. XI

Eesti Valitsuse tegevus taastub

13. XI

Nõukogude Venemaa tühistab Saksamaaga sõlmitud rahulepingud

16. XI

Ajutine Valitsus kuulutab välja vabatahtliku mobilisatsiooni, 21. XI hakatakse rajama sõjaväge


Saksamaa esindaja annab võimu Eestis Ajutisele Valitsusele

22. XI

Punaarmee esimene rünnak Narvale, Saksa vägi lööb selle tagasi

28. XI

Punaarmee teine rünnak Narvale ja selle vallutamine; Vabadussõja algus

29. XI

Sundmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis

Detsember

Punaarmee vallutab Ida- ja Lõuna-Eesti; Eestisse hakkab saabuma välisabi

1919 7. I Jaanuar 31. I

Eesti rahvaväe vastupealetungi algus Enamik Eesti ala vabastatakse Nõukogude okupatsioonist Paju lahing

Veebruar

Punaarmee lüüakse Eesti alalt välja

Veebruar

Algavad kaitselahingud Lõuna-Eestis, mis kestavad maikuuni

5.–7. IV 8. V

Eesti Asutava Kogu valimised Ajutise Valitsuse tegevuse lõpp; ametisse astub Otto Strandmani valitsus

19. V

Asutav Kogu avaldab Eesti iseseisvuse deklaratsiooni

25. V

Eesti sõjavägi hõivab Pihkva

5. VI – 3. VII Landeswehr'i sõda 23. VI

Võnnu lahing

10. X

Maareformi seadus

Oktoober

Eesti väeosad abistavad Lätit võitluses Bermondt-Avalovi väega

November

Algavad kaitselahingud Narva rindel, mis kestavad 1920. aasta jaanuarini

5. XII

Eesti-Vene rahukonverentsi algus Tartus

1920 3. I

Eesti ja Nõukogude Vene vaherahu sõlmimine

2. II

Tartu rahu sõlmimine

15. VI

Vastu võetakse Eesti esimene põhiseadus, mis hakkab kehtima 21. XII 1920

A JALUGU

19. XI


A JALUGU

ISESEISVUSE RAJAMINE JA VÕITLUS EESTI VABADUSE EEST (1917–20) Rahvuskubermangu rajamine, Maapäev ja Maavalitsus ning rahvusväeosad

Oktoobripöördest Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni

Pärast tsaarivõimu kukutanud Veebruarirevolut7.–8. XI 1917 (vana kalendri järgi 25.–26. oktoobsiooni ühendas Vene Ajutine Valitsus Eesti orgaril) haarasid bolševikud Petrogradis võimu ning nisatsioonide visal pealekäimisel 30. III 1917 9. novembril võttis Viktor Kingissepp Jaan Poskalt Eestimaa kubermanguga Liivimaa kubermangu Eesti kubermangu asjaajamise üle. Kohalik kõreestlaste asuala. 1917. aasta lõpul liideti Eestigem võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevmaa kubermanguga ka varem Ingerimaa komitee kätte. Maanõukogu esialgu siiski osaks olnud Narva linn. Kubermanguveel laiali ei saadetud ning edasi said komissariks nimetati senine Tallinna tegutseda ka rahvusväeosad, mille linnapea Jaan Poska. Valiti maakonnaarvu isegi suurendati. ja vallanõukogud ning kubermangu Seoses enamliku diktatuuri järkasjaajamiskeeleks sai eesti keel. järgulise karmistumise ning SaksaSenine seisuslik valitsuskorralmaa sõjalise eduga (septembdus kaotati ning sama aasta suvel ris vallutati Riia ning oktoobris tuli kokku Eestimaa kubermangu Lääne-Eesti saared) tärkas Eesti Ajutine Maanõukogu (Maapäev), iseseisvuse idee. Pärast seda, kui millesse kuulus 62 saadikut. Maaenamlased olid otsustanud Maanõukogu tegutses kubermangunõukogu laiali saata, otsustas see 28. komissari juures nõuandva asutusena, novembril, et ainuõigus Eesti tuleviku ent peale selle oli tal kohalike küsimuste määramisel kuulub lähiajal valitavale  Jaan Poska Eesti Asutavale Kogule ning kuni selle lahendamisel ning maksude ja sundnormide kehtestamisel otsustusõigus. Maakokkuastumiseni on Eestis ainsaks kõrnõukogu täitesaatva organina moodustati geima võimu kandjaks Maanõukogu. See Maavalitsus. otsus tähistas Eesti lahkumist Venemaa 1917 moodustati ka Eesti rahvuskoosseisust ja pani õigusliku aluse väeosad. Sellega hakati aktiivsemalt Eesti omariiklusele. Seejärel saadeti tegelema aprillis ning 20. mail Maanõukogu siiski laiali ning aasta saadi ametlik luba 1. Eesti polgu jooksul tegutsesid ainult selle moodustamiseks, see komplekjuhatus ja vanematekogu. teeriti Rakveres. 1917. aasta vältel 1918. aasta alguses korraldati moodustati uusi väeosi ning 1917. Eesti Asutava Kogu valimised, aga aasta detsembris saadi luba asutada kuna enamlased ei saanud absoEesti diviis, mille ülemaks kutsuti luutset enamust, siis need katkesJohan Laidoner. Rahvusväeosade tati ning välja kuulutati sõjaseisuloomine võimaldas kodumaale koonkord. Suur osa baltisakslastest ning mitusada eestlast küüditati Siberisse, see dada enamiku Vene väes teeninud eestlastest sõdureid ja ohvitsere, kelleta oleks andis Saksamaale Eesti hõivamise jaoks  Johan Laidoner hilisema Eesti kaitseväe loomine olnud täiendava ettekäände. 18. veebruaril Ida1918. aastal mõeldamatu. 1917. aasta keerulises siserindel alanud Saksa väe pealetung sundis poliitilises ja sõjalises olukorras olid rahvusväeosad enamlasi Eestist põgenema. Seda hetke otsustasid ühiskonda stabiliseerivaks jõuks. Eesti rahvuslikud jõud ära kasutada ning 19. veeb-


ruaril moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmeteks said Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 21. veebruaril kiideti heaks Maanõukogu nimel koostatud Eesti iseseisvuse manifest. Eesti Vabariik kuulutati esimest korda välja iseseisvusmanifesti avaliku ettelugemisega Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas moodustati 24. veebruaril Eesti Ajutine Valitsus, seda päeva peetakse Eesti Vabariigi loomise päevaks.

Esialgu ei õnnestunud Eesti iseseisvust saavutada, sest pealetungile asunud Saksa väeosad hõivasid 4. märtsil Eesti; Eesti Vabariiki ega selle riigivõimuorganeid ei tunnustatud. Valitsemine läks Saksa sõjaväevõimude kätte, Eesti ala jagati mööda vana kubermangupiiri 60. ja 68. kindralkomando (haldasid vastavalt Põhja- ja Lõuna-Eestit) vahel taas kaheks. Lääne-Eesti saared moodustasid koos Riia linnaga eraldi kubermangu. Kohapeal valitsesid sõjaväevõimude määratud ametnikud, pms baltisakslased. Iseseisvuse väljakuulutamise järel hakati senise rahvusdiviisi alusel rajama Eesti sõjaväge; 1918. aasta veebruaris oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit. Esialgu lubasid Saksa okupatsioonivõimud selle tegevust sisekorra tagajana. Kuid 20. märtsil saatsid okupatsioonivõimud selle laiali, seejärel hakati ametist vabastatud ohvitseride eestvõttel kogu Eestis rajama põrandaalust Kaitseliitu. Saksa võimud keelasid Eesti rahvuslike seltside ja erakondade tegevuse, suleti eestlaste ajalehti ja seati sisse tsensuur. Ametiasutuste asjaajamine ja keskkoolides toimuv õppetöö muudeti saksakeelseks. Eesti põllumajandus- ja tööstustoodangut veeti Saksamaale. Paljud tehased seiskusid, linnades tekkis toidu- ja küttepuudus. Represseeriti nii vasakpoolseid kui ka rahvuslasi; okupatsiooni vältel hukati umbes 400 inimest. Koostöös baltisaksa aadliga hakkasid sakslased tegema ettevalmistusi Balti hertsogiriigi loomiseks, see sooviti ühendada

A JALUGU

Saksa okupatsioon ja Eesti välisdelegatsiooni tegevus (1918. aasta veebruar–november)


A JALUGU

EESTI VABARIIK KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 1920. aastate sisepoliitika

1. detsembri riigipöördekatse

Parlamentaarse demokraatia aastail 1920. aastate alguses tekitas probleeme (1920–34) oli sisepoliitikale iseloomuMoskvast juhitud Eestimaa Kommulik mitmeparteilisus. Enamasti pääses nistliku Partei (EKP) tegevus, mille Riigikokku kuus suurt erakonda ja eesmärk oli hävitada Eesti iseseiskuni kaheksa väikeparteid. Kuue vus. Kommunistide põrandaalune olulisima erakonna hulka kuulutegevus oli üsna aktiivne ning see sid kaks agraarparteid – Põllutipnes 1. XII 1924, kui Tallinmeestekogud (olulisimad liikmed nas tehti riigipöördekatse. Selle Konstantin Päts, Jaan Teemant, eesmärk oli hävitada Eesti põhiKarl Einbund ja Johan Laidoner) ja seaduslik riigikord, kehtestada Asunike, Riigirentnikkude ja Väikekommunistlik diktatuur ja ühenpõllupidajate Koondis (Rudolf Penno dada Eesti NSV Liiduga. Mässuplaanid olid tihedalt seotud NSV ja Otto Tief) –, kolm tsentristlikku erakonda – Rahvaerakond (Jaan TõnisLiidu poliitilise ja sõjalise juhtkonnaga, son, Jüri Jaakson ja Peeter Põld), Kristlik  Jaan Teemant oli kes varustas EKP-d raha ja relvadega aastail 1925–27 ja ning tegi ettevalmistusi Punaarmee EesRahvaerakond (Jakob Kukk, Johan Kõpp 1932 riigivanem ja Friedrich Akel) ning esialgu vasaktisse tungimiseks. NSV Liidust saadeti poolne ja hiljem tsentristlik Tööerakond Eestisse üle 40 mässukorraldaja ja u 40 (Jüri Vilms, Otto Strandman, Ants Piip mässulist töötas Tallinnas mitmes NSV ja Juhan Kukk) – ning viimase suurema erakonLiidu asutuses (sh saatkonnas). Riigipöörajad nana vasakpoolne Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei pidid võtma enda kätte valitsusasutused, side(aastani 1925 Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste keskused ja jõuametkonnad ning pöörduma seejärel Eesti töörahva nimel abipalvega NSV Liidu Partei; olulisimad liikmed August Rei, Karl Astja Punaarmee poole. Rumor ja Mihkel Martna). Nende parteide kõrval oli väiksemaid vasakradikaalseid (nt Eesti Isesei1. detsembri hommikul hõivasid ligi 200 mässulist sev Sotsialistlik Tööliste Partei), paremradikaalseid Toompea lossi, peapostkontori, laia- ja kitsarööp(nt Rahvuslik-Vabameelne Partei) ning vähemusmelise raudtee peajaamad, kaks politseijaoskonda, rahvuste erakondi (pms venelaste ja baltisakslaste parteid). Demokraatlikul ajajärgul jõudis tegutseda 5 Riigikogu koosseisu. Enamasti pääses parlamenti 1. detsembri kümmekond parteid ning võimul olid laiapõhriigipöördekatse jalised koalitsioonivalitsused. Poliitilise killustakäigus hukkunud tuse tõttu vahetusid valitsused sageli: 1921–34 kadettide monument Tallinnas oli võimul 17 valitsust. Riigivanemaks said aga Tondi Sõjakooli suuremate parteide juhid, kes tihti olid mitme juures (avatud valitsuse eesotsas, ning seetõttu oli valitsusjuhiks 1928. aastal, tol ajajärgul vaid 9 isikut. Valitsuse vahetus ei autor Amandus tähendanud enamasti poliitilise kursi radikaalset Adamson, 1941. aastal hävitatud, muutumist ning seetõttu oli sisepoliitiline olukord taastatud 2009. suhteliselt stabiilne, erandiks oli 1924. aasta riigiaastal, taastaja pöördekatse. Jaak Soans)


 Jaan Tõnissoni kolmas valitsus 1928. aastal

tankigaraaži ja lennuvälja. Sõjaministeeriumile, sõjakoolile, sidepataljonile ja ratsapolitseireservile tehtud rünnakud löödi tagasi. Mässulistele vastupanu osutamiseks tekkinud salgad tegid koos Tallinna garnisoni üksustega riigipöördekatsele mõne tunni jooksul lõpu. Seejärel kuulutati välja üleriigiline sõjaseisukord ja kindralleitnant Johan Laidoner nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks. Riigipöördekatse nõudis rohkem kui 200 inimelu: mässulised tapsid 26 inimest, mässulistest tapeti 23 ja hiljem hukati sõjakohtu otsuse alusel 155. Riik rakendas kommunistide tegevuse piiramiseks jõulisi abinõusid, võttis vastu „Riigikorra kaitse seaduse”, samuti tugevdati vahepeal varjusurmas olnud Kaitseliitu. Pärast riigipöördekatset kaotasid kommunistid rahva seas toetuse.

Kriiside aeg (1929–34) Ülemaailmne majanduskriis (1929–33) tõi ka Eestisse suured majandusmured, mida õnnestus hakata ületama 1933 pärast seda, kui Eesti kroon oli devalveeritud. Majanduskriis tõi kaasa ka sisepoliitilise kriisi, mis väljendus sagedases valitsuste vahetumises (1931–34 oli võimul kuus valitsust). Uute valitsuskoalitsioonide loomine muutus järjest keerukamaks ning tugevnes soov, et riigipea võim oleks laialdasem. Seda soovi süvendasid välismaised eeskujud ja mitme juhtiva poliitiku väide, nagu põhjustaks hädasid liialt parlamentaarne põhiseadus. Põhiseaduse muutmise mõte tõusis üha enam päevakorrale ning eriti jõuliselt toetas seda vaba-

 Vabadussõjalaste kogunemine Pärnus 1930. aastate alguses. Kõneleb Artur Sirk

A JALUGU

dussõjalaste radikaalne poliitiline liikumine (1929–33 koondusid nad Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu, 1933–34 Eesti Vabadussõjalaste Liitu). Vabadussõjalased soovisid kärpida Riigikogu võimu, luua laialdaste volitustega riigipea ametikoha ja suurendada valitsuse teovõimet. Riigikogus olevad erakonnad, eriti sotsialistid, vastandusid vabadussõjalastele. Sisepoliitilised olud muutusid niivõrd ärevaks, et 11. VIII 1933 kehtestati üleriigiline kaitseseisukord, millega keelati ajutiselt vabadussõjalaste tegevus ning saadeti laiali erakondade (pms vabadussõjalaste ja sotsialistide) poolsõjaväelised rühmitused. Selleks ajaks oli Riigikogu koostanud oma põhiseaduseprojekti, mis sarnanes vabadussõjalaste omaga, kuid oli Riigikogu volituste vähendamisel mõõdukam. 13.–15. VIII 1933 toimunud rahvahääletusel lükati see eelnõu aga tagasi. Seejärel esitati vabadussõjalaste põhiseaduseelnõu, mida asusid toetama ka Põllumeestekogud ning 14.–16. oktoobril kiidetigi see rahvahääletusega heaks. Uus põhiseadus jõustus 24. I 1934, kuid selle lõplikuks kehtima hakkamiseks pidi korraldatama uued Riigikogu ja riigivanema valimised, mis määrati aprillikuusse. Enne seda toimusid linna- ja vallavolikogude valimised, millel said enim hääli Asunike Koondis ja Põllumeestekogud, linnades olid edukaimad vabadussõjalased.


A JALUGU

Riigipööre ja autoritaarne Eesti (1934–39)

1936 hakati tegema ettevalmistusi uue põhisea12. III 1934 tegid Konstantin Päts ja Johan duse vastuvõtmiseks. Selleks korraldati veebLaidoner veretu sõjaväelise riigipöörde. ruaris rahvahääletus, millega kiideti heaks Kuulutati välja üleriigiline kaitseseisutulevase presidentaalse riigikorralduse kord, keelustati poliitilised koosalused ning põhiseadust koostama hakkava Rahvuskogu moodustamise olekud ja meeleavaldused, suleti vabadussõjalaste organisatsioonid alused. Detsembris valitud Rahvusning vahistati mitusada juhtivat kogu tuli kokku 1937, ning et opositvabadussõjalast, keda süüdistati sioon oli valimisi boikoteerinud, oli riigipöörde ettevalmistamises (süüRahvuskogu koosseisult väga valitdistust pole kunagi suudetud tõessusmeelne. Juulis võttis see vastu uue tada). Nii parlamendi kui ka riigipea põhiseaduse, mis hakkas kehtima 1. I valimised lükati edasi. 1938. Sellega sai Eesti riigipeaks president, kelle kätte läks kõrgeim valitsus1934. aasta sügisel algas Eesti poliitika Konstantin Päts elus nn vaikiv ajastu: Riigikogu ei kutsutud võim, samas kui rahva osalust riigi juhEesti Vabariigi timisel vähendati (kaotati rahvaalgatuse enam kokku, järgmise aasta märtsis keepresidendina (1938) lustati poliitiliste organisatsioonide tegevus õigus, rahvahääletuse üle sai otsustada ning erakonnad asendati ainupartei ülesainult president). President nimetas ameandeid täitva organisatsiooni Isamaatisse valitsuse ja vabastas selle ametist, liiduga ja kutsekodadega, trükisõna Riigikogu rolli piirati ning see muuallutati tsensuurile, oluliste asutuste deti kahekojaliseks (Riigivolikogu ja ja organisatsioonide (näiteks ametiRiiginõukogu). ühingute, omavalitsuste, kirikute) üle 1938. aasta veebruaris toimunud kehtestati riigi kontroll. Võim koonparlamendivalimistel saavutasid edu dus riigivanem Pätsi, kaitseväe juhaautoritaarset korda toetanud kandidaadid, kes koondusid Põhiseaduse taja Laidoneri ja peaministri kohusetäitja Kaarel Eenpalu (aastani 1935 Karl Elluviimise Rahvarindesse. Aprillis Einbund) kätte. valiti presidendiks Päts, peaministriks Autoritaarse valitsuse tegevuse nimetati senine siseminister ja valitsussuhtes tekkinud opositsioon väljen-  Kaarel Eenpalu oli 1934–38 juhi kohusetäitja Eenpalu ning sõjaväe siseministrina ühtlasi dus kõige teravamalt selles, et endiste ülemjuhatajaks jäi Laidoner. Kehtima peaministri kohusetäitja vabadussõjalaste radikaalne tiib tahtis ning 1938–39 peaminister jäid ka kaitseseisukord ning koos sel1935. aasta lõpul kõrvaldada valitlega tsensuur. sust jõuga. Plaan tuli avalikuks ning ööl enne 8. detsembrile kavandatud Välispoliitika mässu vahistati selle juhid. RahuEesti diplomaatia keskendus Vabameelselt väljendasid opositsioonilist dussõja ajal välisabi ning riigile tunmeelsust eelkõige Tartu haritlased nustuse hankimisele. Samuti algas ning eriti ilmnes see Tartu Ülikootihe koostöö naabritega: Soomelt lis. 1936. aasta sügisel saatsid neli saadi nii sõjalist kui ka majandusendist riigivanemat Jaan Teemant, likku abi, samas kui Lätit toetas Jaan Tõnisson, Juhan Kukk ja Ants sõjaliselt Eesti ise. Diplomaatide Piip Pätsile märgukirja, milles nad suureks saavutuseks oli Tartu rahunõudsid kodanikuvabaduste piiralepingu sõlmimine 2. II 1920, samuti mise lõpetamist. Kiri ei leidnud EesEesti iseseisvusele rahvusvahelise tun Jüri Uluots oli 1938–39 Riigitis arvestamist ega avaldamist, kuid nustuse hankimine: 1920. aasta jooksul volikogu esimees ning viimane see avaldati Soome ajalehes HelsinNõukogude okupatsiooni eelne tunnustasid Eestit ametlikult Soome gin Sanomat. ja Poola, 26. I 1921 Antandi Ülempeaminister (1939–40)


A JALUGU  Soome presidendi Lauri Relanderi riigivisiit Eestisse 1925. aastal

 Poola presidendi Ignacy Mościcki külaskäik Eestisse 1930. aastal

nõukogu liikmed ja seejärel teised riigid (Ameerika Ühendriigid 28. VII 1922). 22. IX 1921 võeti Eesti Rahvasteliitu, millega temast sai rahvusvahelise elu täieõiguslik osaline. Peamiseks ohuks Eesti julgeolekule peeti NSV Liitu: 1932 allkirjastatud mittekallaletungileping tugevdas julgeolekutunnet ainult näiliselt. 1920. aastate alguses panustati omariikluse kindlustamisel sõjalisele ja poliitilisele liidule, millesse esialgsete plaanide kohaselt pidanuksid kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola ning Skandinaavia riigid. Hiljem püüti moodustada kitsamat, Balti liitu, milles Skandinaavia osalemist enam ei loodetud. Liidu loomine takerdus siiski riikide omavaheliste vastuolude ning NSV Liidu vastu-

seisu taha. Seetõttu õnnestus Eestil 1923 sõlmida kaitseliiduleping ainult Lätiga. 1934 sõlmiti Eesti, Läti ja Leedu vaheline Balti Liit (nn Balti Antant), mis hõlmas otsest koostööd poliitika ja majanduse, kuid mitte sõjanduse vallas. Eesti-Läti sõjaline liit jäi samuti püsima. Hoolimata liidulepingu nurjumisest püüti kõigi Läänemere-äärsete riikidega (eriti Skandinaaviaga) tihedat koostööd teha (eriti majanduse ja kultuuri vallas). 1920. aastate keskpaigas selgus, et demokraatlikud suurriigid (eestkätt Suurbritannia) pole valmis Eestit kaitsma, ning seetõttu loodeti edaspidi abi saada eeskätt Rahvasteliidult ja rajatavalt kollektiivselt julgeolekusüsteemilt. Eesti osales aktiivselt Rahvasteliidu algatustes (sh 1932–34

Eesti ja NSV Liidu piiripunkt Komarovka külas 1930. aastatel. Komarovkast sai Tartu rahulepingu järel piiriasula, kuid 1945. aastal liideti see koos ülejäänud Narvataguse alaga Vene NFSV-ga


A JALUGU

EESTI ISESEISVUSE TAASTAMINE (1987–91) Iseseisvusliikumise algus: perestroika, fosforiidisõda ja IME 1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liit jõudnud nii majanduslikku kui ka välispoliitilisse ummikusse. 1985 riigi juhiks saanud Mihhail Gorbatšov lootis sellest üle saada minimaalsete reformidega. Algas uutmine ehk perestroika ning avalikustamine ehk glasnost, millega leevendati ka rangeid tsensuurinorme. Ulatuslikku poliitilise režiimi reformi ette ei nähtud. Moskva algatatud uuendustesse suhtus Eesti NSV juhtkond äraootavalt, lootes nende vaibumist. Need uuendused võimaldasid aga hakata avalikult rääkima ühiskonna ja keskkonna murekohtadest. 1987 sai avalikuks NSV Liidu keskvõimu kava rajada Lääne-Virumaale suured fosforiidikaevandused. Plaani vastu tekkis laialdane protestikampaania, nn fosforiidisõda, sest kardeti nii põhjavee reostumist kui ka massilist võõrtööjõu sissetoomist. Protestijate kriitika ja pahameele osalisteks said nii NSV Liidu keskvõim kui ka Eesti NSV juhtkond; tsensuuri alt vabanenud ajakirjandus hakkas kaevandustele vastuseisu toetama. Fosforiidisõda aitas oluliselt kaasa ühiskonna politiseerumisele. Ulatusliku vastuseisu tõttu otsustati fosforiidikaevanduste rajamisest loobuda: 6. XII 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu ametliku otsuse keelata KirdeEestis fosforiidi kaevandamine.

 Fosforiidikaevandamise vastased meeleavaldajad 1. mail 1987 toimunud maiparaadil Tartus

Esimene otsene senist režiimi vastustav poliitiline aktsioon oli 23. VIII 1987 Tallinnas Hirvepargis toimunud meeleavaldus, mille korraldas hiljuti loodud Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) ning kus nõuti MolotoviRibbentropi pakti salaprotokolli avalikustamist. Võimudele oli meeleavalduse toimumine ja rahva aktiivne osalus ebameeldivaks üllatuseks. Ühiskonna aktiveerumist ei suudetud enam peatada. 1987. aasta suvel tugevnes muinsuskaitseliikumine ning 1987. aasta detsembris asutati esimene Eesti NSV-s demokraatlikult loodud kodanikeühendus – Eesti Muinsuskaitse Selts. 1987. aasta sügisel mõjutas ühiskonda ka isemajandava Eesti (IME) idee avalikustamine. 26. IX 1987 avaldasid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ajalehes Edasi ettepaneku Eesti NSV üleviimiseks täielikule isemajandamisele. Eesti NSV juhtkond oli plaanile jäigalt vastu, kuid rahva seas leidis see suurt toetust ning pärastpoole oli see Eesti-siseste majandusreformide põhjaks, mis võimaldas juba enne iseseisvumist astuda hulga olulisi samme turumajandusele üleminemiseks.

1988. aasta murrangulised sündmused 1988. aasta kujunes Eesti ajaloos vägagi pöördeliseks. Aprilli alguses peeti Toompeal loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, kus kritiseeriti

 Miiting Hirvepargis 23. augustil 1987


 ERSP ja Muinsuskaitse Seltsi miiting Tartu Raekoja platsil Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäeval 23. augustil 1988

A JALUGU

Eesti NSV juhtkonda ning juhiti tähelepanu Eesti rahvuskultuuri halvale olukorrale ja venestamise süvenemisele. Pleenumil esitatud seisukohti toetas lai avalikkus. Aprilli keskel esitas Edgar Savisaar idee luua perestroika toetuseks rahvaliikumine Eestimaa Rahvarinne (ehk Rahvarinne Perestroika Toetuseks); ametlikult asutati see sama aasta oktoobris. Rahvarinde organiseerimisel osales kogu Eestis tuhandeid inimesi ning see sai juba enne ametlikku rajamist lühikese ajaga massiorganisatsiooniks ja 1988. aasta suve suurürituste korraldajaks. Rahvarinde eesmärgid olid Eestile NSV Liidu koosseisus poliitilise ja majandusliku autonoomia taotlemine, perestroika kiirendamine ning IME elluviimine. 1988. aasta aprillis toimusid ka Tartu muinsuskaitsepäevad, kus toodi taas avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp, mida võimud enam ära ei keelanud. Juunis toimusid Tallinna lauluväljakul nn öölaulupeod, kus osales umbes 100 000 inimest ning millega algas nn laulev revolutsioon, mis tipnes septembris toimunud massiüritusega „Eestimaa laul”, millel osales ligi 300 000 inimest ning kus nõuti avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. Rahvaliikumise surve tugevnemine sundis Moskvat välja vahetama Eesti NSV juhtkonda: 1988. aasta juunis määrati EKP KK esimeseks sekretäriks Vaino Väljas, kes muutunud oludes hakkas arvestama ka Eesti huve. Järk-järgult vahetati reformimeelsete kommunistide vastu välja ka ülejäänud EKP ladvik. 16. XI 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdek-

 1988. aasta septembris toimus suurüritus „Eestimaa laul”. Esiplaanil paremal EKP I sekretär Vaino Väljas; keskel näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver, vasakul Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste

laratsiooni, mis kinnitas Eesti NSV-s välja antud seaduste ülimuslikkust NSV Liidu omade ees ning deklareeris, et keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks peab saama liiduleping. Tagantjärele on seda kuupäeva hakatud pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba esimene Teise maailmasõja järgne erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis põhines suuresti MRP-AEG liikumisel ning mille asutamine algas jaanuaris ja teostus augustis. ERSP eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel; ta oli esimene poliitiline jõud, mis seda nõudis, ning seetõttu süüdistati teda äärmusluses. 1988. aastal aktiveerus ka iseseisvuslaste vastaste leer. Püüdlusi suruda maha tugevnevat iseseisvusliikumist ja kaitsta ühtset NSV Liitu toetasid kohalikud impeeriumimeelsed jõud, põhiliselt Moskva alluvusega suurettevõtete venekeelsed töötajad. Neid ringkondi (nn Interliikumist) hakkasid esindama 1988. aasta juulis moodustatud Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine ning novembris loodud Töökollektiivide Ühendnõukogu.

1989. aasta sündmused. Balti kett 18. I 1989 võeti Eestis vastu uus keeleseadus, mis andis eesti keelele riigikeele staatuse, ning 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Tehti haldus- ja valimisreform, mis võimaldas hakata korraldama vabu valimisi, ehkki valijas-


A JALUGU

konda ei olnud veel lõplikult määratletud (polnud Balti kett toimus MRP sõlmimise 50. aastataastatud Eesti kodakondsust ning valida said ka päeval, 23. VIII 1989, selle peakorraldajateks olid okupatsiooniarmee esindajad). Kõigi nende samEestimaa Rahvarinne ning Läti ja Leedu rahvamude vastu protesteeris ägedalt Interliikumine, rinne. Peale Moskva poliitika mõjutamise sooviti mille tegevus muutus üha aktiivsemaks. Samuti kolme Balti riigi vabaduspüüdlusi demonstreeasusid üha innukamalt tegutsema Eesti iseseisvust rida kogu maailmale. Balti keti kulminatsioon oli pooldavad jõud. 1989. aasta veebruaris hakati ajavahemik 19.00–19.30, siis ulatus Vilniusest Eesti Vabariigi kodanike ja nende järgTallinnani rohkem kui 600 km pikkune laste registreerimiseks moodustama katkematu, 2 miljoni inimese mooduskodanike komiteesid. See liikumine tatud inimkett. Aktsioon leidis kogu tugines Eesti Vabariigi õigusliku maailmas positiivset vastukaja; Balti järjepidevuse ning kodanikkonna ja kett demonstreeris eestlaste, lätlaste ja omandi järjepidevuse ideele. leedulaste vabaduse ja iseotsustamise 1989. aasta märtsis toimusid NSV rahumeelset taotlemist. RahvusvaheLiidu Rahvasaadikute Kongressi valilise surve mõjul hakkas sügisel Moskva mised. Iseseisvuse taastamist pooldavad suhtumine Hitleri ja Stalini 1939. aasta  Baltimaade jõud otsustasid neil mitte osaleda ning salasobingusse muutuma ja 1989. aasta rahvarinnete suurima toetuse sai Rahvarinne. Enadetsembris tunnistas NSV Liidu Rahvaühissümboolika mikul Eesti NSV saadikutel olid ühised saadikute Kongress MRP salaprotokolli sihid Läti ja Leedu delegaatidega, kellega tehti ka olemasolu ning kuulutas need „juriidiliselt alutihedat koostööd. Eelkõige taotleti Balti riikide setuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks”. isemajandamise saavutamist (1989. aasta novembSamas ei tunnistatud ikkagi MRP seost Balti riiris see õnnestus) ning Molotovi-Ribbentropi pakti kide okupeerimisega. (MRP) salaprotokolli kehtetuks tunnistamist. 1989. aasta mais oli pakti hukka mõistnud Eesti Iseseisvusele ülemineku periood (1990–91) NSV Ülemnõukogu, juulis hakati seda arutama ka Rahvasaadikute Kongressil. Moskva ei olnud 1989.–90. aastal nii NSV Liidus kui ka IdaEuroopas toimunud sündmused (seal varisesid sellest aga huvitatud ning seetõttu otsustasid Balti riigid korraldada mõjuka protestiaktsiooni – Balti kokku sotsialistlikud režiimid) tugevdasid Eestis keti, Vilniusest Tallinnani ulatuva inimketi. veelgi iseseisvusliikumise toetamist ning panid ka

 Balti kett Tallinnas

 Balti kett Eesti–Läti piiril


 11.–12. märtsil 1990 toimunud Eesti Kongressi I istungjärk Estonia kontserdisaalis

A JALUGU

Rahvarinde liidulepingu toetamisest loobuma. Moskva-meelseks NLKP Eestimaa organisatsioo1990. aasta alguseks oli iseseisvusmeelne kodanike niks ehk nn ööparteiks. 1990. aasta märtsis toimusid Eesti NSV Ülemkomiteede liikumine muutunud laialdaseks: 1990. aasta märtsi alguseks oli registreeritud u 790 000 nõukogu valimised, millel osalesid kõik olulised kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. 24. II – poliitilised jõud peale ERSP ning edukaimaks 1. III 1990 korraldatud Eesti Kongressi valimisosutus Rahvarinne, mis sai 104-st mandaadist 40. tel osales 557 163 registreeritud kodanikku Seejärel sai valitsuse esimeheks Rahvarinde ja 34 300 kodakondsuse taotlejat, kes juht Edgar Savisaar, tema juhtimisel jätvalisid vastavalt 464 hääleõiguslikku kati IME poliitika elluviimist (sh käsuja 50 sõnaõigusega saadikut, peale majandusliku süsteemi lammutamist ja nende valisid väliseestlased 35 hääleeraettevõtluse laiendamise toetamist). õigusega saadikut. Valimistel said Ülemnõukogu deklareeris 30. III 1990, enim kohti sõltumatud saadikud, et Eesti ühendamine NSV Liiduga oli peale selle ka Eestimaa Rahvarinne, mitteõiguspärane, ning kuulutas välja Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja üleminekuperioodi, mille lõppedes pidi isegi EKP. 11.–12. märtsil toimus Eesti koostöös Eesti Kongressiga taastatama Kongressi I istungjärk, kus seati eesmär-  Eesti Kongressi märk Eesti Vabariik. 8. V 1990 asendati riigi giks Eesti Vabariigi taastamine õigusliku nimetus „Eesti NSV” nimetusega „Eesti järjepidevuse alusel Tartu rahulepingust lähtudes. Vabariik”. Iseseisvusele hakati tuge otsima ka lääneSee pidi saavutatama NSV Liidu keskvõimu ning riikidelt, sellega hakkas tegelema Lennart Meri lääneriikidega läbirääkimiste teel. Kongressi alajuhitud välisministeerium. liseks tööorganiks sai 71-liikmeline Eesti Komitee Iseseisvusliikumisele vastandus senisest veelgi (hiljem 55-liikmeline). aktiivsemalt impeeriumimeelne Interliikumine, 1990. aasta veebruaris kaotas Eesti NSV Ülemmis korraldas miitinguid ja streike. 15. mail püüdnõukogu põhiseaduse parandusega kommunistsid Toompeal miitingut pidavad interrindelased liku partei juhtiva osa ühiskonnas. Sama aasta hõivata ka Toompea lossi, kuid valitsusjuht Savijaanuaris oli alanud massiline kommunistlikust saar kutsus raadio kaudu appi rahvahulga ja see parteist lahkumine ning märtsis toimunud kongnurjas interrindelaste kavatsuse. ressil lõhenes partei rahvuslikult meelestatud, Eesti Ülemvõimu säilitamiseks Baltimaadel kasutas iseseisvust toetavaks, nn iseseisvaks EKP-ks ning Moskva ka sõjalisi operatsioone, mis 1991. aasta


E E S T I

118

LOODUS RIIGIPIIR JA PINDALA z HALDUSJAOTUS z Haldusüksused z Ajalugu z LÄÄNEMERI JA EESTI MEREALAD z Läänemeri z Rannikumeri z Territoriaalmeri z Sisemeri z Majandusvöönd z GEOLOOGIA z Geoloogiline ehitus z Maavarad z PINNAMOOD z Maastiku liigestatus z Maastikurajoonid z SOOD z KLIIMA z MULLASTIK z TAIMESTIK z Soontaimed z Metsad z Samblad z SEENESTIK z Seened z Samblikud z SISEVEEKOGUD z Jõed z Järved z Allikad z LOOMASTIK z Selgrootud z Kahepaiksed ja roomajad z Kalad z Linnud z Imetajad z LOODUSKAITSE z Ajalugu z Looduskaitse korraldus


Eesti riigipiir Eesti ala etnograafiliseks idapiiriks on olnud PeipsiPihkva järv ja Narva jõgi. Praegusele lähedase lõunapiiri määras Venemaa Ajutine Valitsus 1917. aasta märtsis, kui Põhja-Liivimaa kubermangud ühendati Eesti kubermanguga. Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel 2. II 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga läksid Eesti koosseisu ka Petserimaa ja u 630 km2 Narva jõe tagust ala (Narvataguse). Moskva nõudmisel ühendati 1944–46 Narvataguse piirkond Leningradi oblastiga ja 1182 km2 Petserimaast Pihkva oblastiga. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on Venemaa keeldunud tunnustamast Tartu rahuga määratletud piiri. Selle tõttu on Eesti asunud kahe riigi vahelist kontrolljoont käsitlema faktilise riigipiirina ja alustas 2015 piirirajatiste nõuetekohast väljaehitamist.  Eesti maakonnad 1925. aastal

Riigipiiri pikkus on 1450,6 km, see koosneb 681,6 km pikkusest maapiirist ja 769 km pikkusest territoriaalmere piirist. Maapiiri on Lätiga 343 km ja Venemaaga 338,6 km. Viimasest paikneb 124,2 km Peipsi-Pihkva järvel ning 80 km Narva jõel ja veehoidlal. Territoriaalmere piiri on Venemaaga 117 km, Soomega 272 km, Rootsiga 68 km ja Lätiga 312 km. Veepiiri on kokku 975,7 km ehk 67% kogu riigipiirist. Eesti, Läti ja Venemaa piiride lõikumispunkt asub Pedetsi (läti Pededze) jõe keskel.

Pindala Tartu rahuga määratletud piirides oli Eesti pindala 47 549 km2 ja pärast Eesti-Läti piiri kooskõlastamist kuni okupeerimiseni 47 450 km2. Pärast Eesti taasokupeerimist Moskva survel toimunud piirimuutusi oli Eesti pindala kuni taasiseseisvu-

LOODUS

RIIGIPIIR JA PINDALA


LOODUS  Saaremaal Sõrve poolsaare läänerannal asuv kuni 3,5 meetri kõrgune fossiiliderikas Ohessaare pank

LÄÄNEMERI JA EESTI MEREALAD Läänemeri Eesti külgneb Läänemere või selle osadega läänest ja põhjast, Eesti merepiir on Balti riikide pikim. Põhja- ja Kesk-Euroopat eraldav Läänemeri on Eesti jaoks ajalooliselt ja majanduslikult etendanud olulist osa. Ta leevendab ja ühtlustab eriti Lääne-Eesti kliimat. Pärast viimast jääaega on Läänemeri oma erinevate staadiumite jooksul suurt osa Eesti madalamat ala üle ujutanud ja selle käigus erinevaid pinnavorme (klibu- ja liiva-

rannad, rannaastangud, -vallid ja -terrassid, luiteahelikud) tekitanud. Peamiste staadiumite nimed on Balti jääpaisjärv (12 000 – 10 300 aastat tagasi), Joldiameri (10 300 – 9500 aastat), Antsülusjärv (9500–8000 aastat), Litoriinameri (8000–4000 aastat) ja Limneameri (4000 – nüüdisaeg). Mere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinadega 393 000 km2, koos Kattegatiga 415 000 km2. Keskmine sügavus on 55 m, suurim sügavus 459 m (Landsorti süvik). Läänemere väiksemad osad on

Läänemere staadiumid Balti jääpaisjärve rannajoon Antsülusjärve rannajoon Litoriinamere rannajoon Balti jääpaisjärve taandumisel vabanenud maismaa Antsülusjärve taandumisel vabanenud maismaa Litoriinamere taandumisel vabanenud maismaa Läänemeri


Rannikumeri Eesti rannikumeri – valdavalt madal sisemeri ja territoriaalmeri – on täpselt määratlemata. Avamerega nõrgalt ühendatud, madal ja pindalalt väike Väinameri ning Liivi laht erinevad hüdroloogiliselt oluli-

LOODUS

Soome laht, Liivi laht, Põhjalaht ja Väinameri, Soomes ja Rootsis on valdav kaljusaartega skäärrannik, mere lõunaosas leidub ulatuslikke liivarandu, Soome lahe lõunarannikut ääristab Balti klindi osa Põhja-Eesti klint. Suuremad saared on Ojamaa (Gotland), Saaremaa, Öland ja Hiiumaa ning Taani väinades asuvad Sjælland ja Fyn. Avameri jäätub harva, üleni jäätub Põhjalaht. Soome ja Liivi laht ning Väinameri jäätuvad enamasti vaid osaliselt. Suuri üleujutusi tekib ainult püsivate tugevate läänekaare tuulte korral mere idaranniku väiksemates lahtedes. Läänemere soolsus on väike, valdavalt riimveelise mere elustik on liigivaene, kuid isendirohke. Eesti kalurite tähtsaimad püügikalad on tursk, räim, kilu ja lest (kokku 90% püügist). Peamiselt inimtegevuse tõttu on Läänemeri maailmamere üks saastunumaid osi. Peamised sadamad on Primorsk, Peterburi, Ust-Luga, Tallinn, Riia, Ventspils, Klaipėda, Gdańsk, Lübeck, Kopenhaagen, Stockholm, Kotka-Hamina ja Helsingi ning Eestis ka Paldiski, Pärnu, Sillamäe, Saaremaa sadam, Roomassaare, Virtsu ja Loksa sadam. Mere põhja on asetatud Venemaalt Saksamaa rannikule ulatuv gaasijuhe Nord Stream, rajamisel on teine gaasijuhe Nord Stream 2.

 Esimene tuletorn Sõrve säärel valmis 1650. aastal. Praegune 52 m kõrgune raudbetoonist torn pärineb 1960. aastast

sel määral avamerest ja Soome lahest. Esimestes on vee temperatuuri ja taseme kõikumine suurem, vee läbipaistvus väiksem, lainetus nõrgem ning jääkate paksem ja püsivam. Jää tekib Lääne-Eesti madalates lahtedes igal talvel, mujal on jäätumise ulatus ja kestus aastati erinevad. Vee soolsus väheneb avamere poolt (7,5‰) Narva lahe poole (4‰), väikseim on see jõesuudmete piirkonnas. Merevee tase sõltub tuule suunast, tugevusest ja kestusest. Eesti mereala kokku on 36 198,3 km2, selle moodustavad territoriaalmeri (11 841,72 km2), sisemeri (13 101 km2) ja majandusvöönd (11 255,58 km2). Meresaarte kogupindala on 4131,23 km2.

 Kunda lähedal Letipea neemel madalvees asub Põhja-Euroopa suurim rändrahn Ehalkivi ehk Linnukivi. Selle maapealse osa maht on 930 m 3


LOODUS  Suru ehk Kõnnu Suursoo paikneb Põhja-Kõrvemaal. Soo lääneossa ulatus Nõukogude sõjaväe pommituspolügoon

SOOD Soo on liigniiske mullaga ala, kus suur osa taimejäänuseid ei lagune ja ladestub seal turbana. Eesti kliima ja pinnamood on olnud soode kujunemiseks soodsad. Kaua aega piirdus soodest saadav kasu sealt korjatud jõhvikate ning loomadele allapanuks varutud vähese turbaga. Põllumajandusmaana olid sood kasutatavad alles pärast töömahukat ja aeganõudvat kuivendamist ja kraavitamist. Olukord muutus 20. sajandi keskpaigas, kui soode kuivendamiseks ja turba varumiseks võeti kasutusele varasemast tootlikum tehnika.

Tänapäeval ollakse seisukohal, et sood on maailma ühed kõige väärtuslikumad ökosüsteemid. Soode areng algas Eesti alal umbes 10 000 aastat tagasi, pärast mandrijää taandumist. Vanimateks soodeks peetakse Väikese Emajõe keskjooksul asuvat Kuiksilla sood ja Halliste valla loodepiiril paiknevat Napsi sood. Eesti alast hõlmavad sood 22,3% ja selle poolest jääb Eesti maha ainult Soomest, kus nad moodustavad riigi alast kolmandiku. Kohati moodustavad sood laiaulatuslikke soostikke (Puhatu soostik,

 Kakerdaja raba on saanud nime rabalaugastel pesitsenud järvekauri järgi. Maapinnal abitult liikuvat lindu on rahvapäraselt nimetatud ka kakerdajaks


LOODUS  Lääne-Eesti madalikul paiknev Marimetsa raba on arvatud rahvusvaheliselt tähtsate linnualade hulka

Endla soostik, Lihula-Lavassaare soostik), selle tõttu on soode üldarvu määratletud erinevalt. Eestis on 9836 üle 1 ha suurust sood, nende kogupindala on 1 009 101 ha. Turvastumise astme järgi jaotatakse sood madalsoodeks (55% soode üldpindalast) ja rabadeks ehk kõrgsoodeks (35%) ning nende vaheastmena siirdesoodeks (10%). Enamik soid (60%) on tekkinud mineraalmaa soostumisel, ülejäänud (40%) veekogu kinnikasvamisel. Soode turbavaru on 2,36 miljardit t. Turbakihi keskmine paksus on 3 m, suurim (kuni 17 m) on see Haanja kõrgustikul Vällamäe nõlval asuvas väikeses Vällamäe rabas (1,6 ha). Paljudele Lääne-Eesti soodele on omane järsunõlvaline rabaserv ehk rabarinnak. Kõrgeim (kuni 8 m) on Soomaal Kuresoo lõunapiiril vastu Lemmijõge paiknev rabarinnak. Suurimad sood asuvad Madal-Eestis (LääneEesti madalikul, Alutagusel, Kõrvemaal), väikesi soid on rohkesti Kagu-Eesti kõrgustikel. Hulk madal- ja siirdesoid on peamiselt põllumajandusliku kasutamise otstarbel kuivendatud (kuni 20. sajandi viimase veerandini). Sood on puhta veevaru säilitajad ja ühtlustajad ning bioloogilise mitmekesisuse oluline keskkond. Rabad pakuvad ainuomaseid puhkevõimalusi, nad on turbamaardlad ja olulised marjamaad (jõhvikas, murakas, mustikas, pohl). Kõige selle tõttu on üha olulisemaks saanud soode kaitsmine. Väärib märkimist, et Eesti esimene suurem kaitseala oli eeskätt kaljukotka pesitsuspaikade

kaitseks 1938. aastal asutatud Ratva rabareservaat. Saaremaal võeti 1957 kaitse alla Viidumäe allikasoo ning Pärnumaal Nigula raba. Nüüdisajal on kaitse all 250 000 ha soid (looduskaitsealad, hoiualad, maastikukaitsealad, rahvuspargid jm), need hõlmavad umbes 25% kõigist soodest. Põhiosa kaitsealustest soodest moodustavad

Eesti esimene rabavaatetorn ehitati 1987 Viru rappa. Praegune vaatetorn valmis 2013. aastal. Esimene laudtee ehitati Viru rappa 1977. aastal


E E S T I

118

MAJANDUS MAJANDUSAJALUGU z Eellugu z Eesti Vabariigi majanduselu z Eesti NSV majanduselu z Välis-Eesti majandustegelased z Majanduse areng pärast Eesti iseseisvuse taastamist z ÜLEVAADE TÄNASEST EESTI MAJANDUSEST z Makromajandusnäitajad ja riigirahandus z Mäetööstus ja energeetika z Töötlev tööstus z Ehitus ja kinnisvara z Põllumajandus, metsandus ja kalapüük z Rahandus z Veondus ja logistika z Turism z Side ja internet z Ettevõtlusinkubaatorid ja idufirmad z Kaubandus ja väliskaubandus


EELLUGU 19. sajandi keskel oli Eestis valdav naturaalmajanduslik põllumajandus (erandiks oli vaid piirituse tootmine mõisades peamiselt Peterburi ja Riia turule), linnades tegeldi kaubanduse ja käsitööga, tööstuse osatähtsus oli väike. Suuremaid tööstusettevõtteid oli vaid kergetööstuse alal: kalevivabrikud Narvas (asutatud 1819), Kärdlas (1830) ja Sindis (1832) ning Kreenholmi Manufaktuur Narvas (1857). Peale nende töötasid mõningad paberivabrikud ja teised väikse mad ettevõtted.

Põllumajandus

meiereisid, see võimaldas vedada võid ja juustu nii Venemaale kui ka Lääne-Euroopasse. Samas olid ümberkorraldused aeglased, kuna paljudes mõisades ei kasutatud teenitud tulu mitte majandustegevuse kaasajastamiseks, vaid seda kulutati seisusekohaseks peetavale elulaadile. Talude väljaostmine arenes kiiremini Liivimaa kubermangus. 20. sajandi alguseks polnud see veel lõppenud, enamik talude väljaostuhinnast oli oli veel maksmata. Agraarsuhete mahajäämus takistas nii majanAlexander von der Pahlen duse arengut kui ka teravdas sotsiaal(1819–95), Eestimaa probleeme, see soodustas inimeste rüütelkonna peamees 1862–68, maanõunik ja liikumist maalt linnadesse ning nende riiginõunik, Balti Raudtee Venemaale väljarändamist.

1870. aastatel oli mõisamajandus sattunud kriisi. Seda põhjustasid nii viljahindade ja piiritusetootmise tasuvuse Seltsi president. Tal oli oluline osa Peterburi– vähenemine kui ka teorendi asendu- Tallinna–Paldiski raudteeTööstus mine raharendiga, mis oli mõisadele liini rajamisel 1870. aastatel hakkasid kapitalistlik vähem kasulik. Seetõttu võeti suurpõllusuurtööstus ja turumajanduslikud majanduses ette uuendusi: mitmeväljaviljelus, uute suhted Eestis hoogsalt laienema, murrangu põhkultuuride (näiteks ristiku) kasvatamine, karja tõujustas 1870 Peterburi–Tallinna–Paldiski raudteeliini aretus, taimede sordiaretus, uute tööriistade kasuavamine. 1876 valmis Tapa–Tartu raudteeliin, 1894 pikendati seda Riiani. Tööstusettevõtete rajamist tuselevõtt, maaparandus. Eesti põllumajandus muutus valdavalt piimaEestisse soodustasid nüüd head transpordiühenkarjakasvatusel põhinevaks. Rajati kaasaegseid dused, lähedus nii pealinnale Peterburile kui ka

Eesti üks esimesi tööstuslikke suurettevõtteid oli Ungern-Sternbergide poolt 1829. aastal Uuemõisa rajatud ja 1830. aastal Kärdlasse kolitud kalevivabrik. Tsaariajal töötas seal keskmiselt 500 inimest

MA JANDUS

MAJANDUSAJALUGU


MA JANDUS

VEONDUS JA LOGISTIKA Veondus

Tartu maantee õgvendamine ja osaliselt Veondus- ja logistikasektor oli peale neljarealiseks ehitamine, Tallinna ring42% taasiseseisvumist üks esimesi tee järkjärguline uuendamine, Talraudteel valdkondi, mis tõmbas Eestisse linna–Narva maantee liiklussõl56% maanteel välisinvesteeringuid. Neid tuli mede ehitus, Pärnu–Ikla maan2% merel Hollandist, Taanist, Soomest, teel tehtavad tööd, Ülemiste liiklussõlme rajamine, Tallinna lennuRootsist, Saksamaalt ja Venemaalt ning need läksid eeskätt jaama lennuraja pikendamine,  Eesti veondusettevõtted sadamaterminalidesse ja laevanTallinna Vanasadama reisiterminali vedasid 2015. aastal dusse. Nende abil oli võimalik lülilaiendamine, Koidula raudteepiirimaanteel, raudteel, merel tuda rahvusvahelisse tööjaotusse, jaama ehitamine, Tapa–Tartu raudja õhus kokku 66,2 miljonit eriti Venemaaga seotud läbivedude teelõigu ja rongide liiklusjuhtimise tonni kaupa teenindamisel. Kaasa aitas siin ka süsteemi kaasajastamine ning uue asjaolu, et erinevalt paljudest teistest riikidest ei maksustanud Eesti läbivedu eraldi maksuga. 1990. aastatel ja käesoleva sajandi alguses napKaubavedu 2001–16 (miljonit tonni) pis raha veonduse põhitaristu uuendamiseks ning 120 probleeme oli vahendite leidmisega maanteede 100 ja raudteede töökorras hoidmisel. Murrang saa80 bus 2004, kui sai võimalikuks hakata kasutama 60 40 Euroopa Liidu tõukefondide (eelkõige ühtekuulu20 vusfondi) antavat raha. 2007–13 tuli neilt fondidelt 0 Eestile transpordiinvesteeringuteks 638 mln eurot ja 2014–20 peaks tulema 447 mln eurot. Kokku Maanteetransport Olulisimad Euroopa Liidu tõukefondide rahasRaudteetransport Meretransport tamise abil teostatud projektid on olnud Tallinna–

 Kurna liiklussõlm Tallinna ringteel


MA JANDUS  Muuga sadam

Kaubavedu sadamate kaudu 2001–16 (miljonit tonni) 60 50 40 30 20 10

Kaubavedu kokku

Transiitkaup kokku

2016

2015

2014

2013

2012

2011

2010

2009

2008

2007

2006

2005

2004

0 2003

Eesti transpordivõrgustikus kuulub keskne koht Tallinna Sadamale. 1982 hakati ehitama Muuga sadamat, mis oli mõeldud NSV Liidu sisseveosadamaks (teravili, külmutatud kaubad, troopilised puuviljad). Peale NSV Liidu lagunemist ning energiakandjate ja loodusvarade Venemaalt väljavedamise hoogustumist muutus Muuga sadam neid vooge teenindavaks väga suure käibega transiitsadamaks. Väliskapitali abil ehitatud terminalid (eelkõige naftasaaduste terminalid) olid töökorralduse, kiiruse ja tootluse poolest samal tasemel maailma parimate omasugustega. Riigile kuuluv ettevõte AS Tallinna Sadam rakendas sellist ärimudelit, mille puhul riigifirma õlule jäi taristu haldamine ja arendamine, aga nii kauba- kui ka reisijateveoga tegelemine läks erafirmade kätte. Pärast seda, kui Leningradi oblastis valmis UstLuga sadam, asus Venemaa oma kaubavedu sinna

2002

Sadamad

ümber suunama (2012 ületas Ust-Luga kaubakäive Tallinna oma). Nüüd on Tallinna Sadamas võetud naftatoodete läbiveo asemel suund konteinervedude teenindamisele ning püütakse mitmekesistada veoseid ja teenindusgeograafiat. Tallinna Sadama tähtsaimad suunad on eelduste loomine konteinerkaupade mahu kasvuks ja põhja– lõuna-suunaliste kaubavoogude suurendamiseks (seoses Rail Balticu projektiga), konkurentsivõime kasvatamine meri-meri-kaubakäitluses, kaubaveo

2001

veeremi hankimine riigisisesteks reisijavedudeks. Lähiajal on kavas saavutada Eesti raudteedel tunnikiiruse suurendamine 120 km-ni, luua trammiühendus Tallinna lennujaamaga ning uuendada Haabersti ja Russalka ristmik.


 Reisilaevad Tallinna Vanasadamas

Rahvusvaheline reisijatevedu sadamate kaudu 2001–16 (mln in) 12 Sõitjad kokku Välismaalt saabunud Välismaalt ristluslaevaga saabunud Välismaale lähetatud

10 8 6 4 2

2016

2015

2014

2013

2012

2011

2010

2009

2008

2007

2006

2005

2004

2003

0

2002

Eesti turismimajandussektor hakkas hoogsalt arenema 1990. aastate teisel poolel, sektori kasvutempo on oluliselt ületanud Eesti majanduse üldist kasvutempot. Eesti majutusasutustes majutatud turistide arv suurenes 0,5 miljonilt inimeselt 1995. aastal 3,3 miljoni inimeseni 2016. aastal, sellest üle 2 miljoni olid välisturistid. Eesti majutusasutustes veedeti 2016. aastal üle 6,2 miljoni öö, sellest üle 4 miljoni öö andis välisturistide majutus. Vastavalt 2015. aastal läbi viidud uuringule oli ühe ööbimisega välismaalasest külastaja Eestis tehtud kulutuste üldmaht 308 eurot päevas, lisaks majutusele, toitlustusele ja meelelahutusele ka ostud (umbes 40% kulutustest), ilu- ja terviseteenused, transpordi kasutamine jms. Kokku hinnatakse turismiklastri (turismimajanduse koos tema sidusharudega) osatähtsuseks Eesti sisemaisest kogutoodangust 8–10%, olenevalt kaudsete mõjude juurdearvestamise metoodikast. Ülemaailmne finants- ja majanduskriis tõi turismisektoris kaasa languse, kuid alates 2010. aastast on jätkunud tõus. Viimastel aastatel on hoogsalt kasvanud siseturism. Eestit külastavate välisturistide hulgas domi-

2001

MA JANDUS

TURISM

neerivad soomlased, neile järgnevad külastajad Venemaalt ja Rootsist, viimasel ajal on kiirelt kasvanud Saksamaa ja Läti turistide arv. 2009–13 kasvas hoogsalt Venemaalt saabuvate turistide külastuste hulk, kuid Venemaa ja lääneriikide suhete halvenemine viimastel aastatel on mõjunud negatiivselt. Eestisse on üha rohkem hakatud reisima ka kaugemalt, näiteks suureneb Aasia riikidest pärit


MA JANDUS  Mäetaguse Mõisa Hotelli ja SPA suplusmaja

 2016. aastal avati rahvusvahelisse Hiltoni ketti kuuluv hotell Tallinnas

turistide külastuste arv. Turistide sissevoolu kaugematest maadest on piiranud Eestit teiste riikidega ühendavate lennuliinide vähesus. Spetsiifiliseks osaks turismisektorist on ristlusturistid, 2016 külastas Tallinna 0,5 miljonit ristlusja pööringuturisti. Eestis on turistide majutamiseks mitmesuguseid majutusasutusi: hotellid, hostelid, motellid, turismikülad, telkimisplatsid ja turismitalud, levinud on ka kodumajutus. Eesti suurimad majutusettevõtted on Tallinnas asuvad rahvusvahelisse Radissoni hotelliketti kuuluvad Radisson Blu Sky ja Radisson Blu Olümpia, Soome Sokose hotelligruppi kuuluv Viru hotell ning Eesti kapitalil põhineva Tallinki

Majutatud inimesed 2001–16 (mln in)

Majutatud kokku

2016

2015

2014

2013

2012

2011

2010

2009

2008

2007

2006

2005

2004

2003

2002

2001

3,5 3,0 2,5 2,0 1,5 1,0 0,5 0

Majutatud Ees elanikud Majutatud väliskülastajad

kontserni hotellid. 2007 avati Šveitsi hotelliketti kuuluv Swissôtel Tallinn ning 2016 luksuslik Hiltoni hotell. 2007 avati Tartus linna suurim hotell Dorpat. Põhiliseks magnetiks välisturistidele on Tallinna vanalinn, üle poole Eesti majutusasutustes ööbivatest turistidest teevad seda pealinnas. Turismialane aktiivsus on kõrge ka Pärnus, Saaremaal, Läänemaal (Haapsalu), Võrumaal, Valgamaal (Otepää taliturismikeskusena) ja Ida-Virumaal, madalam on see Kesk-Eesti maakondades. Pärnu, Haapsalu ja Värska on tuntud terviseturismikeskused, suuri spaahotelle on ehitatud Kuressaarde, Rakveresse ja põhjaranniku linnadesse. Konverentsiturismi võimalusi peaks oluliselt laiendama Tallinna Linnahalli ümberehitamise käigus rajatav kontserdi- ja konverentsikeskus. Viimastel aastatel avatud ja kiiresti populaarseks saanud turismiobjektid on näiteks Teaduskeskus AHHAA Tartus (uus hoone valmis 2011), Meremuuseumi Lennusadama püsiekspositsioon Tallinnas (2012), Baltimaade suurim teemapark Lottemaa Pärnu lähistel (2014) ning Eesti Rahva Muuseum Tartus (2016). Eesti erinevate piirkondade turismialast atraktiivsust tõstavad mitmesugused kultuuriüritused, näiteks Saaremaa Ooperipäevad, Viljandi vanamuusika ja pärimusmuusika festivalid ja Leigo Järvemuusika.


E E S T I

118

KULTUUR RAHVAKULTUUR z Talurahvaarhitektuur z Tavandid z Rahvausund z Rahvarõivad z Rahvakalender z Laulu- ja tantsupeod z EESTI KEEL z Eesti kirjakeele iseloomustus z Eesti keele ajalooline areng z Eesti keele uurimine z KIRJANDUS z Rahvuskirjanduse kujunemine z Kirjandus Eesti Vabariigis z Kirjandus Eesti NSV-s z Eesti kirjandus paguluses z Kirjandus taasiseseisvunud Eestis z Lastekirjandus z AJAKIRJANDUS z Ajakirjandus ärkamisajast kuni 1918 z Ajakirjandus Eesti Vabariigis 1918–40 z Ajakirjandus Eesti NSV-s z Eesti ajakirjandus paguluses z Ajakirjandus taasiseseisvunud Eestis z KIRJASTUSTEGEVUS z Välis-Eesti kirjastused z RAAMATUKOGUD z SELTSID z MUUSEUMID z TEATER z Rahvusteatri kujunemine z Kutseline teater z Lavatants ja ballett z FILM z ARHITEKTUUR z KUJUTAV KUNST z Rahvusliku kunsti kujunemine z FOTOGRAAFIA z TARBEKUNST, DISAIN z MOEKUNST z MUUSIKA z SPORT


TALURAHVAARHITEKTUUR Talu arvukate ehitiste aja- ja arengulugu ulatub esiaega, kui inimesed jäid siinmail paikseks ning hakkasid tegelema karjakasvatuse ja põlluharimisega. Põhja-Euroopa metsavööndi rahvad, sh eestlased, on ehitanud enamiku hooneid ristnurkadega ühendatud rõhtsatest okaspuupalkidest. Selline ehitusviis on rohkem kui paar tuhat aastat vana: üheks selle väite kinnituseks on Iru kindlustatud asulast leitud hoonealus, mis pärineb I aastatuhandest eKr. Lisaks puidule kasutati Põhja-Eestis ja saartel ehitusmaterjalina paekivi, millest laoti sideainet kasutamata suvekööke, sepikodasid ning sageli ka rehealuseid. Siis, kui hakati kasvatama pika ja tugeva kõrrega talirukist, võeti hoonete katusematerjalina tarvitusele õled. Õlgkatus pidas vastu 50–60 aastat, juhul kui seda ei olnud ikaldusaastatel tarvis kariloomadele sööta. Rannalähedastel aladel oli katusekattena kasutusel pilliroog. Katuseid on kaetud ka mulla ja mätaste, kisklaudade, kasetohu ja kuusekoorega. Põhja-Eestis ja saartel on sepikodade ja suveköökide katusteks tarvitatud

ka õhukesi paeplaate. Elamute põrandamaterjaliks oli kinnitambitud savi ja liiva või kruusa ja lubja segu, paealadel paeplaadid. Hoonete uksed olid väikesed ja madalad, et toasooja hoida. Päevavalgust saadi peamiselt ukse kaudu või kahe seinapalgi vahele raiutud väikesest avast, mida suleti lükandluugi, seapõie või muu sellisega. Klaasaknad võeti kasutusele 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses.

Rehielamu Eesti talu tähtsaim hoone oli kuni 19. sajandini rehielamu (rehemaja), mis ühendas elu- ja majandusruumid: rehetare, rehealuse (suurem viljapeksu ja vilja sisseveo ruum, kus talviti hoiti ka loomi) ja lauda ning mõnel pool ka sauna. Rehielamu eelkäijaks oli üheruumiline kerisahjuga korstnata suitsutuba (suitsutare), mis pärineb I aastatuhande lõpust pKr, seda kasutati ka vihtlemiseks ja vilja kuivatamiseks. II aastatuhande alguses lisandus suitsutarele rehealune, veel hiljem hakati ehitama küttekoldeta kambreid. See hoonetüüp on peale

 Hiiumaal asuv Soera Talumuuseumi rehielamu on läbi teinud 19. sajandi teisele poolele iseloomulikud uuendused: kambritel on klaasaknad ning sisse on ehitatud korstnaga ahi

KULTUUR

RAHVAKULTUUR


KULTUUR

Siimu-Miku talu rehielamu ja põhiplaan

praeguse Eesti ala olnud kuigivõrd tuntud ka PõhjaLätis. Setu taludes, kus rehielamut ei tuntud, oli niisuguseid majandushooneid, mis koosnesid ainult rehest ja rehealusest, selliseid oli ka eestirootslaste ja Saaremaa suitsutoa või roovialusega taludes ning mõisades. Rehielamu ehitati esiküljega õue poole. Hoone kõrge katuse ja madala välisseina suhe (vastavalt kaks kolmandikku ja üks kolmandik) muudab lihtsa vormiga hoone visuaalselt mõjuvaks. Mandri-Eestis ja Ida-Saaremaal tuntud põhjatüüpi rehielamu rehetoal aknaid ei olnud, vaid see oli kõigist külgedest ümbritsetud seintega, see

võimaldas 19. sajandil rehetoa ette ja taha ehitada ulualuseid ja liigtube. Lõuna-tüüpi rehielamul olid rehetuba ja rehealune enam-vähem võrdse laiuse ning kõrgusega, kambrid ehitati rehetoa otsa-, esi- või tagaseina külge. Rehetuba oli korstnata umbes 19. sajandi II pooleni, siis hakati hoonet, eriti selle kambreid, uuendama: ehitati korstnaga ahjud, pliidid ja soemüürid, pandi laudpõrandad ja -laed ning vooderdati välisseinad. Rehetuba jäi köögiks ja majapidamistööde tegemiseks. Umbes samal ajal hakati Lõuna-Eestis elumaju ka rehest lahku ehitama. 1920.–30. aastatel rehemaju enam ei ehitatud. 20. sajandil olid rehealused suviti ka noorte külapidude pidamise kohaks.

 Reheahi

Püstkoda Lattidest koosnev püstkoda, mida peetakse ürgseks Põhja-Euraasia elamuks, kujunes aja jooksul suviseks keedukojaks, kus lahtisel tulel valmistati suvel perele toitu, aasta ringi pesti pesu, soojendati saunavett ning tehti muid majapidamistöid. 19. sajandi II poolel minetas püstkoda suveköögina oma tähtsuse.

Saun Saun oli saartel ja Lõuna-Eestis enamasti igas talus. Lääne- ja Põhja-Eestis oli kombeks pesta ja vihelda rehetoas, sauna eraldi hoonena ei tuntud.


KULTUUR  Haljala Miku talu üheruumilise suitsusauna plaan

 20. sajandi alguses ehitatud suitsusaun Haljalas

 Suitsusauna ahju ees kivide peal seisis pada, milles soojendati saunavett

Lõuna-Eestis ehitati koobassaunu pooleldi või tervikuna maa sisse. Arvatakse, et koobassaunad on pärit sellest ajast, kui palkehitisi veel ei tuntud. 19. ja 20. sajandi vahetusel hakati saunadele ehitama korstnaid. Saunas ka sünnitati, raviti mitmesuguseid haigusi, suitsutati liha, värviti lõnga ja tehti muid töid. 19. sajandi lõpuni elasid talusaunades maata kehvikud või talusulased. Nõukogude ajal said populaarseks nn Soome saunad, ka nüüdisajal on saunakultuur väga populaarne ning mõeldakse välja uusi saunatüüpe (ujuvsaunad, tünnisaunad, kilesaunad). 2014. aasta novembris kanti Võrumaa suitsusaunakombestik UNESCO vaimse pärandi nimekirja.

Ait Aitu – eraldi hooneid toidu- ja riidetagavarade hoidmiseks – hakati taludes ehitama umbes 10.–11. sajandil. Ainsana taluhoonetest oli aidal kisklaudadest põrand, ukse allnurgas paiknes auk kassi jaoks,

et see pääseks hiiri ja rotte püüdma. Et hoone püsiks kuiv, pandi selle nurkade alla suured kivid (näiteks kulunud veskikivid). Liha- ja kalaaidad ehitati maapinnale, võimaluse korral olid neil kiviseinad, et ruum püsiks võimalikult jahe. Saarte ja Lõuna-Eesti suuremates taludes võis aitu olla rohkem – eraldi liha, kala, piima, mee, õunte, kalja-õlle, kalavõrkude jms tarbeks. Riideaidas hoiti kirstude sees talu kanga- ja seljariiete tagavara, seal magasid kevadest sügiseni tüdrukud. Mõnel pool ehitati eraldi magamisaidad. Viljaaitades hoiti teraviljavaru kirstude ja tünnide sees, 19. sajandi keskpaigas hakati ehitama viljasalvesid. Võrguaitu ehitati ka kalasadamatesse. Aidad võidi ehitada üksteisest lahku või ridamisi

 Soera Talumuuseumi ait. Kui aida ehitamisel nurgakive käepärast polnud, sobisid aida nurkade alla ka palgijupid


KULTUUR  Maakividest Vändra kirikumõisa magasiait pärineb 19. sajandist

kokku (ridaaidad ehk raidad). Mõnel pool Eestis jäeti aitade vahele tagant kinnine, eest lahtine või väravaga suletav vahelik, kus hoiti tööriistu. Aitadele oli tunnuslik ukseseina ette ehitatud, sammastele toetuv ulualune, mis oli aidapõrandaga samal kõrgusel ning laudadega kaetud (aidasild). Kagu- ja Ida-Eesti taludes on ehitatud ka kahekordseid, nn päälikuga aitu, mille teisele korrale pääses aidasillalt redeli või trepi abil.

Magasiait Magasiaitu, kus hoiti kogukonna kohustuslikku viljatagavara ning kust talupojad võisid vajaduse korral vilja väikese protsendiga laenata, hakati Eestis asutama 18. sajandi teisel poolel, esmalt Saare-

 Laut ja selle põhiplaan

maal. Tsaari 1799. aasta ukaas tegi kohustuseks asutada magasiait igasse Balti kubermangu valda. Magasiaidad kuulusid vallarahvale, mitte riigile ega mõisnikele. Esimesed Eesti magasiaidad sarnanesid taluaitadega, nad olid ehitatud palkidest ja neil oli õlgkatus. Hiljem kasutati ehitusmaterjalina maakivi või paekivi (Põhja-Eestis) ja Kaarma dolomiiti (Saaremaal). Aida aknad asusid räästa lähedal. Magasiaidas oli iga vilja (kaera, rukki, odra) jaoks sisseehitatud salv. Majandusolude paranedes hakati viljatagavarasid müüma, müügituluga või teraviljaga toetati abivajajaid. 20. sajandi alguses oli vajadus magasiaitade järele kadunud. Tänapäeval on magasiaitu ümber ehitatud toitlustuskohtadeks, kultuurimajadeks jms.

Laut Laudas peeti koduloomi ja -linde. Loomade tarvis mõeldud algelised, postidele toetuvad varjualused olid tuntud ilmselt juba I aastatuhandel eKr. Ka kindlamad, palkseinte ja korraliku katusega laudad, kus veistele ja lammastele olid eraldi ruumid, ulatuvad arvatavasti esiaega. Väiksemate koduloomade tarvis (sead) ehitati mõnel pool kaldkatusega ruumid vastu veiselauda või rehealuse seina. Vanemat tüüpi laudad olid väikesed akendeta ja muldpõrandaga nn sõnnikulaudad, kus loomadele allapanuks kasutati õlgi. 19. sajandi II poolel hakati jõukamates taludes ehitama juba kõrge kivivundamendiga või koguni kiviseintega ja akendega loomalautu.

 Eimo talu laut Muhumaal


AJAKIRJANDUS EESTI VABARIIGIS 1918–40 18. XI 1918 loodi Eesti Vabariigi esimene propagandainstitutsioon – teabeagentuur Ajakirjanduse Büroo, 1919 sai sellest telegraafiagentuur Estur ja 1920 ETA (Eesti Telegraafiaagentuur, hiljem Eesti Teadeteagentuur), mis lõpetas 2003 tegevuse. 1920. aasta põhiseaduse vastuvõtmise järel ei piiratud sõna- ja trükivabadust. Pärast 1. XII 1924 toimunud mässu võttis Riigikogu 1925. aasta veebruaris vastu seaduse, mis keelas levitada Eesti Vabariigi iseseisvust eitavat propagandat. Ajakirjandus mõjutas aktiivselt ühiskondlikke suhteid ning temast kujunes rahvast konsolideeriv, riiki ülesehitav ja iseseisvust tagav institutsioon. 1905–34 (autoritaarse pöördeni) oli Eesti ajakirjandus parteiline, ta esindas nii valitsuse kui ka opositsiooni erakondi.

 1918–38 ilmunud päevaleht Waba Maa oli kõige uuendusmeelsem

Ajakirjandus keskendus üha enam uudiste hankimisele ja nende levitamisele, suurenes reklaami mõju, lehtede esikülgedele trügisid eriti kinokuulutused. Kasvas illustratsioonide, karikatuuride ja fotode tähtsus, avaldati rohkem pildireportaaže. Perioodilisi väljaandeid asutasid ärilised ühendused, erakonnad, asutused, seltsid, harrastus- ja kutseühendused, kogudused, eraettevõtjad ning kirjastusühisused. Suurimad perioodikakirjastused olid Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus (asutatud 1908, põhiväljaanne sõltumatu Päewaleht) ja kirjastusühisus Waba Maa (asutatud 1918, põhiväljaanne Eesti Tööerakonna Waba Maa). Päewalehes tegutsesid Georg Eduard Luiga (1908–34 peatoimetaja), Tõnis Braks, Evald Abram Jalak

 1905–40 ilmunud Päewaleht oli väga mõjukas ja loetav ajaleht

 Esimene kõmuleht Esmaspäev (1922–40) sai Veileri kirjastusühisuse majanduslikuks nurgakiviks muu hulgas ka tänu Gori karikatuuridele

 1919–35 ilmunud päevaleht Kaja oli ajalehe Maaliit (1918–19) järglane

 1927–40 andis Jakob Loosalu kirjastus välja kõmulist Uudislehte, mis kasvas nädalalehest päevaleheks

 1935–40 ilmunud Uus Eesti oli valitsusmeelne päevaleht ja riiklikult hästi rahastatud

KULTUUR

AJAKIRJANDUS


KULTUUR  Ajakirja Akadeemia autoriteks olid peamiselt opositsiooniliselt meelestatud Tartu haritlased

 Ajakirjale Tänapäev tegid kaastööd A. H. Tammsaare, Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja teised Eesti kirjanikud

 Naisteajakiri Maret oli hästi kujundatud ja moodsalt meelelahutuslik: avaldati seltskonnakroonikat ning anti nõu moe ja kodusisustuse alal

 Kuukiri Eesti Naine propageeris tervislikke eluviise, andis nõu majapidamise ja laste kasvatamise alal ning avaldas mustri- ja lõikelehti

Loomingus avaldati algupärast ilukirjandust, maailmakirjanduse tõlkeid, kirjandusteaduslikke uurimusi, uudiskirjanduse arvustusi ja palju muud

Lasteajakirjas Laste Rõõm leidus palju laste omaloomingut, sh Eno Raua esimene trükis ilmunud lugu. Laste Rõõm oli üks sisukamaid lasteajakirju

ning Eesti spordireportaaži looja Harald Tammer. Päevalehtede seas oli Waba Maa esimene, mis hakkas esiküljel avaldama kolmevärvifotosid. 1922 asutas kirjastusühisuse Waba Maa ärijuht Aleksander Veiler Eesti esimese kõmulehe, mille nimi oli Esmaspäev. Jaan Tõnissoni juhitud Postimees (Rahvaerakonna häälekandja) koondas Tartus enda ümber nimekad ajakirjanikud Anton Jürgensteini, Oskar Männi (hiljem Päewalehes), Aleksander Peeli ja Arno Raagi. 1919 hakkas ilmuma päevaleht Kaja (Põllumeestekogu häälekandja). Selle asemel hakati 1935 välja andma Isamaaliidu (valitsuse) vaateid kajastavat lehte Uus Eesti. Üks edukaimaid eraettevõtjaid oli Jakob Loosalu. Äriliselt õnnestunuimad olid kõmuleht Uudisleht (1927–40) ja nädalaleht Jutuleht (1929–40). 1929–35 ilmus Maaleht. Nädalalehtedest oli üks levinuimaid lehti Ühistegelised Uudised (1922–40), väga populaarne oli ka Õpetajate Leht (1930–40). 1920. aasta põhiseadus ja 1925 vastu võetud kultuurautonoomia seadus andsid Eesti rahvusvähemustele võimaluse korraldada ise oma kultuurielu, see hõlmas ka ajakirjanduse väljaandmist. Emakeelseid väljaandeid oli sakslastel, venelastel, juutidel, soomlastel ja rootslastel. Saksa ja vene keeles ilmus pidevalt ka päevalehti. 1932.–34. aastate põhiseaduskriis ja demokraatliku riigikorra asendamine autoritaarsega tõi kaasa ajakirjandusvabaduse piiramise. Kohe suleti vabadussõjalaste väljaanded Uued Ajad, Meie Võitlus, Vabadussõjalaste Koduleht jmt. 1934 loodi Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus, mis hakkas ajakirjandust suunama ja kontrollima. 18. IX 1935 nimetati see Riigi Propaganda Talituseks (RPT) ja see allutati otseselt peaministrile. RPT materjalid tuli ajalehtedel avaldada muutmata kujul ja ilma kommentaarideta. 1935. aasta juulis pani siseminister Postimehe sekvestri (sundhoolduse) alla, ettekäändeks toodi lehe majanduslik seis, ent sisuliselt sooviti opositsioonimeelselt Jaan Tõnissonilt päevaleht ära võtta. Pätsi-Eenpalu-Laidoneri kolmikvõimu aastail tegi valitsusele kõige rohkem peavalu nn Tartu vaim. Opositsioonilise haritlaskonna väljaanded ajakirjad Akadeemia (1937–40) ja Tänapäev (1935–40) kajastasid demokraatia ja diktatuuri küsimusi, et juhtida üldsuse tähelepanu võimu surveabinõudele.


KULTUUR

1937. aasta põhiseadus ja 1938. aasta trükiseadus fikseerisid ajakirjandusele kehtestatud piirangud. Kõrvuti RPT-ga hakkas ajakirjandust üha rohkem kontrollima ka Välisministeerium. 1938. aasta alguses suleti Waba Maa – Eesti „välispoliitiliste huvide kahjustamise pärast”. Põhjuseks olid Gori karikatuurid tolleaegsetest riigijuhtidest. 1939 loodi propagandaministri ametikoht, ministriks sai Ants Oidermaa.

Ajakirjad Varasematest ajakirjadest ilmusid edasi peamiselt suunitletud ja ainealased ajakirjad, mille väljaandmist toetasid seltsid. 1922 ilmus 65 eestikeelset ajakirja, 1935 oli väljaandeid 200. Enamik neist ilmus Tallinnas; Tartus anti välja kultuuri- ja teadusajakirju. Trükiarv ulatus mõnesajast nelja-viie tuhandeni. Erandlikult suur oli ajakirja Maret trükiarv, 1939 oli see 37 000. Osa teaduslike, kultuuripoliitiliste ja aineajakirjade väljaandmist toetas valitsus või kultuurkapital. Kogu Eestis levisid kirjanduslik-perekondlikud ajakirjad (Odamees, Ajakiri Kõigile, Agu, Kodu) ja nn album-ajakirjad (Huvitav Žurnaal, Vallatu Magazin, Ajakiri Teile), pisut väiksema levikuga olid kultuuripoliitilised ajakirjad (Tarapita, Olion, Tänapäev, Varamu). Majandusajakirjade seas oli kõige rohkem praktilise kallakuga põllumajandusajakirju (Põllumees, Talu, Asunik, Uus Talu). Pedagoogikaajakirjadest oli tuntuim ajakiri Kasvatus (1919–40). Kirjandusajakirjadest ilmub tänini 1923 asutatud Looming. Keskseks teatriväljaandeks sai ajakiri Teater (1934–40), muusikuid ühendas Muusikaleht (1924–40). Suunitletud ajakirjadena ilmus üle 20 nimetuse naiste- ja koduajakirju: Eesti Naine (1924–40), Taluperenaine (1927–41), Naiste Hääl (1927–32), Naisterahva Elu (1923–36), Maret (1935–40). Palju oli noorsooväljaandeid: Uudismaa (1919–24), Kevadik (1924–40), Eesti Skaut (1920–40), Maanoored (1933–40), Eesti Noorus (1929–40) jt, lastele olid mõeldud mitmesugused kaasanded ning kiriklikud ja eraldi seisvad väljaanded (Laste Rõõm, 1922–40). Väga mitmekesine ja rohkearvuline oli kiriklik ajakirjandus (Meie Kirik / Meie Misjon, Eesti Kirik, Teekäija jpt). Spetsialiseeritud ajakirjadest ilmusid Eesti Kirjandus (1906–40), Eesti Keel (1922–40), Õigus (1920–40), Eesti Arst (1922–40), Eesti Mets (1921–40, 1943–44), Eesti Loodus (1933–40) jmt.

Nädalakiri Agu avaldas kirjutisi kultuuri, kirjanduse ja kunsti alalt. Väljaande toimetajad olid kirjanikud Eduard Hubel ja Georg Eduard Luiga

 Meelelahutusajakiri Huvitav Žurnaal sisaldas rohkesti pilte, šarže ja karikatuure ning põnevat lugemist üldinimlikel teemadel

Ajakiri Kaitse Kodu! kajastas Kaitseliidu tegevust ning üldisi riigi- ja kodukaitse küsimusi. Pikka aega oli ajakirja vastutav toimetaja sõjaväelane Jaan Maide

Kuukiri Eesti Mets koondas metsandusteadlasi ja jahinduse asjatundjaid, pikemalt toimetas ajakirja metsateadlane Oskar Daniel

Ajakirjas Asunik anti nõu ehituslaenu võtmiseks, avaldati soovitusi taluhoonete ehitamiseks ning pakuti põllundus- ja karjapidamisalaseid nõuandeid

Ajakiri Kasvatus tutvustas uuemaid pedagoogikavaateid ja kajastas haridusasutuste ning õpetajate ühingute tegevust. Kaastööliste hulka kuulus kooliuuendaja Johannes Käis


KULTUUR

Ajakirjanduse levik laienes Eesti Vabariigi ajal tohutult: ilmus palju uusi nimetusi, kasvasid trükiarvud ja mahud, avardus ilmumis- ja levikuala, suurenes ilmumissagedus. 1930. aastate alguses asutati palju kohalikke väikelehti. 1933 ilmus ajuti juba seitse päevalehte; kokku oli ajalehti 121 nimetust ja ajakirju 195 nimetust. Kõige suurema trükiarvuga oli Päewaleht (40 000–50 000), järgnesid Rahvaleht ja Uus Eesti (25 000–28 000), Postimees (12 000–15 000) ning Waba Maa (viimastel ilmumisaastatel 13 000). 1930. aastate II poolel vähenes ajalehtede nimetuste arv (nt 1937 ilmus vaid 53 nimetust), kuid kasvas ajakirjade arv (1938. aastal 259 nimetust). Väljaande asutamise loa saamine sõltus asutaja lojaalsusest võimulolijate suhtes. 1918–40 trükiti Eestis u 440 nimetust ajalehti ja 500 ajakirja. Ligi 45% ajalehtedest ja 25% ajakirjadest ei jõudnud esimesest aastakäigust kaugemale. Trükitehniliselt hakati materjali rohkem esile tõstma: pealkirjad pandi mitmele veerule, paigutuse osas tehti muudatusi, taotleti žanrilist mitmekesistumist. Üksikmüügi osa kasvas. Tallinnas oli ajalehekioskeid 1932. aastal 65 ja 1934. aastal 120, Tartus 1937. aastal 12. 1930. aastate nn vaikiv ajastu valmistas tahtmatult ette pinda Nõukogude okupatsioonile.

Ringhääling Ringhääling tekkis Eestis 1920. aastate keskpaigas. Esimene raadiosaade läks eetrisse 1924 Haapsalus, sama aasta 1. novembril asutati osaühisus RaadioRinghääling. Saadete pidev edastamine sai alguse 18. XII 1926, selleks ajaks oli Eestis registreeritud 1206 raadiokuulajat. Saatekavasse kuulusid peale

Tartu Telefonivabrikus 1934. aasta lõpus raadiotööstuse 10. juubeli puhul toodetud rahvaaparaat 35W LUXUS

1937 püstitati Türile 197 meetri kõrgune saatemast, mis oli tollal maailma moodsaim. 1941 õhkisid saatemasti hävituspataljonlased

muusika päevauudised, loengud ja sõnavõtud. Raadio oli eekõige kultuurikandja: esimese nelja aasta jooksul edastati üle 60 ooperi ja opereti, eetrisse anti üle 400 lastetunni, 110 kontserdiülekannet, 2700 loengut ja 200 reportaaži. Oluline osa raadio populariseerimisel kuulus Eesti raadioajakirjanduse rajajale Felix Moorile: Eesti esimene raadioreportaaž oli eetris 19. II 1928 ja esimene kuuldemäng 24. II 1928. Eesti sai Rahvusvahelise Ringhäälingute Liidu liikmeks 1932. Majandusraskustesse sattunud ringhääling riigistati 1. VII 1934. See aitas parandada programmi sisu ja tehnilist kvaliteeti.

Eesti Vabariik 100