Page 1


IMETAJAD

MUTLASED JA SIILLASED

68

1 Euroopa mutt

z

2 Harilik siil

z

(Talpa europaea; mutlased) Elu maa all. Mutt on suurepäraselt kohastunud

(Erinaceus europaeus; siillased) Okastega imetaja. Kallaletungijale ei näita siil

maa-aluseks eluks. Tema eesjäsemed on kui väljapoole pööratud kühvlid (1a), millega ta kaevab ja uuristab käike. Silmad on kasukasse peitunud ja näevad nõrgalt, väliskõrvad puuduvad. Muti kärsaga lõppev koon on varustatud pikkade tundlike kompimiskarvade ja rohkete kompimisrakkudega. Suurema osa elust veedab mutt omakraabitud maa-aluses käikudesüsteemis (1b). Sobiva pinnase korral võib mutt tunniga kaevata seitsmemeetrise käigu. Enamik mutikäike asub 10–20 cm sügavusel, vaid külmad talved või suur kuivus sunnivad käike sügavamale rajama. Mutt kontrollib oma käigud korrapäraselt üle, et süüa ära ettesattunud vihmaussid, tõugud, limused ja teised selgrootud. Mutt ei maga talveund ja sellepärast kogub ta varuks vihmausse, keda halvab täpse hammustusega peasegmenti. Sigib kord aastas. Pesakamber 3–6 pojaga paikneb kõrge mullahunniku all ja sel on mitu väljapääsu. Algul paljad ja vaid oasuurused pojad on kolm nädalat pimedad ja imevad emapiima 4–6 nädalat. Maapinnale tulnud mutte jahivad kakud, viud, vareslased, rebased ja nugised, võimaluse korral ka kodukassid. Kõige rohkem jälitavad mutte inimesed, kelle meelest kahjustavad mutimullahunnikud muru ja kes kardavad, et mutid vigastavad kultuurtaimede juuri (1c). Tunnused. Tüvepikkus 11–16 cm, sabapikkus 2,5–4 cm, mass 6,5–13 g. Emased on isastest väiksemad. Keha ruljas, ainult aluskarvast koosnev karvkate must või tumehall, sametiselt pehme ja läikiv. Koon lõpeb kärsaga. Eeskäpad on kujunenud jõulisteks kaevejalgadeks. Häälitsus. Linnu moodi sädistamine, sisistamine. Elupaik. Parasniiske pinnasega rohumaad ning metsad, pargid ja aiad.

muud kui oma 5000–7000 okast. Kergesti haavatava kõhu ja pea kaitseks tõmbub loom okkalisse kerra (2a). See kaitsereaktsioon võib aga saada saatuslikuks, kui loom otsib öösel maanteel tigusid. Auto eest okaskera ei päästa ja loom sõidetakse üle. Siil on peamiselt ööaktiivne ja peitub päeval põõsaste alla või lehekuhja. Sööb putukaid, kakandeid, usse ja tigusid. Enne talveund otsib energiarikast toitu – seemneid ja pähkleid, et luua oma kehasse rasvavaru. See kaitseb teda külma eest ja annab ainevahetuseks energiat. Oktoobri lõpul ronib siil lehe- või kompostihunniku alla, kus külm liiga ei tee. Kehatemperatuur langeb 34 °C-lt 6 °C-ni, süda lööb aeglaselt. Alles märtsis või aprillis ilmuvad siilid taas nähtavale, selleks ajaks on nad kaotanud 15–40% kehamassist ja peavad esmalt kohe midagi sööma. Eraklike loomadena kohtuvad nad vaid soojätkamiseks mai lõpust augusti alguseni. Aastas kaks pesakonda, igas 5–7 poega, kes on algul täiesti pehmete okastega. Pojad imevad emapiima umbes kuus nädalat. Kui nende kehamass on umbes 300 g, lahkuvad nad ema juurest. Paljudes piirkondades on siilid ohustatud, sest tööstuslik põllumajandus ja monokultuursed puudeistandikud ahendavad nende eluruumi. Suurel hulgal hukkub siile ka autoteedel. Hariliku siiliga on väga sarnane lõunasiil (E. concolor). Tunnused. Tüvepikkus 20–30 cm, sabapikkus 1,5– 3 cm, mass 400–1200 g. Koon terav. Kõrvad lühikesed ja ümarad. Silmad väikesed. Seljapoolelt on keha kaetud jäikade okastega (2b). Häälitsused. Matsutamised, norskamist meenutavad ja kriiskavad häälitsused. Elupaik. Hekid, metsaservad, kesad, hõredad segametsad, viljapuuaiad, pargid.


1c

1a

1b

2a

2b


LINNUD

KAURLASED JA PÜTLASED 1 Järvekaur

z LK I

(Gavia arctica; kaurlased) Ülihea sukelduja. Järvekauri pesitsuslevila on metsatundras ja taigavööndis. Väljaspool pesitsemisaega tegutsevad järvekaurid põhiliselt kaldalähedases vees. Talvitavad Põhjamere ja Läänemere lõunaosa rannavetel. Järvekaur on väga osav ujuja ja sukelduja. Ujudes on keha sügavalt vees, sageli on näha vaid väike osa seljast. Ohu korral sukeldub vee alla. Maapinnal liigub väga vaevaliselt. Toitub peamiselt kaladest, ent ka vähkidest ja limustest. Pesitseb Põhja-Euroopa suurtel kalarikastel järvedel, aga ka suurtel rabalaugastel. Kauripaar ehitab pesa kalda lähedale veetaimedest ujusaarele. Mai keskel muneb kauriema kaks muna. Hauvad mõlemad vanalinnud, kokku 27–32 päeva. Pojad lennuvõimestuvad kahe kuu vanuselt. Tunnused. Pikkus 63–75 cm, mass 2–3,2 kg. Hundsulestikus on lagipea ja kael ülalt ning tagant ühtlaselt helehallid, kurgualune ja kael eest mustad, kaela- ja puguküljed mustavalgetriibulised, seljal ruuttähnidest valged põikivöödid. Puhkesulestikus on ülapool ja pealagi tumedad, muu keha valge. Punakurk-kaur (2.; Gavia stellata; LK III) on järvekaurist väiksem; pea, kael ja nokk on tal sihvakamad, hundsulestikus on kurgualune roostepunane. Eestis on ta harilik läbirändaja ja arvukas avamerel talvitaja. Häälitsus. Iseloomulik hüüd on „kuik-koo”. Elupaik. Suured järved ja rannaveed. Eestis haruldane haudelind, kuid arvukas läbirändaja.

3 Tuttpütt

z

(Podiceps cristatus; pütlased) Silmatorkava peatutiga. Veealust jahti pidav tuttpütt püüab peamiselt väikeseid kalu, aga ka veeputukaid ja pisikesi vähke. Tuttpütt on monogaamne lind. Pulmamängu ajal ujuvad paarilised palju kordi teineteisele otse vastu, tõusevad, kehad vastamisi, veest kõrgele välja, kõigutavad päid ja ulatavad teineteisele taimeosi. Veetaimedest ujuvpesa ehitab linnupaar üheskoos. Kurnas

84

on 3–4 muna, neid hauvad vanalinnud kordamööda. Vastkoorunud triibulised udusulis pojad suudavad küll kohe ujuda, aga sõidavad meelsasti vanemate seljas. Poegi toidetakse kalakeste ja veeputukatega. Paljud tuttpütid jäävad pesitsusalale talvitama. Tunnused. Pikkus 46–51 cm, mass 800–1400 g. Hundsulestikus tuttpütil on peas kaks musta suletutti ja kaela ümber roostepruun „krae”. Kael ja keha kõhupool on valged, seljapool must. Puhke sulestikus on nägu ja kael valged ning tutid vähemärgatavad. Häälitsus. Kärisev „grökkgrökk”. Elupaik. Seisuveekogud ja aeglase vooluga jõed, taimestikurohked vaiksed merelahed. Eestis tavaline Puhkesulestikus linnul on roosa nokk. haudelind ja läbirändaja.

4 Hallpõsk-pütt

z LK III

(Podiceps grisegena; pütlased) Kohtab sageli kalatiikidel. Hallpõsk-pütt on hea ujuja ja sukelduja. Suvel sööb ta põhiliselt veeputukaid ja nende vastseid, samuti limuseid, vähke ja konni. Talvel püüab ka kalu. Pesitseb tihedas roostikus, taimestikurohketel tiikidel ja madalatel järvedel. Pojad ronivad pärast koorumist vanemate selga. Seal veedavad nad suure osa oma päevast, kuni saavad 10–17 päeva vanuseks. Neljandal elunädalal hakkavad nad iseseisvalt toituma, aga vanematelt saavad nad süüa veel 2–3 nädalat. Tunnused. Pikkus 40–50 cm, mass 800–925 g. Hallpõsk-püti kael on lühem kui tuttpütil. Hundsulestikus on ta peaküljed ja kurgualune hõbedaselt hallid, kael punakaspruun ja nokatüvik kollane. Puhkesulestikus on kael hall. Häälitsus. Pulmamängu ajal häälitseb ruigavalt, häirimise korral kädistab. Elupaik. Pesitseb väikestel madalatel seisuveekogudel, talvel viibib ka suurematel järvedel. Eestis vähearvukas haudelind.


1

2

3

4


LINNUD

RUIKLASED JA KURGLASED 1 Rooruik

z LK III

(Rallus aquaticus; ruiklased) Ruigab põrsa moodi. Rooruik on üsna peiduline lind, kes silkab vilkalt ja osavalt kaldataimestikus, otsides söögiks vesilikke, veeputukaid, seemneid ja muid taimeosi. Paar ehitab roost ja sootaimedest pesa, mille kohale murtakse kõrvalkasvavatest taimedest „lehtla”. Kurnas on 6–10 muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Juba nädal pärast koorumist hakkavad pojad iseseisvalt toitu otsima. Tunnused. Pikkus 22–28 cm, mass 75–190 g. Pikk nokk ja silmad on punased. Seljapool pruun, mustjate laikudega, kurgualune ja kõhupool kiltkivihall kuni hallikassinine. Küljed silmatorkavalt mustavalgevöödilised. Häälitsus. Lühike terav häälitsus „tjük-tjük-tjük”, ka sea moodi ruigamine ning kiunumine ja korin. Elupaik. Roostik, lammisood.

2 Tait

z LK III

(Gallinula chloropus; ruiklased) Jookseb ujutaimede lehtedel. Oma pikkade varvastega suudab tait joosta vankuvatel ujutaimedel või ronida kaldapõõsaste okstel. Sööb õrnemaid taimeosi, rohttaimi, limuseid ja putukaid. Pesa on kaldakasvudesse peidetud, tihti tihedas kõrkjapuhmas. Kurnas on 5–10 muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Kesk-Euroopas on tait võõrliigi pesukaru tõttu jäänud üsna haruldaseks. Tunnused. Pikkus 32–35 cm, mass 250–500 g. Sulestik peaaegu üleni must, peas erepunane laubakilp, nokk punane ja kollase tipuga, jalad rohelised. Ujumisel jõnksutab pead. Häälitsus. Peamiselt terav häirehüüd „ikk-ikk”. Elupaik. Seisu- või aeglase vooluga veekogud, ka tiheda taimestikuga merelahed.

3 Lauk

z

(Fulica atra; ruiklased) Kesk-Euroopas väga arvukas veelind. Lauk 100

sööb limuseid ja rohtu. Kesk-Euroopa laugud veedavad talve kohapeal, Eesti omad aga siirduvad lõunasse. Märtsis läheb laukudel paariliste pärast ägedaks heitluseks, mille käigus lüüakse rivaale jalgadega vastu rinda. Pesa on roost, kõrkjatest ja

hundinuiadest kogukas ehitis. Kurnas 6–10 muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Tunnused. Pikkus 36–38 cm, mass 650–950 g. Lauk on täiesti must, laubakilp ja nokk valged, silmad punased, jalad rohekad. Pikkadel varvastel on lainjad nahalapid. Lendu tõusuks jookseb mööda vett. Häälitsus. Isase hüüd on metalne lühike „piks”, emane häälitseb haukuvalt „köv”. Elupaik. Rikkaliku kaldataimestikuga järvedel, ka madalatel merelahtedel.

4 Rukkirääk

z LK III

(Crex crex; ruiklased) Kaugele kostev rääksumine. Suurema osa elust veedab rukkirääk maapinnal, ka ohu eest põgeneb ta joostes. Sööb putukaid, rohttaimi ja seemneid. Pesitseb niitudel maapinnalohus, kurnas on kuni 10 muna. Pojad on pesahülgajad. Talvitab Aafrika kaguosas, naaseb meile alles mai teisel poolel. Tunnused. Pikkus 16–18 cm, mass 150 g. Sulestik hallikas-kollakaspruun, seljal tumedate tähnide read, nokk lühike. Häälitsus. Rääksumine. Häälitseb enamasti videvikus ja öösel. Elupaik. Niidud, luhad, viljapõllud.

5 Sookurg

z LK III

(Grus grus; kurglased) Eluaegne paar. Märtsi keskpaiku kohtuvad linnud pesitsuspaikades ja algab vaatemänguline kuretants. Kured hüplevad ringi, ajavad tiibu kohevile ja kummardavad. Sookurg kogub pesaks madala taimehunniku, kuhu muneb kaks muna. Kulukate kaitseabinõude tulemusena on Kesk-Euroopas mitmel pool sookurgede arvukus taastunud. Tunnused. Pikkus 114–130 cm, mass 4–7 kg. Suurim kureline. Sulestik peamiselt hall, tagaseljalt ripuvad üle saba pikad puhmjad ilu- ehk ehissuled. Valjasriba, laup ja kiiru eesosa sulgedeta ja musta nahaga. Kuklal ja kiiru tagaosas erepunane paljas laik. Häälitsus. Mänguajal ühine pasundus „krüikruu-krüi-kruu”. Rännul kluugutamine. Elupaik. Soostunud alad, lammimetsad.


1

2

3

4

5


KAJAKLASED

LINNUD

1 Kaljukajakas (Rissa tridactyla; kajaklased) Avamerekajakas. Pesitseb Põhja-Atlandi kaljurannikuil. Ainus Kesk-Euroopa kaljukajakakoloonia asub Helgolandil. Pesitsusvälisel ajal järgnevad kaljukajakad kalaparvedele. Kurnas on 1–2 muna. Pesa paikneb kaljueendil. Tunnused. Pikkus 38–40 cm. Labatiib (1a) muust mantlist tunduvalt heledam. Tiivaotsad on üleni mustad (1b). Nokk kollane, jalad tumedad. Häälitsus. Kime hüüd „kevi-peeak”. Pesapaigas väga häälekas. Elupaik. Pesitseb suurte kolooniatena rannakaljudel.

2 Naerukajakas

z

(Larus ridibundus; kajaklased) Euroopa arvukaim kajakas. Naerukajakad on kõige kohanemisvõimelisemad kajaklased. Toitu leiavad nad prügilatest, settebasseinidest ja värskelt küntud põldudelt. Nad on väga valvsad ja peletavad pesaründajat kõva kriiskamisega. Kurnas on 2–4 muna, neid hauvad mõlemad vanalinnud. Tunnused. Pikkus 38–40 cm, mass 205–340 g. Nokk tumepunane, jalad punased. Suvel on pea šokolaadpruun, talvel valge, ainult kõrvaalalaigud on mustad. Häälitsus. Kriiskav „kvärr” või „krrrija”. Elupaik. Pesitseb kolooniana nii mageveekogude ääres kui ka rannaroostikes. Eestis tavaline haudelind.

3 Kalakajakas

z

(Larus canus; kajaklased) Laevasaatja. Pesitsusvälisel ajal lendavad kala-

110

kajakad isegi sügavale sisemaale. Kalakajakas sööb kalu, veeselgrootuid, putukaid, nende vastseid, ussikesi ja limuseid. Kurnas on kuni kolm muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Tunnused. Pikkus 38–44 cm, mass 315–580 g. Mantel hall, tiivaotsad mustad, ülejäänud keha puhasvalge. Nokk ja jalad rohekaskollased. Häälitsus. Kile „ä-ä-ä-iii-ä” sarnaneb hõbekajaka omaga, ent on kõrgem.

Elupaik. Pesitseb peamiselt ranna lähedal vanaluidetel, nõmmedel ja rannaniitudel ning laidudel. Eestis harilik haudelind.

4 Hõbekajakas

z

(Larus argentatus; kajaklased) Arvukas ja suur. Hõbekajakad pesitsevad ennekõike rannikul. Mõlemad vanalinnud hauvad vaheldumisi 2–3 muna. Toitu nõudvad pojad toksivad vanalinnu punast nokalaiku, mispeale too söögi välja öögatab. Tunnused. Pikkus 55–67 cm, mass 640–1700 g. Mantel sinakashall, erekollane nokk silmahakkava punase laiguga, iiris kollane, jalad lihakarva roosad. Väga sarnasel koldjalg-hõbekajakal (Larus cachinnans) on kollased jalad ja tiivatippudel vähem valget. Häälitsus. Valjult näuguv või rõkkav „kiija-kiijakliia-kjau” või kogelev „gagaga”. Elupaik. Sagedamini Põhja-Euroopa rannikuil, laukarabadel ja suurtel järvedel. Külastab sageli prügilaid. Eestis harilik haudelind.

5 Tõmmukajakas

z LK II

(Larus fuscus; kajaklased) Tume mantel, kollased jalad. Pesitseb tihti koos hõbekajakatega, ent koloonia serval. Tõmmukajakad püüavad avamerel kalu, rannavees haaravad limuseid ja vähke, maismaal jahivad hiiri või rüüstavad teiste veelindude pesi. Kolme järeltulija eest hoolitseb ainult ema. Nii nagu teisedki suured kajakad, saab tõmmukajakas täiskasvanu sulestiku alles 4. eluaastal. Tunnused. Pikkus 52–67 cm, mass 640–930 g. Sarnaneb hõbekajakaga, kuid on mõnevõrra väiksem ja tumehalli (Lääne-Euroopas) või mustjashalli (Skandinaavias) mantliga. Jalad kollased. Merikajakas (6.; Larus marinus; z) on suurim kajakas, tal on peaaegu must mantel ja jalad on lihakarva. Häälitsus. Enamasti kare „oukouk”. Elupaik. Põhja-Euroopa. Eestis väikesearvuline haudelind. Pesitseb meil üksnes avamerelistel saartel.


1a

2

1b

3

4

5

6


LINNUD

PÕÕSALINDLASED, KÄBLIKLASED JA KÄRBSENÄPLASED 1 Pöialpoiss

z

(Regulus regulus; põõsalindlased) Euroopa väikseim lind. Linnu kerge keha võimaldab toidujahil läbi uurida peenemadki oksaraod. Pöialpoisi saagiks on okaste vahele peitunud putukad ja lehetäid. Pöialpoisid ehitavad keraja pesa kuuse või nulu oksale, sidusmaterjaliks on ämblikuvõrk. Tunnused. Pikkus 8,5–9,5 cm, mass 4–7 g. Keha pisike ja ümar. Kiird kollane, oranžpunase kesktriibuga. Silmad suured ja tumedad. Seljapoolelt oliivroheline, tiivad kahe heleda küüdusega. Emaslinnu kiird on kollane. Häälitsus. Ülikõrge vilistav laul, sageli korratav „si si-vi-si si-vi”. Elupaik. Okasmetsad, okaspuudega pargid.

2 Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapilla; põõsalindlased) Väga pöialpoisiga sarnane lind. Toiduotsingul on lääne-pöialpoiss hästi vilgas. Nii nagu pöialpoiss, peab ka tema päevas sööma oma kehamassiga võrdse hulga putukaid ja suvel toitma veel 8–10 poega. Tunnused. Pikkus 9–10 cm, mass 4–7 g. Erinevalt pöialpoisist on tal valge valjasriba ja valge kulmutriip ning must silmatriip. Isasel on oranž, emasel kollane kiird. Häälitsus. Kõrge hüüd „sisisi”, kuid häälitseb pöialpoisist siiski veidi madalamalt. Elupaik. Leht- ja segametsad, pargid. Eestis haruldane eksikülaline.

3 Käblik

z

(Troglodytes troglodytes; käbliklased) Väikese linnu uskumatult vali laul. See tilluke lind vilksab läbi alusrinde. Enamasti istub ta puuderisul ja rõkkab uskumatult kaugele kostvalt laulda. Isane ehitab mitu suhteliselt suurt kerajat pesa. Emane valib nendest ühe ja vooderdab selle pehmeks. Kui 5–7 poega on koorunud, „flirdib” isane kohemaid teiste emastega. 144

Tunnused. Pikkus 9–10,5 cm, mass 8–11,5 g. Keha on väike ja ümar, sulestik tumepruuni viirutusega. Saba lühike, enamasti püsti. Häälitsus. Hüüab valjult „tikktikktikk”. Laul on tähelepanuväärselt kõlav ja vali, rõkkavate trillerdustega. Elupaik. Metsade alusrindes, metsatukkades, parkides ja aedades.

4 Hall-kärbsenäpp

z

(Muscicapa striata; kärbsenäplased) Püüab putukaid lennul. Hall-kärbsenäpp istub oma vaatluskohal sirgelt. Sealt stardib ta putukate järele, sooritades artistlikke püügilende. Pesapaiga suhtes ei ole valiv, sageli on pesa kusagil müüriorvas, sarikatalal ja räästaaluses. Tunnused. Pikkus 13,5–15 cm, mass 13–19 g. Seljapoolelt pruunikashall, peas on pikitriibud, kõhupoolelt helevalkjas peente tumedate joontega. Häälitsus. Hüüab teravalt „tsiit”. Elupaik. Vanad lehtpuuenamusega metsad, pargid, aiad.

5 Must-kärbsenäpp

z

(Ficedula hypoleuca; kärbsenäplased) Asustab meelsasti pesakaste. Must-kärbsenäpp konkureerib pesaõõnsuste pärast tihaste ja aed-lepalinnuga. Pesamaterjaliks on kuivanud lehed ja vooderdiseks vill, karvad ja suled. Tunnused. Pikkus 12–13,5 cm, mass 10–17 g. Seljapoolelt must, laubal valge tähn, tiival valge küüdus, kõhupoolelt puhasvalge. Emaslind on hallikaspruun. Kaelus-kärbsenäpp (Ficedula albicollis) sarnaneb must-kärbsenäpiga, kuid erineb temast valge kaeluse poolest. Häälitsus. Kutsehüüd „bitt”, laul vahelduv, tõusvas ja langevas toonis „tsüli-tsüli-vüdje-vüdje-tsekevii”. Elupaik. Vanade kõrgete puudega tihedad lehtmetsad, ka pargid ja aiad.


1

2

3

4

5


LINNUD

KULDNOKLASED, PEOLEOLASED JA VARBLASLASED 1 Kuldnokk

z

(Sturnus vulgaris; kuldnoklased) Osav matkija. Erinevalt musträstast kuldnokk ei hüple, vaid jookseb kõikuval sammul. Eestis on kuldnokk esimesi kevadekuulutajaid. Kuldnokk on seltsinguline lind. Suluspesitsejana valib ta endale kas puuõõne, rähni vana pesakoopa või pesakasti. Kuldnokkadel esineb pesaparasiitlust, mille puhul munetakse ka liigikaaslaste pessa. Et poleks aru saada, kõrvaldab lind pesast enne ühe muna. Kurnas on 4–8 muna. Pärast poegade sirgumist koonduvad linnud parvedesse ja ööbivad peamiselt roostikes. Rändel võivad kuldnokaparved koosneda tuhandetest isenditest. Tunnused. Pikkus 19–22 cm, mass 60–96 g. Nokk kollane, pesitsusajal on isaslinnul rohekalt ja lillakalt helkiv must sulestik. Talvel on nokk tume ja sulestik kollakasvalgete tähnidega kirjatud. Häälitsus. Segu vilistavatest, laksutavatest ja vurisevatest stroofidest. Jäljendab teisi linde, aga ka tehishelisid (nt kana kaagutamist ja värava kriuksumist). Ka emaslind laulab. Elupaik. Metsaservad, viljapuuistandikud, pargid, aiad. Kuldnokad võtavad pesakastid kiiresti omaks. Talveks siirduvad Eesti kuldnokad Madalmaadesse.

2 Peoleo

z

(Oriolus oriolus; peoleolased) Külaline troopikast. Hoolimata peoleo silma-

154

torkavast sulestikust on ta raskesti avastatav, sest tegutseb kõrgel puuladvas. Oma troopilise perekonna ainsa liigina elab peoleo meil maist augusti lõpuni. Toitub putukatest, marjadest ja puuviljadest. Isane ja emane punuvad pesa rohust ja niinekiududest ning kleebivad materjali süljega kokku. 2–5 munaga pesa ripub nagu kauss okste harunemiskohas. Tunnused. Pikkus 22–25 cm, mass 68–84 g. Isasel on pea, selg ja kõht säravkollased, tiivad mustad, saba must kollaste ääristega. Emane on seljapoolelt rohekas, kõhupoolelt pikitriipudega helehall, tiivad ja saba pruunikasmustad. Häälitsus. Laul eriti kõlav ja vilehäälne „di-düalüo” (eestlane kuuleb „vihmaga vilu”). Mõlemad sugupooled häälitsevad aeg-ajalt kräunuvalt.

Elupaik. Vanad lehtmetsad, suured pargid, kuivad männikud ja puisniidud.

3 Koduvarblane

z

(Passer domesticus; varblaslased) Maailmavallutaja. Koduvarblased on inimesekaaslejad ja elutsevad asulates. Koos inimesega on nad vallutanud peaaegu kogu maailma ning tänapäevaks on nad levinud Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse ning Austraaliasse. Koduvarblased on seltsingulised linnud. Eestis pesitsevad nad 2–3 korda aastas, kurnas on 4–6 muna. Poegi toidetakse lehetäide, tõukude ja mardikatega. Oma sulestikku puhastavad varblased mitte ainult veesuplusega, vaid kümblevad meelsasti ka tolmus, et nugilistest vabaneda. Tunnused. Pikkus 14–16 cm, mass 29–38 g. Isasel on hall pealagi, ruske kukal, helehallid põsed ja must kurgualune. Selg on ruske, mustade laikudega ja kõhupool helehall (3a). Emase sulestik on hallikaspruun ja ilma musta kurgualuseta (3b). Häälitsus. Sirtsuvad häälitsused. Elupaik. Külades, linnades, taludes.

4 Põldvarblane

z

(Passer montanus; varblaslased) Must põselaik. Põldvarblase leviala ulatub Euroopast Atlandi ookeani äärest Jaapanini. Seltsinguline lind. Põldvarblaste askeldavaid parvi võib näha näiteks taluõuede hekkides ja marjaaedades. Lõuna- ja Ida-Aasias on põldvarblased puhtalt linnalinnud, Euroopas seevastu ei pea nad linnaruumist lugu. Põldvarblased on suluspesitsejad ning asustavad rähnide mahajäetud pesaõõnsusi, kaldapääsukeste pesaurge ja ka pesakaste. Pesa on kerajas, selles kasvab üles 3–7 poega. Eestis pesitseb põldvarblane 2–3 korda aastas. Tunnused. Pikkus 14–16 cm, mass 22–24 g. Isasja emaslind on sarnased. Pea kastanpruun, valkjashallil taustal on hästimärgatav must põselaik. Seljasuled must-pruunitähnilised väikeste valgete suleääristega. Häälitsus. Lennulaul „tšikktšikk” ja muud sirtsuvad häälitsused. Elupaik. Metsatukad, linnaservapuistud ja taluõuede puudesalgad.


1

2

3a

3b

4


ROOMAJAD

NASTIKLASED JA RÄSTIKLASED 1 Harilik nastik

z LK III

(Natrix natrix; nastiklased) Pea külgedel kollased laigud. Nastik tunneb end hästi veekogu läheduses. Seda kartlikku madu võib näha ujumas eriti hommikutundidel. Ta püüab peamiselt konni. Inimesele on nastik täiesti ohutu. Kui teda hirmutatakse, eritab ta haisvat nõret, suurema ohu korral teeskleb surnut, lamades selili, keel suust ripakil. Sigib munadega, kurnas on umbes 30 muna. Vastkoorunud on 12–14 cm pikkused. Tunnused. Isane on 55–75 cm, emane 85–150 cm pikkune. Pea külgedel on kollane, vahel valge poolkuukujuline laik. Selg kiltkivihallist pruunini, mustade laikudega. Kõhupoolelt määrdunudvalge mustaruudulise mustriga. Eesti isendid on terashallid või mustad, kõht on sageli ilma mustrita. Pupillid ümmargused. Elupaik. Lombid, tiigid, ojad, järved, lammimetsad, niisked aasad, mererannik. Euroopas kõige enam põhja poole levinud madu. Eestis esineb teda enim lääneosas.

2 Veenastik (Natrix tesselata; nastiklased) Seljal laigumuster. See inimesele ohutu nastik asustab sooje paiku ja on levinud enim LõunaEuroopas. Poolveelise eluviisiga madu, püüab oma saagi veest. Sööb kalu, vesilikke ja kulleseid. Suvel muneb emane kohevasse pinnasesse 15–37 muna. Vastkoorunud on 14–25 cm pikkused. Tunnused. Isane üle 80 cm pikkune, emane on isasest suurem. Pea väike, kitsas ja terav. Värvus on varieeruv, seljapoolelt võib olla oliivjas, pruunikas, sinakas- või hallroheline, kollakas. Kogu kehal on tumedate täppide ja rombidega muster. Kõhupoolelt heledam, kahe korrapäratu triibuga. Elupaik. Kalarikaste jõgede ja järvede kaldaalad. Enamiku ajast veedab vees.

3 Harilik silenastik 166

(Coronella austriaca; nastiklased) Kugistab ka suurt saaki. See arg madu elab kuivadel soojadel aladel. Jahib sisalikke (sh vaskusse), pisiimetajaid ja vahel ka linde, põimib end

saagi ümber ning muljub surnuks. Kitsikusse aetult hammustab. Ei ole mürgine. Paaritub kevadel. Hilissuvel toob emane ilmale 2–16 täielikult väljaarenenud, 12–21 cm pikkust järglast. Tunnused. Pikkus 60–95 cm. Isane on väiksem. Seljapoolelt hall, pruun või oliivikarva, väikesed tumedad täpid ja laigud paiknevad ridadena (3a). Kõhupoolelt tume, peenikeste täppidega. Peas on väga iseloomulik tume triip („päitsed”), mis kulgeb ninasõõrmest üle silma kaelani (3b). Pupillid ümmargused. Elupaik. Liivane küngasmaastik, nõmmed ja kuivad metsalagendikud.

4 Harilik rästik

z LK III

(Vipera berus; rästiklased) Seljal selge siksaktriip. Rästik on päevaloom. Varajastel hommikutundidel lebab päikese käes, et end pärast jahedaid öid üles soojendada. Kütib päeva sees pisiimetajaid ja sisalikke, surmates neid mürgihammustusega. Täiskasvanud inimesele on rästiku mürk üsna mõjus, kuid surmajuhtumeid tuleb ette harva. Rästikutel on tavapärased paaritumispaigad, kuhu talveunest ärganud maod suunduvad. Esimesena jõuavad kohale isased, kes hakkavad omavahel emaste pärast võitlema. 8–10 nädala möödudes sünnitab emane 3–18 täielikult väljaarenenud poega. Talveuni kestab oktoobrist märtsini. Tunnused. Isane on 40–55 cm, emane 50–65 cm pikkune. Keha jäme, pea lame. Isased on ülalt kas valkjad või terashallid, musta siksaktriibuga, emased aga pruunikad või punakad tumepruuni siksaktriibuga. Mõnes piirkonnas on levinud täiesti mustad rästikud, kellel on siksaktriip vaevunähtav. Noored isendid on enamasti punakad. Pupillid püstised. Kesk-Euroopas on laialt levinud aspisrästik (5.; Vipera aspis), tema seljal on kuklast sabatipuni tumedad põikilaigud ja ninamik on selgelt ülespoole pöördunud. Elupaik. Sood, nõmmed, välud, metsaservad. Mägedes ka rusuväljad ja mägiaasad kuni puupiirini.


1

2

3b 3a

4

5


SISALIKLASED JA VASKUSLASED

ROOMAJAD

1 (Harilik) müürisisalik (Podarcis muralis; sisaliklased) Armastab kiviseid elupaiku. Pärast hommikust päikesevanni läheb see kärme sisalik putukaid ja ämblikke püüdma. Suvel matab emane mitmel korral 2–10 muna pinnasesse, kus pojad kooruvad päikesesoojuses. Talveuni kestab novembrist märtsini. Tunnused. Pikkus 18–20 cm (koos sabaga). Pea on lame, eest teravnev. Saba on tipust peenike. Selg pruunikashall tumeda triibuga (1a), võib olla ka rohekas (1b) või veel muud karva. Isasel on mustad tähnid või võrejas muster. Kõht valkjaskollane või punakas, vahel ka oranži marmormustriga. Sugupooled on väliselt sarnased. Elupaik. Kesk-Euroopas väga päikeselistes paikades. Viibib tihti asulate lähedal.

2 Kivisisalik

z LK II

(Lacerta agilis; sisaliklased) Eestis hajusalt levinud. Kivisisalikud püüavad putukaid. Mai lõpul või juuni algul matab emasisalik liivasse 4–14 muna. Pojad kooruvad 7–12 nädala pärast. Kivisisalikud magavad talveund kuivades urgudes. Tunnused. Pikkus kuni 25 cm (koos sabaga). Keha jässakas, pea väga lühike ja lame. Isasel on küljed rohelised, emasel pruunid. Seljal heledate laigukestega tume triip. Kõhupoolelt on isane heleroheline, emane valkjas. Isasel on kõhupoolel rohkem tumedaid tähne kui emasel. Elupaik. Raudteetammid, teeservad, hekid, nõmmed. Suuremas osas Euroopas.

3 Rohesisalik (Lacerta viridis; sisaliklased) Suur ja kirju. Kuigi rohesisalik on suuremas osas

168

Kesk-Euroopas laialt levinud, on ta mitmel pool Saksamaal ja Poolas väga haruldane. Arg ja uskumatult nobe. Kütib maapinnal putukaid, vihmausse ja tigusid, ka näriliste pisikesi poegi. Maikuus matab emane pinnasesse 6–23 muna. Pojad kooruvad 7–15 nädala pärast. Rohesisalikud magavad talveund mitmesugustes urgetes, ka näriliste pesades. Lõuna-Euroopas on mõnevõrra sageda-

sem lääne-rohesisalik (Lacerta bilineata), kuid tema ei ole nii sigiv kui rohesisalik. Tunnused. Isane koos sabaga kuni 35 cm, emane kuni 33 cm pikkune, suurema osa kehast moodustab saba. Isane on seljapoolelt roheline. Emaste värvus on varieeruvam – pruun, laiguline ja ühtlaselt roheline. Kõht kollakas. Isase kurgualune on sinine. Elupaik. Poolkuivad rohumaad ja metsalagendikud, hekid.

4 Arusisalik

z LK III

(Zootoca vivipara; sisaliklased) Euroopa kõige põhjapoolsem sisalik. Arusisalik elab Kesk- ja Põhja-Euroopas ning on teistest sisalikest kõige vähem külmatundlik. Ta on poegija, mis näitab kohanemist jaheda elupaigaga. Emaüsas areneb 3–10 viljastatud muna, sündides purustavad pojad munakoore. Tihti võtab arusisalik puutüvel päikest. Püüab ämblikke ja maapinnaputukaid. Talveund magab kuivades pinnase urgetes. Varem kandis ladinakeelset nimetust Lacerta vivipara. Tunnused. Pikkus koos sabaga kuni 18 cm. Seljapoolelt pruunikas valgete tumedas raamistikus laikude ja triipudega. Isane on kõhupoolelt oranž mustade täppidega, emane sidrunkollane, täppideta. Elupaik. Niisked metsaservad, välud, nõmmed, rabad. Eestis väga tavaline.

5 Vaskuss

z LK III

(Anguis fragilis; vaskuslased) Jalutu sisalik. Vaskuss on aktiivne ennekõike hämaras või sooja pilves ilmaga. Päeva veedab ta kusagil kivi all või näriliste maa-alustes käikudes. Sööb nälkjaid, vihmausse, ämblikke ja aeglasi putukaid. Hilissuvel toob ilmale 5–25 poega. Talveund magab koos liigikaaslastega kobaras juurte all. Tunnused. Pikkus koos sabaga kuni 50 cm, enamasti väiksem. Keha kuldse läikega, jalad puuduvad, pea nagu teistel sisalikel. Isane on ühevärviline. Emane tumepruunide külgedega, mõnel on tume seljatriip. Elupaik. Niisked rohumaad, välud.


1a

1b

2

3

4

5


KAHEPAIKSED

KÄRNKONLASED, MUDAKONLASED JA KETASKEELKONLASED 1 Harilik kärnkonn

z LK III

(Bufo bufo; kärnkonlased) Euroopa kõige tavalisem kärnkonn. Läheb saagijahile videvikus, aga sooja vihmase ilmaga ka päevasel ajal. Sööb putukaid ja nälkjaid. Kevadel rändavad kärnkonnad massiliselt kudemisveekogudesse. Emane koeb kaks ligi 5 m pikkust 2000–8000 munaga kudunööri. Kullesed kooruvad kahe nädala pärast. Vaenlase eest kaitseb kärnkonn end vastiku maitsega valge nahaeritisega. Tunnused. Emane kuni 15 cm, isane kuni 8 cm pikkune. Kehaehitus on tugev. Pea on lai, ninamik ümar, silma vikerkest oranž ja pupill horisontaalne. Nahk on väga näsaline. Enamasti ühtlaselt värvunud, seljapoolelt tavaliselt pruunikas, kõhupoolelt hallikas. Elupaik. Metsad, hekid, rohumaad, aiad.

2 Juttselg-kärnkonn ehk kõre

z LK I

(Bufo calamita; kärnkonlased) Eestis haruldaseks jäänud kärnkonn. Kõre tegutseb videvikus ja öösel. Toitub põhiliselt putukaist. Tagajalad on lühikesed, kärnkonnadele omaselt ta eriti ei hüppa, pigem jookseb vaenlase eest ära. Emane koeb lompi kudunööridena 2000–4000 muna. Kõred hakkavad „laulma” tavaliselt öösel ja teevad seda kooris. Tunnused. Pikkus kuni 10 cm; emane on suurem. Jässakas. Selg rohekaspruunilt marmorjas, tihti punakate näsadega. Selja keskel erekollane pikitriip. Kõht pruunikate laikudega. Silma vikerkest hõbejaskuldne, pupill horisontaalne. Elupaik. Eelistab kuiva liivast pinnast. Eestis oma levila põhjapiiril.

3 Rohe-kärnkonn

z LK I

(Bufo viridis; kärnkonlased) Eesti kõige ohustatum kahepaikne. Enamasti

172

ööaktiivne rohekärnkonn eelistab kuivi maastikke. Liigub kiirete lühikeste hüpetega ja võib ronida. Sööb usse, tigusid ja putukaid. Isased „laulavad” öösel kooris. Aprillist juunini koeb emane tiikidesse ja ajutistesse veekogudesse kudunöörina 1000–2000 muna. Tunnused. Isane kuni 8 cm, emane 10 cm pikkune. Seljal on heledal põhjal sageli tumeroheline

laigumuster ja väikesed punakad näsad, kõhupoolelt valkjas kuni kreemjas. Elupaik. Luited, liivakarjäärid. Eestis oma levila põhjapiiril.

4 Harilik mudakonn

z LK II

(Pelobates fuscus; mudakonlased) Lõhnab küüslaugu järele. Päevaks kaevub mudakonn liivapinnasesse. Öösel püüab putukaid, ämblikke ja tigusid. Aprillis-mais koeb emane umbes 1000 muna ning paigutab laia kudulindi veetaimedele. Kullesed on kuni 13 cm, vastmoondunud noored aga ainult 2–4 cm pikkused. Tunnused. Pikkus kuni 8 cm, emane on suurem. Keha matsakas. Kollakaspruun selg oliivpruunide laikudega. Kõht valge. Silma vikerkest vasekarva. Elupaik. Liiva- ja savipinnasega alad.

5 Harilik köidikkonn (Alytes obstetricans; ketaskeelkonlased) Häälitseb meloodiliselt. Isane kannab emase koetud kudunööre ümber tagajalgade umbes kolm nädalat. Vahetult enne kulleste koorumist viib isane kudunöörid vette. Köidikkonnade „koorilaul” meenutab kirikukellade helinat. Tunnused. Pikkus 4,5 cm. Keha jässakas, jalad lühikesed. Selg kollakaspruunikas kuni oliivjas, tumedate rohekate punaste laikudega. Kõht on valkjas. Silmad punnis ja vertikaalse pupilliga. Elupaik. Kivimurrud, kruusa- ja liivakarjäärid.

6 Kollakõht-unk (Bombina variegata; ketaskeelkonlased) Must-kollane kõhumuster. Päeval tegutsev seltsinguline konn. Ohu korral näitab oma must-kollast kõhtu ja eritab mürgist, ilgelt haisvat nahanõret. Unk koeb kolm korda aastas. Tunnused. Pikkus 4–5 cm. Keha lame, nahka katavad näsad. Seljapoolelt hallikaspruun. Kõht kollase-musta laigumustriga. Punakõht-ungi (7.; Bombina bombina) kõht on punase-mustalaiguline. Ungid häälitsevad „pumpavalt”. Elupaik. Lammialad, väikeveekogud. Talvitavad maismaal.


1

2

4

3

6

5

7


ANGERLASED, HAUGLASED JA LÕHILASED

KALAD

1 Atlandi lõhi

z (Salmo salar; lõhilased)

Vääriskala. Lõhi on siirdekala, ta rändab kudemiseks merest jõkke. Suguküpsed kalad ujuvad suvel jõgede suudmeisse ja lõpetavad toitumise. Sealt hakkavad nad novembris-detsembris ülesvoolu tõusma, sageli ligi 4 m kõrgusi jugasid hüppega ületades. Koeb selge külma veega ja kruusapõhjaga jões. Emakala kaevab sabauime abil 1–2 nädala jooksul pesalohu, isane laseb sinna koetud munadele niisa peale ja need kaetakse kruusaga. Ühe kudemisperioodi jooksul võib emane kaevata mitu pesalohku. Pärast kudemist on kalad väga kurnatud, paljud surevad ja merre pöörduvad tagasi vaid vähesed. Siiski on teada ka selliseid lõhesid, kes on kuni neli korda kudenud. Veetemperatuurist sõltuvalt kooruvad vastsed 90–191 päeva pärast. Moone on maikuus. Noorjärgud, nn tähnikud, viibivad jões 1–4 aastat ja laskuvad kevadisel ajal merre, kus nad 2–4 aasta jooksul jõudsalt kasvavad. Läänemeres ulatuvad toitumisränded mere lõunaosani. Lõhed koevad oma sünnijões. Maitsva liha tõttu kasvatatakse lõhet palju sumpades. Tunnused. Pikkus kuni 153 cm. Eesti kiirekasvulisim kala. Keha käävjas. Sabavarrel rasvauim. Meres seljalt hõbejassinakasroheline, külgedelt hõbejas ja kõhult valge, keha ülaosas üksikud tumedad täpid. Kudemisajal jões hallikaspruuni kuni roosakat värvi, külgedel ja peas on punased ning oranžid tähnid, isaste alalõual kõhrest konks. Elupaik. Meri, kudemise ja noorjärkude ajal puhta veega jõed. Eestis on teada kümmekond kudejõge.

z (Coregonus lavaretus lavaretus; lõhilased) Tundlik veereostuse suhtes. Merisiig on külma2 Merisiig

lembene poolsiirdekala, osa koeb meres, osa siirdub jõgedesse. Kudemisaeg oktoobri keskelt detsembri alguseni. Peaaegu läbipaistvad vastsed kooruvad jäämineku järel. Umbes 1,5 kuu pärast toimub moone. Täiskasvanud isendid söövad põhjaloomi, vastsed loomset hõljumit.

198

Tunnused. Pikkus 70 cm. Seljapoolelt sinkjasoliivjas, küljed hõbejad. Pea väike. Silmad on hõbedakarva. Sabavarrel rasvauim. Kudemisajal on isastel piimjas helmeskate. Elupaik. Läänemeres enim kesk- ja põhjaosas. Eesti rannikumeres kõikjal.

3 Rääbis

z

(Coregonus albula; lõhilased) Eestis oma levila lõunapiiril. Rääbis on juba vastseeast peale parvekala. Liigub põhjalähedases avavees. Toitub hõljumiloomadest, putukavastsetest ja kalamaimudest. Hakkab kudema hilissügisel, kui vesi on üpris külmaks läinud. Vastsed on läbipaistvad. Moone toimub aprillis. Rääbis on väga tundlik vee reostuse suhtes. Tunnused. Pikkus kuni 45 cm. Keha sale, seljapoolelt sinakasrohekas või hallikas, küljed ja kõht hõbedased. Sabavarrel väike rasvauim. Elupaik. Eestis Peipsis, Võrtsjärves ja asustatuna Saadjärves ning Ülemiste järves. Vähesel määral Narva lahes.

4 Meritint

z

(Osmerus eperlanus; tintlased) Lõhnab kui värske kurk. Külmalembene poolsiirdekala, tuleb varakevadel merelahtedesse jõgede suudmealadele või jõgedesse ülesvoolu kudema. Vastsed kooruvad 4–6 nädala pärast, nad toituvad loomsest hõljumist. Maimud söövad põhjaloomi, täiskasvanud kalad aga vähemaid kalu ja kalamarja. Tunnused. Pikkus 25–46 cm. Keha sale, sabavarrel väike rasvauim, seljapoolelt hallikasroheline, külgedel lai hõbejas vööt, kõht hele. Sabauim sügava väljalõikega. Soomused on lõdvalt kinnitunud, uimed ja mõnikord ka muu osa kehast läbipaistvad. Kudemisajal on kehal helmeskate. Elupaik. Rannikumeri. Eestis kõige enam Pärnu lahes.


1


PUTUKAD

TUTLASED 1 Kuututlane

z

4 Sipelgtutlane

(Stauropus fagi; tutlased) Veider röövik. Terve päeva puhkab see libli-

val oksal ja ta kollased laigud matkivad pehkinud oksa murdumiskohta. Röövikud elavad seltsinguina lehtpuudel. Tunnused. Tiibade sirulaius 48–65 mm. Tiivad hallid, ümara kollase tipulaiguga. Pea ja rindmiku eesosa samuti kollased. Röövik on kollane ja peene musta triibuga. Elupaik. Metsaservad, võsad. Sage. Maist augustini.

kas kokkuseatud eestiibadega ja lükkab tagatiivad peaaegu poolenisti külgedelt eestiibade alt välja. Nii on näha varjevärvuses tagatiibade ülapoolt. Röövikul on väga ebatavaline, uskumatu kehaehitus. Tunnused. Tiibade sirulaius 45–64 mm. Eestiivad hallikaspruunid või hallid, tihti heledatest sakilistest vöötidest ääristatud tumeda keskväljaga (4a). Tagatiibade eesmine osa on nagu eestiivad, tagapool ühtlaselt hall. Röövikul on tugevasti veninud teine ja kolmas jalapaar ning nuiakujuliseks paksenenud tagatipp, mis jaguneb kaheks (4b). Puhkeasendis on tal nii keha esimene kui ka tagumine ots kergitatud ja nõnda meenutab ta röövritsikalist. Elupaik. Eelkõige metsades ja parkides, pöökidel. Peaaegu kõikjal üsna sage. Maist juulini.

2 Nokktutlane

z

(Pterostoma palpina; tutlased) Kaks põlvkonda aastas. See ööaktiivne liblikas puhkab päeval oksal ja oma erakordse välimusega näeb välja kui puutükk. Röövik toitub peamiselt haabadel, raagremmelgatel ja vitspajul. Tunnused. Tiibade sirulaius 35–52 mm. Tugevasti pikenenud alahuulekobijad on puhmjalt karvased, otse ette suunatud. Tiivad helepruunid, vaid kerge joonisega. Röövik on heleroheline, külgedel valge triip. Elupaik. Lehtpuud, põõsad. Maist juulini.

3 Suur-harksaba

z

(Cerura vinula; tutlased) Muljetavaldav röövik. Ohustatuna tõmbab röövik pea tahapoole üles, nii et paistab punane kahe musta silmlaiguga ringmõigas. Sabahargi otstest sopistab ta välja punased juhad ja pritsib ründajale kuni 30 cm kauguselt peale sipelghapet. Tunnused. Tiibade sirulaius 58–75 mm. Tiivad valkjashallid, äärtel kitsad mustad kaarjad jooned (3a). Röövik on heleroheline, tumedamal seljal mustjaspruun valge ääristusega muster, mis keha keskel jätkub kolmnurksena. Pikk sabahark (3b). Elupaik. Peamiselt mõnevõrra niiskeis paigus papli või paju olemasolul. Maist juulini.

228

z

(Phalera bucephala; tutlased) Elus oks. See ööaktiivne liblikas puhkab päe-

5 Tamme-võrgenditutlane (Thaumetopoea processionea; tutlased) Halva kuulsusega röövikud. Varem oli see liik Kesk-Euroopas haruldane, aga kahekümne aastaga on laialt levinud. Mõnel aastal esineb masspaljunemist. Palja silmaga nähtamatuid kõrvekarvakesi saab röövik lendu lasta ning need võivad tekitada nahal raske allergilise reaktsiooni, eriti halvasti mõjuvad silmadele või sissehingatult. Röövikud rändavad õhtuti n-ö hanereas toitumispaika. Tunnused. Tiibade sirulaius 25–35 mm. Üleni tihedalt karvane. Tiivad hallid kitsaste tumedate vöötidega (5a). Röövik on valkjashall ja laia musta seljatriibuga, palju on kuni 10 mm pikkusi valgeid karvapuhmaid, seljapadjandeis vaid 0,3 mm pikad kõrvekarvakesed (5b). Elupaik. Tammemetsad ja -salud, soojad alad. Juulist septembrini.


1

2

4a

3a

3b

4b

5a

5b


PUTUKAD

KOERLIBLIKLASED 1 Koerliblikas

z

(Aglais urticae; koerlibliklased) Varajane. See liblikas talvitab peiduurgastes, näiteks pinnases. Päikesesoojuse mõjul võib ta oma talvekorterist lahkuda, kui väljas on veel lumi maas. Röövik toitub kõrvenõgestel. Tunnused. Sirulaius 40–50 mm. Tiibade ülakülg oranžpruun, äärtel siniste tähnide rida. Tagatiivad musta põhjaga. Röövik on must, kollase triibuga. Elupaik. Avamaastikud, ka aiad. Kõikjal sage. Eestis aprillist oktoobrini.

2 Päevapaabusilm

z

(Inachis io; koerlibliklased) Kevadekuulutaja. Talvitab liblikana. Kevadel muneb kõrvenõgese lehe alaküljele munad tihedasse hunnikusse. Päevapaabusilma röövikud toituvad nõgestel ja humalatel, nad elavad peaaegu oma arengu lõpuni seltsinguna ühes võrgendis. Alles viimases järgus hajuvad nad laiali ja otsivad nukkumiseks peidupaiga. Tunnused. Sirulaius 50–55 mm. Tiibade ülakülg roostepunane, ühe suure silmlaiguga igal tiival (2a). Alakülg on hall musta marmormustriga. Röövikud mustad valgete täpikestega (2b). Elupaik. Mitmesugustes elupaikades. Sage. Eestis juulist septembrini ja pärast talvitamist aprillist maini.

3 Ohakaliblikas

z

(Vanessa cardui; koerlibliklased) Rändliblikas. See on tüüpiline rändliblikas, kes igal aastal Vahemere äärest põhja poole lendab, osa neist rändab koguni üle Alpide. Osa meie kandis nukust väljunud liblikaist rändab tagasi, ülejäänud hukkuvad hiljemalt talve saabudes. Röövikud elavad ühises võrgendis mitmesugustel toidutaimedel. Tunnused. Sirulaius 45–60 mm. Tiivad on kollakaspruunid mustade tähnidega, eestiibade

238

tipud on mustad, valgete tähnidega. Röövik kollakas või rohekas tumeda, tihti punase joonisega. Elupaik. Enamasti kuiv avamaastik, näiteks rohumaad. Võib kohata ka kruusakarjäärides. Eestis maist septembrini.

4 Admiral

z

(Vanessa atalanta; koerlibliklased) Rändliblikas. Ka admiral on tüüpiline rändliblikas, kes igal aastal lõunast põhja poole lendab, et seal järglaspõlv ilmale tuua. Paigutab munad ükshaaval eranditult kõrvenõgestele. Mais (Eestis hiljem) nukust tulnud liblikad lendavad hilissuvel tagasi lõuna poole. Näib, et mõnel juhul on liblikad Kesk-Euroopas edukalt ka talvitanud. Tunnused. Sirulaius 50–60 mm. Eestiivad pealt punase vöödiga, tipud valgete laikudega (4a). Tagatiibade alakülg on musta ja pruuni marmormustriga. Röövik on kollakashall kuni must, külgedel tavaliselt rida suuri kollaseid laike (4b). Elupaik. Aiad, puuviljaistandikud, metsaservad ja mitmesugused muud elupaigad. Eestis maist septembrini.

5 Luhatäpik

z

(Brenthis ino; koerlibliklased) Lillalembene. See paiguti sage liblikas näib eelistavat lillasid õisi, näiteks imeb ta nektarit jumikate ja ohakate õitel. Röövik areneb angervaksal ja ürt-punanupul. Tunnused. Sirulaius 28–38 mm. Tiivad pealt kollakad-punased kõverate triipudega, tiivaservaga rööbiti on täppide ja laikude read. Tagatiibade alaküljel on kolm valget pärlmutterlaiku. Röövik on hallikaspruun musta marmorkirjaga ja kahe ettesuunatud ogaga peas. Luhatäpikuga sarnaneb harilik kannikesetäpik (Boloria selene; 6; z). Elupaik. Niisked aasad ja metsaservad, harvem kuivadel aladel. Eestis lendlevad liblikad juunistjuulini.


1

2a

3

2b

4a

4b

5

6


PUTUKAD

VOLTHERILASED 1 Vapsik

z

(Vespa crabro; voltherilased) Suurim herilaseliik. Nagu teisedki ühisherilased, asetab ka tema tiivad puhkeolekus pikisuunas kokku, nii et nad mõjuvad silmatorkavalt kitsa triibuna. Pesa on kuni 70 cm kõrge ja 40 cm lai ning viljastatud emane vapsik ehk tulevane vapsikutepere kuninganna rajab selle varakevadel kuhugi varjatud kohta, näiteks puuõõnsusesse, mahajäetud pesakasti või pööningule. Ta kogub puulaastukesi, niisutab need süljega ning ehitab alustuseks mõned haudekärjed. Nendest arenevad välja väikest kasvu emased vapsikud, kelle suguorganid on taandarenenud ja kellest saavad esimesed töölised. Nende abiga kasvab pesa ja kogu vapsikupere kiire tempoga. Vapsikupesale on iseloomulikuks kollakaspruun värvus ning ta on alt laia avausega. Pealt vaadates meenutab pesa kellukest. Hirm vapsikute ees ei ole põhjendatud, kui pesa avause piirkonda vältida, et loomakesed ennast ohustatuna ei tunneks. Vapsiku nõelamine võib mõnel juhul siiski olla eluohtlik. Tunnused. Pikkus 18−35 mm. Keha on must ja kollane, rindmik ja pea tagaosa pruunikaspunase mustriga. Kiirmik (piirkond tundlate vahel) kollane. Elupaik. Hõredad metsad, asulad. Üldiselt tavaline. Juunist oktoobrini.

2 Liht-maaherilane

z

(Vespula vulgaris; voltherilased) Tüütu toidulauakaaslane. Harilik herilane ehitab oma pesa varjulistesse kohtadesse kas pinnase sisse või peale. Pesa võib küündida kuni 1 m laiuseks, kuid kõrgusesse see tavaliselt eriti ei kasva. Ehitusmaterjaliks kasutatakse pehkinud puudelt kogutud puulaastukesi, mis segatakse süljega ja millest valmib paberitaoline mass. Ühes peres

268

võib elada kuni 7000 isendit. Täpik-maaherilane (3.; Vespula germanica; z) on ainuke herilaseliik, kes inimest söögilauda tüütama tuleb. Töölised, kes on emaherilasest tunduvalt väiksemad, otsivad suhkrurikast toitu − õienektarit või lehetäide mesinestet, et täiendada oma isiklikke energiavarusid, sest vastseid toidavad nad peaaegu eranditult loomse toiduga, põhiliselt surnud kärbeste või teiste putukatega. Suvel kooruvad töölistele lisaks ka tulevased emaherilased ja isaherilased, kes seejärel omavahel paaruvad. Inimese toidulauda ei kipu aga saksi-metsaherilane (4.; Dolichovespula saxonica; z) Tunnused. Pikkus 11−19 mm. Kiirmikul iseloomulik kujund „T“. Rindmiku esimestel lülidel olev kollane triip ei laiene. Elupaik. Kõikjal tavaline. Aprillist oktoobrini.

5 Kärjeherilane Polistes dominulus (voltherilased) Avatud kärjed. See liik pesitseb enamjaolt varjatud kohtades, näiteks katusekivide vahel või kaljupragudes. Taimsetest kiududest vormitakse pärgamenditaolised kärjed, mida alt toestab peenikene varreke. Kärjeava on suunatud küljele või otse alla. Kuna väliskate pesal puudub, siis on väga hea jälgida, kuidas pere toimetab. Varakevadel asustavad pesa mitu emast, kellest töö käigus siiski vaid üks saab kuningannaks ning teised „degradeeritakse“ töölisteks. Tunnused. Pikkus 12−18 mm. Tunduvalt saledam kui harilik herilane või selle sugulasliigid. Tagakeha tipu suunas ahenev. Tundlad on pealt erksavärviliselt kollased. Kiirmik üleni kollane või väikese tumeda laigukesega. Elupaik. Avatud kuiv maastik, ka asulad. Kesk- ja Lõuna-Euroopas tavaline. Aastaringse elutsükliga.


1

2

3

4

5


PUTUKAD

KOERLIBLIKLASED JA SINILIBLIKLASED 1 Rohetäpik

z

(Argynnis paphia; koerlibliklased) Suurim kodumaine täpik. Pulmamängul lendab isane emase alt läbi ja stimuleerib teda peibutusainega. Veidi pärast seda emane maandub ja ergutab peibutusaine abil isast paarituma. Munad paigutab ta üksahaaval toidutaime (kannikese) lähedusse puutüvele. Tunnused. Tiibade sirulaius 55–65 mm. Tiibade ülakülg säravalt oranžpruun musta laik- või triipmustriga (1a). Isasel mustad lõhnasoomuste triibud eestiibade neljal tagumisel pikisoonel. Tagatiibade alakülg on rohekas hõbejasvalgete viltuste triipudega (1b). Emastel esineb vahel rohekashall vorm. Röövikud on tumepruunid kahe kollase seljatriibuga ja pika ogapaariga peas. Elupaik. Välud, metsaservad. Juulist septembrini.

2 Ristikheina-taevastiib

z

(Polyommatus icarus; sinilibliklased) Sagedasim sinilibliklane. Reageerib muutustele oma elupaigas väga paindlikult ja levib kergesti edasi. Röövikud elavad nõiahambal, jooksjarohul, lutsernil ja valgel ristikheinal. Tunnused. Tiibade sirulaius 25–30 mm. Isase (2a) tiibade ülakülg on sinine kitsa musta äärisega ja valgete narmastega. Emase (2b) tiivad on tumepruunid oranžide ääretähnidega, keha sinine. Röövik on heleroheline valge selja ja küljetriibuga. Elupaik. Kuivad avatud, aga ka poolvarjulised alad. Sage. Juunist septembrini.

3 Tume-tähniksinitiib (Maculinea nausithous; sinilibliklased) Haruldaseks muutunud. Röövikud toituvad eelkõige ürt-punanupu õiepungadest. Hiljem kukutavad nad end maha, et teatud liiki rautsikud viiks

240

nad oma pessa, kus edasi areneda. Jäljendavad sipelga lõhna. Tunnused. Tiibade sirulaius 28–33 mm. Isasel tumesinine tiivaülakülg laia musta servisega ja mustade laikudega. Emane on ühtlaselt tumepruun, röövik õrnalt punakas või kollakas. Elupaik. Niisked rohumaad. Üsna haruldane.

4 Kevad-sinitiib

z

(Celastrina argiolus; sinilibliklased) Meeldib mesineste. Need liblikad toituvad lisaks nektarile ka lehetäide mesinestest. Röövikud toituvad mitmesugustest taimedest. Tunnused. Tiibade sirulaius 23–30 mm. Mõlemal sugupoolel on tiibade ülakülg helesinine, isasel kitsama, emasel (pildil) väga laia musta servisega. Tiibade alakülg sinakasvalge mustade täppidega. Röövik on roheline või punakas heleda küljetriibu ja heledate paaris seljalaikudega. Elupaik. Eelkõige metsaservad, välud, nõmmed. Maist augustini.

5 Pisitiib

z

(Cupido minimus; sinilibliklased) Lendab meelsasti märgadel teedel. Need liblikad imevad mõnikord suurte parvedena vett märgadel teelõikudel. Emased paigutavad hästi maskeeritud munad koldrohu valgele õietupele. Koldrohi on röövikute peamine toidutaim. Tunnused. Tiibade sirulaius 18–22 mm. Väikseim kodumaine sinilibliklane. Tiibade alakülg helehallikassinine, valgega ümbritsetud mustade täppidega. Ülakülg tumepruun, isastel tihti sinakasrohelise helgiga. Röövik on valkjas pruunika või kollase joonisega. Elupaik. Kuivad rohumaad, kruusakarjäärid. Kohati sage. Juunis.


1a

2a

3

1b

2b

4

5


PUTUKAD

PÕRNIKLASED, SITIKLASED JA ROHUKLASED 1 Ninasarvikpõrnikas

z

(Oryctes nasicornis; põrniklased) Muljetavaldava „sarvega“. Isase ninasarvikpõrnika peakilbil (1a) on tugevalt tahapoole kaardunud jätke, mistõttu see põrnikas tuletab esmapilgul meelde ninasarvikut. Tänapäeval leiab nende vastseid eelkõige kompostihunnikutest, sest sealne käärimisprotsesside tagajärjel tekkiv temperatuur on just sobivaks munadele ning vastsete arengule. Vastne (1b) kasvab kuni 12 cm pikkuseks ning vajab selleks 3−5 aastat. Nukkumine toimub mullaga tihendatud ning spetsiaalse sekreediga immutatud kapslis, mis võib olla väiksema kanamuna suurune. Soojadel suveõhtutel lendavad ninasarvikpõrnikad ringi, neid tõmbab tänavavalgustuslampide valgus. Tunnused. Pikkus 20−40 mm. Punakaspruun kuni pruun, tugeva läikega. Isasel pea peal tahapoole kaardunud „sarv“. Emastel on selle asemel ristikiil või väiksem kühm ning peakilbi eesosas väike lohk. Elupaik. Eelkõige aedades, parkides, saekaatrites. Suhteliselt harva, kuid mõnel aastal paiguti ka rohkearvuliselt. Vahemere maades tavaline. Juunist juulini.

2 Metsasitikas

z

(Geotrupes stercorosus; sitiklased) Kaevab haudekanaleid. Seda musta värvusega põrnikat võib tihti kohata metsateedel uhkelt ringi liikumas. Täiskasvanud metsasitikas talvitab ning emased munevad varakevadel oma munad kuni 40 cm sügavusele maapinda kaevatud haudekanalitesse. Käik täidetakse loomasõnnikuga, millest vastsed 13 kuu vältel toituvad ning seejärel ennast nukkuma seavad. Tunnused. Pikkus 16−25 mm. Keha ülemine pool must, rohekasmust või sinakasmust, alt intensiivselt sinine.

290

Elupaik. Metsades, kus läheduses on hobusetalle, või hobusesõnnikul. Eestis põdra- ja metskitsepabulatel. Kõikjal sage. Juulist oktoobrini.

3 Typhaeus typhoeus (sitiklased) Kolme sarvega sõnn. Selle liigi isastel on peakilbil 3 sarvemoodi jätket, mida nad kasutavad kahevõistluses. Vastsete arenguks on vajalik lamba- või küülikusõnnik, mida ladustatakse kuni 1,5 m sügavustes käikudes, kuhu horisontaalselt rajatakse haudekambrid. Emane muneb munad käikudesse, kust vastsed hiljem ise toidutagavaradeni liiguvad. Tunnused. Pikkus 15−24 mm. Isastel on peakilbi peal 3 ettepoole painutatud teravat jätket, emastel jätked puuduvad. Mustja läikega ning ülespoole kumerduva kehaga. Elupaik. Avatud liivikud, aasad ja valgusrikkad männikud. Paiguti sage.

4 Kollarohukas

z

(Oedemera femorata; rohuklased) Siklase moodi, aga mitte siklane. Rohuklaste väga iseloomulikuks tunnuseks on pikad tundlad. Kehakuju järgi meenutavad nad siklasi. Nagu paljudel teistel rohuklastel, on isastel silmnähtavalt paksenenud esimesed tagajalalülid. Rohuklased toituvad õietolmust ja on head lendajad. Vastsed arenevad erinevate varte ja juurte sees ning nukkuvad pinnases. Tunnused. Pikkus 13−18 mm. Silmatorkavalt suured ja pehme kestaga. Isastel on tagajalad paksenenud reite ning kõverdunud säärtega. Elupaik. Päikeselised metsaservad, õitsevate taimede, eriti põõsaste läheduses. Mitte väga sage. Maist augustini.


1a

1b

2

3

4


ÄMBLIKULAADSED

VÕRKURLASED JA SIREÄMBLIKLASED 1 Herilasämblik

z

4 Araneus quadratus

(võrkurlased) Erinev. See ristämblike perekonna liik koob oma

lisse võrku jäävad kinni eelkõige erinevad põldude peal elavad ritsikalised. Ohu korral kõigutab ta tugevasti oma võrku ning on tänu herilast meenutavale siksakmustrile hästi varjatud. Tunnused. Isased 4−6 mm, emased 14−17 mm pikad. Kollasel tagakehal valged ja mustad ristitriibud. Võrgu äärtes siksakid. Elupaik. Rohumaadel. Soojematel aladel päris sage. Kliima soojenemise tõttu levib põhjapoolsematele aladele.

kuiva võrgu tavaliselt ohakate vahele. Päevase aja veedab ta kuplitaolises võrgendpesas. Pesa on signaalniidi kaudu võrguga seotud. Tunnused. Isased 8−10 mm, emased 12−20 mm pikad. Keha eesmine osa helepruun, tumeda pikitriibuga. Tagakehal on neljast ovaalsest laigust koosnev muster. Elupaik. Avatud, veidi niisked elupaigad ohakate ja teiste keskmise kõrgusega taimede vahel. Massiliselt.

2 Nuctenea umbratica

z

5 Aculepeira aculeata

z

(võrkurlased) Asustab kitsaid pragusid. See võrkurlane võib

(võrkurlased) Istumispukk. Maapinna lähedal asuv püünis-

ennast täiesti lamedaks teha. Nii mahub ta ka väiksematesse pragudesse. Võrgu suue ei ole selle keskosas, vaid ääres. Tunnused. Isased 6−7 mm, emased kuni 16 mm pikad. Jõulise kehaehitusega, tagakeha silmatorkavalt lame. Elupaik. Metsad, avatud maastikud, asulad, puukuurid ja aidad. Sage.

võrgu keskosa on kaetud valget värvi viltja võrgendkihiga. Selle kõrval asetseb samasuguse kihiga kaetud „valvepukk“. Ohu korral kukutab ämblik ennast maha ja varjub. Tunnused. Isased 7−8 mm, emased 9−14 mm pikad. Peenike kõrge teravatipuline tagakeha on kollakas. Selle peal valge tumeda ääristusega tammelehekujuline muster. Elupaik. Avatud, päikeseline maastik. Laialt levinud, kohati sage.

3 Harilik ristämblik

z

(Araneus diadematus; võrkurlased) Ristiga ämblik. Et võrku kuduma hakata, veab ristämblik võrguniidid kahe taime vahele. Niitide keskosast läheb üks niidike otse alla ning selle peale veetakse 18−20 külgsuunas niiti, millele omakorda tulevad horisontaalsed sõõrid. Püünisvõrk on üleni kleepjas, ainult selle keskosa mitte. Seal on ämblik ise, ta asetab jalad niitidele ning peab jahti. Tunnused. Isased 5−9 mm, emased 10−18 mm pikad. Ovaalne tagakeha roheline, õlekarva, oranž, punane kuni punakas- või mustjaspruun, selle peal ristikujuline muster. Elupaik. Metsad, aiad. Kõikjal sage ajavahemikul augustist oktoobrini. 378

z

(Argiope bruennichi; võrkurlased) Herilase mustriga. Herilasämbliku rõngakuju-

6 Metellina segmentata

z

(sireämbliklased) Kosib saagiga. Nagu teised sireämbliklaste sugukonna esindajad, koob ka see ämblik oma võrgu avatud keskosaga. Isased istuvad emaste püünisvõrkude äärtel. Kui saakloom võrgule langeb, mässitakse ta kiirelt võrguniitide sisse ning trambitakse rütmikalt vastu võrku. Kõige kiiremad isased võidavad seeläbi emaste tähelepanu. Tunnused. Isased 4−6 mm, emased 6−8 mm pikad. Keha eesmine osa helepruun, selle peal tume, otsast harunev pikitriip. Tagakeha valkjas kuni kollakas, tihti punaka mustriga. Elupaik. Avatud maastikud, metsad. Sage.


2 1

4

3

5

6

Euroopa loomariigi taskuentsüklopeedia  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you