Issuu on Google+

Imetajad Linnud Kalad Roomajad Kahepaiksed Hulkjalgsed

Puud-põõsad Rohttaimed

Putukad Ämblikulaadsed

Samblad Samblikud Seened

Eesti looduse

taskuentsüklopeedia Temaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest TEA

Üle 1000 illustratsiooni Täpne ja tänapäevane Lihtsatest asjadest lihtsalt


Eesti looduse taskuents端klopeedia

Temaatiline illustreeritud 端levaade Eesti loodusest


Algupärand: Mogens Andersen, Jon Feilberg „Danmarks dyr og planter”, 2009 © Gyldendal A/S, Copenhagen, Denmark, 2004

Tõlkijad: Kadri Okas ja Madli Luuk Toimetanud, täiendanud ja Eesti oludega kohandanud: Jaanus Elts (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Nele Ingerpuu (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Kuulo Kalamees (Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), Taimi Puusepp (Tallinna Botaanikaaed), Ave Suija (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste Instituut), Tiit Teder (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Uudo Timm (Keskkonnateabe Keskus) Üldtoimetaja: Signe Rummo Keeletoimetaja: Aime Kons Kujundaja: Kadri Possul Kaanekujundus: Kalev Tomingas

EESTI LOODUSE TASKUENTSÜKLOPEEDIA Temaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest Tallinn, 1012 Esmatrükk TEA® Kirjastus Liivalaia 28 10118 Tallinn www.tea.ee Eestikeelne väljaanne © TEA Kirjastus, 2012 Kõik õigused kaitstud ISBN 978-9949-24-169-9


Sisukord Eessõna Sissejuhatus Liikide kirjeldused Ämblikulaadsed Hulkjalgsed Putukad Kalad Kahepaiksed ja roomajad Linnud Imetajad Rohttaimed Puud ja põõsad Samblad Samblikud Seened Registrid


Suur järvekarp Elusad järvekarbid ei püsi sugugi vaikselt paigal, nagu võiks arvata, nähes elusat looma tihedasti kokkusurutud karbipoolmetega. Neil on tegelikult üks suur jalg, mille nad võivad karbipoolmete vahelt pikalt välja sirutada. Jala tippu põhjapinnasesse surudes saab järvekarp end jalga enda poole tõmmates edasi tirida. Sellisel moel võib järvekarp veekogu põhjas pikki vahemaid läbida, et leida endale kõige soodsam paik. Ta toitub vees leiduvast hõljumist, mida filtreerib läbi lõpuste liiku-

Suur järvekarp Anodonta cygnea Meie suurim mageveekarp. Poolmed võivad kasvada kuni 20 cm pikkuseks, need on üsna laiad (pikkus on vähem kui kaks laiust). Välimised küljed on tumedad, enamasti roheka helgiga. Eestis tavaline.

vast veemassist. Hõljum ehk plankton koosneb vetikatest ja muudest väikes­test olenditest. Järvekarbi vastsed on tibatillukesed olendid, kes esialgu vabalt veekogu põhjal lebavad. Kummagi lühikese karbipoolme otsas on pikk konks. Kui kala veekogu põhja lähedal kiiresti ujub, kergitab veevool kiiresti poolmeid liigutavad vastsed üles ning nii õnnestub mõnel neist end kala külge haakida. Vastsed kasvavad parasiidina kala pindmistest kudedest toitudes kiiresti ja jõuavad mõne nädala jooksul järgmisse arengustaadiumisse, mil nad kalast lahti lasevad ja taas põhja vajuvad.


Madalas taimestikus, varjulistel müüridel ja puutüvedel võib tihti, eriti hilissuvel, näha pikkjalgu, kes end aluspinna vastu suruvad. Pimeduse laskudes nad elavnevad ja lähevad jahile. Oma teist jalapaari, mis on eriti pikk, kasutavad nad ümbritseva kompa­miseks ja tunnetamiseks. Kui tegu on millegi söödavaga, millest jõud üle käib, ründavad nad saaki tugevate lõugadega. Pikkjalad võivad püüda elavaid saakloomi, nagu väikesed putukad ja ämblikud, kuid tihti söövad nad ka raipeid, väikseid pehmeid seeni ja ekskremente.

H a r i l i k p i k k j a lg Phalangium opilio Pikkjala tunnusjoonteks on peaaegu kerakujuline keha ja 8 pikka-pikka peenikest jalga. Keha on 0,5–1 cm pikkune. Eestis tavaline liik.

Küllap on enamik meist mingil hetkel juhtunud pikkjalga ehmatama ja saanud tema eriskummalise „triki” osaliseks, kui ta loobub ühest jalast, mis siis maha tõmblema jääb, kuna pikkjalg ise kiiruga oma üle­jäänud seitsme jalaga kaob. Asja mõte on sama, mis sisaliku saba kaotamisel. Vaenlane keskendub nii sügavalt sabale või jalale, et selle omanik jõuab minema lipsata. Pikkjalad võivad vabalt ka vähemate jalgadega edasi elada. Tegelikult saavad nad hakkama isegi nelja jalaga, kui vähemalt üks neist on teisest, kompi­ miseks mõeldud jalapaarist.

ÄMbLIKULAADSED

Harilik pikkjalg


Putukad

Majasoomukas Majasoomukat näeme tavaliselt vaid vilksamisi siis, kui öösel köögis või vannitoas tule põlema paneme. Enamasti poeb see väike loomake vilkalt peitu mõnda prakku, kus ta end valgel ajal varjab. Majasoomukas toitub leivapurust, jahukübemetest ja muudest tillukestest toidujäänustest, mida kahtlemata leidub igas köögis. Vanni­ toas toitub ta äravoolutoru suud-

Majasoomukas Lepisma saccharina Pikliku tilgakujulise kehaga putukal on ees pikad tundlad ja tagaosas kolm pikka jätket. Ta on hõbedase läikega ja napilt 1 cm pikkune. Eestis tavaline.

messe tekkinud bakterikihist ja igasugusest põrandal leiduvast orgaanilisest ainest (juuksekarvad, paberi­ raasukesed jms). Hoolimata tema väiksusest tasub majasoomukat tegelikult lähemalt uurida. Majasoomukas kuulub ühte ürgsemasse putukarühma ja nägi üsna samasugune välja juba sadade miljonite aastate eest – üsna mõtlemapanev. Arvatakse, et majasoomukas sarnaneb mõnede kõige esimeste putukatega, kes elasid väga-väga ammu, sel ajal, kui elu maismaal alles arenema hakkas.


Üks kaunimaid kesksuviseid elamusi on istuda päikesepaistelisel künkal ja kuulata, kuidas rohutirtsud kõikjal ümberringi siristavad. Kuid kahjuks on just rohutirtsude laul üks neist loodushäältest, mida paljud inimesed teatud east alates enam ei kuule. Rohutirtsude siristavad helid asuvad kuulmisskaalal nii kõrgel, et vananedes neid sageli enam ei tajuta. Rohutirts tekitab heli, hõõrudes tugevate hüppejalgade reisi vastu eestiibadel olevat soont. Kui istuvat rohutirtsu hoolikalt vaadata, on selgesti näha, et tagajalad liiguvad

K a h e vä r v i l i n e rohutirts Chorthippus brunneus Rohutirtsud erinevad teistest sihktiivalistest suurte tugevate hüppejalgade ja lühikeste tundlate poolest. Kahevärvilise rohutirtsu pikkus on umbes 2,5 cm. Eestis tavaline liik.

kiiresti üles-alla. Sellega seoses on oluline märkida, et selle liigi puhul laulavad nii isased kui ka emased rohutirtsud. Kahevärviline rohutirts võib sõltuvalt elupaigast olla roheline, kollane, pruun, hall või punane – või lausa mitmevärviline! Täiskasvanud, täielikult arenenud tiibadega isendeid võib kohata alates juuli algusest, enne seda leidub vaid nümfe, kes on muidu täiskasvanute sarnased, kuid lühemate tiibadega. Rohutirtsud toituvad eranditult taimedest, eriti kõrrelistest.

Putukad

Kahevärviline rohutirts


Putukad

Väike-kiitsaksikk Seda mardikat võib suvel sageli näha istumas sarikaliste ja korvõieliste õisikutel. Kui õis juhtub olema valge nagu juuresoleval fotol, on musta triibuga kiitsaksikk kena vaatepilt. Mõnesid meie paljudest siklastest nimetatakse õiesikkudeks. Nii võiks nimetada veel teisigi: õietolmust ja nektarist toituvaid siklasi on päris palju. Seetõttu on siklasi hea jälgida päikeselisel aasal, kus kasvab palju lilli. Vastsed elavad jämedamates maas lebavates puurontides või maha­

langenud puutüvedes, nii leht- kui ka okaspuudes. Tänu sellele on see liik laiemalt levinud, võrreldes paljude puidusikkudega, kelle vastsed elavad ainult suurtel, vanadel puudel. Selliseid puid leidub hästimajandatud metsades vähe. Järjest enam on hakatud mõtlema sellele, et osal metsapiirkondadel tuleks lasta areneda looduslikult, et ka siklastel ja teistel vanade puude olemasolust sõltuvatel olenditel oleks sobivaid elupaiku.

Vä i k e - k i i t s a k s i k k Stenurella melanura Tüüpiline siklane pikkade, elegantselt kaarduvate tundlate ja pikliku saleda kehaga, mis tipus aheneb. Emase kattetiivad on pruunikaspunased, isasel oranžid, mõlemal musta servisega. Kehapikkus umbes 1 cm. Eestis ­tavaline.


Eestis elab 14 liiki sinitiiblasi. See liik on neist üks tavalisemaid ja teda võib kohata kõikjal loodusliku või pool­ loodusliku ilmega õiterohkes avamaastikus, kus kasvab liblikõielisi taimi, nagu kassiristik, aasristik, nõiahammas või lutsern. Röövikud elavad tihti just nendel liikidel, kuid neid võib leida ka teistelt liblikõielistelt. Nagu paljude teiste sinitiiblaste röövikud, nii elavad ka selle liigi röövikud sümbioosis sipelgatega, kes tule-

Ristikheinata e va s t i i b Polyommatus icarus Isane kannab nime taevas­ tiib täie õigusega. Vastkoorunud isendid on pealtpoolt säravsinised, tiivad kitsa musta randi ja lühikeste peenikeste valgete narmastega. Emase välimus on varieeruvam, kuid tihti on see tumepruun, oranžide tähnidega tiibade servas.

vad röövikute suhkrurikaste ekskre­ mentide järele. Sipelgad hindavad röövikuid nii kõrgelt, et võivad neid lausa võimalike vaenlaste eest kaitsta. Varaseimad taevastiivad ilmuvad välja juuni keskpaigas ja lendavad juuli keskpaigani, soodsatel aastatel teist põlvkonda moodustades ka augustis ja septembris. Talvitub röövikuna, peitunud maapinnal asuvatesse kuivanud lehtedesse, kus ta on hästi kaitstud.

Putukad

Ristikheina-taevastiib


Kalad

Haug Äsja maale või paati tõmmatud haugis on midagi hirmutavat ja raevukat. Ta lamab ja lõksutab oma laiu lõugu ja pole kahtlustki, et nende hammaste vahele ei maksa oma sõrme toppida. Haugid ongi ahned röövloomad, kes söövad terve elu teisi kalu, ka liigi­ kaaslasi. Haug luurab madalas vees pillirootihniku veeres või vesiroosi­

H au g Esox lucius Pika voolujoonelise kehaga mageveekala, kes elab ka vähese soolsusega merevees. Selja- ja kõhuuimed paiknevad saba läheduses. Pea on lai ja lapik, lõuad peaaegu nokataolised. Pange tähele, et selja- ja kõhujoon jooksevad pikalt peaaegu paralleelselt.

lehe all. Oma varjulisest peidupaigast sööstab ta lihaselise saba tugevate löökide abil mööduvate saakloomade poole. Kui ta saakloomast oma teravate hammastega kinni on saanud, pole tollel enam tagasiteed. Haugi hambad on nimelt tahapoole suunatud – sel viisil on saakloomal vaid üks tee: kurgust alla ja kõhtu! Kudemisaeg on kevadel ja kudemine toimub väga madalas vees. Mõnel juhul ka rohualadel, mis on veega kaetud vaid mõned kevadkuud, kui jõgi või järv on üle kallaste tõusnud. Maimud tulevad marjateradest välja ja arenevad nii kiiresti, et saavad koos taganeva veega tagasi veekokku liikuda.


Paljude rannas liivaämbriga mängivate laste jaoks on ogalikud ilmselt esimesed vabas looduses elavad kalad, kellega tutvust tehakse. Ogalike kudemine on täiesti omaette etendus. Kevadel areneb isastel pulmarüü – nende kõht värvub punaseks. Seejärel hakkavad nad kohe ehitama pesa: see on liivapõhja kaevatud auk, mida katab väike taimsest materjalist ehitatud onnike. Kudemis­ perioodil kaitseb isane südilt oma territooriumi ja ajab kõik teised isased raevukate rünnakutega minema. Mööduvad emased meelitatakse või

sunnitakse pessa marja heitma, misjärel mari kohe viljastatakse. Edaspidi marja valvatakse ja hooldatakse, mh hoolitseb isane selle eest, et pessa voolaks pidevalt värsket vett, seistes pesa avause ees ja lehvitades oma väikeste uimedega. Nädala või kahe pärast kooruvad vastsed ning isane hoiab siis väikest poegade pilve koos ja kaitseb oma järeltulijaid. Kui nad on veidi kasvanud, lähevad nad siiski taimede tihedasse lehestikku laiali ja alustavad iseseisvat elu. Ogalik sööb igasuguseid väikesi olendeid. Ogalik Gasterosteus aculeatus Väike tume kala hõbedase kõhu ja kolme eraldiseisva ogaga seljal. Kevadel on isastel üll pulmarüü ehk erepunane kõht. Pikkus 8–10 cm.

Kalad

Ogalik


Kahepaiksed ja roomajad

Kärnkonn Kärnkonni võib näha peaaegu kõikjal. Nad liiguvad palju ringi, nii et neid võib kohata ka näiteks maja juures aias, kuigi lähim järv või tiik asub tükk maad eemal. Kärnkonni võib sagedamini kohata varakevaditi, kui nad on teel oma paaritumiskohta. Nagu teisedki kahepaiksed, on nad väga paigatruud ja püüavad suunduda täpselt samasse tiiki või järve, kus nad ilmale tulid – kuigi teekond sinna võib olla päris pikk. Sihikindlalt ja aeglaselt suurtelgi teedel rännates saavad paljud neist autorataste all surma. Isaseid on alati tunduvalt rohkem kui emaseid, niisiis püüavad isased endale partneri kindlustada, ronides juba poolel teel veekogu poole

lihtsalt mõnele emasele selga ja lastes end teekonna lõpuni kanda. Kui peaks juhtuma, et isane suures õhinas mõne teise isase külge klammerdub, laseb viimane otsemaid kuuldavale hoiatava häälitsuse, andes sellega justkui mõista: „Vaata ka, kuhu sa ronid, ma olen ju isane!” Hoiatusest on abi – agar isane laseb otsekohe lahti. Kui isast kärnkonna esijalgade tagant kergelt pigistada, võib silmapilkselt hoiatushäälitsust kuulda. Erinevalt teistest meie kahepaiksetest võivad kärnkonnad rahumeeli pulmi pidada sellistes tiikides ja järve­ kestes, kus elab ka kalu. Nimelt on kärnkonnakullesed kibeda maitsega ja mürgised ning tänu sellele jäetakse nad rahule.

K ä r n ko n n Bufo bufo Tüükalise ja laigulise nahaga pruunikas kahepaikne, kes liigub aeglaselt ja kel puudub vähimgi tahtmine hüpata. Emased võivad kasvada väga suureks, vahel lausa kuni 15 cm pikkuseks (!), kuid sel juhul oleme kohtunud küll tõelise „vanadaamiga”.


Ranniku ja järvekallaste madalas vees võib mõningase kannatuse ­korral saada muljetavaldava elamuse osaliseks ja vaadelda hallhaigru jahi­ pidamist. Aeglase kõnniga patrullib ta roostiku serval või leetseljakul ning otsib kalu. Äkitselt ta kangestub – aeg-ajalt üsna kohmakates asendites –, et siis silmapilk hiljem nokk välkkiirelt vette pista. Enamasti „näkkab”. Toidusest moodustavad suure osa väikesed kalad, kuid hallhaigur võib süüa ka kuni 30 cm pikkuseid kalu.

Hallhaigur Ardea cinerea  Seda suurt halli-mustavalge sulestikuga, pika kaela ja jõulise odakujulise nokaga lindu on maa pealt lihtne ära tunda. Lendaval hallhaigrul on näha laiad, allapoole kaardus tiivad ja tömp kehakuju ning lind hoiab lennates oma kaela S-kujuliselt.

Hallhaigru puhul on eriline see, et tema rinnal on udusulgedega laike, mis tulevad kergesti lahti ja lagunevad laiali, moodustades valge „puudri”. Seda kasutab hallhaigur oma sulgede puhastamiseks, muu hulgas ka selle kalalima eemaldamises, mis paratamatult jahi ajal sulestikku kinni jääb. Talviti on suurtest lehtedeta puu­kroonidest kerge leida pesitsus­ kolooniaid, suvel on pesi aga hämmastavalt raske märgata, kuna hallhaigrud ei kahjusta oma pesitsuspuid samal määral nagu kormoranid, kelle tegevuse tagajärjel puud hukkuvad.

Linnud

Hallhaigur


Linnud

Hiireviu Hiireviu nimi on tegelikult üsna tabav, kuna ta sööb peamiselt närilisi, nagu vesirotte ja niidu-uruhiiri, kuigi pole mingil viisil toidupõlgur ja sööb tegelikult kõike, mis kätte saab. Põllul või niidul kõndiv hiireviu jahib vihmausse ja tõuke ning meenutab sel moel keskmise suurusega kodukana, kes kanalast plehku on pistnud. Sööb meeleldi ka linnupoegi, roomajaid ja imetajaid. Tihti leiab oma saaklooma varitsedes. Ta istub õige vaikselt metsa veeres mõnel puuoksal või aiapostil ja ootab, kuni rohu sisse sibab mõni hiir.

Varakevadistel päevadel tiirutab kõrgel metsa kohal innukalt häälitsev hiireviupaar. Isane võtab emase vastu aeg-ajalt ette „petterünnakuid”, emane aga väldib elegantselt tema pikeerimisi. See on hiireviude pulmalend, mis annab ühtlasi ka teistele hiireviudele märku, et see metsapiirkond on hõivatud.

Hiireviu Buteo buteo  Lennu ajal tunneb ta ära tema laiade ümarate tiibade, üsna lühikese saba ja ümara pea järgi. Värvimuster varieerub suuresti, eriti alapoolel. Sealt võib hiireviu peaaegu täiesti valge olla, kuid enamasti on ta hele- kuni tumepruun, heleda rinnajoone ja kõhualusega.


Selgetel märtsi- ja aprillipäevadel, kui päike särab ja taevas on kõrge, võib paljudes Eesti paikades saada meeleoluka elamuse osaliseks ning näha põhja ja ida poole rändavaid sookurgi. Pikkade lainetavate lintide või V-kujuliste riviahelikena liuglevad nad rahulike jõuliste tiivalöökidega üle maa. Neist võib kergesti mööda vaadata, kui nad vaid poleks nii „sõbra­

Sookurg Grus grus  Lendava sookure tunneb ära välja sirutatud kaela ja jalgade, samuti suurte tiibade järgi, millel on selgepiirilised „sõrmed” ja mis meenutavad kotkatiibu. Seisvatel lindudel on selgelt näha pea ja kaela mustvalge muster. Kurgu­alune ja kaela esikülg on mustad, põsed ja kaela tagakülg valged.

likud” ja tee peal ei vestleks. Nende kõlavad ja pikad hüüded „kruu-kruu” kostavad äkitselt kevadtaevast nagu kauged signaalsarved. Eriti palju sookurgi koondub rände ajal Matsalu rahvuspargi aladele. Sookurg on tänapäeval meil tavaline kultuurmaastiku lind. Veel mõni aastakümme tagasi pesitsesid nad vaid varjulistes soostunud metsaservades, kaugel inimesest. Tänapäeval kohtame neid aga ka talude lähedal põldude­vahelistes niiske­mates võsastikes – peaasi, et koht oleks piisavalt turvaline ja ümbrus­konnas jätkuks toitu.

Linnud

Sookurg


Linnud

Puukoristaja Tema hangib enamiku oma toidust vanade lehtpuude pahklikelt tüvedelt, kus puukoor on täis auke ja lõhesid. Ronib ringi agarate ja jõnkslike liigutustega ja seda nii ülespoole kui ka pea alaspidi allapoole. Puukoristaja on tegelikult meie maa ainus lind, kes oskab pea alaspidi alla ronida. Rähnid, kes samuti puutüve mööda alla liiguvad, teevad seda, selg ees, pea ülespoole suunatud. Vanades puudes olevate looduslike õõnsuste pärast käib alati võit-

lus. Nimelt on Eestis palju õõnsustes pesitsevaid linde ja mitte piisavalt palju puid, millel lastakse vanaks jääda ja seest õõnsaks minna. Puukoristaja tuleb võitlusest välja täiesti omal viisil, kuna ta „müürib” oma õõnsuse just nii palju kinni, et ta ise veel sinna sisse ja sealt välja pääseb. Õõnsust võiksid kasutada veel rasvatihane ja sinitihane, aga nemad suudab puukoristaja ära ajada, aga näiteks kuldnoka jaoks, kellest puukoristaja jõud üle ei käi, on auk liiga väike.

P u u ko r i s ta j a Sitta europaea  Iseäralik, peaaegu lame väike lind halli selja, silmatorkava musta pea, pika noka ja üle silma jooksva terava musta triibuga.


Vaid vähesed meie linnud koguvad sügisel eelseisvaks talveks toiduvarusid, kuid pasknäär on just üks neist. Leidnud rohke saagiga pähklisalu või tammiku, võib näha teda ­edasi-tagasi liikumas kindlal marsruudil toidu­ allika ja selle metsalapi vahel, kuhu ta asutab oma rohkearvulised laod. Saak peidetakse samblamätastesse kändude ja pehkinud puutüvede juurde, mida on talvel lumega kerge ära tunda. Pasknääril on hea mälu ja paigatunnetus ning leiab suurema osa oma varudest jälle üles. Mõned jäävad siiski leidmata või kasutamata ning need lähevad järgmisel

Pa s k n ä ä r Garrulus glandarius  Ilus ja värvikirev lind. Roosa­kashall, suure sinise tiiva­laigu, musta põsetriibu ja lennul valgete laikudega tiibadel ning sabajuurel.

kevadel idanema. Sel viisil kaotavad tammed palju tõrusid, millest saab pasknääri toit, kuid vastutasuks levitab lind tema tõrusid palju kaugemale, kui need oleksid levinud lihtsalt puu otsast alla kukkudes ja otse emapuu all idanedes. Tõhus sümbioos, millest on kasu mõlemale osapoolele. Mõnikord „vallutavad” meie maa ka põhjast tulevad pasknäärid. Sellistel talvedel võib neid näha kõikjal, ka aedades ja suurlinnade rohealadel. Kui saak sarapuult ja tammelt jääb pesitsuspaigas kesiseks, on linnud sunnitud ära lendama ja otsima toitu mujalt, lõuna poolt.

Linnud

Pasknäär


Linnud

Kuldnokk Paljudes pesakastid üles pannud majapidamistes on kuldnokkade saabumine tähtpäev. Ühel maheda tuulega märtsipäeval on nad tagasi ja uurivad pesakaste. Veidi aja pärast hakkab isane oma metsikut laulu laulma. Repertuaar on väga lai ja koosneb nii „omahelidest”, muu hulgas pikast vilest „tiiiiuuuu …”, mõnest mulisevast kärisevast helist ja nokaplaksutustest kui ka tervest hulgast teiste lindude imitatsioonidest. Tihti võib kuulda suurkoovitaja, kiivi-

taja ja rohevindi laule. Kui isane eriti hoogu läheb, vehib ta samal ajal tiibadega. Ja seda tasub nautida, sest kui pojad on koorunud, pole tal sedasorti tempude jaoks enam aega. Siis lendavad vanalinnud kindlat marsruuti pidi lähimale rohumaale, kus nad koguvad poegadele naksurlaste vastseid ja muud putuktoitu, samuti on nende menüüs arvukalt vihmausse. Üksikud kuldnokad jäävad meile ka talveks, otsides toitu söödaplatsidelt ja prügi­ latest.

Kuldnokk Sturnus vulgaris  Kompaktse kehaehituse ja pika jõulise nokaga lind. Hundsulestik violetse, roheka ja sinaka metalli­ läikega. Suve jooksul kasvab talverüü, mis on pruunikas ja heledatähniline.


Meie levinumad pisinärilised kuuluvad kahte sugukonda: hiirlased ja hamsterlased. Nii kaelushiir kui ka koduhiir kuuluvad hiirlaste hulka. Terve suve jooksul ei ole kaelushiirt enamasti kusagil näha. Alles septembris-oktoobris esimeste öö­külmadega ilmub ta meie lähedusse ning kipub talve saabudes ­soojemasse ja turvalisse ruumi. ­Suurem osa populatsioonist elab siiski aasta­ringselt väljas. Mõnel pool nimetatakse kaelushiirt ka hüppuriks – ja põhjusega. Nimelt on ta tänu oma tugevatele taga­

K a e lu sh i i r Apodemus flavicollis Suur ja osav hiir. Täis­ kasvanud loomal on kena helepruun selg ja valge kõhualune, rinnal esi­ käppade vahel on selgesti eristatav helepruun „kaelus”, noorloomad on aga hallid. Suured kõrvad, tähele­panuväärselt suured „nööpsilmad” ja pikk saba. Keha ja saba on ühe­ pikkused, 9–13 cm.

jalgadele võimeline pikkade hüpetega edasi liikuma. Ka on ta osav ronija ja pääseb seega oma toidu- ja peidupaigaotsingutel igale poole. Nii leiab ta sügiseti majja ilmudes kohe tee keldrisse, aita või pööningule, kust siis hakkab kostma iseloomulikku toimekat müdistamist, mille käigus ta isegi kilode kaupa toitu ümber paigaldab. Samuti pääseb ta kergesti ligi lindude talvisele toidulauale ja siis näeme teda ruttamas toidu­majakese ja oma „lao” vahet, kuhu ta peidab lindudele mõeldud päevalilleseemneid ja teisi maiuspalu.

Imetajad

Kaelushiir


Imetajad

Rebane Rebaseid võib väga sageli kuulda just pulmaperioodil, veebruaris-märtsis. Siis klähvivad, urisevad ja hauguvad nad ööde kaupa. Aprillis-mais sünnivad rebasel urus kutsikad, kes kaaluvad vaid u 100 grammi. Nad on pimedad ja sileda, õhukese karvkattega. Paari nädala pärast avanevad nende silmad ja kuu aega hiljem hakkavad nad vähehaaval urust väljas käima. Kahe kuu vanuselt hakkavad nad sööma tahket toitu, mida vanemad koju toovad. Pere püsib koos terve suve – nii palju on ju vaja õppida. Kuid

septembriks-oktoobriks on noored suguküpseks saanud ja lähevad laiali, et endale uus kodupiirkond otsida. Rebase „menüü” on pikk. Suure osa toidust moodustavad pisiimetajad, kuid rebane sööb muudki, mis ette satub, sealhulgas autode alla jäänud loomi, toidujäätmeid, vihmausse ja putukaid. Rebase kasuka värvus võib üllatavalt palju varieeruda. Tavaliselt pruunikas­punane seljapoolne karvastik võib olla ka hallikas ning valge kõhualune võib mõnedel isenditel olla hoopis hall või peaaegu must.

Rebane Vulpes vulpes Parimateks tunnusteks on suur kohev saba ja kergejalgne traavimine. Rebane on väike elegantne koerlane, kes liigub maastikul kiiresti mööda tuttavaid radu. Kehapikkus u 70 cm, sabapikkus u 40 cm.


Varahommikul või hilisõhtul metsalagendikul või põlluservas rohtu söövaid punahirvi näha on alati võimas elamus. Vähimagi häirimise korral tõstavad nad pea, pööravad suured lehterjad kõrvad heliallika suunas ja sööstavad iseloomuliku elegantse traaviga, pead kõrgel hoides, turvalise tihniku või võsa poole. Sügisene jooksuaeg on põnev ja dramaatiline periood, mil vanad domineerivad hirve­pullid lasevad hilisõhtuti ja varahommikuti iga natukese aja tagant kuuldavale möirgeid. Külma ilmaga kostavad võimsad ja kõlavad möirged

Punahirv Cervus elaphus Eestis elab kolm hirvlaste sugukonna esindajat: põder, punahirv ja metskits. Punahirv on põdrast väiksem ja metskitsest suurem. Heaks tunnuseks on suur kuldpruuni karvaga sabapeegel, kuna ülejäänud keha on tumedam pruun. Väikese „krooniga” lõppevad sarved muutuvad aastatega suuremaks ja võimsamaks ja harulisemaks. Õlakõrgus 115–120 cm.

kuni 2 km kaugusele. Eesmärgiks on teatada teistele isastele liigikaaslastele: „Olen siin – hoidke parem heaga eemale,” ning samal ajal oma emashirvedest koosnevat haaremit koos hoida. Pullid peavad ka armutuid jõukatsumisi, mille käigus sarved tõsiselt proovile pannakse. Hirved vahetavad igal kevadel sarvi (vanad sarved heidetakse maha), nii et teatud aja on hirvepullid sarnaselt emasloomadega ilma sarvedeta. Kuid peagi kasvavad asemele uued sarved, mis juuliks on juba täielikult välja arenenud.

Imetajad

Punahirv


Rohttaimed

Tõrvalill Meie niitude suvise ilmestaja tõrva­ lille nii eesti- kui ka ladinakeelne nimetus viitab lehealusele kleepuvale varreosale. Eestikeelne nimetus on mõistetav, ladinakeelne tuleb aga pikemalt lahti seletada.

Viscum tähendab ladina keeles linnu­liimi, nii et viscaria tähendab „linnu­liimine”. Sellele liimile – „tõrvale” – satub palju väikesi putukaid. Varrele kleepuvat ainet eritades kaitseb tõrvalill end selliste ronivate putukate eest, kes tulevad taimele nektariga maiustama, kuid ei tolmelda õisi. Nektari kättesaamiseks võivad nad õiekrooni katki närida, sest muidu nad pikas õieputkes peituva nektarini ei ulatu. Õisi tolmeldavad peamiselt liblikad, kes nektari oma pika imilondi abil kätte saavad. Eestis tavaline taim, kasvab liivikutel, nõlvadel, kuivadel niitudel, teeservadel.

Tõ r va l i l l Lychnis viscaria Mitmeaastane püstine süstjate lihtlehtede ja sileda varrega taim Ülemiste varresõlmede kohal asub tume ja kleepuv liimivöö. Juurmised lehed paiknevad kodarikuna, varrelehed vastakud. Purpurroosad (harvemini valged) õied asetsevad 5–7 kaupa osaõisikuis, mis moodustavad suurema hõreda kobara. Õite alusel on punakad kandelehed. Kõrgus kuni 45 cm.


Kruusastel ja liivastel luitenõlvadel kasvavat aas-karukella pole võimalik segi ajada ühegi teise taimega. Kevadel torkavad silma tema ilusad karvased pungad ja õied, hiljem suvel aga turris, pikkade „sulgedega” (lendkarvadega) viljad. Ka taime nimetus viitab karvasele kellukesekujulisele õiele. Aas-karukella õisi võib leida aprilli lõpust juuni alguseni. Alles siis, kui taimed on ära õitsenud, saab leh-

Aas-karukell Pulsatilla pratensis Mitmeaastane suvehaljas üleni tihedalt karvane rohttaim ebakorrapäraselt sulgjaguste lehtede ja longus, kellukesekujuliste õitega. Eriti karvased on noorte taimede pungad. Juurmised lehed ilmuvad õitsemise ajal, varre­lehed kinnituvad männastena õitest allpool. Õiekattelehed violetsed. Viljad on üleni karvased pähklikesed. Kõrgus kuni 30 cm.

tede ja varre areng hoo sisse. Nagu teisedki selle perekonna taimed, on ka karukell mürgine, sisaldades mürgist glükosiidi ranunkuliini. Kasutusel rahvameditsiinis valu, unetuse, närvihaiguste, bronhiidi jt hingamishaiguste puhul. Karukelli kasvatakse meelsasti ilutaimena, kuid metsast neid kaasa tuua ei tohi, sest nii aas- kui ka palu-karukell on loodus­kaitse all. Kasvavad kuivades männikutes, liivastel nõlvadel, loometsades. Eestis esineb hajusalt.

Rohttaimed

Aas-karukell


Rohttaimed

Harilik hiirehernes Taime nimetus viitab sellele, et seemned, „herned”, on nii tillukesed, et kõlbavad pigem hiirele kui inimesele. Varem kasvas see sageli tüütu umb­ rohuna viljapõldudel. Maa-aluste rikka­likult lisajuuri moodustavate risoomide tõttu oli neist keeruline vabaneda. Hiirehernel on samuti juurtega sümbioosis olevad mügarbakterid. Lehetippudes on harunenud köitraod, mille abil taim kinnitub heinakõrte või okste külge ja sel moel kõrgemale „ronib”. Väikesi täpilisi seem-

neid nende mürgisuse tõttu süüa ei tohi. Viljade küpsedes on põnev jälgida, kuidas sooja ilmaga seemned kaunast eemale paiskuvad. Eestis tavaline taim.

Harilik hiirehernes Vicia cracca Mitmeaastane rohttaim nõrga roniva või lamava varrega. Paaritusulgjad liitlehed 6–11 paari lehekeste ja ühe köitraoga. 10 mm pikkused sinakasvioletsed õied koondunud 20–40 kaupa tihedatesse ühekülgsetesse kobaratesse. Kaunad 10–25 mm pikkused. Kõrgus kuni 100 cm.


Ussikeele õiekrooni vahelt ulatub kaugele välja roosadest tolmukatest ümbritsetud punane emakakael, mis haruneb tipuosas kaheks nagu mao

H a r i l i k u ss i k e e l Echium vulgare  Kaheaastane väga kareda­ karvaline, tugeva sammas­ juurestikuga rohttaim. Varred püstised, tugevad, tihedalt kaetud punaka alusega harjaskarva­ kestega ja seetõttu täpilised. Lehed piklik­süstjad, hallikasrohelised ja tihedalt karvased. 1,5 cm pikkused sinised õied asuvad tipmises pikas lehistunud õisikus. Õied viltuselt kellukjad, peaaegu kahehuule­lised. Õie­ pungad ja vastpuhkenud õied on algul lillakaspunased, seejärel sinised. Liitvili jaguneb neljaks pähklikeseks. Kõrgus kuni 100 cm.

keel. Mao pead meenutab ka taime liitvili. Kõik taime osad sisaldavad mürgiseid, närvisüsteemi paralüseerivaid alkaloide. Teda on rahvameditsiinis kasutatud maohammustuste korral ja epilepsia raviks. Juurtes sisalduvat punast värvainet on kasutatud jumestamiseks ja indikaatorina keemilistes analüüsides. Happelisse keskkonda sattudes muutub õite värvus sinisest punaseks. Seda võib looduses katsetada, asetades õie sipelgapesale. Ärevusse sattunud sipelgad pritsivad õiele sipelghapet. Sinna, kuhu happe­ piisad satuvad, ilmuvad väikesed punased plekid. Eestis on ussikeel tavaline, eriti kuive­matel aladel ranniku lähedal, teeäärtel, jäätmaadel.

Rohttaimed

Harilik ussikeel


Puud ja põõsad

Harilik kadakas Harilikul kadakal on isas- ja emas­ käbid enamasti erinevatel taimedel – öeldakse, et taim on kahekojaline. Tänu teravatipulistele okastele saab kadakas karjamaadel hästi hakkama, kuid noori pehmete okastega oksi ähvardab siiski oht söödud saada.

Kadaka rohkesti suhkruid, eeterlikke õlisid jm sisaldavaid vilju on kasutatud toitude maitsestamiseks, ravimina ja viinatööstuses (Hollandi kadakaviin, džinn). Aromaatselt lõhnavat mädanemiskindlat puitu kasutatakse näiteks toiduainete suitsutamiseks ja vastupidavate aiateivaste valmistamiseks. Samuti kasutatakse kadakapuitu tisleritöödel, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks. Harilik kadakas kasvab männikutes, liivikutel, loodudel ja soodes. Eestis sagedasti esinev puittaim, moodustab kadastikke.

Harilik kadakas Juniperus communis Igihaljas põõsas või väike puu. Tüvi tihti mitmeharuline või mõnikord keerdu kasvanud. Lühikesed ja jäigad okkad asetsevad kolmekaupa männases. Kadaka viljad, nn kadaka­marjad on tegelikult marja­taolised lihakad käbid läbimõõduga 6–9 mm. Algul rohelised käbid muutuvad valmides sinakasmustaks ja on kaetud vahakirmega. Kõrgus kuni 12 m.


Avamaastikul kasvavate tammede tüve ümbermõõt võib mõnikord ulatuda 10 meetrini. Harilik tamm on Eesti kõige vanem ja jämedam puu. Rekordi­omanik Tamme-Lauri tamm kasvab Võrumaal. Puu on istutatud 1326. aastal ja tema ümbermõõt rinnakõrguselt on 8,31 m (Relve, 2008). Vanade eestlaste jaoks oli tamm püha hiiepuu, mille all toimusid rahva­ kogunemised, peeti nii sõjaplaane kui ka pidusid. Arvati, et tammed on surematud, näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Osalt oli neil õigus, sest tammed elavad kuni pooleteise tuhande aastani. Tammetõrud on toiduks paljudele loomadele ja lindudele. Ka inimene on tõrudest kasu saanud. Enne leiva­ vilja leiutamist jahvatati tamme­ tõrusid ja esimesed leiva­pätsid

küpsetati ilmselt tammetõrujahust. Tamme koort on kasutatud ravi­ otstarbel – kõhu­lahtisuse, põletike, löövete, põletus­haavade ja jalgade liig­higistamise korral. Tamme puit on kõvaduse, vastu­ pidavuse ja ilu pärast väga hinnatud. Harilik tamm on Eestis tavaline puu, sagedam Lõuna- ja Lääne-Eestis. Kasvab salu-, leht- ja segametsades, kuivadel puisniitudel, loodudel.

H a r i l i k ta mm Quercus robur Suur heitlehine jämeda tüve ja tugevate okstega laiavõraline puu. Nahkjad lehed on sulghõlmised, ümardunud hõlmatippudega lihtlehed. Isasõied on rippuvates urbades, emasõied on pisikesed, punased ja asuvad üksikult või paari-kolmekaupa võrsete tippudes. Õitseb mai lõpus ja juuni algul. Viljad (tõrud) on 1/3 ulatuses ümbritsetud lüdiga. Kõrgus kuni 30 m.

Puud ja põõsad

Harilik tamm


Seened

Harilik kukeseen Harilik kukeseen kasvab nii suvel kui ka sügisel leht-, okas ja segametsades, Eestis umbes jaanipäevast ala-

Harilik kukeseen Cantharellus cibarius Hariliku kukeseene kübar on kuni 10 cm läbimõõduga ja lehtrikujuline kuni lamenenud või allapoole kaardunud servaga. Pealis­ pool on sile, kuiv ja rebukollane kuni särav kollakas­oranž. Alumisel küljel on jalale laskuvad, eoslehekesi meenutavad voldid, mida seovad ristliistakud. Jalg on 2–6 cm pikk ja 0,5–1,5 cm läbimõõduga, silindriline või alt veidi kitsam, hele oranžikaskollane. Seeneliha kahvatukollane, tihke, jalas eriti paks. Lõhn puuvilju meenutav, veidi aprikoosisarnane, kuid toore seene maitse on kibekas.

tes, viimase aastakümne soojadel lumevabadel talvedel on teda leitud isegi detsembris ja jaanuaris. Harilik kukeseen on eriti tavaline suvel liivase pinnase ja samblavaibaga okasmetsades. Kukeseen on suurepärane ja hinnatud, iseloomuliku maitsega söögiseen. Saaremaal lubjapinnasel võib teda segi ajada veidi vintskema ja heledama, valkjaskreemi värvusega kahvatu kukeseenega, mis on samuti hea söögiseen; seda liiki ongi meil seni leitud ainult Saaremaalt.


Eesti looduse taskuents