Page 1


Linnad 16

Haapsalu

Maakond

Läänemaa

Staatus

omavalitsuslik maakonnalinn

Pindala

11,1 km2

Elanike arv

10 146 (2016) 10 251 (2011) 12 054 (2000)

Linn asub Haapsalu lahte ulatuval poolsaarel, mis koosneb kahest laidude (holmide) ühinemisel moodustunud harust, ning poolsaarega külgneval alal. Poolsaare harude vahel paiknevad poolsuletud lahesopid Suur viik ja Väike viik. Ida pool külgneb linn Tagalahega ja lääne pool Eeslahega. Madalaveelistes lahtedes on suvel Eesti kõige soojem rannavesi. Mõlemad lahed paistavad silma ka linnu- ja kalarikkuse poolest. 1825 ehitati esimene mudaravila, kus hakati kasutama Haapsalu lahest ammuta-

tavat ravimuda. 19. saj-l külastas kuurorti ka Venemaa kõrgkiht, teiste hulgas keisri perekond. 20. saj-i alguses sai Haapsalu raudteeühenduse Peterburiga. 1920.–30. a-tel Haapsalu kui kuurordi tuntus levis ning rajati supluskohad Paralepa rand ja Aafrika rand. Nõukogude ajal kasvas sanatooriumide ja teiste raviasutuste külastatavus. Linn laienes lõuna poole, sinna ehitati palju korterelamuid. Väga olulisel kohal on puhkemajandus ja tervishoid, sealhulgas taastusravi. Suurimad ettevõtted on Haapsalu Kuurort (Spa Hotel Laine) ja Heal (Fra Mare Thalasso Spa). Suured tööandjad on ka Läänemaa Haigla ja üleriigilise tähtsusega Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus. Tööstusettevõtetest on olulised rõivaid tootev PVMP-Elektika (kaubamärk Nurme Vabrik), puidust aiamajasid valmistav Tene 19. saj-il hakati Suure promenaadi äärde ehitama villasid ja supelasutusi.


Linnad Haapsalu piiskopilinnus on juba 300 aastat olnud varemeis. Linnuse õuel korraldatakse vabaõhuetendusi. Lõunatiiva moodustab toomkirik. 1971–90 kirik restaureeriti, seal peetakse jumalateenistusi ja antakse kontserte.

AJALUGU 13. saj-i I pool Haapsalu kohal paiknes asula ja arvatavasti ka sadamakoht. 13. saj-i keskpaik Saare-Lääne piiskop hakkas rajama Haapsalu piiskopilinnust ja toomkirikut. Vana-Pärnu asemel sai piiskopkonna uueks keskuseks Haapsalu. Pärast 1263. a-t sai sellest senise VanaPärnu asemel piiskopkonna uus keskus. 1279 Linnuse põhjaküljele tekkinud Haapsalu asula sai piiskopilt linna õigused. 15. saj Haapsalu merepoolsele küljele rajati viie väravaga linnamüür, lõuna poolt kaitses asulat linnus. 1558–83 Liivimaa sõja ajal hävisid linnamüür ja enamik hoonestust. 1625–91 Haapsalu oli De la Gardie perekonna ja (1681. a-st) selle sugulaste Königsmarckide valduses. Linnust hakati ümber ehitama barokseks lossiks.

1688 Linnus süttis, selle ümberehitamine lõpetati ja hoone jäi varemetesse. 1783 Haapsalu sai kreisi- ehk maakonnalinna staatuse. 1905 Haapsallu rajati raudtee. 1995 reisirongiliiklus lõpetati ning 2004 võeti Riisipere ja Haapsalu vaheliselt lõigult rööpad üles. 1921 Loodi Haapsalu Kaunistamise Selts, mis lõi kaasa parkide ja puiesteede rajamises. Innukalt võtsid linna kaunistamisest osa ka linnapea Hans Alver ja haapsalulasest kujur Roman Haavamägi. 1924 Haapsalust anti eetrisse Eesti esimene raadiosaade. 1970 Linna piirile rajati Nõukogude sõjalennuväli.

17


Linnad

Haapsalu MUUSEUME Raudteemuuseum Sidemuuseum Rannarootsi muuseum Evald Okase muuseum Ilon Wiklandi loomingu keskus Cyrillus Kreegi kortermuuseum

Kaubandus ning kalade püügi ja külmutamisega tegelev Morobell. Viimane haldab Westmeri kala- ja jahisadamat. Linnas on ka Suur-Holmi ja Veskiviigi sadam. Haapsalus tegutsevad Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž, kaks gümnaasiumi ja sanatoorne internaatkool. Iga-aastased suured kultuurisündmused on Valge Daami päevad, Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF ning Augustibluus.

Haapsalu raudteejaama katusealune perroon oli valmimise ajal (1906) omataoliste seas Euroopa pikim – 216 m.

19. saj-l hakati Haapsalus kuduma valgeid pitskoelisi salle, mis on tuntuks saanud ka väljaspool Eestit. Haapsalu sall on nii õhkõrn, et selle saab tõmmata läbi sõrmuse.

Suvituselu keskuseks olnud kuursaal ja Suur promenaad renoveeriti 2010. Kuursaali ümbrusesse istutatakse igal aastal 700 roosi.

18

Huviväärsusi Piiskopilinnus Jaani kirik (1690, 1856 valmis uus torn) Hilisbarokne raekoda (nüüd Läänemaa Muuseum) Vana apteek (1772) De la Gardie mõisa hoone (19. saj, nüüd hooldekodu) Jääkaru kuju ja lindude ausammas Aafrika rannas Pjotr Tšaikovski mälestuspink


Maakond

Jõgeva

Vald

Jõgeva

Staatus

omavalitsuslik, maakonnalinn

Pindala

3,9 km2

Elanike arv

5340 (2016) 5500 (2011) 6420 (2000)

Jõgeva paikneb Vooremaa loodeosas Pedja jõe keskjooksul. Ta on Jõgeva valla halduskeskus. Jõgevat poolitab raudtee, sellest ida pool on vanem, väikeelamutega osa ja lääne pool kesklinn. Jõgeva mõisa (Jagiwa) on esimest korda mainitud 1599 Poola revisjoni andmetes. 1876 rajati mõisast paar kilomeetrit lõuna poole Jõgeva raudteejaam. 1903 hakkas mõisnik Manteuffel välja rentima sealseid elamukrunte ja asula kasv kiirenes. 1919 sai Jõgeva aleviks, 1949 maakonna

ja 1950 rajooni keskuseks ning 1990 taas maakonna keskuseks. Linna õigused sai Jõgeva 1938. Jõgevat nimetatakse ka Eesti külmapealinnaks, keskmine temperatuur on jaanuaris –6,6 ºC ja juulis 16,6 ºC. Piibe maantee äärde on püstitatud Külmasammas, mis tähistab Jõgeval 1940 mõõdetud Eesti külmarekordit (–43,5 ºC). Tegutsevad Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, kultuuri- ja spordikeskus, raamatukogu, sotsiaalmaja ning haigla. Piiri park (8 ha) on linlaste peamine puhkekoht. Jõgeval on sündinud luuletaja Betti Alver, seal asuvad tema majamuuseum, mälestuspark ja mälestusmärk „Rotunde” (1996). Linnast on pärit ka helilooja Alo Mattiisen ja tema isamaalistele lauludele tekstid loonud Jüri Leesment. Korraldatakse üle-eestilisi Betti Alveri luulepäevi, Alo Mattiiseni muusikapäevi ja naiste tantsupidu.

Linnad

Jõgeva

Jõgeva bussijaam on silmapaistev puitehitis (2009, arhitektid Andres Lunge ja Mait Lauri).

19


Linnad 32

Kuressaare

Maakond

Saare

Staatus

omavalitsuslik maakonnalinn

Pindala

14,95 km2

Elanike arv

13 714 (2016) 13 166 (2011) 14 925 (2000)

Kuressaare linn on Saare maakonna halduskeskus ja seal asub Lääne-Saare vallavalitsus. 1917. a-ni oli linna ametlik, saksapärane nimi Arensburg ning 1952–88 Kingissepa (seal lapsepõlves elanud revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi). Kuressaare on tekkinud 14. saj-l rajatud linnuse ümber. 19. saj-i alguseks oli linnus sõjalise tähtsuse kaotanud ja 1836 kustutati see Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast. Seejärel kuulus linnus Saaremaa rüütelkonnale. 1920 võttis maavalitsus kindluse rüütelkonnalt üle ja

1925. a-st on selles olnud Saaremaa Muuseum. 19. saj-i II poolel kujunes Kuressaare kuurortlinnaks. Asutati kolm mudaravilat (1840, 1876 ja 1883) ning rajati linnapark (1861), kuurhoone (1889, avati taas 1988), ujulad ja paadisadam. 1920.–30. a-il hakkas linnas puhkamas käima ka välismaalasi. 1990. a-il taastati supelrannad. Taasiseseisvuse ajal on linn jälle kuurordina tuntust kogunud. Valminud on mitu spaahotelli, sealhulgas Rüütli, Meri, Saaremaa Valss, Georg Ots ning Arensburg. Peale puhkemajanduse on olulisel kohal toiduainetööstus (Saaremaa Lihatööstus, Saaremaa Piimatööstus), kummija metalldetailide valmistamine (Trelleborg Industrial Products Estonia) ning Raegaleriis asub Eesti suurim (5,5 x 7,7 m) lõuendile tehtud mütoloogiline laemaal. See on valminud 18. saj-i lõpul või 19. saj-i alguses.


Linnad Kuressaare piiskopiloss on üks Läänemere maades parimini säilinud keskaegseid linnuseid. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast tiivast. Linnapoolsel küljel paiknevad värav ja kaks torni. 2010–15 konserveeriti ja restaureeriti linnuse bastionide vööndit.

küttekontrollsüsteemide tootmine (Enerpoint Saare). Kesklinna lähedal asub jahtide külalissadam. Kauba- ja reisisadam (laevaühendus on muu hulgas Ruhnu ja Abrukaga) ning jahisadam ja lennujaam asuvad kesklinnast kagu pool Roomassaares. 1920.–30. a-il vedas Kuressaare ja Roomassaare vahel reisijaid platvormvagunitega rong (rahvapäraselt „susla”). Olulisimad õppeasutused on Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare kolledž, Kuressaare gümnaasium, Saaremaa ühisgümnaasium, täiskasvanute gümnaasium, kunstikool, muusikakool ja ametikool. Enne Teist maailmasõda asus linnas ka Kuressaare Merekool.

Tegutseb linnateater. Suviti korraldatakse ooperipäevi, merepäevi ja kammermuusikapäevi ning vallikraavis vee-etendusi.

Jahtklubi

33


Linnad

Kuressaare Kuressaare on ainus Eesti linn, mille südamik on säilinud tervikliku ansamblina – raekoja vastas on vaekoda ja turg. Barokne raekoda valmis 1670, praegu käib selles koos linnavolikogu. Astmikviiluga vaekoda valmis 1663. Tsaariajal kasutati vaekoda hobupostijaamana, praegu asuvad hoones restoran ja kauplus. 17. saj-l ehitati väljaku äärde ka linnakirik. 19. saj-l taastatud Laurentiuse kirikul on silmapaistvalt kõrge nooljas tornikiiver. Kirikus säilitatakse ainulaadset keskaegset ristimiskivi, mis on sinna toodud Teise maailmasõja ajal purustatud Anseküla kirikust. Vanalinnale annavad eripära punaste kivikatustega ja hästi töödeldud dolomiitdetailidega väikeelamud ja paekivimüüridega tänavad. Et talvisest linnaelust osa saada, hakkasid Saaremaa mõisnikud 19. saj-l endale Kuressaarde maju ehitama. Neid maju nimetati kodadeks, seda nimetust kasutati harilikult koos mõisa nimega. Enamasti ehitati need hooned kesklinna. Lossi tänaval asunud Haeska kojas on praegu esinduslik Arensburgi hotell. 19. saj-i lõpul valminud tuulik. 1972. a-st on seal tegutsenud kohvik ja 1997. a-st restoran Veski.

34

Vaekoda

Huviväärsusi Piiskopiloss ja selles asuv Saaremaa Muuseum Endine pritsimaja ja barokne raekoda (1670) Varabarokne astmikviiluga vaekoda (1663) Kohtumaja (1789) Klassitsistlik kaubahoov (1845, nüüd pangahoone) Laurentiuse kirik (1620. a-d, 1836 ümber ehitatud) Jahtklubi Kudjape kalmistu


AJALUGU 13. saj Kuressaare kohal asus sadama- ja kauplemiskoht. 1381 Esimest korda on mainitud Kuressaare piiskopilinnust. Sellest sai Haapsalu piiskopilinnuse kõrval Saare-Lääne piiskopi teine peamine residents. 1424 Esimest korda on mainitud Kuressaare linnuse juurde kujunenud asulat. 1563 Saare-Lääne piiskop hertsog Magnus andis Kuressaarele linna õigused. 1612 Taani ja Rootsi vahel peetud sõjas põletasid rootslased Kuressaare maha. 1645 Brömsebro rahuga läks Kuressaare Taani võimu alt Rootsi valdusse. 1648–54 Linn oli Magnus Gabriel De la Gardiele kuulunud Kuressaare krahvkonna keskus.

1710 Vene vägi hävitas suure osa linnast, mõni kuu hiljem alistus ka piiskopilinnus. Enamik linna elanikest suri katku. 1783 Kuressaare sai kreisilinnaks. 1891–94 rajati Roomassaare sadam. 1941 Korraldati Kuressaare veretöö, mille käigus Nõukogude võimud mõrvasid Kuressaare linnuse õuel 90 inimest. 1944–91 Nõukogude ajal arendati tööstust, mille tagajärjel merevesi saastus. Kogu Saaremaa kuulus Nõukogude piiritsooni. 1973 Vanalinn võeti riikliku kaitse alla (praegu muinsuskaitse all). 1990 Kuressaare oli esimene linn, mille Eesti-aegne omavalitsuslik staatus taastati.

Linnad

Kuressaare

35


Linnad

Maardu

Maakond

Harjumaa

Staatus

omavalitsuslik linn

Pindala

23,4 km2

Elanike arv

15 128 (2016) 17 360 (2011) 16 378 (2000)

dus ning 1949 ehitati keemiakombinaat koos väävelhappe- ja superfosfaaditsehhiga (1950–75 kandis see nime Maardu Keemiakombinaat, 1975–83 Maardu Keemiatehas, 1983. a-st tootmiskoondis Eesti Fosforiit). 1954 hakati fosforiiti kaevandama karjäärist, 1965 allmaakaevandus suleti. Kaevandamise ja tootmisega kaasnesid suured keskkonnaprobleemid: väävliaur põhjustas õhureostust, kaevandatud alal tekkisid kuumenemis- ja põlemiskolded ning vedelad heitmed jõudsid Kroodi ojja ja Muuga lahte. Maardu on suur transpordi- ja logistikakeskus. Tähtsaim tööandja on Tallinna Sadamale kuuluv Muuga sadam, mis avati 1986 ja mille kaudu suundub põhiosa Eestit läbivast naftaveost. Linnas asub ka elektri- ja soojusenergia koostootmisega tegelev Iru Elektrijaam, see alustas Peaingel Miikaeli kirik

40

Maardu asub Muuga lahe ääres. Ta külgneb Viimsi ja Jõelähtme vallaga ning teda läbib Tallinna–Narva maantee. Linna põhjaosas on Muuga sadam, lääneosas Muuga aedlinn, kirdeosas Kallavere elamupiirkond ja lõunaosas Maardu järv. Elanikest 24,8% on eestlased ja 61,9% venelased. Maardu areng oli pikka aega seotud fosforiidiga. 1920 asutati osaühing Eesti Vosvoriit, mis hakkas 1921 Jõelähtme kihelkonnas Ülgasel fosforiiti kaevandama. 1940 rajati Maardusse allmaakaevan-


Linnad Muuga sadam

tööd 1980 ja on praegu oluline Tallinna soojaga varustaja. Asutatud on gümnaasium, kesk- ja põhikool, kunstikool, raamatukogu, kultuuri- ja infokeskus ning vaba aja keskus. AJALUGU 1241 Esimesed kirjalikud teated Maardu (Martækilæ) ala asustuse kohta. 1389 Esimest korda on mainitud Maardu mõisa. 1397 Esimest korda on mainitud praeguse linna alal paiknevat Kroodi küla. 1921 Ülgasel hakati fosforiiti kaevandama. Sinna 1925 rajatud rikastustehas hävis 1938 tulekahjus.

Tegutsevad haigla ja polikliinik, kolm apteeki ja loomakliinik. 1998 valmis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule kuuluv Peaingel Miikaeli kirik.

1939–40 Kroodi küla alale rajati laialdane fosforiiditööstus. 1949 Ehitati keemiakombinaat. 1951 Maardu sai aleviks. 1962 Alev läks Tallinna Mererajooni alluvusse. 1980 Maardu sai linna õigused. 1982–93 Ehitati Muuga sadam. 1991 Suleti keemiakombinaat. 1993 Maardu sai iseseisvaks linnaks.

41


Linnad 64

Põltsamaa

Maakond

Jõgevamaa

Staatus

omavalitsuslik linn

Pindala

6,0 km2

Elanike arv

4174 (2016) 4188 (2011) 4849 (2000)

Sõpruse pargis asuv kündva Kalevipoja kuju (2006, kujur Tauno Kangro). Park on rajatud Ants Paju eestvedamisel. Sinna on puid istutanud tuntud eestlased ja väliskülalised.

Põltsamaa paikneb Jõgevamaa lääneosas Põltsamaa jõe keskjooksul. Ta on oluline liiklussõlm, sest ta asub Tallinna–Tartu– Võru–Luhamaa, Jõgeva–Põltsamaa ja Põltsamaa–Võhma maantee ristumiskohal. Põltsamaa on samanimelise valla halduskeskus. Linna piires voolab u 3 km pikkuselt loodest kagusse Põltsamaa jõgi. Jões paiknevad Naiste-, Sauna-, Roosi- ja Kirikla saar ning puhastusseadmete piirkonnas kolm ilma nimeta saart. Põltsamaa suurimad pargid on Linnapark, Uue-Põltsamaa mõisa, Kördiööbiku ja Sõpruse park. Põltsamaal on 18 silda, neli neist viivad üle jõe, ülejäänud ühendavad jõe kaldaid ja saari või kulgevad üle vallikraavi. Üks Jõgevamaa suurimaid ettevõtteid Põltsamaa Felix valmistab mahlu, moose, veine, aedviljakonserve, konserveeritud valmistoite ja kastmeid. Piimandusühistu E-Piim Põltsamaa Meierei toodab juustu. Metallitööstusettevõte Kitzinger-Progress valmistab roostevabast terasest tooteid, suurim puidutööstusettevõte on Puit-Profiil. Linnas paikneb Merit Tarkvara peakontor. Põltsamaal on ühisgümnaasium, muusikakool, kunstikool, spordikool, keskraamatukogu, kultuurikeskus ja muuseum. Lossi hoovis toimuvad teatrietendused, kontserdid ja käsitöölaadad. Linnas korraldatakse Põltsamaa sildade jooksu, Põltsamaa jõe mänge, kõnevõistlusi ning rahvusvahelisi keel- ja puhkpilli suvelaagreid. Põltsamaalt on pärit helilooja ja rahvusliku liikumise tegelane Karl August Hermann.


Linnad

Põltsamaa linnus ja Niguliste kirik (17. saj, taastatud 1947–52).

AJALUGU 1234 Esimest korda on Põltsamaad mainitud kirjalikes allikates, temast sai kihelkonna keskus. Arvatavasti 1272 valmis Põltsamaa ordulinnus kui Liivimaa Ordu oluline tugipunkt. 15.–16. sajand Põltsamaa linnuse juurde kujunes asula. 1570–78 Põltsamaa oli (vaheaegadega) tsaar Ivan IV vasalli, Liivimaa kuninga Magnuse residents. 1582–1621 Põltsamaa kuulus Poolale (vaheaegadega). 1687 Asutati talurahvakool. 18. sajandi II pool Vana-Põltsamaa mõisnik Woldemar Johann von Lauw rajas hulga manufaktuure – portselani- ja peeglivabriku ning nahaparkimis- ja vasetöökoja. Ta asutas haigla ja esimese Eesti maa-apteegi ning lasi lin-

nuse varemeile ehitada rokokoostiilis sisekujundusega lossi (1941 hävis). 1766 Arst Peter Ernst Wilde asutas Põltsamaa mõisa meiereisse trükikoja, see oli tol ajal üks kuuest Venemaal tegutsenud trükikojast. 1766–67 andsid Wilde ja pastor August Wilhelm Hupel seal välja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike öppetus...”, mida ilmus 41 numbrit. 1888–1906 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas tegutses venekeelne Eesti Aleksandrikool, kus õpetati ka eesti keelt. 1920 Põltsamaa sai aleviks. 1926 Põltsamaale anti linnaõigused. 1950–62 Põltsamaa oli samanimelise rajooni keskus. Seejärel kuulus ta Jõgeva rajooni ning 1990. a-st on ta olnud Jõgeva maakonna koosseisus.

65


Pärnumaa alevikud Tori kirik 19. saj-il.

Tori

Maakond

Pärnumaa

Vald

Tori

Elanike arv

451 (2016) 457 (2011) 537 (2000)

Tori alevik asub Pärnu jõe ääres, ta on valla keskus. Tori piirkond on üks Eesti vanima asustusega piirkondi. Säilinud on mitu kivikalmet, kalmistut ja ohverdamiskohta. Esimest korda on Torit (Turgila) mainitud 1528. Ta oli Tori kihelkonna keskus. 1977. a-ni kandis asula Tõia küla nime. Jõe vasakul kaldal paikneb Tori põrgu: devoni liivakivisse allikavee toimel uuristatud koobas, mis on võetud kaitse alla. See on varingute tagajärjel oma kunagise väljanägemise kaotanud, viimase varingu ajal lan-

ges sisse koopa suue. Legendi järgi olevat vanasti sealkandis sageli Vanapaganat nähtud. Ta hirmutanud reisilisi, rüübanud kõrtsis viina ja teinud muid tempe. Toris on säilinud kunagise kihelkonnakeskuse südamik: mõisaansambel – värav, viljaait (nüüd muuseum), viinaköök, hobusetallid ja park, kõrts, kalmistu koos Vabadussambaga (1923, taastatud 1989) ning vana ja uus vallamaja. 1850. a-tel kujunes mõisa põhitegevusalaks hobusekasvatus. 1925 aretati seal tori hobune. 1930 sai mõis hobusekasvatusega tegelevaks riigimõisaks, sama suund püsis ka Nõukogude ajal. 1990. a-test on kasvandus kuulunud riigile, kuid olnud eraisikule välja renditud. Kavas on muuta mõis riiklikuks tõuaretus- ja hobusekasvatuskeskuseks. Tori kirik pühitseti 2001 Eesti sõjameeste mälestuskirikuks, selle pühakuks valiti Püha Jüri. 2003 avati kirikuaias Vabadussõja võidu ja Eesti taasiseseisvumise tähistamiseks Mati Karmini loodud pronkskuju „Püha Jüri võitlus lohega”, see on esimene taasiseseisvunud Eestis püstitatud ratsamonument. Toril on põhikool, raamatukogu, rahvamaja ja hooldekodu. Üle Pärnu jõe on ehitatud Tori sild (1956). See oli kuni Tartu Sõpruse silla valmimiseni (1981) Eesti pikim sild – 135,8 m. Igal aastal süüdatakse võidupüha puhul Toris tuli, mis viiakse võiduparaadile. Sealt saadetakse see võidu- ja jaanitulena edasi kõikjale üle Eesti.


Maakond

Võrumaa

Vald

Misso

Elanike arv

205 (2011) 334 (2000)

Misso alevik on Misso valla keskus. Varem nimetati piirkonda Pugola kolgaks. Alevikus asub 2010. a-st põhikoolina tegutsev Misso kool. Selle eelkäijaks on 1753 (arhiiviallikate järgi 1766) ava-

tud Peräpugola külakool, mis 1918. a-st tegutses Pugola algkoolina ja 1957. a-st Misso keskkoolina. 1939 pühitseti sisse luterlik Vastseliina Katariina Koguduse Misso abikirik, kus paikneb 1886 orelimeistritest vendade Kriisade ehitatud orel. See oli esimene nende tehtud orel ja asus algul Misso palvemajas, ent 1918 rüüstasid pühakoda enamlased ja lõhkusid pilli. Orel sai kannatada ka Teise maailmasõja ajal, pill taastati 2011. Missos on rahvamaja, raamatukogu (asutatud 1921 Rahvaraamatukogu Seltsina), noorteklubi ja sotsiaalkeskus. Misso paikneb osaliselt Pullijärve hoiualal (62,9 ha). Aleviku loodeküljel asuva Pulli järve (61,7 ha) kaldale on rajatud Pullijärve puhkeküla.

Võrumaa HARJU MAAkond alevikud

Misso

Misso õhuvaade. Paremal Pulli järv, ülal Hino järv

347 265

Eesti linnade, alevite ja alevike taskuentsüklopeedia  
Eesti linnade, alevite ja alevike taskuentsüklopeedia  
Advertisement