Page 1

Eesti jĂľulusalmide ja -juttude kuldraamat


Eesti jĂľulusalmide ja -juttude kuldraamat Koostanud olivia saar


Jõuluootus, jõulurõõm ... Seda imelist tunnet on kogenud meist igaüks. Kellele on jõuluelamuseks küünlahelgis vaigulõhnaline kuusepuu, kellele kirevkirju pakike jõuluvana kingikotist, kellele üle lumiste luhtade kaikuv kirikukellehelin ning jõuluõhtu vaiksed mõtisklushetked. Jõuludest, mida kõikjal valgustab küünla- ja silmasära, on kirjutatud palju jutte ja luuletusi, loodud palju laule. Neid on ammu möödunud aegadest, kuid neid kirjutatakse ka tänapäeval. Käesolev, praeguseks juba kaheksas kuldne raamat „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat” sisaldab luulet ja lugusid alates Matthias Johann Eisenist kuni tänaste kirjanike Ellen Niidu, Heljo Männi, Paul-Eerik Rummo, Leelo Tungla, Ira Lemberi, Andrus Kivirähki, Jaanus Vaiksoo, Jaan Rannapi ja paljude teisteni. Siit leiate ka just selle raamatu jaoks kirjutatud uusi lugusid Lehte Hainsalult, Reet Madelt, Kätlin Vainolalt, Kadri Hinrikuselt jt. „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat” on jaotatud teemade järgi seitsmesse ossa, kusjuures osade pealkirjad on valitud meie kirjanike jõululuuletustest. Niisiis... Põlvini ulatuvad hanged. Kuuskede kohin kõrvus, pilk piidlemas ümbrust – milline puuke koju viia? Suur on isa, väike Toomas, nad on jõulukuuske toomas. Saabub ootusärev päkapikuaeg. Ööpimeduses kostab kribinat-krabinat... Tead sa, armas päkapikk, ootamine on nii pikk! Lõpuks ta tulebki – nii kahtlaselt tuttav ja nii kahtlaselt tundmatu külaline. Jõuluvanal habe ees, ise paksu mantli sees.

4


Kuid mis oleksid jõulud ilma piparkookideta, ilma magusmõrkja, jõuludele nii iseloomuliku lõhnata? Piparkooke pipardati, pipart sai vist ülearu. Aga loomad? Nendelegi jagatakse jõuluõhtul suupärast, nendegagi juhtub jõuluõhtul imesid. Tintel-tantel, tintel-tantel, jänkul valge karvamantel. Ka lõunamaal palava päikese all palmi vilus peetakse jõule. Kuidas siis teisiti! Mõnel maal ei ole kuuski, pole lund ja suuski. Ja olemegi jõudnud jõuludest vana-aastaõhtusse, sellesse mõtiskluste, heade soovide ja ilutulestiku imelisse meeleollu. Meil lumine on aasta lõpp ja uue aasta algus. „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatus” on nii lustakaid lugusid-luuletusi kui tõsisemaid palu, mida meie lastekirjanduse algusaastate ja tänapäeva autorid on võluva isikupära ja värvika sõnakasutusega kirja pannud. Kuldraamatus on imekaunid pildid meie tuntud kunstnikelt Viive Noorelt, Katrin Ehrlichilt, Piret Niinepuu-Kiigelt, Ülle Meistrilt, Anne Linnamägilt, Karel Korbilt ja Valdek Alberilt. Soovin teile, head suured ja väikesed raamatusõbrad, ilusaid õdusaid hetki koos „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatuga”. Meeleolukat jõululugemist! Olivia Saar, koostaja

5


Tead sa, armas päkapikk, ootamine on nii pikk

Pildid Katrin Ehrlichilt


Jõulu eel on mõned asjad nii …

Elevandi jõulususs  Aino Pervik  103

Pöialpoiss ja päkapikk  Ira Lember  104

Paul-Eerik Rummo 

90

Suss detsembriöös  Ilmar Trull  91

Pöialpoiss  Peep Ilmet  105

Päkapikulapse jõuluõhtu  Aino Pervik  92

Hane koot ja härja põlv  Henno Käo  106

Päkapikk rassib  Leelo Tungal  93

Jõulujutuajamised Injuga  Jüri Parijõgi  107

Päkapikul päevad segi  Leelo Tungal  94

Päkapikuõpetus  Mari Saat  111

Kas päkapikud?  Ellen Niit  95

Kõige laisem päkapikk  Henno Käo  114

Jõulupäkapikk  Eno Raud  96

Jõulupäkapikkude Triivi ja Traavi ilutulestik

Kaelasall päkapikule  Ellen Niit  97

Pika suka päkapikk  Olivia Saar  98

Väike päkapikk  Merilin Seppel-Lepasaar  119

Päkapikk, kus peidad end?

Kuidas Krissust päkapikk sai?

Olivia Saar 

99

Helvi Jürisson 

117

Ermo Liedemann 

121

Jõulupäkapikud  Erika Esop  100

Ole vaidleb  Heljo Mänd  123

Jõulusalm  Ellen Niit  100

Ohhoo ja ahhaa  Heljo Mänd  124

Seitse päkapikku  Ira Lember  101

Volli teeb heategevust  Ilmar Tomusk  125

Kutse päkapikule  Ellen Niit  102

Kadunud jõulud  Heiki Vilep  127

89


Päkapikulapse jõuluõhtu Aino Pervik

Jõuluõhtul väike päkapikupoju seisab akna all ja ootab isa koju. Päkapikuema võimatult ta tüütab: millal isa tuleb, kuusel küünlad süütab? Päkapikuisa pikal talveteel sõidab, sõidab jõuluvana reel. Südaööl saab päkapikuisa koju, aga juba magab päkapikupoju. Isa oodata ei jõudnudki ta ära, polnud jõuluõhtul õiget jõulusära. Päkapikuisa pikal talveteel sõidab, sõidab jõuluvana reel. Hommikul, kui päkapikupoju ärkab, otsemaid ta kahte tähtsat asja märkab. Jõulukuuse all on kingipakid rodus, päkapikuisa magab juba kodus.

92


Päkapikk rassib Leelo Tungal

Ega vaiksel talveööl

See on päkapikkudel

päkapikk ei maga –

vana ilus komme –

tema siis käib luuretööl

talveöödel pikkadel

meie akna taga.

kanda õunu-komme.

Iga päkapikk ju teab,

Päeva ajal aga nad

kus on palju lapsi –

pehmes valges lumes

neile maiustusi veab

magusasti magavad,

sussidesse krapsti!

lapsi näevad unes.

93


Jõulupäkapikk Eno Raud

Elas kord üks päkapikk, umbes pika päka jagu pikk. Metsas suure kuusekännu all oli väike majakene tal. Iga kord, kui saabus jõuluöö, päkapikul algas tähtis töö: puude külge leiba riputas, lumme ristikheina siputas. Tema kannul palju loomi käis, kuni igaüks sai kõhu täis. Kõik nad kiitsid päkapikumeest kena jõulukingi eest.

96


Kaelasall päkapikule Ellen Niit

Mamma, kullakallike, koo üks kirju sallike! Koo see sall just nõnda pikk, et mu tuttav päkapikk mõistaks – see on tema tarvis, mitte meie ema tarvis. Koo ka paras jagu laiust, et kui päkapikk veab maiust, jääks tal sallist välja nina, et ta näeks, kus olen mina.

97


Jõulupäkapikud

Jõulusalm

Erika Esop

Ellen Niit

Meil on päkapikud käinud,

Kena kuldne kringel

aga mina neid ei näinud,

on mu jõulusalmis.

nägin ainult kingipakke.

Selle tuttav ingel

Nüüd ma hüppan rõõmust lakke,

tegi ahjus valmis.

tänama peab jõulutaati,

Veel on hõbepähkleid

tema ju need kingid saatis!

minu jõululoos. Päkapikkudega korjasin neid koos.

100


Seitse päkapikku Ira Lember

Lumi tuiskab mitu päeva, päkapikud vaeva näevad. Aiatee kõik pühivad puhtaks enne pühi nad. Et ei tuleks jõulutaadil lumes käia põlvist saadik. Ent kui palju teha suudab ainult seitse väikest luuda? Sa võta oma labidas ja päkapikke abista ja ole hästi viks. Arva ära – miks?

101


Pöialpoiss ja päkapikk Ira Lember

Kord kohtas keset kanarbikku

„Kui kükakile laskun, siis

üks pöialpoiss üht päkapikku.

ehk küünitad mu taskuni!”

Nad põrnitsesid teineteist

„Sa ulatud mu jopi äärde!”

ja vaidlesid, kumb pikem neist.

„Ja sina mulle poolde säärde!”

„Sa oled nagu leivaraas

„Sa oled pisem kui mu näpp!”

ja raske on sind leida maast!”

„Sa välja näed kui väike täpp!”

„Miks, kääbus, sõnu loobid sa!

„Ma olen sentimeetrine!”

Ei näe sind mikroskoobita!”

„Ma kümne-millimeetrine!”

Nad panid lõpuks seljad vastu ja olid täpselt ühte kasvu.

104


Pöialpoiss Peep Ilmet

Ma olen pöidla pikkune ei minu tuju riku see et mitte ära jahtuda su kindasse võin mahtuda seal poen su pöidla kohale kui pöialt pole kohal veel võin sinu sokki pugeda su varbalohke lugeda ei satu sina raskusse kui poen ma sinu taskusse saad üle igast jõest ja mäest kui tark mees taskus omast käest võin uinuda su tuhvlisse kuid ära palun unusta sind palun ära unusta mind kinni kiilund suhvlisse.

105


Hane koot ja härja põlv Henno Käo

Üks päkapikk kord kohtas kämblalaia, koos joodi kohvi, söödi sarvesaia, ja küpsetati lõkkel hane kooti ning räägiti paar prisket anekdooti. Rasv hane koodist tilkus otse tulle, võiks anekdooti rääkida ka sulle, kuid, söönud ära maitsva hane koodi, nad pistsid kahjuks nahka anekdoodi. Kaks härjapõlvlast ükskord nägid härga, nad uurisid nii saba kui ka sõrga, ja lõpuks, pärast pikka lapsepõlve, nad nägid päris tõelist härja põlve. See härja põlv ei lähe enam meelest, ei kao see kuhugi ka rahva keelest, sest kannab keset padrikut ja võsa ju seda nime terve suguvõsa.

106


Jõulujutuajamised Injuga Jüri Parijõgi

Esimese püha hommikul ärkasime emaga suu-

Võtsin ta sülle ja viisin tagasi voodisse.

re kolina peale üles. Köögis läks midagi klirinal

„Miks ta ei tule? Vaata, seda ei oska ma sul-

katki. Oli veel hämar, kuid Injut ei olnud voo-

le selgeks teha. Sa võtad ikka kõiki asju teisiti,

dis näha ja köögist kuuldus tasast juttu. Läksime

kui mina seda olen harjunud. Ega me vist kunagi

kohe kööki – ja seal ta seisis palja jalu ja särgi-

teineteist täiesti mõista, sina oled noor, minust

väel taldrikutükkide juures ning kõneles:

kakskümmend viis aastat ees, ja arvad, et minu

„Tule nüüd, pöialpoiss, ja tee taldrik terveks!”

kui vanema põlve arvamisi ja tõekspidamisi üldse

Meie ei saanud esiti aru, mis see peab tähen-

ei maksa arvestada. Seda oled sa siiani näida-

dama. Küsisime ühest suust:

nud alati. Või on minu ja ema arvamised sinu

„Kes selle katki tegi?”

silmis midagi maksnud? Ei. Kas mäletad veel oma

„Mina tegin,” vastas Inju tõsiselt ja otsekohe-

ülespidamist enne jõulu? Jah, meie ootasime kõik

selt. „Lõin vastu lauanurka, siis läkski katki.”

jõule, sina, ema ja mina. Kõige rohkem muidugi

„Miks sa ta katki tegid?”

sina, Inju. Sa ronisid sagedasti köögis toolile, sealt

„Noh, et siis pöialpoiss teeks terveks. Sa rää-

lauale ja laualt aknale, vajutasid nina vastu ruutu

kisid eile juttu, et pöialpoiss tegi Andu tassi ter-

laiaks ja puurisid suuril silmil välja – kas jõulu-

veks.”

mees juba tuleb. Siis muidugi laualt maha, minu

Tunnistas ikka veel taldrikutükke ja hüüdis

juurde, ema juurde – antagu aga vastust, kas on

uuesti:

jõulumehel tutiga müts.

„Tule siis, pöialpoiss!”

Ei, sest saadik kui sina, Inju, tulid meie majasse,

Tükid jäid endiselt põrandale, pöialpoiss ei tul-

ei maksa minu ja ema arvamised midagi, ainult

nud. Ja siis purskus Inju silmist hale ja südamlik

sinul on ütlemist, sinust saab kõik toad täis.

nutt, et see ise oleks võinud teha taldriku terveks.

Minu raamaturiiul pidi olema puukuur ja kirju-

   „Miks ta siis ei tule, isa?”

tuslaua all Põõba ja Kreeda kodu. Sinna pidi puid

107


108


viidama, minu raamatuid, ahju köetama, et külm

Sinu tahtmised ja soovid olid mõõtmata suu-

ei oleks, kui jõulumees tuleb vaatama Põõbat ja

red. Mäletad, kui enne pühi kord jalutasime lin-

Kreedat. Et minu raamatuil muud väärtust ei ole

nas, mis ütlesid kirikut nähes? Mäletad? „Isa, osta

kui ainult kütteainena, selles ei kahtle sa sugugi.

mulle kakskümmend viis kirikut!” Sa ei küsi sellest,

Jumalukene, siis oli ju veel vaja jõulumehele

kas on Eestis üldse inimest, kes jõuaks osta kaks-

kapsasuppi keeta. Sa tõid paja, vaatasid lille laual

kümmend viis kirikut. Ei, sa nõuad aga. Ma kü-

ja ütlesid oma Põõbale ja Kreedale: „Teeme, et see

sisin: „Mis sa teeksid nendega?” – „Mängiksin.” –

on kapsas, teeme!” Muidugi olid Põõba ja Kree-

„Ei, laps, kirikud ei ole mängimiseks,” püüdsin sul-

da sellega nõus, nagu nad sinuga alati nõus on.

le seletada, aga sa ei teinud katsetki mind mõista.

Siis rebisid lillel lehed ja panid patta. Kui siis ema

Kakskümmend viis kirikut …

köögist tuli ja nägi, et lillest muud järel ei olnud

Ja sinu vaade rahale üldse … sellega oled sa

kui paljad raod, oli küll pahandus suur, sest ema

juba küllalt sünnitanud pahandusi. Ma ei räägi

ei tahtnud kuidagi seda mõista, et jõulumehele

sellest, et sa suvel võtsid peotäie puulehti, läksid

võib ainult lilledest suppi anda.

poodi, poetasid need letile ja ütlesid: „Andke mul-

Seal tuli sul nõuks Praadale ja Prannale uusi

le üks sai!” Ja kui poetädi raha küsis, siis näitasid

kleite teha, ikka pühiks. Kõige sobivam materjal

nende lehtede peale. Ei, sellest ma parem ei rää-

oli ema uus põll. Tõid siis käärid, lõikasid põlle

gigi, see oli ikkagi üksainuke sai. Aga mis tegid

parajateks tükkideks ja tegid Praadale ja Prannale

sa paar päeva enne pühi? Võtsid ühe marga ja

pühadekleidid. Aga emale ei suutnud sa ikkagi sel-

peotäie kompvekipabereid ja läksid jälle poodi.

geks teha, et just põllest kõige paremad kleidid sai.

Seekord olid su soovid palju suuremad, tahtsid

   Siin pean küll ütlema, et mina mõistan sind siis-

saada sada naela kompvekke. Siis tõi poetädi

ki mõnikord rohkem. Kord sa jälle tahtsid Tatara

su käe kõrval meile tagasi. Olid aga jälle pakku-

lastele teha uued torukübarad, ja kõige paremaid

nud seda üht marka ja kompvekipabereid. Kui

kübaraid sai minu paberitest ja raamatuist. Kui ma

siis poetädi ütles, et need pole rahad, olid ikka

siis sind algul hukka mõistsin vanema maailma

peale käinud, et teeme, et need on rahad, teeme!

vaimuvara lõhkumise pärast, ütlesid sa õige rahu-

Seda võid sa küll ütelda oma Põõbale, Kreedale,

likult: „Isa, ära pahanda, ära pahanda, su raamat

Prannale ja Luuale, aga mitte poetädile.

ei kõlba kuhugi.” Siis hakkasin tõepoolest kaht-

Sinu järgmine samm meeldis mulle juba palju

lema, kas see kõrgesti kiidetud raamat kõlbabki

rohkem, ehk ma seda siiski täiesti heaks ei kiida.

mujale kui ühe Inju Tatara laste kübaraiks.

Ema oli siis sulle seletama hakanud, et raha peab

109


120


Kuidas Krissust päkapikk sai? Ermo Liedemann

„Krissu! Krissu!”

salamisi kahtlema hakanud, kas päkapikud ja

Hämaras toas ei saanud Kristiina läbi uniste

jõulu­vana ikka on olemas.

silmade aru, kes või mis teda keset ööd hüüab.

„Krissu, vaata siia!”

Seda teadis Kristiina kindlasti, et päev oli alles

Alles nüüd sai Kristiina aru, kust see salapä-

kaugel ja homme ei pidanud ta üldse kooli mi-

rane hääl tuli. Kardina taga aknalaual istusid ja

nema, sest kes siis jõuluvaheajal koolis käib. Ja

kõlgutasid jalgu kaks väikest mehikest. Punased

nüüd oli keegi ta värviliste unenägude vaatamist

tutiga mütsid peas, traksipüksid jalas ja naljakad

seganud.

pikkade ülespoole vaatavate ninadega sussid jalas. Mehikesed nägid välja täpselt sellised, nagu

„Krissu, ärka üles!” hüüdis sama hääl juba

ema oli talle päkapikke kirjeldanud.

nõudlikult.

„Jah, oleme küll,” ütles kavala näoga päkapikk,

Laisalt lükkas Kristiina kaisukaru oma pad-

justkui oleks Kristiina mõtteid lugenud.

ja pealt ära ja küünitas lambi poole, et sellesse kummalisse loosse natuke valgust tuua. Tuli juba

„Tule nüüd ruttu! Saan ootab, meil on aega

põles, kuid esialgu ei märganud Kristiina oma

vähe ja tööd palju,” hüppas teine mehike äkki

toas midagi uut. Ikka seesama kirjutuslaud, üleeile

püsti.

tuppa toodud kuusepuu, mille Kristiina koos ema,

Kõik, mis nüüd järgnes, toimus nii kiiresti, et

isa ja väikese õega ilusaks ehtisid, ning jõulususs,

Kristiinal oleks äärepealt pea ringi käima haka-

mille seest Kristiina igal hommikul šokolaadi või

nud. Vaevu jõudis ta jope selga ja mütsi pähe

kommi leidis. Kristiina teadis küll seda juttu, et

panna ning oma lemmiksalli kaasa haarata, kui

päkapikud vaatavad vaikselt akna taga, kas

juba leidis ta end mugavast jõulusaanist kahe

lapsed on tublid, ja toovad siis headele lastele

kummalise mehikese vahel. Kristiina ei olnud ku-

kommi sussi sisse, kuid viimasel ajal oli Kristiina

nagi päris põhjapõtru näinud, kuid nüüd oli neid

121

Eesti jõulusalmide ja juttude kuldraamat  
Eesti jõulusalmide ja juttude kuldraamat  
Advertisement