Page 1

1

Omariikluse rajamine 1917–20

VA L I T S U S E D J A R I I G I M E H E D


22

Omariikluse rajamine 1917–20

I AJUTINE VALITSUS 24. II – 12. XI 1918 Ministrite Nõukogu esimees (peaminister), siseminister ning kaubandus- ja tööstusministri kohusetäitja – KONSTANTIN PÄTS Eesti Maarahva Liit Peaministri kohusetäitja (1918. aasta suvel ja sügisel) – JAAN POSKA Eesti Demokraatlik Erakond Siseministri kohusetäitja (1918. aasta suvel ja sügisel) – JUHAN KUKK Eesti Tööerakond Kaubandus- ja tööstusminister (1918. aasta suvel ja sügisel) – AUGUST HANKO parteitu Ministrite Nõukogu abiesimees ja kohtuminister – 1918. aasta kevadeni JÜRI VILMS Eesti Tööerakond Kohtuminister (1918. aasta suvel ja sügisel) – JÜRI JAAKSON Eesti Demokraatlik Erakond Sõjaminister – ANDRES LARKA parteitu, 1918. aasta suvel ja sügisel ERNST PÕDDER parteitu

Valitsuse moodustamine I Ajutine Valitsus (Ministrite Nõukogu) oli Eesti Vabariigi esimene valitsus, selle moodustas 24.–25. II 1918 Päästekomitee, mis oli volitused saanud Maanõukogu vanematekogult ja Maavalitsuselt. Valitsuse juhiks nimetati Päästekomitee liige Konstantin Päts ja Ministrite Nõukogu abiesimeheks teine komitee liige Jüri Vilms. Tegemist oli laiapõhjalise koalitsioonivalitsusega, milles olid esindatud kõik Maanõukogu suuremad rühmad (v.a esseerid). Lisaks olid valitsuses ette nähtud ametikohad saksa, vene ja rootsi rahvusasjade

Välisminister – JAAN POSKA Eesti Demokraatlik Erakond, 1918. aasta suvel ja sügisel OTTO STRANDMAN Eesti Tööerakond Raha- ja riigivaranduste minister – JUHAN KUKK Eesti Tööerakond Põllutöö- ja toitlusminister – JAAN RAAMOT Eesti Maarahva Liit Teedeminister – FERDINAND PETERSON Eesti Tööerakond Töö- ja hoolekandmise minister – VILLEM MAASIK Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei Haridusminister – PEETER PÕLD Eesti Demokraatlik Erakond Portfellita minister (1918. aasta suvel ja sügisel) – JAAN TÕNISSON Eesti Demokraatlik Erakond

ministritele, kes pidid vahendama ja kaitsma rahvusvähemuste huve, kuid I Ajutise Valitsuse koosseisus jäid need kohad täitmata. Saksa okupatsiooni ajal valitsuse koosseis muutus, kuna vangistatud valitsusjuhist Pätsist ning kadunuks jäänud asejuhist Vilmsist tühjaks jäänud kohtadele oli vaja leida nende asetäitjad. Samuti vahetusid mõningad teised ministrid. Uus, portfellita ministri koht loodi välismaal viibivale Jaan Tõnissonile, samas kui töö- ja hoolekandmise minister Villem Maasik lahkus valitsusest ning tema koht jäi täitmata.

 I Ajutise Valitsuse ministreid Saksa okupatsiooni ajal. Vasakul keskel Ferdinand Peterson, ülemises reas (vasakult) Andres Larka, Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Jaan Poska. Paremal keskel Villem Maasik. Alumises reas (vasakult) Jaan Raamot, Juhan Kukk, Peeter Põld ja August Hanko


23

25. veebruaril toimus Ajutise Valitsuse esimene istung. Samal päeval jõudis Tallinna Saksa sõjavägi. Valitsuse liikmed üritasid pääseda Saksamaa esindaja kindral Adolf von Seckendorffi jutule, kuid esialgu see ei õnnestunud. 1. märtsil pidasid Päts, Vilms ja Poska küll Seckendorffiga kõnelusi, kuid neil ei olnud erilisi tulemusi, sest Saksa võim Eesti Vabariiki ei tunnustanud. Saksa okupatsiooni ajal jätkas Ajutine Valitsus tegevust põranda all. 6. märtsil andis valitsus salajase juhendi passiivse vastupanu osutamiseks, Eesti poliitikutel soovitati mitte vastu võtta ametikohti, mis peaksid olema valitavad, ning soovitati jääda okupatsioonivõimuga opositsiooni. Osa poliitikuid, sealhulgas valitsuse esimees Päts, otsis siiski sakslastega kontakti. Sellest hoolimata mitu valitsuse ja Maanõukogu liiget, sealhulgas Päts ja Otto Strandman, hoopis vahistati. Ajutine Valitsus kaotas oma abiesimehe Jüri Vilmsi, kes jäi välismaale minnes kadunuks. Olukord muutus sügisel, kui Saksamaa kaotas I maailmasõja; Eestile tähendas see okupatsiooni lõppu. 10. novembril kohtus Seckendorff Ajutise Valitsuse liikme Jaan Poskaga ja teatas 11. novembril, et ta ei tee takistusi Maanõukogu kokkutule-

 Konstantin Päts (vasakult esimene seisja) 1918. aastal Saksa okupatsioonivõimude vangilaagris

miseks. Samal päeval otsustas Ajutine Valitsus uuesti kokku tulla ning siis toimus ka Ajutise Valitsuse esimene avalik koosolek.

Tegevuse lõpp Üheksast 24. veebruaril ametisse astunud ministrist sai 11. novembri koosolekul osaleda vaid neli, lisaks neile olid kohal hiljem valitsusse võetud Hanko ja Jaakson. Et valitsus saaks asuda viivitamatult oma ülesandeid täitma, otsustas Maanõukogu vanematekogu kasutada talle antud erakorralist õigust ja nimetas 12. novembril 1918 ametisse uue Ajutise Valitsuse.

II AJUTINE VALITSUS 12.–27. XI 1918 Pea- ja siseminister – KONSTANTIN PÄTS Eesti Maarahva Liit Peaministri kohusetäitja ja kohtuminister – JAAN POSKA Eesti Demokraatlik Erakond Rahaminister ja siseministri kohusetäitja – JUHAN KUKK Eesti Tööerakond Sõjaminister – ANDRES LARKA parteitu Haridusminister – PEETER PÕLD Eesti Demokraatlik Erakond Teedeminister – FERDINAND PETERSON Eesti Tööerakond

Valitsuse moodustamine Maanõukogu vanematekogu nimetas II Ajutise Valitsuse ametisse 12. XI 1918, vahetult pärast Saksa okupatsioonivõimu langemist. Uue koosseisu

Kaubandusministri kohusetäitja (16. novembrist) – NIKOLAI KÖSTNER Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei Põllutöö- ja toitlusminister – JAAN RAAMOT Eesti Maarahva Liit Töö- ja hoolekandeministri kohusetäitja (16. novembrist) – ALEKSANDER TULP Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei Välisminister – OTTO STRANDMAN Eesti Tööerakond Portfellita minister – JAAN TÕNISSON Eesti Demokraatlik Erakond

nimetamine oli vajalik, sest I Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts ei olnud vangistusest veel tagasi pöördunud, valitsuse asejuht Jüri Vilms oli jäänud kadunuks, töö- ja hoolekandmise minister Villem

Omariikluse rajamine 1917–20

Valitsuse tegevus


58

Eesti Vabariik 1920–40

JAAN TEEMANTI KOLMAS VALITSUS 4. III – 9. XII 1927 Riigivanem – JAAN TEEMANT Põllumeestekogud Välisminister – kuni 11. XI 1927 FRIEDRICH AKEL Kristlik Rahvaerakond, seejärel ALEKSANDER HELLAT parteitu Siseminister – JAAN HÜNERSON Põllumeestekogud Põllutööminister – OSKAR KÖSTER Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Haridusminister – JAAN LATTIK Kristlik Rahvaerakond

Valitsuse moodustamine Pärast Jaan Teemanti II valitsuse lahkumispalvet tegi Riigikogu esimees Teemantile 25. II 1927 uuesti ettepaneku moodustada valitsus. Teemant pani kiiresti kokku valitsuse uue koosseisu, milles jäid endistele kohtadele alles kuus ministrit ning Otto Tief viidi töö- ja hoolekandeministri kohalt kohtuministriks. Uusi ministreid oli kolm. Valitsuses olid esindatud Põllumeestekogud, Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus, Kristlik Rahvaerakond, Üleriikline Majaomanikkude Seltside Liit ja Eesti Rahvaerakond. Oli ka paar parteitut ministrit. Kuna võrreldes valitsuse eelmise koosseisuga vahetus ametis vaid kolm ministrit, siis oli valitsuskriisi asemel tegemist pigem valitsuse remondiga. Teemanti III valitsuse ametissenimetamise poolt hääletas 4. märtsil 51 Riigikogu liiget, kokku oli koalitsioonil Riigikogus 52 kohta.

Tegevus Mitmes järjestikuses valitsuses rahaministrina töötanud Leo Sepa tegevust kroonis rahaseaduse väljatöötamine. Riigikogu võttis rahaseaduse vastu 1927. aasta mais. Selle kohaselt pidi 1928. aastal ka sisekäibes võetama kasutusele kulla alusel seisev vääring – Eesti kroon. Samal ajal volitas Riigikogu valitsust raha- ja pangareformi läbiviimiseks võtma välislaenu ning 1927. aasta juulis antigi Eestile Rahvasteliidu toetusel üle 1,3 miljoni naelsterlingi laenu. Sellest miljon pidi minema rahareformi läbiviimiseks, ülejäänu uue riikliku hüpoteegipanga – Pikalaenu Panga – asutamiseks. Pank pidi hakkama

Töö- ja hoolekandeminister – JAAN MASING Üleriikline Majaomanikkude Seltside Liit Kaubandus-tööstusminister – KARL-FERDINAND KORNEL Eesti Rahvaerakond Kohtuminister – OTTO TIEF Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Rahaminister – LEO SEPP parteitu Sõjaminister – NIKOLAI REEK parteitu Teedeminister – AUGUST KEREM Eesti Rahvaerakond

andma pikaajalist laenu nii tööstusele, ehitusele, kaubandus- ja transpordiettevõtetele, põllumajandusele kui ka mitmele teisele valdkonnale. Üha suuremat tähelepanu pöörati raudteetranspordi arendamisele. Teemanti II valitsuse ajal oli 1926. aasta septembris lõpetatud seni iseseisvalt tegutsenud Pärnu–Tallinna kitsarööpmelise raudtee tegevus, see anti Eesti Raudtee haldusesse. Samal ajal ühendati laia- ja kitsarööpmelise raudtee juhtimine raudteevalitsuse alla. 1927. aasta mais otsustas Teemanti kolmas valitsus Rapla–Virtsu kitsarööpmelise raudtee ehitamise, 1928. aasta mais võttis Riigikogu vastu Eesti raudteevõrgu arendamise kümne aasta plaani, mida oli pikalt koostatud ja mis sisaldas laiarööpmelise Tartu– Petseri ja kitsarööpmelise Rapla–Virtsu liini ehitamist. Projekti elluviimise nimel töötas edaspidi mitu valitsuskabinetti.  Kitsarööpmeline rong 1931. aastal valminud Rapla–Virtsu liinil (1937)


anti asunikele asundustalude ülestöötamiseks liiga palju riiklikke laene. Laenusummad, sealhulgas välislaenust plaanitav raha, oleksid põllumeeste arvates leidnud palju parema kasutuskoha nende endi ekspordifirmades ja tööstusettevõtetes. Asunikud seevastu pidasid esmatähtsaks põllumajandusse investeerimisel võrdsete võimaluste kindlustamist kõigile põlluharijaile, asunike jaoks tähendas see nende vanapõllumeestega samale tasemele aitamist.

Tegevuse lõpp Riigivanem Jaan Teemant (vasakult esimene) peab kõnet Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste sõjakooli kadettide nooremleitnandiks ülendamisel (1927). Vasakult teine Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülem Gustav Jonson, kolmas sõjaminister Nikolai Reek, viies Kindralstaabi ülem Juhan Tõrvand ja kuues sõjaministri abi Paul Lill

Koalitsiooni tegevust ilmestasid koalitsioonipartnerite Põllumeestekogude ning Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koonduse vahelised erimeelsused. Põllumeestekogude hinnangul

22. XI 1927 arutati Riigikogus Pikalaenu Panga põhikirja eelnõu ning selle juures lõid Põllumeestekogude ja asunike vahelised vastuolud taas välja. Sellest johtuvalt hääletasid asunikud koos opositsiooniga valitsuse ettepanekutele vastu. Ka valitsuse ettepanek luua põhikirja eelnõu läbivaatamiseks erikomisjon lükati tagasi. Kuna enne hääletamist oli riigivanem Teemant teatanud, et ta tõlgendab eelmainitud ja teiste ettepanekute tagasilükkamist Riigikogu poolt umbusaldusavaldusena, pidi valitsus tagasi astuma.

JAAN TÕNISSONI KOLMAS VALITSUS 9. XII 1927 – 4. XII 1928 Riigivanem – JAAN TÕNISSON Eesti Rahvaerakond Välisminister – HANS REBANE Põllumeestekogud Põllutööminister – OSKAR KÖSTER Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Teedeminister – AUGUST KEREM Eesti Rahvaerakond Haridusminister – ALFRED JULIUS MÕTTUS Eesti Tööerakond Rahaminister – ANTON TEETSOV parteitu

Valitsuse moodustamine Pärast Teemanti III valitsuse tagasiastumist ei tulnud uue valitsuse moodustamisega toime ei asunike juht Rudolf Penno ega Tööerakonna liige Ado Anderkopp. 30. novembril tehti valitsuse moodustamise ettepanek Jaan Tõnissonile ning 9. detsembril, pärast 17-päevast valitsuskriisi hääletas Riigikogu Tõnissoni kolmanda valitsuse ametisse. Valitsuse moodustasid Põllumeestekogud (kolm ministrikohta), Eesti Rahvaerakond,

Kohtuminister – TÕNIS KALBUS Eesti Tööerakond Siseminister – JAAN HÜNERSON Põllumeestekogud Sõjaminister – NIKOLAI REEK parteitu Töö- ja hoolekandeminister – KARL JOHANNES SOONBERG Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Kaubandus-tööstusminister – JOHAN HOLBERG Põllumeestekogud

 Eesti kümnekroonine rahatäht (1928)

Eesti Vabariik 1920–40

59


Eesti Vabariik 1920–40

60 Tööerakond ning Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus (igaühel kaks ministrikohta). Kaks ministrit olid parteitud. Koos Põllumeestekogudega liitunud kahe majaomanike liidu esindajaga oli koalitsioonierakondadel kokku 60 saadikukohta.

Valitsuse tegevus Ka Tõnissoni valitsuses jätkus agraarparteide rivaalitsemine. Eelmise valitsuse kukutanud Pikalaenu Panga põhikiri sai 1927. aasta detsembris kinnitatud ja 1. I 1928 alustas pank tegevust. Samal päeval jõustus ka rahareform ning Eesti ametlikuks rahaühikuks sai Eesti kroon. 1928. aasta septembris liikusid ajakirjanduses kuuldused, nagu tahtnuksid Põllumeestekogud oma ministrid valitsusest tagasi kutsuda ja sellega valitsuskriisi esile kutsuda, selle põhjuseks olevat rahulolematus asunike positsioonide tugevnemise osas. Asunike käes oli ka põllutööministri koht. Küsimust kogunes arutama valitsuse erakorraline koosolek ning valitsuskriis suudeti ära hoida. Tõnissoni valitsus püüdis arendada suhteid Skandinaavia maadega ning 1928. aasta septembris tegi riigivanem ametliku visiidi Rootsi, kus ta külastas kuningas Gustav V.

29. II 1928 kirjutasid rahaminister Teetsov ja kaubandus-tööstusminister Holberg Eesti valitsuse esindajatena Stockholmis alla lepingule, millega müüdi riiklik tikumonopol ehk tuletikkude valmistamise ainuõigus Eestis 28 aastaks Rootsi tikutrustile. Eesti riik sai tehinguga ühekordselt kolm miljonit krooni ning järgmistel aastatel osa tikutrusti iga-aastasest tulust. 1. IV 1928 hakkas Eesti ja Soome vahel kehtima viisavabadus.

Tegevuse lõpp 1928. aasta novembris, kui arutusele tuli asunduskapitali seaduse eelnõu, tekkis põllumeeste ja asunike vahel taas suurem vastasseis. Eelnõu nägi ette niisuguse erifondi asutamist, mis võimaldanuks juhtida suure hulga kapitali põllumajandusse suhteliselt väikese laenuprotsendiga, ning ta pidi hõlbustama uute väikekohtade asutamist ja toetama seniste majapidamiste elujõulisemaks muutmist, näiteks uudismaade harimise ja maaparandustööde abil. Põllumeestekogude fraktsiooni osalusel lükati eelnõu tagasi. Seejärel teatas riigivanem Tõnisson 12. novembril valitsuse tagasiastumisest, tuues põhjuseks Põllumeestekogude tegevuse, millega lükati tagasi maareformi edukaks lõpuleviimiseks hädavajalik asunduskapitali seadus.

 Jaan Tõnissoni valitsus: (paremalt) riigivanem Tõnisson, Tõnis Kalbus, Nikolai Reek, Alfred Julius Mõttus, August Kerem, riigisekretär Karl Terras, Johan Holberg, Hans Rebane, Anton Teetsov, Jaan Hünerson, riigikontrolör Johannes-Friedrich Zimmermann ja Karl Johannes Soonberg


61

4. XII 1928 – 9. VII 1929 Riigivanem – AUGUST REI Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei Põllutööminister – KARL JOHANNES SOONBERG Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Töö-, hoolekande- ja haridusminister – LEOPOLD JOHANNES JOHANSON Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei Välisminister – JAAN LATTIK Kristlik Rahvaerakond

Valitsuse moodustamine Uue valitsuse moodustamise ettepanek tehti kõigepealt Põllumeestekogude kandidaadile Jaan Sootsile ning seejärel sotsialistide juhile August Reile. Pärast 21-päevast valitsuskriisi hääletati 4. XII 1928 uus, Rei juhitav valitsus ametisse. Tegemist oli esimese sellise Eesti Vabariigi valitsusega, mida juhtis sotsialist. Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei kõrval (kolm ministrikohta) olid valitsuses esindatud Eesti Tööerakond (2 kohta), Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus (2 ministrikohta) ja Kristlik Rahvaerakond (1 koht). Valitsusel oli 56 Riigikogu saadiku toetus.

Tegevus Rei valitsuse ajal sai teoks pikaajaline plaan kahandada bürokraatia vähendamiseks ministeeriumide arvu. 1929. aasta märtsis võeti vastu ministeeriumide korraldamise seadus, millega vähendati ministeeriumide arv kümnelt seitsmele. Kuigi seadus võeti vastu alles märtsis, oli see katselisena rakendunud juba neli kuud varem, siis, kui valitsus ametisse astus. Omavahel liideti raha- ja kaubandus-tööstusministeerium (hakkas tegutsema majandusministeeriumina) ning sise- ja kohtuministeerium; haridusministeerium ühendati töö- ja hoolekandeministeeriumiga (hakkas tegutsema haridus- ja sotsiaalministeeriumina). Rei valitsus jätkas tööd Eesti raudteevõrgu arendamisel ning sõlmis muu hulgas liinide ehitamise rahastamiseks laenulepingu Rootsiga. 9. II 1929 kirjutas Eesti esindaja Moskvas alla nn Litvinovi protokollile – lepingule, millega NSV

Sise- ja kohtuminister – TÕNIS KALBUS Eesti Tööerakond Teedeminister – OSKAR KÖSTER Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus Sõjaminister – MIHKEL JUHKAM Eesti Tööerakond Raha- ja kaubandus-tööstusminister – ALEKSANDER OINAS Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei

Liidu, Eesti, Läti, Rumeenia ja Poola vahel hakkas omavahelisel suhtlemisel enne tähtaega kehtima 1928. aastal Pariisis sõlmitud Briand’i-Kelloggi pakt. Viimasega keelustati sõda kui rahvusvahelise ja riigisisese poliitika vahend. 1929. aasta mais sõlmis Rei valitsus Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise kaubanduslepingu. Selle põhisisuks oli transiidi korraldamine ja kaubandusoperatsioonide maksustamine. Määrati kindlaks NSV Liidu kaubandusesinduse suurus ja asukoht (Tallinnas). Leping ei sisaldanud kindlaksmääratud tollisoodustusi ega fikseerinud kaubavahetuse tasakaalu põhimõtet. Mitu sammu astus Rei valitsus sotsiaalpoliitika valdkonnas: koostati kollektiivlepingute seadus ning riigi- ja omavalitsuste teenijate pensionide tõstmise seadus. Samuti laiendati hädaabitöid ja suurendati nendega seotud kulutusi. Üks Rei ametiaja tippsündmusi oli Rootsi kuninga Gustav V Eesti-visiit 1929. aasta juunis. Tegemist oli vastuvisiidiga aasta varem toimunud riigivanema Rootsi-külaskäigule. Rei valitsuse tegutsemist hakkasid takistama 1929. aasta kevadel toimuvad Riigikogu IV koosseisu valimised ning sellega seotud valimiskampaania.

Valitsuse tegevuse lõpp August Rei valitsus lahkus ametist 2. VII 1929, kui mais valitud uus, IV Riigikogu koosseis kogunes esimesele istungile.

Eesti Vabariik 1920–40

AUGUST REI VALITSUS


Eesti Vabariik 1920–40

82 1939. aasta septembris, pärast Teise maailmasõja puhkemist, süüdistas NSV Liit Eestit temaga sõdiva riigi abistamises, kuna 18. septembril põgenes Tallinnast Poola interneeritud allveelaev Orzel. 24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt vastastikuse abistamise paktile allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. 26. septembril pidas valitsus NSV Liidu nõudmiste arutamiseks erakorralise istungi, toimus ka Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühisistung. NSV Liidu nõudmised otsustati vastu võtta, kuna välisabi saamise lootust polnud. 28. septembril sõlmisid NSV Liit ja Eesti vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu, mille alusel sai NSV Liit õiguse luua Eestis sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelase jaoks. Paktile kirjutasid alla Eesti välisminister Selter ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov.

Pakti järgi ei tohtinud selle rakendamine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. Eesti lubas NSV Liidul tuua oma sõjalaevad Saaremaa, Hiiumaa ja Paldiski sadamasse. Laevastikku lubati toetada maa- ja õhuväega. Seejärel peeti oktoobri alguses Tallinnas NSV Liidu sõjaväedelegatsiooniga läbirääkimisi, et leppida kokku vastastikuse abistamise lepingu rakendamise tingimuste ning baaside ja lennuväljade täpse asukoha osas.

Valitsuse tegevuse lõpp Pärast NSV Liidu poolt pealesurutud pakti sõlmimist otsustas president Päts valitsuse välja vahetada. Peaminister Eenpalu isik oli juba varem tekitanud opositsioonis palju vastumeelt ja baaside lepingu sõlmimisega see vaid kasvas. Eenpalu esitas lahkumispalve 4. X 1939.

JÜRI ULUOTSA VALITSUS 12. X 1939 – 21. VI 1940 Peaminister – JÜRI ULUOTS Peaministri asetäitja ja siseminister –

AUGUST JÜRIMA Välisminister – ANTS PIIP Kohtuminister – ALBERT ASSOR Põllutööminister – ARTUR TUPITS

Valitsuse moodustamine Keerulises välispoliitilises situatsioonis, mis Eestis väljendus eelkõige NSV Liiduga baaside lepingu sõlmimises, üritas president Päts valitsuse kandepinda laiendada. Rahvusliku ühtsuse valitsusse kuulunuks esialgse kava järgi ka opositsioonilised jõud, vabadussõjalastest sotsialistideni. Nimetatute kaasamine siiski ebaõnnestus. Uue valitsuse moodustas Pätsi ettepanekul senine Riigivolikogu esimees Jüri Uluots ja selle kandepind laienes vaid nn liberaalse opositsiooni suunal. Võrreldes Eenpalu valitsusega vahetusid pooled ministritest. Uued ministrid olid lisaks peaminister Uluotsale siseminister Jürima, välisminister Piip, haridusminister

Majandusminister – LEO SEPP Haridusminister – PAUL KOGERMAN Sõjaminister – NIKOLAI REEK Teedeminister – NIKOLAI VIITAK Sotsiaalminister – OSKAR KASK Propagandaminister – ANTS OIDERMAA

Kogerman ja sõjaminister Reek. Piip tuli valitsusse Riigivolikogu opositsiooni ridadest.

Valitsuse tegevus Demokraatlik kord ei taastunud Eestis ka Uluotsa valitsuse ajal ning selle tegevus oli välispoliitiliselt raskendatud, sest Eestis asusid NSV Liidu sõjaväebaasid ja NSV Liidu nõudmised kasvasid. Peaministrina pidi Uluots valvama baaside lepingu täitmise üle ning hoidma jäigalt neutraalset kurssi. Uluotsa ametisoleku ajal algas baltisakslaste ümberasumine. Saksamaa läbirääkimised Eesti valitsusega algasid 9. X 1939 ning 15. oktoobril


Ümberasujate laev Der Deutsche Tallinna sadamas (1939)

allkirjastati protokoll Eestis elava saksa rahvusrühma Saksamaale üleviimise kohta. Esimesed baltisakslased lahkusid Tallinnast 18. oktoobril, viimane ümberasujate laev läks 18. V 1940. Sellel ajavahemikul lahkus Eestist umbes 12 600 baltisakslast – rõhuv enamik Eestis elanud sakslastest. Samal päeval, kui lahkus esimene baltisakslaste laev, marssis Punaarmee Eestisse. 1940. aasta kevadel tegi Uluotsa valitsus Nõukogude Liidule täiendavaid järeleandmisi. 15. mail andis Eesti kokkuleppe alusel NSV Liidu sõjaväebaaside

 NSV Liidu baasiväeosade saabumine Eestisse (1939)

käsutusse Paldiski linna, Pakri poolsaare ja Pakri saared, Osmussaare ning mitu muud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevat ala. Kohalikud elanikud pidi nendest piirkondadest kiirkorras evakueeritama. 1940. aasta juuni keskel viis NSV Liit Balti riikide vastu koondatud kolm armeed, Balti sõjalaevastiku ja Balti riikides paiknenud baasiväed täielikku lahinguvalmidusse. 16. juunil nõudis NSV Liit ultimaatumiga Eestis uue valitsuse moodustamist ja Punaarmee täiendavate jõudude lubamist oma territooriumile. Pidades sõjalist vastupanu mõttetuks, eelistas valitsus hääletut alistumist. Samamoodi toimisid valitsused ka Lätis ja Leedus. 17. juunil hõivasid baaside väed Tallinna ja 90 000 idapiiri ületanud punaväelast okupeerisid Eesti.

Valitsuse tegevuse lõpp Uluotsa valitsus esitas tagasiastumisavalduse 17. VI 1940 NSV Liidu poolt eelmisel päeval esitatud ultimatiivse nõudmise tõttu. Uluots täitis peaministri kohustusi kuni 21. juunini, siis astus ametisse Johannes Varese valitsus. Järgnenud kuudel arreteerisid okupatsioonivõimud kõik valitsuse liikmed peale Jüri Uluotsa.

Eesti Vabariik 1920–40

83


96

Eesti Teises maailmasõjas

EESTI OMAVALITSUS 15. IX 1941 – 17. IX 1944 Eesti Omavalitsuse juht (alates 1942) ja haridusdirektor – HJALMAR MÄE Sisedirektor (kuni 1944. aasta juulini) – OSKAR

ANGELUS Kohtudirektor – kuni 1. VI 1942 HJALMAR MÄE , kuni 28. I 1943 KARL GRAU (kohusetäitja), seejärel OSKAR ÖPIK Majandus- ja transpordidirektor (kuni 1. VI 1942), majandus- ja rahandusdirektor –

ALFRED WENDT (VENDT) Põllutöödirektor (kuni 8. V 1942) –

HANS SAAR Sotsiaaldirektor (kuni 1. VI 1942) –

OTTO LEESMENT Tehnikadirektor (alates 1. VI 1942) –

ARNOLD RAADIK * Alates 15. IX 1941 olid ametis viis vormiliselt võrdõiguslikku omavalitsuse liiget ehk direktorit (Mäe, Angelus, Wendt, Leesment ja Saar), kes vastutasid 1941. aasta detsembriks viide direktooriumisse koondatud valdkondade eest (haridus- ja kohtu-, sise-, majandus- ja transpordi-, sotsiaal- ning põllutöödirektoorium). Alates 1942. aastast nimetati Mäed Eesti Omavalitsuse juhiks. 1. VI 1942 kujundati omavalitsuse struktuur vastutusvaldkondi ringi tõstes ümber.

Omavalitsuse moodustamine ja selle tegevus Saksamaa ametkonnad alustasid NSV Liidu vastase sõjakäigu kavandamise ajal 1941. aasta kevadel ettevalmistusi ka eestlastest koosneva keskasutuse moodustamiseks, mis pidi tegevusse astuma Eesti ala vallutamisel. Tulevase asutuse keskseks isikuks valiti juba varem Saksa luurega koostööd teinud Hjalmar Mäe. Mäe saabus Eestisse lahingutegevuse ajal ning alustas omamaise keskasutuse moodustamist idaministeeriumi teadmisel ja sõjaväevõimude volitusel, ta kaasas võimaluste piires ka iseseisvusaegseid riigiametnikke. 15. IX 1941 andis väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja kindral Franz von Roques viiele „Eesti Omavalitsuse juhtideks” nimetatud mehele volitused oma tegevuspiirkonnas etteantud valdkondade juhtimiseks. Kuni detsembrini tegutses Eesti Omavalitsus (EOV) Saksa sõjaväevõimude kontrolli all ning ta oli oma-

algatuslikult tegevuse taastanud kohalike omavalitsuste ja okupatsioonivõimu vahelüliks. Omavalitsuste taastamisel kokku kutsutud volikogude tegevus keelati ning EOV ja kohalikud omavalitused liideti ühtseks okupatsioonirežiimi täitevvõimu struktuuriks, mis allutati esmalt sõjaväevõimudele ja alates 5. XII 1941 Eestimaa kindralkomissariaadile. Täitevvõimu teostamiseks moodustati EOV raames viis valdkondlikku ministeeriumilaadset direktooriumi, mida juhtisid EOV liikmed – direktorid. Mitmes valdkonnas pöördus EOV esialgu tagasi iseseisvuse ajast harjumuspäraste institutsioonide ning õiguskorra juurde. Kuigi see jäi pigem formaalseks ning aja jooksul taanduvaks ilminguks, legitimeeris see uusi võimuasutusi kohalike inimeste silmis teatud määral. Kohalikud omavalitsused ja EOV moodustati ilma eelneva kindla plaanita ning Saksa võimud pidasid neid ajutisteks nähtusteks, kuid sõja venimine sundis kujunenud võimuskeemi legaliseerima. Eesti Omavalitsus institutsionaliseeriti omamaise keskse haldusasutusena 7. III 1942 idaalade riigiministri organisatsioonidekreediga, millega EOV tegevus sai õigusliku aluse ja ta muutus ametlikult Saksa okupeeritud alade haldusaparaadi osaks. EOV institutsionaliseerimisega ei kaasnenud olulisi sisulisi muutusi. Välise muutusena forma Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi rahvakasvatuse talituse juhataja Mart Kaerma (vasakul, küljega) avab 19. VII 1942 mälestusmärgi, mis on pühendatud Kautla lahingus osalenud metsavendadele


 Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe (paremal) tervitab Eesti SS-diviisi noorsõdureid (1944)

 Omakaitse paraad Vabaduse platsil 1944. aastal, ees vasakult teine Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe

liseeriti EOV kui kollegiaalse organi raames Mäe positsioon EOV juhina (sks der Erste Landesdirektor). EOV ei muutunud sisulises mõttes „valitsuseks” ning EOV juht jäi teiste direktorite suhtes esimeseks võrdsete hulgas. Kogu EOV vastutusala jaotati viie direktooriumi vahel: majandus- ja rahandusdirektoorium, sisedirektoorium, tehnikadirektoorium, haridusdirektoorium ja kohtudirektoorium. Koos kõigi allasutustega (kuid ilma politsei ja Omakaitseta) ulatus EOV teenistujate arv umbes 13 500-ni ning nad kandsid kogu tegelikku halduskoormust. Kõik omamaised haldusasutused liideti kindlalt okupatsioonivõimu struktuuriga ning siinset halduskorraldust asuti harmoniseerima Saksamaa õiguskorraga. Kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann delegeeris Eesti Omavalitsusele osa seadusandlikust võimust. Suur osa EOV avaldatud õigusaktidest (umbes 12%) seondus kaitseküsimustega, eelkõige meeste mobiliseerimisega Saksa relvaüksustesse. Kuna viimase puhul oli tegu rahvusvahelise õiguse ilmselge rikkumisega ning elanikkonna silmis eeldatavalt suurt vastuseisu põhjustada võiva asjaga, siis on arusaadav selle maksimaalne delegeerimine Eesti Omavalitsusele. Peaaegu sama palju õigusakte puudutas elanikkonna toiduga varustamist ja ostulubasid ning maksustamisküsimusi, kusjuures EOV osaks jäi täidesaatev roll, s.t maksude vahetu kogumise reguleerimine.

alal tsiviiladministratsiooni volitused ning koos sellega lõppes ka EOV tegevus. Veel Saksamaa vallatav Eesti territoorium läks Saksa sõjaväevõimude kätte. Mäe ei pidanud siiski EOV ja enda kui selle juhi volitusi lõppenuks, vaid püüdis Saksa tagalas edasi tegutseda, ka pärast seda, kui idaminister Alfred Rosenberg oli ta 4. I 1945 EOV juhi ametist vabastanud. Üheks Mäe tegevuse praktiliseks väljundiks oli Eesti põgenike ja Saksa relvateenistuses olevate sõjaväelaste mõningane abistamine. Mäe võis pärast sõja lõppu soovida taotleda Eesti eksiilvalitsuse juhi kohta, kasutades selleks lääneriikide juhtide ja Saksamaal viibivate eestlastest sõdurite tuge.

Tegevuse lõpp Kui Saksa väejuhatus otsustas 1944. aasta septembris Eesti maha jätta, lõppesid 17. septembril Eesti

Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutamise 50. aastapäeva tähistamine Kadrioru staadionil 1944. aasta suvel, esiplaanil aukülalised (pildi keskel vasakult) Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiameti juht, Antwerpeni olümpiamängudel (1920) hõbemedali võitnud Jüri Lossman, Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann ja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe

Eesti Teises maailmasõjas

97


Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

98

OTTO TIEFI VALITSUS JA EKSIILVALITSUSED 1944. AASTA EESTIS. EESTI VABARIIGI RAHVUSKOMITEE

EESTI VABARIIGI RAHVUSKOMITEE JUHATUS Esimees – KAAREL LIIDAK (alates 1944. aasta aprillist varjas end Saksa võimude eest), alates augustist OTTO TIEF (juuli-august asetäitja) Sekretär – JUHAN REIGO Liikmed – ARTUR EKBAUM , OSKAR GUSTAVSON , ERNST VOLDEMAR KULL , OSKAR MÄND

1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Eesti piirile ning algasid Narva pärast peetavad lahingud, mis kestsid juulikuuni. Punaarmee korraldas õhurünnakuid, sh purustati märtsipommitamise ajal suur osa Tallinna kesklinnast ning hävitati Narva ajalooline vanalinn. Suvel peeti Sinimägedes Eesti suurima ulatusega ning suurimate kaotustega lahingud. Augustis tungis Punaarmee Kagu-Eestisse ning 11. septembril otsustas Saksa juhtkond väeosad Eestist ja Põhja-Lätist välja tõmmata. Taandumislahingutes etendasid olulist osa eestlaste väeüksused, mis olid jäetud taandumist katma, seetõttu pidid Saksa väes ja Punaarmees

 Tallinna Müürivahe ja Vana-Posti tänava nurk pärast 1944. aasta märtsipommitamist

teenivad eestlased mitmes lahingus võitlema ka üksteise vastu. Saksa okupatsiooni lõpupoole otsustasid Eesti rahvuslikud ringkonnad omariikluse taastada ning 14. II 1944 moodustati Tallinnas põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Selle asutajate hulka kuulusid kõigi enne 1934. aastat tegutsenud suuremate parteide (v.a Eesti Vabadussõjalaste Liit) ning Tallinna ja Tartu vastupanurühmade esindajad. 23. märtsil toimunud koosolekul kuulutas Rahvuskomitee end kuni põhiseaduslike institutsioonide taastamiseni riikliku võimu teostajaks ning komitee juhatuse esimeheks valiti Kaarel Liidak. Rahvuskomitee lõi sidemed välismaal olevate Eesti poliitikute ja diplomaatidega ning Läti ja Leedu samalaadsete institutsioonidega. Kuna sakslased arreteerisid 19.–20. aprillil paljud Eesti rahvuslased, muu hulgas ka suure osa Rahvuskomitee liikmeid, siis komitee tegevus sisuliselt katkes. Suvel suutis Rahvuskomitee tegevust siiski jätkata, selle koosseisu koopteeriti ka Soome ja Rootsi esindajad. 1. augustil kuulutas Rahvuskomitee end kõrgeima riigivõimu ajutiseks teostajaks ning kutsus osutama sissetungivale Punaarmeele relvastatud vastupanu. Augustis loodi tihedamad sidemed iseseisva Eesti viimase peaministri, presidendi kohuseid täitva Jüri Uluotsaga, koostati kõiki erakondi ühendava valitsuse nimekiri ja Rahvuskomiteesse koopteeriti Uluotsa pakutud ministrid. Augustis valiti Rahvuskomitee esimeheks Otto Tief. 18. septembril nimetas Uluots Tiefi juhitava valitsuse ametisse ning 20. septembril lõpetas Rahvuskomitee tegevuse.


99

18. IX 1944 – 12. I 1953 Peaministri asetäitja, siseminister ja sõjaministri ajutine kohusetäitja – OTTO TIEF * Haridusminister – ARNOLD SUSI Kaubandus-tööstusminister – RUDOLF PENNO Kohtuminister – JOHANNES KLESMENT Põllutööminister – KAAREL LIIDAK Rahaminister – HUGO PÄRTELPOEG

Otto Tiefi valitsus oli viimane Eestis tegutsenud põhiseaduslik valitsus enne iseseisvuse taastamist 20. VIII 1991.

Sotsiaalminister – WOLDEMAR SUMBERG Teedeminister – JOHANNES PIKKOV Välisminister – AUGUST REI Minister – JUHAN KAARLIMÄE * Jüri Uluotsa poolt sõjaministriks nimetatud Johan Holberg keeldus ametisse astumast, seetõttu läks sõjaministri kohuste täitmine üle Tiefile.

peaministri asetäitja juhul, kui Maurer valitsusjuhi kohuseid täita ei saa.

Valitsuse moodustamine ja selle tegevus Eellugu Pärast Eesti okupeerimist 17. VI 1940 oli president Konstantin Päts sunnitud Moskva survel Jüri Uluotsa juhitud valitsuse laiali saatma. 21. VI 1940 nimetati Moskva emissari Andrei Ždanovi suuniste alusel ametisse uus, Moskva diktaadile alluv valitsus, mille eesotsas oli Johannes Vares. Eesti rahvuslikud ringkonnad ei tunnustanud põhiseadusliku valitsuse vägivaldset laialisaatmist ning Põhjamaades paiknevad välissaadikud moodustasid 1940. aasta septembris Eesti Välisdelegatsiooni. Pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist 1941. aasta suvel vallutasid sakslased Eesti ning kehtestasid okupatsioonirežiimi, mis keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust. Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal 1940–44 tegutsenud põrandaalune liikumine koondus viimase põhiseadusliku peaministri Jüri Uluotsa ümber, kes vastavalt 1938. aasta põhiseadusele täitis vabariigi presidendi ülesandeid, kuna president oli arreteeritud. Uluots kutsus 20. IV 1944 kokku presidendi asetäitja valimise kogu koosoleku, mis otsustas, et presidendi asetäitja valimine pole okupatsiooni tõttu otstarbekas ega põhiseaduslikult nõutav, ning nentis, et presidendi kohuste täitmine on läinud üle peaminister Uluotsale. Järgmisel päeval, 21. IV 1944 täiendas Uluots oma vormiliselt ikka ametis olevat valitsust kahe ministri võrra: portfellita ministriks ja peaministri asetäitjaks sai Alfred Maurer ning portfellita ministriks Otto Tief, kellest pidi saama

Kui 1944. aasta hilissuvel sai selgeks, et sakslased lahkuvad ja et kehtestatakse uus Nõukogude okupatsioon, otsustasid rahvuslikud ringkonnad, et riigivõim võetakse Tallinnas enne Nõukogude sõjaväe sissetungi üle, moodustatakse seaduslik valitsus ning pöördutakse abipalvega lääneriikide poole. 17. IX 1944 õhtul sai teatavaks sakslaste otsus Eesti maha jätta ja 18. IX 1944 nimetati Uluotsa käskkirjaga ametisse valitsuse algkoosseis. Sõjaministriks nimetatud Johan Holberg keeldus talle

1944. aasta septembri lõpul vahetati Tallinnas Pika Hermanni tornis lehvivat lippu mitmel korral. 20. septembril heisati sakslaste linnast lahkudes sinimustvalge lipp, 22. septembril linna jõudnud Punaarmee asendas selle punalipuga. Pildil vahetab lippu 8. Eesti Laskurkorpuse leitnant Johannes Lumiste, tõenäoliselt on tegemist päev hiljem tehtud propagandafotoga

Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

OTTO TIEFI VALITSUS


Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

100 pakutud kohast ja lahkus Eestist. Valitsuse nimetamisega samal ajal nimetati ametisse Sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide, sisekaitseülem Juhan Reigo, riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist. August Rei ja Rudolf Penno olid sel ajal Rootsis, kuhu 20. IX 1944 varahommikul siirdus ka raskelt haige Jüri Uluots. Teda saatis kohtuminister Johannes Klesment. Samal päeval toimus Tallinnas esimene valitsuse koosolek ning järgmisel päeval teatati, et asutakse oma kohustusi täitma, ja raadio vahendusel informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsiooni maailmale ja Eesti rahvale ei jõutud trükkida. 22. IX 1944 vallutas Punaarmee Tallinna. Sõjaväe edasitung ning uue Nõukogude okupatsiooni kehtestamine tõid kaasa massilise põgenemise: võõrsile siirdus umbes 80 000 põgenikku, kes läksid peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Tief ja valitsuse liikmed lahkusid Tallinnast 22. septembri varahommikul, kui Pika Hermanni tornis lehvis sinimustvalge lipp, ja kogunesid Läänemaale Puise randa Põgari külla, kust loodeti kiirkaatriga Rootsi siirduda, aga kaater jäi tulemata. Sama päeva õhtul peeti Läänemaal Mäevalla baptistide palvemaja söögisaalis valitsuse viimane istung, järgmisel kahel päeval tegeldi paadi otsimisega ning peideti osa valitsuse dokumente lähikonna tallu. 25. septembril otsustati lõpetada paadi otsimine ja laiali minna. Eestist õnnestus lahkuda (koos osa valitsuse dokumentidega) vaid riigisekretär Maandil, kelle vahendusel jõudis ettekanne valitsuse tegevusest Uluotsa kätte.

Nõukogude julgeolek võttis Tiefi tema kodutalus 10. X 1944 kinni. Julgeolekuorganite Eestist saadetud informatsiooni alusel tegi NSV Liidu siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria 19. X 1944 Jossif Stalinile ettekande „Eesti kodanliknatsionalistlikust valitsusest”. Seepeale saabus 1944. aasta oktoobris Eestisse NSV Liidu julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov, kelle eestvedamisel käivitati laiaulatuslik represseerimine, et igasugune rahvuslik vastupanu kiirkorras maha suruda. Ülejäänud seitsmest Eestisse jäänud valitsuse liikmest langesid kuus julgeolekuorganite kätte, neist kaks surid Siberis (Hugo Pärtelpoeg ja Johannes Pikkov), üks pärast vabanemist Venemaal (Woldemar Sumberg) ja kolm surid pärast karistuse kandmist Eestis (Tief, Arnold Susi, Juhan Kaarlimäe). Julgeolekul jäi tabamata Kaarel Liidak, kes suri 1945. aastal Nuias. Sõjavägede ülemjuhataja Maide lasti 1945. aastal Moskvas maha, Reigo ja Inglist hukati 1945. aastal Tallinnas ning Gustavson hukkus, hüpates Pagari tänaval Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (NKGB) uurija kabineti kolmanda korruse aknast alla. Tiefi valitsuse väljakuulutamisel ja selle lühikesel tegevusajal on Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse säilimise seisukohast oluline tähtsus, sest see kinnitas riigi edasikestmist ning rõhutas Eesti kui Teises maailmasõjas erapooletu riigi õigust olla iseseisev. Tiefi valitsus oli de iure ametis kuni 1953. aastani, siis nimetas August Rei, kes oli 1945. aastast olnud peaminister presidendi ülesannetes, ametisse esimese Eesti eksiilvalitsuse koosseisu.

 Otto Tiefi valitsuse mälestuse jäädvustamiseks avati vastupanuvõitluse päeval, 22. IX 2012 Tallinnas Metsakalmistul kenotaaf Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele, kes olid jäänud nimeta haudadesse. Paremal tagaplaanil Otto Tiefi haud


EESTI VABARIIGI VALITSUS EKSIILIS 1944–92 EESTI POLIITIKUTE TEGEVUS EKSIILIS 1953. AASTANI

Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse alusel tegutsenud eksiilvalitsuse peamine eesmärk oli hoida Eesti Vabariigi järjepidevust. 9. I 1945 suri Stockholmis Jüri Uluots, tema järel pidanuks peaministriks presidendi ülesandeis saama Otto Tief, kes oli aga sel ajal Venemaal vangistuses. Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse 46. paragrahv sätestas, et kui Vabariigi Presidendi ametikoht on vaba või kui Vabariigi President seaduses määratud juhtudel on ametikohustuste täitmisel takistatud, siis täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid peaminister, kes paneb valitsusjuhi ülesanded selleks ajaks peaministri asetäitja peale. Kui peaminister ega tema asetäitja ei saa riigipea ülesandeid täita, siis tuleb neid ülesandeid põhiseaduse 52. paragrahvi järgi täitma hakata Vabariigi Valitsuse kõige vanemal liikmel. Põhiseadusele vastavalt astus Uluotsa surma järel sellesse ametisse Tiefi valitsuse vanim liige, senine välisminister August Rei. Tema järel astusid samal viisil ametisse kõik uued peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis kuni 1992. aastani.

Kirjastuse Orto kolmanda aastapäeva tähistamine 1947. aasta sügisel: (vasakult) August Rei, Aino Kallas, Heinrich Laretei ja Hanno Kompus. Foto: Rootsi Eestlaste Arhiiv

PEAMINISTRID VABARIIGI PRESIDENDI ÜLESANDEIS 23. VII 1940 – 9. I 1945 JÜRI ULUOTS 9. I 1945 – 29. III 1963 AUGUST REI 29. III 1963 – 23. XII 1970 ALEKSANDER WARMA 23. XII 1970 – 1. III 1990 TÕNIS KINT 1. III 1990 – 8. X 1992 HEINRICH MARK RIIGISEKRETÄRID EKSIILIS 1944–45 ja 1949–53 1945–49 1953–71 1971–90 1990–92

HELMUT MAANDI ARTUR MÄGI HEINRICH MARK ARVED RUUSA KATRIN NYMAN-METCALF

ÕIGUSKANTSLERID EKSIILIS 1944–45 1949–81

RICHARD ÖVEL (Otto Tiefi valitsus) ARTUR MÄGI

Kuni 1953. aastani valitsus sisuliselt ei tegutsenud, selle koosolekuid ei korraldatud. See johtus suuresti sellest asjaolust, et pagulasvalitsuste tegevus oli Rootsis keelatud ning eestlaste majanduslikud ressursid olid napid. Peale selle olid paguluses olevate poliitikute vahel suured erimeelsused selle osas, kes on õigusliku järjepidevuse kõige seaduslikum kandja, ning omavaheline koostöö oli eriti 1940.–50. aastatel vaevaline. Lisaks Reile olid Rootsis ka Tiefi valitsuse ministrid Rudolf Penno ja Johannes Klesment ning sõjaministrina mitte ametisse astunud Johan Holberg. 15. I 1945 nimetas August Rei salaja valitsuse ministriteks Hans Rebase, Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani, välisministriks nimetatud Rebane sai ühtlasi peaministri asetäitjaks. Riigisekretäriks nimetati Helmut Maandi asemel Artur

Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

101


106

Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

EESTI EKSIILVALITSUSE TEGEVUS 1988–92 Eesti Vabariigi valitsus eksiilis, viies koosseis 20. VI 1990 – 7. X 1992 Peaministri asetäitja

ENNO PENNO

Finantsminister

PEETER LUKSEP

Haridusminister (kuni 20. XI 1991)

JOHAN UNGERSON (suri)

Kohtuminister

AINO LEPIK VON WIRÉN

Majandusminister (kuni 6. X 1992)

MIHKEL MATHIESEN

Põllutööminister (kuni 2. VII 1992)

HELMUT TALTS (suri)

Siseminister

AKSEL MARK

Sotsiaalminister

IVAR PALJAK

Sõjaminister

JÜRI TOOMEPUU

Teedeminister

JAAN TIMUSK

Välisminister

OLEV OLESK

Minister

ANTS PALLOP

Minister

ARVO HORM

Eksiilvalitsuse tegevus muutus aktiivsemaks 1980. aastate teisel poolel, kui NSV Liidus alanud perestroika raames said Eestis alguse need muutused, mille tulemusena taastati riiklik iseseisvus. 1989. aastal andis Vabariigi Valitsus eksiilis Eesti kodanike komiteedele nende palvel volituse Eesti Kongressi kui Eesti rahva esinduse kokkukutsumiseks. Ka paljud Eesti erakonnad ja poliitilised rühmitused võtsid eksiilvalitsusega kontakti. Eksiilvalitsus deklareeris, et ta peab jätkuvalt enda ülesandeks õigusliku järjepidevuse hoidmist ning et Eesti iseseisvuse taastamisel ta Eestit valitsema ei asu, vaid jätab selle õiguse Eestis kokku lepitud valitsusele. 1. III 1990 sai peaministri asetäitja Heinrich Mark pärast Tõnis Kindi tagasi astumist peaministriks Vabariigi Presidendi ülesannetes ning ta nimetas oma ametijärglaseks Enno Penno, kelle moodustatud eksiilvalitsuse viimane koosseis astus ametisse sama aasta 20. juunil. Penno valitsus sõlmis tihe-

dad sidemed sama aasta märtsis kokku tulnud Eesti Kongressiga, ja valitsuse esimesest koosolekust võttis külalisena osa Eesti Komitee esimees Tunne Kelam. 1991. aastal toetas eksiilvalitsus ka Eesti Kongressi tegevust Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuste väljaandmisel. Vabariigi Valitsusele eksiilis allutas end 1990. aastal taastatud Kaitseliit, mille tegevuse juhtimine ja korraldamine anti sõjaministri Jüri Toomepuu hoole alla. 1991. aasta jaanuaris osalesid Eesti Kongressi liikmed ning Eesti Ülemnõukogu õiguskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni liikmed eksiilvalitsuse korraldatud nõupidamisel. Seal avaldatud kokkuleppe järgi nõustus eksiilvalitsus toetama neid üleminekuperioodi Eesti poliitilisi ettevõtmisi, mille eesmärk oli iseseisvuse taastamine, ning valitsus sedastas, et saab laiali minna seejärel, kui okupatsioon Eestis on lõppenud ning taastatud on põhiseaduslikud riigivõimuorganid. Eksiilvalitsus eelistas 1938. aasta põhiseaduse taaskehtestamist Eestis, kuid Eesti-sisesed poliitilised jõud leidsid siiski olevat parema koostada uus põhiseadus. Sellega nõustus 1992. aasta kevadel ka Penno valitsus, ent kuna väliseestlased olid toonase valimisseaduse esi-

Peale eksiilvalitsuse liikmete võtsid Eesti iseseisvuse taastamisest aktiivselt osa ka paljud teised väliseestlased. 1990. aastal kohtus Eesti välisminister Lennart Meri (paremalt teine) neist kolmega Washingtonis – diplomaat Ernst Jaaksoni (vasakult teine) ning Eesti Kongressi saadikute Mäido Kari ja Mari-Ann Rikkeniga (hiljem Kelam)


Läti, Leedu ja USA esindajad Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul New Yorgi Eesti Majas 1981. Vastuvõtu korraldas Eesti riiklikku järjepidevust hoidnud diplomaat Ernst Jaakson (paremalt esimene)

 Eestimaa Rahvarinde esindajad kohtuvad 1989. aastal Rootsis Eesti eksiilvalitsuse esindajatega. Vasakult esimene tulevane peaministri asetäitja Enno Penno. Foto: Rootsi Eestlaste Arhiiv

algse teksti kohaselt Vabariigi Presidendi ja Riigikogu valimistel hääleõigusest ilma jäetud, siis avaldas eksiilvalitsus deklaratsiooni, mis rõhutas

väliseestlaste hääleõiguse seaduspärasust. Seejärel otsustati väliseestlastele hääleõigus alles jätta.

EKSIILVALITSUSE TEGEVUSE LÕPP Seejärel, kui Eesti 1992. aasta põhiseadus oli 3. juulil kehtima hakanud, otsustas Vabariigi Valitsus eksiilis (tegutses kehtivuse kaotanud 1938. aasta põhiseaduse kohaselt) oma tegevuse lõpetada ja avaldas 16. juulil sellekohase deklaratsiooni. 7. X 1992 pidas Heinrich Mark Riigikogus ettekande ja teatas, et eksiilvalitsuse seisukoha järgi on Eestis okupatsioon lõppenud ning põhiseaduslik kord taastatud, ning ta teavitas eksiilvalitsuse tegevuse lõpetamisest ja tema volituste üleandmisest Eesti põhiseaduslikele riigivõimuorganitele. Riigikogu võttis seejärel vastu deklaratsiooni põhiseadusliku riigikorra taastamisest. 8. X 1992 andis Mark Vabariigi Presidendi ameti sümboolselt üle president Lennart Merile, seejärel oli Vabariigi Valitsuse tegevus eksiilis täielikult lõppenud. Eksiilvalitsuse tegevuse lõpuga ei leppinud selle majandusminister Mihkel Mathiesen, kes nimetas 15. IX 1992 ametisse uue 1938. aasta põhiseaduse järgse valitsuse (nn Nõmme valitsuse), mis on jätkanud oma (puhtalt nimelist) tegevust ka hiljem.

See samm ei leidnud siiski erilist toetust ning 6. oktoobril vabastas Mark Mathieseni tõotuse rikkumise pärast valitsuse liikme kohalt.

 Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaminister Heinrich Mark (vasakul) ja Eesti Vabariigi üleminekuaja peaminister Tiit Vähi 7. X 1992 Riigikogu saalis.

Otto Tiefi valitsus ja eksiilvalitsused

107


Eesti NSV valitsemine

132 keskkonnaseisundi halvenemise. Ühiskonnas valitses range tsensuur ja ideoloogiline surutis, teisitimõtlemine ja vastupanuliikumine olid jätkuvalt maha surutud. Eesti NSV juhtkond, mille eesotsas oli Vaino, oli veendunud, et Moskvas alanud uutmine peagi vaibub ning et kõik kulgeb mõne aja möödudes vanaviisi edasi. Need lootused osutusid siiski ekslikuks. Eesti NSV-s algas seisakuaegse sumbunud õhustiku muutumine 1986. aasta lõpul, kui avalikustati keskvõimu kava rajada Eestisse Kabala-Toolsesse uued fosforiidikaevandused. See tekitas ühiskonnas protesti, mis 1987. aasta kevadel kujunes üha enam poliitilist värvingut omandavaks fosforiidikampaaniaks. Seetõttu olid võimuorganid sunnitud kõik uute kaevanduste rajamise eeltööd peatama. Hoolimata ühiskonna pahameelest ja vastuseisust – fosforiidisõjast – pooldas Saul valitsuse juhina Moskva kava ellurakendamist. Nii sai valitsus ühiskonna silmis piduriks, mis ei suutnud uuendustele paindlikult reageerida ning mis takistas nende elluviimist. Valitsuse maine langusele rahva silmis aitas kaasa ka mitme ministri

tegevus, mida seostati otseselt 1970. aastate teisel poolel alanud venestuskampaaniaga (sh haridusministri Elsa Gretškina tegevus). Sauli valitsuse vastane protestimeel kulmineerus 1988. aasta suvel – laulva revolutsiooni ajal, kui rahulolematus vanameelse Eesti NSV juhtkonna suhtes muutus ühiskonnas üldiseks. 1988. aasta suvel tagandas Moskva senise parteijuhi Vaino ning pani tema asemele Vaino Väljase.

Sauli ametist lahkumine Saul alahindas ühiskonna perestroika-aegse politiseerumisega kaasnenud rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Ta jättis tähelepanuta haritlaskonna muremõtted (sh jättis ta demonstratiivselt minemata loomeliitude ühispleenumile) ega distantseerinud end õigel ajal täiesti Moskva-meelsest parteijuhist Vainost. Fosforiidikampaania ja laulva revolutsiooni ajal sai Saul Vaino kõrval Eesti NSV võimuladvikus üheks vihatuimaks isikuks ning seetõttu pidi ta 1988. aasta novembris loovutama oma ametikoha Indrek Toomele.

EESTI NSV MINISTRITE NÕUKOGU INDREK TOOME AJAL 16. XI 1988 – 3. IV 1990 Valitsuse esimees ja tema asetäitjad Eesti NSV MN-i esimees – INDREK TOOME Eesti NSV MN-i esimehe esimesed asetäitjad – 1988–90 GUSTAV TÕNSPOEG , 1988–89

AIN SOIDLA Eesti NSV MN-i esimehe asetäitjad – VILJAR VESKIVÄLI (ühtlasi Eesti NSV Riikliku Tööstuskomitee esimees), PEETER PALU (ühtlasi Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee esimees), 1988–89 VIKTOR RAJEVSKI , 1988–89 REIN OTSASON (ühtlasi Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees), alates 1989 EDGAR SAVISAAR (1989–90 ühtlasi Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees ning 1990 Eesti NSV majandusminister) 16. XI 1988 vabastas Eesti NSV ÜN Bruno Sauli valitsusjuhi ametist ning kinnitas sellesse Indrek Toome.

Toome saamine Eesti NSV valitsuse juhiks Partei- ja komsomolitööd teinud Toome kureeris 1984–88 Bruno Sauli valitsuses tema asetäitjana kultuuri- ja spordiküsimusi ning suhtles haritlaskonnaga. 1988. aasta jaanuaris sai ta kultuuri- ja vaimuinimeste põlu all oleva Rein Ristlaane asemel EKP KK ideoloogiasekretäriks. Toome näitas end tasakaaluka ja ühtlasi ettevaatliku ideoloogiajuhina. Ta pooldas isemajandamise ideed, loomeliitude pleenumi läbiviimist ega vastandanud end ka Rahvarindele. Nii suutis ta olla heaks vahelüliks vanameelse EKP juhtkonna, üha mõjukamaks muutuva ja demokraatiat nõudva avalikkuse ning täitevvõimu vahel. Teda aktsepteeris ka 1988. aasta juunis uueks parteijuhiks saanud Vaino Väljas, seega oli Toome pärast Bruno Sauli tagandamist erinevatele osapooltele sobilik valitsusjuhi kandidaat.


Valitsuse tegevus Toome ajal Toome sai valitsuse juhiks ajal, kui rahvas oli tänu ebapopulaarse valitsusjuhi väljavahetamisele ning suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisele hakanud Eesti NSV juhtkonda oluliselt rohkem toetama. Deklaratsioon võeti vastu samal ÜN-i istungjärgul, millel Toome ametisse kinnitati (16. XI 1988), ning see kindlustas talle valitsuse juhina tugeva toetuse. Ta oli saanud päranduseks ebaefektiivse valitsuskabineti, millesse kuulus 65 inimest: esimehele lisaks 13 asetäitjat, 24 ministrit, 8 ministri staatuses olevat riiklike komiteede esimeest ja ligi 20 ilma ministri staatuseta komitee-esimeest. Toome ajal vähenes valitsuse liikmete arv tunduvalt. 6. XII 1989 võeti vastu seadus „Eesti NSV Ministrite Nõukogu kohta”, mille järgi Eesti NSV Ministrite Nõukogu hakati nimetama Eesti NSV valitsuseks ning mis pani uutes oludes paika selle ülesanded. Tehtu oli oluliseks sammuks demokraatlikuma riigikorra kehtestamisel. Valitsuse olulise ülesandena sätestati ka välispoliitiline tegevus ja võimaluse korral Eesti esinduste loomine teistes riikides. Fikseeriti valitsusvõimu teostavad institutsioonid, milleks olid ministeeriumid (17), riiklikud ametid ja inspektsioonid, valitsuse komiteed ja valitsuse komisjonid. Seda kava hakati kohe ellu viima, millega kaasnes paljude seniste ministrite ja muude kõrgete riigiametnike väljavahetamine. 1990. aasta jaanuaris lõpetati senine tava anda olulisemates küsimustes välja EKP KK ja valitsuse ühismäärusi ning järgmisel kuul kaotas kommunistlik partei juhtiva koha ühiskonnas ka ametlikult. Toome ajal paika pandud täitevvõimu struktuur püsis kuni 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtuva valitsuse ametisse astumiseni. Valitsuse juhina tegutses Toome kiirustamata ja ettevaatlikult. Selline käitumisjoon kindlustas olukorras, kus erinevate poliitiliste jõudude (Rahvarinne, Interliikumine, Eesti Kongress jt) vastasseis tugevnes ning liiduvabariigi ja Moskva vahelised vastuolud teravnesid, valitsuse teovõime. Kuna majanduskriis NSV Liidus süvenes ja inimeste igapäevane toimetulek halvenes, oli Toome valitsuse esmane ülesanne tagada nendes oludes liiduvabariigi hädapärane varustamine vajalike ressurssidega. Samas arutleti Toome ajal juba 1987. aastal avalikkuse ette toodud Isemajandava

Eesti (IME) idee üle ja selle kava loomisel suutis Toome valitsuse juhina ohjata kahe konkureeriva poole – TA majandusinstituudi töörühma (Rein Otsasoni) ja IME probleemnõukogu (Edgar Savisaare) – vahelist vastasseisu. IME idee suruti läbi Moskvas, kus NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress võttis 27. XI 1989 vastu otsuse Balti riikide üleminekust isemajandamisele. Hoolimata tõsiasjast, et olulised majanduse instrumendid (rahandus, väliskaubandus) jäid Moskva võimkonda, sillutas IME teed üleminekuks turumajandusele. Oluliseks eesmärgiks sai rubla-alast väljumine. Toome valitsus otsustas kasutusele võtta Eesti krooni ning 1. I 1990 hakkas tegutsema Eesti Pank, mille presidendiks sai Otsason.

Toome ametist lahkumine Pärast 1990. aasta alguses toimunud valimisi kokku tulnud Eesti NSV XII ÜN võttis 29. III 1990 vastu otsuse „Eesti riiklikust staatusest” ja deklaratsiooni „Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst” ning kuulutas ühtlasi välja üleminekuperioodi, mis pidi lõppema Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega. Sellega olid ka Toome valitsuse volitused lõppenud, 3. IV 1990 kinnitas ÜN ametisse peaminister Edgar Savisaare. Toome ei lahkunud poliitikast, vaid ta juhtis juba aasta alguses asutatud demokraatlikku ühendust Vaba Eesti ja selle alusel hiljem moodustatud ÜN-i saadikuterühma Vabad Demokraadid (13–15 saadikut) kuni 1992. aasta parlamendivalimisteni.

 23. VIII 1989 toimunud Balti kett sai Tallinnas alguse Pika Hermanni juures, esiplaanil Indrek Toome

Eesti NSV valitsemine

133


180

Eesti Vabariik aastast 1992

MART SIIMANNI VALITSUS 17. III 1997 – 25. III 1999

Peaminister – MART SIIMANN KMÜ, Koonderakond* Haridusminister – MAIT KLAASSEN KMÜ, Koonderakond* Justiitsminister – PAUL VARUL KMÜ, Koonderakond* Kaitseminister – ANDRUS ÖÖVEL KMÜ, Koonderakond* Keskkonnaminister – VILLU REILJAN KMÜ, Eesti Maarahva Erakond* Kultuuriminister – JAAK ALLIK KMÜ, Koonderakond* Majandusminister – JAAK LEIMANN parteitu Põllumajandusminister – ANDRES VARIK KMÜ, Eesti Maarahva Erakond* Rahandusminister – MART OPMANN KMÜ, Koonderakond*

Valitsuse moodustamine Siimanni valitsuse poliitiline koosseis ei erinenud Vähi III valitsusest, juhtivaks jõuks oli Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) ning partnerina Arengupartei. Ametisse jäid mitmed eelmises valitsuses olnud ministrid ning ka Siimanni valitsus oli vähemusvalitsus. Valitsuse tegevusaja sees liitus välisminister Ilves Talurahva Erakonnaga, kuid see erakond ei kuulunud ei Riigikogusse ega valitsuskoalitsiooni. Siimanni valitsus on üks kahest terve ametiaja jooksul vähemusvalitsusena tegutsenud Eesti valitsusest, mis on olnud ametis pärast 1991. aastat ning ühtlasi on Siimanni valitsus Eesti kõigi aegade pikaajalisim vähemusvalitsus.

Valitsuse tegevus Valitsuse jaoks kõige olulisem tegevus oli seotud Euroopa Liidu ühinemisprotsessiga. 16. VII 1997 soovitas Euroopa Komisjon alustada ühinemisläbirääkimisi Eestiga ning sama aasta 13. detsembril otsustas Euroopa Ülemkogu neid ka alustada. Järgmise aasta 1. veebruaril jõustus Eesti ja Euroopa Liidu assotsiatsioonileping, mis jäi poolte suhete õiguslikuks aluseks kuni ühinemislepingu jõustumiseni kuus aastat hiljem, 1. V

Siseminister – kuni 5. V 1997 RIIVO SINIJÄRV KMÜ, Koonderakond*, kuni 29. I 1998 ROBERT LEPIKSON KMÜ, Koonderakond*, seejärel OLARI TAAL parteitu Sotsiaalminister – TIIU ARO KMÜ, Koonderakond* Teede- ja sideminister – RAIVO VARE parteitu Välisminister – kuni 14. X 1998 TOOMAS HENDRIK ILVES (Talurahva Erakond), seejärel RAUL MÄLK , parteitu Minister – PEEP ARU KMÜ, Koonderakond* Minister – ANDRA VEIDEMANN Arengupartei * KMÜ – valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus. Lisaks valimisliidule on esitatud ka valitsusliikme erakondlik kuuluvus.

2004. Selleni viinud ühinemiskõnelused algasid 31. III 1998. Vähi III valitsuse ajal vastuvõetud otsus ühineda NATO-ga jäi tähelepanu keskpunkti ka Siimanni valitsuse ajal. Liitumise üheks vahesammuks oli 29. V 1997 Portugalis NATO ja partnerite, nende seas ka Eesti, välisministrite kohtumine, kus pandi alus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogule (Euro-Atlantic

Mart Siimanni valitsuse ametisse astumine 17. III 1997. Vasakult: Jaak Allik, Andrus Öövel, Mart Siimann, Mait Klaassen, Andres Varik, Jaak Leimann, Andra Veidemann


 Parvlaeva Regula Virtsu–Kuivastu liinile laskmisel lõikavad 1997. aasta mais Kuivastu sadamas lindi läbi (vasakult) Vjatšeslav Leedo, peaminister Mart Siiman ja Saaremaa maavanem Jüri Saar

Partnership Council). Nõukogu pakkus NATO liikmesriikidele ning partneritele võimalust praktiliseks koostööks ja konsultatsioonideks poliitikas ja julgeolekuküsimustes. Venemaaga suhetes astuti väike samm edasi, kui 5. III 1999 piiriläbirääkimiste delegatsioonide juhid parafeerisid piirilepingu. Globaalseid arenguid silmas pidades oli oluline Eesti ühinemine Kyōto kliimalepete protokolliga 17. XI 1998. Sisepoliitiliselt mõjutas valitsuse tegevust umbusaldusavaldus 22. IV 1998 keskkonnaminister Villu Reiljanile. Selle algatasid 26 Riigikogu liiget ning põhjendusena toodi esile asjaolu, et minister Reiljani haldusalas aset leidnud seaduserikkumised heidavad varju mitte ainult talle, tema erakonnale ja valitsuskoalitsioonile, vaid kogu riigile. Umbusaldamist toetas 32 Riigikogu liiget, vastu oli 45, üks jäi erapooletuks ning minister jätkas oma ametis. Kuna Siimanni valitsus oli kogu oma tegevusaja vähemusvalitsus, siis võinuks eeldada, et valitsuse seadusandlik tegevus kujuneb tagasihoidlikuks, kuid seda siiski ei juhtunud. VIII Riigikogu ajal tegutsenud valitsused esitasid eelnõudena kokku 127 seaduse tervikteksti, Siimanni valitsus esitas neist 60, seega pisut alla poole. Olulisemad valitsuse esitatud seaduseelnõud puudutasid suurt

osa Eesti inimestest: 15. IV 1998 vastu võetud sotsiaalmaksuseadus, 10. VI 1998 vastu võetud pensionifondide seadus ja 26. VI 1998 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seadus. Viimase järgi on pensionifond lepinguline investeerimisfond, mille põhieesmärk on võimaldada täiendavat tulu pensionifondi osakuomanikule pärast tema 55-aastaseks saamist või täieliku ja püsiva töövõimetuse korral. Ülejäänud kahe seadusega asendati üleminekuperioodil 1990–92 jõustunud vastavad seadused. Need kaks seadust said hiljem uue redaktsiooni, kuid põhimõtted on jäänud samaks. Siimanni valitsuse ajal muudeti olulisel määral senist rahvastikupoliitikat. Minister Andra Veidemanni tegevusvaldkonnaks määrati alates 1997. aasta maist rahvastikuküsimused ning järgmise aasta suvel võeti vastu ka esimene ametlik kava mitte-eestlaste Eesti ühiskonda integreerimiseks. 1998. aasta detsembris võeti vastu kodakondsusseaduse muudatus, millega oli kodakondsuseta isikute lastel võimalik taotleda Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras (ilma keeleeksamita).

Tegevuse lõpp Mart Siimanni valitsus astus tagasi 7. III 1999 toimunud IX Riigikogu valimiste tõttu.

 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppehoone Iuridicumi avamine 1997. aasta oktoobris. Paremalt esimene peaminister Mart Siimann, teine rektor Peeter Tulviste

Eesti Vabariik aastast 1992

181


Eesti Vabariik aastast 1992

198

 XII Riigikogu (2011). Vasakult seitsmes Riigikogu esimees Ene Ergma. Hilisem parlamendi esimees Eiki Nestor on viiendas reas paremalt kolmas

mittealalist komisjoni. Seaduseelnõusid algatati kokku 668, millest 236 algatus tuli kas Riigikogu liikmelt, mõnelt fraktsioonilt või komisjonilt. Nelja aasta jooksul võttis Riigikogu vastu 477 seadust, 143 otsust ja kolm avaldust. 29. VIII 2011 toimusid Riigikogus presidendivalimised. Esimeses hääletusvoorus kandideerisid Toomas Hendrik Ilves ja Indrek Tarand, kes kogusid vastavalt 73 ja 25 häält ning Ilves tunnistati sellega tagasi valituks. XII koosseisu saadikud algatasid Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise eelnõu, mis lubaks kohalikel valimistel hääletada alates 16. eluaastast. Kuna põhiseaduse muudatus vajab Riigikogu kahe jär-

jestikuse koosseisu heakskiitu, jäi seaduse vastuvõtmine XIII Riigikogu ülesandeks (see võeti vastu 5. V 2015 ja rakendati esmakordselt 2017. aasta sügisel toimunud valimistel). Muudatusi tehti ka näiteks erakonnaseaduses – alates 2014. aastast võib erakonna registreerida juhul, kui tal on vähemalt 500 liiget (varem oli selleks vaja 1000 liiget). XI Riigikogu võttis 19. XI 2014 vastu ka töövõimetoetuse seaduse, mille alusel viidi 2016–17 ellu töövõimereform. Selle tulemusena uuenes vähenenud töövõimega inimeste töövõime hindamine, sotsiaaltoetuste süsteem ja teenuste valik ning süsteemi haldamise võttis üle töötukassa.


199

6. IV 2011 – 26. III 2014

Peaminister – ANDRUS ANSIP Reformierakond Haridus- ja teadusminister – JAAK AAVIKSOO Isamaa ja Res Publica Liit Justiitsminister – kuni 10. XII 2012 KRISTEN MICHAL Reformierakond, seejärel HANNO PEVKUR Reformierakond Kaitseminister – kuni 11. V 2012 MART LAAR Isamaa ja Res Publica Liit, 14. maist URMAS REINSALU Isamaa ja Res Publica Liit Keskkonnaminister – KEIT PENTUS-ROSIMANNUS (kuni 10. VIII 2012 Pentus) Reformierakond Kultuuriminister – kuni 4. XII 2013 REIN LANG Reformierakond, seejärel URVE TIIDUS Reformierakond

Valitsuse moodustamine Valitsus moodustati Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) koalitsioonina. Erakondade fraktsioonidel oli Riigikogus kokku 56 kohta, Reformierakonnal 33 ja IRL-il 23 kohta. Koalitsioonileppena toimis valitsusliidu programm, kuid sellesse ei olnud kirja pandud ministrikohtade jaotust.

Valitsuse tegevus Valitsuse välispoliitilise tegevuse keskmesse tõusis uuesti Eesti-Vene piirileping. 2012. aasta sügisel algasid kahepoolsed konsultatsioonid, 23. V 2013 andis valitsus oma heakskiidu piirilepingute eelnõule. Otsust tehes tugines valitsus õiguskantsleri seisukohale, et piirilepete sõlmimine on kooskõlas põhiseadusega ega mõjuta Eesti riiklikku õiguslikku järjepidevust. 18. II 2014 allkirjastasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov uuesti piirilepingud. 7. III 2014 algatas valitsus piirilepingute ratifitseerimise Riigikogus, lepingud läbisid esimese lugemise, kuid teise lugemiseni ei jõutud Riigikogu XII koosseisu tegevuse lõppemise tõttu. Kaks korda põrkus valitsus kokku umbusaldusavaldusega ministrile. 18. X 2012 algatasid 45 Riigikogu liiget umbusaldusavalduse majandusminister Juhan Partsile, kellele heideti ette kõigepealt elektrituru avanemise tõttu oodatavat hinnatõusu, mille

Majandus- ja kommunikatsiooniminister – JUHAN PARTS Isamaa ja Res Publica Liit Põllumajandusminister – HELIR-VALDOR SEEDER Isamaa ja Res Publica Liit Rahandusminister – JÜRGEN LIGI Reformierakond Regionaalminister – SIIM VALMAR KIISLER Isamaa ja Res Publica Liit Siseminister – KEN-MARTI VAHER Isamaa ja Res Publica Liit Sotsiaalminister – kuni 10. XII 2012 HANNO PEVKUR Reformierakond, 11. detsembrist TAAVI RÕIVAS Reformierakond Välisminister – URMAS PAET Reformierakond

leevendamiseks eriti tundlike sotsiaalsete gruppide suhtes polnud valitsus midagi teinud. Teine probleem oli ministri ainuisikuline otsus suruda läbi 650 miljoni euro suurune leping Narva uute põlevkivikatelde ehitamiseks, mis ei pruukinud olla vastavuses mitme Eesti Vabariigis kehtiva seadusega. Hääletamisel toetas umbusaldusavaldust 44 Riigikogu liiget, vastu oli 50 ja erapooletuid polnud. Minister jätkas oma ametis. 21. XI 2013 algatasid 40 Riigikogu liiget umbusaldusavalduse kultuuriminister Rein Langi vastu. Selle põhjus oli ministri seotus kultuurilehe Sirp

30. X 2012 võttis peaminister Andrus Ansip (paremalt esimene) vastu välismissioonidel käinud Eesti sõjaväelasi

Eesti Vabariik aastast 1992

ANDRUS ANSIPI KOLMAS VALITSUS


Eesti Vabariik aastast 1992

200

 1. I 2011 hakkas Eestis rahaühikuna kehtima euro. Rahandusminister Jürgen Ligi (vasakul) ja peaminister Andrus Ansip 20-euroste rahatähtedega

 3. II 2014 kohtusid Kadrioru kunstimuuseumis Balti riikide valitsusjuhid. Kohtumisel osalesid (paremalt) Leedu peaminister Algirdas Butkevičius, Eesti peaminister Andrus Ansip ja Läti peaminister Laimdota Straujuma ning Poola peaminister Donald Tusk

probleemidega ning avalikkuse eksitamine selles küsimuses. Umbusaldusavaldust toetas 38 Riigikogu liiget, vastu hääletanuid ja erapooletuid ei olnud. Minister jätkas oma ametis, kuid paar nädalat hiljem, 2. detsembril, esitas Lang tagasiastumispalve. Enam kui pool aastat, 2012. aasta maist detsembrini, pidi valitsuse juhtpartei Reformierakond tegelema oma sisekriisiga nn rahastamisskandaali tõttu. See sai alguse Reformierakonna liikme Silver Meikari (Riigikogu liige 2003–04 ja 2006–11) artiklist ajalehes Postimees, kus ta kirjeldas anonüümsete annetuste liikumist tema kaudu Reformierakonna kontole ning väitis, et selle protsessi taga oli toonane peasekretär Kristen Michal, kes alates 2011. aasta valimistest oli Ansipi III valitsuse justiitsminister. Riigiprokuratuur alustas kohe kriminaalmenetlust kontrollimaks Meikari artiklis toodud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena. Sama aasta oktoobris lõpetati uurimine küllaldaste tõendite puudumise tõttu. Kuid nii valitsus kui ka Reformierakond olid kogu selle aja avalikkuse tugeva tähelepanu ja surve all, seetõttu astus Michal 10. XII 2012 ministrikohalt tagasi. Valitsuse seadusloome, mis väljendus terviklike seaduseelnõude esitamises, muutus võrreldes

varasematega suhteliselt tagasihoidlikuks. Ansipi III valitsus esitas oma tegevusaja jooksul kõigest 19 sellist eelnõu. Ilmselt annab see tunnistust asjaolust, et Eesti seadusandlik raamistik on valmis saamas, seetõttu on valitsuse õigusloome tähelepanu koondunud rohkem olemasoleva seadusandluse täiendamisele. Olulisemate eelnõudena saab ära märkida kahte valdkonda ja nelja eelnõu. Riigi kaitsevõime tugevdamisele olid suunatud valitsuse esitatud ja Riigikogus vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduseelnõu ja Kaitseliidu seaduseelnõu. Riigi paremale toimimisele olid suunatud korruptsioonivastane seadus ning avaliku teenistuse seadus. Selle valitsuse ajal võeti vastu ka töövõimetoetuse seadus, mille alusel viidi aastail 2016–17 läbi töövõimereform.

Tegevuse lõpp Peaminister Ansip teatas oma tagasiastumisest vabariigi aastapäevale pühendatud esinemises 23. II 2014. Otsest põhjust ta välja ei toonud, kuid mitmel korral rõhutas Ansip peaministri ametis olemise pikaajalisust. 4. III 2014 teatas Ansip oma tagasiastumisest presidendile ning 10. III teavitas ta sellest ka Riigikogu.


201

26. III 2014 – 9. IV 2015 Peaminister – TAAVI RÕIVAS Reformierakond Kaitseminister – SVEN MIKSER Sotsiaaldemokraatlik Erakond Kultuuriminister – URVE TIIDUS Reformierakond Majandus- ja kommunikatsiooniminister, alates 2. VII 2014 majandus- ja taristuminister – URVE PALO Sotsiaaldemokraatlik Erakond Minister, alates 2. VII 2014 väliskaubandus- ja ettevõtlusminister – ANNE SULLING Reformierakond Justiitsminister – ANDRES ANVELT Sotsiaaldemokraatlik Erakond Välisminister – kuni 3. XI 2014 URMAS PAET Reformierakond, 17. novembrist KEIT PENTUS-ROSIMANNUS Reformierakond Minister, alates 2. VII 2014 tervise- ja tööminister – URMAS KRUUSE Reformierakond

Valitsuse moodustamine Pärast eelmise peaministri Andrus Ansipi tagasiastumist jäi ka uue valitsuse moodustamine Reformierakonna kanda. Sellega kaasnesid ootamatult tekkinud probleemid. 2. III 2014 otsustati Reformierakonna üldkogul Ansipi ettepanekul, et peaministrikandidaadiks saab Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas, kes hakkas pidama läbirääkimisi erinevate erakondadega uue valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, kuid 12. märtsil teatas Kallas oma loobumisest. Seejärel kinnitas Reformierakond uueks peaministrikandidaadiks Taavi Rõivase, kelle president esitas Riigikogule ja kellele Riigikogu 24. III andis volitused valitsuse moodustamiseks. Valitsuskoalitsiooni kuulusid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mille fraktsioonidel oli Riigikogus kokku 52 kohta. Koalitsioonileppena toimis valitsusliidu tegevuskava, kus oli fikseeritud ka ministrikohtade jaotus.

Valitsuse tegevus Valitsuse ülesehituses toimus üks suuremaid ümberkujundusi terve iseseisvuse taastamisele järgnenud aja vältel. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hakkasid juhtima kaks ministrit: majandus- ja taristuminister ning ettevõtlusja väliskaubandusminister. Sama protsess toimus

Sotsiaalminister, alates 2. VII 2014 sotsiaalkaitseminister – HELMEN KÜTT Sotsiaaldemokraatlik Erakond Haridus- ja teadusminister – JEVGENI OSSINOVSKI Sotsiaaldemokraatlik Erakond Sise- ja regionaalminister – HANNO PEVKUR Reformierakond Põllumajandusminister – alates 7. IV 2014 IVARI PADAR Sotsiaaldemokraatlik Erakond Rahandusminister – kuni 3. XI 2014 JÜRGEN LIGI Reformierakond, seejärel MARIS LAURI Reformierakond Keskkonnaminister – kuni 17. XI 2014 KEIT PENTUS-ROSIMANNUS Reformierakond, seejärel MATI RAIDMA Reformierakond

sotsiaalministeeriumis, kuhu loodi sotsiaalkaitseministri ja töö- ja tervishoiuministri ametikohad. Lühikeseks ajaks taasloodi ministri (nn portfellita ministri) ametikoht, mis kaotati pärast kahe nimetatud ministeeriumi ministrikoha jagamist.

 3. IX 2014 kohtus Eesti peaminister Taavi Rõivas (vasakul) Tallinnas visiidil viibiva USA presidendi Barack Obamaga

Eesti Vabariik aastast 1992

TAAVI RÕIVASE ESIMENE VALITSUS


206

Eesti Vabariik aastast 1992

JÜRI RATASE VALITSUS 23. XI 2016 – Peaminister – JÜRI RATAS Keskerakond Haridus- ja teadusminister – MAILIS REPS Keskerakond Justiitsminister – URMAS REINSALU Isamaa ja Res Publica Liit Siseminister – ANDRES ANVELT Sotsiaaldemokraatlik Erakond Kaitseminister – kuni 12. VI 2017 MARGUS TSAHKNA Isamaa ja Res Publica Liit, seejärel JÜRI LUIK Isamaa ja Res Publica Liit Keskkonnaminister – kuni 12. VI 2017 MARKO POMERANTS Isamaa ja Res Publica Liit, seejärel SIIM VALMAR KIISLER Isamaa ja Res Publica Liit Kultuuriminister – INDREK SAAR Sotsiaaldemokraatlik Erakond Majandus- ja taristuminister – KADRI SIMSON Keskerakond

Valitsuse moodustamine Valitsus moodustati pärast peaminister Rõivase tagasiastumist umbusaldushääletuse tulemusena. Koalitsiooni kuuluvad Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Kokku oli nendel erakondadel Riigikogus 56 kohta, alates 2017. aasta juunist 54 kohta. Nimetatud erakondade koostöö valitsuse tasandil on esmakordne. Suuresti aitas uue koalitsiooni 12. VI 2017 nimetas president Kersti Kaljulaid (paremalt esimene) ametisse Jüri Ratase (paremalt teine) juhitava valitsuse neli uut ministrit, kellest pildil on kolm: (vasakult) Siim Valmar Kiisler, Toomas Tõniste ja Jüri Luik

Maaeluminister – kuni 9. XII 2016 MARTIN REPINSKI Keskerakond, 12. detsembrist TARMO TAMM Keskerakond Rahandusminister – kuni 12. VI 2017 SVEN SESTER Isamaa ja Res Publica Liit, seejärel TOOMAS TÕNISTE Isamaa ja Res Publica Liit Sotsiaalkaitseminister – KAIA IVA Isamaa ja Res Publica Liit Välisminister – SVEN MIKSER Sotsiaaldemokraatlik Erakond Ettevõtlus- ja infotehnoloogia minister – URVE PALO Sotsiaaldemokraatlik Erakond Tervise- ja tööminister – JEVGENI OSSINOVSKI Sotsiaaldemokraatlik Erakond Riigihalduse minister – kuni 12. VI 2017 MIHHAIL KORB Keskerakond, seejärel JAAK AAB Keskerakond

kujunemisele kaasa 2016. aasta novembris Keskerakonnas toimunud juhivahetus, kui uueks esimeheks sai Jüri Ratas. Valitsusliidu dokumentides ministrikohtade jaotust ei fikseeritud.

Valitsuse tegevus Ratase valitsuse tegevuse kõrgpunktiks on olnud Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus. Algselt pidi see toimuma 2018. aasta I poolaastal,

 2018. aasta jaanuaris külastas Eestit esimese Jaapani peaministrina Shinzō Abe (vasakult esimene), tema kõrval esiplaanil Eesti peaminister Jüri Ratas


 2017. aasta septembris toimus Tallinnas Euroopa Liidu digitaalvaldkonna tippkohtumine, millel osalesid Euroopa riigipead, valitsusjuhid ja ministrid. Esireas vasakult esimene Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, teine Soome peaminister Juha Sipilä, viies Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kuues Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk, seitsmes Eesti peaminister Jüri Ratas, üheksas Leedu president Dalia Grybauskaitė ja kümnes Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Kolmandas reas paremalt esimene Suurbritannia peaminister Theresa May

kuid seoses 2016. aastal alanud Ühendkuningriigi lahkumisprotsessiga Euroopa Liidust (nn Brexit) nihkus Eesti eesistumisaeg poole aasta võrra varasemaks, 2017. aasta II poolaastale. Eesistumise suursündmuseks oli digitaalvaldkonna tippkohtumine Tallinnas 29. IX 2017. Kokku toimus Tallinnas 275 üritust, nende hulgas 1 tippkohtumine, 10 ministrite mitteametlikku kohtumist, 10 kõrgetasemelist konverentsi, u 20 visiiti, 226 eksperttaseme kohtumist ja 8 parlamentaarset üritust. Brüsselis toimus Eesti eesistumise raames kokku 1228 töörühmade kohtumist, 31 ministrite nõukogu kohtumist, 56 alaliste esindajate kohtumist (COREPER) ning 137 kolmepoolset kohtumist. Ratase valitsus on 2018. aasta alguseks üle elanud kolm umbusaldusavaldust ministrile. 1. VI 2017 algatasid 45 Riigikogu liiget umbusaldusavalduse rahandusminister Sven Sesterile, kellele heideti ette selliste eelnõude esitamist, mis lähevad vastuollu kehtiva seadusandlusega ning mille tulemusena nõrgeneb riigirahanduse seis ja majandusarengu väljavaated. Hääletamisel toetas umbusalduse avaldamist 42 ja vastu oli 52 Riigikogu liiget. Minister jätkas oma ametis. Paari nädala pärast Sester küll vabastati ametist, kuid see oli seotud kolme IRL-i ministri asendamisega. 10. I 2018 algatasid

44 Riigikogu liiget umbusaldusavalduse majandusja taristuminister Kadri Simsonile. Põhjendusena esitati, et minister ei lähtu oma otsustes Eesti majanduse, vaid erakondlikust ja perekondlikust huvist ega põhjenda oma valikuid majandusala ministrile kohasel viisil. Hääletamisel sai avaldus 44 poolt- ja 49 vastuhäält. Minister jätkas oma ametis. Sama aasta 24. jaanuaril algatasid 47 Riigikogu liiget umbusaldusavalduse justiitsminister Urmas Reinsalule. Avalduses heideti ministrile ette arvamusartiklit, milles ta kahetses oma varasemat hukkamõistvat avaldust naistevastase vägivalla osas. Hääletamisel sai avaldus 46 poolthäält, vastuhääli ei olnud ning minister jätkas oma ametis. Valitsuse tegevus tervikseaduste eelnõude esitamisel ei erine varasemate valitsuste aktiivsusest, 2017. aasta lõpuks oli valitsus toonud Riigikogu ette 9 eelnõu. Ratase valitsuse põhjalikem panus seadusloomesse on 2018. aasta alguse seisuga seotud maksupoliitikaga, kuna tulumaksuseaduse muudatustega, mis jõustusid 1. I 2018, on liigutud tugevalt astmelise tulumaksusüsteemi suunas. Tervikseadustest väärivad märkimist töövaidluse lahendamise seadus ja tolliseadus.

Eesti Vabariik aastast 1992

207


ELULOOD

226

TÕNIS KINT (1896–1991) 1964–70 1970–90 1953–70 1937 1938–40

peaministri asetäitja eksiilis peaminister vabariigi presidendi ülesannetes eksiilis põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja Rahvuskogu I koja liige Riigivolikogu liige

Tõnis Kint (1939. aastani Kind) sündis 17. VIII 1896 Viljandimaal Taevere vallas. 1916 lõpetas ta Tartu Reaalkooli. Samal aastal ta mobiliseeriti, 1917 lõpetas ta Moskva lipnikekooli ning 1917–18 võttis ta osa sõjategevusest. 1918–20 osales Kint Vabadussõjas, teenides laiarööpmelisel soomusrongil nr 2. 1920–28 õppis ta (vaheaegadega) TÜ põllumajandusteaduskonnas ning 1924 täiendas end Kopenhaagenis. 1925–32 töötas Kint Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja ja juhatajana, 1932–40 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektori ning direktorina. Ta oli Põllumeestekogude liige ning 1937 Rahvuskogu ja 1938–40 Riigivolikogu liige. 1940 esitas ta end okupatsioonivõimude korraldatud Riigivolikogu valimistel vastaskandidaadiks. 1941–42 oli oli Kint Eesti Omavalitsuse juures asuva Turukorraldusvalitsuse juhataja.

1944 põgenes Kint Rootsi. 1945–49 oli ta Uppsala Põllumajandusülikooli arhiiviassistent. 1949–51 töötas ta Stockholmi läänis agronoomina. 1951–75 oli ta Rootsi Põllumajandusliidu teaduslik kaastööline ja 1957–75 väliseestlaste ajalehe Teataja peatoimetaja. 1953 August Rei moodustatud eksiilvalitsuses oli Kint põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1964–70 peaministri asetäitja (valitsusjuht) ning 1970–90 Aleksander Warma järel Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes. 1960–62 ja 1963–64 täitis Kint ajutiselt eksiilvalitsuse juhi kohuseid. Ta võttis juhtivalt osa mitme Välis-Eesti ühingu tegevusest, 1971–75 oli ta Eesti Rahvusnõukogu esimees. Kint suri 5. I 1991 Rootsis Örnsköldsvikis. 2013 sängitati tema säilmed ümber Tallinna Metsakalmistule. Eesti riiklik teenetemärk: Eesti Punase Risti teenetemärgi III klass (1938).

 Eesti Rahvusfondi Esinduskogu koosolek 5. III 1961 Stockholmis. Juhatuse laua taga (vasakult) on etnoloog Gustav Ränk, peaministri ajutine asetäitja Tõnis Kint, Philip Selli, protokollijad Esken ja Elga Eliaser, taga Eesti Rahvusfondi peasekretär Arnold Peets


VALTER KLAUSON (1914–88) 1956–84 EKP KK liige; büroo liige 1953 Eesti NSV teede ja transpordi minister 1953–54 Eesti NSV autotranspordi ja maanteede minister 1954–55 Eesti NSV MN esimehe asetäitja 1955–61 Eesti NSV MN esimehe I asetäitja 1961–84 Eesti NSV MN-i esimees 1955–59, 1963–85 Eesti NSV ÜN-i liige Valter Klauson sündis 2. I 1914 Peterburi kubermangus Luga maakonnas Tolmatšovos. 1933 lõpetas ta Luga autotransporditehnikumi ning 1953 Moskvas NSV Liidu Siseministeeriumi juhtivkoosseisu kõrgema kooli ja 1965 NLKP KK Kõrgema Parteikooli. 1934–40 töötas Klauson Venemaal, Mongoolias jm teedeehituse alal tootmisjuhina. Pärast Eesti annekteerimist 1940 komandeeriti ta Eestisse, 1941 sai temast Tallinna Teedeehituse Trusti peamehaanik. 1941–44 võttis ta roodu- ja pataljonikomandörina osa Teisest maailmasõjast, 1943 astus ta NLKP-sse. 1944–53 töötas Klauson Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (1946. aastast Siseministeeriumi) Maanteede Valitsuses peamehaanikuna

ning ülema asetäitjana ja ülemana. 1953 oli ta Eesti NSV teede ja transpordi minister, 1953–54 autotranspordi ja maanteede minister ning 1954–61 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe I asetäitja. Ta oli üks Johannes Käbini lähimaid kaastöölisi. 1961–84 oli Klauson Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, teda hinnati kui energilist majandustegelast, kes hoidus sisepoliitilistest intriigidest. 1984 läks ta pensionile. 1954–56 oli Klauson EKP KK liikmekandidaat, 1956–84 EKP KK liige ja 1956–84 ühtlasi EKP KK büroo liige, 1961–86 oli ta ka NLKP KK liikmekandidaat. 1955–85 oli Klauson (vaheajaga) Eesti NSV Ülemnõukogu ning 1958–84 NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Klauson suri 5. XII 1988 Moskvas.

Eesti NSV MN-i esimees Valter Klauson Soome peaministrit Mauno Koivistot Tallinnas laeva peale saatmas (1969). Just Klausoni MN esimeheks olemise ajal, 1965. aastal taasavati Tallinna–Helsingi laevaliin

Pirita Olümpiapurjespordikeskuse avamisel (1980) lõikavad lindi läbi (paremalt) Moskva olümpiamängude organiseerimiskomitee esimees, NSV Liidu MN-i esimehe asetäitja Ignati Novikov, EKP KK I sekretär Karl Vaino, Eesti NSV MN-i esimees Valter Klauson ning NSV Liidu Olümpiakomitee ja NSV Liidu Spordikomitee esimees Sergei Pavlov

ELULOOD

227


ELULOOD

228

AUGUST KOERN (1900–89)

1964–82

välisminister eksiilis

August Koern sündis 27. IV 1900 Viljandimaal Uue-Võidu vallas. Ta õppis 1920–27 TÜ-s filosoofiat ja õigusteadust ning lõpetas ülikooli õigusteaduse alal. 1918 oli Koern Uue-Võidu vallas Omakaitse organiseerija, ta osales Vabadussõjas, kuuludes Scouts-väeossa, algul vabatahtlikuna, pärast Sõjakooli lõpetamist (1920) nooremohvitserina, ning ta jäi 1927. aastani sõjaväeteenistusse (leitnant). Seejärel töötas ta Välisministeeriumis, sh oli ta Berlii-

nis atašee (1929–32), Varssavis saatkonnanõunik (1936–39) ning Kopenhaagenis asjur (1939–40). Viimast ametit pidas Koern pärast Eesti okupeerimist omal kulul kuni surmani. 1949–71 töötas ta Taani Riiklikus Raamatukogus. 1964–82 oli ta Eesti eksiilvalitsuse välisminister. Koern suri 11. I 1989 Kopenhaagenis. Eesti riiklikud teenetemärgid: Vabadusristi II liigi 3. järk (1920), Valgetähe teenetemärgi III klass (1939).

KONSTANTIN KONIK (1873–1936) 1918 1917–18 1933 1919–20 1932–34

Eestimaa Päästmise Komitee liige Maavalitsuse tervishoiuosakonna juhataja haridus- ja sotsiaalminister Asutava Kogu liige V Riigikogu liige

Konstantin Aleksander Oskar Konik sündis 31. XII 1873 Tartus. 1893–99 õppis Konik Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, 1900 sooritas ta samas kreisiarsti eksami ja 1908 sai ta meditsiinidoktori kraadi. Konik töötas 1899–1904 arstina Ukrainas ja osales 1904–05 Vene-Jaapani sõjas. 1905–08 oli ta Tartu ülikooli haavakliinikus professor Werner Zoege von Manteuffeli assistent. 1909 asus Konik Tallinna, 1909–12 oli ta Eesti Arstide Erakliiniku kirurg ja selle juhataja, 1913–18 Vene-Balti laevatehase vanemarst ja 1915–17 Tallinna Linnavalitsuse tervishoiubüroo juhataja.

Esimesed poliitilised kogemused omandas Konik 1905. Ta kuulus nende 25 Eesti haritlase hulka, kes saatsid 18. I 1906 Vene ajakirjandusele karistussalkade tegevuse kohta protestitelegrammi. Esimese maailmasõja ajal võttis Konik osa Eesti haritlaste klubi tegevusest, ta kuulus selle nn autonomistide rühma. Koos teiste autonomistidega (sh Jüri Vilms, Otto Strandman ja Juhan Kukk) osales ta 1917 Eesti Tööerakonna loomisel. 21. VII 1917 valiti Konik Maavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks ja 20. II 1918 Eestimaa Päästmise Komitee liikmeks. Päästekomitee liikmena osales ta iseseisvuse välja-


kuulutamisel, muu hulgas lõi ta 24. veebruari õhtul kontakti Tallinnale lähenevate Saksa väeosadega. 1918. aasta novembris võttis Konik Ajutise Valitsuse volinikuna osa Riias Saksamaa esindajatega peetud läbirääkimistest ja võimu üleandmist käsitlenud lepingu sõlmimisest. Tervishoiu peavalitsuse juhatajana (1918–20) korraldas Konik kogu Eesti meditsiiniala, koostas hulga tervishoiumäärusi ning juhtis võitlust epideemiatega. 1920. aastast töötas ta TÜ-s kirurgiaprofessori ja haavakliiniku juhatajana. Arstiteaduskonna dekaanina (1920–31) kehtestas ta uued õppekavad ja uue eksamikorra, tema algatusel kutsuti ellu TÜ

närvikliinik, lastekliinik ja Kehalise Kasvatuse Instituut. 1919–20 oli Konik Eesti Asutava Kogu ja 1932–34 Riigikogu V koosseisu liige. 1933. aasta maist oktoobrini oli ta Jaan Tõnissoni valitsuses haridus- ja sotsiaalminister. Pärast 12. III 1934 tehtud riigipööret püüdis ta edendada demokraatlikku mõttelaadi oma ajakirjaartiklite kaudu. Konik suri 3. VIII 1936 Tartus. Eesti riiklikud teenetemärgid: Eesti Vabaduse Risti III liigi 1. järk (1920), Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk (1922), Eesti Punase Risti teenetemärgi I järgu II klass (1929), Kotkaristi teenetemärgi I klass (1930).

JUHAN KUKK (1885–1942) 1922–23 1917–18 1918–20 1920–21 1921 1917–19 1919–20 1920–25 1921–22

riigivanem Maavalitsuse rahaasjanduse osakonna juhataja rahaminister kaubandus-, tööstus- ja teedeminister kaubandus- ja tööstusminister Maanõukogu liige Asutava Kogu liige I ja II Riigikogu liige I Riigikogu esimees

Juhan (ka Johann, Johannes) Kukk sündis 13. IV 1885 Virumaal Salla vallas Käru külas. Ta lõpetas 1910 kaubanduse erialal Riia Polütehnilise Instituudi. 1910 asus ta tööle Tartu 1. Laenu- ja Hoiuühisuse asjaajajana ning pühendus ühistegevusele. Kukk oli 1911. aastast Ühistegevuslehe toimetaja, 1914. aastast Ühistegevuse Büroo juhataja, 1915. aastast Ühistegevuse Edendamise Seltsi esimees ja 1917. aastast Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse nõukogu esimees. 1917 oli Kukk Eesti Maanõukogu liige ja Eesti Maavalitsuse rahaasjanduse osakonna juhataja ning 1918 üks Eesti iseseisvusmanifesti koostajaid. 1918–20 rahaministrina töötades andis ta olulise panuse Eesti rahanduse rajamisse ning 1920–21 kaubandus-tööstusministrina rakendas ta ellu vabakaubanduse põhimõtteid. Kukk valiti Eesti Tööerakonna

nimekirjas Eesti Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu liikmeks, 1921–22 oli ta Riigikogu esimees. 21. XI 1922 – 2. VIII 1923 oli ta riigivanem. Kukk oli Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse direktor (1923–24, 1926–30), Eesti Panga direktor (1924–26), Riigi Turbatööstuse nõukogu esimees (1925–40) ning Balti puuvillavabriku juhatuse esimees ja Kreenbalti direktor (1931–40). 1936 esitas Kukk koos teiste endiste riigivanemate Jaan Tõnissoni, Jaan Teemanti ja Ants Piibuga Konstantin Pätsile autoritaarsust vastustava märgukirja. 16. X 1940 vahistas NKVD Kuke ja ta mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Kukk suri 4. XII 1942 Arhangelski oblastis Kargopoli vangilaagris. Eesti riiklik teenetemärk: Vabadusristi III liigi 1. järk (1920).

ELULOOD

229


ELULOOD

240

LENNART MERI (1929–2006) 1992–2001 1990–92 1990–92 1991–92

Eesti Vabariigi president välisminister Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige Põhiseaduse Assamblee liige

Lennart-Georg Meri sündis 29. III 1929 Tallinnas diplomaat Georg Meri perekonnas. Isa diplomaadiameti tõttu pidi ta lapsepõlves mitu korda elukohariiki ja kooli vahetama. 1941–46 oli ta koos perega Venemaale küüditatud, ta viibis peamiselt Kirovi oblastis. 1948–53 õppis Meri TRÜ-s ning lõpetas selle ajaloo erialal. 1953–55 oli ta Vanemuise teatris dramaturg ja ühtlasi Tartu Kunstikoolis ajalooõppejõud, 1955–61 Eesti Raadios soomekeelsete saadete ja kuuldemängude toimetaja. 1963–71 ja 1986–88 töötas ta Tallinnfilmis. 1980. aastate II poolel osales Meri aktiivselt fosforiidisõjas ning võttis osa Eestimaa Rahvarinde ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevusest. 1988 algatas ta Eesti Instituudi asutamise (selle Taanis, Rootsis, Suurbritannias, Prantsusmaal ja Soomes tegutsevad esindused täitsid sisuliselt Eesti välisesinduste ülesandeid) ja 1990. aastani oli ta selle direktor.

1990–92 oli Meri Edgar Savisaare valitsusse kuuludes Eesti välisminister, ta alustas iseseisva riigi välisteenistuse ülesehitamist. Ta arendas suhteid nii USA kui ka Lääne-Euroopa riikidega, eriti aktiivselt edendas Meri suhtlust Soomega. Samal ajal kuulus ta ka Eesti Kongressi ja Eesti Komitee koosseisu. 1992. aasta aprillist oktoobrini töötas ta Eesti suursaadikuna Soomes. 1992–2001 oli Meri Eesti Vabariigi president. Ta soovis saavutada Eesti kiiret tagasipöördumist euroopalike väärtuste juurde, desovetiseerimist (sh Vene sõjaväe Eestist väljaviimist, mis saavutati 31. VIII 1994 vastavalt Meri ja Boriss Jeltsini sõlmitud nn juulilepetele), omariikluse arendamist Eesti õigusliku järjepidevuse alusel ning liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga. 1999 kutsus ta kokku Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (Max Jakobsoni komisjon).

 Lennart Meri Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil (1988)

 Välisminister Lennart Meri (paremal) ja idasuhete minister Endel Lippmaa I Balti Assambleel (1991)


ELULOOD

241

Paremalt: Eesti välisminister Lennart Meri, Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel ja Prantsusmaa välisminister Roland Dumas 30. VIII 1991 Tallinnas. Meri andis Eestis töövisiidil olevale Dumas’le üle avalduse, milles taotleti Eesti võtmist ÜRO liikmeks

Eesti presidendina täitis mitut keelt valdav ja hea kõnemehena tuntud Meri väga olulist osa Eesti tutvustamisel maailmas, aga ka välispoliitika üldisel kujundamisel. 2001 nimetati ta Eesti TA akadeemikuks. 2002–03 oli Meri Eesti esindaja Euroopa Tuleviku Konvendis. 1963 sai Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, 1963–92 oli ta selle juhatuse liige ning 1985–87 välissuhete sekretär. 1989. aastast kuulus ta Eesti PEN-klubisse. 1982 sai Meri Soome Kirjanike Liidu auliikmeks ning 1986 Helsingi ülikooli, 1999 Lapi ülikooli ja 2000 Turu ülikooli audoktoriks. 2000 sai ta ka St. Olafi ülikooli (USA-s) audoktoriks. 1993. aastast oli ta Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige. 1998 valis Prantsuse nädalaleht La Vie Meri aasta eurooplaseks. Presidendina sai Meri mitme riigi kõrgeid autasusid. Meri tegi uurimisreise Kesk-Aasiasse, Siberisse, Kaug-Itta ja Venemaa põhjarahvaste juurde. Ta oli viie Siberi ja Kaug-Põhja väikerahvaid ning soomeugrilaste ühiseid juuri ja tavasid käsitleva dokumentaalfilmi režissöör: „Veelinnurahvas” (1970), „Linnutee tuuled” (1977), „Kaleva hääled” (1986), „Toorumi pojad” (1989) ja „Šamaan” (1997). Oma Kaug-Ida reiside põhjal kirjutas Meri mitu raamatut, mis peale reisimuljete kirjeldamise süüvisid ka nende piirkondade ajaloosse ja kultuurisse: „Kobrade ja karakurtide jälgedes” (1959, Kesk-Aasia kohta), „Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961, Jakuutia kohta), „Tulemägede maale”

Lennart Meri annab teist korda presidendiks valituna ametivannet (1996). Taga Riigikogu esimees Toomas Savi

(1964) ja „Lähenevad rannad” (1977, mõlemad Kamtšatka kohta) ning „Virmaliste väraval” (1974, Kaug-Põhja kohta). Meri tuntuim teos on „Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest” (1976, soome keeles 1983), milles ta esitab Eesti ja muu Põhja-Euroopa esiaja sisendusjõulise ja fantaasiaküllase rekonstruktsiooni. Samu küsimusi lahkab tema teos „Hõbevalgem. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest” (1984). 2008 ilmus mõlema raamatu põhjal kirjutatud ühendteos „Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest”. Meri tõlkis eesti keelde Prantsuse, Vene ja Saksa kirjanduse teoseid. Meri suri 14. III 2006 Tallinnas ja ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. 2009 sai Lennart Meri nime Tallinna lennujaam. 2007. aastast on korraldatud rahvusvahelist Lennart Meri konverentsi, millel arutatakse peamiselt Läänemere piirkonna julgeoleku küsimusi. Meri vend oli riigikontrolör Hindrek Meri, tema poeg on filoloog ja poliitik Mart Meri ning teine abikaasa endine näitleja Helle Meri. Eesti riiklikud teenetemärgid: Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk (1995), Riigivapi I klassi teenetemärk (2006), Riigivapi ketiklassi teenetemärk (2008, postuumselt).


ELULOOD

256

KONSTANTIN PÄTS (1874–1956) 1918 Eestimaa Päästmise Komitee liige 1917–18 Maavalitsuse esimees ja administratiivosakonna juhataja 1918–19 peaminister (ministrite nõukogu esimees) 1921–22, 1923–24, 1931–32, 1932–34 riigivanem 1934–37 peaminister riigivanema ülesannetes 1937–38 riigihoidja 1938–40 Eesti Vabariigi president 1918 siseminister 1918 kaubandus- ja tööstusminister 1918–19 sõjaminister 1917–19 Maanõukogu liige 1919–20 Asutava Kogu liige 1920–37 I–V Riigikogu liige 1922–23 I Riigikogu esimees Konstantin Päts sündis 23. II 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas. Ta lõpetas 1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonna. 1900–01 töötas ta Tallinnas Jaan Poska juures vandeadvokaadi abina ja 1901–05 ajalehe Teataja toimetajana. 1904 valiti ta Tallinna linnavolikogu liikmeks, 1905 sai temast abilinnapea ja sama aasta sügisel linnapea kohusetäitja. Kuna Teataja avaldas 1905. aasta revolutsiooni ajal sotsiaaldemokraatlikke üleskutseid ning valitsusvastaseid artikleid, mõistis karistussalkade sõja-

väljakohus Pätsi surma. Juba enne seda oli Päts välismaale põgenenud, ta varjas end esialgu Šveitsis ja 1907. aastast Soomes, kus ta toimetas ajalehte Peterburi Teataja. 1909 naasis ta Eestisse, tema surmamõistmine tühistati ning 1910–11 kandis ta Peterburis 9-kuulist vanglakaristust. 1911–16 toimetas Päts ajalehte Tallinna Teataja. 1916–17 oli ta Tallinna merekindluses ohvitser ning osales Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna osakonna töös.

 Konstantin Päts kõnelemas Lihula II laulupäeval (12. VIII 1934)

Soome president Pehr Evind Svinhufvud (paremalt teine) aukompanii paraadi vastuvõtmisel koos Konstantin Pätsi (paremalt kolmas), Johan Laidoneri (paremalt esimene) ning Gustav Jonsoniga (vasakult esimene) (1934)


Riigivanem Konstantin Päts kirjutab alla 1934. aasta põhiseaduse jõustumisotsusele (24. I 1934)



ELULOOD

257

Pärast Veebruarirevolutsiooni oli Päts üks Eesti autonoomia taotlemise ja teostamise ning rahvusväeosade loomise juhte (Eesti Sõjaväelaste Büroo liige ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees). 25. VI 1917 valiti ta Eestimaa kubermangu ajutise Maanõukogu liikmeks ja 12. X 1917 Maavalitsuse teiseks esimeheks. Oktoobripöörde järel sundisid enamlased ta ametist lahkuma ning mõistsid ta 1917. aasta detsembris üheks kuuks vangi. Pärast vabanemist osales ta rahvuslaste nõupidamistel, kus arutati Eesti iseseisvumise võimalusi. 19.–24. II 1918 etendas Päts koos teiste Eestimaa Päästmise Komitee liikmetega otsustavat osa Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamisel (Tallinnas 24. II 1918), seejärel oli ta kõigi kolme Eesti Ajutise Valitsuse juhiks. 1918 õhutas ta passiivset vastupanu Saksa okupatsioonivõimule, koostas proteste Balti hertsogiriigi loomise kava vastu ja pidas ühendust Eesti välisesindajatega, seetõttu määrati talle vanglakaristus ja ta oli 1918. aasta juunist novembrini Kuramaal ja Poolas vangis. Vabadussõja alguses kuulus Pätsile keskne koht sõjalise vastupanu ja relvajõudude korraldamisel ning välisabi hankimisel. 1919. aasta aprillis valiti Päts Asutavasse Kogusse. Parlamentaarse demokraatia aastail oli Päts üks Põllumeestekogude olulisimaid juhte, ta oli neljal korral riigivanem ja Riigikogu kõigi viie koosseisu liige (1922–23 Riigikogu esimees). Päts taotles 1920. aasta põhiseaduse muutmist ja ulatusliku võimuga presidendi ametikoha loomist. Tema algatusel esitasid Põllumeestekogud Riigikogule vastavad eelnõud (1926, 1929) ja tegid põhiseaduse rahvahääletuste (1932, 1933) eel

uue põhiseaduse toetuseks kihutustööd. Olles küll vabadussõjalaste liikumisega opositsioonis, teatas Päts 1933. aasta oktoobris, et Põllumeestekogud toetavad vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu. Pärast uue põhiseaduse heakskiitmist rahvahääletusel kinnitas Riigikogu 21. X 1933 Pätsi viiendat korda riigivanemaks. 12. III 1934 tegid Päts ja kindral Johan Laidoner sõjaväelise riigipöörde ning valitsesid seejärel (koos Kaarel Eenpaluga) Eestit autoritaarselt. Autoritaarse riigikorra seadustamiseks koostati Pätsi algatusel uus, 1937. aasta põhiseadus. Pätsi ametinimetust muudeti korduvalt: 1934–37 oli ta peaminister riigivanema ülesannetes, 1937–38 riigihoidja ja 1938–40 president. Teise maailmasõja puhkedes pooldas Päts äraootavat taktikat ja NSV Liidule järeleandmist, selle tagajärjeks oli baaside lepingu sõlmimine. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel allkirjastas ta Moskva survel koostatud riigiõiguslikud dokumendid, sh Johannes Varese valitsuse ametisse nimetamise ning Riigivolikogu erakorraliste valimiste korraldamise 1940. aasta juulis. Okupatsioonivõimud tagandasid Pätsi 23. juulil presidendi ametikohalt ja küüditasid ta 30. juulil koos perekonnaga NSV Liitu. Kuni Saksa-Nõukogude sõja puhkemiseni elas ta Ufas järelevalve all, 26. VI 1941 ta aga vahistati. 1941–43 hoiti teda vangis, 1943–54 oli ta sundravil vanglate vaimuhaiglates, seejärel tavarežiimiga vaimuhaiglates, sh 1954. aasta detsembris lühikest aega Viljandi lähedal Jämejalas. Päts suri 18. I 1956 Kalinini oblastis Buraševo psühhoneuroloogiahaiglas ja ta maeti kohalikule


ELULOOD

278

JAAN TÕNISSON (1868 – arvatavasti 1941) 1919–20 peaminister 1927–28 ja 1933 riigivanem 1918–19 minister 1931–32 välisminister 1917–19 Maanõukogu liige 1919–20 Asutava Kogu liige 1920–37 I–V Riigikogu liige 1923–25 II Riigikogu esimees 1932–33 V Riigikogu esimees 1938–40 I Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson sündis 22. XII 1868 Viljandi vallas Tänassilma lähedal Mursi talus. 1889–92 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja lõpetas selle õigusteaduste kandidaadi kraadiga, ta kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1891–92 selle esimees. 1892–94 töötas ta ajalehe Postimees toimetuses ja 1894–96 oli ta kohtu-uurijana Orjoli kubermangus. 1896 ostis Tõnisson koos teiste rahvuslikult meelestatud eestlastega (sh Villem Reimani ja Oskar Kallasega) Postimehe ning sai selle peatoimetajaks ja vastutavaks väljaandjaks. Tõnisson oli üks Postimehe omanikest kuni 1930. aastani ning selle peatoimetajaks jäi ta kuni 1935. aastani. 1930. aastateni oli ta ka trükikoja ja raamatukaupluse omanik ning töötas vandeadvokaadina. Tõnisson  Eesti peaminister Jaan Tõnisson (vasakul) ja Asutava Kogu esimees August Rei (keskel) koos sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneriga (paremal) Tallinnas Vabaduse väljakul (1920)

oli üks Eesti rahvusliku liikumise juhtkujusid ning 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses toimunud nn Tartu renessansi juht. Tõnisson tegutses ka ühistegevuse eestvedajana: 1898–1918 oli ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees, 1902 osales Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse asutamisel, 1908–17 oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees ning 1909–16 seltsile kuulunud tütarlastegümnaasiumi (praegu Miina Härma Gümnaasium) kuratooriumi esimees ja 1909–20 kuulus Eesti Kirjanduse Seltsi eestseisusesse. 1905. aasta lõpul asutas Tõnisson Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (1917. aastast Eesti Demokraatlik Erakond ja 1919. aastast Eesti Rahvaerakond). Mõõduka joone hoidmise tõttu pääses Tõnisson 1905. aasta revolutsiooni järel repressioonidest. 1906 valiti ta Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse, mis 1907 laiali saadeti. Duuma laialisaatmise vastasele nn Viiburi protestikirjale allakirjutamise tõttu mõisteti ta 1908 kolmeks kuuks vangi. Esimese maailmasõja ajal tegeles ta 1915–17 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimeheks olles sõjapõgenike ja sõjas kannatada saanute abistamisega, kuid ta edendas ka Eesti rahvuslikku liikumist. 1917–18 kuulus Tõnisson Eesti välisdelegatsiooni ja 1918–19 oli ta portfellita minister, kellena ta esindas Eesti Vabariiki välismaal. 1917–19 oli ta Maanõukogu ja 1919–20 Eesti Asutava Kogu liige. 1919. aasta sügisest kuni 1920. aasta sügiseni


ELULOOD

279

Riigikogu esimees Jaan Tõnisson (paremalt teine) Tartu raudteejaamas Soome presidenti Lauri Relanderit vastu võtmas (1925)

oli ta Eesti peaminister (1920. aasta juulis toimunud valitsuskriisi tõttu oli 28.–30. juulil ametlikult valitsusjuhiks Ado Birk). Tõnisson kuulus kõigisse Riigikogu koosseisudesse (1923–25 ja 1932–33 Riigikogu esimees). 1927–28 ja 1933 oli ta riigivanema ametis. 1933 oli Tõnissoni eesmärgiks tuua Eesti majandus kriisist välja, seetõttu devalveeris tema valitsus Eesti krooni. Tõnisson seisis vastu vabadussõjalaste koostatud ja 1933. aasta oktoobris rahvahääletusel vastu võetud uuele põhiseadusele, millega loodi tugeva keskvõimuga riigipea ametikoht, seetõttu astus tema valitsus tagasi. 1931–32 oli Tõnisson Konstantin Pätsi ja seejärel Jaan Teemanti valitsuses välisminister. 1932 ühinesid Eesti Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond ja Eesti Tööerakond ning moodustasid Rahvusliku Keskerakonna, mille esimees oli Tõnisson kuni 1935. aastani, siis peatas autoritaarne Pätsi valitsus parteide tegevuse. 1935–39 oli Tõnisson TÜ ühistegevuse professor ning temast kujunes üks demokraatliku opositsiooni peamisi juhte. 1936 esitas Tõnisson koos teiste endiste riigivanemate Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga Pätsi valitsusele märgukirja, milles nad nõudsid demokraatia taastamist. 1938 valiti Tõnisson Riigivolikokku. Tõnisson oli mitme seltsi ja ühingu liige ning Eesti-Suurbritannia Ühingu (1932–1940) ja EestiRootsi Ühingu esimees (1933–1940). 1928 sai ta TÜ audoktoriks, ta oli valitud hulga seltside ja ühingute auliikmeks.

10. VI 1939 Tartus toimunud ülemaalise meeste laulupäeva aukülalised: (esireas vasakult) professor Jaan Tõnisson, Jüri Uluotsa abikaasa lastega, Riigivolikogu esimees professor Jüri Uluots, Tartu Maavalitsuse esimees Heinrich Lauri, teedeministri abi Karl Jürgenson, Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnisson

1940. aasta detsembris vangistas Tõnissoni NKVD ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas vangis. Tema edasine saatus on teadmata, oletatavasti lasti ta 1941. aasta juulis Tallinnas maha. Tõnissoni vanem poeg oli rahvuspoliitika teoreetik Ilmar Tõnisson ja tema noorem poeg oli ärimees Heldur Tõnisson. Eesti riiklikud teenetemärgid: Vabadusristi III liigi 1. järk (1920), Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu I aste (1928), Kotkaristi I klassi teenetemärk (1930), Valgetähe I klassi teenetemärk (1938).

 Jaan Tõnisson perekonnaga. Paremalt teine abikaasa Hilda, vasakul poeg Heldur, taga keskel poeg Ilmar


ELULOOD

286

JÜRI VILMS (1889 – arvatavasti 1918) 1918 1918 1917–18 1917–18

Eestimaa Päästmise Komitee liige kohtuminister ja asepeaminister (I Ajutine Valitsus) Maanõukogu liige Maanõukogu aseesimees

Jüri Vilms sündis 13. III 1889 Viljandimaal Kabala vallas. Ta osales 1905. aastal revolutsioonilises liikumises, sellega seoses oli ta mõnda aega vahi all. 1907–11 õppis ta Tartu ülikoolis õigusteadust ning oli aktiivselt tegev Eesti üliõpilaste seltsis Ühendus. Ülikooli lõpetamise järel alustas Vilms Tallinnas advokaadipraksist, ta sai tuntuks üürnike kaitsmisel majaomanike omavoli eest. Vilms osales aktiivselt ühiskondlikus elus: 1912–13 toimetas ta ajalehe Päevaleht õigusteaduslikku lisa ja 1917. aastast poliitikalisa, samuti oli ta Eestimaa Rahvahariduse Seltsi esimees. Pärisorjuse kaotamise 100. aastapäevale pühendatud pidulikul kõnekoosolekul, mis peeti 4. VI 1916 Estonia teatris, esines Vilms esimesena avalikult Eesti autonoomia mõttega. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel oli Vilms üks Eesti omavalitsuse eelnõu kavandi koostajaid, 1917. aasta aprillis asutas ta Eesti Radikaalsotsialistliku Partei (alates 1917. aasta septembrist Eesti Tööerakond) ning samal suvel sai ta Maanõukogu aseesimeheks. 1917. aasta novembris valiti ta Venemaa asutava kogu liikmeks ning ta osales 1918.

aasta jaanuaris Peterburis resideerunud Antandi riikide diplomaatidega peetud kõnelustel. 19. II 1918 määras Maanõukogu vanematekogu Vilmsi Konstantin Pätsi ja Konstantin Koniku kõrval Eestimaa Päästmise Komiteesse, mille ülesanne oli kuulutada välja iseseisev Eesti Vabariik. 24. II 1918 sai Vilms Eesti Ajutise Valitsuse kohtuministriks ja asepeaministriks. Et Eesti iseseisvuse kindlustamiseks välismaalt tunnustust hankida, siirdus Vilms 1918. aasta märtsi lõpul koos kolme kaaslasega (Arnold Jürgensi, Johannes Peistiku ja Aleksei Rüngaga) üle Soome lahe jää Soome ning ta jäi kadunuks. Ühe oletuse kohaselt sattus ta Suursaarel sakslaste kätte ja ta toimetati Helsingisse, kus ta 13. IV 1918 koos kaaslastega maha lasti. 2008 leiti Rootsi Sõjaarhiivist Soome kodusõjas osalenu päevik, mille sissekannete põhjal on aga tõenäoline, et Vilmsi võis surmata Rootsi vabatahtlike üksus 2. V 1918 Hauhos. Eesti riiklik teenetemärk: Vabadusristi III liigi 1. järk (1920, postuumselt).

 1917. aasta juulis Tallinnas koos olnud Rahvuskongressi juhatus. Esireas vasakult: William Tomingas, Jakob Kukk, Ado Birk, Peeter Põld, kongressi esimees Konstantin Päts, Jüri Vilms, Mihkel Juhkam ja Julius Seljamaa. Tagareas vasakult: Theodor Käärik, Juhan Kalm, Julius Grünberg, Adam Bachmann


TIIT VÄHI (1947) 1992, 1995–97 peaminister 1990–92 transpordiminister 1995, 1997 VIII Riigikogu liige 1989 Eesti NSV Riikliku Transpordikomitee esimees 1989–90 Eesti NSV transpordiminister

Tiit Vähi on sündinud 10. I 1947 Valgamaal Kaagjärve vallas. 1970 lõpetas ta peenmehaanika erialal TPI ning 1989–90 õppis ta Eesti Kõrgemas Kommertskoolis majandusteadust. 1972–89 töötas ta Valga Autotranspordibaasi nr 9 direktorina. Vähi kuulus 1974–89 NLKP-sse. 1980. aastate lõpul osales ta Valga rajoonis Eestimaa Rahvarinde asutamises ning oli selle piirkondliku komitee juht. 1991–2001 oli Vähi Eesti Koonderakonna liige ja 1993–97 selle esimees. 1989 töötas Vähi Eesti NSV Riikliku Transpordikomitee esimehena ja 1989–90 Eesti NSV transpordiministrina. 1990–91 oli ta Edgar Savisaare valitsuse transpordiminister ning 1991–92 transpordi- ja sideminister. Kui Savisaare valitsus 1992. aasta jaanuaris tagasi astus, sai Vähi uueks peaministriks. Vähi valitsus viis ellu majandusreforme, sh moodustas Eesti Erastamisettevõtte (1993. aastast Eesti Erastamisagentuur), mis korraldas riigivara erastamist. Koos Eesti Pangaga viis valitsus läbi  Peaminister Tiit Vähi (keskel) kirjutab alla Euroopa Liitu astumise taotlusele. Vasakul eurominister Endel Lippmaa, paremal riigisekretär Uno Veering

rahareformi, millega võeti 1992. aasta suvel kasutusele Eesti kroon, samuti oli selle korraldada 1992. aasta suvel Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmine. Vähi valitsuse tegevus lõppes VII Riigikogu valimiste järel 1992. aasta oktoobris. 1993–95 oli Vähi Tallinna linnavolikogu esimees. 1995 võitis Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) valimisliit Riigikogu valimised ning Vähi sai uuesti peaministriks. Esialgu oli võimul KMÜ ja Eesti Keskerakonna koalitsioon, kuid Edgar Savisaare nn lindiskandaali tõttu pidi see 1995. aasta novembris tagasi astuma. Seejärel moodustas Vähi uue koalitsiooni Eesti Reformierakonnaga, aga see lagunes pärast Reformierakonna valitsusest lahkumist (1996. aasta detsembris) ning seejärel jätkas valitsus tegutsemist vähemusvalitsusena. 1997. aasta veebruaris avaldati Vähile umbusaldust, peaminister küll võitis hääletuse (teda toetas 46 ja umbusaldas 45 saadikut), kuid napi toetuse tõttu otsustas ta siiski tagasi astuda. Vähi peaministriks oleku ajal alustati Eesti ettevalmistusi liitumiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga 1997. aastast on Vähi tegelnud peamiselt ettevõtlusega, ta oli AS-i Valga Grupp nõukogu esimees. 1998–2004 oli ta AS-i Silmet juhatuse liige ja peadirektor ning 2005–11 selle nõukogu esimees. Pärast seda, kui Silmet ühines rahvusvahelise kontserni Molycorpiga (alates 2016. aastast Neo Performance Materials, NPM), sai Vähi Molycorp Silmeti (alates 2016. aastast NPM Silmet) nõukogu liikmeks. Vähi on Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni juhatuse liige ning Rahvusvahelise Töösturite ja Ettevõtjate Kongressi (ICIE) asepresident. Eesti riiklik teenetemärk: Riigivapi II klassi teenetemärk (2001).

ELULOOD

287

Valitsused ja riigimehed  
Valitsused ja riigimehed