Page 1

Koolilugude ja -salmide kuldraamat

1

Koolilugude ja -salmide

KULDRAAMAT


Varsti olen koolilaps Manivald Kesamaa

10

Mängime nüüd mängukooli,

Mall siis meile hindeid paneb,

mängu moodi päris kooli,

üks on halvem, teine parem,

laua ääres mitu tooli.

rahuldav ja kaunis hea,

Istume seal nagu vaja,

heast veel parem, väga hea,

nagu päris tunni ajal,

nõnda, kuidas keegi teab,

seljad sirged, laual käed,

tarkust meeles peab.

nii et tahvlit hästi näeb. Täna mängin mängukooli, Õpetajaks meil on Mall,

homme lähen päris kooli,

küsimusi palju tal.

ootab päris koolimaja,

Vastamast ei meie väsi.

küsib päris õpetaja.

Püsti tõuseb iga käsi.

Saame siis ka päris hindeid,

Vastab Tiit ja vastab Sass,

päris kindel.

kogu klass. Algab päris töö ja hool, saabu rutem, päris kool!


11


Nalja-täht Heljo Mänd

„Mõmmi-Mai,” ütleb Mõmmi-Mari. „Mis on?” küsib Mõmmi-Mai. „Jänku-Jankul on nädala pärast sünnipäev. Kingime Jankule kingi, mis teeb talle nalja. Kingime talle nalja-aabitsa.”

24

„Nalja-aabitsa?” imestab Mõmmi-Mai.

Jänku nipsas,

„Jah,” vastab Mõmmi-Mari. „Me teeme

Jänku napsas

selle aabitsa ise ning algame N-tähest. N-täht

magustoiduks

on nalja-täht.”

jänkukapsast.

Mõmmi-Maile meeldib karuõe mõte. Meeldib N-täht. See ei ole ainult nalja-täht, vaid

Janku niblis,

ka Jänku-Janku täht. Janku nimes on koguni

Janku nablis,

kolm N-i. „Kuidas kolm, kui seal on kaks!“ hüüab

jänkukapsas algas pabin,

Mõmmi-Mari. „Jänku ja Janku.” „Aga vaat et on kolm,” vaidleb MõmmiMai. „Jänku, Janku ja Janek. Sa unustasid

sest et aplavõitu Janek ahmis nagu vägilane.

Janku pärisnime ära!” „Aga vaat et on kaks!” mõmiseb MõmmiMari „Keegi ei kutsu Jankut Janekiks.”

Kapsas hirmust peitu pages. Maa nüüd magustoidust lage.

Ent siis muudab Mõmmi-Mari meelt ja paneb käpa oma suule. „Tšš!“ ütleb ta. „Rohkem me enam ei vaidle!

Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai naeravad.

Nalja-aabits hakkab mu peas juba nahistama.

Nad on ühel meelel, et nende naljaluuletus

Kuula, mida ta nahistab!”

rõõmustab Jänku-Jankut.


J

Kuidas Johannes lugema õppis Viivi Luik

B H

Õ

Johannes oskas igasuguseid asju teha. Kui televiisorist tuli mõni põnev film, siis oskas Johannes seda ise lindistada. Kui oli tarvis teada saada, mis kell tegelikult on, siis oskas Johannes võtta telefoni ja valida üks-neli-neli-üks-üks ning salapärane hääl ütles: „Kell on neliteist ja seitse minutit,” või „kell on kümme ja kolm minutit.” Johannes oskas isegi mitut arvutimängu, kuigi isa teda mängimise juures natuke aitas.

Š

Lugeda Johannes aga ei osanud, kuigi ta tundis kõiki tähti. Isegi Q- ja W-tähte tundis Johannes! Ühel hommikul võttis ta aga aabitsa niisama muidu kätte, tahtis lihtsalt ühte pilti vaadata ja järsku sai talle lugemise nõks selgeks. Johannes nägi oma silmaga, et

25

tähtedest tuli kokku terve sõna. Ta ei vaadanud enam üksikuid tähti, vaid nägi kohe ära terve sõna. Johannes rõõmustas kangesti ja hüüdis: „Ema, ema, ma oskan lugeda!” Siis luges Johannes emale just sedasama aabitsat, mis sinulgi on. Proovi ka seda lugemise nõksu!

L

Q W G A

M


70


Ranitsakandja Contra

Mulle meeldib ranits, seda

Võite pead ju vangutada,

päevad läbi tassin.

mul kõik mõeldud läbi:

Isa püüab manitseda:

juba maast ma kangutada

„Poig – pääst olet sassin,

suudan naabritädi.

mis sa päevad läbi, poju,

Kergelt õla peale viskan

nõnda palju rassid?

teise klassi Signe,

Piisab, kui vaid koolist koju

kuigi selle peale pliks on

ranitsat sa tassid!”

üllatavalt tige.

Aga endal ma ei luba

Küllap mind veel alahindab,

mingit armuandmist –

aga lõpp saab kurjal,

aasta pärast tahaks juba

kui ta tunneb, et ta kindlalt

teha naisekandmist!

püsib minu turjal.

71


Kui Arno isaga koolimajja jõudis ... Katkend „Kevadest”

Oskar Luts

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, kõneles nendega natuke aega, käskis Arnol olla hoolas ja korralik ja seadis ta siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma. Siis andis kooliõpetaja talle raamatust midagi kirjutada, ja Arnol ei olnud nüüd enam aega muule mõtelda. Ta võttis tahvli ja hakkas kirju-

78

tama. Kui ta oli kirjutanud umbes paar rida, kummardus pikkade juustega poiss tema kõrva juurde ja küsis sosinal: „Mis koolmeister ütles, kui te tema toas olite?” Arno teadis, et tunni ajal ei tohi kõnelda, vaatas esiti aralt kooli­õ petaja poole ja vastas siis: „Ah, ei kedagi ...” Aga teine ei jäänud sellega rahule. Küsija pani krihvli käest, nuuskas nina ja sosistas uuesti: „Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis indiaanlaste juttusid ei tohi lugeda?” „Ei ütelnud.” „Oi, minule ütles küll. Mul oli ka suur pakk neid ühes, praegugi teised kapis. Kas sa oled lugenud „Ameerika metsadest”? Vaata, kus oli ikke mees: kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini. Jaah ...” „Kes see oli?” „Kentuki Lõvi.”


Arno pani krihvli kõrvale ja vaatas oma seltsilisele esimest korda otsa. Sellel oli rõugearmiline nägu ja nina paremale poole natuke viltu. Valkjaskollakad juuksed olid hästi sassis. „Küll ta on nendega hädas, kui ta neid sugema hakkab,” arvas Arno. Seltsimees ei andnud aga palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pöördus igasse külge nagu oherdi* ja näitas, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi, nagu ei oleks temal selleks praegu sugugi aega. „Toots, mis sa seal jälle rähkled?” See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes arutas oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle, tõusis pikse kiirusega püsti. „Ei midagi ... Peterson küsis, kudas vene keeli jätt* kirjutatakse.” „Soo, ja sina näitasid?” „Mina näitasin jah. Tema, narr, oli hoopis valesti teinud.”

Ѣѣ

„Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes ei mõista jätti kirjutada. Toots, sa tule õige ja kirjuta suurele tahvlile, siis näevad kõik.”

Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat. „No tule, tule!” kordas kooliõpetaja.

Seal nägi õnnetu hing, et teda ei päästa enam ükski maapealne vägi. Viimases hingeahastuses pöördus ta Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu: „Näita, kudas on, näita, kudas on!” Arno tegi oma tahvlile määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mida nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle klassi, just kui oleks ta ütelda tahtnud: „Mis te’s õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?” Ja kõikide pilgud vastasid: „Jaa, jaa, tead küll, Toots.”

79


Emakeele tund Leelo Tungal

Ütlesin: „Oh, seda tundi põle mulle vaja! Eesti keelt ma ammu oskan, kulla õpetaja! Emakeele sõnad on mul selged nigu vesi!” Õpetaja naeratas: „Eks kaeme kahekesi!

108

Ütlesid, et „põle”, aga ütlema peab POLE. Sellist sõna nagu „nigu” eesti keeles pole! Tahvlile sa kirjutasid „süia”, kuid on SÜÜA. Veel on sul seal kirjas „müia”, aga olema peab MÜÜA.” „Oh,” ma HÜIAN, „vabandage, õpetaja, HÜÜAN, see saab alguse, kui ma PÜIAN, tegelikult PÜÜAN!” Õpetaja lausus: „Ole hoolas emakeeles – see peab seisma igaühel nagu ema meeles!”


Targad ja tubased Jaan Kaplinski

Olge siis targad ja tubased, olge korralikud, kui saate, kui jõgi on üle kallaste ja mehed tõrvavad paate. Õppige ainult viitele, kui lepaurvad on lahti ja linavästrik õueteel peab kärbestele jahti. Ja kütiste suitsu toob õhtutuul läbi lahtise akna ninna; katsuge olla kukupaid, kui kevad on tulnud linna.

109


Järgmisel hommikul vaatas Elga jälle oma sukka ja oli vihane tükk aega selle augu peale. Üldse, oli tal vaja niisugusel ajal tekkida, kui just ema haigeks jäi. Kuidas teine kand terve on, ometi on mõlema sukaga täpselt ühepalju käidud. Ja läheb veel kogu aeg suuremaks, praegu juba aja rusikas vabalt sisse. Aga ega Elga ka säärane tüdruk olnud, kes mingisuguse jonnaka augu poolt laseb end võidetuks tunnistada. Ta venitas pool sukalaba eest talla alla ja läks võidu­rõõmsalt kooli. Vahetunnis hoidus ta hoolega Viiust kaugemale, sest ta polnud sugugi kindel, et auk siiski jälle paistma ei pääse. Kuigi ju Viiut milleski süüdistada ei saanud, tundus Elgale, nagu oleksid nad auguga tema sukakannas kokku rääkinud. Nii kui Viiu lähedale ilmub, naeratab auk talle vastu. Kõik läks hästi, kuid kojuminekul pidas teda üks kolmanda klassi tüdruk kinni: „Kuule, väike tüdruk, vaata, kui suur auk sul suka sees on, terve kand väljas.” Elga tegi, nagu poleks ta asjast midagi teadnud. „Oi,” teeskles ta ehmumist, „kust see ometi sinna sai!” Koju oli aga tükk maad minna ja inimesi käis kogu teel siia ja sinna. Väljas, inimeste silma

134

all oli veel see häda, et ei saanud kuidagi sukka seada ka – kuidas sa hakkad teda siin, keset teed, venitama? Elga isegi püüdis käia selg teeääre poole, aga eriti ruttu niiviisi, külg ees, edasi ei saa, pealegi hakkasid inimesed teda nüüd just selle imeliku käimise pärast küsivate pilkudega vahtima. Elga loobus sellest ja võttis tarvitusele uue kavaluse. Kui kuulis kedagi järele tulevat, keeras end ümber ja tegi näo, nagu oleks tal taeva all midagi väga huvitavat vahtida. Niisuguseid seisakuid pidi ta tegema vähemalt kümme ja jõudis kõige selle tõttu tervelt pool tundi hiljem koju kui harilikult. Ema oli ikka haige. „Kus sa olid nii kaua?” küsis ta. „Ma ootan sind juba tükk aega. Arst käis ja kirjutas rohusedeli. Jookse nüüd apteeki ja anna see sinna sisse, siis saab rohi õhtuks valmis.” Elga lipsas teise tuppa, haaras kinga jalast ja kiskus vihaga terve sukalaba talla alla. Ta võttis sedeli ja astus juba ukse juurde, kuid nüüd peatas teda ema. „Kuule, kuidas sa ometi käid! Mis sul on, üks sukk ühest ja teine teisest paarist või?” „Ei ole,” ütles Elga kohmetult. „Kuidas siis teine nii lühike on, et põlvgi välja välgub?” „Seal on auk.” „Kuskohal? Põlve peal või?”


135

„Ei, all, kannas.” Ema laskis Elgal kinga ära võtta ja vangutas ainult pead. „No küll sa oled mul lohakas.” Elga mõtles nendele päevadele, kus ta selle koleda augu pärast nii palju piinlikkust oli tundnud, ja alles nüüd turgatas talle mõte: „Võib-olla ma võiks ta ise ära parandada. Sa näita ainult, kuidas seda teha.” „Nii suure auguga sa küll veel hakkama ei saa,” kahtles ema. „Aga mul on väiksemate aukudega sukki ka,” teatas Elga peaaegu õnnelikult ja jooksis neid otsima.


Toomas Linnupoeg keskendub Raamatust „Toomas Linnupoeg ja Maia”

Heljo Mänd

Kuigi kooli algusest oli vaevalt nädal möödas, kavatses Toomas Linnupoeg tõsiselt õppima hakata. Uues koolis on vaja õpetajatele endast hea mulje jätta. Kui see õnnestub, on kasu sajakordne – sellel heal muljel võib pool aastat liugu lasta. Need olid nupukamate koolipoiste poolt äraproovitud kogemused, mida tuli rakendada, sest mis kasu on kogemustest, kui neid käiku ei lasta.

158

Ent koju jõudes leidis Toomas Linnupoeg, et tema tänased õppimistingimused polnud sugugi hiilgavad. Prooton ja tema sõbratar Anne olid hõivanud elutoa ja mängisid seal parvetamist. Toolid olid tagurpidi, diivanipadjad põrandal ja nad ise vehkisid õnnelikult harjavarrega. Toomas Linnupoeg mõtles, et Prooton on vanaemal üle pea kasvanud. Kes varem sellist asja nägi, et vanaema lubas diivanipatju mööda põrandat lohistada. Sellepärast otsustas Toomas Linnupoeg vanaema kohustused enda õlgadele võtta ja ta käratas: „Tehke kohe tuba korda ja minge õue mängima! Mul on vaja õppida.” „Ei saa kohe,” ütles Prooton. „Me oleme alles ulgumerel ja peame enne kaldale sõitma.” „Muidu me upume ära,” lisas Anne. „Tont teiega!” ütles Toomas Linnupoeg järele andes. „Eks siis sõitke kaldale. Aga vaadake, et te ruttu sõuate.” Toomas Linnupoeg istus kirjutuslaua taha ja mõtles, mis temaga ometi lahti on. Juba jälle annab ta järele. Annab isegi Prootonile järele! Kuid enam ta ei hakanud oma autoriteeti taga ajama. Kaua nad ikka parvetavad! Laste asi, teada puha. Praegu on vaimustatud, viie minuti pärast surmani tüdinenud. Toomas Linnupoeg püüdis keskenduda. Oli ta ju võtnud vastu otsuse järgmiseks päevaks õppetükid hiilgavalt ette valmistada. Ja kui Toomas Linnupoeg midagi väga püüdis, siis läks


159


180


Lõbusad vahetunnid

Vahetunni vahel

Contra

Ülle Kütsen

Koolis palju nalja saab,

Vahetunni vahele

mängime kui kulli.

tund võib jääda ikka,

Eile jooksis Elina

kuid ei taha igavat

endal kulmu rulli.

ega väga pikka.

Aga täna Lembit sai

Mitte, et ma õppida

lausa sarve pähe,

ei viitsi tunni ajal!

koolis ikka pulli saab,

Aga äkki puhata

üldse mitte vähe.

tahab õpetaja?

181


Õhtul astronoomiaringis Katkend raamatust „Miks sa vaikid?”, 1969

Heljo Mänd

Läksin siiski astronoomiaringi, kuigi algul mõtle­s in, et ei lähe, ei tohiks minna. Eile püüdis ujumis­treener mind kinni ja me rääkisime temaga pool tundi. Ta ütles: „Sul pole veel hilja ennast kätte võtta, samuti Riinul. Ma usun teisse, võin teid isegi individuaalselt õpe­t ada, kui te hakkate korralikult treeningus käima ja vähendate teisi harrastusi.” Kuulasin teda vaikides. „Mul on sind raske mõista. Oled sa nõus minuga või ei, võtad mu juttu tõsiselt või ei võta? Miks sa mulle iialgi oma muredest ei räägi? Teised usaldavad mind palju rohkem. Miks,

230

Zolotka*?” Ta ütles mulle Zolotka. Ta ütleb kõikidele Zolotka, kui on südamlikus vestluses. Tundsin end süüdlasena, lubasin endale, et hakkan hoolsalt treeningus käima, et veenan ka Riinu ümber. Seda kõike mõtlesin eile siiralt, aga Riinu ei tulnud ja ka mina murdsin oma lubaduse, ei murdnud küll päri­selt, vaid lükkasin treeningu mõneks päevaks edasi. Võib-olla see ongi mu kõige suurem viga, et mind liiga paljud asjad huvitavad ja ma tahan igal pool olla. Kui ma õhtul astronoomiaringi läksin, nägin Siimu väljas jalutamas. „Keda sa ootad?” „Ringijuht tuleb täna natuke hiljem,” ütles Siim. „Aga miks siis sina varem tulid?” „Kartsin, võibolla sa ei märka teadet uksel ja lähed tagasi. Raulile ma helistasin, aga sul ei ole telefoni.” „Mis me nüüd siis teeme?” küsisin. „Jalutame pisut,” ütles Siim, „kahekesi on lõbu­sam.” Huvitav, mis on Siimu meelest lõbus? Kas ta ka peale astronoomia millestki muust oskab


rääkida? Iga­t ahes meie, tüdrukud, teda eriti ei hinda, kuigi ta on tähelepanelik ja viisakas. Tema viisakus on üldse kui­dagi imelik. Mulle tuli meelde, kuidas möödunud aas­t al mõned õpetajad tema viisakuse pärast olid lausa marus. Nad arvasid, et Siim neid ahvib, aga tegelikult ta oligi niisugune. Tundsin, kuidas Siim mu kõrval pingutas, et mil­lestki huvitavast rääkida. Mul hakkas tast kahju ja ütlesin: „Räägi mulle natuke lähemalt ringi tööst.” Siimu purjed läksid tuult täis ja jutt hakkas jooksma. Läksime ühest kioskist mööda ja Siim ütles: „Oota, ma ostan Õhtulehe.” Ent maksmisel avastas ta, et tal oli ainult üks kopi­kaline ja üks rublane raha. „Vabandage,” ütles Siim lehemüüjale, „ma siiski ei osta lehte.” Andsin Siimule kopika juurde ja ta ostis lehe. Pärast ta ütles mulle: „Ma ei taha kunagi rublat lahti teha, muidu saab kohe otsa.“ Mõtlesin, et Siim on ikka kentsakas poiss küll. Riinu meelest oli ta ka kentsakas. Nad elasid varem Riinuga ühes majas. Siim oli käinud iga päev koeraga pargis jalutamas. Kui tal koera kaasas ei olnud, siis oli raa­mat. Siim ütles: „Inimesel on vaja värsket õhku hin­gata.” Üksvahe said Siim ja Riinu päris hästi läbi, siis kui Siim oli spordist vaimustatud. Siim tahtis kuulitõukajaks

231

Profile for TEA

Koolilugude ja salmide kuldraamat  

Koolilugude ja salmide kuldraamat  

Profile for tea-2017
Advertisement