Page 1


KULTUUR

396

S I S U KO R D EESSÕNA

5

EESTI

6

Riigipiir, pindala, merealad Haldus- ja asustusjaotus Riiklik sümboolika Eesti teenetemärgid Eesti raha Eesti postmark Riigikord Eesti kaitsevägi

9 13 14 17 19 21 23 29

A J A LU G U Muinasaeg (kuni 13. sajand) Keskaeg (13.–16. sajand) Sõdade ja Rootsi aeg (16.–18. sajand) Tsaariaeg (1710–1917) Iseseisvuse rajamine ja võitlus Eesti vabaduse eest (1917–20) Eesti Vabariik kahe maailmasõja vahel Eesti Teises maailmasõjas Nõukogude okupatsioon Iseseisvuse taastamine Eesti alates 1991. aastast Muinsuskaitse

R A H VA S T I K Rahvastikulised protsessid Eestlased võõrsil Usundid Tervishoid Haridus Teadus

38 43 44 46 48 56 63 69 75 80 88 101

104 105 119 124 130 132 135


LO O D U S Läänemeri Rannikumeri Geoloogiline ehitus Maavarad Pinnamood Kliima Siseveekogud Sood Mullastik Maastiku liigitus Taimestik Taimkate Seenestik Loomastik Looduskaitse

MAJANDUS Majandusajalugu Ülevaade tänasest Eesti majandusest

K U LT U U R Rahvakultuur Eesti keel Kirjandus Ajakirjandus Kirjastustegevus Raamatukogud Seltsitegevus Eestis Muuseumid Teater Filmikunst Muusika Laulu- ja tantsupeod Arhitektuur Kujutav kunst Tarbekunst ja disain Sport

140 141 142 144 146 148 150 152 156 158 160 161 164 165 168 175

180 181 199

220 221 244 251 266 285 288 293 300 306 321 327 340 348 359 366 374

KULTUUR

397


AJALUGU MUINASAEG z Kivi- ja pronksiaeg z Ristisõjad ja vallutus 13. sajandil z KESKAEG z SÕDADE JA ROOTSI AEG z Liivimaa sõda z 17. sajandi sõjad z Rootsi aeg z Põhjasõda z TSAARIAEG z Haldusjaotus ja talurahva olukord z Majandus ja rahvastik z Haridus z Rahvuslik liikumine ja venestamine z Eesti 20. sajandi alguses z ISESEISVUSE RAJAMINE JA VÕITLUS EESTI VABADUSE EEST z Rahvuskubermangu rajamine, Maapäev ja Maavalitsus ning rahvusväeosad z Oktoobripöördest Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni z Saksa okupatsioon ja Eesti välisdelegatsiooni tegevus (1918. aasta veebruar–november) z Eesti iseseisvumine ja Vabadussõda z Eesti sisepoliitika 1919–20 z EESTI VABARIIK KAHE MAAILMASÕJA VAHEL z 1920. aastate sisepoliitika z 1. XII riigipöördekatse


39

z Kriis (1929–34) z Riigipööre ja autoritaarne Eesti (1934–40) z Välispoliitika z EESTI TEISES MAAILMASÕJAS z Baaside lepingust Eesti annekteerimiseni z Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta z Saksa okupatsioon z 1944. aasta lahingud ja Eesti iseseisvuse taastamise katse z NÕUKOGUDE OKUPATSIOON z Eesti NSV võimuorganid ja valitsemine z Võimude vägivallapoliitika z Vastupanu okupatsioonirežiimile z Kultuurielu ja kontaktid läänega z ISESEISVUSE TAASTAMINE z Iseseisvusliikumise algus: perestroika, fosforiidisõda ja IME z 1988. aasta murdelised sündmused z 1989. aasta sündmused. Balti kett z Iseseisvusele ülemineku periood z Augustiputš ja omariikluse taastamine z EESTI ALATES 1991. AASTAST z Sisepoliitika z Välis- ja kaitsepoliitika z MUINSUSKAITSE


54

A JALUGU

1917 8. IV

Eestlaste suurmeeleavaldus Petrogradis.

12. IV

Moodustatakse Eesti rahvuskubermang.

Aprill

Eesti rahvusväeosade moodustamise algus.

14. VII

Ajutise Maanõukogu avaistung.

3. VIII

Moodustatakse Maavalitsus.

September Oktoober 7.–8. XI 9. XI 28. XI Detsember

Eesti välisdelegatsiooni tegevuse algus. Saksa väeosad vallutavad Lääne-Eesti saared. Enamlased haaravad Petrogradis võimu. Eestis läheb võim enamlaste kätte. Maanõukogu kuulutab end Eesti kõrgeimaks võimuks. Rajatakse Eesti diviis.

1918 Jaanuar

Esimesed Eesti Asutava Kogu valimised, mille enamlased keelustavad; baltisakslaste küüditamine Siberisse.

18. II

Saksamaa pealetungi algus Idarindel.

19. II

Moodustatakse Eestimaa Päästmise Komitee.

21. II – 4. III Saksa väeosad vallutavad Eesti, algab Saksa okupatsioon. 23. II

Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus.

24. II

Ajutise Valitsuse moodustamine Tallinnas, Eesti Vabariigi loomine.

25. II

Saksa väeosad hõivavad Tallinna.

20. III

Eesti rahvusväeosad saadetakse laiali; Kaitseliidu rajamise algus.

Aprill

Plaanid Balti hertsogiriigi rajamiseks, Eesti vallavanemate protest selle vastu.

Mai

Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia tunnustavad Maanõukogu kõrgeima võimu kandajana Eestis.

5. XI

Balti hertsogiriigi väljakuulutamine.

11. XI

Eesti Valitsuse tegevus taastub.

13. XI

Nõukogude Venemaa tühistab Saksamaaga sõlmitud rahulepingud.

16. XI

Ajutine Valitsus kuulutab välja vabatahtliku mobilisatsiooni, 21. XI hakatakse rajama sõjaväge.


19. XI

Saksamaa esindaja annab võimu Eestis Ajutisele Valitsusele.

22. XI

Punaarmee esimene rünnak Narvale, Saksa vägi lööb selle tagasi.

28. XI

Punaarmee teine rünnak Narvale ja selle vallutamine; Vabadussõja algus.

29. XI

Sundmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis.

Detsember

Punaarmee vallutab Ida- ja Lõuna-Eesti; Eestisse hakkab saabuma välisabi.

1919 7. I Jaanuar 31. I

Eesti rahvaväe vastupealetungi algus. Enamik Eesti ala vabastatakse Nõukogude Vene okupatsioonist. Paju lahing.

Veebruar

Punaarmee lüüakse Eesti alalt välja.

Veebruar

Kaitselahingud Lõuna-Eestis, mis kestavad maikuuni.

5.–7. IV

Eesti Asutava Kogu valimised.

8. V

Ajutise Valitsuse tegevuse lõpp; ametisse astub Otto Strandmani valitsus.

19. V

Asutav Kogu avaldab Eesti iseseisvuse deklaratsiooni.

25. V

Eesti sõjavägi hõivab Pihkva.

5. VI – 3. VII Landeswehr'i sõda. 23. VI

Võnnu lahing.

10. X

Maareformi seadus.

Oktoober

Eesti väeosad abistavad Lätit võitluses Bermondt-Avalovi väega.

November

Algavad kaitselahingud Narva rindel, mis kestavad 1920. aasta jaanuarini.

5. XII

Eesti-Vene rahukonverentsi algus Tartus.

1920 3. I

Eesti ja Nõukogude Vene vaherahu sõlmimine.

2. II

Tartu rahu sõlmimine.

15. VI

Vastu võetakse Eesti esimene põhiseadus, mis hakkab kehtima 21. XII 1920.

A JALUGU

55


A JALUGU

56

ISESEISVUSE RAJAMINE JA VÕITLUS EESTI VABADUSE EEST (1917–20) RAHVUSKUBERMANGU RAJAMINE, MAAPÄEV JA MAAVALITSUS NING RAHVUSVÄEOSAD Pärast tsaarivõimu kukutanud Veebruarirevokohalike küsimuste lahendamisel ning maksude ja lutsiooni ühendas Vene Ajutine Valitsus sundnormide kehtestamisel otsustusõigus. Eesti organisatsioonide visal pealekäiMaanõukogu täitesaatva organina moomisel 12. IV 1917 Eestimaa kuberdustati Maavalitsus. manguga Liivimaa kubermangu 1917 moodustati ka Eesti rahvuseestlaste asuala. 1917. aasta lõpul väeosad. Sellega hakati aktiivsemalt liideti Eestimaa kubermanguga tegelema aprillis ning 20. mail saadi ka varem Ingerimaa osaks olnud ametlik luba 1. Eesti polgu moodusNarva linn. Kubermangukomistamiseks, see komplekteeriti Raksariks nimetati senine Tallinna veres. 1917. aasta vältel moodustati uusi väeosi ning 1917. aasta linnapea Jaan Poska. Valiti maakonna- ja vallanõukogud ning detsembris saadi luba asutada Eesti kubermangu asjaajamiskeeleks sai diviis, mille ülemaks kutsuti Johan Laidoner. Rahvusväeosade loomine eesti keel. Senine seisuslik valitsuskorraldus võimaldas kodumaale koondada enamiku kaotati ning sama aasta suvel tuli kokku Vene väes teeninud eestlastest sõdureid ja  Jaan Poska ohvitsere, kelleta oleks hilisema Eesti kaitseEestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), millesse kuulus 62 saaväe loomine olnud mõeldamatu. 1917. aasta dikut. Maanõukogu tegutses kubermangukomissari keerulises sisepoliitilises ja sõjalises olukorras olid juures nõuandva asutusena, ent peale selle oli tal rahvusväeosad ühiskonda stabiliseerivaks jõuks.

 Eestile autonoomiat nõudnud eestlaste suurmeeleavaldus Petrogradis 8. aprillil 1917

 Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee


57

7.–8. XI 1917 (vana kalendri järgi 25.–26. oktoobril) haarasid bolševikud Petrogradis võimu ning 9. novembril võttis Viktor Kingissepp Jaan Poskalt kubermangu asjaajamise üle. Kohalik kõrgem võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kätte. Maanõukogu esialgu siiski veel laiali ei saadetud ning edasi said tegutseda ka rahvusväeosad, mille arvu isegi suurendati. Seoses enamliku diktatuuri järkjärgulise karmistumise ning Saksamaa sõjalise eduga (septembris vallutati Riia ning oktoobris Lääne-Eesti saared) tärkas Eesti iseseisvuse idee. Pärast seda, kui enamlased olid otsustanud Maanõukogu laiali saata, otsustas see 28. novembril, et ainuõigus Eesti tuleviku määramisel kuulub lähiajal valitavale Eesti Asutavale Kogule ning kuni selle kokkuastumiseni on Eestis ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Maanõukogu. See otsus tähistas Eesti lahkumist Venemaa koosseisust ja pani õigusliku aluse Eesti omariiklusele. Seejärel saadeti Maanõukogu siiski laiali ning aasta jooksul tegutsesid ainult selle juhatus ja vanematekogu. 1918. aasta alguses korraldati Eesti Asutava Kogu valimised, aga kuna enamlased ei saanud absoluutset enamust, siis need katkestati ning välja kuulutati sõjaseisukord. Suur osa baltisakslastest ning mitusada eestlast küüditati Siberisse, see andis Saksamaale Eesti hõivamise jaoks täiendava ettekäände. 18. veebruaril Idarindel alanud Saksa väe pealetung sundis enamlasi Eestist põgenema. Seda hetke otsustasid Eesti rahvuslikud jõud ära kasutada ning 19. veebruaril moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eestimaa Päästmise

Komitee, mille liikmeteks said Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 21. veebruaril kiideti heaks Maanõukogu nimel koostatud Eesti iseseisvuse manifest. Eesti Vabariik kuulutati esimest korda välja iseseisvusmanifesti avaliku ettelugemisega Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas moodustati 24. veebruaril Eesti Ajutine Valitsus, seda päeva peetakse Eesti Vabariigi loomise päevaks.

A JALUGU

OKTOOBRIPÖÖRDEST EESTI ISESEISVUSE VÄLJAKUULUTAMISENI


68

A JALUGU

Baaside leping ja Nõukogude okupatsioon (1939–41) 23. VIII 1939

Sõlmitakse Molotovi-Ribbentropi pakt.

18. IX 1939

Interneeritud Poola allveelaev Orzel põgeneb Eestist.

28. IX 1939

Eesti valitsus kirjutab alla NSV Liidu baaside lepingule.

Oktoober 1939

Algab baltisakslaste lahkumine (Umsiedlung).

16. VI 1940

NSV Liit esitab Eestile ultimaatumi.

17. VI 1940

Punaarmee okupeerib Eesti.

21. VI 1940

Okupatsioonivõimud lavastavad Tallinnas töörahva meeleavaldused; ametisse astub okupatsioonivõimude käsualune Johannes Varese valitsus; toimub Raua tänava lahing.

14.–15. VII 1940

Korraldatakse Eesti seadusi rikkuvad Riigivolikogu valimised, millel saavad osaleda ainult okupantidemeelsed kandidaadid.

21. VII 1940

Nõukogude-meelne Riigivolikogu kuulutab välja Eesti NSV ning palub selle ühendamist NSV Liiduga.

6. VIII 1940

NSV Liit annekteerib Eesti.

14. VI 1941

Eestis korraldatakse küüditamine.

Saksa okupatsioon ja lahingud Eestis (1941–44) 22. VI 1941

Algab Saksa-Nõukogude sõda.

7. VII 1941

Saksa väeosad jõuavad Eesti piirile ja alustavad maa vallutamist; algab nn suvesõda, kus metsavennad võitlevad Nõukogude võimu vastu.

5. XII 1941

Saksa väeosad vallutavad Eesti.

1943–44

Saksamaa korraldab Eestis sundmobilisatsioone.

2. II – 25. VII 1944 Punaarmee ja Saksa väe lahingud Narva pärast, Saksa väeosad taanduvad 26. juulil. Veebruar 1944

Tegevust alustab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee.

9.–10. III 1944

Punaarmee pommitab Tallinna (märtsipommitamine).

20. IV 1944 25. VII – 10. VIII 1944 25. VIII 1944

Jüri Uluots nimetatakse presidendi kohusetäitjaks. Sinimägedes toimuvad lahingud. Punaarmee vallutab Tartu.

11. IX 1944

Saksa väeosad hakkavad Eestist taanduma.

18. IX 1944

Ametisse astub Otto Tiefi valitsus, kes teatab 21. septembril avalikult enda tegutsemisest.

22. IX 1944

Punaarmee vallutab Tallinna.

Sügis 1944

Umbes 70 000 eestlast põgeneb läände.

24. XI 1944

Punaarmee vallutab Saaremaa.

19. XII 1944

Punaarmee hõivab Ruhnu saare.


69

BAASIDE LEPINGUST EESTI ANNEKTEERIMISENI (1939-40) 23. VIII 1939 jagasid Saksamaa ja NSV Liit Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolliga omavahel ära Ida-Euroopa, Eesti jäi selle kohaselt NSV Liidu mõjusfääri. Nädal hiljem alanud Teises maailmasõjas kuulutas Eesti end neutraalseks. Saksamaa ja NSV Liit jagasid ära Poola, ning NSV Liit otsustas allutada ka Balti riigid, seetõttu hakkas Moskva nõudma Eestilt enda sõjaväebaaside rajamise lubamist, mille ettekäändeks toodi Eestis interneeritud Poola allveelaeva Orzeli põgenemine 18. septembril. Eesti piirile koondati suured sõjaväeüksused ning selgus, et Eestil polnud abi loota üheltki riigilt. 28. septembril oli Eesti sunnitud baaside lepingule alla kirjutama. Selle kohaselt loovutati NSV Liidule mereväe- ja lennuväebaasideks alasid pms Lääne- ja Põhja-Eestis. Oktoobris tulid NSV Liidu väeosad Eestisse sisse ning Nõukogude lennukid käisid Talvesõja ajal Eesti baasidest Soomet pommitamas. 1939. aasta oktoobris algas ka baltisakslaste lahkumine Eestist ja teistest Balti riikidest (sks Umsiedlung). 1940. aasta juuni alguses alustas NSV Liit ettevalmistusi Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimiseks, Balti riike hakati alusetult süüdistama baaside lepingute rikkumises. 16. VI 1940 esitas

Nõukogude valitsus Eestile ultimaatumi, millega ta nõudis uute Punaarmee väekoondiste riiki lubamist ja valitsuse väljavahetamist. Eesti valitsus võttis NSV Liidu nõuded vastu ja 17. juunil okupeeris Punaarmee Eesti. 21. juunil lavastati Tallinnas ja mõnes teises linnas Punaarmee jõudude julgestusel töörahva meeleavaldused, mis pidid looma mulje rahvarevolutsiooni toimumisest. Samal õhtul oli president Päts sunnitud ametisse kinnitama NSV Liidu saatkonnas komplekteeritud valitsuse, mis koosnes vasakpoolsetest poliitikutest ja haritlastest ning mille eesotsas oli luuletaja Johannes Vares. Juulis korraldasid okupatsioonivõimud kehtivaid seadusi rikkudes uued Riigivolikogu valimised; Riiginõukogu kaotati. Opositsiooni kandidaatide osalemine juuli keskel toimunud valimistel muudeti sisuliselt võimatuks ning kõik Riigivolikogu kohad läksid okupatsioonivõimude moodustatud Eesti Töötava Rahva Liidu saadikute kätte. 21. juulil kuulutas Riigivolikogu välja Eesti NSV ja palus järgmisel päeval selle võtta NSV Liidu koosseisu. Samal päeval astus president Päts ametist tagasi ning tema kohusetäitjaks sai peaminister Vares. Eesti annekteerimine vormistati NSV Liidu Ülemnõukogu otsusega 6. augustil.

 Molotovi-Ribbentropi paktile allakirjutamine Moskvas 23. VIII 1939

 Vasakult: Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre ja Andrei Ždanov 1940. aasta juunis Tallinnas Nõukogude saatkonna rõdul

A JALUGU

EESTI TEISES MAAILMASÕJAS


80

A JALUGU

ISESEISVUSE TAASTAMINE ISESEISVUSLIIKUMISE ALGUS: PERESTROIKA, FOSFORIIDISÕDA JA IME 1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liit jõudnud nii majanduslikku kui ka välispoliitilisse ummikusse. 1985 riigi juhiks saanud Mihhail Gorbatšov lootis sellest üle saada minimaalsete reformidega. Algas uutmine ehk perestroika ning avalikustamine ehk glasnost, millega leevendati ka rangeid tsensuurinorme. Ulatuslikku poliitilise režiimi reformi ette ei nähtud. Moskva algatatud uuendustesse suhtus Eesti NSV juhtkond äraootavalt, lootes nende vaibumist. Need uuendused võimaldasid aga hakata avalikult rääkima ühiskonna ja keskkonna murekohtadest. 1987 sai avalikuks NSV Liidu keskvõimu kava rajada Lääne-Virumaale suured fosforiidikaevandused. Plaani vastu tekkis laialdane protestikampaania, nn fosforiidisõda, sest kardeti nii põhjavee reostumist kui ka massilist võõrtööjõu sissetoomist. Protestijate kriitika ja pahameele osalisteks said nii NSV Liidu keskvõim kui ka Eesti NSV juhtkond; tsensuuri alt vabanenud ajakirjandus hakkas kaevandustele vastuseisu toetama. Fosforiidisõda aitas oluliselt kaasa ühiskonna politiseerumisele. Ulatusliku vastuseisu tõttu otsustati fosforiidikaevanduste rajamisest loobuda: 6. XII 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu amet-

liku otsuse keelata Kirde-Eestis fosforiidi kaevandamine. Esimene otsene senist režiimi vastustav poliitiline aktsioon oli 23. VIII 1987 Tallinnas Hirvepargis toimunud meeleavaldus, mille korraldas hiljuti loodud Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) ning kus nõuti MolotoviRibbentropi pakti salaprotokolli avalikustamist. Võimudele oli meeleavalduse toimumine ja rahva aktiivne osalus ebameeldivaks üllatuseks. Ühiskonna aktiveerumist ei suudetud enam peatada. 1987. aasta suvel tugevnes muinsuskaitseliikumine ning 1987. aasta detsembris asutati esimene Eesti NSV-s demokraatlikult loodud kodanikeühendus – Eesti Muinsuskaitse Selts. 1987. aasta sügisel mõjutas ühiskonda ka isemajandava Eesti (IME) idee avalikustamine. 26. IX 1987 avaldasid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ajalehes Edasi ettepaneku Eesti NSV üleviimiseks täielikule isemajandamisele. Eesti NSV juhtkond oli plaanile jäigalt vastu, kuid rahva seas leidis see suurt toetust ning pärastpoole oli see Eesti-siseste majandusreformide põhjaks, mis võimaldas juba enne iseseisvumist astuda hulga olulisi samme turumajandusele üleminemiseks.

 Fosforiidikaevandamise vastased meeleavaldajad 1. mail 1987 toimunud maiparaadil Tartus

 Miiting Hirvepargis 23. augustil 1987


81

1988. aasta kujunes Eesti ajaloos vägagi pöördeliseks. Aprilli alguses peeti Toompeal loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, kus kritiseeriti Eesti NSV juhtkonda ning juhiti tähelepanu Eesti rahvuskultuuri halvale olukorrale ja venestamise süvenemisele. Pleenumil esitatud seisukohti toetas lai avalikkus. Aprilli keskel esitas Edgar Savisaar idee luua perestroika toetuseks rahvaliikumine Eestimaa Rahvarinne (ehk Rahvarinne Perestroika Toetuseks); ametlikult asutati see sama aasta oktoobris. Rahvarinde organiseerimisel osales kogu Eestis tuhandeid inimesi ning see sai juba enne ametlikku rajamist lühikese ajaga massiorganisatsiooniks ja 1988. aasta suve suurürituste korraldajaks. Rahvarinde eesmärgid olid Eestile NSV Liidu koosseisus poliitilise ja majandusliku autonoomia taotlemine, perestroika kiirendamine ning IME elluviimine. 1988. aasta aprillis toimusid ka Tartu muinsuskaitsepäevad, kus toodi taas avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp, mida võimud enam ära ei keelanud. Juunis toimusid Tallinna lauluväljakul nn öölaulupeod, kus osales umbes 100 000 inimest ning millega algas nn laulev revolutsioon, mis tipnes septembris toimunud massiüritusega „Eestimaa laul”, millel osales ligi 300 000 inimest ning kus nõuti avalikult Eesti iseseisvuse taastamist. Rahvaliikumise surve tugevnemine sundis Moskvat välja vahetama Eesti NSV juhtkonda: 1988. aasta  ERSP ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi miiting Tartu Raekoja platsil Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäeval 23. augustil 1988

A JALUGU

1988. AASTA MURRANGULISED SÜNDMUSED

 1988. aasta septembris toimus suurüritus „Eestimaa laul”. Esiplaanil paremal EKP KK I sekretär Vaino Väljas; keskel näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver, vasakul Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste

juunis määrati EKP KK esimeseks sekretäriks Vaino Väljas, kes muutunud oludes hakkas arvestama ka Eesti huve. Järk-järgult vahetati reformimeelsete kommunistide vastu välja ka ülejäänud EKP ladvik. 16. XI 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mis kinnitas Eesti NSV-s välja antud seaduste ülimuslikkust NSV Liidu omade ees ning deklareeris, et keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks peab saama liiduleping. Tagantjärele on seda kuupäeva hakatud pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba esimene Teise maailmasõja järgne erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis põhines suuresti MRP-AEG liikumisel ning mille asutamine algas jaanuaris ja teostus augustis. ERSP eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel; ta oli esimene poliitiline jõud, mis seda nõudis, ning seetõttu süüdistati teda äärmusluses. 1988. aastal aktiveerus ka iseseisvuslaste vastaste leer. Püüdlusi suruda maha tugevnevat iseseisvusliikumist ja kaitsta ühtset NSV Liitu toetasid kohalikud impeeriumimeelsed jõud, põhiliselt Moskva alluvusega suurettevõtete venekeelsed töötajad. Neid ringkondi (nn Interliikumist) hakkasid esindama 1988. aasta juulis moodustatud Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine ning novembris loodud Töökollektiivide Ühendnõukogu.


82

A JALUGU

1989. AASTA SÜNDMUSED. BALTI KETT 18. I 1989 võeti Eestis vastu uus keeleseadus, mis kolli kehtetuks tunnistamist. 1989. aasta mais oli pakti hukka mõistnud Eesti NSV Ülemnõukogu, andis eesti keelele riigikeele staatuse, ning 24. veebruaril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge juulis hakati seda arutama ka Rahvasaadikute lipp. Tehti haldus- ja valimisreform, mis võimalKongressil. Moskva ei olnud sellest aga huvitatud ning seetõttu otsustasid Balti riigid korraldas hakata korraldama vabu valimisi, ehkki valijaskonda ei olnud veel lõplikult määdada mõjuka protestiaktsiooni – Balti keti, ratletud (polnud taastatud Eesti kodaVilniusest Tallinnani ulatuva inimketi. kondsust ning valida said ka okupatBalti kett toimus MRP sõlmimise 50. siooniarmee esindajad). Kõigi nende aastapäeval, 23. VIII 1989, selle peasammude vastu protesteeris ägedalt korraldajateks olid Eestimaa RahvaInterliikumine, mille tegevus muutus rinne ning Läti ja Leedu rahvarinne. üha aktiivsemaks. Samuti asusid üha Peale Moskva poliitika mõjutamise innukamalt tegutsema Eesti iseseisvust sooviti kolme Balti riigi vabaduspüüdlusi pooldavad jõud. 1989. aasta veebruaris demonstreerida kogu maailmale. Balti keti  Baltimaade hakati Eesti Vabariigi kodanike ja nende kulminatsioon oli ajavahemik 19.00–19.30, rahvarinnete järglaste registreerimiseks moodustama siis ulatus Vilniusest Tallinnani rohkem kui ühissümboolika kodanike komiteesid. See liikumine tugi600 km pikkune, 2 miljoni inimese moones Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning dustatud inimkett. Aktsioon leidis kogu maailmas kodanikkonna ja omandi järjepidevuse ideele. positiivset vastukaja; Balti kett demonstreeris eest1989. aasta märtsis toimusid NSV Liidu Rahvalaste, lätlaste ja leedulaste vabaduse ja iseotsustasaadikute Kongressi valimised. Iseseisvuse taastamise rahumeelset taotlemist. Rahvusvahelise surve mist pooldavad jõud otsustasid neil mitte osaleda mõjul hakkas sügisel Moskva suhtumine Hitleri ja Stalini 1939. aasta salasobingusse muutuma ja ning suurima toetuse sai Rahvarinne. Enamikul Eesti NSV saadikutel olid ühised sihid Läti ja 1989. aasta detsembris tunnistas NSV Liidu RahvaLeedu delegaatidega, kellega tehti ka tihedat koossaadikute Kongress MRP salaprotokolli olemasolu tööd. Eelkõige taotleti Balti riikide isemajandamise ning kuulutas need „juriidiliselt alusetuks ja allasaavutamist (1989. aasta novembris see õnnestus) kirjutamise momendist kehtetuks”. Samas ei tunnistaning Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprototud ikkagi MRP seost Balti riikide okupeerimisega.

 Balti kett Tallinnas

 Balti kett Eesti–Läti piiril


83

1989.–90. aastal nii NSV Liidus kui ka Ida-Euroopas liku partei juhtiva osa ühiskonnas. Sama aasta toimunud sündmused (seal varisesid kokku sotsiajaanuaris oli alanud massiline kommunistlikust listlikud režiimid) tugevdasid Eestis veelgi iseseisparteist lahkumine ning märtsis toimunud kongvusliikumise toetamist ning panid ka Rahvarinde ressil lõhenes partei rahvuslikult meelestatud, Eesti liidulepingu toetamisest loobuma. 1990. aasta iseseisvust toetavaks, nn iseseisvaks EKP-ks alguseks oli iseseisvusmeelne kodanike ning Moskva-meelseks NLKP Eestimaa komiteede liikumine muutunud laialorganisatsiooniks ehk nn ööparteiks. daseks: 1990. aasta märtsi alguseks oli 1990. a märtsis toimusid Eesti NSV registreeritud u 790 000 kodanikku ja Ülemnõukogu valimised, millel osa60 000 kodakondsuse taotlejat. 24. II – lesid kõik olulised poliitilised jõud 1. III 1990 korraldatud Eesti Kongpeale ERSP ning edukaimaks osutus ressi valimistel osales 557 163 registRahvarinne, mis sai 104-st mandaadist reeritud kodanikku ja 34 300 koda40. Seejärel sai valitsuse esimeheks Rahkondsuse taotlejat, kes valisid vastavalt varinde juht Edgar Savisaar, tema juhti464 hääleõiguslikku ja 50 sõnaõigusega  Eesti Kongressi märk misel jätkati IME poliitika elluviimist (sh saadikut, peale nende valisid väliseestlakäsumajandusliku süsteemi lammutamist sed 35 hääleõigusega saadikut. Valimistel said enim ja eraettevõtluse laiendamise toetamist). Ülemnõukohti sõltumatud saadikud, peale selle ka Eestimaa kogu deklareeris 30. III 1990, et Eesti ühendamine Rahvarinne, Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja NSV Liiduga oli mitteõiguspärane, ning kuulutas isegi EKP. 11.–12. märtsil toimus Eesti Kongressi välja üleminekuperioodi, mille lõppedes pidi koosI istungjärk, kus seati eesmärgiks Eesti Vabariigi töös Eesti Kongressiga taastatama Eesti Vabariik. taastamine õigusliku järjepidevuse alusel Tartu 8. V 1990 asendati riigi nimetus „Eesti NSV” nimerahulepingust lähtudes. See pidi saavutatama NSV tusega „Eesti Vabariik”. Iseseisvusele hakati tuge Liidu keskvõimu ning lääneriikidega läbirääkimiste otsima ka lääneriikidelt, sellega hakkas tegelema teel. Kongressi alaliseks tööorganiks sai 71-liikmeLennart Meri juhitud välisministeerium. line Eesti Komitee (hiljem 55-liikmeline). Iseseisvusliikumisele vastandus senisest veelgi 1990. aasta veebruaris kaotas Eesti NSV Ülemaktiivsemalt nõukogude-meelne Interliikumine, nõukogu põhiseaduse parandusega kommunistmis korraldas miitinguid ja streike. 15. mail püüd-

 11.–12. märtsil 1990 toimunud Eesti Kongressi I istungjärk Estonia kontserdisaalis

A JALUGU

ISESEISVUSELE ÜLEMINEKU PERIOOD (1990–91)


E E S T I

140

LOODUS LÄÄNEMERI z RANNIKUMERI z GEOLOOGILINE EHITUS z MAAVARAD z PINNAMOOD z KLIIMA z SISEVEEKOGUD z Jõed z Järved z Paisjärved ja veehoidlad z Allikad z SOOD z MULLASTIK z MAASTIKU LIIGITUS z TAIMESTIK z Samblad z Soontaimed z TAIMKATE z Metsad z SEENESTIK z Seened z Samblikud z LOOMASTIK z Selgrootud z Kalad z Kahepaiksed ja roomajad z Linnud z Imetajad z LOODUSKAITSE z Looduskaitse korraldus


141

h

t

LÄÄNEMERI

LOODUS

h

j

a

l

a

SOOME

P

õ

ROOTSI

Soom Hiiumaa

• -459 m Gotland (Ojamaa)

Saaremaa Liivi laht

LEEDU

TA A N I

A

EESTI

L ÄT I

Öland

Bornholm Rügen

t e lah

VENEMAA

Ahvenamaa

SAKSAMA

Eesti külgneb Läänemere või selle osadega nii läänest kui ka põhjast, tema merepiir on Balti riikide pikim. Põhja- ja Kesk-Euroopat eraldav Läänemeri on Eesti jaoks ajalooliselt ja majanduslikult etendanud olulist osa. Ta leevendab ja ühtlustab ka eriti Lääne-Eesti kliimat. Pärast viimast jääaega on Läänemeri oma erinevate staadiumite jooksul suurt osa Eesti madalamat ala üle ujutanud ja erinevaid pinnavorme (klibu- ja liivarannad, rannaastangud, -vallid ja -terrassid, luiteahelikud) tekitanud. Peamiste staadiumite nimed on Balti jääpaisjärv (12 000 – 10 300 aastat tagasi), Joldiameri (10 300 – 9500 aastat), Antsülusjärv (9500–8000 aastat), Litoriinameri (8000–4000 aastat) ja Limneameri (4000 – nüüdisaeg). Mere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinadega 393 000 km2, koos Kattegatiga 415 000 km2. Keskmine sügavus on 55 m, suurim sügavus 459 m (Landsorti süvik). Läänemere väiksemad osad on Soome laht, Liivi laht, Põhjalaht ja Väinameri, Soomes ja Rootsis on valdav kaljusaartega skäärrannik, mere lõunaosas leidub ulatuslikke liivarandu, Soome lahe lõunarannikut ääristab Balti klindi osa Põhja-Eesti klint. Suuremad saared on Ojamaa (Gotland), Saaremaa, Öland ja Hiiumaa ning Taani väinades asuvad Sjælland ja Fyn.

VENEMAA POOLA

 Läänemeri

Avameri jäätub harva, üleni jäätub Põhjalaht. Soome ja Liivi laht ning Väinameri jäätuvad enamasti vaid osaliselt. Suuri üleujutusi tekib ainult püsivate tugevate läänekaare tuulte korral mere idaranniku väiksemates lahtedes.

 Saaremaal Sõrve poolsaare läänerannal asuv kuni 3,5 meetri kõrgune fossiiliderikas Ohessaare pank


156

LOODUS

SOOD Soo on liigniiske mullaga ala, kus suur osa taimejäänuseid ei lagune ja ladestub seal turbana. Eesti kliima ja pinnamood on olnud soode kujunemiseks soodsad. Kaua aega piirdus soodest saadav kasu sealt korjatud jõhvikate ning loomadele allapanuks varutud vähese turbaga. Põllumajandusmaana olid sood kasutatavad alles pärast töömahukat ja aeganõudvat kuivendamist ja kraavitamist. Olukord muutus 20. sajandi keskpaigas, kui soode kuivendamiseks ja turba varumiseks võeti kasutusele varasemast tootlikum tehnika. Tänapäeval ollakse seisukohal, et sood on maailma ühed kõige väärtuslikumad ökosüsteemid. Soode areng algas Eesti alal umbes 10 000 aastat tagasi, pärast mandrijää taandumist. Vanimateks soodeks peetakse Väikese Emajõe keskjooksul asuvat Kuiksilla sood ja Halliste valla loodepiiril paiknevat Napsi sood. Eesti alast hõlmavad sood 22,3% ja selle poolest jääb Eesti maha ainult Soomest, kus nad moodustavad riigi alast kolmandiku. Kohati moodustavad sood laiaulatuslikke soostikke (Puhatu soostik, Endla soostik, Lihula-Lavassaare soostik), selle tõttu on soode üldarvu määratletud erinevalt. Eestis on 9836 üle 1 ha suurust sood, nende kogupindala on 1 009 101 ha. Turvastumise astme järgi jaotatakse sood madalsoodeks (55% soode üldpindalast) ja rabadeks ehk kõrgsoodeks (35%) ning nende vaheastmena siirde-

soodeks (10%). Enamik soid (60%) on tekkinud mineraalmaa soostumisel, ülejäänud (40%) veekogu kinnikasvamisel. Soode turbavaru on 2,36 miljardit t. Turbakihi keskmine paksus on 3 m, suurim (kuni 17 m) on see Haanja kõrgustikul Vällamäe nõlval asuvas väikeses Vällamäe rabas (1,6 ha). Paljudele Lääne-Eesti soodele on omane järsunõlvaline rabaserv ehk rabarinnak. Kõrgeim (kuni 8 m) on Soomaal Kuresoo lõunapiiril vastu Lemmijõge paiknev rabarinnak. Suurimad sood asuvad Madal-Eestis (LääneEesti madalikul, Alutagusel, Kõrvemaal), väikesi soid on rohkesti Kagu-Eesti kõrgustikel. Hulk madal- ja siirdesoid on peamiselt põllumajandusliku kasutamise otstarbel kuivendatud (kuni 20. sajandi viimase veerandini). Sood on puhta veevaru säilitajad ja ühtlustajad ning bioloogilise mitmekesisuse oluline keskkond. Rabad pakuvad ainuomaseid puhkevõimalusi, nad on turbamaardlad ja olulised marjamaad (jõhvikas, murakas, mustikas, pohl). Kõige selle tõttu on üha olulisemaks saanud soode kaitsmine. Väärib märkimist, et Eesti esimene suurem kaitseala oli eeskätt kaljukotka pesitsuspaikade kaitseks 1938. aastal asutatud Ratva rabareservaat. Saaremaal võeti 1957 kaitse alla Viidumäe allikasoo ning Pärnumaal Nigula raba. Nüüdisajal on kaitse all 250 000 ha soid (looduskaitsealad, hoiualad, maastikukaitsealad, rahvuspargid jm),

 Kakerdaja raba on saanud nime rabalaugastel pesitsenud järvekauri järgi. Maapinnal abitult liikuvat lindu on rahvapäraselt nimetatud ka kakerdajaks.

SUURIMAD SOOSTIKUD (km 2) Puhatu Epu-Kakerdi Lihula-Lavassaare Sangla Endla Emajõe Suursoo Muraka Läänemaa Suursoo Soosaare soostik Kuresoo Võlla Mahtra

571 400 378 323 251 203 181 178 127 108 108 97


LOODUS

157

 Suru ehk Kõnnu Suursoo paikneb Põhja-Kõrvemaal. Soo lääneossa ulatus Nõukogude sõjaväe pommituspolügoon.

need hõlmavad umbes 25% kõigist soodest. Põhiosa kaitsealustest soodest moodustavad rabad. Eestis on umbes 10 000 ha mahajäetud turbatootmisalasid ehk jääksoid. Nende kohta on tehtud taastaimestumise inventuur. Taastaimestumine on toimunud erinevalt, osa endiste tootmispiirkondade rabasid on peaaegu lagedad, osal kasvab tupp-villpead ja mändi. Muutused keskkonnaoludes ja turba koostises on kaasa toonud neil aladel esmakordselt määratletud või harvaesinevate samblaliikide leidusid (sh piklik pirnik, võõr-kõverharjak, saagjas kübesammal, Bryum oblongum). Suurte tööstusettevõtete (Ida-Virumaa elektrijaamad, Kunda tsemenditehas) leeliseline õhusaaste on nende ümbruses paiknevate soode taimestikku mõjutanud kuni

30 km raadiuses. Näiteks Kunda tsemenditehasest lähtuva õhusaaste mõjul on Mahu ja Varudi rabades hakanud kasvama ka käpalised. Jääksoid on püütud rekultiveerida mitmel viisil (veekogude rajamine, metsastamine, marjakasvatus, energiaheinamaad). Tänapäeval peetakse kõige otstarbekamaks alade esialgse seisundi taastamist. Euroopa Liidu rahalisel toel on Eestis käivitatud soode taastamise programm (2014–2020), mis hõlmab 2000 ha jääksoid.

 Lääne-Eesti madalikul paiknev Marimetsa raba on arvatud rahvusvaheliselt tähtsate linnualade hulka.

Eesti esimene rabavaatetorn ehitati 1987 Viru rappa. Praegune vaatetorn valmis 2013. aastal. Esimene laudtee ehitati Viru rappa 1977. aastal.


162

LOODUS

Kõige enam ohustavad samblaid metsamajanduslik tegevus, soode kuivendamine ja looduslike veekogude toitelisuse või veerežiimi muutmine.

Soontaimed

 Harilik kullerkupp

 Harilik tõlkjas ehk rakvere raibe

 Harilik nurmenukk

 Lõhnav kummel

 Harilik maikelluke

 Karulauk

 Ümaralehine huulhein

 Kurdlehine kibuvits

Eestist on leitud 1450 pärismaist taimeliiki (sh hübriidse tekkega liigid): 53 neist on sõnajalgtaimed, 4 paljasseemnetaimed ja 1393 õistaimed. Peale nende on teada ligi 100 alamliiki. Pärismaisteks soontaimedeks peetakse neid liike, mis on Eesti alale saabunud pärast jääaega inimese otsese kaasabita, ning neid, mis on siia saabunud inimese kaasabil kuni 18. sajandi keskpaigani. Liigirohkeim sugukond on korvõielised, sellesse kuulub ligi veerand Eesti taimedest. Suure hulga moodustavad nende seas rohkete pisiliikidega perekonnad võilill (169 liiki), hunditubakas (51 liiki) ja karutubakas (27 liiki). Liigirohked on ka lõikheinaliste (sh tarna perekonna 69 liiki), kõrreliste ja roosõieliste sugukond. Paljudest sugukondadest kasvab Eestis ainult üks liik. Kultuurtaimi (sh metsakultuuride võõrliigid, dendraariumide ja botaanikaaedade kollektsioonides kasvatatavad liigid) on vähemalt 6000 liiki (neist 1700 puittaimed), koos teisendite ja sortidega on taksoneid vähemalt 30 000. Inimtegevusega kaasnenud tulnukaid ja metsistunud taimi on teada ligi 800 liiki, näiteks saarvaher, kanada pujukakar ja lõhnav kummel. Tulnuktaimed satuvad Eestisse peamiselt raudteeveeremi, autode ning laevadega, neid kasvab tavaliselt prahipaikadel ja jäätmaadel, näiteks Siversi puju ja reini jumikas.


Sissetoodud soontaimedest on 125 taksonit naturaliseerunud (levivad ja paljunevad looduslikes kooslustes), näiteks kanada vesikatk, kurdlehine kibuvits ja väikeseõiene lemmalts. Sissetoodud liigid võivad kohalikke looduslikke kooslusi ohustada, näiteks Sosnovski karuputk, ida-kitsehernes ehk söödagaleega, hulgalehine lupiin ja kanada kuldvits. Pärismaisest soontaimestikust leidub kõige rohkem laia levilaga Euro-Siberi (442 taksonit, 29% liikide ja alamliikide üldarvust), Euroopa (355 taksonit, 23%) ja pooluselähedasi taksoneid (251 taksonit, 16%). Vähearvukad on rannikutaimed ja arktoalpiinsed liigid. Pärismaisest taimestikust kasvab 538 taksonit (35% üldarvust) Eestis oma levila piiril või piiri lähedal, kõige enam on neid levila kirde- (128, näiteks jugapuu ja jumalakäpp), põhja- (121, näiteks soomukad ja allikmailane), kagu- (56, näiteks harilik porss ja mägimaran) ja loodepiiril (52, näiteks harilik metspipar ja seaohakas). Kõik arktoalpiinsed liigid on Eestis kas oma levila lõunavõi kagupiiril (nt pung-kirburohi ja alpi võipätakas). Levila põhjavõi kirdepiiril kasvavate taksonite ülekaal näitab, et Eesti floora on peamiselt Euroopa päritolu. Eestis on neoendeeme – Eesti alal pärast jääaega tekkinud liike – 52, neist enamik on võilille, hunditubaka ja viirpuu perekonna pisiliigid. Tuntuimad endeemid on saaremaa robirohi, eesti soojumikas ja balti lurssvili. Kuna Eesti paikneb Ida- ja Kesk-Euroopa taimegeograafilise provintsi piirialal, on siinne taimestik võrreldes teiste sama

LOODUS

163

 Harilik pohl

 Harilik mustikas

 Rabamurakas

 Harilik jõhvikas

 Põldmurakas

 Metsmaasikas

EESTI PÄRISMAISTE TAIMEDE JAOTUMINE KULTUURISUHTE PÕHJAL Taksonite hulk Hemeradiafoorid ehk inimmõju suhtes ükskõiksed taimed (heinputk, angervaks)

754 (49%)

Apofüüdid ehk mõõdukat inimmõju eelistavad taimed (põdrakanep, vaarikas)

433 (28%)

Antropohoorid ehk inimkaaslejad taimed (rukkilill, vereurmarohi)

212 (14%)

Hemerofoobid ehk kultuuripagejad taimed (lehitu pisikäpp, soohiilakas)

138 (9%)


178 EESTI KAITSEALAD JA HOIUALAD

LOODUS

rahvuspargid looduskaitsealad maastikukaitsealad pargid ja puistud vana kaitsekorraga alad hoiualad

Keskkonnateabe Keskus

Kõrvemaa maastikukaitseala

4

20

11 25

23

Pärnu lahe hoiuala

Kura kurgu hoiuala

Soomaa rahvuspark

Alam-Pedja looduskaitseala

16 18

10

Sahmeni hoiuala

12 2

Võrtsjärve hoiuala

9

7

5

3 19

Väikese väina hoiuala

8

14

Matsalu rahvuspark

Väinamere hoiuala

Vilsandi rahvuspark

6 17

NõvaOsmussaare hoiuala

1 1513

26

Lahemaa rahvuspark

Pakri hoiuala

22 24

Emajõe-Suursoo maastikukaitseala

Otepää looduspark Haanja Karula rahvuspark looduspark

21

Eestis on 5 rahvusparki, need on Lahemaa, Soomaa, Vilsandi, Matsalu ja Karula rahvuspark. Peale loodushoiu peetakse seal oluliseks ka maaasustuse ja tavapärase elulaadi väärtustamist. Silmapaistva teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja kultuurilise väärtusega loodusobjektid on kaitse all enamasti kui looduskaitse üksikobjektid, ilmekaimad neist on määratletud loodusmälestisena. Looduse üksikobjekte on kaitse all 1153, sh

1. Läänemaa Suursoo maastikukaitseala 2. Vooremaa maastikukaitseala 3. Lihula maastikukaitseala 4. Kõnnumaa maastikukaitseala 5. Muraka looduskaitseala 6. Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala 7. Puhatu looduskaitseala 8. Mullutu-Loode hoiuala 9. Luitemaa looduskaitseala 10. Agusalu looduskaitseala 11. Nätsi-Võlla looduskaitseala 12. Endla looduskaitseala 13. Leidissoo looduskaitseala 14. Mahtra looduskaitseala 15. Silma looduskaitseala 16. Nigula looduskaitseala 17. Ohepalu looduskaitseala 18. Sookuninga looduskaitseala 19. Avaste looduskaitseala 20. Marimetsa looduskaitseala 21. Gretagrundi hoiuala 22. Lahepera hoiuala 23. Kahtla-Kübassaare hoiuala 24. Emajõe suudmeala hoiuala 25. Lavassaare hoiuala 26. Tagamõisa hoiuala

670 puud ja puuderühma ning 367 rändrahnu ja kivikülvi (2017). Paljud looduskaitseobjektid on populaarsed külastuskohad, näiteks Jägala juga ja Keila juga, Lahemaa rändrahnud, Tamme-Lauri tamm ja Tülivere tamm, Helme koopad ning Ilumetsa meteoriidikraatrid. Kaitsealused looma- ja taimeliigid on jaotatud kolme kaitsekategooriasse. Kaitsealuste liikide elupaikade ja kasvukohtade kaitsmiseks moo-

LOODUSKAITSESEADUSE ALUSEL KAITSTAVAD LOODUSOBJEKTID JA NENDE ARV (2017) Maastikukaitsealad (152) Looduskaitsealad (159) Rahvuspargid (5) Pargid ja puistud (534) Uuendamata kaitsekorraldusega alad (80)

Kaitsealad (930) – inimtegevusest puutumatuna hoitavad või erinõuete kohaselt kasutatavad alad, kus loodust säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse.

Hoiualad (335) – elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud alad, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatava tegevuse mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustav tegevus.

Kaitsealused liigid (570), kivistised ja mineraalid – looma-, taime- ja seeneliigid, mille isendid, elupaigad, kasvukohad või leiukohad on võetud kaitse alla, ning kivistised ja mineraalid, mille eksemplarid või leiukohad on võetud kaitse alla.

LOODUSKAITSESEADUSE ALUSEL KAITSTAVAD LOODUSOBJEKTID

Püsielupaigad (1426) – loomade, taimede ja seente piiritletud, erinõuete kohaselt kasutatavad elupaigad, mis asuvad kaitsealast väljaspool või selle piiranguvööndis.

Kaitstavad üksikobjektid (1153) – esteetilise, ajaloolise või kultuurilise väärtusega loodusobjektid, näiteks puud, allikad, rändrahnud, joad, kärestikud, pangad, astangud, paljandid, koopad ja karstivormid.

Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid (20) – maastik või selle üksikobjektid, põllumaad, looduskooslused, maastiku üksikelemendid, pargid, haljasalad või haljastuse üksikobjektid, mis ei ole võetud kaitse alla üksikobjektina ega paikne kaitsealal.


179

I kategooria

II kategooria

III kategooria

Kaitstavaid loomi oli registreeritud 21 406 elupaigas, mis hõlmasid 190 liiki. Kaitsekategooriati jagunesid elupaigad ja liigid järgmiselt:

2066 elupaika, 19 liiki

6150 elupaika, 56 liiki

13 190 elupaika, 115 liiki

Kaitstavaid seeni ja samblikke oli registreeritud 1282 kasvukohas, mis hõlmasid 89 liiki. Kaitsekategooriati jagunesid kasvukohad ja liigid järgmiselt:

231 kasvukohta, 10 liiki

364 kasvukohta, 51 liiki

687 kasvukohta, 28 liiki

Kaitstavaid taimeliike oli 250 ja kasvukohti 36 922. Kaitsekategooriati jagunesid need järgmiselt:

454 kasvukohta, 33 liiki

9413 kasvukohta, 144 liiki

27 055 kasvukohta, 73 liiki

dustatakse kaitsealad ja hoiualad ning määratakse kindlaks püsielupaigad. I kategooria liikide puhul võetakse kaitse alla 100% elupaikasid, II kategooria puhul vähemalt 50% ja III kategooria puhul vähemalt 10%. Esimene riiklik looduskaitse arengukava kehtestati 2012 (2020. aastani), selle kohaselt tuleb peamist tähelepanu pöörata loodusharidusele, looduse mitmekesisuse hoidmisele ja loodusvarade säästmisele. Kavandatud on ulatuslikum poollooduslike koosluste (nt loopealsete) kasutuselevõtt, vältimaks nende täiskasvamist. Valdava enamiku kaitsealade kohta on viimase 10 aasta jooksul koostatud edasine tegevusplaan – kaitsekorralduskava. Eraldi korralduskavad on tehtud mitme liigi kohta. Oluliste looduskaitseliste piirangutega eramaid on riik järk-järgult ära ostnud. Riigi maadel teeb looduskaitsetöid Riigimetsa Majandamise Keskus. Eesti on ühinenud paljude rahvusvaheliste keskkonnakonventsioonidega. UNESCO programmi „Inimene ja biosfäär” võrgustikku kuulub Lääne Sügisrändel sookured Lahemaa põllul toitumas

Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, kus põhiülesanne on säästva arengu põhimõtete toetamine. Ramsari konventsioonist lähtuvasse rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimestikku kuulub ka 17 Eesti märgala. Natura 2000 võrgustikku kuulub Eestis 542 loodusala ja 66 linnuala, mis moodustavad 17% riigi maismaapindalast. Sama palju kuulub Natura 2000 võrgustikku ka merealasid. Põhjaliku ülevaate Eesti looduse olukorrast annavad pidevalt täiendatavad temaatilised andmekogud eluslooduse andmepank Eesti punane nimestik (1979. aastast, kureerib Eesti TA looduskaitse komisjon) ja geoloogiliste, eluta loodusmälestiste andmepank Eesti ürglooduse raamat (1982. aastast, kureerib Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut). Need andmebaasid moodustavad looduskaitse korraldamise põhialuse. Üldist looduskaitseandmestikku kogub ja analüüsib Keskkonnaagentuur, kes haldab ka veebilehte EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem).

LOODUS

2015. AASTA 31. DETSEMBRIKS OLI KESKKONNAREGISTRIS REGISTREERITUD 59 610 LEIUKOHTA, MIS HÕLMASID 529 KAITSTAVAT LIIKI.


E E S T I

220

KULTUUR RAHVAKULTUUR z Talurahvaarhitektuur z Tavandid z Rahvausund z Rahvarõivad z Rahvakalender z Laulu- ja tantsupeod z EESTI KEEL z Eesti keele kujunemine z Ühtse Eesti kirjakeele teke z Keelepoliitika ja -korraldus Eesti Vabariigis z Eesti kirjakeele iseloomustus z KIRJANDUS z Rahvuskirjanduse kujunemine z Kirjandus Eesti Vabariigis z Kirjandus Eesti NSV-s z Eesti kirjandus paguluses z Kirjandus taas iseseisvuse saavutanud Eestis z Lastekirjandus z AJAKIRJANDUS z Ajakirjandus ärkamisajast kuni 1918. aastani z Ajakirjandus Eesti Vabariigis 1918–40 z Ajakirjandus Eesti NSV-s z Eesti ajakirjandus paguluses z Ajakirjandus taas iseseisvuse saavutanud Eestis z KIRJASTUSTEGEVUS z RAAMATUKOGUD z SELTSID z MUUSEUMID z TEATER z Rahvusteatri kujunemine z Kutseline teater z Lavatants ja ballett z FILM z ARHITEKTUUR z KUJUTAV KUNST z TARBEKUNST, DISAIN z MOEKUNST z MUUSIKA z SPORT


221

TALURAHVAARHITEKTUUR Talu arvukate ehitiste aja- ja arengulugu ulatub esiaega, kui inimesed jäid siinmail paikseks ning hakkasid tegelema karjakasvatuse ja põlluharimisega. Põhja-Euroopa metsavööndi rahvad, sh eestlased, on ehitanud enamiku hooneid ristnurkadega ühendatud rõhtsatest okaspuupalkidest. Selline ehitusviis on rohkem kui paar tuhat aastat vana: üheks selle väite kinnituseks on Iru kindlustatud asulast leitud hoonealus, mis pärineb I aastatuhandest eKr. Lisaks puidule kasutati Põhja-Eestis ja saartel ehitusmaterjalina paekivi, millest laoti sideainet kasutamata suvekööke, sepikodasid ning sageli ka rehealuseid. Siis, kui hakati kasvatama pika ja tugeva kõrrega talirukist, võeti hoonete katusematerjalina tarvitusele õled. Õlgkatus pidas vastu 50–60 aastat, juhul kui seda ei olnud ikaldusaastatel tarvis kariloomadele sööta. Rannalähedastel aladel oli katusekattena kasutusel pilliroog. Katuseid on kaetud ka mulla ja mätaste, kisklaudade, kasetohu ja kuusekoorega. Põhja-Eestis ja saartel on sepikodade ja suveköökide katusteks tarvitatud

ka õhukesi paeplaate. Elamute põrandamaterjaliks oli kinnitambitud savi ja liiva või kruusa ja lubja segu, paealadel paeplaadid. Hoonete uksed olid väikesed ja madalad, et toasooja hoida. Päevavalgust saadi peamiselt ukse kaudu või kahe seinapalgi vahele raiutud väikesest avast, mida suleti lükandluugi, seapõie või muu sellisega. Klaasaknad võeti kasutusele 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses.

Rehielamu Eesti talu tähtsaim hoone oli kuni 19. sajandini rehielamu (rehemaja), mis ühendas elu- ja majandusruumid: rehetoa, rehealuse (suurem viljapeksu ja vilja sisseveo ruum, kus talviti hoiti ka loomi) ja lauda ning mõnel pool ka sauna. Rehielamu eelkäijaks oli üheruumiline kerisahjuga korstnata suitsutuba (suitsutare), mis pärineb I aastatuhande lõpust pKr, seda kasutati ka vihtlemiseks ja vilja kuivatamiseks. II aastatuhande alguses lisandus suitsutarele rehealune, veel hiljem hakati ehitama küttekoldeta kambreid. See hoonetüüp on peale

Hiiumaal asuv Soera Talumuuseumi rehielamu on läbi teinud 19. sajandi teisele poolele iseloomulikud uuendused: kambritel on klaasaknad ning sisse on ehitatud korstnaga ahi.

KULTUUR

RAHVAKULTUUR


KULTUUR

222

sahver kamber

reheahi rehetuba

rehealune tall (laut)

kamber

Siimu-Miku talu rehielamu ja põhiplaan

esik

praeguse Eesti ala olnud kuigivõrd tuntud ka Põhja-Lätis. Setu taludes, kus rehielamut ei tuntud, oli niisuguseid majandushooneid, mis koosnesid ainult rehest ja rehealusest, selliseid oli ka eestirootslaste ja Saaremaa suitsutoa või roovialusega taludes ning mõisades. Rehielamu ehitati esiküljega õue poole. Hoone kõrge katuse ja madala välisseina suhe (vastavalt kaks kolmandikku ja üks kolmandik) muudab lihtsa vormiga hoone visuaalselt mõjuvaks. Mandri-Eestis ja Ida-Saaremaal tuntud põhjatüüpi rehielamu rehetoal aknaid ei olnud, vaid see oli kõigist külgedest ümbritsetud seintega, see

võimaldas 19. sajandil rehetoa ette ja taha ehitada ulualuseid ja liigtube. Lõuna-tüüpi rehielamul olid rehetuba ja rehealune enam-vähem võrdse laiuse ning kõrgusega, kambrid ehitati rehetoa otsa-, esi- või tagaseina külge. Rehetuba oli korstnata umbes 19. sajandi II pooleni, siis hakati hoonet, eriti selle kambreid, uuendama: ehitati korstnaga ahjud, pliidid ja soemüürid, pandi laudpõrandad ja -laed ning vooderdati välisseinad. Rehetuba jäi köögiks ja majapidamistööde tegemiseks. Umbes samal ajal hakati Lõuna-Eestis elumaju ka rehest lahku ehitama. 1920.–30. aastatel rehemaju enam ei ehitatud. 20. sajandil olid rehealused suviti ka noorte külapidude pidamise kohaks.

Reheahi

Püstkoda Lattidest koosnev püstkoda, mida peetakse ürgseks Põhja-Euraasia elamuks, kujunes aja jooksul suviseks keedukojaks, kus lahtisel tulel valmistati suvel perele toitu, aasta ringi pesti pesu, soojendati saunavett ning tehti muid majapidamistöid. 19. sajandi II poolel minetas püstkoda suveköögina oma tähtsuse.

Saun Saun oli saartel ja Lõuna-Eestis enamasti igas talus. Lääne- ja Põhja-Eestis oli kombeks pesta ja vihelda rehetoas, sauna eraldi hoonena ei tuntud. Lõu-


soojaveepada

lava (laudis)

keris

KULTUUR

223

Haljala Miku talu üheruumilise suitsusauna plaan

20. sajandi alguses ehitatud suitsusaun Haljalas

Suitsusauna ahju ees kivide peal seisis pada, milles soojendati saunavett.

na-Eestis ehitati koobassaunu pooleldi või tervikuna maa sisse. Arvatakse, et koobassaunad on pärit sellest ajast, kui palkehitisi veel ei tuntud. 19. ja 20. sajandi vahetusel hakati saunadele ehitama korstnaid. Saunas ka sünnitati, raviti mitmesuguseid haigusi, suitsutati liha, värviti lõnga ja tehti muid töid. 19. sajandi lõpuni elasid talusaunades maata kehvikud või talusulased. Nõukogude ajal said populaarseks nn Soome saunad, ka nüüdisajal on saunakultuur väga populaarne ning mõeldakse välja uusi saunatüüpe (ujuvsaunad, tünnisaunad, kilesaunad). 2014. aasta novembris kanti Võrumaa suitsusaunakombestik UNESCO vaimse pärandi nimekirja.

Ait Aitu – eraldi hooneid toidu- ja riidetagavarade hoidmiseks – hakati taludes ehitama umbes 10.–11. sajandil. Ainsana taluhoonetest oli aidal kisklaudadest põrand, ukse allnurgas paiknes auk

kassi jaoks, et see pääseks hiiri ja rotte püüdma. Et hoone püsiks kuiv, pandi selle nurkade alla suured kivid (näiteks kulunud veskikivid). Liha- ja kalaaidad ehitati maapinnale, võimaluse korral olid neil kiviseinad, et ruum püsiks võimalikult jahe. Saarte ja Lõuna-Eesti suuremates taludes võis aitu olla rohkem – eraldi liha, kala, piima, mee, õunte, kalja-õlle, kalavõrkude jms tarbeks. Riideaidas hoiti kirstude sees talu kanga- ja üleriiete tagavara, seal magasid kevadest sügiseni tüdrukud. Mõnel pool ehitati eraldi magamisaidad. Viljaaitades hoiti teraviljavaru kirstude ja tünnide sees, 19. sajandi keskpaigas hakati ehitama viljasalvesid. Võrguaitu ehitati ka kalasadamatesse. Aidad võidi

Soera Talumuuseumi ait. Kui aida ehitamisel nurgakive käepärast polnud, sobisid aida nurkade alla ka palgijupid.


226

KULTUUR

TAVANDID Lapseootus ja sündimine

Matthias Johann Eisen on sauna nimetanud vanade eestlaste pühakojaks: saunas hoolitseti ihu puhtuse ja tervise eest, saunas tuli inimene ilmale ja saunas pandi ta oma eluõhtul maha pikkadele õlgedele, et ta saaks jätta kombekohaselt hüvasti selle ilma tegemiste ja toimetamistega. Sünnitajale köeti saun eriliselt valitud puudega ning küla „vana tark naine”, ämmamoor, aitas lapsel ilmale tulla.

Lapseootus ja uue inimese sünd on aegade algusest peale olnud seotud rohkete maagiliste ja usuliste toimingutega, mis pidid mõjutama ema ja lapse käekäiku võimalikult soodsas suunas, tagama neile pika ja õnneliku eluea ning tugeva tervise. Loote areng ning lapse normaalne sünd arvati sõltuvat täielikult emast, seetõttu ei kaitsnud naine raseduse ajal mitte niivõrd ennast, kuivõrd ta oli vasKatsikud tutav tulevase lapse tervise ning Vastsündinu ja uue ilmakodahea käekäigu eest. Raseduse ajal on naised niku külastamine ehk katsikul või kaejatsil käimine on kuukandnud oma mehe särki, et sünnitus kulgeks võimalilunud nii meie kui ka teiste kult väikeste valudega, ning Euroopa rahvaste põliste ning paha eemalepeletamiseks on tänini au sees olevate peretranad kandnud kaasas mõnda ditsioonide hulka. Talupojamehele kuuluvat eset, näiteks kultuuri puhul käidi vastsünninuga vööl. Traditsioonipõhises tanul külas vahetult pärast lapse talupojaühiskonnas kehtisid rohsündi kuni lapse ristimiseni või ked kirjutamata reeglid, millega niikaua, kuni nurganaine voodis oli, pidid arvestama kõik rasedaga suhtleseega siis paari nädala vältel. Katsikul Vibuhäll vad inimesed. Maagiliste toimingute abil käisid tavaliselt ainult abielus olevad naipüüti mõjutada ka oodatava lapse sugu – talused ning naissugulased, mehed tulid harva kaasa. Vallalised inimesed katsikul tavaliselt ei käinud, peremehed soovisid ikka, et esimene laps oleks seda peeti halvaks endeks: siis ei saa tütarlaps poeg, kellele talu pärandada ning kes abielludes mehele ja poiss jääb vanapoisiks. Kurja silma tooks tallu tööjõudu ja rikkust. Tütred tuli aga mehele panna ja anda neile rikkalik kaasavara. „Üks kartes ei tohtinud katsikulised vastsündinut kiita, laps on vähe, kaks last on kasinast,” öeldi vanasti ja sest usuti, et liigne kiitus toob lapsele ebaõnne või kinnitati, et iga lapse tarvis on leib loodud. laps haigestub. Katsikule võeti kaasa toidukraami, et titeemal taastuks tervis ja jätkuks rinnapiima. Seetõttu on katsikul käimist vanemas keelepruugis Eestis oli saun ka ravimis-, sünnitus- ja suremispaik. nimetatud ka tuhuleiva, nurmiku või titepudru viimiseks. Lähiminevikus oli kombeks poisslapse sünni puhul viia külakostiks kringel ja pudel peenemat napsu, tütarlapse sünni puhul tort ja lilled. Nüüdisajal viiakse vastsündinule kingitusi – riideid ja mänguasju. Tänapäeval peetakse beebipidu kahe-kolme kuu vältel pärast lapse sündi või veel hiljem, peole palutakse lähemad sõbrad, tuttavad ja sugulased. Tänapäeval korraldavad ka omavalitsused pidulikke üritusi, kus tervitatakse ja õnnitletakse aasta jooksul ilmaletulnud lapsi ja nende vanemaid.


Varrud 20. sajandi alguses

Nimepaneku- ja ristimispidu Pidulik ja tähtis sündmus oli nimepaneku- ja ristimispidu (varrud, joodud, ristsed). Lapsi ristiti kirikus, või kui ilma- ja teeolud ei võimaldanud kirikusse sõita, siis kodus. Varrud kestsid sageli mitu päeva. Varrudele ei mindud kutsumata ja vallalist rahvast sinna eriti ei soovitud – laps võis vallaliseks jääda. Ristivanemaid ehk vadereid oli tavaliselt mitu. Ristivanematel oli kohustus last ka majanduslikult aidata, eriti siis, kui laps jäi orvuks. Et maimukesele ja tema vanematele raha koguda, mängiti varrudel mitmesuguseid rituaalseid mänge.

abiellumisealiste tüdrukute juures käimisel on rahvasuus palju poeetilisi ja kelmikaid nimetusi: tädirannas, lipsul, jalgõitsis, käbikülas, lestakalal või naisemõisas käimine, kaiede pool käimine, sulilindu laskmas käimine, uri ajamine, oraste tegemine jne. Eestis hakkas ehalkäimine taanduma 19. sajandi lõpul, kui kirik ning ajakirjandus „ööhulkumise” avalikult hukka mõistsid, kuid see komme püsis külades suuremal või vähemal määral palju kauem. Ehal käidi paastumaarjapäevast (25. märts) või jüripäevast (23. aprill) mihklipäevani (29. september), kui tüdrukud olid saanud „võtmed kätte” ehk loa minna kambrist lakka või aita magama.

Kosjad

Kosjadele – mõrsjalt ja tema vanematelt abielunõusoleku taotlemisele – eelnes tavaliselt kuulamine ehk „esimesed” kosjad või „väikesed viinad”. Kuulaja, kelleks oli tavaliselt mõni vanem naine (kuulueit, kosjasobitaja, hundihänna ajaja – viinapudeliga kosjaasju ajavat naist nimetati PõhjaEestis mõnel pool hundiks), harvemini peigmehe ema, käis mõrsja kodus rituaalse viinapudeliga maad kuulamas, kas perepoeg võib peretütrele kosja tulla. Kui eelkosjad vastu võeti, siis seoti viinapudeli ümber vöö või kindad ja see saadeti peiule. Eelkosjadele järgnesid „päris” kosjad ehk Sünnipäev „teised viinad”: sobival ajal (näiteks Sünnipäevade tähistamisel olid talunoorkuuaegse teisipäeva, neljapäeva pojakultuurile eeskujuks mõisnike ja või laupäeva õhtul) läks peigmees koos kirikuõpetajate sünnipäevapeod. Ka isamehega mõrsja koju, kaasas kihlakinÕllekapp meie koorilauluarmastust saab kaudselt gid (siidirätik, põll, ehted, kokkuleppeline seostada sünnipäevade tähistamise traditrahasumma hõbemüntidena jms) ja kosjasiooniga, sest kirikupühad ning pastori- või mõisaviin või -õlu. Kihlakingid olid ilmselt seoses ürghärra sünnipäev olid heaks kontserdi andmise ammuse tavaga osta endale naine, uuemal ajal olid võimaluseks. 1920. aastatel hakati kombeõpetuse need sümboolsed lepingu ehk kihlade kinnitajad. õpikutes jagama näpunäiteid, kuidas tähistada Kosjadega on seotud ka mitmesugused usundilise sünnipäevi euroopalikult. Maal levis sünnipäevade taustaga kombed, näiteks ei sõidetud kosja märapidamine aeglasemalt. Sünnipäevade pidamine hobusega, sest usuti, et siis sünnivad paarile ainult hoogustus Nõukogude ajal, kui mitmeid elu tähttütred. Võimaluse korral käidi kosjas noore kuu ajal – usuti, et siis jääb naine kaua nooreks ja ilusaks sündmusi, mida oli harjutud tähistama kiriklikult, ning paari saadab eluteel õnn ja õnnistus. Kosja ei enam tähistada ei saanud. sobinud sõita musta hobusega, sest siis oli oodata Ehalkäimine õnnetut elu. Esmajoones talupojakultuurile omasel ehalkäimisel ehk noorte vallaliste meeste suveöisel

KULTUUR

227


234

KULTUUR

spiraalidega kaunistati rõivaid märksa vähem, muutus ehtimisviis. Võõrmõjudele vastuvõtlikumad olid naiste ehted. Varaseim varrastel kootud värvilise mustriga kinda katke pärineb 13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest, ning 17. sajandiks oli silmkoe kudumine saanud Eestis juba üldiseks. Suuremad muutused toimusid talurahva rõivakultuuris 17. sajandil, eelkõige Põhja-Eestis. Naiste riietuses oli seal tähtsaimaks uuenduseks juba sajandi algupoolel kantud lühike linane pluus – käised. Varasema mähitava vaipseeliku kõrval hakkas levima kitsas kokkuõmmeldud seelik – ümbrik, mille alläärt kaunistasid jõukamatel naistel tinulised või helmestikand. Senise liniku asemel hakkasid abielunaised peas kandma tanu. 17. sajandist on rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati algul Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Meeste pidulikuks peakatteks

Põhja-Eesti naine kaapotkleidiga

villast varrukateta umbkuube või ümber puusade mähitud riidelaida – vaipseelikut, mis kinnitati kõladega kootud vöö või põimitud paelaga. Õlgadele võeti villasest riidest sõba või linasest riidest palakas. Peas kandsid abielunaised pikka linikut või seotud rätti, neiud peapaela või võrukujulist pärga. Ülerõivaks võis olla villane varrukatega pikk-kuub ja talvel kasukas. Säärte ümber mähiti pikad kitsad villased riideribad. Pidulikke rõivaid – esmajoones sõbasid, põllesid ja pealinikuid – kaunistati väikestest pronksspiraalidest ja rõngastest – vaselistest – tehtud mustriga. Rohkesti kanti ehteid: hoburaudsõlgi, käevõrusid, sõrmuseid ja kaelas paela või keti otsas rippuvaid rinnalehti, kaelavõrusid ning helmestest, spiraalidest ja kaurikarpidest valmistatud keesid. Meeste rõivastuse kohta on andmeid vähe, põhjuseks on arvatavasti kangast konserveerivate pronksilustuste puudumine. Oletatavasti kandsid mehed linast särki, pükse, villast pikk-kuube ja sääremähiseid. Keskaegne talurahvarõivastus sarnanes sakslaste vallutuse eelse aja omaga, kuid oli lihtsam. Pronks-

Setu mehed venepäraste särkidega, millel on püstkrae ja vasakpoolne rinnalõige ja mida kantakse vöötatult pükste peal, jalas laia säärekirjaga ja Vene tava kohaselt ilma kannata kootud sukad ning pastlad.


KULTUUR

235

Kadrina naise ja Kuusalu naise 19. sajandi keskpaiga rõivastus

Karja nooriku, Pöide naise ja Karja mehe 19. sajandi keskpaiga rõivastus

sai kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti peamiselt veisenahast valmistatud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. 18. sajandi algupoolel levis moerõivastuse eeskujul esmalt Põhja-Eestis, seejärel kogu Eesti alal vöö juurest volditud kahar seelik. Naiste riietuse üldpilti muutsid oluliselt rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupoolel muutusid üldiseks kogu Mandri-Eestis. Tallinna ümbruse talunaised hakkasid 18. sajandi keskpaiku kandma linnast ostetud pottmütsi, millel oli kõva pappalus ja mustriline siidkate, 19. sajandi algupoolel kanti seda juba kogu Põhja-Eestis. Käiste ja tanude kaunistusena sai Põhja-Eestis varasema geomeetrilise ornamendi asemel rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste kergema ülerõivana tulid 18. sajandil peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal nimetati neid abudeks). Mehed hakkasid

sajandi lõpul Põhja-Eestis kandma uuemoelist lühikest kuube vatti. Lõuna-Eestis säilitas rõivastus oma arhailise joone, uuendusi tuli 18. sajandi lõpul peamiselt kaunistustesse. 19. sajandi keskpaigani arenes ja muutus rõivakultuur kiiresti, laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused – pikitriibuline seelik, pottmüts ja Lääne-Eestis kabimüts. Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati moerõivastuse eeskujul tegema liibuva pihaga ja allääres paikneva volditud riideribaga. Meeste rõivastuses levisid vatid, kintspüksid ja vestid. 19. sajandi keskpaigast alates seostus rõivamood üha rohkem linnakultuuriga, mille tulemusel loobuti järk-järgult tavapärastest riietest. Mehed kui külarahva liikuvam osa võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Naisterõivastuses toimus veel väike areng. 1860.–70. aastail asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudu-


272

KULTUUR

AJAKIRJANDUS EESTI NSV-S 1940. aasta juunipöördega katkes Eesti ajakirjanduse loomulik areng. Nõukogude okupatsioon allutas kõigepealt raadio kui kiireima infovahendi. Trükikojad ja toimetuste vara riigistati, algas varasema perioodika revideerimine ja hävitamine. Ajalehe Uus Eesti asemel hakkas ilmuma Rahva Hääl, Päevalehe asemel Kommunist, Postimehest sai Tartu Kommunist ja Õpetajate Lehest Nõukogude Õpetaja. 1940 asutati Noorte Hääl, Sirp ja Vasar, Советская Эстония jmt leht. Ajakirjast Nädal Pildis sai Pilt ja Sõna, Varamust Viisnurk jne. Oma nime säilitas vaid punapropagandat edastama hakanud ajakiri Looming. Muudeti ka maakonnalehtede nimetusi (Virumaa Teataja – Punane Virumaa, Lõuna-Eesti – Valga Enamlane jne). Väljaanded allutati Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisele. Teisenesid perioodika sisu, suu-

nitlus ja keelekasutus, lehtedest kadusid kiriku- ja perekonnateated ning õnnetused ja mittepoliitilised sündmused, asemele ilmusid lugejate kirjad ja üleskutsed. Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse (Glavlit) volinikud teostasid nii eel- kui ka järeltsensuuri, mida avalikult eitati. Sõja puhkedes suleti peaaegu kõik ajakirjad, ajalehti ühendati (nt 4. VII 1941 Kommunist ja Rahva Hääl). Saksa okupatsiooni ajal muutus ideoloogiline vaatenurk taas. Uute okupantide range tsensuuri all ilmusid natsionaalsotsialistliku värvinguga väljaanded. Saksa sõjaväevõimule Propagandastaffel Estland’ile allus Tallinnas kakskeelne Linna Teataja. Saksa tsiviilvalitsuse loomise järel ilmus selle asemel 3. detsembrist 1941 päevaleht Eesti Sõna (trükiarv kuni 100 000, tähtsamad teated eesti ja saksa keeles). Tsiviilvalitsuse ametlik häälekandja oli Revaler

Päevalehe Rahva Hääl asutasid 1940 Nõukogude okupatsioonivõimud, sõja ajal ilmus leht Leningradis ja Moskvas peamiselt nädalalehena. 1995 ühinesid Rahva Hääl, Hommikuleht ja Päevaleht Eesti Päevaleheks.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–44 ilmunud päevalehe Eesti Sõna peatoimetaja oli algul kirjanik Albert Kivikas ja 1943. aastast ajaloolane August Oinas. Berliinis ilmus leht 1945. aasta aprillikuuni.

1940–90 ilmunud päevaleht Noorte Hääl oli Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee häälekandja, mis oli oma tippaastatel (võimude väiksema surve ajal) lugejate seas üsna populaarne.

Eesti ainus õhtuleht ilmus 1944–2000 kuus korda nädalas, see oli Nõukogude ajal Tallinna linnavõimu väljaanne. 1997. aastast on Õhtuleht ilmunud hommikuti, pärast Sõnumilehega ühinemist kandis ta 2000–08 nime SL Õhtuleht.

1948–90 Tartus ilmunud päevalehes Edasi sai käsitleda paljusid teemasid mõnevõrra vabameelsemalt kui vabariiklikes ajalehtedes. 1990 hakkas Edasi taas ilmuma Postimehe nime all.

1958–99 ilmunud Spordileht oli Nõukogude ajal populaarne leht.


Zeitung. 1942–44 trükiti kolm korda nädalas Maa Sõna. Tartus ilmus taas Postimees, milles võis kohata varakult Eesti ajakirjanduslukku juurdunud kahemõttelisust. Uutest ajakirjadest sai ilmumisloa vaid Eesti Pildileht, Loomingu numbreid tehti Helsingis. Võimude propagandat tehes kasutati manipuleerimisvõtteid, äärmuslikke hinnanguid, siltide kleepimist ja direktiivset tooni, nagu see oli Nõukogude ajakirjanduseski. Levis mõni masinakirjaliselt paljundatud põrandaalune ajaleht: Tallinnas Vaba Eesti, Tartus Võitlev Eestlane. Tallinnas tegutses 1941. aasta septembrist 1944. aasta septembrini raadiojaam Landessender Reval. 1944. aasta sügisel sattus Eesti taas Nõukogude võimu alla, stalinistlik propagandamasin taaskäivitati ja kujundati lõpuni nõukogulik ajakirjandussüsteem. 1947 ideoloogia karmistus. Ajakirjandus kui ainupartei poliitilise võitluse relv kajastas stalinlikku ideoloogiat, seal pakuti illusoorset ja kanoniseeritud maailmapilti ning kujunesid tabuteemad. Välisuudiseid vahendati ainult teadeteagentuuri TASS kaudu. Väljaande asutamise otsustas vastav parteiorgan, ilmumisloa andis selle otsuse põhjal Glavlit, kes nõudis ka näidiseksemplari. Ajakirjandussüsteem kopeeris üleliidulist süsteemi, see kujunes juhtorganite staatuse järgi: üleliidulise levikuga ajakirjandusele allusid vabariiklikud väljaanded, sellele omakorda linnade ja rajoonide ajakirjandus, eraldi rühma moodustasid ametkondlikud lehed (sh Tartu Riiklik Ülikool, mis hakkas ilmuma 1948) ja infolehed. Vabariiklikud lehed ilmusid eesti ja vene keeles 6 korda nädalas. Postimehe asemel hakkas ilmuma Edasi (1948–90). Rajoonilehti trükiti kolm korda nädalas, 1950. aastatel muudeti enamiku nimesid (nt Läänlase nimi oli 1950–56 Stalinlikul Teel ja 1956–88 Töörahva Lipp; Sakala nimi oli 1950–88 Tee Kommunismile; 1944–52 ilmus Töörahva Hääl ja 1952–88 Pärnu Kommunist; 1940–50 ilmus Saarte Hääl ja 1950–88 Kommunismiehitaja). 1953 ilmus kokku 124 kohalikku lehte, neist 62 olid masina-traktorijaamade lehed. 1955. aastast tsenseerisid rajoonilehti toimetajad ise.

Ajakirjad Ajakirjad jagunesid üldloetavateks, spetsialiseerituteks ja erialasteks, igast valdkonnast ilmus üks: kui üleliiduline ajakiri oli olemas, polnud lihtne omakeelset asutada, seetõttu ilmus Eestis 1945–55

KULTUUR

273

Nõukogude propaganda hõnguline ajakiri Eesti Naine allus Eestimaa Kommunistliku(bolševike) Partei Keskkomiteele.

Kuukirjas Pilt ja Sõna avaldati lühijutte, kunstiteemalisi kirjutisi ja päevasündmuste ülevaateid.

Noorsoo ideoloogiliseks kasvatamiseks oli mõeldud poliitiline ajakiri Stalinlik Noorus.

Populaarteaduslik ajakiri Horisont avaldab kirjutisi täppis-, loodus- ja ühiskonnateaduste ning tehnika ja ulme alalt.

Moeajakiri Siluett avaldas hooajamoe-, moeajaloo- ja kosmeetikaalaseid kirjutisi ning lõikelehte. Silueti venekeelne versioon levis kogu Nõukogude Liidus.

Satiiri- ja huumoriajakiri Pikker ilmus algul ajalehena, 1957. aastal hakkas ilmuma ajakirjana. Pikrile tegid kaastööd paljud tuntud karikaturistid, sh Hugo Hiibus, Romulus Tiitus, Heinz Valk ja Edgar Valter.


300

KULTUUR

MUUSEUMID Eestis rajati esimesed muuseumid 19. sajandil. 1802 asutati taasavatud Tartu ülikooli juurde loodusteaduste kabinet ja seda aastat peetaksegi Eesti vanima muuseumi, Tartu Ülikooli loodusmuuseumi alguseks. Hiljem arenesid selle mineraloogilistest ja zooloogilistest kogudest geoloogia(1820) ja zooloogiamuuseum (1822). 2005. aastal geoloogia-, zooloogia-, botaanika- ja mükoloogiamuuseum liideti ning moodustati Tartu Ülikooli loodusmuuseum, 2014. aastal liideti sellega ka ülikooli botaanikaaed. Muuseumi kogudes on üle 1,3 miljoni eksponaadi. 1803. aastal asutati Tartu ülikooli kunstimuuseum, selle kogudele pani aluse Johann Karl Simon Morgenstern. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti kunstimuuseumi varad Voronežisse. 1919–98 kandis muuseum Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi nime. 2014. aastast kannab Tartu Ülikooli ajaloomuuseum (asutatud 1976) nime Tartu Ülikooli muuseum, mis koondab enda alla ülikooli kunstimuuseumi, Tartu toomkirikus paikneva muuseumi, Tartu tähetorni ja vana anatoomikumi. Esimesed Eesti kultuuriga tegelevad akadeemilised ühendused Õpetatud Eesti Selts (asutatud 1838), Eesti Üliõpilaste Selts (1870) ja Eesti Kirjameeste Selts (1872) nägid oma põhikirjas ette muuseumi asutamise. Seltside kogumistöö tulemuseks olid nii Eesti kui ka eksootiliste etnograafiliste ese-

mete kollektsioonid, mis anti hiljem Eesti Rahva Muuseumile. Tallinnas kogus muinasesemeid Eestimaa Kirjanduse Ühing (asutatud 1842) ja selle kogude alusel moodustati 1864 Eestimaa Provintsiaalmuuseum. 1870 anti muuseumile raeapteeker Johann Burchardi kogu „Mon Faible” (’minu nõrkus’). Provintsiaalmuuseumi kogude põhjal asutati 1940 Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum (praegu Eesti Ajaloomuuseum) ja looduskogude põhjal Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum (praegu Eesti Loodusmuuseum). Eesti Ajaloomuuseum on üks olulisimaid Eesti maa ja riigi ajalooga tegelevaid mäluasutusi. 1952. aastast on muuseum paiknenud Tallinnas Suurgildi hoones. 2011. aastast saab vaadata püsinäitust „Visa hing”. 1975 anti muuseumi haldusesse Maarjamäe loss. Maarjamäe lossiansambel on Tallinnas kõige terviklikumalt säilinud suvemõis. Loss on ehitatud Peterburi krahvi Orlov-Davõdovi tellimusel (valminud 1874). Eesti Ajaloomuuseumi kogudes on 343 975 museaali (2014). Baltisaksa ja vene seltside ajaloo- ja arheoloogiahuvi tõttu hoogustus muuseumide rajamine maakonnalinnadesse: 1863 asutati Narva, 1865 Saaremaa ning 1896 Pärnu muuseum. Need muuseumid tegutsevad ka praegu. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) asutamise otsene ajend oli Jakob Hurda surm 1906. aastal. Hurt oli suutnud rahvaluule kogumisele innustada ligi

Eesti Rahva Muuseum paiknes 1922–44 Raadi mõisa härrastemajas


KULTUUR

301

Maarjamäe loss avati 1987 Eesti Ajaloomuuseumi filiaalina

Kadrioru loss oli 1920. aastail ja 1946–91 Eesti Kunstimuuseumi peahoone

1400 kaastöölist, tema kogud sisaldasid rohkem kui 261 000 üksust rahvaluulet (kõigist liikidest). Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks asutati 1909 Eesti Rahva Muuseum. Selle asutamise järel läksid paljud noored maale vanavara koguma ja oma juuri otsima, et leida minevikust midagi, mille üle uhke olla, ning tõestada maailmale, et eestlased on kultuurrahvas. Kogumistöö eestvedajad olid Oskar Kallas ja Kristjan Raud. 1922. aastal asusid ERM-i etnograafia- ja kultuuriloo osakond Raadi mõisa hoonesse, arhiivraamatukogu paiknes Tartu kesklinnas. 1928. aasta detsembris avati Raadi mõisahoone kahes toas nn hõimurahvaste osakond. Tartu kõrval kujunes kogumistöö keskuseks ka Tallinn, kus 1919 moodustati Eesti Rahva Muuseumi osakond, millest sai hiljem iseseisev Tallinna Eesti Muuseum ja mis 1928 nimetati Eesti Kunstimuuseumiks. 2006. aastal avati Kadriorus Eesti Kunstimuuseumi uus peahoone – Kumu kunstimuuseum. 2008. aastal tunnistas Euroopa Muuseumi Foorum Kumu Euroopa parimaks muuseumiks ja muuseumide aastaauhinna võitjaks. 2016 moodustati Kumu kunstimuuseumist, Kadrioru kunstimuuseumist, Mikkeli muuseumist, Niguliste muuseumist ja Adamson-Ericu muuseumist Sihtasutus Eesti Kunstimuuseum. Muuseumide ajaloos on olnud oluline August Pulsti tegevus: ta osales Eesti Kunstimuuseumi, Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Tori muuseumi rajamisel ja juhatamisel. Esimesed vanavara korjamise kogemused sai Pulst üliõpilasena Eesti Rahva Muuseumile esemeid kogudes. Tema ind päästa

„hävivat muinsust” oli raugematu ja tänu sellele on Eesti Rahva Muuseumi esemekogu rikkam ja arhiiv huvitavam. 1920.–30. aastail asutati hulk koduloomuuseume ja erialamuuseume, sh Tartus Eesti Tervishoiu Muuseum (1922; taasavati 1980 Tallinnas), Tallinna Linnamuuseum (1937), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (1924, sai alguse helilooja ja organisti Peeter Süda pärandi kogumiseks 1924 asutatud ühingust, mis 1931 nimetati Muusikamuuseumi Ühinguks). Teatrikogude aluseks on näitleja ja näitejuhi Heino Vaksi pärand. 1941 liideti Muusikamuuseumi Ühingu ja Teatrimuuseumi Ühingu (asutatud 1937) varad ning moodustati Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (ETMM). 2005. aastast on muuseum andnud välja arhiivimaterjalidel põhinevat elulooraamatute sarja „Elavik”. Muuseumil on üle 800 000 museaali. Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu kunstimuuseum (2006, arhitekt Pekka Vapaavuori)


KULTUUR

340

XXV Laulupidu ÜhesHingamine (2009)

LAULU- JA TANTSUPEOD LAULUPEOD Laulupidudel on olnud oluline osa eestJohann Voldemar Jannseni juhitud lauluselts Vanemuine. Üldlaulupeol osales 46 laste rahvusliku eneseteadvuse ärkamisel, ühtekuuluvustunde alalhoidmisel meeskoori (neist üks oli sakslaste koor), ning Eesti iseseisvuse taastamisel. kokku 822 lauljat, ja 5 puhkpilliorkestrit, milles mängis 56 pillimeest. Esimese lauluKesk-Euroopa maades korraldati 19. peo laulud olid valdavalt tõlgitud saksa sajandil mitmel pool kooride ühislaulmisi – laulupidusid. Baltimaades pidasid keelest. Eesti algupära olid ainult AlekTallinnas 1866 kohalikud sakslaste meeskoorid laulusander Kunileidi „Sind surmani” ja „Mu toimunud sakslaste pidusid Tallinnas (1857 ja 1866), Riias laulupeo mälestusmünt isamaa on minu arm”, mõlema laulu sõnad (1861) ning Tartus (1868). Nende eesoli kirjutanud Lydia Koidula. Lauldi ka kujul hakkasid ka eestlased piirkondlikke Soome helilooja Friedrich (Fredrik) Paciuse laulupidusid (laulupühi) korraldama. laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mille sõnad oli kirjutanud Jannsen. Esimene neist toimus 1863 Saaremaal IV üldlaulupeol (1891) lisandusid osaAnsekülas, seejärel peeti 1865. aastal laulupidu Jõhvis, 1866 Simunas ja 1867 lejatena segakoorid ja keelpilliorkestrid, VII-l (1910) lastekoorid, X-l (1933) naisUulus. Rahvustunde tõusuga kujunes vaikoorid, XV-l (1960) poistekoorid ja rahvamuerksamate eestlaste seas üle-eestilise pilliorkestrid ning XVI-l (1965) sümfoonialaulupeo soov. Esimene ülemaaline lauluorkestrid (dirigendid Neeme Järvi ja Heino Rinnamärk pidu toimus Tartus 18.–20. VI 1869. LauluRannap). Kuuel esimesel peol toimusid võistuI Eesti peomõtte algatajaks ja peo korraldajaks oli üldlaulupidu laulmised ja -mängimised. 1896 Tallinnas


peetud VI laulupeol sai laul „Mu isamaa, mu õnn ja omakultuuripidu „Ilopüha”. Esimene raadioülekanne rõõm” rahvushümni tähenduse, seda lauldi paljatehti 1933. aasta X laulupeost. päi ja püsti seistes. I, II, IV ja V üldlaulupidu peeti Esimeste laulupidude loa saamiseks tuli need Tartus, iseseisvuse saavutamise (1918) järel sai pühendada tänupidudena tsaarivõimule, Nõuüldlaulupeo paigaks pealinn. Lauljaid ja pillikogude ajal politiseeris laulupidusid tugemehi lisandus aastatega üha enam, samuti vasti keskvõim. Vahetult enne 1950. suurenes peokavas Eesti heliloojate looaasta laulupidu vangistati selle üldmingu osatähtsus, 1879 esitati II üldjuhid Alfred Karindi, Tuudur Vettik laulupeol juba kuus Eesti autorite laulu ja Riho Päts. Esinejate hulka pandi ning 1923 toimunud VIII peol lauldi ka vene koorid, Nõukogude armee ainult Eesti laule. Täienes ka dirigenkoor ja kaevurite koor ning repertide rida, pasunakoore juhatasid III–VII tuaari lisati nõukogulikke laule. Laululaulupeol David Otto Wirkhaus, VIII-l peotraditsiooni lõpetamiseks kaotati 1933. aasta X üldEduard Knude ja Georg Reder ning seelaulupeole pühendatud pidude nummerdus, see taastati 1990 ühekroonine hõbemünt peetud XXI laulupeoga. XV üldlaulujärel kuni Teise maailmasõjani Raimund Kull. Pärast Eesti Vabariigi kehtestamist peoks (1960) rekonstrueeriti kogu lauluhakkas laulupidusid korraldama Eesti Lauljate väljak ja ehitati uus laululava, mille põhjatornis Liit (asutati 1921) ning üldlaulupidu otsussai süüdata laulupeotule. Pidustusi kandis tati korraldada iga viie aasta järel. esimest korda üle televisioon. Laulupeo saja-aastaseks saamise puhul 1923. aasta üldlaulupeol esitati esimest korda Mihkel Lüdigi laulu „Koit”, ja see korraldati 14.–15. VI 1969 Tartus üldpeo on 1969. aastast olnud iga laulupeo avaeelkontsert, millel osalesid, nii nagu esipala, mille lõppedes süüdatakse laulumeselgi üldlaulupeol, ainult meeskoorid ning puhkpilliorkestrid. Üldlaulupidu peo tuli. Raimund Kulli bravuurmarssi „Kodumaa” (1929) on mängitud kaheksal toimus Tallinnas 27.–29. VI 1969 ja selle üldlaulupeol. Gustav Ernesaksa laulu „Mu külaliste hulgas oli ka Soome peaminister isamaa on minu arm” (1944) on lauldud XII 1969. aasta juubeli- Mauno Koivisto. EKP juhtkond oli peo laulupeol ning hiljem iseseisvuse taastamirahvuslike meeleolude tõttu rahulolematu, laulupeo märk seni kavaväliselt laulupidude lõpuloona ja sest repertuaari kuulus väga palju Eesti heliloojate loomingut ja liiga vähe lauldi vene keeiseseisvusliikumise sümbolina. Ametlikult oli see 1990–2014 taas ühendkooride kavas. 1928 toimules ja Leninit ülistati vähe. nud IX laulupeoks ehitati uus laululava Tallinna Koorifestivaliga Tallinn ’75 seondunud XVIII lauluväljakule, rahvatantsijate osalusel peeti siis ka üldlaulupeol osales palju väliskoore, pärast kümne1938. aasta XI üldlaulupeo õhuvaade

Gustav Ernesaks 1969. aasta juubelilaulupeo üldjuhina

KULTUUR

341


KULTUUR

344

Tantsupidu „Meri” (2009)

TANTSUPEOD Eesti Vabariigi loomise ajaks olid muistsed tavandija meelelahutuslikud rahva- ehk talupojatantsud enamikus Eesti piirkondades (peale Saaremaa ja Setumaa) moodsamate seltskonnatantsude poolt kõrvale tõrjutud. Võimlemisõpetaja Anna Raudkats hakkas 1913. aastal tegema vanade tantsude kogumise retki ja nende tulemuste põhjal avaldas ta 1926. aastal rahvatantsude kirjelduste kogumiku „Eesti rahvatantsud”. See pani aluse hilisematele samalaadsetele töödele ja selles oli esitatud ka esimese autoritantsu „Tuljak” kirjeldus. Anna Raudkats oli II Eesti mängud (1939)

loonud selle tantsu Karl Ferdinand Karlsoni sõnade ja Miina Härma viisi järgi ning see tants on saanud laulu- ja tantsupidudel väga populaarseks palaks. Üldtantsupidude tegemise mõtet mõjutas oluliselt 1869. aastal alguse saanud üldlaulupidude korraldamise tava. Erinevalt üldlaulupidudest, mille puhul on olnud olulisel kohal eestlaste ühtekuuluvustunne ning iseseisvuse saavutamine ja selle hoidmine, on üldtantsupeod eeskätt suurejoonelised rahvalikud meelelahutusüritused. Need aitavad alal hoida olulist rahvakultuuri tava ja seda edasi arendada.


Juba IX (1928) ja X üldlaulupeole (1933) Tantsupidude peamiseks eestvedajaks ja lisandusid ka tantsuesitused, mille nimed tantsuseadete loojaks tõusis Ullo Toomi. olid vastavalt „Ilopüha” ja „Jaaniõhtu”. Oluliselt tähtsaks sai tema koostatud, Nende korraldajad ja neis osalejad olid 1953. aastal ilmunud kogumik „Eesti rah1919. aastal asutatud Ülemaalise Eesti vatantsud”. Nagu 1950. aastate üldlauluNoorsoo Ühenduse liikmed. Üldtantsupidusid, varjutas ka tantsupidusid järsult pidude alguseks peetakse 1934. aassuurenenud parteipoliitiline surve ja reptal toimunud I Eesti mängude tantsu- ja resseerimine. Tagandatud Toomi kutsuti võimlemispidu. Selle kavasse kuulus siiski vahetult enne 1950. aasta peo algust II Eesti mängude olude sunnil üldjuhiks tagasi. kolm rahvapärast tantsu, mida juhenmärk dasid Ernst Idla ja Ullo Toomi. II Eesti Peale folkloorsete tantsude võeti mängud peeti 1939. aastal Kadrikavva ka autoritantse ja kindlasti pidid tantsijad esitama teiste NSV Liidu oru staadionil. Ka kolmas tantsupidu (1947) toimus Kadrioru staadionil, rahvaste tantse. 1955. aastal sai peoneljas pidu (1950) peeti Lauluväljakul paigaks Komsomoli-nimeline staaning kõik järgmised üldtantsupeod on dion (praegu Kalevi staadion). Prookorraldatud Kalevi staadionil. Kolmas videaegse vihmasaju tõttu lubati seal kuni kuues ja kaheksas tantsupidu kandõrna staadionimuru hoidmiseks treesid ametlikult rahvakunstiõhtu nime. ningupäevadel tantsida ainult paljajalu. Alates 1947. aastast peo lahti leelota- III koolinoorte laulu- ja Aujuhiks kutsuti tagasi ka põlu all olnud tantsupeo märk Anna Raudkats. Peale segarühmade esinud Laine Mesikäpp jätkas seda tava nesid nais- ja lasterühmad. Kava põhiosa kuni 1990. aastani. Peale tantsijate on peol osalenud ka laulukoorid, rahvapilliorkestrid moodustasid autoritantsud. 1960. aastal toimunud, rahvaste sõprust kajastaval ja kolhoosija üksikesinejad. Nõukogude ajal riiklikult suunatud rahvakulpulmana lavastatud VI tantsupeol osalesid rahvatuuri puhul peeti oluliseks tantsupidude suuremuusikute saatel ainult tantsijad ja võimlejad, joonelisust ja esinejate kollektiivsust, üksikettelaulukoore enam osalemas ei olnud. 1963. aastal astete osatähtsus oli väike. Tantsukavade põhiosa toimus VII tantsupidu, mida ametlikult nimetati moodustasid pärimustantsude töötlused ja autoriEesti NSV esimeseks rahvatantsupeoks, ja see tantsud. pidu peeti laulupeost eraldi.

II Eesti mängud (1939)

Eesti NSV esimene rahvatantsupidu (1963)

KULTUUR

345


372

KULTUUR

EESTI RÕIVAMOOD Eesti rõivastuskultuuri edendajad on saanud tuge nii traditsioonide väärtustamisest kui ka koolkondlikust järjepidevusest. Loomingu eksponeerimise võimaluste ning moevaldkonda panustanud loomeinimeste ja institutsioonide tegevuse poolest võib eristada kolme ajajärku: kiiresti moderniseeruva Eesti Vabariigi rõivamood, Nõukogude suletud süsteemi moekunst ning ümberkorraldatud majandus- ja haridussüsteemiga turumajandusliku Eesti moelooming. Traditsiooniliste tarbekunstialade nimistusse lisati mood kui tekstiilikunsti alaliik sotsialistliku realismi kaanonitest eemaldumise ajajärgul. Nii unikaalloomingut kui ka moetööstust ja -kommunikatsiooni hõlmava valdkonna ajaloo kaardistamise teeb keeruliseks temaatika mitmetahulisus, rohkesti on ka erinevaid termineid. Sõjaeelses Eestis olid käibel sellised mõisted nagu rätsepakunst ja rõivastus- ehk rõivakunst ning Nõukogude perioodil rõivastusemood, kostüümikunst ja moekunst, siirdeperioodil aga võeti kasutusele sellised toodete väljatöötamisele ja produtseerimisele suunatud terminid nagu rõivadisain ja moedisain. 21. sajandi märksõnadeks on eksklusiivmood, jätkusuutlik ehk kestlik moedisain ja loovettevõtlus.

järjepidevusele aluse pannud erialaõppejõuna, Juse esimese iseseisva moealbumi „Moed 1948–1949” ja õpiku „Figuur ja mood” koostajana ning Leitu tundliku joonekäsitlusega akvarellide autorina. Peale Leitu tegutsesid pärast sõda paguluses ka Saksamaal moeateljeed pidanud Karin GrabbyMatthiessen-Baritsch ning Kanadas moeinstituudi avanud Ellen Peterson, kes korraldas 1990. aastal menukad modelleerimiskursused.

Moderniseeruva Eesti Vabariigi rõivamood

Nõukogude süsteemi moekunst

Kuna 20. sajandi alguskümnendite sotsiaalsete ümberkorralduste käigus pandi üha suuremat rõhku linnamoelisele rõivastusele, kasvas individuaaltellimusi pakkuvate rätsepmeistrite ja õmblejate hulk. Vajalikud ametioskused omandati nii naiskutsekoolides kui ka Riigi Kunsttööstuskooli õppetöökodades või välisriikides praktiseerides. Jõudsalt arenes omamaine kehakatte- ja nahatööstus. Moeteabe leviku kanaliteks olid nii võõrkeelsed ajakirjad kui ka kohalike trükiväljaannete käsitöö- ja moerubriigid. Pöördeliste ajaloosündmuste eelõhtuks oli kohalik rõivamood jõudnud rahvusvaheliselt arvestatavale tasemele. 1930. aastatel kaasasid pealinna moeateljeed konsultantideks kunstikooli Pallas taustaga lavakostüümide loojad Karin Siim-Juse, Natalie Mei ja Silvia Leitu, kes olid kujundanud naisteajakirjadele moelehekülgi. Kõik kolm andsid kohalikku rõivastuskultuuri olulise panuse – Mei 1940. aastatel koolkondlikule

Sõjajärgne moelooming jõudis avalikkuse ette professionaalsete kunstnike koostatud ning kujundatud moe- ja käsitööväljaannete vahendusel (Moealbum 1952–57, Käsitööalbum alates 1955. aastast, Siluett 1958–92). Rõivamoodide kujutamise oskusele pandi suurt rõhku kunstikõrgkoolis, kus oli olemas kaks osaliselt põimunud tarbekunstiharu: kostüümi- ehk moekunst ja tekstiilikunst. Esimene oli suunatud rõivamudelite ja -kollektsioonide, sh ka estraadikostüümide ning silmkoeliste esemete kavandamisele, teine aga ruumitekstiilide, kangamustrite ning käsitsi maalitud rättide ja kangakupongide kunstilisele kujundamisele. Kunstitoodete kombinaadis teostatud autorisarjade ja väiketiraažide autoriteks olid mõlema suuna esindajad, kuid moeloojaid tarbekunstinäitustel osalejate nimekirjas tekstiilikunstnikest ei eristatud. Eesti moekunstnike tugevaimaks küljeks peetakse 1950. aastatel silma-

Huvitav  žurnaal (kevad, 1937)


paistva taseme saavutanud moejoonistust (Melanie Kaarma). Käekirja poolest erinesid üksteisest Tallinna Moemaja kunstnikud, kellele olid peamiseks loominguväljundiks nende autorikollektsioone tutvustavad moedemonstratsioonid. Maitsekalt kujundatud ja läbimõeldud lõikelahendusega näidiseksemplarid jõudsid nii üleliidulistele moekonkurssidele, rahvusvahelistele messidele kui ka tööstuskunsti näitustele, kuid harvemini tarbijate kätte. Konkurentsivõimeliste kaupade tootmist pidurdas süsteemi puudulik tootmis- ja toorainebaas. Autorilooming sai näitusekunsti staatuse 1980. aastate keskel: nii moeillustratsioon kui ka käsitrükitehnikas teostatud või maalitud kangas osutusid emotsionaalselt väljendusrikkaks kunstialaks, kuid sellekohased väljapanekud jäid üksikute kunstnike algatusel teoks saanud juhuslikeks ettevõtmisteks. Vabaloominguga esinesid näitustel vaid mõningad 1970. aastate keskel erialaõppe lõpetanud moekunstnikud: Mari Kaarma, Sirje Eelma ja Viive Noor. 1985. aasta kevadel toimus esimene suurem ja üldsuse tähelepanu pälvinud ülevabariigiline rõivakunstinäitus, millel osales üle 50 kunstniku ja umbes paarsada tööd, sh ka tööstuskunstnike loodud kangad ja rõivakomplektid. Peagi hakati korraldama näitusi, etendusi, seminare ja konkursse hõlmavaid moepäevi ja -festivale. Piiride avanemine tõi Tallinna rahvusvahelise ajakirjanduse ning võimaldas luua sidemeid lääneriikidega.

Eesti mood peale iseseisvuse taastamist Üleminek majanduslikust ning ideoloogilisest tsentraliseeritusest vabaturumajandusse ning ühtlasi infoühiskonda ei toimunud sugugi valutult. Siirdeaeg tõi kaasa kohanemisraskused. Tagasilööke esines nii salongi- ja müüginäitustele kui ka väiketootmisele orienteeritud eraettevõtjatel ja institutsioonidel. Moekunstnikele tööd andnud suuremad ettevõtted läksid erakätesse, Tallinna Moemaja lõpetas senisel kujul aastakümnetepikkuse tegevuse. Valdkonnal oli end raske positsioneerida just seetõttu, et tuli ümber mõtestada moelooja roll ühiskonnas. Raske oli ideid teostada ja müüa. Sarnaselt sõjajärgse olukorraga oli parem stardipositsioon neil, kes avatud ühiskonnas kiiremini kohanesid (nt Ivo Nikkolo) või kes põlvkonnavahetuse käigus tegutsemist alustasid.

Mitmest ulatuslikust üleminekuperioodist hoolimata on õnnestunud Eestis säilitada nii omamaine moetööstus kui ka loovettevõtlus. Valdav osa praegusest moedisainist sünnib väikestes ateljeedes, kus unikaalsete kavandite autoril tuleb olla ühes isikus nii teostaja, klienditeenindaja kui ka ärijuht. On neid, kes teevad ainult pidulikku moodi (Aldo Järvsoo, Riina Põldroos, Lilli Jahilo, Kristiina Viirpalu), ja neid, kes argist või mõlemat (sh Katrin Kuldma, Tiina Talumees, Liisi Eesmaa, Jaana Varkki, Ülle Pohjanheimo). Eksklusiivmoe kõrval pöörab tähelepanu elukeskkonnast hoolivale disainile Reet Aus. Kontseptuaalse moe esindajatest on enim silma paistnud Marit Ilison. Võimsalt on uuesti esile tõusnud moeillustratsioon. Osa moeloojaid on haaret laiendamas välisnäitustel, messidel ja moenädalatel, aga ka rahvusvahelisel turul, sh Aasia riikides (Roberta Einer, Xenia Joost, Ragne Kikas). Ehkki moeetenduste korraldamine on ettevõtmisena kulukas ja sponsorite leidmine vaevaline, kinnistavad oma nime moeajalukku eelkõige need, keda ajakirjandus seoses etendustega või näitustel esinemise tõttu regulaarselt esile tõstab. Mahukaim kaasaegse moeloomingu näitus Kaamos toimus 2013. aastal. Erialase tegevuse tunnustuseks on korra aastas antav Kuld- ja Hõbenõela auhind. Eesti mood näib olevat piisavalt elujõuline. Edukuse võtmeks võib pidada julgust olla omanäoline ja uuele avatud, kuid samas ka kultuuripärandile toetuv. Unikaalmoe näitus „KAAMOS – Eesti mood täna”, ETDM, 2013

KULTUUR

373

Eesti Vabariik 100  

„EESTI VABARIIK 100” on väärtuslik teatmeteos, tähistamaks meie vabariigi 100. sünnipäeva. Tegemist on kõige kaasaegsema Eestit käsitleva ra...