Neutraalsusest Intervjuu Jevgeni Zolotkoga
Rael: Kuidas sa üldse kunstnikuna töötad? Millised on sinu meetodid neid keskkondi genereerides? Kui sa hakkad mõne uue installatsiooniga tööle, siis kuidas see protsess välja näeb?
Rael Artel: Sa oled õppinud skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja siis Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris. Skulptuur on ju tavaliselt mingisugune objekt, mis seisab keset tuba. Kuidas sa üldse jõudsid kogu ruumi hõlmavate totaalsete installatsioonideni?
Jevgeni: Ma arvan, et nagu igal teisel kunstnikul: tekib eelkujund, mis on kõne keskkonnast väljaspool, mis ei ole emotsionaalne ja mis on täiesti terviklik. Tead, nagu lapsel – laps ei oska veel rääkida, kirjutada, joonistada ja tema jaoks on tõesti maailm väga terviklik. Tegelikult ta ei tea, kas ta kõnnib tee peal või tee kõnnib tema all, kus lõpeb tema käsi ja kus algab puu… Laps vaatab maailma terviklikult, fookus puudub. Samamoodi tekib peas mingi omamoodi akord, mis on alguses arusaamatu ja väljendub hoopis mingis rahutuses. Siis hakkad kirjutama, teed seda esialgu automaatselt, automatistlikult. Kirjutad ja kogud materjali ja see on esimene asi, millega sa täpsustad või vägisi tirid seda kujundit kõne valdkonda. See on esimene reduktsioon, et kujundit konkretiseerida.
Jevgeni Zolotko: Ma väga ei mäletagi, kuidas ma esimene kord hakkasin mõtlema oma tööst kui ruumilisest tervikust. See polnud minu otsus, pigem üks hetk tuli välja selline objekt, mis hõlmas ruumi, ja see protsess oli kõik kuidagi loomulik. Ilmselt objektist arenes mingi jutustus, teostesse tekkis rohkem kirjanduslikku alget ja võib-olla see oligi põhjus, miks oli vaja ruumi minna. Ruumi minna just selles kulgemise või läbimise mõttes. Et ei ole puhtalt ühe korraga kogetav ruum, vaid pigem ruum, kus inimene läbib mingisuguse teekonna… Tahtsin vaatajale tekitada teekonda või jutustust, kus lausel on algus ja lõpp. Ja niimoodi need asjad läksidki ruumi, milles mina töötan justkui dramaturgina. 1
Lõpuks tekib sellest loogiline tekst. Ma räägin väga abstraktselt, see on iga kord erinev, kuid alati on tulemuseks tekst, mis on juba keele reeglite järgi üles ehitatud. Nüüd on fookus juba konkreetsem. Kirjutan nii kaua, kuni ma saan aru, et edasi kirjutada on viljatu ja tahaks midagi visualiseerida. Järgmine etapp võib olla joonistamine, võib olla arvutis mingisuguste ruumide loomine ja visuaalse materjali otsimine. Ühesõnaga, kõne lõpeb ja tööle hakkab visuaalne maailm. Hakkan otsima vastet verbaalsele materjalile, toimub omamoodi parafraseerimine. Lõpuks ma joonistan, joonistan nii palju ja nii täpselt kui võimalik, ja siis jällegi tekib hetk, kus ei ole mõtet enam joonistada, tuleb juba reaalses ruumis tööle hakata. See on nagu joonistamine, kui sa ei oska veel – sa tahad vihiku viimasele leheküljele kera joonistada. Joonistad ringi ja näed, et see ei ole kera moodi. Joonistad seda ringi veel ja veel ühe ja sama koha peale. Sa tahad, et see oleks ümmargune, aga sa lihtsalt ei oska, ei tunne joonistamise reegleid. Ja mida laps intuitiivselt teeb? Ta vajutab aina tugevamini ja siis vajutabki lõpuks sellest lehest läbi ja teeb augu. Intuitiivselt ta lahendabki selle ülesande, teeb lihtsalt augu paberisse ja jõuabki ruumi. Umbes samamoodi on selle visuaalse etapiga – sa joonistad ja joonistad ja lõpuks pead lihtsalt selle augu tegema, alustama tööd juba füüsiliste esemetega. Tundub, nagu oleks kõik need etapid nii pingelised ja kõik detailid juba läbi mõeldud ja nüüd oleks vaja ainult mõelda, mis pikkusega kruve osta. Aga see pole nii! Päris töö alles algab, kui hakkad kavandit teostama. Ükskõik kui täpselt sa oled asja kavandanud, reaalses ruumis läheb ikkagi väga palju kaduma. Neid kahte esimest etappi võiks võrrelda peolaua ettevalmistamisega. Kujuta ette, et sulle tulevad külalised: paned kõik toidud ja lilled välja, paned muusika mängima, teed uksed-aknad lahti. See teostamise moment on just see, kui sul on kõik valmis. Külalised peaksid tulema ja sa ootad, kas nad tulevad või mitte. Ootad, kas see, mida sa
mõtlesid, hakkab kõlama reaalses ruumis… Märkad, et asi ei tööta, kuid töö käib juba kunstisaalis, pööningul või keldris, aeg hakkab seadma piire. Kogu see ideeline kompositsioon, suurepärane struktuur lihtsalt laguneb su silmade all… Siis tuleb n-ö reaalajas teha otsuseid ja leida mingi lahendus, mis töö uuesti elama paneks ja esialgse terviku taastaks. Minu jaoks ongi viimasel minutil otsustamine ja n-ö reaalajas luule kõige tähtsam etapp. See on iga kord nii. Kõige parem võrdpilt sellele olukorrale on lugu, kuidas me isaga tuulelohet ehitasime. See oli väga suur ja keeruline asi, ehitasime seda kuu aega. Lohel olid draakonid peal ja kõik puha. Ma olin väike poiss ja lohe oli minu suurune. Ühel päeval läksime põllule. Oli tugev tuul ja isa ütles, et võta nöör ja jookse võimalikult kiiresti. Ma jooksin, isa lasi lohe lahti, see võttis tuule alla ja läks üles. Lohe tõmbas mul käe veriseks. Ma mäletan, et ma jooksin ja nutsin hirmust ja valust. Kuid siis juhtus tuulevahetus ning lohe kukkus maha ja läks katki. Ja siiani mul on tunne, et iga kord, kui ma alustan oma tööd, mõtlen ma need etapid läbi, maalin sinna draakonid ja siis hakkan jooksma. Aga võib-olla see ei lähegi lendu, võib-olla see ebaõnnestub. Kõige tähtsam ongi jooks, mitte draakonid lohe peal. Rael: Sa räägid hästi palju oma lapsepõlvest. Mulle näib, et sul on palju mälestusi ja mälupilte endast väikese poisina. Kas „Leiguse“ projekt on ka pilt lapsepõlvest? Jevgeni: Ei, „Leigus“ ei ole kindlasti konkreetselt minu lapsepõlvega seotud. See ei ole autobiograafiline, ma ei arva et minu minevik peaks kedagi huvitama. Küll aga arvan, et lapsepõlv kui puhtuse ja avatuse aeg on see materjal, millel mu looming baseerub. Ma tahan seda näidata ja sellest rääkida. Rael: Millest „Leiguse“ projekt jutustab? Milline oli see käivitav jõud, millest su 2
3
4
tööprotsess algas? Miks see mõiste üldse laiendada leigust metafüüsilisele tasandile – tähtis on sinu jaoks? minu jaoks on see mingisuguse neutraalsuse olukord, tasakaalu olukord. Otsustamatuse Jevgeni: Parimad projektid saavad alguse olukord. Fenomene on nii palju, mis sellega sellest, et keegi helistab sulle ja ütleb, kokku lähevad ja millest ma tahaksin rääkida. et tee midagi. See on tõesti parim variant. See mõjub kunstnikele väga hästi või Rael: Miks need fenomenid sind huvitavad? minule vähemalt küll. Üks asi, et see on Miks sind huvitab see, et pole soe ega tähelepanu. Noh, kuid sind just nagu külm, pole see ega teine? täitematerjaliks kuhugi näituseprogrammi auku ei tellita… Ausalt öeldes, kui sellist Jevgeni: Sest ma kogen seda väga palju. kutset ei oleks, siis ma ei teekski midagi. Mulle tundub, et terve elu käib sellises See on võib-olla karm asi, see ei ole väga tonaalsuses, nii minu ümber kui ka minu romantiline. Vanasti kirjanikud kirjutasid sees. On väga vähe täiesti valgeid ja musti sahtlisse ja kunstnikud maalisid oma olukordi. Protsentuaalselt on inimese öökappi… Aga mina ei saa endale sellist elus halli või sellist hämarat ilma nagu asja lubada. Kui ma töötan ruumiga, on meil praegu siin talvel, palju rohkem kui mul vaja konkreetset tellimust. Kui mul lauspäikest. Võib-olla selles hallis ajas pole seda ruumi, siis ma võin ükskõik mida toimuvadki kõige tähtsamad asjad. Mitte mõelda või endast välja pigistada, aga dramaatilistes aegades või, vastupidi, tavaliselt on see viljatu tegevus. Impulsi õnnepäevades, vaid just selles hallis ma sain, jah, sellest kutsest. igapäevases olukorras… Pidevalt tehakse Muidugi mul on materjali, millega ma mikrootsuseid ja kogumassina tundub kõik töötan, teemasid ja kujundeid tagavaraks. hall, nagu ei toimukski midagi. Tegelikult Mingi kogus materjali on mul alati olemas, paljud mikrootsused määravad, mis aga see aktiveerub ainult siis, kui mul on juhtub. konkreetne ruum ja aeg. „Leigus“ on väga loogiline käik pärast pööningut. Mõte Rael: Sa räägid palju hallusest, igavusest, ühetoonilisusest, monotoonsusest, „Leigusest“ sündis juba siis, kui ma tegin tavalisest. Mulle tundub, et sa väga „Asju“. Nii tavaliselt ongi. See on nagu intensiivselt mõtled selle peale. Kui sa metsas: korjad marju, ühe võtad kätte ja juba näed teist, mida järgmisena võtta. oled nüüd nende neutraalsuse uuringutega Aga millest see töö räägib? Enne sinuga üksjagu tegelenud, siis kas sa oled midagi huvitavat ka avastanud või leidnud kokku saamist ma mõtlesin, mida sellisele küsimusele vastata. Millest seetöö räägib? või leiutanud? Ma ei oska vastata. Üldse, ma võib-olla saan seda öelda vahetult enne oma surma – Jevgeni: Uuringud on väga suur sõna… See et millest ma üritasin rääkida. See ei ole on hea küsimus… Ma olen pigem kaotanud… selline positsioon, et ma olen hull ja ei tea, Rael: Mis sa oled kaotanud? millest räägin. Ei, mitte midagi sellist. Ma lihtsalt ei taha valetada, soovin olla täpne oma vastuses. Ma tean, millest see räägib, Jevgeni: Süütuse mõnes mõttes… aga kui ma üritan seda sõnadesse panna, Hahahahaa, see on muidugi hea vastus maksumaksjale… siis ma eksin iga kord. Leigusest räägib. Rael: Kas see tähendab, et sa räägid temperatuurist?
Rael: Mind huvitab see, kuhu sa ise triivid. Sa oled palju rääkinud, kuidas igavus on potentsiaal ja hall ilm su lemmikilm või meeleseisund. Sa töötad sellega, mis üldiselt tundub mõttetu, võimalikult
Jevgeni: Temperatuurist just, mis ei ole kuum ega külm – on soe, leige. Me saame 5
vähe vaatemänguline ja konkreetselt defineeritav. Kas sellega tegelemine kannab sind mingis suunas…
Jevgeni: Ega vastupidi. Midagi neutraalset. „Asjade“ juures töötasin puhtalt materjaliga. Ma püüdsin selle töö käigus välja selgitada, kuidas materjaliga töötada. Et kas ma tõesti Jevgeni: Kui vastata sellele formaalselt, ekspluateerin asju oma eesmärkidega või et mis on muutunud minu töös seoses mitte… Ma üritasin seda vältida. Asjade neutraalsusehuviga, siis ma näen, et ma neutraalsusest tuli selline küsimus, et mida ei mõtle üldse, kuidas mu asjad suhestuvad see neutraalsus eetilises mõttes, inimeste kunstiajalooga ja kunsti valdkonnaga. Ma maailmas tähendab. Ja tegelikult see on ausalt öeldes ei arvagi, et ma seda väga mind raputanud. Ma võtsin Piibli lahti ja peaksin kunstiga siduma. See on võib-olla leidsin seal kirjakoha: “Aga nüüd, et sa lihtsalt nii tolereeriv keskkond, kus saab oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan endale lubada kõike ja kust keegi sind välja ma su välja oma suust” (Ilm 3:16). See ei viska. Kui mul aastaid varem oli mingi hakkas kummitama ja ma hakkasin kokku esteetiline vaatepunkt ja väärtused, siis puutuma igasuguste asjade ja nähtustega, tänaseks olen aru saanud, et mind ei huvita mis panid mind mõtlema leiguse seisundi esteetilised väärtused. Ei huvita, sest peale. neutraalsuse teemaga tegeledes ja sellele adekvaatset keelt otsides ma jõudsin mingi Rael: Lugesin seda kirjakohta su Kulka elementaarse realismini. Sa paned eseme taotlusest… välja kunstisaali ja see ese tähendabki ennast ja sa ei muuda seda. Olukord on Jevgeni: Kuidas sa nägid mu taotlust? minu jaoks üks ja sama: olgu Duchamp’i pissuaar kas tualetis või kunstisaalis, see Rael: Meil on muuseumis olemas kõik jääb ikkagi samaks asjaks. Ma tean, et kehtivate lepingute taotlused… Kui ma see elementarne realism on kõik väga seda kohta lugesin, tekkis mul küsimus, amatöörlik terminoloogia. Ma hakkasin asju kas sinu loomingut võiks määratleda kui vaatama n-ö vahetult, mitte üritades neid kristlikku kunsti? kasutada. See oli „Asjade“ tuum. Ma sain sellest aru seal pööningul. Jevgeni: Mida sa kristliku kunsti all mõtled? Kas traditsiooni? Rael: Kas „Leigus“ on kuidagi seotud „Asjadega“, ja kui, siis millisel moel Rael: Võimalusi mõelda on mitmeid. Ma haakub siinne installatsioon paar aastat arvan, et see on ikkagi kunst, mis lähtub tagasi Kunstimaja pööningul toimunud kristlikust ideoloogiast. mitmeosalise ruumiteosega? Jevgeni: Kristlus pole ideoloogia. Jevgeni: Olulisim mõte, millega „Asjade“ juures töötasin, oli see, et asjad on Rael: Või siis ütleme kristlusest, kristlikust neutraalsed ja kõik muu on juurde toonud religioonist üldiselt. inimene. Et mateeria ja füüsiline maailm on süütu ja puhas. Viis, kuidas me suhtume Jevgeni: Mu looming on kindlasti materiaalsesse maailma, määratleb meid, religiooniga seotud. Ja sellele küsimusele mitte vastupidi. Ma arvan, et tahtsin öelda ma mõtlesin ka, et mis ma vastan, sest midagi sellist. Neutraalsuse teemast tekkis ma olen ju üritanud kogu aeg sellele küsimus, et mida tähendab neutraalsus nt vastata. Kindlasti kõik, mida ma teen, on eetilises mõttes? Sa ei ole ei kurja vastu seotud kristliku kunstiga. Visuaalne kunst ega hea poolt. on kirikust või templist pärit. Teiselt poolt otsest sidet kristliku kunstiga ma ei näe. Rael: Ega vastupidi? On väga ohtlik sellele küsimusele vastata. 6
7
8
Rael: Mispärast?
saali mahutada, sest siis poleks tegu mitte teosega, vaid tulemuseks oleks teose skelett. Ma ei taha teha ainult puhtaid skeeme. Soovin, et füüsilist ainet ja ruumi oleks rohkem. Nii ta kasvas suuremaks, Nooruse galeriis on tegemist täiendusega…
Jevgeni: Tead, Kafkal oli raskusi enda identifitseerimisega ja määratlemisega… Praha juudina oli ta igal pool võõras. Mulle tundub, et olen mõnes mõttes samas olukorras. Ma olen võõras, ma ei kuulu lõpuni kusagile. Ma ei saa sellele vastata.
Rael: Kas sinu jaoks on kunstikke, kes on väga täpsed ja ütlevad ühe väikese lausega hästi palju? On kunstnikke, kelle tööd sa jälgid ja imetled?
Rael: Sa oled mulle rääkinud, et see installatsioon „Leigus“ muuseumis on n-ö treiler või warm-up ühele suuremale ruumiprojektile, mis tuleb Nooruse galerii keldris. On see tõsi?
Jevgeni: Pean sulle tunnistama, et mina kui kunstnik ja mina kui kunsti vaataja, on täiesti erinevad isikud. Mina imetlen viimasel ajal renessanss-skulptuure, Berninit ja barokk-interjööre. Vahel ma mõtelen sellele skisofreenilisele olukorrale, et ma teen midagi nii kuiva ja erinevat ja võõrast sellest, mida tegi Bernini… See täpsustamine on väga kahtlane asi. On palju töid, mis ütlevad väga konktreetselt. Propagandistlikud plakatid peavad olema väga täpsed ja lapidaarsed. Ma ei räägi sellisest täpsusest, kus on lihtsad kujundid – nagu joonistatud naine, sõrm suu ees, ja all on kiri: „Ära lobise!“ Ma räägin teist tüüpi täpsusest…
Jevgeni: Jah, see on tõsi. Ma ei tea, kas need sõnad treiler ja warm-up siia sobivad, sest need eeldavad mingit väga suurt action’it… Rael: Kuidas sa ise nimetaksid oma tööd muuseumis? Jevgeni: See võiks olla pigem sissejuhatus või proloog. On muidugi veidi piinlik, et tuleb näitus muuseumis ja täidab terve saali, kuid mina teen sellest hoopis sissejuhatuse. Miks see nii juhtus – kui ma sain selle kutse, siis ma mõtlesin ainult ühe saali peale. Teema oli sama, see saal jääbki, aga töö ümber on järsku kasvanud nii palju materjali. Sain aru, et teema, mille ma ette võtsin, ei mahu ära, ja seda tuleb suuremalt teha. See juhtus siis, kui kõik plaanid olid paigas.
Rael: Millises kultuuris sa elad? Sa mainisid kirjandust kui enda mõjutat… Mulle ei meeldi väljend „kultuuri tarbimine“, mis kõlab kui väga passiivne tegevus. Su installatsioonides on tihti heli, nende ümber on tekstid, visuaalid. Kust sa need saad…
Rael: Kuhu see teema siis plahvatas, et üks ruum pole enam kaugelti mitte piisav Jevgeni: Ma ei saa vastata ühemõtteliselt. ja sa pead laiendama kogu installatsiooni? Ma elan poolitatud maailmas nagu kõik inimesed. Ühelt poolt olen siin ja praegu – kõik, mis puudutab tänapäeva inimest, Jevgeni: Kui oma tegevust kõrvalt jälgida, puudutab ka mind. Samas, midagi ei siis mulle tundub, et see on mulle iseloomulik. Ma tahan kogu aeg täpsustada. ütle see, kui ma kuulan Alfred Schnittke Ka see, kuidas ma räägin: ütlen ühte, ja siis muusikat üks kord kuus ja ülejäänud aja mängib raadio. Siis Schnittke ei määra pean seda täpsustama ja veel täpsustama midagi. Ma eksisteerin sünkroonselt ja veel ja veel… See on nagu teekond mõlemas maailmas. Kunagi oli minu jaoks silmapiirini, see on lõpmatu. Sama juhus väga selge vastandus kõrgkultuuri ja kitši selle väikese saaliga – materjali tekkis juurde, täiendused ja täpsustused muudkui vahel. Mina kui noor inimene üritasin tulid. Ma ei osanud seda ühte väiksesesse vältida kitši ja n-ö tarbida kõrgkultuuri või 9
seda, mida pidasin elitaarseks kultuuriks. Kuid see on viljatu, pole võimalik eraldada end sodist. See on illusioon… Jalad käivad maas ja pea on kõrgemal. Rael: Kas see, et sa oled elupõline tartlane on mõjutanud kuidagi su loomingut? Jevgeni: Ma ei tea, mida sellele küsimusele vastata, Rael! Ma olen elanud paar aastat Tallinnas ja mõned aastad Peipsi ääres. Ma pole Tartust väga kaugele jõudnud. Ma ei saagi äkki anda hinnagut, kuidas Tartu on mind mõjutanud. Saan ainult kaasa minna müütide ja eelarvamustega… Ma pole siit kunagi välja astunud. Kindlasti on Tartu mind mõjutanud. Kindlasti on see minu lemmiklinn ja ma armastan seda. Kuid kuidas see on mind mõjutanud, ma ei saa seda hinnata… Me istume ja räägime siin, 400 meetrit eemal minu sünnikohast. Kogu minu elu käib kilomeetri raadiuses sellest sünnitusmajast – kindlasti on see kuidagi mõjutanud. Tead, Tartu on erinev igaühe jaoks. Kellelgi, kes käib ülikooli raamatukogus, on üks Tartu. Kellelgi, kes käib iga õhtu ööklubides, on teine Tartu. Mina võib-olla elan kaks kuud, koridoris koduateljee, ja Tartut ei eksisteeri minu jaoks sel ajal muud moodi kui ainult ühistranspordi näol. Ma ei oska Tartut defineerida. See on minu loomulik keskkond. Ma ei oska vastata…
Trükises on kasutatud videokaadreid installatsioonist „Leigus. Proloog“. 10
11
JEVGENI ZOLOTKO (snd 1983) on Tartus elav ja töötav kunstnik, kes lõpetas 2008. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna ning hiljem Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistriprogrammi. Ta võitis 2011. aastal esimena Köler Prize’i kunstipreemia. Zolotko eksperimenteerib oma töödes erinevate materjalidega ning loob isiklike kogemuste põhjal ruumi terviklikult hõlmavaid narratiive. Kuueosalise ruumiteose „Asjad“ eest pälvinud 2012. aastal Eesti Kultuurkapitali Kujutav ja Rakenduskunsti sihtkapitali preemia. Valitud isikunäitused: „Asjad“, Tartu Kunstimaja (2012); „One Day of the State Archivist Life“ (Köler Prize’i nominentide näitus), Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinn (2011); „It is Time to Take the Sealings Down“ (II Artishoki biennaal), Tartu Kunstimaja, (2010); „Hall signaal“ (koos Toomas Mikuga), Vaal galerii, Tallinn (2009). Valitud grupinäitused: „Speed of Darkness“, KUMU, Tallinn (2012); „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“, KUMU, Tallinn (2012); „Liberte“, Chateuau d`Asnieres-Sur Seine, Prantsusmaa (2011); „Rauschzeit“, Art-Etage, Biel, Šveits (2011); „N0 Wave“, Vaal galerii, Tallinn (2009); „Eesti pisiplastika näitus“, Tartu Kunstimaja (2008); „Killupildikarp“, Köysirata galerii, Turku, Soome (2008); „1 reaalsus, 1 error“, Vaal galerii,Tallinn (2008).
12
Jevgeni Zolotko See trükis saadab eigus. Proloog“ installatsiooni „L seumis Tartu Kunstimuu 2014 3. 18.12.2013– 09.0 el Ar tel seumi direktor: Ra Tartu Kunstimuu u : Peeter Talvist Näituse kuraator Ar tel ja toimetaja: Rael ja ta Trükise koos ar Anti Sa Keeletoimetaja: Evar t an Ja ja: da Kujun a-Liis Kont nn Vabatahtlik: Ha Ivanov, Rael Ar tel, Er vin Kunstnik tänab: istjan Nagla, Kr n, eter Krosman Pe , m llo Ko vis El Anti Saar Peeter Talvistu, ostamist toetavad Installatsiooni te em Kunstikool tal ja Tartu Kõrg Eesti Kultuurkapi saab täies mahus Projek ti „Leigus“ .2014 orus 30.03.–20.04 näha galeriis No
e uuseum, tekstid © Tartu Kunstim 13 , 20 ja fotode autorid ww w.tartmus.ee