jälg kivis: Paleodictyon nosodum'it tunti senimaani vaid kümnete miljonite aastate vanuste kivististe järgi.
veldanud sinna merepõhjast paksu kihi muda. Kuid selle muda lähem uurimine pole näidanud midagi tähelepanuväärset – mitte mingeid kehaosi, bioloogilisi kiude, DNAd. 2003. aasta sukeldumise ajal said Rona ja Seilacher siiski kindlaid tõendeid, mis viimaks seostasid looma P. nodosum’iga. Allveelaev Alvini robotkäsi suunas kuusnurkse augumustri kohale vooliku, mis eemaldas veejoa abil tasapisi mudakihte. Peen operatsioon paljastas peatselt pinnaaluste tunnelite võrgustiku, samasuguse nagu fossiilil. «Minu jaoks oli see heureka-moment,» meenutab Rona. Möödunud aasta mais ilmus töörühma uus artikkel kaks korda kuus ilmuva okeanograafiaajakirja Deep-Sea Research,
P. nodosum on ebatavaline loom, kuna rohked augud tema elupaiga pinnal ühinevad allpool pinnaaluste tunnelite labürindiks. missioonide kukil õnnestus tal oma mudast leiukohta korduvalt külastada, sukeldudes sinna 1990., 1991., 1993., 2001. ja 2003. aastal. Viimasel korral läksid nad alla Seilacheriga koos. Koostöö tegi neist ebatõenäolised filmitähed. 2003. aastal tõi IMAX ekraanile filmi «Süvamere vulkaanid», kus näidatakse ka nende jahti elavale fossiilile. Rona on korduvalt püüdnud kätte saada elusat isendit. Ta on kuusnurkse paiga kohale langetanud õõnsa plasttoru ja küh-
Part II võrguversioonis. Trükis ilmus artikkel septembris. Artikkel – enam kui tosin tiheda kirja, numbrite ja fotodega täidetud lehekülge – vaatleb rohkem kui kolme aastakümne jooksul kogutud tõendeid ja järeldab, et kuusnurksed vormid «on identsed» P. nodosum’iga, toetades seisukohta, milleni Seilacher jõudis juba ammu. Artikkel ei otsi konsensust küsimuses, kas augud ja tunnelivõrgustik kujutavad endast elupaika või kehaosi. Seilacher,
kes toetab urgude mõtet, näeb tunneleid omalaadse farmina, kus tundmatut liiki ussid või muud organismid kasvatavad söögiks mikroorganisme. Rona näeb auke kehaosadena, võibolla teatud laadi kokkusurutud käsna laadset. Bioloogiliste vihjete puudumine võib tuleneda sellest, et kiskjamikroobid söövad pärast olendite surma nende jäänused ära, räägib ta. Põhjus, miks neil pole õnnestunud elusat isendit leida, arvab ta, võib peituda tühjade elupaikade, või kehade, suures vanuses ja hulgas. Rona sõnul tähendavad piirkonna kerged setted, et värske väljanägemisega augud võivad merepõhjas vastu pidada sadu aastaid. Kumbki mees ei anna teisele aukude tähenduse küsimuses järele – hoolimata nende rohkem kui kolm aastakümmet kestnud koostööst. «Lahkarvamused on teaduses vajalikud,» sõnab Seilacher. «See on hea, kuna sunnib leidma uusi argumente ja rohkem argumente.» Rona on innustunud, leidmaks uusi tõendeid ja argumente. Ta kõneleb elevusega uutest sukeldumistest Paleodictyon’i tintjasse maailma nagu ka võimalusest seada merepõhja üles kaamera, mis püüaks saada pildile iidset ellujääjat, kui see kasvab ja oma tumeda keskkonnaga suhestub. «See on erakordne aken minevikku,» ütleb ta looma kohta. «Nüüd peame lahendama mõistatuse, kes ta on. Me peame ühe isendi kätte saama.» © The New York Times News Service
Tarkade Klubi nr 3 (39), märts 2010
Püüti pildile: Peter Rona uurib fotofilme, millelt ta kunagi salapärase eluka leidis ja mis suunasid ta elusa fossiili jahile.
41