Page 16

Sõjavägi mind aga huvitas, ent enne otsustasin tutvuda telgitagustega ja läbida ajateenistuse, et enne ohvitseriks saamist olukorda hinnata. Ohvitseriks sai õppida kohe pärast keskkooli ning sellisel juhul ei pidanud ajateenistusse minema. Sõitsin laenatud ametiautoga Tartusse, et kevadise teenistussekutsumise ajaks ametlik dokument hankida. Olin küll kergelt vindine, kuid enam ma ei hoolinud ega kartnud isegi liiklusmiilitsaid. Nimelt olid sõjaväekohuslastest poiste juhiload, sealhulgas minu oma, komissariaadi raudkappides kindlalt luku taga. Load võeti kutsealustelt hoiule ettenägelikult, et need õiglase ja karmi Nõukogude miilitsa kätte ei satuks. Nõukogude armee lahinguvõime oleks oluliselt kannatanud, kui mõni juhiks planeeritud mees pidanuks jala käima. Plaan oli plaan ja Baltikumi mehed kroonus heade autojuhtidena tuntud. Isikut tõendavate dokumentidega tehti suurel sotsialismimaal alates Oktoobrirevolutsioonist igasuguseid imelikke kübaratrikke. Pikka aega neid rahvale isegi ei väljastatud, kuna nii oli parem halli massi ohjata ja paigal hoida. Hiljem võeti kutsealustelt ajateenistuses ära ka pass (kui selline asi üldse olemas oli), mida teatud ajaks asendas sõjaväepilet. Läksin komissariaati ühe alampolkovnikust kauge sugulase jutule ja palusin ennast kevadel aega teenima saata. Alampolkovnik naeris ja ütles, et tavaliselt tullakse ajapikendust paluma või üritatakse teenistusest pääseda. Laususin, et õige ohvitser saab olla vaid inimene, kes on sõdurina teeninud, seega alustan kõige madalamalt tasandilt ja siis lähen õppima, et ülespoole ronida. Mõistliku mehena toetas ta seisukohta, et sõduri parimaks mõistmiseks peab olema sõduritee läbitud. Samas polnud mul esitada ühtegi veenvat argumenti, miks ühte või teist versiooni eelistada. Kui ma läinuks kohe ohvitseriks õppima, oleks mu saatus olnud pikemaks ajaks otsustatud. Suure vaevaga kauplesingi endale kutse välja, see lubati kohe ka ametlikult posti panna. Vaikival kokkuleppel sain garantii, et teenin kaks aastat kusagil kodule lähemal. Toimikule kirjutati kohe peale “Kohalikud motolaskurväeosad”. See “kohalikud” tähendas ainult kuni paari-kolme tuhandet kilomeetrit, sest vahemaid arvestati nõukogude kodumaa proportsioonide järgi. Olin üsna rõõmus, et kutsutute hulka pääsesin, ehkki sõjakooli astudes saanuks selle etapi vahele jätta. “Tulgu nüüd, mis tulema peab,” mõtlesin ja lootsin vähemalt paariks aastaks oma tuleviku kindlustada. Pikemas perspektiivis tahtsin militaaralale asudes põllumajandusest alatiseks pääseda. Paraku õnnestus mul hiljem ikkagi tegutseda ka selles valdkonnas. Peagi oli minu sõjaväekutse kohal ja sain sellega sovhoosi kontoris vehkida ning lõpparvet nõuda. Kutsel märgitud kuupäevani oli vaid paar 16

Vene kroonus ehk äratus kuubis  

Vene kroonus ehk äratus kuubis

Vene kroonus ehk äratus kuubis  

Vene kroonus ehk äratus kuubis

Advertisement