Page 1

V Õ L UUK L E H V IL E S TUU


Jaak Treiman

U L VÕ U K I V LEH LES TUU aasta Üle 30 lina ukonsu ud a t i t s Ee teenin i reiman T k a a J gu pere lu il mandr l e m l o k

Inglise keelest tõlkinud Merike Pilter


Kujundanud Andres Tali Toimetanud Lea Arme Fotod ja illustratsioonid valinud Margus Välja Fotod, dokumendid ja illustratsioonid: Valentine, Alfred ja Jaak Treiman, erakogud ja -arhiivid, Rahvusarhiiv, Välisministeeriumi arhiiv, USA Valge Maja, Gerald R. Fordi presidendifondi büroo, Ronald Reagani presidendifondi ja instituudi büroo

© Jaak Treiman © Margus Välja, fotod (Jaak Treimani tiitliportree, fotod lk 90, 130, 151, 152) Tõlge eesti keelde © Merike Pilter ja Tammerraamat, 2018

ISBN 978-9949-616-20-6

Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee


d r o k Sisu

Saateks 7 Ema Valli Venemaa-periood 15 Muutused Venemaal ja Eestis 19 Ema lapsepõlv, 1920. aastad Eestis 25 Isa Alfredi elukäik

35

Ema kokkusaamine isaga ja abielu 39 Soome kaudu Rootsi 49 Uus elu, rõõmud ja mured 57 Rootsi kuningriik soovib põgenikest vabaneda

65

Teekond New Yorki 75 San Franciscost lahkume soojade tunnetega 91 Seame oma elu Austraalias sisse

101

Tagasi Ameerikasse 117 Meie kodulinnaks saab Los Angeles 123 Perekonna töökus hakkab vilja kandma 131 Baltic American Freedom League (BAFL) 133 1984. aasta olümpiamängud Los Angeleses 143 Aukonsuliks määramine 147 Algusaegade lõksud ja salakarid 159 5


Külastajad ja külalised 169 Los Angelese maraton 1987 177 1988. aasta maratonile pürgib esimene kodueestlane 183 Sümpoosion isomeetriliste treeningharjutuste kohta Maraton 1990 – rõõm ja pettumus 189 Kohtumised Ameerika presidentidega 193 Vanemad lähevad kodumaale käima 201 Iseseisvus on käes 209 Epiloog 211 Jaak Treimani CV 219 Lisad 221 Isikunimede register 237

185


s k e t Saa

Mu isa sündis 1911. aastal. Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin mõrvati, Itaalia kuulutas Türgile sõja, üle Inglismaa ja Mandri-Euroopa tööstuste veeresid rahutustelained. Need sündmused olid ettevalmistus maailmasõjale, revolutsioonile ja kodusõjale, mille ajal seitse aastat hiljem sündis ema – kuu aega enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Minu vanemate elu kestis üle üheksa aastakümne kolmel mandril. Nad olid Eesti iseseisvuse sünni, kaotamise ja taastamise kaasaegsed. Nad olid Teise maailmasõja põgenikud, tänaste pagulaste eelkäijad. Nii nagu paljud saatusekaaslased, kogesid nad mõndagi: kokkukuuluvustunnet ja võõrdumist, õnne ja ebaõnne. Need pildikesed on sissevaade ühe perekonna ellu, ent annavad ettekujutuse ka terve põlvkonna kodumaalt lahkuma sunnitud eestlaste elust. Käesolev raamat sai algatuse mu ema mälestustest. 2012. aastal veensin oma 93-aastast ema mälestusi kirja panema. Kirjapandu saatsime Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni võistlusele, kuhu oodati töid teemal „Elust uuel kodumaal”. Ema üllatuseks saavutas ta seal kolmanda koha. 7


Uurisin ja puurisin, mida ema oli kirjutanud, esitasin talle selle kohta küsimusi ja soovitasin, et ta juurde kirjutaks. Ja ta kirjutaski. Nüüd olen omakorda teksti täiendanud, lisanud kirju, üleskirjutisi ema ja isa helilintidele salvestatud juttudest, isa kirjutatud meenutusi, samuti sugulaste ja sõprade mälestusi. Vanade fotode ja mälestusesemete ülesotsimine on ka mu enda mälestusi ellu äratanud, neidki on selles raamatus siin-seal. Nagu ikka perekonnalugude puhul, peegeldub selleski raamatus paljude inimeste kollektiivne mälu. Justkui iga üksiku inimese mälugi, mõjutab aeg ka kollektiivset mälu ja annab sellele värvingu. Ma ei üritagi väita, et raamatus on kõik akadeemiliselt korrektne. Kuupäevad võivad olla ebatäpsed. Mõni oluline isik võib olla mainimata jäänud, mõnele on vahest pööratud rohkem tähelepanu, kui vaja olnuks. Kõik sündmused pole aset leidnud täpselt nii, nagu kirjas. Nii ema kui ka minu kirjutatut on mõjutanud aeg, meie eelistused ja eelarvamused. See kajastub tekstis, mida lugema hakkate. Sellele vaatamata loodan, et raamat ei peegelda mitte üksi minu perekonna lugu, vaid kirjeldab loendamatute inimeste elu, olgu tegu eestlaste või mis tahes muu rahvusega, kes on juurtest lahti kistud ja teevad seda, mida teevad kõik inimesed: üritavad ellu jääda, kohanevad ja arenevad. Raamatu koostamisel tundsin suurt tänuvõlga oma vanemate ees, mitte üksnes armastuse, hoole ja toetuse eest, millega nad mind kogu elu ümbritsesid, vaid ka selle eest, kuidas nad oskasid alles hoida väärtuslikke pabereid. Kuigi Austraaliast Ameerikasse kolides viskas ema ära minu kui üheksa-aastase poisi täiusliku koomiksiraamatute kogu, hoidis ta ilusti alles kõik kirjad. Emal ja isal oli kombeks kõigist saadetavatest kirjadest jätta koopia ka endale ja hoiti alles saabunud kirjad, sealhulgas aastatest 1943–1947. Need kirjad annavad hea pildi eesti põgenike elust nii Rootsis, Ameerikas kui ka Austraalias. Uibode pere on aidanud mind vanadel fotodel inimesi tuvastada, sirgeks ja selgeks saada mõned segased seigad, varustanud 8


mind arvukate kirjade ja dokumentidega. Pere parim ajalootundja Mati on näide selle kohta, et vanade kirjade säilitamine on Uibodel veres – ta on alles hoidnud kõik mu ema ja isa kirjad. Suur tänu ka Ele Arustele, ema noorima venna tütrele, kes palju kordi lahkelt omi mälestusi jagas. Ema poolõde Hilja on olnud teaberohke allikas, ta on istunud mu kõrval ja lubanud mul räägitu kirja panna. Teda kuulates olen kogenud meeldivat tunnet, et saan aru enamusest tema Võru murdes jutust. Isapoolsetest sugulastest on mind lahkelt abistanud Katrin Viilu. Iga kord, kui Võrus olen, sõidab ta truult Räpinast kohale ja aitab mind mälestuskildudega. Hindamatu on abi, mida olen saanud Stanfordi ülikooli raamatukogu Balti uuringute programmist, mille loomise on võimaldanud Kistler-Ritso Sihtasutus. Tänu Liisi Essele, Eesti ja Balti uuringute asekuraatorile, ja Uve Poomile muutusid mõned vanad, raskestiloetavad kirjad arusaadavaks, nii et sain neid raamatu koostamisel kasutada. Liisi ja Uve töö oli mõõtmatu. Minnesota ülikooli immigratsiooni ajaloo uurimiskeskuse arhiivis töötav Jamie Hoehn aitas mind rohkemgi, kui tema töökohustused nõudsid. Ta kogus minu jaoks materjale, mida näha tahtsin. Suur tänu, Jamie! On palju inimesi, kes abivalmilt jagasid minuga oma mälestusi, eeskätt tänan selle eest oma eksabikaasat Jeani, tema õde Michelle’i ja viimase abikaasat Domenicot. Tänan ka Maarit (Ritva) Poomi, kes otsis oma vanematele saadetud vanade kirjade seast välja need, mille olid kirjutanud minu ema ja isa. Minu tänusõnad kuuluvad samuti Aivar Tsarskile, kes värskendas minu mälestusi Los Angelese maratonist, ning Eva-Maria Liimetsale ja Eesti Välisministeeriumi arhiivile, kelle käest sain taustateavet Los Angelese aukonsulaadi loomise kohta. Meeldiv oli koostöö Lea Armega, kes andis raamatule vajaliku lihvi, ning Tiina Tammeri ja Tammerraamatuga. Nende probleemivaba suhtumine raamatu kirjastamisse oli rõõmustav. 9


Kui mu sõber Margus Välja poleks mind pidevalt torkinud ja aidanud, poleks raamatut sündinud. Ja kui ma lõpuks kirjutama hakkasin, oli Margus see, kes kannatlikult vaatas läbi mu korratu fotoarhiivi. Marguse vaevata selles raamatus fotosid poleks. Minu tänu on suurem, kui need paar lauset siin väljendada suudavad. Ma oskan ja räägin eesti keelt, see oli mu kodune keel, ent ma pole seda koolis õppinud. Vajasin enda jutuosa tõlkijat, kelleks sai Merike Pilter. Merike on mu sõnad inglise keelest täpselt nii eesti keelde pannud, nagu oleksin isegi tahtnud öelda. Ja lõpuks last but not least. Tänan Liisat vahedate küsimuste eest. Tänan Sind, Liisa, ka selle eest, et kuulad mu meenutusi Treimani perekonna veidrustest ja juhtumustest, ja teed seda alati nii, nagu ütleksin ma kogu aeg midagi uut ja värsket. Jaak Treiman Los Angeles – Võru

10


12


Uibo perekond 1911. 13


i l l a V EmamaaVe n er i o o d pe

Ema: „Mina, Valentine, olen sündinud 21. jaanuaril 1918. aastal Venemaal Tšudovos. Minu isa sündis Eestis Võrumaal 1877. aasta 13. augustil, nimeks pandi Samuel Uibo. Seitsmeteistaastasena pidi isa minema tsaarisõjaväkke. Ta saadeti kuhugi Musta mere äärde. Ajateenistus kestis mitu aastat. Kui ajateenistus oli läbi, jäi isa Venemaale. Venemaal oli töövalik suur. Nii alustas isa oma elu, ostis maad ja maja Tšudovos. Ainult elukaaslane oli puudu. Ta tuli Eestisse naist otsima. Isa vend oli valinud temale noore ilusa neiu, kellega korraldati kokkusaamine, kas isale meeldib see neiu või ei, samuti, et kas tüdruk on nõus väljavalituga. Tüdruku nimi oli Maria Teder. Kõigepealt said kokku tüdruku isa ja minu isa. Istuti laua ääres, kümmelipudel keset lauda. Kümmel – magus kümmeli- ehk köömnemaitsega alkoholijook – on traditsiooniline kosjaviin. Kui mõlemad pooled kokku leppisid, siis kutsuti Maria tuppa ja noori tutvustati teineteisele. Isa ütles, et armus tüdrukusse esimesest pilgust. „Kui ta tuli uksest sisse, tal olid kastanpruunid juuksed ja ta oli nii ilus. Ma olin 15


Maria ja Samuel Uibo.


nii õnnelik ja mõtlesin, et peaks ta nüüd ütlema, et ma kõlban talle.” Kokkulepe sõlmitud, avati kümmelipudel ja tehti pulmaplaanid. Noore abielupaari elukohaks peale pulmi sai Tšudovo, rongide läbisõidulinn. Isa oli seal rongijaama ülem, võttis ronge vastu ja saatis välja, vaatas, et kõik korras oleks. Ema avas õmblustöökoja, kus tegi tellimise peale kleite. Aasta pärast hakkas pere suurenema. Sünnitama mindi Eestisse. Esimesena sündis tütar, kellele pandi nimeks Rosilda. Kahe aasta pärast sündis poeg Kalju, järgmise kahe aasta pärast poeg Aleksander ja veel kahe aasta pärast mina, Valentine. Mina sündisin Tšudovos, sest revolutsiooni tõttu ei saanud ema Eestisse sünnitama minna. Olin kuuekuune, kui ema haigestus koolerasse ja suri. Isa jäi üksi nelja lapsega ja kuuekuune vajas piima. Rahal ei olnud väärtust, ainult vahetuskaubaga sai toitu osta. Isa oli läinud maale, vahetuskaubaks ema naaritsakasukas, mille eest sai liitri piima. Kodus leidis, et piim oli veega pooleks. Kuidas isa mind toitis, on minule praegugi mõistatus. Eesti ja Venemaa rahuleping määras, et kõik Eesti kodanikud võivad Eestisse tagasi minna, see pidi toimuma ühe aasta jooksul. Nii pakkiski isa vajalikud asjad ja asus nelja lapsega teele. Ma arvan, et olin siis 2- või 3-aastane. Algas rongisõit Narva. Narvas olime kaks kuud karantiinis, sellepärast et Venemaal oli olnud taud ja kardeti haigusi.”

18


d e s u t M u ue m a a l Ven estis ja E

Ema kirja pandud jutustus, mis räägib tema isa Samueli, seega minu vanaisa elust Venemaal, sellest, kuidas tema vanemad kohtusid ja kuidas Samuel koos lastega sünnimaale naasis, on lugu, millele on lisanud värvinguid aeg ja kollektiivne mälu. Ema meelest oli Samuel Venemaal jaamaülem. Ajalooallikate põhjal oli Samueli positsioon teine. Samuti võib olla ekslik ema oletus, et ta vanemad polnud enne Samueli kosjaskäiku kohtunud ja alles kosjalaua ääres lepiti noorte kihlumine kokku. Kui Samuel 1920. aasta juulis Eestisse tagasi pöördus, tuli tal eelnevalt täita küsimusleht enda ja pereliikmete kohta, mis on nüüd tallel Eesti Rahvusarhiivis. Selles küsimustikus märgib ta oma ameti kohta „sepp raudtee teenistuses”. Suguvõsauuringute materjalid näitavad, et Samueli tulevane pruut oli abielu korraldada aidanud vend Hermani naise noorem õde. Ema sünniaeg, 1918. aasta jaanuar, oli ajaloos tormiline aeg. Vähem kui pool aastat varem olid bolševikud Lenini juhtimisel kukutanud Venemaa Ajutise Valitsuse ja veidi rohkem kui kuu pärast ema ilmaletulekut kuulutas Eesti Maanõukogu manifest Eesti 19


iseseisvaks vabariigiks. Ema, isa ja paljud sama põlvkonna inimesed said justkui sillaks, mis ühendab Eesti ajaloos umbes viie põlvkonna saatust. Samueli sünniaasta on lähedal kolme maailmalaval tähtsaks saanud tegelase omale – nelja-aastases vahemikus sündisid Churchill, Stalin ja Roosevelt. Hitler sündis Samuelist kaksteist aastat hiljem. Nende kaasaegsete otsused mõjutasid paljude inimeste elu, sealhulgas Samueli ja tema lähedaste oma. Ajalooraamatud kinnitavad, et noormeeste kohustuslik teenistus tsaariarmees algas 20 aasta vanustel, mitte 17-aastastel, nagu ema kirjutab. Otsene sõjaväeteenistus kestis kuus aastat ja sellele järgnes üheksa aastat reservväelase teenistusaega. Samuel pidi tõenäoliselt kroonust vabanema 1903. aasta paiku. Ta jäi elama Venemaale, Novgorodi kubermangulinna Tšudovosse, Moskvast 600 km edelas, Peterburist 130 km kagus ja Võrust 400 km kirdes asuvasse raudteesõlme. Sellal kui Samueli kohustuslik kroonuteenistus lõppes, hakkas tsaarivastane rahulolematus Venemaal järsult süvenema ja leidis väljenduse töölisstreikides, talupoegade rahutustes ja sõjaväelaste mässudes. Tsaarivastaste meeleolude kasvule aitasid kaasa Verise pühapäeva tapatalgud Talvepalee esisel ja Venemaa autu allajäämine Jaapanile Mandžuurias. Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei lõhenemine bolševikeks ja menševikeks oli kui märguanne Vene ühiskonna edaspidise killustumise kohta ja seda vaatamata tsaari ebalevatele sammudele maa demokratiseerimisel. Eestlaste rahvuslik ärkamine oli saanud hoo 1850. aastatel. Ema vanemad said täiskasvanuks rahvusliku ärkamisaja teisel poolel. Nende sündimise ajaks oli Kalevipoeg juba kirjutatud, esimese laulupeo laulud kõlanud ja Lydia Koidula luuletused ilmunud. Tsaarivalitsuse püüded venestada impeeriumi mitte-vene elanikkonnaga piirkondi põrkusid vastu sealsete inimeste järjest suurenevat teadlikkust oma identiteedist. Minu vanavanemate noorpõlves räägiti juba rahvusautonoomiast, ajakirjandusvabadusest ja õigusest saada kooliharidust emakeeles. 20


Samueli ja Maria abielu näis olevat saanud taevase õnnistuse, kuigi paariminek oli otsustatud laua taga leppeid sõlmides. Ema õde Rosilda sündis 5. veebruaril 1910, vend Kalju 19. juulil 1911 ja vend Aleksander 19. märtsil 1915. Ühiskonnas oli muutuste aeg. 1917. aasta märtsis läks võim Venemaal Kerenski juhitud Ajutise Valitsuse kätte. Kui Lenin ja bolševikud Ajutise Valitsuse kukutasid, algas kodusõda. Revolutsiooni, kodusõja ja taudide keerises sünnitas Maria minu ema Valentine. Kuus kuud hiljem suri Maria koolerasse. Tema surm oli üks viiesaja tuhandest surmast koolerapandeemia ajal, mis kestis Venemaal aastail 1900–1925. Kuigi vaherahu formaalselt lõpetas Esimese maailmasõja 1918. aastal, jätkasid iseseisvust püüdlevad eestlased võitlust Vene ja Saksa vägede vastu. Maailmasõja lõpp ei toonud kaasa rahu ka Venemaal, kus omavahel jätkasid sõdimist punased ja valged. Kodusõtta sekkusid ka Briti, Prantsuse, Itaalia, Jaapani, Kreeka, Rumeenia, Ameerika ja veel mõned teised väed. Pidevad lahingud, ülestõusud ja mässud ei jätnud mõju avaldamata olukorrale raudteedel. Liiklust läbi Tšudovo raudteesõlme jäi vähemaks. Kuigi ronge veel saabus, kaotas Samueli töö kaosesse sattunud Venemaal edasise mõtte. „Mitmeid nädalaid peale bolševistlikku revolutsiooni töötasid raudteelased edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Enamik neist olid Kerenski valitsuse pooldajad. Saabus aeg, kui bolševikud otsustasid platsi puhtaks lüüa ja ametisse panna oma mehed. Algas kohutav periood, kus toimus hulgaliselt rongiõnnetusi, ühes neist suri vigastustesse või põles surnuks nelisada inimest, sellistele õnnetustele järgnes kompromiss – tööle lubati jääda endistel raudteetöötajatel, kuid nad pidid alluma nõukogude otsustele. Tööliste nõukogudele anti õigus valida jaamaülemat ja teisi vastutavaid ametiisikuid. Tööliste nõukogud võtsid jaamaülematelt õiguse teha tähtsaid otsuseid ja nende ülesanneteks jäid vaid rutiinsed kohustused.”* Samueli peamine sissetulekuallikas kadus. Sõjast tingitud puuduse ja haigustega võideldes tuli leskmehel vaeva näha, et lapsi ja

* Railway Review, 25. jaanuar 1919, 64. kd, lk 127. 21


Küsimusleht, mille pidi täitma iga Venemaalt Tartu rahulepingu järel Eestisse ümberasunu. Samuel Uibo täidetud dokument.

end elus hoida. Samuel on kirjutanud küsimuslehele, et tema sissetulekuallikas on „käsitöö”. 22


Pärast eestlaste sõjalist võitu bolševike üle märkis 1920. aasta veebruaris sõlmitud Tartu rahuleping Eesti Vabadussõja lõppemist. Lisaks lubadusele mitte kunagi esitada Eestile territoriaalseid 23

Võlulehvik tuules  

Jaak Treiman VÕLULEHVIKU TUULES Ühe eesti pere lugu kolmel mandril 240 lk 145x225 mm kõva köide ISBN 978-9949-616-20-6 Selles raamtus on üle...

Võlulehvik tuules  

Jaak Treiman VÕLULEHVIKU TUULES Ühe eesti pere lugu kolmel mandril 240 lk 145x225 mm kõva köide ISBN 978-9949-616-20-6 Selles raamtus on üle...

Advertisement