a product message image
{' '} {' '}
Limited time offer
SAVE % on your upgrade

Page 1

, S i n ualset kull da sĂź


Rein Vahisalu

, E L U N I S AST L L U K ÜDA S Ars

d e m k r ti mä


Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Tuuling Fotod erakogust

© Rein Vahisalu © Tammerraamat, 2018

ISBN 978-9949-616-32-9

Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee


d r o k Sisu

Tallinna poiss 7 Vaivara suved 23 Õpiaeg 1953–1965 33 Sõjaväes 55 Õpiaeg jätkub 65 Arsti kutse 81 Esimene töökoht 89 Haiglalood 93 Rajoonihaigla tavapäevad 99 Arstil on ka isiklik elu 111 Kallid kolleegid 117 Teine töökoht. Kiirabihaigla 1981–1986 123 Kardioreanimatsiooni palatis 131 Head kolleegid 143 Puhkus. Lõpuks ometi 151 Kolmas töökoht. Tallinna Keskhaigla 1986– 155 Uued kolleegid 161 Kandidaaditöö 167 Vabadus 183 5


Iseseisvuse hind 189 Ellujäämiskursus – hüpertooniakeskuse loomine 195 Välismaal 199 Merele 211 Tagasi kodus ja jälle merele 225 Otsustav tagasipöördumine 237 Mis saab meditsiinist? 245 Killukesed enda seest 259 Teisipäev 265 Isikunimede register 277


Ta l l

s s i o p inna

Olen Tallinna poiss, sündinud 1946. aastal, aga pärit mitte linnakividelt, vaid Nõmmelt. Varane noorus möödus Koidu tänaval ühe küüditatud inseneri kahekordses eramus, kus oli seitse elutuba, eraldi triikimistuba ja vannituba. See oli Eesti ajal. Aga pärast sõda topiti maja triiki täis, nii et elanikud nimetasid seda kolhoosiks. Majas elas seitse leibkonda, lastega ja lasteta. Köögis olid söögitegemise järjekorrad ja pereemade närveldamine. Igapäevased õiendamisedütlemised hoovis, esikus, treppidel, pesuköögis ja keldris, näiteks teemal: kes on jälle minu kapsatünni kaane pealt kivi ära võtnud? Olime neljane perekond, loomulikult ühes toas, mille suur riidekapp kaheks eraldas. Isa oli Akadeemilise Meeskoori lauljana tihti pikkadel reisidel vennalikes liiduvabariikides. Ema oli kodune. Ema Hilda Talli sündis 1920. aastal Virumaal Vaivara vallas ühes edukas taluperes. Tema sõbrad olid loomad. Hobuste kohta rääkis ta nii: “Isa tegi mulle puust hobuse, mis oli raske ja millel olid rattad all. Kui ma kuueaastaselt kooli läksin, tuli naabripoiss alati enne kooliminekut meie juurest läbi, võttis hobuse oheliku otsa ja nii läksime kolmekesi kooli. Kaheteistaastaselt rakendas isa hobuse looreha 7


Ema ja vennaga. Pildistamine on põnev!

ette ja mina hakkasin heinu kaarutama. Kaarutasin kõik talu lähedal olnud heinad ära. 1941. aastal aga tuli meil vana Miku kolhoosi kogumispunkti ära anda. Ma nutsin terve tee, sinna minnes ja tagasi tulles. Ema (minu vanaema Marie Talli) ütles: “Ära nuta looma pärast, võib-olla tuleb meil varsti inimeste pärast nutma hakata.”” Ema oli medõe koolitusega, töötas Saksa ajal Juhkentalis Sõjaväehospitalis ja ka Tallinna Keskhaiglas. Tal ei õnnestunud võimuvahetuste keerukatel aegadel medkooli lõputunnistust saada. Septembri lõpul 1944 voorisid Punase Risti autod haavatutega Tallinna sadamasse. Moero võttis kõik vastu. Ema saatis haavatud sõdureid kuni laeva peale minekuni ja sõitis siis tagasi uue voori järele. Laevale läks ka väga palju haigla personali. “Sa tuled ju kaasa,” oli üks tõsise jalavigastusega Sinimägede alt toodud ja pikalt ema hoolealuseks olnud Saksa sõdur kindel. “Ei, ma ei tule, ma jään siia.” Sellise vastuse peale sõdur vihastas: “Ma ei teadnudki, et sa kommunist oled!” 8


Isa Robert Vahisalu sündis 1914. aastal Kadrinas, oli samuti talulaps. Aga see talu erines Vaivara talust nagu öö päevast. See oli muusikatalu. Kadrina vanaisa suri 1944. aastal, ainukesena oma neljast vanavanemast pole ma teda näinud. See-eest aga olen temast lugematuid kordi kuulnud. Üks kuuldud jutt vanaisast. Kadrina vanaema seisis palava juulipäeva hommikul keset õue ja hüüdis, õigemini nuttis vanaisale järele: “Kuhu sa ometigi lähed, vaata taevasse, kohe hakkab sadama, Sepal juba ammu hein saras!” Aga vanaisa läks. Ta õpetas viiuliga Kadrina segakoori häälerühmadele partiid selgeks ja kui keegi veerand tooni madalamalt laulis, näitas näpuga eksija peale ja käratas: “Ära valesta!” “Ta polnud ju põllumees, ta oli laulumees,” korrutas üks matusekõneleja pool sajandit hiljem ühel sugulase matusel veel takkajärele.

Isaga Valdeku metsas kännu otsas.

9


Kadrina vanaemaga erilisi mälestusi pole jäänud. Olin suurema osa suvevaheajast ikka Vaivaras. Niisugusest taluperest nagu Kadrina oma peavadki ainult muusikud tulema. Ja tulidki, suurepärane trio tuli: isa bass-bariton, professionaalne laulja; tema vanem õde Elsa Pärnik – madal alt; noorem õde Agnes Randorg – kõrge sopran, kes on solistina naiskooris esinenud. Isa oli 1944. aastal RAM-i asutajaliige ja laulis seal solistina ja ansamblites kuni 1966. aastani. Vend Andres Vahisalu on minust kaks aastat noorem, sündinud 1948. aastal. Ta oli andekas noorkergejõustiklane, tegi sprinti ja hüppeid. Andrest peeti treener Ervin Uugi lootustandvaimaks nooreks. Eriti hästi tuli tal välja tõkkesprint. Tema hiilgeajad olid 15-16 aasta vanuselt. Tollal ei arvanud ta muusikast midagi, oluline oli ainult sport, ta sai Pedast võimlemisõpetaja paberid. Siis lõpetas spordiga päevapealt. Nüüd on ta omas elemendis – muusikas. Andres on absoluutse kuulmisega, need geenid on kõik talle kaasa pakitud, mina jäin tühjade pihkudega. Ta on kirjutanud koorilaule, lastelaule, instrumentaalmuusikat, ka viiulikontsert on olemas. Ja mitu heliplaati. On Heliloojate Liidu liige.

ELU KOIDU TÄNAVAL

Olen pärast sõda beebibuumi ajal sündinud, siis oli iga neljas poiss Rein. Meid, naabermajade lapsi, oli õues mängimas vahel isegi kümmekond korraga. Koidu tänav oli tol ajal lai ja autovaba, seal olid suured majatagused hoovid ja kõrval Valdeku mets. Toas istumine ei tulnud kõne allagi, ainult hädakorral, kui haige oldi. Igas majas oli kaks kuni neli poissi, tüdrukuid oli vähem. Alati oli paras kamp koos. Vastasmajas elasid Avo ja Peep Neeme, nende perel oli sõiduauto. Mingi Ameerika oma, ainus kogu tänaval. Mäletan autogaraaži ja selle lõhna. Muldpõrandal kummide virnad, bensiinist ja õlist läbi immutatud ja kõvaks tambitud maapind. Kuus aastat vanema poisi Väino Vestla eestvedamisel istusime Vabaduse puiestee ääres aiapostide otsas ja uudistasime 10


Vabaduse puiestee 1949. aastal.

11


mööduvaid autosid. Tundsime kaugelt hääle järgi ära Väike-Kassi (GAZ) ja Suur-Kassi. Teised autod olid meile kukepea, nagu Väino ütles. Nii et autod olid varakult minu maailmas olemas ja juhendajad ka, aga autod huvitasid mind ainult väliselt. Mis seal sees on, kapoti all, kuidas ta sõidab – selle vastu oli huvi null. Igal majal oli suur hoov. Iga hoov oli isemoodi. Meeles on maikuised hoovi koristamised. Kevade lõhn, lõkkesuitsu lõhn, ema alati ametis – proua Hilda ju kodune, temal aega küll. Ikka oli ema esimene, reha ja labidas käes. “Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,” nagu kirjutas Juhan Smuul. Ma arvasin pikki aastaid, et “mai tuli” tähendab maikuu koristamise lõkkeid, aga mai lihtsalt ilmus kohale ja tõi päikese kaasa. Smuul oli siis väga oluline ja tuntud tegija, nagu ka Ernesaksa RAM; samuti naabermajas elanud Parve kirjanikeperekond. Männid on minu puud. Olen koos mändidega kasvanud. Männikäbid on ehted, ideaalse kuju ja täiusliku vormiga tooted looduse aiast. Kui panna sinna kõrvale tuim ja sahisev lehtpuu, ükskõik milline, siis oleks nagu ahven ja särg kõrvuti. Üks neist on ilus kala, mille joonistamisel on lekaali kasutatud ja värvidega ohtralt ümber käidud, teine aga primitiiv, ilma vaeva nägemata tehtud odav seeriatoode. Isa ostis mulle jalgratta Orljonok. See oli mu esimene jalgratas. Ta andis selle keset tänavat mulle üle. Mina kargasin kohe selga, hoog üles, pedaalid raksusid. Lenks hakkas logisema, midagi pudenes tänavale. Isa hüüdis: “Oota nüüd, pea kinni!” Kõik kruvid olid poes kinni keeramata, lenks paika sättimata. Tänav oli kruvisid täis, aga poisid juba ootasid järjekorras. Nii palju oli minust tehnikameest. Minust aasta vanem Uno Selistemägi oleks ratta enne üle vaadanud, kõik viimseni kinni keeranud, uurinud, proovinud, määrinud. Uno oligi tegelikult rattaparandaja-Unn. Kohe järgmisel päeval sain lenksu lössi, sest ei võtnud kurvi välja ja sõitsin kolaki vastu tellistest väravaposti. Ema oli alati kurb, kui isa jälle pikale reisile läks. Tavaliselt kestis reis kolm kuud. Kast toiduainetega oli ammu valmis, aga ikka oli isal veel otsimist ja kohmitsemist. Isa ei osanud ajaga konkreetselt 12


ümber käia, temal oli aega küll. Ema oli sellega harjunud, hakkas pakkimisega varakult peale. Kuid ükskord läks asi lausa kärssama. Rong läks vastu südaööd Balti jaamast, ja tundus – ei jõuagi! Ema pani jooksuga vastasmajja. “Oleks kiiresti autot vaja, kas saaks isa jaama viia, ta jääb maha!” Avo isa oli purjus, mängust väljas, kogu lootus oli Avo ema peal. Ta pani öösärgile mantli peale ja autole hääled sisse. Muidu oli ta oma mehe kõrval nagu hiir, aga kui oli vaja mehetegu teha, oli ta mehe eest väljas. Tal polnud juhiluba, aga ta oskas hästi autot juhtida. Ema rääkis sellest seigast veel kaua. Nii et kokkupuude tähtsa teemaga – mehe nõrkus ja naise tugevus – oli mul varakult olemas.

“KOLH OOSNIKUD”

Majaelanikest rääkides on mul siiani kõrvus ühe vähihaige mehe karjumine. Vähivaludes mees elas köögi taga pisikeses uberikus, mis pidi alati soe olema. Pliidi soemüür oligi kogu aeg tuline. Salapärase kambri uks oli alati kinni, ja kui see harva irvakil oli, siis õnnestus ka sisse piiluda. Ainult voodi selles ruumis oligi. Tema oiged ja eriti karjed, mis vahel teravalt sisse lõikasid, väga kaua ei kestnud. Pärast teda oli selles kambris pidev vaikus, pisut müstiline. Selle väikese kambri salapära püsis. Köök oli alati rahvast täis. Kõigepealt olid pliidi ääres tööl käivad inimesed, siis alles kodused nagu meie ema. Elu köögis ja kogu majas kamandas nn majahooldaja, viiekümnendates tõmmu välimusega paks tädi. Kui söögijärjekord meie pereni jõudis, hüüdis ta kõva häälega: “Tulge vaatama, etendus algab!” Olin kolme-neljane, istusin laua otsas. Ema pani pudrukausi mulle ette. Algas minu piin, mis osutuski etenduseks. Majaülemal oli nagu hindul ümmargune sünnimärk otsa ees ja ta istus laua teise otsa minu vastu. Minul pudrusuutäis suus, alla ei neela, suu punnis, ja ei neelagi! Tanta istub, jõllitab üksisilmi mulle otsa, ootab, millal ma 13


suutäie alla neelan. Kui kaua hoiab poiss täna putru suus – see oli igapäevase hommikuse etenduse sisu. Majahooldaja oli üksik inimene, järsk ja toores. Mustlast oli tema veres välimuse järgi paras doos. Väinole oli kord nädalas ette nähtud peksupäev. Tema ema oli rohkem kodunt ära kui kodus ja poisi kasvatamine oli delegeeritud majahooldajale. Kui juba maja hooldab, hooldab poissi ka. Ja hooldaski. Püksirihm võeti välja, uksed pandi kinni. Väino kisa jõudis tihti ka koridori. Ega poiss mingi kingitus olnud, pigem ulakas ja tegi igasuguseid tükke, kuni lõpuks koolist välja visati. Aga et nii süsteemselt, nagu pesupäevale oli kalendris ring ümber tõmmatud ... See tanta pidas sünnipäevi, ja ikka laia joonega. Kui juba vanemad olime, siis kutsus ta mind ja Andrest appi pidulauda ette valmistama. Tassisime taldrikuid ja kausse, sättisime toole pika laua taha. Olime asjamehed, saime kiita. Ta oli siis juba leebunud, sest sai Väinolt nätaka vastu, kui noormehehakatis ta ühel peksupäeval kööginurka hunnikusse tõukas. Mäletan neid olenguid hästi. Need polnud joomapeod, teemaks oli linnaklatš. Külaliste hulgas oli kultuuritegelasi, apteekreid ja muud linna intelligentset rahvast. Tanta ei taganenud trahvilöökidest, millega karistati hiljaksjäänuid. Pits viina või muud kanget, hiljaksjäänu pidi selle karistuse kandma. Ükskord jäi isa hiljaks. Karistuslöök! Aga isa ei joonud üldse. Selle otsa veel teinegi trahvilöök, milleks oli isa laulma sundimine. Sellest peost on meeles järeleandmatu pressimine ja isa kohmetus. Ülakorrusel meie vastastoas elas õdedepaar. Proua Lisbeth Blauvet oli Keskhaigla polikliiniku vanemõde ja tema umbes sama vana õde Hilda Blauvet oli apteeker. Mõlemad olid põhimõttelised üksikud inimesed. Kuidas nad ühte tuppa mahtusid, üks nagu tiiger, teine hiireke? Ometi ei riielnud nad omavahel, nende toas oli alati vaikus. Aga väljaspool tuba, olgu koridoris, keldris, pesuköögis või hoovi peal, oli proua vanemõe kõmisev hääl ja tema märkused ja õiendamine alati teistest üle. 14


Rahulikus olukorras oli tema teemaks linnauudised. Ta teadis kõigi kohta kõike ja kui ta midagi ei teadnudki, siis oli ta järgmiseks päevaks selle välja uurinud. “Kas Vettiku “Kuu” on teil ka homse kontserdi kavas?” küsis ta isalt. “Näed, saimegi poksis soomlastelt tappa,” ütles ta mulle, kui ma juba spordist jagama hakkasin. Hilda tuli tasasel sammul inimese juurde, sosistas midagi. Ema rääkis temaga samuti poolel häälel. Hilda oligi selline, kõigiga ja alati. Ta oli elupõline apteeker, oli kogu aeg töötanud ühes ja samas apteegis. Hilda oli kuulaja. Ta oli tore ja väga hea inimene. Allkorrusel kahes toas elas ka minu ema õe Leida Sõrmuse pere. Tädi Leida oli emast viis aastat vanem ja lõpetas Tartus arsti­teaduskonna 1940. aastal. Sellel põlvkonnal oli karm saatus. Noorus, õpiaeg, ootused-lootused, oled küps ellu astuma, kõik on kulgenud rahulikult sinimustvalgetes värvides, ja siis ... esimese sammu astumiseks pannakse sulle pihku punase viisnurgaga paber. Tädi oli sisehaiguste arst ja töötas algul Tallinna Keskhaiglas, ka sisehaiguste osakonna juhatajana; pärast sõda aga nn valitsuse haiglas. Ta oli oma erialal väga tugev, oodatud ja väga lugupeetud arst: kindla sõnaga, põhimõtetes järeleandmisi ei teinud. Ühele sugulasele, kes talle ükskord tervisehäda kurtis, ütles ta väga selgelt ja lihtsalt: “Kui joomise maha jätad, tule tagasi, siis räägime edasi.” Tädil oli tütar Tiiu, kes on aasta minust noorem ja käis 27. koolis aasta minust tagapool. Nende perekonnas oli veel neljas, mitteametlik liige, pärast sõda Venemaalt tulnud purupaljas tjotja Niina. Ta tuli Jõhvi jaamas rongilt maha, jõudis Puru külasse, kus vanaisa Voldemar ja vanaema Marie Talli pärast sõda elasid, ja jäi sinna elama. Niisiis võtsid nad enda juurde inimese, kellel polnud kedagi ega midagi, kes oli ihuüksi jäänud, nälja ja kaose eest põgenenud ja kellel ei olnud kuskil elada. Ta elas Sõrmuste perekonnas, hoidis Tiiut, tegi süüa, pesi pesu. Tohutu lai vene hing, heatahtlik inimene. “Kolhoosi” ühisköögis tundis ta end nagu kala vees. Ta õpetas ema süüa tegema, ja missugune vene keele praktika, iga päev ninapidi koos pottide ja pannide keskel! 15


KOO LIS JA VAIVARAS

Esimese klassi aktusel sattusime kolm poissi, ea- ja mängukaaslast, ühte klassi, aga meid, sõpru, oli neli. Kui neljas poiss paralleelklassi määrati, marssis ta üle saali otse koolidirektori juurde ja protesteeris häälekalt temale tehtud ülekohtu vastu. Õiglus seati jalule. Algkoolis sain kuni neljanda klassini igal aastal kiituskirja. Vihmaste ilmadega olime toas. Tegevus number üks oli lugemine. Lemmik oli sari “Seiklusjutte maalt ja merelt”: ootasime iga järgmist raamatut, uut raamatut kõigepealt nuusutasime. Milline õhin! Isa õpetas kaardimänge, ikka neid kõige lihtsamaid. Viie lehe mängimise ajal läksin hasarti, näost punaseks – isa vaatas, mis minuga lahti on. Kõik suved veetsime vennaga Vaivaras vanaema ja vanaisa juures. See paik, see koht on mulle tähtis. Aga enne Vaivarat oli esimeseks tähiseks Puru küla. Sellest paigast on mul kolme-nelja-aastase lapse mälestused. Tulime hilja õhtul Jõhvi jaamas rongilt maha, vanaisa oli hobuse ja vankriga vastas. Pime oli. Mäletan raudtee ülesõidukohta, üle selle minemist. Laternapost valgustas. Olid imelikud varjud, eemal sünkjas pimedus. Hakkasime Purusse sõitma. Salapärane oli pimedas see raudtee ülesõidukoht. Juba sealt jäid mulle meelde raudtee ja rongid. Olin siis kõva jutumees. Üks pretensioonikamaid väljaütlemisi oli: “Leningadi jong on paha jong, ei võta Einut peale.” Purus oli maja kõrval lauavirn: prussid, plangud, korralik virn. See lauamaterjal viidi Vaivarasse ja sealt Tallinna Õie tänava maja ehitusele. Mäletan söömist enne sõitma hakkamist. Vastu ööd, kui õues oli kottpime, hakati sõitma. Olime emaga kabiinis, aga kui enne Tallinna tuli Valgejõest läbi sõita, istusime emaga lauakoorma otsa, igaks juhuks kõrgemale. Sild ei kannatanud koormat välja, sellepärast tuli jõest läbi sõita. Jõgi oli piisavalt madal, kinni ei jäänud. Purust on meeles hästi suur köök. Ja köögis kartulikoorimine. Kaks-kolm meest, sõjavangid vist, koorisid kartuleid. Üht nuga 16


Tallinna 27. 7-klassilise kooli 1.a klass. Rein on tagumises reas paremalt neljas. Ees keskel klassijuhataja õpetaja Idla.

mäletan, mille pea oli valge, nikerdatud mustriga. Mehed viskasid kooritud kartulid ämbrisse – solks ja solks. 1951. aastal käisime ema, isa ja vanaisaga Vaivara endist taluaset vaatamas. Isa tegi kaks fotot. Esimesel seisavad vanaisa ja ema, tavalised näod peas, ema üritab isegi fotoaparaati naeratada. Mina olen nende vahel murumütsi, põlvpükste ja valgete põlvikutega. Taustaks on inimkõrgune takjate, angervaksade ja nõgeste müür. Teise foto tegemise ajaks oleme liikunud mõned meetrid edasi endise elumaja ukse ees kasvanud jämeda kase juurde. Kasest oli alles pehkinud kõrge känd. Inimesed seisavad täpselt samas asetuses, kuid milline muutus nägudes! Vanaisa on süngeks vajunud, mina olen küll täpselt samasugune, aga ema on lohutamatult äranutetud silmadega. Ta ei suutnud sel hetkel kuidagi nuttu pidama 17


saada. See foto fikseerib Vaivara uue elu alguse. Vanaisa ei kannatanud seda nutmist välja ja otsustas – siia ehitan maja! Poolik kuusemürakas, kangelane ja ohver, mälestusmärk sõjast; pehkinud kasetüvi; elumaja varemed oru kaldal; vett triiki täis pommiaugud oru põhjas, millel paks roheline pebrepurust kate peal; oru kallastesse raiutud punkrite jäänused, kõveraks väändunud püssirohutünnid, mürsulehtreid, iga suuruse ja kujuga pommikilde, padruneid üksikult ja mitmekaupa maas vedelemas, nende hulgas poisikese jaoks eriti huvitavad värvimärkidega signaalpadrunid. Selline oli maastik Vaivaral uue elu alguses.

VA N AISA VOLDEMAR TALLI

Vanaisa sündis 1887. aastal Puru külas Virumaal. Lapsena oli tema voodi kohe isa Madis Talli höövelpingi kõrval. Madis hööveldas hilise õhtutunnini laudu ja poisil oli siis kõige parem magama jääda. Höövli­laastud olid tema kõige armsamad mänguasjad. Koolis vahetundides ei tohtinud õpilased omavahel eesti keelt rääkida. Kui õpetaja juhtus seda kuulma, pandi rääkijate häbistamiseks neile suur papitükk selja peale, sellega tuli terve päev käia. Volli ei olnud õppimises molodets, vaid ikka kak nibut. Teised tegid esimestele pärast kooli tuupi, nii et “molodets oli maoli maas ja kak-nibut oli karvust kinni”. Võimlemistunnis mängiti laptuud ja kurni. Vanaisa oli uuendusmeelne taluperemees. Aga enne seda proovis ta ära ka meremehe- ja raudteelaseameti: sõitis jahiga Narvast Tallinna ja astus merehaigusest kaamena pärast maapinnale jõudmist otsemaid Balti jaamas Narva rongi peale. Ent tema raudteelaseks olemine kestis veel vähem aega. Vaivara jaamaülema õpipoiss pandi rööpaseadjaks ja ka sellele järgnes kiire kojuminek. Madis ütles pojale: “Sa hakkad veel talutööd kuldama.” Elu edenedes osteti Türsamäe mõisalt heinamaad juurde. Vanaisa ei leppinud sellega, et heinaaja lõpul tuli alati pool kogu heinast mõisale anda – iga teine vikatilöök läheb ära. Aitab! 18


Vanaisa Volli tegeles mootoritega. Ta ehitas turbapurustamismasina ja ostis Tallinna autokauplusest sõiduauto Ford. Jaamaülem saatis Vollile sõna: “Miskid kaks suurt asja tulid sulle, tule järele.” Volli isa Madis uudistas aknal: mida ta jälle toob? Vanaisa pakkus ümbruskonna rahvale taksoteenust. Vedas oma Fordiga suvitajaid ja huvilisi Narva-Jõesuusse, Sillamäele, Toilasse Oru lossi vaatama ja kuhu veel vaja. Omakandimees riigisekretär Terras oli korduvalt tema klient. Esimesele autole järgnesid küla esimene raadio ja esimene telefon. Vanaisa oli vahel järsu ütlemisega, aga sõnapidaja ja täpne mees. “Kui ma kaks tundi enne rongi minemist jaama ei jõua, siis ei maksa mette mennagi,” ütles ta ikka. Kodukülas arvati, et selline mees võiks ju piimaühingus, igasugustes liitudes ja ühistute juhatustes istuda, kuid see oli välistatud. Ta oli tegija, mitte esindusmees. Ei joonud viina ja naistega olid tal sotid klaarid – oma Marie, rohkem polnud vaja. Aga suitsumees oli ta kõva. Mäletan Vaivara väikeses toas kirstu, mida ma paigast nihutada ei jõudnud. See oli Priimat triiki täis. Puru külas. Ees (vasakult): vanaisa Voldemar, vanaema Marie, Andres, mina, vanaema Helene. Taga: isa, ema, Miralda.

19

Profile for Tammerraamat

Sinule kullast süda  

Rein Vahisalu SINULE, KULLAST SÜDA 280 lk 145x225 mm Kõva köide ISBN 978-9949-616-32-9 Doktor Rein Vahisalu kirjutab enda kohta nii: „Leidsi...

Sinule kullast süda  

Rein Vahisalu SINULE, KULLAST SÜDA 280 lk 145x225 mm Kõva köide ISBN 978-9949-616-32-9 Doktor Rein Vahisalu kirjutab enda kohta nii: „Leidsi...

Advertisement