Issuu on Google+

DAV I D C O H E N

SIGMUND FREUDI PÕGENEMINE

Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa


Originaali tiitel: The Escape of Sigmund Freud David Cohen JR Books 10 Greenland Street London NW1 0ND Copyright © 2009 David Cohen Toimetanud Mari Kolk Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Matti Piirimaa ja Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-33-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


See raamat on pühendatud minu Austria-Ungarist pärit onule Zoltán Gruberile, kes oli sunnitud natside eest põgenema. “Mu poiss, mul on alati kakskümmend tuhat dollarit sularaha taskus juhuks, kui Gestapo peaks tagasi tulema,” ütles ta kord mulle. Ta elas sõja üle ja siirdus Pariisi. Minu onu ei olnud psühhoanalüütik, vaid väga nutikas rahasmugeldaja. Temagi oli ellujääja nagu Freud ning ta oleks mõistnud paljusid dilemmasid, mis 1930. aastatel psühhoanalüüsi rajaja ette kerkisid.

“Ainuüksi konflikti- ja mässuseisundid suudavad meie teadmisi edendada.” Sigmund Freud, “Ülevaade psühhoanalüüsist”, 1940


Sisukord

Tänu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Autorilt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9 Vihkamise bürokraatia . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Biograafiad ja piiratud juurdepääsuga arhiiv . . . . . . 16 Psühhoanalüütikuks kujunemine . . . . . . . . . . . . 25 Seks, lapsed ja perekonnasaladused . . . . . . . . . . . 51 Natside tõus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83 Poetess ja psühhoanalüütik . . . . . . . . . . . . . . . 106 Freudi 80. sünnipäev . . . . . . . . . . . . . . . . . . 131 Maailma ajalugu veeklaasis: Anschluss . . . . . . . . . 141 Freudi elu kõige masendavam päev . . . . . . . . . . . 153 Anton Sauerwald . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 163 Vabadus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 177 “Mooses ja monoteism” . . . . . . . . . . . . . . . . 188 Viimased sõnad, viimased lahingud . . . . . . . . . . 201 Pärast sõda: psühhoanalüüs Saksamaal ja Austrias 1940–1950 . . . . . . . . . . . 213 Salastatud pangakontod . . . . . . . . . . . . . . . . 221 Lisad: Tegelased . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 226 Piiratud juurdepääsuga toimikud . . . . . . . . . . . . 230 Viited . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 232


Tänu

O

len väga tänulik Brian Farrellile, kes rääkis mulle Freudist aastaid tagasi Oxfordis. Vestlused Viktor Frankliga (kelle arvates Freud teda eiras) ja Harald Leopold Löewenthaliga äratasid minus veelgi suuremat huvi. Veelgi rohkem üllatas mind see, et “normaalsed” psühhiaatrid (kes usuvad ravitsemisse) on jätkuvalt huvitatud Freudist ja “vestlemisravist” ning lasevad ennast sellest mõjutada. Minu head sõbrad, hiljuti lahkunud doktor James MacKeith ja õnneks vägagi elav doktor Harvey Gordon, kuuluvad nende hulka. Mõlemad julgustasid mind selle töö kallale asuma. Mind on aidanud paljud raamatukogud ja raamatukoguhoidjad: Manchesteri John Rylandsi ülikool, Manchesteri linna teatmeraamatukogu, Psühhoanalüüsi instituudi raamatukogu, Londoni Swiss Cottage Library, Kuningliku Meditsiiniseltsi raamatukogu, samuti Viini linnaarhiivi, Austria Riigiarhiivi ja Viini Rahvusraamatukogu raamatukoguhoidjad; loomulikult ka tavalised allikad: Washingtoni Kongressi raamatukogu, Wellcome’i raamatukogu ja Briti raamatukogu. Freudi muuseumid Londonis ja Viinis pakuvad endist viisi innustust nagu ka Manchesteri Juudi muuseum. Viini kriminalistikamuuseum, kus leidub rohkesti võltsimisega seotud eksponaate, väärib külastamist, kui olete huvitatud võltsijatest ja mõrvaritest. Väga kasulike Freudi-teemaliste arutluste eest olen tänulik doktor Riccardo Steinerile, doktor Lesley Sohnile, kes veel 88-aastasena tegeleb endist viisi psühhoanalüüsiga, ning Londoni Freudi muuseumi uurimisdirektorile Michael Molnarile. Viini Tehnikaülikooli professor R. Werner Soukup selgitas mulle Sauerwaldi keemiauuringute olemust. Ka Kuningliku Keemiaseltsi liige Jonathan Edwards osutas mulle selles suurt abi.

7


Tänan oma sõpra ja kirjandusagenti Sonia Landi, kellel jätkus usku sellesse raamatusse; Jeremy Robsonit väga konstruktiivse kriitika eest, mis muutis teose paremaks; Lesley Wilsonit, kes nägi seda läbi reaalsuseprisma, ja Lesley Levene’i väga terase toimetajatöö eest. Samuti tänan Petra Coghlini, Aileen La Tourette’i ja doktor Murray Halli Viinis, kes jagas minuga informatsiooni Freudi kirjastustegevuse ning Sauerwaldi kohta, samuti Kurti Viini veetlevast Lhotzky Literaturbuffetist mulle osutatud abi eest, ka Brian Levene’i ja Martin Hayd kommentaaride eest; tänan Hantied, Daniel Sisspelat ja doktor Gabriele Kohlbauer-Fritzi Viini Juudi muuseumist; Julia Rossi, minu nõbu Anita Franki ning Meike Curried, kes aitas mul mõista mõne Sauerwaldi kohtuasjaga seotud dokumendi sisu.


Autorilt

E

dward Bernays soovis 1925. aastal, et tema onu Sigmund Freud kirjutaks autobiograafia. Ta väitis, et olevat saanud kelleltki ühendriiklasest kirjastajalt hea pakkumise. “Kõikide autobiograafiate valede kude röövib nende väärtuse,” vastas Freud. “Lubatagu mul lihtsalt selgituseks öelda, et too sinu kirjastaja ilmutab eht-ameerikalikku naiivsust, arvates, et praeguseni ausaks jäänud mees võiks viie tuhande dollari eest nii madalale laskuda. Kiusatus algab sada korda suuremast summast, kuid isegi siis loobuksin ma sellest poole tunni pärast.” Üksteist aastat hiljem palus Freudi sõber, sotsialistlik kirjanik Arnold Zweig luba tema biograafia kirjutamiseks. Freud suhtus sellesse sama raevukalt nagu varemgi. “Igaüks, kes kirjutab biograafia, mässib enda valedesse, varjamisse, silmakirjatsemisse, lipitsemisse ja koguni mõistmatusse, sest biograafilist tõde pole olemas, ja isegi siis, kui oleks, ei saaks me seda kasutada.” Ta lisas oma armastatud Hamletile viidates: “Eks olnud ju õige tolle printsi arvamus: kui igaüht tema teeneid mööda kohelda, kes pääseb siis piitsutusest?” Mina otsustasin eirata vaadeldava isiku ilmset biograafiate umbusaldamist. Mainin õigustuseks, et ma keskendun sellele, kuidas Freudil õnnestus pärast paljusid kõhklusi lahkuda natside hõivatud Viinist. Kuna ma pakun uut informatsiooni, eriti tema perekonna Manchesteri haru kohta, siis on selles raamatus sama rohkesti tegelasi nagu mõnes Dickensi romaanis, mis Freudi nii kangesti köitsid. Ma tutvustan uusi tegelasi küll kohe, kui nad esile ilmuvad, kuid sellegipoolest tundub olevat mõistlik koostada ka kõige tähtsamate “esinejate” kavaleht. Nad on kirjas esimeses lisas. Freudi avastused ei tulenenud lihtsalt tema enda unenägudest ega patsientide ravimisest; tõenäoliselt oli ta esimene suur näitlejast teadlane, kes kasvas

9


üles praegu vägagi tuttavas institutsioonis, paljude liikmetega kärgperes. Nüüdispsühholoogid räägivad ümberkorraldatud või segaperekonnast, minnes niisuguste uute metafooridega lausa liiale. Freud sündis kasuperekonda ja elas suurema osa oma elust just selles. Niisugused kogemused aitasid tal vormida ideid kuni tema päevade lõpuni. Teises lisas on loetletud kirju ja muid materjale, mis avatakse õpetlastele alles 70 aastat pärast Freudi surma.


1 . P E AT Ü K K

Vihkamise bürokraatia

A

Viin, 25. juuli 1947

nton Sauerwald jättis 44-aastase mehe kohta väga kurnatud mulje. Tema arst Karl Szekely oli esitanud kohtule mitu avaldust selle kohta, et tema patsient põeb tuberkuloosi, mistõttu kohtumenetlused tuleks edasi lükata. Sauerwald oli viibinud kuu aega haiglas. Ent kohtunik Schachermayr ei lubanud enam viivitada. Süüdistatava naine Marianne istus oma abikaasa juures. Ta oli teatanud kohtule, et mehel pole tema ees saladusi. Suurema osa sõjaajast oli Sauerwald olnud Luftwaffe ohvitser – mitte piloot, vaid tehnikaekspert. 1945. aasta märtsis langes ta vangi ning paigutati ameeriklaste Bad Heilbrunni sõjavangilaagrisse, kuid juunis ta vabastati ning sõitis tagasi Viini. Natside lüüasaamine oli purustanud tema ammuse sala­ unistuse. Kogu sõja aja oli tema hoole all olnud viisteist maavaldust, mille natsidest omanikud kavatsesid ehitada mõtteosaliste jaoks väikese mõisa. Nende hüüdlause oli olnud “Miteinander Füreinander” (“Üheskoos, üksteise jaoks”), kuid nüüd oli nende unistus purunenud. Sauerwald oli erakordselt hea haridusega mees. 24-aastasena avaldas ta maailma ühes tuntumas keemiaväljaandes Monatshefte für Chemie neli teadusartiklit. Ta oli kaitsnud doktorikraadi Viini ülikoolis, kus teda juhendas kuulus orgaanilise keemia professor Josef Herzig, keda praegugi mäletatakse ühe tema avastatud reaktsiooni järgi. Ühtaegu oli Herzig Freudi sõber, kes külastas teda sageli, et õhtuti kaarte mängida. Sauerwald sai “herr professor Herzigiga” alati hästi läbi ning suhtus temasse lugupidamisega. Sõjas rusudeks varisenud reetmiste linna Viini jõudnud Sauerwald ei leidnud oma naist. Kolm kuud enne sõja lõppu oli too tehasetöö sinnapaika jätnud ja läände põgenenud, soovimata venelaste kätte vangi langeda. Sauerwald 11


SIGMUND FREUDI PÕGENEMINE

jäi ööseks oma ämma Anna Talgi majja, kuid tol ajal valitsenud segaduse tõttu ei teadnud ka ema, kuhu tütar on sattunud. Siis suundus Sauerwald Kritzendorfi, kus elas tema naise vanaema, kuid ei leidnud Mariannet ka sealt. Samal ajal kui Sauerwald otsis oma naist, ajas keegi teine tema jälgi – ning kummalisel kombel vaevas sedagi meest kopsuhaigus. Sigmundi nõbu Harry Freud oli USA armee ohvitser ning ta nõudis, et Sauerwald tabataks. Harryl olid suurepärased tutvused: üks tema nõbusid oli Ameerika Ühendriigid Esimesse maailmasõtta viinud president Woodrow Wilsoni antud ülesandeid täitnud Edward Bernays. Harry uskus, et Sauerwald oli tema perekonna paljaks röövinud ja ühtaegu hävitanud nende kirjastuse Internationaler Psychoanalytischer Verlag, millele tema vanaisa oli 1919. aastal aluse pannud. Ta tungis Sauerwaldi kunagisse korterisse, otsides selle mehe süüd kinnitavaid dokumente. Keegi ei söandanud Ühendriikide ohvitseri takistada. Mõni päev hiljem, kui Anna Talg politsei nõudmisel oma väimeest kirjeldas, ei osanud too Anton Sauerwaldi kohta eriti midagi öelda. Tavaline nina, tavalised kõrvad, tavaline suu. Silmad sinakashallid. Peale blondjuuste polnud tal mingeid erilisi iseloomulikke tunnuseid. 1945. aasta oktoobri lõpul arreteeriti Sauerwald Harry Freudi nõudmisel ning politsei asus kõiki tema minevikuseiku uurima. Viini linnaarhiivi säilikute varal on võimalik jälgida keerukaid juriidilisi toiminguid, mille alusel algatati Sauerwaldi vastu kaks kohtuasja. Seda täiesti tavalist meest süüdistati sõjakuritegudes. Politseijuurdluse tulemusel Sauerwald vangistati, kõigepealt hoiti teda laagris Gefaengnis 1 ja seejärel laagris Gefaengnis 2. Temalt võeti korter Viini 18. ringkonnas Witterhauergasses, kus nad olid koos Mariannega 1930. aastate keskpaigast peale elanud. Isegi oma kunagisse elupaika sisenemiseks pidi ta taotlema tsiviilkohtu loa. Linn oli andnud tema korteri uuele üürilisele frau Leidersdorile ning Sauerwald teatas, et see naine olevat röövinud tema garderoobi ja kemikaalid (sealhulgas ka kulla ning mõne katalüsaatori) koguväärtusega 50 000 riigimarka. Frau Leidersdor mõistis hästi avaliku sõna jõudu, sestap kaebas ta ajakirjandusele, et teda ahistavat mees, kes oli Sigmund Freudi paljaks röövinud. 1946. aastal avaldati Viini ajalehtedes kaks artiklit, mis oleksid isegi tänapäeva tabloidides kõmu tekitanud; need kirjeldasid Sauerwaldi kui kõlvatut natsi, kes üritab kaitsetut naist tema majast välja ajada. Ajalehel Neues Österreich õnnestus koguni hankida Hitleri asetäitja Hermann Göringi nõo Matthias Göringi kiri, mille too oli Sauerwaldile 12


V I H K A M I S E B Ü RO K R A AT I A

saatnud. Tõenäoliselt oli frau Leidersdor mainitud kirja korterist leidnud ning selle lekitanud. Sauerwaldi kui natsliku parteikaaslase poole pöördudes palus Matthias saata endale mittejuudist psühhoanalüütiku August Aichhorni raamatu, millest tingimata oleks välja rebitud Freudi kirjutatud eessõna, sest ta soovivat kõikide eest varjata, et ta loeb juudi “saasta” (ehtsa freudistliku vääratusena trükkis Göring Freudi nime asemel Frued). Ja kuna Sauerwald olevat Freudi asjade müügist kindlasti raha saanud, siis tahtis Matthias sellest vähemalt 1600 marka teatud kulutuste katteks endale. Ta lõpetas kirja lustliku sõnapaariga “Heil Hitler!” Selle kirja avalikustamine osutus suisa needuseks. Sauerwaldi advokaat ja kunagine koolipõlvesõber Franz Petracek teatas Sauerwaldile, et loobub tema esindamisest. Sauerwaldi üle pidi õigust mõistetama uues rahvakohtus (Volksgericht), mis loodi kohe pärast Saksamaa alistumist juunis 1945. Selle rahvakohtu toimikuid säilitatakse nüüd Gasometer D-s, kunagises elegantses vanaaegses tellisehitises, mille sisemus näeb nüüd välja nagu maotu ostukeskus. Kõik Sauerwaldi kohtuprotsessi materjalid asuvad Viini linnaarhiivis. Kuutteist protsenti rahvakohtusse kaevatud isikutest, ka Sauerwaldi, süüdistati finantspettuses. Samuti pandi talle süüks seda, et ta oli kuulunud natsiparteisse, mis pärast 1933. ja 1934. aasta massirahutusi Austrias keelustati. Eriti rõhutati, et ta oli olnud “illegaal”, see tähendab “illegaalne” nats. Rahvakohtu istungid ei äratanud nii suurt tähelepanu nagu Nürnbergi protsessid, kuid liitlased nõudsid sellegipoolest õiglast kohtumõistmist. Taheti näidata, et natside võitjad on seadust austavad tsiviliseeritud inimesed. Selle tagajärjel nõudis iga protsess rohkesti aega. Tegelikult kestis Sauerwaldi protsess kauem kui Nürnbergi mis tahes istungid. Sauerwaldile esitatud süüdistus oli lihtne. Alates 1933. aastast, kui natsid olid Saksamaal võimu haaranud, piirasid nad juutide isiku- ja finantsvabadust. Nõuti, et juudid deklareeriksid kõik oma varad väärtusega üle 5000 riigimarga. Natsipartei häälekandja Der Angriff (Rünnak) teatas selgesõnaliselt, et “kogu juutide vara on eeldatavasti ebaausalt omandatud”. Natsid määrasid iga juudi äriettevõttesse voliniku (Treuhänder). Tolle ülesanne oli hoolitseda selle eest, et juutide ebaausalt soetatud varasid kasutataks Saksamaa hiilguse ja natside ettevõtmise edendamiseks. Pärast seda, kui natsid olid annekteerinud Austria, tegutses seal vähemalt 9000 niisugust volinikku (nende kohta kasutati ka sõna Kommissar). Meditsiini, õigusteadust ja keemiat õppinud Anton Sauerwald sobis selleks paremini kui enamik teisi. 13


SIGMUND FREUDI PÕGENEMINE

Kohe kui Sauerwald oli 15. märtsil 1938 Freudi perekonna Kommissar’iks määratud, hakkas ta kontrollima nende vara ja peale selle ka nende saatust. Sel ajal juhtis kirjastust Internationaler Psychoanalytischer Verlag Freudi poeg Martin. Leipzigis olevas laos hoiti mitut tuhandet müümata raamatut. Sigmund Freudi rahvusvahelisest kuulsusest hoolimata oli see kirjastus finants­äpardus. Süüdistuse järgi oli Freudi perekonnal raha ning Sauerwald olevat oma seisundit kuritarvitades selle omastanud, samuti kõik väärtusliku, kaasa arvatud käsikirjad, kunstiteosed, raamatud ja palju muudki. Kui protsess algas, küsis kohus Sauerwaldilt, kas ta tunnistab end süüdi või mitte. “Pole süüdi,” oli Sauerwald vastanud. Järgmise kaheksateistkümne kuu jooksul kinnitas ta oma süütust paljudes kohtule esitatud avaldustes, rõhutades, et talle esitatud seda laadi süüdistusi ei saa kuidagi uskuda. Kohtule teatati, et Sigmund Freud oli septembris 1939 Londonis surnud, kuid süüdistatav olevat paljudele teistele tema perekonna liikmetele kannatusi põhjustanud. Harry Freudil oli igati põhjust Sauerwaldi arreteerimist nõuda. Ent Harry kaldus liialdustesse laskuma. Näiteks õnnestus tal hankida Adolf Hitleri isiklikku kirjapaberit, millele ta kirjutas Freudide majapidajanna Paula Fichtlile adresseeritud sõnumi, milles polnud midagi olulist. Paula, kes suhtus Freudide perekonda austusega, ütles, et Harry oli selle ainus piiratud mõistusega liige. Kui protsess paljude viivitustega jätkus, jättis süüdistus kahe silma vahele ühe olulise fakti. 1945. aasta sügisel oli Sauerwald leidnud oma naise Marianne. Kaks aastat hiljem, juulis 1947, kirjutas lootusetusse olukorda sattunud Marianne Freudi peagi üheksakümneseks saavale lesele Marthale, kes elas Hampsteadis. Marianne selgitas oma abikaasa rasket olukorda, ta ei teadnud kedagi teist, kellelt võinuks abi paluda. Ta ütles, et kui Freudid on auväärsed inimesed, siis päästavad nad Sauerwaldi kohutavatest raskustest, millesse Harry Freud oli ta saatnud. Martha Freud jättis ise vastamata, kuid andis selle kirja tütar Annale. Anna Freud kirjutas vastuse, kuid Viini linnaarhiivi toimikus oleva kirja eksemplar ei kanna tema allkirja, veelgi enam, see pole üldse allkirjastatud. Kirja signeerimata jätmine tekitab loomulikult kaksipidiseid mõtteid. Sauerwald oli palunud toetuskirju ka Freudi advokaadilt doktor Alfred Indralt, tuntud psühhoanalüütikult doktor August Auchhornilt (kelle raamatut Matthias Göring oli soovinud) ning Briti kuningliku perekonna sugulaselt, Kreeka printsessilt Marie Bonaparte’ilt (temagi oli psühhoanalüütik, Freud oli teda koguni ravinud). 14


Sigmund Freudi põgenemine