__MAIN_TEXT__
feature-image

Page 1

Vana

maamaja


R EH EAHI

2


3


Reheahi Käsiraamat

Koostanud Rasmus Kask

Vana

maamaja


Koostanud Rasmus Kask Toimetanud Karl Kallastu Keeleliselt toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Andres Tali

Joonised: Liina Lõõbas, Joosep Metslang

Fotode autorid: Andres Tali (kaanepilt ja vahelehed), Heiki Pärdi, Rasmus Kask, Indrek Ronk, Üllar Alev, Hardi Ojaste, Hanno Talving, Karl Kallastu, Rait Reila, Marike Laht, Elo Lutsepp

Ajaloolised fotod: Eesti Vabaõhumuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi kogud

© Eesti Vabaõhumuuseum ja autorid © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-46-6 www.tammerraamat.ee Trükikoda Greif


S is ukord

S i sukord

A

Eessõna 9 Ülevaade Eesti reheahjudest 15

Näiteid Eesti Vabaõhumuuseumisse üle toodud reheahjudest 30 Reheahju ehitus, soojusfüüsika ja otstarve 39

Reheahju põhikonstruktsioonid 40 Vundament 40 Müüritised 42 Kolle 44 Võlv 46 Keris 47 Lee 48 Kumm/vomm 51 Pliit 51 Soemüür 52 Lõõrid 52 Luugid 52 Korsten 55 Reheahju füüsika 57 Puit 57 Puidu põlemine 58 Tõmme 59 Kolle 60 Reheahju kasutegur 61 Üldised nõuded reheahjudele 62 Reheahju otstarve 63 7


Reheahju taastamine 65

Reheahju tehnilise seisukorra hindamine 66 Taastamistööde planeerimine 78 Tööohutus ja tööriistad 80 Reheahju lahtivõtmine 82 Tüüpvigade parandamine 87 Vundamendi kindlustamine 87 Välismüüritise taastamine 88 Efektiivsuse tõstmine ja kaminasüdamiku paigaldamine 100 Viimistlemine 103 Tuleohutus, kasutus ja hooldus 108

Tuleohutus 108 Kasutus 112 Hooldus 115 Kerise puhastamine 115 Näiteid taastatud reheahjudest 119

Reheahju kohendamine Kurma-Juhani talus 119 Reheahju kolde uuendamine Vainu-Jaani talus 125 Sauna otstarbega reheahju põhjalik renoveerimine Uue-Ansu talus 131 Umbahju ümberehitus kerisahjuks Oru talus 137


Eess õna

Ee ssõna

A

Rehielamu esindab peaaegu tuhandeaastast ehitustraditsiooni, mis on siinsetele aladele ainuomane. Algselt ühest rõhtpalkidest rajatud ruumist kujunenud hoonetüübil on tänapäeval piklik kuju, kõrge katus ja kolmetine ruumijaotus: elutoad ehk kambrid, rehetuba ehk tare ja kahepoolsete väravatega rehealune. Kogu kompleksi süda on läbi aegade olnud maa-, pae- või telliskividest reheahi. Sajandite jooksul on väiksest puitalusele asetatud köetavast kivikuhilast nurgas arenenud kuni kümme tonni kaaluv koloss, mis on muutunud tehnoloogiliselt üha efektiivsemaks ja keerulisemaks. Reheahje leidub peamiselt kahte tüüpi: vanemad ja pigem Lõuna-Eestis levinud umbahjud, mis meenutavad lihtsat kivikoobast, ning kerisahjud, mis on äratuntavad massiivse kivikuhja järgi ahju keskel. Kasutatud on neid nii ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks, leiva küpsetamiseks kui ka vilja kuivatamiseks. Lisaks külgnevad reheahjuga sageli teised küttesüsteemi osad: pliidid, soemüürid ja leed. Erinevatel hinnangutel on praeguseni säilinud ligikaudu 7500 rehielamut, millest omakorda 900 seisukorra kohta oleme maa-arhitektuuri keskuses kogunud ka täpsemaid andmeid.* Üldiselt võib andmekogu põhjal öelda, et reheahi on alles umbes veerandis kõigist rehielamutest ja neljandik ahjudest on töökorras. See teeb kokku ainult 500–700 heas või rahuldavas korras säilinud reheahju üle Eesti. Põhjuseid ahjude lammutamiseks on olnud erinevaid: elutegevus kandus rehetoast kambrisse ja rehetuba jäi külmaks panipaigaks; rehetuba ehitati ümber köögiks ja seal oli tarvis rohkem ruumi; ruumide * Rehemajade andmekogu: register.muinas.ee/public.php?menuID=rehemaja&action =list. Omanike soovil pole kõiki sissekandeid avalikustatud ja kogutud infot kuvatakse ainult osaliselt. Uurimishuvi korral on võimalik täielikku ligipääsu küsida andmekogu haldajalt (rasmus@evm.ee). 9


R EH EAHI

kaasajastamisel ei peetud vana ahju enam sobivaks jne. Kus pole olnud jaksu ega aega ahju välja tassida, võib pimedas rehetoanurgas peita ennast tõeline aare vana kivihunniku näol. Ühelt poolt on reheahju puhul tegemist iganenud küttekehaga, mis ei pruugi vastata nüüdisaegsetele sisekliima ootustele. Linnast nädalavahetuseks maale tõtates tahaks kiiresti sooja saada, mitte mitu päeva kütta, enne kui ahjumüürid hakkavad vähehaaval sooja andma. Suur reheahi võtab toast ära palju kasulikku ruumi ja kerise iga-aastane puhastamine on must töö, mida enam meeleldi ette ei võeta. Teisalt ei maksaks seda pragulist kivikuhja ilma põhjalikuma ülevaatuseta täiesti maha kanda. Tegu on harva säilinud hooneosaga, mis kannab endas sügavale talupojakultuuri südamesse ulatuvat pärandit ning on valmis tähelepanelikumale silmale rääkima oma värvikat ajalugu. Pealegi sobitub reheahi igapäevase küttekehana rehetuppa suurepäraselt. Tänapäevased väiksemõõdulised kamin­ ahjud ei küta suurt ruumi ära – õhksoojusele üles ehitatud väikse soojamahutavusega küttekehad jäävad kõrge rehetoa soojendamisel jänni. Isegi oma kütteefektiivsuse poolest suudab korrastatud reheahi moodsate kolletega sammu pidada. Selle raamatuga soovime esiteks aidata huvilistel paremini mõista reheahjude arengut ja rolli rehielamute kujunemisloos. Teiseks jagame praktilist nõu majaomanikele ja pottseppadele, kes plaanivad hinnata kerisahjude seisukorda ja võtta ette taastamistööd. Oleme püüdnud koondada etnograafilist materjali ja esitada oma kogemust võimalikult laiahaardeliselt, et kõik põhilised ahjutüübid ja -kahjustused oleksid kaetud. Samas tuleb arvestada, et iga ahi on unikaalne ja üldised lahendused ei pruugi vastata ahjuomaniku konkreetsetele ootustele ja probleemidele. Keerulisematel juhtudel soovitame taastamistööde planeerimisse ja teostamisse kaasata eksperdid. Taastamistöödel on raamatu autorite juhtmõtteks „tee nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“. Vanu materjale ja konstruktsioone tuleks hinnata nii nende ajaloolise, kultuurilise kui ka tehnilispraktilise väärtuste poolest terviklikult. Iga prao korral tuleb eraldi mõelda, kust see on alguse saanud, mis on selle ulatus ning kas piisab ainult vuukide täitmisest või tuleb konstruktsioon lahti võtta ja uuesti laduda. Pole mõtet hakata parandama kohta, mis pole katki, kuid iga katkine koht tuleb kindlasti enne reheahju taaskasutamist ära parandada. See kõlab iseenesestmõistetavalt ja lihtsalt, ent praktikas võib osutuda äärmiselt keeruliseks. 10


Eess õna

Võimaluse korral tuleks taastada reheahi algupärase konstruktsiooni järgi, sest selles peitub vanade meistrite tarkus. Samas on nemad lähtunud oma aja oskustest ja teadmistest, mis ei pruugi olla kooskõlas tänapäevaste nõudmiste ja tuleohutusreeglitega. Kompromisside leidmine traditsioonide ja nüüdisaja vahel on reheahjude taastamisega kaasnev alaline pingeallikas. Pooldame igati vanade loodus- ja telliskivide taaskasutamist, kuid sel juhul tuleb hoolikalt läbi mõelda, milliste konstruktsioonide juures see on võimalik. Ükskõik kui esteetiliselt ahvatlev ja ajalooliselt väärtuslik sajandivanune tellis ka ei oleks, ei saa seda amortisatsiooni tõttu kasutada lõõriseinte ladumisel või suure raskuskoormusega kohtades. Loodame, et raamatu lõpuks on igal majaomanikul ja ehitajal olemas alusteadmised nende kaalukate otsuste langetamiseks. Kokkuvõttes tasub igal rehemajaomanikul alles olevat reheahju lähemalt vaadata ning enne müürivasara järele haaramist kaaluda erinevaid võimalusi vana ja väärika küttekeha taastamiseks. Kuigi töö on sageli aeganõudev ja materjalimahukas, võib vanast ahjust saada arhailise välimusega ajakohase küttekeha. Isegi kui rehetuba pole plaanis kasutada, tuleks pigem püüda kerisahju konserveerida, sest lammutada – kui tõesti muid lahendusi esile ei kerki – jõuab alati. Vanu küttekoldeid jääb järjest vähemaks ning iga reheahi on killuke taluajaloost ja ehitustraditsioonidest. Seda ei tasu kergekäeliselt väsinud välimuse või paari ruutmeetri ruumi võitmise nimel prügimäele tassida.

Rasmus Kask

SA Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse teadur

11


R EH EAHI

12


Eess õna

13


Ü leva a de Eesti rehea hjudest

Ülevaade Eesti reheahjudest Heiki Pärdi

A

Reheahi kuulub lahutamatult kokku rehemaja ehk rehielamuga, eesti taluarhitektuuri sajanditevanuse traditsiooniga. Selle mitmeotstarbelise hoone keskmeks oli rehetuba, mille kõrval asus suur kütmata rehealune. Rehetoa kaks peamist ülesannet oli pakkuda peavarju taluperele ja olla koht, kus teha oma igapäevaseid asjatoimetusi ja peale suvist lõikust kuivatada teravilja. Suuremal osal Eesti rehemajadel (Põhja-Eesti tüüp) oli rehetuba hoone teistest osadest kõrgema laega, et viljavihke saaks partel püstiselt kuivatada ning all oleks inimestel ruumi liikuda. Nende põhifunktsioonide

Põhja-Eesti tüüpi rehemaja põhiplaan (1860). Hoones paiknesid rehetuba (1), rehealune (2), eeskamber (3), tagakamber (4) ja aganik (5). Pulga t, Uuri k, Kuusalu khk; praegu Eesti Vabaõhumuuseumis. Äratrükk raamatust „Maaehitised Eesti Vabaõhumuuseumis“. Tallinn 1997, lk 27.

15


R EH EAHI

tõttu pidi rehetuba olema avar nii pindalalt kui ka mahult – keskmiselt umbes 40 m², harva isegi 60–70 m².* Rusikareegel oli lihtne: mida avaram ja kõrgem rehetuba, seda suurem reheahi. Vanasti koondus talupere talvine elu rehetuppa, sest tänu ahjule oli see ainus soe ruum terves majas. Eesti talumajades olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju tähtsaim eripära on tulepesa kohal asuv kivikuhil ehk keris (paiguti ka keres, kiris). Arheoloogia andmeil on Eestis kerise ja lahtise lee ehk keedukoldega ahje tehtud vähemalt alates 10.–11. sajandist. Sagedasti asus ahi rehetoa taganurgas, risti hoonet, külg otsaseinas, „perse“ ehk ahju tagumine sein rehetoa tagaseinas, suu hoone esikülje poole. Valdavalt paiknesid vanad reheahjud toapõrandaga samal tasapinnal, üksnes Kagu-Eestis leidus umbahje, mille põrand ja kolle olid * Põhjalikuma ülevaate eesti taluarhitektuurist ja eluolust pakuvad varasemad etnograafilised käsitlused: Ränk, G. 1939. Saaremaa taluehitised I. Tartu: Õpetatud Eesti Selts; Habicht, T. 1961. Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum: Tartu; Tihase, K. 1974 (2007). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.

Algeline sideaineta laotud saunaahi näeb välja nagu hunnik kive. Molska t, Mõrgi k, Laheda v, Põlva khk. EVM N28: 205. Foto: K. Nurk, 1960.

16


Ü leva a de Eesti rehea hjudest

Lahtise kerisega suitsusauna ahi on pealt kaetud suure paeplaadiga. Villemi t, Võntküla k, Taebla v, Lääne-Nigula khk. EVM N59: 35. Foto: F. Tomps, 1962.

ehitatud kõrgemale. Samuti oli Eesti rehe- ja saunaahjudele üldiselt omane see, et nende taga- ja külgseinad ulatusid ruumi puitseintest läbi. Vanimad kerisahjud olid äärmiselt lihtsa ehitusega: ümmargused raudkivid laoti ilma mingi sideaineta üksteise otsa kuhilasse, suuremad alla, väiksemad üles. Ahju lagi moodustati piklikest, paarikaupa katusekujuliselt teineteise vastu nõjatuvatest kividest, millele omakorda laoti väikesed, paari rusika suurused kerisekivid. Tõenäoliselt köeti selliste lihtsate ahjudega nii elamuid kui ka leilisaunu. Sääraseid algelisi maakivist kerisahje leidus 20. sajandi algupoolel veel päris paljudes suitsusaunades, eriti Lõuna- ja Kirde-Eestis. Iseäranis kaua kasutati kerisahje Setu- ja Võrumaa suitsusaunades, kus neid oli veel mõnekümne aasta eest, üksikuid usutavasti tänapäevalgi. Järgmises arenguetapis rajati juba mördiga seotud avatud kerisega ahjusid. Tolleaegsetel sauna ja rehetoa ning viljarehe kerisahjudel pole põhimõtteliselt suurt vahet, erinesid ainult mõõtmed, sest saunaahjud on hulga väiksemad. Näiteks Taeblas asuva Villemi talu sauna ahi 17


R EH EAHI

on ehituselt sealsete reheahjude väiksem koopia. Sellel on ülalt veidi kumerduva kandilise suuga toekas paekivist kere, mille ees on lahtine lee. Lahtine keris on pealt kaetud suure paeplaadiga, mis tagant ja külje pealt toetub kõrgemaks laotud müüridele ning välisnurgast kivipostile. Reheahjude lahtisi keriseid hakati kinni ehitama 18. sajandi teisel poolel. Kauem püsisid lahtise kerisega ahjud neis Lääne- ja Kesk-Eesti paikades, kus rehetuba oli ka sauna eest. Poolkinnisi keriseid hakati kõigepealt tegema Saaremaal ja LääneEestis, kus kerisekivide kohale, umbes 75 cm kõrgusele paigutati suur paeplaat. Põhja-Eestis kaeti ahjud pealt kividest laotud võlviga ehk kummiga, kuid eest jäeti keris lahtiseks. Edaspidi müüriti keris kinni ka eest, sinna tehti hingedega uks. Meie klassikalised, 19. sajandist alates ehitatud reheahjud on suured ja paksude kiviseintega: koos leega 1,8–3,5 m pikad, 1,5–2,0 m laiad ja 1,5–2,0 m kõrged. Nii ahju kui ka lee seinad laoti Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel enamasti paekivist, Lõuna- ja Ida-Eestis tehti reheahjud üleni raudkivist. 19. sajandil hakati üha rohkem kasutama telliskivi, millest algul laoti ahjude sisemus ja edaspidi ka kere. Umbes samasugune areng toimus hiljem mujalgi Eestis. Saunatüüpide levik XIX saj II poolel. Tumendatud alal Lääne-, Harju-, Järvamaal ja LõunaVirumaal on saunad ajalooliselt puudunud. Seal võeti leili suure reheahju peal ja pesti ennast rehetoas. Äratrükk K. Tihase raamatust „Talurahvaarhitektuur“. Tallinn 2007, lk 268.

Põhja-Eesti tüüp Lõuna-Eesti tüüp saunu ei olnud, viheldi ja pesti rehetoas

18


Ü leva a de Eesti rehea hjudest

Vihtlemine reheahju peal. Suure-Rõude k, Martna khk, Läänemaa. ERM Fk 451: 56. Foto: I. Manninen, 1925.

Klassikalisi reheahje ehitati tavaliselt nii, et algul laoti üles ahju tagaja külgmüürid, kusjuures tulekahjuohu vähendamiseks tehti need tagaküljel ja kambri pool kõrgemad kui rehetoa pool. Müüridel lasti kuivada nii kaua, kui nende tugevusest piisas võlvide külgsurve talumiseks. Järgmiseks asuti ehitama ahju sisemust. Esmalt tehti valmis paekivist või savist põrand, seejärel võeti käsile ahju lagi. Algeliste kerisahjude tulepesa lagi tehti poolviltuselt vastakuti nõjatuvatest pikergustest kividest (saare rahtmed). Ajapikku asendati see täiuslikuma ja tugevama võlvkaarega ning 19. sajandil ehitati juba kõik ahjud võlvitud laega. Koldevõlvide arv sõltus ahju suurusest: väiksemal oli neid ainult üks, suuremal kaks või kolm. Võlvide ehitamiseks tehti puust aluskaar, mille peale laoti kivid. Mõnikord olevat selleks kasutatud ka vana tõrt, mis pärast võlvide kuivamist põletati ära. Keskmiselt laoti kerisele umbes paar hobusekoormat paari rusika suurusi valitud raudkive. Selleks et kerisekivid võlvide vahelt alla ei pudeneks, pandi risti võlvide peale pikergused kivid, nn tulepaaned (vt joonisel lõige DC). 19


R EH EAHI

Viljareheahjud süvendati mõnikord põranda sisse. Jaani-Jüri talu reheahi (1887) asetses tavapärasest rohkem (u 70 cm) põrandast allpool. Väluste k, Tarvastu khk. ERM EJ 150: 8. Joonis: N. Espe, 1940.

Lõuna-Eestis ja saartel leidus kerisahjude kõrval rohkesti umbahje, mis kerisahjudest väliselt väga palju ei erinenud. Kungi k, Rõngu v. ERM EJ 23: 1. Joonis: A. Mõtus, 1923.

20

Profile for Tammerraamat

REHEAHI  

Käsiraamat Koostanud Rasmus Kask 144 lk 177x240 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-46-6 Sari „Vana maamaja“ See raamat on püh...

REHEAHI  

Käsiraamat Koostanud Rasmus Kask 144 lk 177x240 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-46-6 Sari „Vana maamaja“ See raamat on püh...

Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded