Page 1

Leelo Tungal

PÄKAPIKUD ASKEL DAVAD Pildid joonistanud Pille Tammela


6


Päkapikk Peep Muinasjutumaal

J

õulupühade eel anti päkapikk Peebule ametikõrgendust: temast sai Muinasjutumaa sussipäkapikk. Sussipäka­piku töö ei ole raske, kui sul on nobedad jalad ja tugevad käed ning kui sa tunned hästi oma tööpiirkonda. Siiamaani oli Peebu tööpiirkonnaks väike Pakaste küla, kus ta tundis viimset kui last – ta teadis täpselt, kes hommikuti kõige kiiremini voodist tõuseb ja kes õhtuti kõige korralikumalt hambaid peseb ning ilma jonnita magama läheb. Päkapikule olid tuttavad kõigi laste sussidki, kuhu ta öösiti õunu, manda­ riine ja komme tassis. Muinasjutumaa oli küll Peebu meelest muinasjutuliselt kau­nis paik, aga ega ta kohalikku rahvast kuigi hästi tundnud. Lapsepõlvest mäletas Peep küll lugusid Punamütsikesest, Lumi­ valgekesest ja Tuhkatriinust, aga silmast silma polnud ta nende tegelastega kohtunud. Peebu eelkäija, päkapikk Aadu, kes sügisest alates maitses rahu­likku pensionäripõlve, kinnitas, et Muinasjutu­­maa elanikud on kenad tegelased, ainult et igaühele tuleb läheneda isemoodi. 3


Näiteks Lumivalgekesele ei tohi kunagi sussi sisse panna õuna – eriti veel punapõselist, sest tüdrukul on siiani meeles kurja kuninganna toodud mürgitatud õun. Väikesele vene muinasjutust pärit Mašakesele ei maksa aga viia karupildiga komme, ükskõik kui maitsvad need ka poleks – tema sai ju suurivaevu plehku kolme karu eest, kelle kaussidest ta oli kogemata kombel söönud ja kelle voodites maganud. Sakslastele Hansule ja Gretele ei tasu pakkuda piparkooke – veider küll, aga isegi jõuluajal ei suuda nad unustada kurikavala nõia maja, mis ehitatud piparkookidest. „No ja Rapuntsel, temaga on hoopis segased lood,” sõnas elatanud päkapikk Aadu. „Aga mis siin ikka … Sina, Peep, oled noor ja tugev päkapikk, küllap pikapeale harjud ja saad oma tööga hakkama.” Peep pani pensionärist päkapiku õpetused korralikult märk­ mikku kirja, tänas Aadut sõbraliku abi eest ning ruttas garaaži sõidukit valima. Pakaste külas sai ta öösiti maiustusi kandes hakkama tõukekelgu või suuskadega, Muinasjutumaa oli aga suur ja lai, ühest kuningriigist teiseni oli mitme päeva teekond. Ega siis printsid ja printsessid saa elada pead-jalad koos! Päkapikk Peep vaatas masinapargi üle: garaažist võis leida igasuguseid sõidukeid, alates tillukesest tõukerattast ja lõpetades kosmoselaevaga – viimast, tõsi küll, kasutati haruharva, ainult siis, kui kosmonautidel tuli peale kommi- ja piparkoogiisu. Tõukerattaga polnud Muinasjutumaal midagi peale ha­kata, niisiis valis Peep jõuluvedudeks välja võimsa maasturi, mis kandis 4


nime Turbo-Rudolf. See nimi anti talle jõuluvana lemmik­ põhjapõdra auks, ning nagu vanal heal porol, nii oli ka maasturil nina pohlapunaseks maalitud. Peep viskas suure maiustustekoti pagasiruumi ning pani autole hääled sisse. Turbo-Rudolf sööstis tuulekiirusel läbi tohutu metsa ja peatus väikese majakese lähedal. Päris hoovi peale ei tahtnud Peep sõita, sest sussitööd tuleb teadagi teha täie­likus vaikuses, nii et lapsi ja nende vanemaid ei ärata. Päkapikk märkas kohe, et ühel aknal seisis kena punase mütsikese kõrval sama värvi toatuhvel. Nii see pidigi olema, sest tegu oli ju Punamütsikese koduga. Pikemalt mõtlemata torkas Peep sussi sisse maitsva mandli­ koogi. Siis kratsis ta kukalt ja lisas veel teisegi koogikese – juhuks, kui näiteks vanaema peaks Punamütsikesele külla tulema. Läbi lume ukerdades jõudis päkapikk peatselt auto juurde tagasi ning põrutas otsemaid Tuhkatriinu poole. Tuhkatriinu akna leidis ta kohe üles, sest sellel seisis väike kristallkingake, millesse mahtus mandariin hädavaevu ära. Sellegipoolest pistis päkapikk kingakese sisse ka paar kõrvitsaseemet – mine tea, ehk tahab Tuhkatriinu endale millalgi uut tõlda tekitada? Lumivalgekese sussi sisse jättis Peep šokolaaditahvli ning lisas seitse šokolaadinööpi, sest ega pöialpoistegi suud ole seina­ praod. Okasroosikese loss oli okkalistesse roosiväätidesse nii kinni kasvanud, et selle juurde turbomaastur ei pääsenud. Päkapikul 5


10


oli tükk tegemist, enne kui ta väätidega võideldes jõudis uinuva kaunitari juurde. „No küll on lugu!” lausus Peep endamisi. Tal oli kahju Okas­ roosikesest, kes isegi jõuluajal aina magas ja magas … Päkapikk pühkis kaunitari kingakeselt tolmukorra maha ning poetas sellesse pakikese sellist närimiskummi, millega saab hädakorral hambaid puhastada. Pole nali sada aastat magada, ilma et hambaharja saad kasutada. Turbo-Rudolf oli väga kiire auto ja päkapikk Peep jõudis öö jooksul maiustusi viia seitsmekümnele muinasjututegelasele. Ilma sussišokolaadita oli jäänud ainult Rapuntsel, kes elas kõrges tornis, millel polnud ust … Ja kuidas päkapikk oma autole ka gaasi ei andnud – mööda siledat torniseina see üles sõita ei suutnud. Peep oli küll õppinud mägironimist, kuid tornisein oli sel­ leks liiga püstine. Päkapikk potsatas kurvalt lumehange istuli ega teadnud, mida ette võtta. Korraga märkas ta metsa tagant lähenevat kuumaõhupalli, mille korvist hüüdis talle tundmatu printsess: „Tere, päkapikk! Tule minu juurde, läheme koos Rapuntsli akna taha!” Peep ruttas tulistjalu printsessi juurde ning õhupall tõusis rõõmsalt üles torniaknani. Päkapikk leidis aknalt ilusa lipsu­ kesega tuhvli ning pani sellesse kohe mitu marmelaadikommi. Rapuntsel pidi ju nii kaua vesise suuga ootama! Ka tundmatule printsessile jagus päkapikul maiustusi. 7


„Suur tänu abi eest!” lausus Peep printsessi kätt surudes. „Kes sa oled, ilus neiu, ja kust sa tuled?” „Mina olen printsess Pauliine ja ma tulen sellestsamast muinasjutust, milles sinagi tegutsed,” vastas printsess naera­ tades. „Sellest muinasjutust, mis algab nii: „Jõulupühade eel anti päkapikk Peebule ametikõrgendust …”.”


Pisikese Priidiku lugu

Ü

hes mägikülas elas pisike poiss Priidik oma emaga. Kuigi Priidiku ema oli pojast peajagu pikem, oli ka tema tegeli­ kult üsna väike, vaevalt poole meetri pikkune. Kes oskab arvutada, see teab, et poole meetri sees on viis­ kümmend sentimeetrit, aga millimeetreid koguni viissada. Nii­ siis olid Priidik ja ta ema oma kasvuga igati rahul. Mõlemad said suurepäraselt hakkama kaljudel üles-alla ronimisega, oma väikese maja kütmisega ja kena vutikarja kasvatamisega. Vutid munevad teatavasti tillukesi mune, kuid Priidikule ja ta emale piisas hommikusöögiks ühest praemunast. Kõht täis, ruttas Priidik kooli, kus ta oli väikesele kasvule vaatamata parimate õpilaste seas. Tavaline koolipink oli tema jaoks liiga suur, seepärast osteti Priidikule mänguasjapoest mängu-koolipink ning õpetaja asetas selle oma lauale. Muidu poleks ta ju näinud, millal pisipoiss kätt tõstab. Kõige ees istudes aga kuulis Priidik õpetaja tarku sõnu ja õpetusi selgemini ja kiiremini kui teised ning kogu koolitarkus jäi talle pähe nagu iseenesest. 9


Koolikaaslastega sai Priidik läbi imehästi ning väikese kasvu pärast ei narrinud teda keegi. Otse vastupidi, suuremad õpilased lausa võistlesid omavahel, kes saab endale au Priidikut kooli­ trepist üles-alla kanda. Muidugi tuli Priidik ka ise treppidega toime, aga selleks kulus tal märksa rohkem aega kui suuremate kooliõdedevendade turjal liikudes. Priidikuga oli lahe koos käia, sest alati oli tal varuks mõni lauluke või naljajutt, ja alatihti peitus ta taskutes pisikesi magusaid vutimunaküpsiseid. „Harukordselt helde ja vahva poiss!” kiitis koolidirektor Priidikut, kui talle pidulikul aktusel lõputunnistuse üle andis. Koolitunnistus oli Priidikust paar korda suurem, kuid vapper poiss kandis seda treenitud kätel pea kohal kergelt nagu siidilippu. Kuigi Priidik lõpetas kooli ainult väga heade hinnetega, polnud tal kerge töökohta leida. Kalliskivikaevandusse võeti tööle ainult suuri tugevaid mehi. Kohalikus kohvikus oli küll ettekandjat vaja, kuid Priidik ei ulatunud laudade kõrguseni. Ka koka-ametist ei tulnud midagi välja, sest pliidi juures toimeta­ miseks oleks pidanud väikest kasvu noormees redelit kasutama. Priidik püüdis siiski head tuju säilitada ning veetis kodutöödest vaba aega orgudes kõndides ja mägedes ronides. „Kõigel siin maailmas on eesmärk ja otstarve, küllap leidub minugi jaoks sobivat tegevust,” arutles ta mäetippu pürgivaid alpiniste vaadates. 10


15


Priidiku koduküla oli vahepeal põnevate mägiradade ja uhkete liustike poolest kuulsaks saanud ning iga päev saabus sinna inimesi, kes soovisid katsetada oma jõudu mägironimises ja lumelaudadel kihutamises. Alatasa tõi Priidik oma rändudelt kaasa seljakotte, suusa­ mütse, salle, kindaid ja isegi rahataskuid, mille alpinistid olid kogemata kombel maha pillanud. Külavanem otsustas avada leiubüroo, mille usaldas Priidiku kätesse. Tema terased silmad olid ju madalamal kui kõigil teistel ja mõnikord leidis nooruk lumest üles isegi sinna kukkunud sõrmuseid ja kõrvarõngaid. Oi, kuidas turistid rõõmustasid, kui avastasid Priidiku leiubüroost oma kalli vara, mida nad pol­ nud lootnud enam kunagi tagasi saada! Ühel kargel talvepäeval aga leidis Priidik lumest paksu kirevakaanelise raamatu. Noormees viis lumes niiskeks saanud teose koju, et seda pliidi kohal aegamisi kuivatada. Kui raamatu­ lehed olid ära kuivanud, heitis Priidik pilgu seal trükitud piltidele. „Ema!” hüüatas ta üllatunult. „Ema, tule ruttu siia – keegi on meist raamatu kirjutanud!” Ema pani prillid ninale ja uuris koos Priidikuga uhket raamatut. Tõepoolest, piltidel oli kujutatud nii teda kui ka Priidikut – või vähemasti nendele äärmiselt sarnaseid isikuid. „„Päkapikkude välimääraja”,” luges Priidik kaanekirja. „Tuleb välja, ema, et meie sinuga oleme päkapikud! Mis sa selle kohta ütled?” 12


Tekst © Leelo Tungal Pildid © Pille Tammela Kujundanud Endla Toots © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-62-6 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee


Sisukord Päkapikk Peep Muinasjutumaal Pisikese Priidiku lugu Päkapikk Leo leiutab Kiri Antarktikast Põhjapõder Adolfi pahema jala päev Päkapikk Konradi kummaline kadumine Päkapikk Roberti puhkepäev Jõuluvana ilmaruumis Kuidas sündis piparkoogimaja Segadus päkapikukontoris

............ ............ ............ ............ ............ ............ ............ ............ ............ ............

3 9 14 19 25 30 36 41 47 53

Päkapikud askeldavad  

Leelo Tungal PÄKAPIKUD ASKELDAVAD 60 lk 162x195 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-62-6 Pildid joonistanud Pille Tammela Leel...

Päkapikud askeldavad  

Leelo Tungal PÄKAPIKUD ASKELDAVAD 60 lk 162x195 mm Kõva köide, neljavärvitrükk ISBN 978-9949-616-62-6 Pildid joonistanud Pille Tammela Leel...

Advertisement