teise_päeva_toidud

Page 1



J체ri Pino

teise p채eva toidud ehk

Abiks algajale mehepojale


Kujundanud Andres Tali Toimetanud Tiina Tammer

© Jüri Pino © Tammerraamat, 2011 ISBN 978-9949-482-16-0 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


Naerge nüüd ära, kui väljend “teine päev” nii õudselt naljakas tundus. Polnud üldse nii mõeldud. Aeg-ajalt juhtub niisugust asja, et ärkad hommikul üles, tuiad kööki ja avastad: oh, issand. Nii palju igasuguseid asju, millega ei oska suurt midagi peale hakata. Siin potis, seal pannil. Ja naine, teadagi, on jätnud omapärases kirjakunstitehnikas (roheline pastakas, ruuduline paber) märkme: katsu hakkama saada, varsti tulen. Mehepoeg istub seepeale nukralt maha ja hakkab karme mehepisaraid üle parkunud põse veeretama. Kui ta on algaja. Karastunu ei heitu iial. Võib-olla on need eelmise õhtu peo jäägid. Võib-olla tuli kellelgi lihtsalt tuhin peale hästi palju süüa teha. Aga külad ei tulnud ja ise ei jaksanud. Igal juhul – see ongi teine päev. Teie ees on asjad, mis on valmis… aga kuna need on eilsed, siis otse näpuga kallale minna ei taha. Nendega tuleks midagi teha, et uuesti isuäratavaks saada. Ja kuidas seda teha ja miks, eks arutame. Tasapisi. Ah jah, pärast nuttu kuivatab mehepoeg põse, vaatab kella ja kui see on juba kümme löönud, stardib poe poole. Tühja paagiga kaugele ei arutle.



sisukord

Sissejuhatus teemasse 13 Miks – vähemalt siin maal – ei tohi iialgi toitu ära visata 13 Kartul 19 Kartulit jääb alati järele 19 Praekartulid, aina keerulisemalt 21 Rohelist otsa! 21 Sõber sibul ja teised 21 Uitmõte 23 Lugu lapsepõlvest ehk Minu tädi ja kartulid 23

-7-


Kartul 25 Natuke keerulisemad praetud kartulid 25 Praekartul söödavas kausis 29 Hispaania omlett 30 Hispaanlane kõrbes 33 Kartuli … ee … käkid? 34 Läbi häda kartulisalat 35 Läbi häda ahjukartulid 37 Läbi häda kartulipuder 38 Variant: hädamulgipuder 39 Oh, pagan… päris poissmehekas 39 Eilse kartuli muid kasutusviise 40 Uitmõte 41 Kartuli needus 41 Pirukas otse peolaualt 46 Karjasepirukas 46 Uitmõte 48 Ülbistunud ülejäägid 48 Pitsa otse peolaualt 52 Pitsapõhi 52 Natukene paksem pitsa 54

-8-


Mõned hoiatused 56 Mida ma kunagi ei teeks 56 Salat otse peolaualt 58 Salat, vana nuhtlus 58 Kartulisalat järgmisel päeval 59 Rosolje järgmisel päeval 62 Leib 63 Mida teha kuivanud leivaga 63 Vaesed Rüütlid 65 Uitmõte 66 Miks mehepojad nii kangesti köögi poole kiikavad 66 Äpardus 72 Kuidas untsu läinud asjast midagi mõistlikku teha 72 Makaronid 76 Makaronid mitmel kujul 76 Praetud makaronid (ilusa mehe dieet) 77 Laisem, aga tervislikum 78 Virgem, aga maitsvam 79 Lolli ja laisa mehe lasanje 79 Makaronisalat 80 Midagi täiesti tobedat ja laiska 81

-9-


Uitmõte 82 Kuidas lapsepõlve kompleksidest üle saada 82 Kala 86 Kala Poola moodi 86 Lihtne kalasupp 89 Muna 90 Munapuder 90 Riis 92 Riis ja teised temataolised 92 Riisipannkoogid 93 Maamehe sushi 94 Riisipirukas 96 Riisi … pall? 97 Muud pudrud 98 Muud pudrud ja nende ärakasutamine 98 Tatrapuder 99 Kaerapuder 99 Kruubipuder 100 Mannapuder 101 Uitmõte 103 Miks iga mehepoeg lausa peab oskama süüa teha 103

- 10 -


Pasteet 112 Kuidas teha pasteeti 112 Supp 114 Suppidest ja kontidest 114 Kuninglik säästusupp 116 Tagasi teemasse 119 Hukkaminemise ääre peal 119 Piim 127 Hukkaminev piim 127 Valge kaste, peenemalt bešamell 128 Moos 129 Unustatud moosid 129 Õlu 132 Lauale jäänud õlu 132 Uitmõte 134 Milleks ülepea koonerdada? Rohujuure tasemel, endale 134 Kuidas toitu säilitada? 140 Teeme sisse 140 Meeste moos 142 Liha purgis 144 - 11 -


Kala purgis 145 Vajalikud vahendid 147 Riistvara 147 Suur puulusikas 149 Võimas pann 149 Riiv 151 Saumikser 153 Kartulikoorija 153 Fileenuga 154 Väike nuga 155 Mida pole vaja 155 Lõppsõna 157 Mis siis, kui me jäämegi kaineks 157

- 12 -


sissejuhatus teemasse - Miks – vähemalt siin maal – ei tohi iialgi toitu ära visata See tunduks ju nii lihtne lahendus. Kraabid jäänused kokku, virutad solki ja tood poest uued. Nagu kõik normaalsed inimesed tegema peaks. Jumal teab, mis salmonella neile öösel on külge tulnud, kurat teab, mismoodi on mõjunud kokkupuude õhuga ja mahajahtumine. Ütlevad ju igasugused tervisetargad kah, et tarvitada tuleb ikka värsket, ülimalt 40 km raadiuses sinu elukohast kasvanut. Ja toidumürgitus on hirmus asi. Oli kord niisugune juhus, et telekokaks käiv sõber pidi kuskile sõitma ja palus mul ennast asendada. Salakavalad teletoimetajad, näinud, mis jama ma otse kaamera ees kokku keeran, tõid järgmisel korral alkoholivaba - 13 -


õlut – sead! – ja vedasid kohale tervislikult toituva tütarlapse. Kes oli ju iseenesest kena ja armas inimene, ainult suhtus kõigesse, mis ma seal kaamerate ees kokku vehkisin, äärmise halvakspanuga. Põhimõtteliselt pidavat kõik tappev olema. Nii enamvähem kõik. Grillitud maks sibulaga… porgandi-juustuküüslaugusalat majoneesiga… muu sihuke kraam. Ma ei viitsinud ega tahtnudki solvuda, sest igaüks teab ise, mis teeb. Ainult selle sain mõnuga kaamerasse ära nähvata, et kui te hakkate, erinevalt minust, tervislikult toitu suhu tõstma, siis lähevad teil küüned roheliseks nagu sel tütarlapsel need võõbatud olid. Krellroheline on vist selle eriliselt jõhkra värvi nimi. Nojah, ja käitlemine polnud muidugi üldse kõlbulik. Vedeldasin aga aineid rahumeeles hommikuse päikese käes ja õues, see oli suvehommikutelevisioon ajal, kui ERR veel selleks raha leidis. Ega iga kord käsi ka pesnud. Nuga ainult pühkisin. Muud vead pealekauba. Aga ma kasutasin kõik ära, mis laual oli. Raisku ei läinud midagi. Mis on ammusest ajast olnud põhimõtteks paljudes kodudes. Teate ju küll – kukub leib maha, võta üles, anna suud. Meie kodus tähendas see pealepuhumist. Leivapuru ei tohi maha, vaid pihku pühkida ja suhu panna.

- 14 -


Veel vingemaid trikke on ju, et leib ei tohi laual selili olla; lõigatud ots ei tohi olla ukse poole, muidu läheb leib majast välja. Ja muid sihukesi tarkusi. Eelkõige ikkagi, et kui vähegi võimalik, siis toitu ära ei tohi visata. Miks? Mõtle, kuidas tahad, eks selle taga ole, ma arvan, siinse rahva näljakogemus. Kui keegi kooliharidusest veel mäletab Suurt nälga 17. sajandi lõpus, 1695–1697, mis on neist kõige kuulsam, kuigi mitte kõige hullem. Ega ammugi viimane. Ega ammugi maailmas ainulaadne. Kunagi sattusin ma Saksa riiki. Mingile kvalifikatsiooni hävitamise seminarile. See leidis aset endises Saksamaa sotsiaaldemokraatide rünnakrühmlaste treeninglaagris, nagu mina seletusest aru sain. Mis pole tähtis. Õppisime seal nagu viksid koolilapsed, siis oli mingi bussisõit autobahni peal… vist nii 200 km/h, mööda rekkadest, kus pea kõigis avanes kaunis pilt: juht vahtis ühe silmaga teed ja teisega televiisorit, mis avalikult armatuurlauale tõstetud. Eks nad sõitsid aeglaselt ka, vast 180 km/h. Mis muidugi pole jälle tähtis. Lugu, mida rääkida tahtsin, seisnes õieti selles, et Düsseldorfis lükkasid naised mind õllekasse ja lubasid poole - 15 -


tunni pärast järele tulla. Aga tulid nelja tunni pärast, mil mina juba “Horst Wesselit” laulsin, ise silmini õlut täis. Õlu hakkas bussis pakitsema. Eks ma siis aitasin ennast ettevaatlikult herr Lehreri manu ja hakkasin oma halvas ja segases saksa keeles esinema tiraadiga, et: “Entschuldigen, aber ich habe ein kleines Problem…” Herr Lehrer kohe küsima: “Hungrig?” ja mulle võileiba otsima. Eks ma siis pidin ütlema, et “ich wollte harpen!”, mis vist tegelikult on baltisaksa keel. Sõnaga – mina tahtsin pissile, aga nemad mõtlevad kohe, et kui on mure, siis on kõht tühi. Takkajärgi üle mõeldes, vahel tundus seal, et sakslased ei mõtlegi muust kui söömisest. Pooletunnine sõit kuhugi – kotitäis võileibu kaasa. Iga nelja tunni tagant mure, et kuidas nüüd kõiki jälle sööta. Enam-vähem nuumatava eluka tunne tekkis ja püüe meenutada, kas see polnud mitte Saksa muinasjutt, kus kuri nõid kedagi paksuks sööta üritas, muidugi kulinaarsetel eesmärkidel. Isegi kella neljaks hommikul, kui me hakkasime kuskilt Teutoburgi metsast Frankfurdi suunas sõitma, anti kah umbes kolm kilo võileibu kaasa. Mis tuli vapralt sisse pugida, sest ära ju ei viska. Kuigi, nagu Saksa täpsus ette näeb, eks võileib neil enamasti just leiba tähendabki. Võid ja vorsti on paksude viilude vahel vähe. Muuseas, sakslased ongi maailma kõige kõvemad leivasööjad. Nühivad taldriku ka sellega puhtaks. Ja naljalt midagi järele ei jäta. Ebaviisakas. - 16 -


Mida võib ju seletada nende ajaloolise näljakogemusega, mis on Lääne-Euroopas üks rõhuvamaid ja värskemaid. Nimelt väänasid britid Esimese ilmasõja aegu sakslastele selga mereblokaadi. Seejuures rikkudes rahvusvahelisi kokkuleppeid. Nood nimelt nägid ette, et blokeerida võib ainult kuni 3 meremiili vaenulikust sadamast; tõkestada võib ainult sõjatehnikat; toiduaineid, ravimeid, neutraalseid laevu ja sadamaid ei tohi puutuda. Kuid britid leidsid kuskil kokkulepetes augu ja keerasid blokaadi peale tervetele meredele. Neutraliteedi saatsid kah kaugemale ära. Toiduainete ja ravimite kohta väitsid, et pole kindel, kas need just tsiviilelanikkonna ja lasteni jõuavad. See on veel nagu enam-vähem, eks sakslased ise leiutanud juba varem mõtte, et mida jõhkramalt sõda pidada, seda lühem ja vähemate purustustega kokkuvõttes välja kukub. Kuid mängu tuleb pisikene “aga”. Vaherahu, mida siiani Euroopas hoolega tähistatakse, algas 11. novembril kell 11 hommikul 1918. aastal. Mereblokaad aga lõppes alles Versailles’ rahu allakirjutamisega 1919. aasta juulis. See tähendas, veel pea kaheksa kuud ei saanud sakslased välismaalt süüa osta. Ennast tollane Saksamaa ära toita ei suutnud. Mitmesuguste hinnangute järgi suri otseselt nälja ja alatoitlusest põhjustatud haiguste tõttu 300 000–1 000 000 sakslast veel pärast vaherahu. Pole ime, et sihukese kogemusega rahvas toitu kõrgelt hindab. - 17 -


Miskitpidi võiks isegi väita, et nagu kärakapruukimises eristatakse ilmas viina-, õlle- ja veinivööndit, mis sujuvalt põhjast lõunasse üksteiseks üle lähevad, võiks ka eristada täis- ja tühjakõhuvööndit maid pidi. Peamine hindamiskriteerium olekski see, kas toidu äraviskamist peetakse patuks. Ehk – kas taldrikule võib järele jätta. Niipidi arutades tahaks lausa kaardi ette võtta ja joonistama hakata. Oma väheste teadmiste pealt ja esimese hinnanguna: meie, soomlased, venelased, sakslased, ukrainlased, poolakad, iirlased… edasi peab hoolega mõtlema. Esialgu vähemalt tundub, et see läheb üsnagi sama rada kui viinavöönd, ehk põhja poolt, sealt, kus kasvavad võrdlemisi vähesed ja natuke värvitud taimed. Olgugi need vägagi söödavad. Kust me jõuamegi – no lõpuks ometi – ka otseselt toiduainete manu, mida te võite teisel päeval avastada ja mõelda: no mida kurat sellega nüüd peale hakata, kui ära visata ei tohi? Loomulikult, see on kartul.

- 18 -


kartul - Kartulit jääb alati järele Miskipärast on nii, et kartulit jääb pea alati järele. Õhinas perenaised jooksevad ikka keskmise Eesti peo lõpul ringi, pada käes, ja manguvad: no kellele veel kartulit läheb… Jõllissilmsed mehed avavad vaikselt laua all oma püksirihmu ja oigavad: no enam ei jõua. “Eesti mees ja Eesti kartul, kes neid suudaks lahuta,” on Juhan Peegel visanud vimkat. Eks ole, me ei kujuta tegelikult elu ettegi kartulita. Küll võidakse rääkida, et tärklis ja süsivesikud teevad paksuks, põhimõtteliselt tapavad. Varem või hiljem, isegi kui hoidutud, tunned, no nüüd tahaks. No nüüd tahaks kohe väga. Kartul, see on… oh, see on ju kõik… sageli on see noorusaeg… - 19 -


Üks mu sõber kirjeldas kord kohutavalt vaest kommuunset perioodi oma elus. Tegevus või õieti eluspüsimine oli kuskil Supilinnas. Süüa oligi ainult kartulit. Aga ega kommunaarid pead kaotanud. Igaõhtune reibas küsimus olnud: mismoodi me täna kartulit teeme? Kas keedame koorega, kooreta, kas teeme ahjus, kas praeme pannil – ohoo, millised variandid siin veel avanevad, kas lõikame liistudeks, kuubikuteks… mmm… millised võimsad võimalused! Aga õigupoolest on see tõsi. Loodan muidugi, et teil pole nii hullusti läinud. Et on küll pool potti keedetud kartuleid, juba murenenud, halvemal juhul servast natuke tumedaks tõmbunud. Aga on kõike muud ka. Mis seal muud, kui lihtne ja selge värk – praeme kuradid ära ja pistame nahka! Kas ma peaksin veel seletama? Praete, noh? Ee… nujah, ma olen päris mitugi korda olnud kummastatud ja hämmastatud, et nii lihtsaid asju peab seletama. Võtate panni. Asetate panni tulele. Võib ka elektripliit olla. Oh, issand. Bertrand Russelli kohta käib lugu, et temale oli naine jätnud punkt-punktilise juhise teemal, kuidas keeta teed. Kuna suur filosoof ja matemaatik olnud isiklikus elus niivõrd saamatu. Ometi peaks iga mees, kes oskab piipu toppida ja suitsetada, nagu krahvihärra seda tegi, olema ka võimeline vett keetma, kannu teed panema… ah, hea küll, see läheb juba eimillestki naljakiskumiseks ära. - 20 -


- Praekartulid, aina keerulisemalt Põhjusmõtteliselt pole praetud kartulite juures muud kunsti – kui need on enne keedetud – et pane rasva, aja pann kuumaks, lükka soovikohasesse mõõtu lõigatud kartulid peale ja ära mine enne juurest ära, kui on valmis. Mis juhtub väga ruttu. Hoia lusikas käepärast ja sega nii pooleminutiliste vahede tagant. Kui hakkavad väga pruuniks minema ja kokku tõmbuma, on juba hilja. Sellega on roapõhi valmis. Ja sööge siis… kuigi võiks huvitavamalt teha. Mis tähendab, et võiks vaadata, mis meil veel on.

- Rohelist otsa! Kõige lihtsam on näiteks needsamad praekartulid, mis just valmis said, üle puistata suvalise rohelisega. Näiteks punt rohelist sibulat peale lõikuda. Murulauku. Tilli. Väikse trikina soovitaks eelmainitud kõrsi alati kääridega lõikuda, uskuge, palju lihtsam on ja pole vaja lõikelauda ega midagi.

- Sõber sibul ja teised Jällegi väga lihtsalt lähenedes, võiks teha nii, et koos eilsete keedukartulitega lõigute hästi peenelt panni peale ka - 21 -


tavalist valget sibulat. Lisarõõmuks võib hetk enne seda, kui pann tulelt lahkub, peale ja sisse segada peeneks hakitud küüslauku. Kordaks üle – küüslauk pannakse lõpus, sest kui see pannil põlema läheb, kaob temast igasugune võlu ja maitse ära.

- 22 -


uitmõte - Lugu lapsepõlvest ehk Minu tädi ja kartulid Kui ma olin päris väike, õnnestus kord süüa ühe mu tädi man, kes nüüd on ammu sealpool, praekartuleid pannilt. Ma poleks kunagi oma tohutus viie-kuueaastases elukogemuses arvanud, et nõudel sihuke vahe võib olla. Esimest korda elus ja küll see maitses hea. Emale küll miskipärast väga ei meeldinud, kui ma arvasin, et ka kodus võiks niimoodi teha, et praekartul panniga lauale. Hiljem – ehkki ma kinnitan ei-tea-mitmes-kord, et mu ema oskab küll süüa teha, ainult ei viitsinud või polnud aega ajal, kui mina väike olin – aga osutus, et, oeh, kuidas seda nüüd öelda… Et mu ema ei teadnud üldse, kuidas kartuleid praetakse! - 23 -


piim - Hukkaminev piim Teile võib hapupiim ju meeldida, aga leppige ette teadmisega, et poepiim õigesti hapuks ei lähe. Pastöriseerimise ning muu säilitamisega on seal mingi tarvilik bakter või seen surnud. Te võite saada löga, mille peal ujub midagi rohekat, aga asjatundjate väitel hapupiim see küll ei ole. Õige hapupiim on vanaema juures. Võibolla isegi vanavanaema juures, sest need tänapäevased vanaemad ei tarvitse lehma näinudki olla. Igal juhul juua see ei kõlba, ei mingi valemiga. Aga teadupärast hukkuvad igasugu bakterid, seened ja mikroobid. Kui see on esimene päev, mil avastasite, et piim nagu müredaks kisub, siis läbi väikse kuumutuse muutub - 127 -


taas kõlblikuks. Igaks juhuks on soovitav poepiim enne oma anumast kuskile välja valada ja vaadata, mis nägu on. Kui ikka silmad on pähe tulnud ja urisema kipub, siis pole midagi teha – valage ära. Aga mida kuradit te siis nii vähe piima joote? Piim on tervislik, hoiab hambad ja luud korras, kolesteroolile mõelgu need, kes selle vastu määgimisega pappi kokku lükkavad. Niisiis kuumutage see kraam läbi ja kasutage ära mõnes kastmes.

- Valge kaste, peenemalt bešamell Kild võid pannile, kui on sulanud, supilusikatäis nisujahu, segada, kuni ollus on helekollane. Nüüd otsa vett või piima või koort, segada, soolata, pipardada, lasta muliseda, kuni tundub piisavalt paks või vedel. Enamasti on nii, et kui lusika küljest ei kuku, vaid venib pannile tagasi, on valmis. Ma lihtsalt igaks juhuks tõin selle primitiivsemast primitiivsema retsepti ära, sest naine ütles, et neid on küllaga, kes ei tea, kuidas teha. Ju siis on.

- 128 -


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.