Page 1

Kirjutamata memuaare


Kirjutamata memuaare Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil

Lembit Lauri


Kujundanud Andres Tali Koostanud Mall Jõgi Toimetanud Mari Kolk

© Eesti Rahvusringhääling © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-80-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


Sisukord

Inimene ajaloo keerises. Saateks Lembit Lauri raamatule 7 Õiguse ajaloo grand old man. Leo Leesment 9 Keeletarga reisid, rännud, ülikoolid. Pent Nurmekund 17 Viimane filmimeeste vanast kaardiväest. August Eljari 23 Maestro noorusmaalt. Richard Ritsing 34 Vabadussõja meredessantidest lipu langetamiseni. Paul Porre 41 Kui Eesti laskurid võitsid Argentiina karika. Kaarel Kübar 54 Mis sai kindralite autojuhist? August Raav 65 Vabariigiaegne Valga maavanem. Värdi Velner 73 Minu mees oli maavanem. Helma Helena Lauri 87 Salaja töörahva paradiisi. Konstantin Ganitšev 96 Kapral Pensioni ülemus. Johannes Vilibert 112 Diplomaadi mälestusi. Eerik Lipstok 121 Saatkonna autojuhi saladus. Voldemar Porosaar 135 Saatuslik maandumine. Kaarel Karu 144 Kes mõistaks õigust? Paul Sammet 155 5


Toompealt Kadriorgu – mälestusi kahest lossist. Aldo Roomere 181 Seitseteist aastat Siberis. Asta Treude 196 Ülekuulajast ülekuulatavaks. Elmar Redel 208 Nõukogude partisan, natsismi vang, Ameerika sõdur, Gulagi vang, eesti põllumees. Elmar Veersalu 223 Unustage oma nimi. Helmut Luiga 246 Mikrofoniga Teises maailmasõjas. Boris Keltjärv 262 EV välisministeeriumi teenistuses. Tamara Kask-Skolimowska 276

6


Saateks Lembit Lauri raamatule 1953. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Lembit Lauri (20. VI 1929 – 22. X 2006) rohkem kui 50 aastat väldanud tööelu möödus Eesti Raadios. Alates 1970. aastatest hakkas ta tegema saatesarja “Kirjutamata memuaare”, kus inimesed jutustasid oma elust. “Kirjutamata memuaare” oli nähtavasti algusest peale tavalisest teistmoodi raadiosaade. Raadios räägitud jutt ju ei saa tavaliselt raamatuks, Lembit Lauri raadiosaadete põhjal on sündinud koguni 6 raamatut (1986–1991). Autor on saanud “Kirjutamata memuaaride” eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia publitsistika valdkonnas, samuti on tema mälestuste kogumist ja jäädvustamist väärtustatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi hõbedase teenetemärgiga. 1996. aastal määrasid kolleegid Lembit Laurile eetriajakirjaniku aastaauhinna Kuldmikrofon – rahva mälu talletamise eest. Praegu tegutseb ühendus Eesti Elulood, elulugusid kogutakse süstemaatiliselt ja sihipäraselt. Lembit Lauri oli omal ajal hulk aastaid üksiküritaja. Tema intervjueeritavad on algusest peale olnud valdavalt huvitava saatusega inimesed, kuid nende elujutustused jäid esialgu nii mõnegi puhul kuidagi poolikuks – oli veel Nõukogude aeg, raadiotsensuur oli eriti range. Inimestel jäi rääkimata väga palju, tihti just kõige olulisem. Ja muidugi rohkesti värvikaid ajaomaseid detaile nõukogulikest totrustest. Kindlasti lõigati üht-teist jutustustest ka välja. Ajakirjanik oskas üles leida erakordse elukäiguga kaasmaalased, kuid kahjuks olid tol ajal ausad mälestused keelatud. Ikka oli inimese, isegi kõige truumeelsema kommunisti elus juhtumusi, mis valitsevale võimule ei meeldinud, sest ajalugu sooviti näha teistsugusena. Ühe Lauri intervjueeritud Kodusõja kangelase puhul ei saanud aru isegi sellest, kus Venemaa nurgas ta õigupoolest võitles ja tegutses, kõik jäi tema jutustuses varjatuks, anonüümseks, salastatuks. Hilisema inglise keele õppejõu ja tõlkija Melanie Raugu perekonna dramaatiline saatus – tema isa Juhan Rauk tuli koos perega Kanadast Nõukogude Venemaale kommuuni tegema – jäi saates poolikuks, lõpuni rääkimata. Mis siis ikkagi sai sellest kommuunist ja Ameerikast kaasaostetud traktoritest? Mis sai neist naiivsetest idealistidest, kes tulid appi “töörahva riigile”? Võime vaid paljude teiste analoogiliste saatuslugude põhjal oletada, mis sai inimestest, kes saabusid Nõukogude Liitu välismaalt. Kunagise Eesti Vabariigi Moskva saatkonna autojuhi Voldemar Porosaarega kõneles ajakirjanik esialgu aga ainult mehe huvist vanade autode vastu ja seegi jutustus oli küllalt huvitav. 12 aastat hiljem tunnistas Lembit Lauri, et pärast mikrofoni sulgemist rääkisid nad veel pikalt Voldemar Porosaare tööst Eesti saatkonna autojuhina Moskvas. Kuid 1978. aastal polnud veel võimalik selliseid mälestusi avalikkuse ette tuua. Laulva revolutsiooni aasta 1988 muutis Eesti elu. Ka Lembit Lauri eestlaste elusaatustest kõnelev saade puhkes siis tõeliselt õitsele. Ajakirjanik on ise öelnud selle aja kohta ühe intervjuu sissejuhatuses: “Memuaaride kogumisel Eesti Raadio arhiivi ei ole olnud varem sama heldet, avameelset ja ausat aega. See on olnud südamelträäkimise, kuulajapoolse usalduse aasta.” “Kirjutamata memuaare” oli omal ajal Eesti Raadio kuulatavamaid saateid. Kristi Kultas-Ilinsky kirjutab oma mälestustes, mida talle rääkis üks Tallinnas elav tuttav: laupäeva

Saat e k s

Inimene ajaloo keerises

7


õhtupoolikuti pärast kella viit olid Tallinna tänavad tühjad, sest eestlased istusid raadiote juures ja kuulasid Lembit Lauri saadet “Kirjutamata memuaare” (“Kultaste saaga”, lk 428). Eriti populaarseks kujunes Kristi isa Nikolai Kultase pikk ja põnev jutustus oma elust, mis ilmus lausa eraldi raamatuna. Lembit Lauri on kirjutanud ühe “Kirjutamata memuaare” köite saatesõnas: “Käesoleva aastasaja esimene pool on siinmail olnud vapustuste ja vägivalla rahutu poolsajand. Ta on toonud sõdu, võimuvahetusi, mobilisatsioone, okupatsioone, vastuhakke, on lahutanud inimesi sünnimaast ajutiselt ja alatiseks. Sajandi kaasaegseil on tulnud korduvalt seista pooltevaliku teelahkmel: kellega kuhu minna?” Eriti noori inimesi võis nõukogulik ülipositiivne, kuid tegelikult läbinisti valelik retoorika segadusse ajada. Ja nad said selle eest rängalt karistada. Vapustav on Konstantin Ganitševi lugu, kes noore poisina põgenes skaudivormis Venemaale – nõukogude propagandist oli teinud talle selgeks, et seal on noortel võimalik saada haridust. Või Elmar Veersalu jutustus, kes oli enne seitsmeteistkümne-aastaseks saamist millegipärast astunud hävituspataljoni – poisid kutsusid! –, olnud Nõukogude partisan Eestis, natside koonduslaagri vang, Ameerika sõdur, Gulagi ori. 1990. aastate esimesel poolel hakkas “Kirjutamata memuaare” üha enam muutuma sõdurimälestuste saateks ja alates 1994. aastast tegi Lembit Lauri saadet “Eesti sõduritund”, kus oma lugusid said jutustada nii Vabadussõja kui ka Teise maailmasõja veteranid. Ajakirjanik suri ootamatult töölähetusel Pärnumaal, kus oli plaanis lindistada Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi mälestusi. Siinsete kaante vahele on mahtunud 22 inimese elujutustused. Neis tegutseb ajaloo keerises tavaline inimene. Mitmed mälupildid korduvad: käiakse ajaloo tunnistajatena 1940. aastal Kadrioru lossi juures “töörahva” meeleavaldust vaatamas, pannakse tähele erakordseid julgeolekumeetmeid Ždanovi saabumisel Tallinna ja tanke Vabaduse väljaku nurkadel kaitsmas “töörahva” meeleavaldust, imestatakse demonstrantide kaltsus riideid. Ja muidugi on rohkesti ühist laagrimälestustes. Uue vaba aja “Kirjutamata memuaarides” on rohkesti küüditamise ja vangilaagri lugusid. Inimesed on vabanenud salastatuse painajast, saanud oma lood ära rääkida. Enamik siinse raamatu jutustajatest on teinud läbi ka “laagriülikooli”. Tundub, et mitmed neist on viibinud samades vangilaagrites, nimetatakse samu inimesi, kellega on koos oldud. Professor Leo Leesmendiga Lembit Lauri vangilaagri teemal veel ei räägi – on 1981. aasta. Aga intervjuu kommentaaris saab ta juba nimetada, et 1951–1956 viibis Leo Leesment vangilaagris. Ka polüglott Pent Nurmekunna värvika elukäigu paljusid üksikasju, Vene vangis olemist sealhulgas, ei saanud 1986. aastal veel nimetada. Lembit Lauri “Kirjutamata memuaare” on tükike eesti rahva ajalugu muutusterohkel 20. sajandil, nähtud läbi mitmesuguste elukutsete ja saatustega inimeste pilgu. Mall Jõgi

8


L e e sm e nt L e o

Õiguse ajaloo grand old man

Leo Leesment

Tol sõjajärgsel semestril, mil Tartus võõrutati üliõpilasi vanast tudengikombest tervitada õppejõudu auditooriumi sisenemisel jalgade sahistamisega, oli tulevaste juristide meelest eredamaid isiksusi õigusteaduskonnas riigi ja õiguse ajaloo lektor Leo Leesment. Urartu riigi või Hammurapi koodeksi käsitluselt võis ta sujuvalt üle minna Kihnu pulmakommetele, et seejärel hoogsalt joonistada tahvlile hiina hieroglüüfe või jätkata paremalt vasakule araabiakeelses kirjas. Ametlikult nimetati teda dotsendiks, kõnetati aga – professor. “Eesti biograafilise leksikoni” täiendusköitest võis ju lugeda, et Leo Leesment oli kaitsnud doktoriväitekirja 1932. aastal ja tegutsenud erakorralise professorina juba 1938. aastast. Tekkiva hämmelduse surus teadvuses sedamaid tagaplaanile tõdemus, et ajad on teised, kui nad olid olnud ...

1930. aastatel soovitati kõigil võtta eesti nimed. Ka mina hakkasin juba mõtlema, kas ma seda teen või mitte. Eriti ma ei tahtnud nime vahetada. Aga siis tulid appi professor Andrus Saareste ja Johannes Voldemar Veski, kes ütlesid, et mul on puhas eesti nimi. Nad näitasid mulle Wiedemanni ja August Wilhelm Hupeli sõnaraamatuid – mul endal need puudusid –, kus on nimi Leesment sees. Saksa keeles Schlosser või Kleinschmied. Omal ajal olid ju puulukud ja meil nimetati nende valmistajaid eesti keeles leesmentideks või ka leesmetiks. Kui hiljem tulid juba metallist lukud, tuli ka uus sõna – lukussepp. 9


Jõulukuul 1981 olin raadiomehena lugupeetud õppejõu kodus Tartu Tähtvere linnaosas. Tagantjärele võiksin end ainult süüdistada, et ei ilmutanud tookord rohkem ajakirjaniku pealetükkivust. Helilindile on jäänud kõigest pinnalisi põgusaid tagasivaateid. Ometi söandaksin lugejale esitada sellegi vähese Eesti silmapaistvaima õigusajaloolase Leo Leesmenti elukäigust. Olen sündinud Riias, kuid mu vanemad asusid varsti ümber Pärnusse. Oma lapseea olen ma mööda saatnud Pärnus ja saanud seal ka enam-vähem koolihariduse. Kas te olete oma põhihuvide kõrval leidnud aega ka sugupuud uurida? Ma olen uurinud oma sugupuud kaunis põhjalikult. Isapoolsed esivanemad on pärit kõik Lõuna-Pärnumaalt Saarde kihelkonnast. Vähemalt neli põlve on elanud järjest ühes ja samas talus Kilingi-Nõmme lähedal. Emapoolne liin on merendusega seotud. Osalt on nad Rootsist tulnud, kus elasid Lundi linnast neli kilomeetrit kirde poole. Mu ema sünninimi oli Olsson. Nad on olnud väikse haridusega meremehed, aga siiski juhtinud purjekaid. See oli veel purjelaevanduse aeg, mil ühtlasi hakkas õitsema merekaubandus ja vajati meremehi. Vanaisa elas vanas liivlaste asulas Heinastes, kus tegutses merekool. Heinastes ehitati 1860. aastatel kolmemastiline purjekas, mille omanikuks oli Weide ja kapteniks minu vanaisa. Ta tegi sellega palju reise, kõige kaugem ulatus Uruguai pealinna Montevideosse. Et välismaal laadungit saada, nõuti purjeka juhilt vastavat tunnistust. Vanaisa oli teinud väiksema astme eksami Göteborgis. Kui ta kaugemaid reise tahtis teha, pidi ta andma uue eksami Londonis. Sel ajal kavatseti viia veealune kaabelliin Lõuna-Ameerikast Aafrikasse. Kaablilaadungit pakuti välja Londonis. Purjekad olid selle lastiga üle kolme kuu teel, kuni nad ükskord jõudsid Montevideosse. See pidi olema veel hästi. Palju purjekaid mitmesuguste lippude all ootas Thamesi jõel passaate, püsiva suunaga tuuli, et siis korraga välja sõita. Niipalju kui ma vanaisa jutust mäletan, olevat sealt tagasiteel toodud punapuud. Montevideo reis oli vist aastal 1870. Tagasiteel tulnud ettevaatlik olla, et laeva ei kaaperdataks, sest parajasti käis Saksa–Prantsuse sõda. Minu lapsepõlves oli vanaisa juba aastates inimene, nägemine viletsam ja ta oli tegev Pärnu sadamas lootsina. Vanaisal oli maja Pärnu jõe suudmes, nagu see omal ajal meremeestel kombeks. Kuna mu ema oli vahepeal haige, elasin ma vanaisa ja vanaema juures. Sagedasti käis külas mitmest rahvusest laevakapteneid. Kõige rohkem räägiti meremeeste sega-inglise keelt, mida mina väikese poisina kuulasin pealt. Siis tekkis ka minul huvi keelte vastu. Samuti tundsin juba kõiki tähtsamaid laevade lippe. Pärnusse sõitis sisse kõige rohkem Norra laevu, selle järel Taani, Saksa, Rootsi, Vene ja harva ka mõni Hollandi laev. Kas teil on olnud kerge võõrkeeli õppida? Vaadake, inimesi on mitmesuguseid. Igaühel on sünni poolest mingit annet. Mul on keelte vastu alati olnud suur huvi ja koolis õppisin neid väga kergelt. Ma olen ise 10


teinekord hiljem imestanud, kui ruttu jäi mul kõik meelde. Pärnu gümnaasiumis püüdsin ka vabal ajal täiendada ennast ladina ja vanakreeka keeles. Mõni on hea maletaja, mina maletaja ei ole. Spordimees olen ma kah nõrk. Mind on huvitanud ainult purjelaevandus ja hiljem suuremast peast vintpüssist laskmine. Aga tagajärgi mul märkimisväärseid ei ole.

L e e sm e nt

Teie kooliaeg langes Esimese maailmasõja aastatele. Mida see Pärnus õppinuile kaasa tõi? Lugu ei olnudki lihtne. Väiksemad Saksa sõjalaevad tulid Pärnut pommitama, ka tsepeliin käis linna kohal. 1915. aastal andis linna komandant või diviisi ülem, keegi Rodzjanko-nimeline, käsu kõik tähtsamad asutused, eriti rahaasutused ja koolid, evakueerida Sise-Venemaale. Meie gümnaasium evakueeriti Vladimiri kubermangu Muromi linna. Suurem osa õpilasi peamiselt noorematest klassidest jäi sõitmata. Aga minu ema oli meremeeste perekonnast, selles mõttes julge, ja tema ütles: “Kui jumal kaitseb, siis kaitseb ta igal pool.” Ema küsis ka minu arvamust – olin nõus sõitma. Muromis oli huvitav. Küll ma imestasin: seal oli tol ajal 12 000 elanikku, kakskümmend kaks õigeusu kirikut ja kolm kloostrit. Ühes kloostri õuemajas elasid Austria-Ungari sõjavangid. Neil oli moodustatud isegi oma puhkpilliorkester ja nad mängisid linna pargis. Meid paigutati vene perekondadesse. Mina elasin ühe lasteta abielupaari juures. Mul oli seal hea elu. Mäletan, et peremees Nikolai Ivanovitš Jelin ütles ikka: “Ja bõvšij moskovskij kupets hlebom, zernom, optom.” – “Mina olen endine Moskva leiva-, vilja-, hulgikaupmees.”

L e o

Ehk lubate küsida, miks te valisite erialaks õiguse ajaloo? Sellest ajast peale, kui ma hakkasin juristiks, on mind kõigist juura aladest kõige rohkem huvitanud alati õiguse ajalugu. Aga õieti oli enne ülikooli astumist veel Pärnu gümnaasiumis õppides minu soov minna õppima orientaalkeeli. Eriti neid, kus on rasked lugemiskirjad, et dešifreerida kõiksuguseid hieroglüüfe. Aga elu läks teistmoodi. Ja kui ma hiljem läksin ülikooli, astusin õigusteaduskonda, sest idakeelte erialal ei oleks ma tol ajal leidnud rakendust. Tartu ülikooli astusin ma 1921. aastal vabakuulajana. Sõjaolude tõttu oli mul viimane klass lõpetamata, aga siis 1922 olin juba üliõpilane. Mulle hakkas kohe meeldima õiguse ajalugu, mida luges väga hästi vana professor Wilhelm von Seeler. Ta oli Riia sakslane, eesti keelt ta ei osanud. Seeler luges saksa keeles, mõni aasta hiljem läks ta üliõpilaste soovitusel üle vene keelele. Varem oli ta professoriks olnud Peterburis. Õigusteaduskonnas peetigi suurem osa loenguid vene keeles, meil ei olnud veel oma õppejõudude kaadrit. Õiguse ajaloo alal kirjutasin ma võistlustöö või auhinnatöö ja sain esimese auhinna. Loengute vaheaegadel käisin kuulamas keeleteaduskonnas, õppisin sel teel ära rootsi ja prantsuse keele. 11


Kõigile õigusteaduskonna üliõpilastele oli ühtne kursus: seitseteist eksamit, mis tuli ära teha. Kuigi eesti ülikool hakkas töötama enam-vähem endistel alustel, muutusid õppekavad sisuliselt. Vene õigust enam ei õpetatud, õpiti Eestimaa õiguse ajalugu. Kirikuõigus jäi ära, juurde tuli tööõigus. Kriminalistika oli vabatahtlik. Seda luges endine kohtutegelane Melnikov, tuntud vene kirjaniku Melnikov-Petšerski poeg. Eesti keelt ta ei osanud. Mina käisin küll teda kuulamas, aga kriminalistikat sain ma rohkem, kui 1927 olin terve õppeaasta Viinis. See oli ajajärk, kus üldse kriminalistika oli väga moodi läinud. Kriminalistika oli midagi põnevat, seda oli alati kuulamas juhuslikke inimesi, kes kahel-kolmel loengul käisid ja siis ära jäid. Ma mäletan, esimene teema oli rahvusvaheliste gangsterite omavahelisest märkide keelest, mida nad panid kas pangaustele või raudteevagunite peale. Ma lõpetasin Tartu ülikooli aastal 1925 ja sain kohe ülikooli teenistusse teaduslikuks stipendiaadiks õiguse ajaloo alal. Kahe aasta pärast, kui olin magistrikraadi kaitsnud, saadeti mind välismaale. Minu magistritöö teema oli Liivimaa õiguspeegel ja tema lahkuminekud Sachsenspiegel’ist – Saksi peeglist. Need on meie vanad keskaja õigusraamatud. Ma keelt ju oskasin, sellepärast sain niisuguse teema valida. Kui lähenes välismaale saatmine, siis anti küll valida, aga ei soovitatud minna riikidesse, kus oli väga suur vahe Eesti rahakursiga. Meie ülikool oli rahaliselt suhteliselt vaene. Odavama riigina soovitati Austriat ja Viini ülikool mulle sobis. Ta oli tuntud ülikool, pealegi õpetati seal ka veel paleograafiat, mida igas ülikoolis ei olnud. Keskaja kirjutusviise oli mul tarvis tunda, et edaspidi paremini arhiivides töötada. Kui välispass oli käes, tulid kohe teised mured, nagu välisraha, mida tuli ise hankida, raudteepiletid ja kuidas sõita. Endine stipendiaat Viinis professor Artur-Tõeleid Kliimann ütles mulle, et kõige lihtsam on sõita läbi Riia, Daugavpilsi, Vilno, Varssavi, Sosnowieci, üks jupp läbi Tšehhoslovakkia ja oledki Viinis. Ta oli paar aastat varem seal olnud. Meie kõik, mitte ainult stipendiaadid, nagu Kliimann ja mina, aga ka professorid, reisisime sel ajal välismaale alati kõige odavama piletiga. Kolmas plats, istekoht. Me olime noored ja tukkudes võis ka magada. Mul olid kaasas paari tuttava käest kirjad nende tuttavatele Viinis, sest polnud teada, mis seal juhtub ja kuidas korteriga on, aga nii oli vähemalt aadress teada. Läksin nende juurde ja mulle öeldi kohe: “Meie vastasmajas läks just ühel lesknaisel üürnik ära. Minge kohe sinna vaatama!” Läksin sinna ja kõik sobis. Viinis nagu mujalgi lõuna pool on majad kas küttega või ilma. Kliima on ju teine. Seal oli ilma kütteta, aga selle eest odavam. Mulle seal meeldis. Oli vaikne hea olla ja sinna ma jäin. Kui pikaks ajaks te jäite Viini? Mul oli ette nähtud üks aasta. Aga see oli aastal 1927, kus Austrias algasid juba juudivastased meeleolud. Austrias oli tol ajal kriis. Riigis oli kuus ja pool miljonit elanikku, nendest kaks miljonit Viinis. Öeldi, et iga kolmas austerlane on viinlane. Valimistel said esikoha sotsiaaldemokraadid. Nende juhtkond oli juutide käes. 12


L e e sm e nt L e o

Ajalehed kirjutasid ikka: “Das rote Wien” – “Punane Viin”, ja “Das schwarze Österreich” – “Must Austria”. Teised Austria rajoonid Tirooli ja Salzburgini olid parempoolsed. See tekitas suuri vastuolusid. Juulikuus algasid Viini ülikoolis rahutused. Loengutelt visati kõik juudid välja, isegi juudi õppejõududele öeldi halvasti ja Viini ülikool suleti. “Mustal” ülikoolil oli autonoomia, politsei sisse ei pääsenud. Hakkasin mõtlema, et ei ole ju teada, kauaks see olukord nii jääb. Õnneks see kaua ei kestnud. Aga mina otsustasin teistmoodi. Olin juba loengutel kuulnud, et Frankfurdis Maini ääres on vähe uuritud vana arhiiv, mis sisaldab ka vana Liivimaa tähtsamaid ülemkohtute ürikuid, neist suurem osa ladina keeles. Kirjutasin Tartu ülikooli, kas mul ei lubataks viimased kuud olla Frankfurdis Maini ääres, kuna Viinis on rahutused. Vastus tuli väga lahke, ainult et stipendium jääb endiseks. Saksamaa rahakursi järgi oleksin ma pidanud saama natuke suurema stipendiumi. Noorest peale on mul igal pool olnud huvi ka ajakirjanduse vastu. Viinist saatsin ma mõnikord sõnumeid Postimehele ja teistele lehtedele, nii et sain seal isegi natuke teenida. Mäletan, et sõitsin just 1. detsembril Viinist Maini-äärsesse Frankfurti. Seal nägin aga, kui suur vahe oli asutustes austerlaste ja sakslaste käitumises. Austrias oli alati seltsimehelik, sõbralik ja sümpaatne vahekord. Saksamaal oli see kole ametlik ja jättis isegi mulje, justkui sind ei tahetagi. See oli muidugi ainult mulje, luba töötada ikkagi anti. Frankfurdis olin lühikest aega, kaks kuud. Ja korteri sain ma niiviisi. Viinis elades olime meie, eestlased, saanud igal laupäeval kokku ühes kindlas kohvikus, kus meil oli laud kinni pandud. See oli Kristallcafe, kus käisime. Saime seal uusi tuttavaid. Ja kõige suuremad tuttavad, kes tundsid hästi välismaad, olid meie tuntud Jaan Jaago ja Radko Petrovič, õige nimega Karl Tomberg, pärit Tartu poolt Kongutast. Jaan Jaago oli eestlane, aga kellena esines Radko Petrovič? Lugu on niisugune. Tsirkus, kus nad esinesid, oli ühtlasi majanduslik ettevõte. Kaks maadlejat ühest vähetuntud riigist – kas Estland või Island oli Viini lihtrahvale üks ja seesama – ei olnud tulus. Nad maadlesid ju ka omavahel. Radko Petroviči esinedes kuulutati – Sibirien! Tsirkuses võib kõike lubada. Ma Jaago kaalu ei mäleta, aga Radko Petrovič kaalus 128 kilo. Seda tean ma kindlasti, sest mina kaalusin temast poole vähem. Radko Petrovič ja Jaago olid varem maadelnud Frankfurdis ja nad andsid mulle oma korteri aadressi. See oli raudteejaama ligidal ja kui ma detsembrikuu esimesel päeval jõudsin Frankfurti, läksin kohe sinna. Perenaise esimene küsimus mulle oli: “Mis amet teil tsirkuses on? Kas te meile kah saate priipileti muretseda?” Tehingust ei tulnud midagi välja ja läksin siis ühte hotelli, mis asus jaama ligidal. Maini-äärse Frankfurdi raudteejaam oli sel ajal Saksamaal suuruse poolest teine: 24 rongi võisid korraga kõrvuti sisse või välja sõita. Samas jaama läheduses leidus ka üks tagasihoidlik tuba, kuhu ma korterisse jäin. See oli huvitav perekond, kellega ma olen hiljem eluaeg suhelnud. Peremees, perekonnanimega Horn, oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Ta oli kommunist, juba sel

13


ajal partei liige, kes oli elus palju kannatanud. Enne Esimest maailmasõda ei läinud ta sundaega teenima, mispärast suhtuti temasse kui kahtlasesse elementi. Nüüd ma pean natuke ajalugu lisama. Saksamaal olid vanasti suured asumaad, üks asumaa ka Hiinas – Kiautschou. Sinna pääsesid Saksa sõjalaevad ümber Aafrika, sest Suessist lasti läbi ainult kaubalaevad. Horn viidigi sõjalaevaga Kiautschousse, kus pidi teenima raskesuurtükiväes oma kolm aastat. Aga kui ta tagasi sai, algas varsti Esimene maailmasõda. Kodus ei jõudnud ta perekonda soetadagi, võeti jälle sõjaväkke. Esimeses maailmasõjas oli ta saanud seitse korda haavata. Üürilisi pidi ta võtma sellepärast, et teenis liiga vähe. Kuivõrra leidus Frankfurdi arhiivides teile huvipakkuvat? Ega sealne töö ei petnud teie lootusi? Arhiivi ma pääsesin sisse. Aga kõik see ametlikkus lasi paista, justkui oleksin ma ilmaasjata tulnud. Mind siiski abistati ja ma sain sealt head materjali. Aasta pärast, kui ma Eestis tagasi olin, avaldasin ma Tartu ülikooli toimetistes selle saksa keeles, sest teema oli saksakeelne – “Vana-Liivimaa apellatsiooni- ja kassatsiooniasjadest, mis läksid Püha Rooma riigi keskusesse”. See keskus asus Frankfurdis Maini ääres. Mõelge, missugune ühendus võis sel ajal olla – aastatel 1400–1500 –, aga siiski suured feodaalid ja kaupmehed käisid kohut. Muidugi kirja teel. Leidsin neid seal arhiivis. Eks mul oli juba enne teada, et neid peab olema, sest baltisakslased olid ka suured uurijad. Aga ikkagi andis otsida. Ma olin ise väga rahul, sest teaduslikud tulemused olid head. Elamine Saksamaal oli küll rohkem ametlik, aga õhtuti Hornide perekonnas olime kõik nagu kodus. 1928. aastal jäin Tartu ülikooli juurde. Enne tuli pidada veel prooviloeng teaduskonna ees ja sügisel hakkasin lugema. Sellest ajast alates, välja arvatud mõned vahed, olen kõik see aeg lugenud. Nüüd muidugi olen tükk aega pensionil, aga õppeülesande korras tuleb mõnikord ka loenguid pidada. Kuhu viis teie järgmine välisreis enesetäiendamise eesmärgil? 1931. aastal kuulutati välja, et Alliance Française annab stipendiumi haritud eestlasele, kes juba enam-vähem oskab prantsuse keelt ja ei sõidaks ainult keelt õppima. Kandidaate oli vähe. Ma sain siis Prantsuse haridusministeeriumi kulul stipendiumi üheks õppeaastaks, et midagi õppida või uurida omal valikul humanitaarteaduste alal. Kuidas te seda võimalust kasutasite? Palusin aastaks loengutest vabastust, ülikooli õppejõudude nimestikku jäeti mind edasi. Mõtlesin, et Prantsuse õigusteadust õppida on võib-olla huvitav, aga see ei too tegelikku kasu. Kuigi teoreetiline kasu oleks, ei ole sellega Eestis midagi peale hakata. Parem valin idakeeled, mis mind alati on huvitanud. Prantsuse ülikooli juures on palju osakondi ja instituute, üks neist elavate idakeelte õppimiseks – École Nationale des Langues Orientales. Läksin selle direktori juurde, kes juhtumisi oli vene keele professor. Muuseas kuulus selle õppeasutuse programmi ka vene keel. 14


L e e sm e nt L e o

Kui ma avaldasin soovi õppida hiina ja jaapani keelt, ütles ta: “Ei, sellega te ei saa kunagi hakkama. Need on mõlemad ühed raskematest. Enne tuleb üht keelt õppida, pärast teist. Valige mõni kergem, aga siiski vähemalt kaks keelt.” Valisin siis hiina keele ja türgi keele. Türgi riigis kirjutatakse praegu ladina tähtedega, aga ajalooliselt on türgi keelt kirjutatud araabia tähtedega. Araabia tähed olin ma aga Tartu ülikoolis ära õppinud. See on lihtne. Hiina keel on raskem, sest kõik märgid on ju sõnad. Huvitav oli esimene mulje. Seal oli umbes kolmkümmend kuulajat mitmest rahvusest: Kaug-Idast vietnamlasi ja teisi, oli ka üks sakslane ja norralane. Õppida andis tugevasti. Kuulajate arv hakkas kahanema ja õppeaasta lõpul tuli eksamile ainult seitse. Olin juba üliõpilasena loengutest vabal ajal ülikooli raamatukogust võetud raamatutest ise õppinud hiina hieroglüüfe. Hiina keele õppimist ei alustata rääkimisest, vaid enne tuleb kirjamärgid meelde jätta. Teame, et hiina keeles on üldse üle 50 000 hieroglüüfi, kui arvesse võtta ka kõik vananenud ja rasked märgid. Ülikooli lõpetamisel pidi oskama 6000. Hiina suuremates trükikodades on 7000–8000 märki. Nendega saab tavaline inimene hästi läbi. Kursus kestis meil kolm aastat, igal aastal tuli omandada 2000 märki juurde. Kui sa juba kirja oled ära õppinud ja pidevalt kasutad, siis ei ole see nii raske, sest nad kõik on sõnad. Esimesel kursusel sain kolmedega läbi. Kirjatöö läks natuke viltu. Ma olin tollal juba ligi kolmekümnene ja märkide ilu tuli mul liiga konarline. See hiinlastele ei meeldinud. Mul ei ole üldse andi joonistamise ja joonestamise peale, mida on mulle alati ette heidetud. Kui ma Eestisse tagasi tulin, oli ilmuv Eesti Entsüklopeedia jõudnud g- või h-täheni. Artikleid idamaadest kirjutasid ajaloolased, keeleteadlased, kunstnikud, matemaatikud. Hiinlased ei ole huvitatud, mismoodi eurooplased hiina keelt transkribeerivad. Kui artikli aluseks oli saksa sõna, kirjutati silp ühtmoodi, prantsuse sõna – teistmoodi, inglise sõna – kolmandat viisi ja nõnda edasi. Oli raske mõista, kas on üldse tegu sama linna või kohanimega. Ma olen Eesti Entsüklopeedia toimetuses ühtlustanud kõik Hiina kohanimed. See on suur töö.

1959. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu Leo Leesmendi tõlkes XIV sajandi Hiina tundmatu autori teose “Õlimüüja ja lillehaldjas”. Teadupärast oli see esimene eestindus hiina keelest. Teadlasel oli seljataga kestvam sunnitud eemalviibimine ülikoolist, millele ta saates vihjas tagasihoidlikult sõnadega: “... välja arvatud mõned vahed, olen kõik see aeg lugenud.” Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee VIII pleenumil võetud kurss rahvusliku haritlaskonna, eriti tippteadlaste kõrvaldamisele mõjus õigusteaduskonnas väga kiiresti õppetööd halvavalt. Loenguid pidama ei pääsenud enam õigusajaloolane Leo Leesment; tsiviilõiguse ja -protsessi professor, õigusteaduse doktor Elmar Ilus; kriminaalõiguse õppejõud, nüüd õigusteaduse doktor Ilmar Rebane ja mitmed teised. Olukord jõudis selleni, et eksameid võtsid vastu eelmisel aastal õigusteaduskonna lõpetanud. 15

Kirjutamata menuaare  

Kirjutamata memuaare - Lembit Lauri

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you