Page 1


Linda Saul (1907–1997), teatrimuusik ja vokaalpedagoog. Õppis 1927–1931 Tallinna konservatooriumis kooridirigeerimist Joosep Aaviku ja laulmist Nikolai Sternbergi klassis. Oli 1929–1944 Tallinna Töölisteatri ja 1944–1948 Eesti noorsooteatri muusikajuht ning 1944–1961 Tallinna Muusikakooli ja 1950–1986 Tallinna konservatooriumi laulueriala pedagoog (dotsent 1980), ka Eesti Raadio naisansambli juht.


LAULUMEMM

LINDA SAUL


Fotod: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, erakogud Intervjuud ja vahetekstid: Heino Pedusaar Retsensendid: Helga Tõnson, Ivo Kuusk Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Irina Tammis

© Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-99-3 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


Sisukord 9 13 31 57 91 101 107 115 123 143 149 161 171 193 199 207 213 227 247 255 261 263 268 272 273

Saatesõna Algus Teatri võlumaailmas Andmisrõõm Paula Valentina Haili Jelena Margarita Laine Evi Tiiu Mare Rein Kaie Aino Taisto Helvi Väino ERNA Lõppsõna Linda Saul muusikapublitsistina Linda Sauli lauluklasside lõpetajad Linda Sauli teadustöid ja publikatsioone Isikuviited

5


Teie õpetus on nagu imerohi – mida rohkem saad, seda rohkem vajad. Oi, kuidas tahaks oma hääle Teie kätte anda, tulla tunnist ja olla rahul saavutatuga! Ooperilaulja ja -lavastaja Taisto Noor (1979)

Teist, Linda, on väga raske aru saada, sest räägite piltlikult. Teil on väga suur mõju. Laulja ja telelavastaja Artur Rinne (1929)

Tuletan Teid meelde iga päev, kui töötan oma õpilastega: kuidas tegite tundi Teie, kuidas töötasite Teie. Mõistan kõike alles praegu nii, nagu vaja! Vokaalpedagoog Aino Kõiv (1975)

Linda Sauli jaoks pole ükski argipäev liiga argine. Ajakirjanik Sirje Endre (1977)

Tuleb möönda, et hääl on looduse and, ühele on seda antud heldemalt, teisele kitsimalt. Kuid laulja talendi arendamine nõuab ülienergiat, mida peab olema nii õpetajal kui ka õpilasel. Laulja ja vokaalpedagoog Tiiu Levald (1986)

6


Linda Saul on oma õpilastele nagu Antaiosele maa. Nimelt eksisteerib üks selline lauluõpetuse liik nagu ravi-hääleseade. Kui meie kandis üldse keegi rikkis häält aidata saab, on selleks Linda Saul. Laulja Heli Lääts (1976)

Linda Saul ei toida meid, oma õpilasi, liigse kiituse magustoiduga. Kui aga saabuvad kordaminekute ülevad hetked, siis on ta lausa lapselikult õnnelik ja tunnustussõnadega helde. Ooperilaulja Väino Karo (1977)

Linda Saul on autoriteetne, väljapaistev ja haritud muusik, avara eruditsiooniga ning andeka pedagoogina loominguliselt ilmekas. Ooperilaulja ja vokaalpedagoog Natalija Špiller (1981)

Kui palju oleks vaesem meie kultuur, kui meil poleks mälestusi! Raadioajakirjanik Ivar Trikkel (1979)

7


Saatesõna “Ütle, kes on sinu sõbrad, et teaksin, kes sa ise oled!” Seda sügavat tõetera sisaldavat kõnekäändu saab parafraseerida: “Ütle, kes on õpilased, et teaksin, kes on nende õpetaja!” Laulumemm Linda Saul astus vokaalpedagoogikasse teatrimuusika rüpest ja hakkas kasvatama noori muusikalava jaoks. Veerandsada konservatooriumilõpetanut ja enam kui tosinajagu neid, kes piirdusid muusikakooliga, sisukas elulooraamat lauljatar Aino Tammest ning kirjutised lauluõpetuse metoodikast ja ajaloost, samuti hulgi kontserdiarvustusi, kuid eelkõige paljudele aastatele laotunud tegevus sõnateatri muusikajuhina ja seejärel professionaalses vokaalpedagoogikas on jätnud arvestatava jälje eesti kultuurilukku. Lauluõpetus Eestis oli 1970-ndateni kulgenud võrdlemisi empiiriliselt ja olnud eelkõige kogemuslik või tunnetuslik, jäädes samas omamoodi mustkunstiks, mille olemusele tolleaegsed asjaosalised päriselt pihta ei saanudki. Kindlasti polnud meie toonased laulupedagoogid – võimalik, et varasematest aegadest pärit tõekspidamiste ja seisukohtade ning väliskontaktide vaeguse tõttu – teooriaprobleemidesse kuigivõrd süüvida saanud (või osanud). Nii jäädi Tallinna konservatooriumi nagu ka Tartu muusikakooli lauluklassides üsna kauaks peamiselt ettenäitamise-jäljendamise äraproovitud meetodi juurde. Hea muidugi, kui õpetajaks sattus tõeliselt tõhus laulja! Esmategijate hulgas hakkas siitkandi vokaalõpetuse teooriat ja metoodikat edendama Linda Saul.

9


SAATESÕNA

Läbi aegade olid meie lauljaid koolitanud paljud nimekad ja mõned teinekord koguni teenimatult varju jäänud õpetajad, näiteks Agnes Amjärv. Samas ei puudunud ka isehakanud “professorid”. Tagantjärele saab tõdeda, et tõeliselt tulemuslike tegijate plejaadis kõrgusid 1930-ndate Tallinnas erilisel kohal itaallanna Armanda degli Abbati ja venelanna Varvara (Barbara) Malama ning omadest Aleksander Arder. Veidi hiljem moodustas tolleaegse konservatooriumi laulukateedri tuumiku tegijatekolmik Aleksander Arder – Jenny Siimon – Linda Saul. Peamiselt nemad vermisid meie ooperi- ja kontserdisolistide, samuti kutseliste kooriartistide järelkasvu. Nagu aeg näitas, ei puhunud nad kandvat tuult tiibadesse mitte ainult tunnustust pälvinud tippsolistidele, vaid ka tulevastele vokaalpedagoogidele ja võimekatele kooriartistidele. Katkendliku erialaettevalmistusega ja tõsiseltvõetava eelhariduseta loodustalent Aleksander Arder pidi ooperilaulja karjäärist loobuma, kui tema kunagine sametpehme bariton lahustus alkoholis, andes kesisevõitu bassi. Samas kinnitas ta lavalt lahkudes, et naaseb peatselt “oma väega” – õpilastega. Nii see ka toimus. Temast sai lauluõpetaja konservatooriumis. Tohutut loomepotentsiaali, ainulaadset hääleulatust ja -kooli demonstreeriv, kuid paraku vaegnägija Jenny Siimon näitas ennast tulemusliku pedagoogitöö ning isegi ooperisolistina esinemise kõrvalt sisuka kontserdi- ja oratooriumilauljana. Siimon arvati kõige pädevamate vana vokaalmuusika tundjate hulka Nõukogude Liidus ja teda peeti aastaid näiteks Bachi interpreteerimisel lausa etaloniks. Õpetajana oli ta edukas peamiselt madalate häälte (Ludmilla Dombrovska, Mati Palm ja Teo Maiste) koolitajana. Lauljadiplomiga Linda Saul seevastu pole ealeski olnud arvestatav vokaalsolist. Ta pühendus täiesti teadlikult laulupedagoogikale. See

10


SAATESÕNA

otsus polnud lauluhääleta laulja jaoks sugugi paratamatus, sest tema ees laius avar ja paljutõotav tööpõld. Sõnateatri muusikasfäärist tõelisse vokaalpedagoogikasse astunud Linda Saul oli iseenese jaoks leidnud selle Ariadne lõnga, mis hakkas teda läbi laulukunsti õpetamise salaliku labürindi juhtima selgepiirilise ja tulemusliku sihini.

---

Nende kaante vahele koondatud vestlused, Linda Sauli päevikukatked ja asjaosaliste mõtted loovad omaaegse maineka muusiku tööst ülevaate tema enese, ta lähikondlaste ja kasvandike ütluste ning tollase olustiku kirjeldamise najal. Sellest johtub ka teose ülesehitus. Linda Sauli mõtteheietused oma kujunemisloost ja vokaalpedagoogika põhimõtetest ning nende realiseerimisest argitöös, mis on reprodutseeritud mikrofonivestlustest temaga aastatel 1984–1987, moodustavad mosaiikpildi nii Laulumemme üldisemast suhtumisest elusse ja töösse kui ka õpilastega lävimise suurest, loendamatute salakaridega pikitud kunstist. Tegu on meie lauluõpetusteoorias murrangulist ajastut heiastava ja tutvustava, samas võrdlemisi hajali allikmaterjalidest ammutatud kirjeldusega, mitte põhjalikkusele pretendeeriva muusikateadusliku süvauuringuga. Teos kirjeldab Linda Sauli õpilaste õpinguid ja kujunemist, heites valgust tema õpetustöö iseloomulikumatele seikadele ning temast kiirgunud aura tänaseni kestvale mõjule. Puhuti võib tekstis tabada erinevatest allikatest pärinevaid mõttekordusi ja teravamaidki repliike, mis põhjendavad või teinekord isegi põrmustavad kellegi vokaalpedagoogilisi seisukohti. Ometi ei

11


SAATESÕNA

tohiks need Õpetaja enese aktsepteeritud vastakad arusaamad suunata lugejat mõnda kusagil-kes-teab-kelle-poolt pillatud sõnasabakest üle tähtsustama, sest kõik öeldu liitub ikkagi ühtseks taustsüsteemiks, Linda Sauli kooliks. Heino Pedusaar raadioajakirjanik

12


Algus Ühte aktusekõnesse oli Linda Saul põiminud Aino Kallase avara mõttetagamaaga ütluse: “Leida oma elu juhtheli, leida oma rütm ja siis seada kogu oma elu häälde selle järgi – selles on vist üks täie, tervikulise elu saladustest.” Paljude aastate eest meie kunagise kuulsa lauljatari Aino Tamme aadressil öeldu projitseerub oivaliselt ka Linda Sauli isikule, pürgimustele ja tõekspidamistele. Tulevase mitmekülgse muusikategelase – klaverisaatja-repetiitori, ansamblijuhi, orkestridirigendi ja (mis peamine!) hinnatud laulupedagoogi – tööd-tegemised liikusid varakult kindlas suunas, helikunsti juurde. Mitte passiivsesse, kuulajamuusikasse, vaid aktiivsesse, tegijamuusikasse. Selleks olid tütarlapsel varuks ka vajalikud geenid või eelsoodumus – nii isa kui ka ema armastasid mõlemad muusikat. Linda Sauli isa Peeter Saar mängis viiulit, kannelt ja kuulmise järgi klaveritki ning tal oli eriline loodusliku kooliga lauluhääl. Ta laulis sageli lugusid nooruspäevilt, nii et silmad särasid. Saare Peeter oli self made man, üles kasvanud talus rasketes oludes. Kui pere lapsed hakkasid kaela kandma, saadeti nad, leivakomps käes, laia ilma ise hakkama saama. Peeter pandi rätsepa juurde ametit õppima, temast sai Tartus tuntud meister – uhke mees, kes enesest ja oma ametist lugu pidas. Sangaste parun kutsus teda kord oma

13


ALGUS

Isa Peeter, ema Mari, vanem õde Salme ja Linda Saar (1909).

Salme ja Linda Saar (1910).

koju ülikonda õmblema ja saatnud talle vankri järele. Pärale jõudes keeras kutsar köögiuksele, ent rätsepmeister olevat lasknud sealsamas ümber pöörata ja ennast koju tagasi sõidutada, et järgmisel päeval naasta linnast laenatud toredas kahehobusetõllas. Uhke linnunahkne mantel seljas, hõbemonogrammiga kepp käes, sõitis ta mõisahoone esiukse ette. Sellist käitumist dikteeris ametiuhkus – tõelisel meistril ei sobinud siseneda mõisahärra tagauksest! Linda Saare ema Marie Saar, kes oli samuti maalt pärit, oli lüürilise hingega naine, kes oskas elus ja looduses näha ilu. Ta teadis

14


ALGUS

loendamatuid vanu tarkusesõnu ja mõistatusi ning ta töid-toimetusi saatis ikka laul. Peeter Saare ja ta naise muusikalembus kandus lastele, nemadki olid alailma laulusuised. Nii leitigi, et kümnendat talve käiva vanema peretütre Salme muusikahuvi tuleks tõsisemalt süvendama hakata. Töökas Tartu rätsepmeister muretses klaveri, et juhtida lapsed kaunite helide maailma. Vanema õe kõrvalt hakkas õigeid klahve avastama ka terase kuulmisega nelja-aastane pesamuna Linda. Salmest-õe näpunäidete najal jõuti peatselt isegi akordideni, milleni Linda veel väikese käe napp haare küünitas. Koolitarkus alles ootas järge ja samuti see, millest tuli edaspidi “elamuslik osasaamine ilust”, nagu Linda Saar ise on oma toonast muusikatunnetust hiljem iseloomustanud. Igal meist on hetkemälestusi, muljeid lapsepõlve radadelt, mis kustumatult saadavad kogu elu. Ja need on tavaliselt nii või teisiti olnud eelaimuseks varakult tärkavale kutsumusele. Olen lugenud: “See, mis inimeses ürgselt peitub, murrab hiljem läbi ja paneb end maksma, saab tema saatuseks.” Samale äratundmisele olen jõudnud oma pika teekonna jooksul minagi. Mu elurajal pole olnud mingeid erilisi mõjutusi ega keerdkäike või kõhklusi elukutse valikul. See kujunes iseenesest. Kõik lapseeas kuuldud lood, samuti muusika ja eriti lauluga seotud hetkevõlud on minus äratanud mingi seletamatu igatsuse ja ülitundlikkuse. Nende salamisi hinge varjunud elamuste mõjul hakkasin juba lapsena nagu märkamatult püüdlema millegi tundmatu ja mõistmatu poole, olgugi et sellel polnud algul veel ei nime ega vajalikku selgust. Isa laulis sageli väga vanu lugusid, mida oli oma kaunihäälselt emalt lapsepõlves kuulnud. Eriti paelus mind üks lauluviis, mille meloodia pärines minu jaoks täiesti tundmatust ja kättesaamatust helide ilmast: “Siioni tütar, rõõmusta, rõõmusta, Jeruusalem!”

15


ALGUS

Aastaid hiljem, kui olin juba saanud elukutseliseks muusikuks, ruttasin kord õnneliku elevusega koju, kaenlas G. F. Händeli oratoorium “Judas Maccabäus”. Kiirustasin kohe klaveri juurde, et mulle suuresti veel tundmatu heliteos kaanest kaaneni läbi mängida. Milline üllatus ja rõõmujahmatus: oratooriumi kolmanda osa lehekülgedelt leidsin sellesama, vanaemalt päritud unustamatu lauluviisi! Kuidas võis möödunud 19. sajandi lihtne talunaine seda viisi tunda? Võib-olla külakoorist, kus oli rohkesti käibel Karl August Hermanni levitatud laule? Tolleaegse “Laulu ja Mängu Lehe” väljaandeid sirvides leiame ju ka lihtsamaid koorikatkendeid klassikalistest suurvormidest.1 Esimese maailmasõja hakul tuli meister Saarel kitsas kätte ja rätsepaäri uksed tuli sulgeda. Pere kolis Puka kanti, kuid sealgi polnud pikemalt asu ning maatöö ja -eluga harjumatul käsitöölise perel õnnestus ots otsaga paremini kokku viia taas alles linnas, sedapuhku Eesti-poolses Valgas. 1 Linda Sauli mõtted ja temaga tehtud mikrofoniusutluste tekstid on esitatud kaldkirjas.

16


ALGUS

Seal sai ka tütarde Salme ja Linda klaveriharrastuse senisest kindlamale alusele toetada. Valga klaveripedagoog Elli Ullmann oli provintsiolude kohta üsna heatasemeline ja erudeeritud õpetaja, kelle tunnid olid alati erilised, täites õpilased muusika võluga. Varsti hakkas Linda kõrvuti gümnaasiumiga õppima kohalikus muusikakoolis. Valik langes kõigile kolmele alale, mida see õppeasutus pakkus: klaver, laul ja viiul. Uskumatu, et üleni muusikategemisse sukeldunud Linda Saarel jäi aega tavaliste koolitundide ettevalmistamiseks. Kõik vabad hetked olid taidlusega täidetud. Väsimatu koolitüdruk juhatas vokaalkvartetti ning saatis klaveril soliste lähedalt ja kaugelt, deklameeris, esines viiuldaja-ansamblimängijana kooliorkestris ja lõi kaasa kohaliku kino tummfilmidele saatemuusikat tegevas trios. Peale selle osales ta näitetrupi töös.

1919.

Peeter Saar olevat jälginud tütre agarat askeldamist ilmse rahulolu ja heakskiidu saatel. Kui Linda koolipidudel üles astus, oli publiku hulgas alati ka isa, kes lausunud: “Ma tulli kuulama, kas sul õige vaim on!” Tema jaoks oli tähtis, et lugu ei saaks maha lauldud või mängitud hingetult, vaid et seda täidaks “vaim”, väljenduslikkus. Niisugusest jäägitust tegevusest lihtsalt pidi varem või hiljem välja kristalliseeruma tüdruku soov omandada haridus muusika alal. Küllap Valga tütarlaste gümnaasiumi laulukoori juhataja Mari Kulli naka-

17


ALGUS

taval eeskujul seadiski Linda Saar lähemaks sihiks õppida muusikaõpetajaks. Paar aastat enne gümnaasiumi lõpetamist tabas Lindat ja ta sõbratari Elsat tahtmine sõita Tallinnasse maad kuulama, kas neil jätkub eeldusi õppida konservatooriumis ja millistel tingimustel. Linda soovis minna klaveri, Elsa laulu alale. Teda tõmbas ka draamateater, nii et ta kaalus tõsiselt draamastuudiosse astumist. Tüdrukud ei tahtnud enam koolis käia ja sepitsesid isegi plaani 1926. gümnaasium pooleli jätta, kui vaid Tallinnas edasiõppimiseks vähegi väljavaateid peaks avanema. Mõeldud, tehtud ja nii tegidki tüdrukud ühel päeval koolist poppi ja sõitsid rongiga Tallinnasse. Alles kohale jõudes hakati mõtlema, kuhu kõigepealt pöörduda. Elsa elas Valgas Liina Reimani vanemate naabruses ja nii otsustati minna nõu küsima kuulsalt näitlejatarilt eneselt. Liina Reiman võttis nad rõõmsalt vastu. Juhuse läbi oli parajasti tema juures nimekas klaveriõpetaja Helmi Mohrfeld-Viitol, ooperisolist Karl Viitoli abikaasa. Tüdrukud palusid neil oma oskusi hinnata. Elsa laulis paar laulu, Linda klaveril saatmas. Siis lasti Lindal soolot mängida ja millegipärast ka laulda. Helmi Mohrfeld-Viitol kutsus ta seejärel enese juurde. Uuris käsi lähemalt ja lausus: “Oi, laps, sul ei ole pianisti käed! Pole laiust, pöial on kinni, selliste sõrmedega on raske isegi oktavit võtta! Sul on ilus

18

Laulumemm - LINDA SAUL  

Linda Saul (1907–1997) oli teatrimuusik ja vokaalpedagoog. Ta töötas Tallinna Töölisteatri ja Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri muusikajuhi n...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you