Issuu on Google+

ILMAR TOMUSK

KOLMANDA A KRIMINALISTID Pildid joonistanud Hillar Mets


Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Tiina Tammer Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-41-2 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


SISUKORD Kribu ja Krabu. . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Suur Paul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 Valvuritädi Vilhelmiine. . . . . . . . . . . . 14 Kirikuõpetaja Sakari Snellmann �������������������19 Inkunaabel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24 Näitus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 28 Lugu läheb kriminaalseks. . . . . . . . . . . 33 Asitõend. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Tagaajamine Internetis. . . . . . . . . . . . 41 Vajatakse täiskasvanut. . . . . . . . . . . . 46 Kell viis suure kivi otsas. . . . . . . . . . . . 51 Krabu hoiab raha kokku . . . . . . . . . . . 56 Kevadine Helsingi. . . . . . . . . . . . . . . 62 Krabul on kõhutunne. . . . . . . . . . . . . 69 Vanatädi Marta sünniaasta . . . . . . . . . 74 Mootorratturhiire vanaisa . . . . . . . . . . 80 Puhtsüdamlik ülestunnistus . . . . . . . . . 86 Jäätis, limps ja moosipirukas ������������������������91


Kribu ja Krabu Kribu ja Krabu õppisid Metsatuka gümnaasiumi kolmandas A klassis. Kribu istus aknapoolse rea esimeses pingis. Tal olid punakad veidi turris juuksed ning tema väike nöbinina oli püsti nagu uudishimulikul hamstril. Õpetajal oli kogu aeg selline tunne, et Kribu tahab tema käest midagi küsida. Tavaliselt ta tahtiski midagi küsida, aga ei saanud, sest peale tema oli klassis veel kakskümmend seitse õpilast, kes olid peaaegu sama uudishimulikud kui Kribu. Kribust veelgi uudishimulikum oli ainult Krabu. Krabu istus samuti aknapoolse rea esimeses pingis, kuna ta oli Kribu pinginaaber. Ka Krabul olid turris punakad juuksed ja ka tema nina oli püsti nagu uudishimulikul hamstril. Kes Kribu ja Krabu esimest korda nägid, arvasid, et nad on kindla peale kaksikud. Sest lisaks sarnastele juustele ja ninadele olid lapsed täpselt ühte nägu ja kandsid peaaegu alati ka ühesuguseid riideid ning olid seetõttu äravahetamiseni sarnased. Kui Kribu ja Krabu oleks keset tundi oma kohad ära vahetanud, poleks õpetaja sellest arugi saanud. Mõnikord, kui Krabul oli õppetükk kogemata õppimata jäänud, käis Kribu tema eest tahvli juures ning alla “viie” ei teeninud ta Krabule kunagi. Selle eest pidi Krabu söögivahetunnis Kribule oma magustoidu loovutama või pärast kooli limpsipudeli ostma. Tegelikult ei olnud Kribu ja Krabu kaksikud. Nad polnud isegi mitte õde ja vend. Nad olid sündinud küll ühel ja samal kuul, kuid kahenädalase vahega. 5


6


Tegelikult ei olnud nad ka mitte Kribu ja Krabu, kuigi neid nõndamoodi hüüti. Kribu ja Krabu olid oma hüüdnimed saanud juba lasteaias. Nimelt käis kord nädalas lasteaias toole, kappe ja laudu parandamas siniste tunkede ja pika tumeda habemega muhe onu. Kui see onu koridoris oma tööd tegi, käisid lapsed teda salaja piilumas. Kribu ja Krabu olid aga teistest julgemad ja pärisid remondionu käest alatasa, mida ta parasjagu teeb ja mis ühe või teise tööriista nimi on. Kui remondionu midagi saagis, siis küsis Kribu kohe: “Mida sa nüüd teed?” Ja onu vastas: “Nüüd ma saen.” Kribu ütles seepeale tähtsa näoga: “Ahah.” Ja kui onu keeras kruvikeerajaga kruvisid, küsis Krabu: “Aga mida sa nüüd teed?” Onu vastas seepeale sõbralikult: “Nüüd ma keeran kruvikeerajaga kruvisid.” Krabu aga kostis asjalikult: “Ahah.” Kui uudishimutsejad aga ükskord kodus haiged olid, uuris onu teiste laste käest: “Ei tea, kus need minu väiksed abilised Kribu ja Krabu täna on?” Kõik lapsed hakkasid naerma, sest nad said kohe aru, kellest jutt käib. Kui need paari päeva pärast terveks said ja jälle lasteaeda tulid, hakatigi neid hüüdma Kribuks ja Krabuks. Kribu pärisnimi oli Piia ning Krabu oli tegelikult Mati. Aga see, et nad olid nii sarnased, ei olnud üldsegi juhus. Laste isad olid olnud vennad ja emad õed. Ja mõlemad emad olid imekenad nöbininaga punapead. Piia ja Mati elasid päris väiksest peale Mati ema ja isa juures. Piia sündimise ajal juhtus tema emaga haiglas väga suur õnnetus, nii et ta ei saanudki haiglast koos oma lapsega koju. Tüdruku isa proovis beebit küll mõnda aega üksi kasvatada, kuid ei saanud sellega hakkama ning andis lapse ajutiselt oma venna perele. Ta lootis, et kui beebi veidi suuremaks kasvab, siis on teda lihtsam kasvatada. 7


Piia isa oli väga õnnelik selle üle, et tal oli sündinud väike tütar. Aga see, et Piial ei olnud enam ema, tegi ta väga murelikuks. Piia isa proovis oma murest küll jagu saada, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Ükskord, kui ta oli jälle proovinud oma murest jagu saada, juhtus temaga autoõnnetus. Nüüd ei olnud Piial enam ei isa ega ema. Ise tüdruk seda muidugi ei teadnud, sest ta oli siis ainult kaks kuud vana. Nii jäigi väike plikatirts lõplikult sugulaste kasvatada. Piia oli Mati isale ja emale peaaegu nagu oma laps ja Matile peaaegu nagu päris õde. Mati ja Piia ema töötas haiglas meditsiiniõena ning isa oli ehitaja. Kui isal oli tööd, siis töötas ta kogu aeg ehitusel ja tal ei olnud puhkust ega isegi vabu päevi nädalavahetustel. Nii et mõnikord ei näinud lapsed isa nädalate kaupa. Kui aga juhtus nii, et keegi ei tahtnud enam uusi maju ehitada või vanu remontida, oli isa teinekord mitu kuud järjest kodus. Siis tõusis ta alati hommikul esimesena üles, tegi perele süüa, viis lapsed lasteaeda või hiljem ka kooli, läks koju, koristas tube ja tegi jälle süüa. Sest siis, kui isa oli kodus, pidi ema palju rohkem tööl olema ning ületunde tegema. Kribule ja Krabule meeldis väga, kui isa kodus oli, sest kui ema tegi tavalisi toite, siis isa mõtles kogu aeg uusi põnevaid roogasid välja. Näiteks tegi ema makarone hakklihaga, isa aga mõtles välja makaronid hakkliha ja sibulaga, makaronid hakkliha, sibula ja tomatikastmega, makaronid juustu ja seentega, makaronid seente ja tomatikastmega või makaronid juustu ja hakklihaga. Ükskord tegi ta isegi makarone seente, juustu, koore ning tomatikastmega ja nii ei tüüdanud makaronid kunagi ära, kui isa kodus oli. 8


Lisaks aitas isa lastel koduseid ülesandeid teha. Ja kuigi õppimine kummalegi lapsele eriti ei meeldinud, oli tore, kui seda sai teha koos isaga. Paar korda aastas käisid lapsed koos vanematega Rahumäel. Nad panid jõulude ajal ning Piia isa ja ema sünnipäevade puhul nende hauale mõne lille ja küünla. Kui Piia oli juba suurem, võis ta ise küünla põlema panna. Piia ei mäletanud oma isast ega emast mitte midagi, sest ta oli neid ainult pildi peal näinud ja pildi peal olid nad täpselt samasugused nagu tema kasuvanemad. Ometi sai ta aru, et küünla panemine on tähtis ning eriti tähtis oli see siis, kui ta seda ise teha sai.


Kolmanda A kriminalistid