Page 1

J천mmiparadiis


Elme V채ljaste

J천mmiparadiis Uus elu Proletariaadi puiesteel


Toimetanud Lea Arme Kujundanud Villu Tammer © Elme Väljaste © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-71-9 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee


Pühendatud kõigile, kes on kordki elus sattunud sundmõtete mõju alla või kohanud oma kodukohas tegelasi Proletariaadi puiesteelt, sest minu lugu on üldistav fiktsioon ja kokkusattuvused teatud situatsioonides juhuslikud.


I osa Vene v채rgi ja j천mmiparadiisi vahel


1. Tõesti, mul saab õige varsti villand Proletariaadi puiesteest! No mis elu see olgu?! Päevad, nädalad ja aastad veerevad siin ikka omasoodu, just sellele tänavale omaselt: paremat kätt naabrid ei märka teiste kätetööga rajatud krundipiiri, muru ega sõiduteed – jõmmiperel on ehitusbuumist saadud musta rahaga nähtavasti palju jama, ei teata enam täpselt, kuhu seda kulutada või mida kõike veel ilma igasugust luba omamata kinnistule ehitada, vasakut kätt torniga maja triikimistoa aknalaual lehvib aga Venemaa lipp ning hoovis praalitakse: a u nas v Moskve tak harošo!* Ja nagu kauge mineviku vari elab veel ületänava Viinamees ainsana kolmest kangest vanamehest. Kurjuse vana kolmnurk on küll kadunud, aga siinne elu on endiselt närvesööv, just nagu meiesugustele inimesele polekski lubatud meelerahu ja õnne. Vanasõna ütleb küll, et hunt kodu ümbert ei murra, aga tühja sest vanarahvatarkust, uuel ajal on uued (tänava)kombed ja naabrihuntide moraalgi muutunud. Nad on laisad, paksud ja kavalad ning arvavad, et ainult loll läheb kodust kaugemale, kui lähemalt saab kah ampsata! Ei aitaks siin hoiatussiltki “Ettevaatust, hundid!”, sest venelasele jääb ladina tähestik, mida ta saksa tähtedeks peab, mõistmatuks ning jõmm ei samasta ennast hallivatimehega. Kui tema saabub, siis alati lärmiga: autouste paukudes, viimset kui üht õuelampi süüdates (hiljem jutustan, kui paljude pirnidega ta arvab suutvat kuud varjutada) ja valjuhäälse uhkeldamisega. Et oleks ühest tänava otsast teise nii kuulda kui näha kunni ja mitte kriimsilma kojusaabumine. Meie kohalik kunn ei istu troonil, vaid kukub ühest pankrotist teise. Samas valdab ta ülihästi vingerdamiskunsti ning tunneb venitamistaktikat, mis teadagi aitavad karistuste aegumisele kaasa. Kukkumine mitte trellide taha, vaid pehmelt patjadele süvendab inimeses karistamatuse tunnet ning mis * “Aga meil Moskvas on nii hea...” – vene k

9


peamine – kõikeandestava ema südametunnistus pole oma järeltulija kujunemisloos mitte üks teps puhtam. Enne Vene aja lõppu jäi Roosi pensionile ja sellega lõppes baaridaami salajane viinaäri Viru hotelli 22. korrusel. Ma arvan, et keegi ei suudaks kokku lugeda neid hõlma all sisse toodud pudeleid ja samamoodi välja viidud rublasid. Nagu enamikku pensionäridest, vaevas Roositki ühtäkki tegevusetus ja nii sisenes ta pojukese targal nõuandel mustale kinnisvaraturule. Uus äri on fikseeritav ruutmeetri pealt, tema kui majaomaniku uueks hobiks sai linnalt üha väärtuslikumaks muutuva lahmaka maatüki ärastamine. Nii vapustavalt lihtsalt see käiski, et pandi uhkeldav raudaed koos puldist avatava väravaga sinnamaale ette, kuhumaale pankrotistunud pojukesele visuaalselt meeldis, ning selle lihtsa liigutusega hõivatigi kallis maatükk juba olemasolevale aiamaale lisaks. Küllap oleks linnapirukast rohkemgi napsatud, kuid õnnetuseks tuli Proletariaadi puiestee koos asfaltkatte ja vastaskrundiga sahkermahkerdajatele ette. Tänu jõmmimentaliteedile – võtan, kust saab ja ühtegi maksu maksmata – hakkas Roosile kuuluv krunt muutuma peagi kõigile nähtavaks jõmmiparadiisiks. Ma pean meie üsna kehva olukorra selgitamiseks vaatama korraks ka teispoolse naabri, rikkurist venelanna poole, kes kümmekonna aasta jooksul tolles baarmeni ehitatud torniga majas elas. Oletatavasti plaanib venelane nüüd ärakolimist, tihti seisavad meie tänaval võõrad autod, ilmselt maja osta soovijad, sest kuulutused ripuvad Internetiski üleval. Aga ega ta Venemaale tagasi lähe, vaid ikka uutele Euroopa marjamaadele. Huvitav, mida ta teeb oma muruniitjast ja lumerookijast kussumussutajaga, kas jätab Eestisse maha? Saame näha! Kuid siinkohal tuleb meenutada uuesti ka ainsat kurjuse kolmnurga elusolijat, vana Viinameest, kes viimased aastad päris kainelt kepi najal tatsub, kuid pole oma kaheksakümne eluaasta jooksul, millest kolm klassi kooliski käidud, ikka veel teretama õppinud. Ent enam ei kurvasta meid niivõrd meie tereta tänav, vaid see, et ka meie Jüriga oleme muutunud. Ning kahjuks mitte nooremaks ega hingelt paremaks, vaid vanemaks ja südamepõhjas kalgimaks.

10


Jüri, saanud lõpuks omaenese kätega ehitatud isamajas täieõiguslikuks peremeheks (selgituseks olgu öeldud, et ta ostis isalt maja ära), võttis kahjuks kaasa raske minevikukoorma, millest vabanemine kestab tänase päevani. Meie nägudesse, mis pole kunagi lumpenproletaarse tänavapildiga hästi kokku klappinud, hakkavad ilmuma ükskõiksuse, trotsi ja väsimuse märgid. Milleks see kõik? Tõtt-öelda oleme tänaseks tüdinud võitlemast jõmmistunud naabrimehega ja väsinud edututest katsetest integreerida naabrivenelast. Kas või niipaljukestki, et umbkeelne teaks, kuhu riiki ta kolis oma valge-sini-punase laualipuga pea kümmekond aastat tagasi. Antagu mulle andeks, kui võrdlen oma tagasihoidlikku, ent ligemale kolmkümmend aastat koduks olnud tänavat endiselt Saatana Kolmnurgaga, nagu kaoksid meil siin jäljetult laevad ja lennukid, arusaamatutel põhjustel katkeks raadioside ning kompassid “tantsiksid” kui pöörased. Ei, seda mitte! Harva kaob Proletariaadi puiesteel midagi, ehk ainult siis, kui kellegi hoovi või majja on juhuslik varganägu sisse tunginud, ent seda on – ptüi-ptüi-ptüi! – juhtunud üliharva. Meenuvad vaid mõned aiast pihtapandud varakevadised tulbiõied, mõni purukslöödud aken ööseks värava taha pargitud autol või naabri-Roosi lugu, kus teati täpselt, millisest aknaaugust sisse minna ning kust sahtlist viinavarga sularaha ning kuldesemed kaasa haarata. Arvatakse siiani, muuseas, et pahateo toimepanijaks pidi olema keegi, keda Roosi omal ajal viinaga kõvasti tüssas. Minu nägemist mööda asetseb siin, linnakaardi ühes konkreetses punktis, üsna unikaalne kurjuse pesakast, mis ripub justkui kase otsas ja muudab omatahtsi suunda, tõmmates mingi seletamatu ürgjõuga ligi uusi eriskummalisi inimesi, kellega koos sajavad halli argipäeva sisse ka ootamatud, esmalt ebaharilikena näivad probleemid. Kunagine Viinamehe, Jahimehe ja äi Alberti kolmnurkselt külvatud kurjuseseeme on idanenud aeglaselt, aga visalt ning andnud vingeid järglasi. Kuis muidu? Seisak tähendanuks kurjuse kadumist ja headuse võidukäiku. Ent mis Proletariaadi puiestee see ilma vaenu, lolluste, kurjustamiste, petmiste ja kaasaegsete jõmmideta oleks?

11


No näiteks: miks pidi baarmeni torniga maja, mis näinud nii luksuslikku koertehotelli kui Permi maffiamehi, himustama enesele rikkusest lõhkiminev, lõtvade elukommetega umbvenelane? Miks ei võinud seda häärberit osta üks normaalne eesti perekond? Kuigi – ma vabandan ülejäänute ees – olen hakanud sügavalt kahtlema normaalsuse võimalikkuses siinmail. Teiseks võtame naabri-Roosi. Kui ta mattis oma Jahimeheks kutsutud ja elu lõpus peast segaseks läinud mehe, võinuks – meelsamini tahaksin kasutada sõna: pidanuks – leidma parimates aastates lesk endale uue, tööka ja korraliku elukaaslase. Nii olnuks meile kõigile parem. Aga võta näpust! Roosile oli saatuse poolt määratud, et isakodust mõned aastad eemal elanud, rikkamatel jahimaadel viibinud, kuid üsna ruttu pankrotistunud pojukene pöördub ema juurde tagasi. Üsna sageli olen tabanud ennast mõttes ja ka valjusti kordamas: “Naabri-Roosi oleks võinud salaviina vähem müüa ning poega rohkem utsitada, siis ei oleks meil tarvis seista silmitsi ennekuulmatute nurjatustega.” Kui minu käest küsitaks praegu, kumb variant on hullem, kas olla saatuse tahtel piirinaabriks venelasele või eestlasest jõmmile, siis kahtlemata kaalub viimase ülbus ja seaduseparagrahvide rikkumine, ka vajalikul määral tundmine, umbkeelse üles. Viimaste aastate kogemustele toetudes võin väita, et vene karud hoiavad eesti huntidega võrreldes madalamat profiili. Ometi, mida päev edasi, seda hullemaks meil siin asjad lähevad, sest igapäevaelu paratamatuks koostisosaks on saamas jõmlus ja šovinism, mis ei mahu ära ametlikult väljamõõdetud krundi piiridesse. Mõnikord ma lihtsalt ei jõua ära imestada, miks on nii, et mõni peab elama karmavõlaga ja mõni teine sünnib õnnesärgis, aga meie perele on langenud osaks ohvernaabriks olemise sünge saatus. Veel mõni aeg tagasi küsisin endalt: miks mina, omast arust juba piisavalt vana, 32-aastase abielustaažiga vanaema staatusesse jõudnud ema ja ämm, näppisin armistunud haavu, kiskusin mõne neist raamatu lehekülgedel uuesti verele? Miks lootsin, et elulõnga umbsõlmed, mida teritamisest lühikeseks kulunud pliiatsijupiga alguses paari rea kaupa paberile sirgel-

12


dasin, et need umbes kohad hargnevad sama libedasti lahti nagu sõlmiline nöör kassikangas? Mu ajukäärudes leidub teisigi talletunud mälestusi, miks jõudsid just need kaante vahele? Küsin ikka ja jälle, miks ma seda tegin? Olnu sai piisavalt, isegi liiga detailselt jõulude eel poja ja enda maakodu turvates läbi nämmutatud. Paras olnuks tõmmata tikust tuld, lasta sel paberipahnal tuhaks saada, ent ma magasin õige aja maha, kahju oli ülestähendustest loobuda. Olete kindlasti kuulnud, kuidas mõni ei suuda kalli kadunukese tuhaurnist lahkuda, hoiab seda aastaid iluasjana kaminasimsil. Nii toimisin minagi oma mälestustega. Kust pagana kohast pärineb minul see rumal komme hoida alles kõiki uusi, vanu ja päris vanu asju? Jüri sõjaväest läkitatud kirjad, muuseas, kronoloogilises järjestuses; tütre ja poja koolivihikud, samuti joonistused, ikka aastate kaupa... Isegi sugulastelt saadud kümmekonna aasta taguseid õnnitluskaarte, millel soovitakse äraleierdatud lausega õnnerikast uut aastat, ei raatsi ma ära visata. Ma ei saa lasta asjadel, milles tunnen positiivset energiat, oma elust lihtsalt prügikasti kaudu või tule abil ära minna. Nii sai armu antud ka n e n d e l e mälestustele: ma ei saatnud neid tulesurma, ei lennutanud viimaseid tuhkkergeid jääke kompostihunnikusse, et tuulepoisid nendega mängiksid või naabrijõmmi õueköögi seinte vahel elav rotipere mu elulugu koos kartulikoortega järaks. Pole mõtet oletada, et äkki oleks siis, läbi mu tuhastunud tunnete, saabunud rahu ja kadunud valu, jäänud kus see ja teine kõik mu hirmud, oleksin hakanud lõpuks ometi elama, elu nautima. Arvatavasti teadis saatus minust paremini, et läbi elamata on veel ohvernaabriks olemise näguripäevad, ehk omandamist ootas elu järgmine õppetund. Ma tõepoolest usun, et kui ongi olemas must auk Linnutee keskel, siis mina olen kogemata komistanud teise, kummalisse ja maapealsesse: minu saatus, minu must auk ja elukogemuste varaait asub Proletariaadi puiesteel.

13


2. Mu mõtted on nagu tõmbetuules lendlevad tolmurullid, mis tänu irvakile jäetud pööninguaknale ennast ringiratast ja uuesti ringi ja veel kord ringiratast pööritavad. Need mõtted koos kodutänaval toimuvaga on viinud mind unetuse ja hinge kurnavate kinnismõtete ummikusse. Ometi oli mul siiani südikust ning natuke fantaasiat väljapääsuteede otsimiseks. Näiteks tolsamal kevadpäeval aasta tagasi, kui kõledas koridoris istus minu kõrval käsi põlvede vahel hoidev ja ülakeha edasi-tagasi õõtsutav Jüri, keda pidanuksin kolmekümne kahe kooselatud aasta tõttu üdini tundma. Kas kaine meelega Jüril tuleks pähe riputada, pista või peita rahatasku, kalendri või mõne muu käepärase asja vahele väikeseid lühisõnumiga sedelikesi, nagu pidevalt tegin ja teen mina? Külmkapi uksele kleepisin “Naudi elu rohkem kui igapäevast sööki ja jooki!”, mobiili ekraanil tervitas optimistlik hüüdlause “Täna on su elu kõige ilusam päev!”, sissesõidutee äärde vedisin piraka raudkivi, millele maalisin punase värviga suurelt TÄNA!!!, kusjuures ei koonerdanud hüüumärkidega. Ka rahakoti plastikaknakese vahele sokutasin mingisuguse meeldetuletuse... “Otsid midagi?” ühmas Jüri, kui märkas mind naiselikult segamini ridikülist rahakotti õngitsemas. “Mina sind siia kutsusin, ju mina ka maksan. Sina ei pea selle pärast muretsema!” lisas ta juba pisut valjemini. Jüri “ära selle pärast muretse!” peatas mu käelise tegevuse. Sõrmed, mis sobrasid pimesi käekotis, lõpetasid otsimise ja ma ühmasin talle sama vaikselt ja sama ükskõikse hääletooniga vastu umbes nii, et ega ma otsinudki raha, lihtsalt tahtsin kontrollida, õigemini vaadata ühte asja, aga olgu pealegi... “Mida vaadata? (Olgu siinkohal lisatud, et mõnikord muudab tema külm hääletoon mu lumememmeks.) Kas etteheidetest jäi veel mõni enda teada? Mõned veel paberilipiku peal või mis?”

14


“Jah, jätan mõned õppinud spetsialisti kõrvadele. Aga sinu käest tahtsin küsida...” “Mida? Arvesta, pikalt rääkida, veel vähem tülli minna pole mul praegu kavas. Vastuvõtuaeg on nagunii juba viis-kuus minutit üle läinud. Kummaline, et too Heli poolt soojalt soovitatud psühholoog ei oska töötunde rahasse ümber arvestada.” Jüri krimpsutas pahameelest otsaesist. “Ega tema juurde registreerunutel pole poolt päeva aega niisama ukse taga jorutada.” Tõusin toolilt, kuhu tütre tutvuste kaudu olime lõpuks oma abieluprobleemidega jõudnud. Ma ei tahtnud vastata ega asutuse tühjas koridoris meest sõnarahega üle kallata. Jüri ja mina olime kõikide väliste tegurite mõjul tõesti muutunud! Nii oli minu uueks kombeks saanud – see üllatas mind ennastki – lõpu tegemine kõikide etteheidete vagurale ärakuulamisele ja solvangute allaneelamisele. Tõotasin seda alati, igas situatsioonis teha, aga juba rikkusin tõotust. Ma olen nõrk, ma olen tõepoolest nõrk naine! Et mitte vastata, kõndisin Jürist eemale. Perenõustamise kabinet number see ja see; psühholoogid, härrad või prouad, need ja need. Uksed olid suletud, aeg varajane või polnud abivajajaid rohkem kui meie ja veel üks paarike, kes vist unustas end abielu üle kurtma kabinetis number 202 ning raiskas seega ärimees Jüri tööaega. Ning ega minulgi polnud aega õhtuni võõraste uste taga tammuda, ajaviiteks nimesilte lugeda, sest Elerin pidi tooma Laurakese linnavanaemale hoida. Siinkohal oleks paslik meenutada, et kui mina jäin toona Jõgisood ja Nurgat turvama ning mus kerkisid esile esmased minevikumälestused, lendasid Holger ja Elerin Ameerikasse külla perele, kus Elerin elas vahetusõpilasena. Lisaks kingitustele võtsid nad salakaubana kaasa Laurakese, kelle sugu ega nimi polnud siis veel teada. Aga nüüd kallis “salakaup” juba kõnnib, räägib ja pissib potti. Viimane oskus sai vanaema seljavalu põhjustajaks, sest uskuge mind – lapse pampersitest võõrutamine on tänapäeval raskem kui talle alfabeedi õpetamine. Aga tulles tagasi Jüri nurisemise juurde pean ütlema, et ta nähvab ja toriseb viimasel ajal üle mõistuse palju. Mind hakkas isegi kummitama mõte, et stressi üks esmaseid tunnuseid on jõudnud ka temani. Tõmbasin sügavalt hinge ja tuletasin mitte

15


talle, vaid endale meelde, kuidas naised pingeid maandavad: ikka pisarate valamisega. Aga minu silmad on juba ammust aega kuivad ning kõik mu nutud nutetud, ent loodus, teadagi, ei tunne tühja kohta ja pisarate valamise asemel olen hakanud avameelitsema. Kui tumm ühel päeval hakkaks viipekeele asemel oma tunnetest rääkima, siis kirjutaksid sellest kõik meediaväljaanded. Võib arvata, et ka minu uutmoodi käitumine oli Jürile ootamatu, ta oli alguses päris pahv, kuuldes mu avameelset pihtimust tunnetest, mõtetest ja hingel pakitsevast kurbusest. Ühesõnaga olid meie mõlema närvid juba aasta tagasi päris krussis. Seisatasin juba viiendat korda kabineti 202 juures, siis käekella uuriva Jüri ees ning koputasin eneselegi ootamatult sõrmenukkidega suletud uksele. “Kohe-kohe!” kostis seestpoolt tõredalt. Üle aja veninud kõnetunni lõppu oodates astusin teosammul kabineti 203 suunas, et juba neljandat korda nimesildi ülelugemisega tõrjuda eemale mõttekrampi, mis kogus hoogu ja vajus mulle vägisi peale. Lämmatas. Jah, oleks Jüri selline ennasttäis tüüp nagu naabrist pankrotipoiss: paljude sohi- ja mõne ametlikult omaks tunnistatud, jumal ise teab mitmes erinevas peres kasvava tütre nii-öelda juhuslik sigitaja, mitmes pankrotis läbipõlenud ärikas pluss end tervisele ohtlikult paksuks söönud tüüpiline eesti jõmm, siis ma ei keerutaks üles vanu mõtteid. Ma jätaksin seesuguse mehe, olgu ta või pururikas soomlane, brasiillane – eestlasest rääkimata! –, silmapilkselt maha. Või nagu naabrivenelase lükata-tõmmata siilipeaga armuke, siis poleks mind juba ammu enam tema kõrval. Aga minu Jüri on lõpmata hea, üdini aus inimene ning need isikuomadused hoiavadki mind tema küljes kinni. Kui saaks ainult lõpuks ometi hakata elama isiklikku perekonnaelu! Aastaid kombeks olnud pahameele väljendamine sihiliku vaikimisega aitas pererahu säilitamisele imehästi kaasa. Nii ei märganudki Jüri ilma tülideta, rahumeelselt kulgenud päevade ajal, et minu õnnetundega on midagi korrast ära. Alles siis, kui

16

Jõmmiparadiis  

Jõmmiparadiis