Page 1

JALGPALLI-

SKANDAALID


RAFAEL BUSCHMANN MICHAEL WULZINGER

JALGPALLI-

SKANDAALID Profijalgpalli räpane maailm Saksa keelest tõlkinud Gretlin Prukk


Originaali tiitel: Rafael Buschmann und Michael Wulzinger Football Leaks. Die schmutzigen Geschäfte im Profifußball Deutsche Verlags-Anstalt, München, in der Verlagsgruppe Random House GmbH, München; SPIEGEL-Verlag, Hamburg, 2017 © 2017 by Deutsche Verlags-Anstalt, a division of Verlagsgruppe Random House GmbH, München, Germany and SPIEGEL-Verlag, Hamburg, Germany Tõlge eesti keelde © Gretlin Prukk ja Tammerraamat, 2018 Toimetanud Katrin Kern Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-47-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee


SISUKORD Paljastajad . . . . . . . . . . . . . . . . 14 Inshallah, kuningad . . . . . . . . . . . . 23 Otsingud . . . . . . . . . . . . . . . . . 40 Maksuturistid . . . . . . . . . . . . . . 46 Läbimurre . . . . . . . . . . . . . . . . 56 Ajutine orjus . . . . . . . . . . . . . . . 73 Kriis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85 Heategijad võivad . . . . . . . . . . . . 106 Rahasadu . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Andmerägastik . . . . . . . . . . . . . 121 Parseldatud lemmikud . . . . . . . . . 128 Allumatu . . . . . . . . . . . . . . . . 135 Kuldne löök . . . . . . . . . . . . . . . 149 Varjupaik . . . . . . . . . . . . . . . . 153 Need päris suured summad . . . . . . . 164 Kinnipeetav . . . . . . . . . . . . . . 168 Partnerid . . . . . . . . . . . . . . . . 173 Siiditeel . . . . . . . . . . . . . . . . . 177 Šveitsi settekaev . . . . . . . . . . . . . 186 Maksuparadiisis . . . . . . . . . . . . . 193 Külastus . . . . . . . . . . . . . . . . . 199 Ahnuse dokumendid . . . . . . . . . . 203 Peod ja päringud . . . . . . . . . . . . 216 Kaebekirjad . . . . . . . . . . . . . . . 230 Värinad . . . . . . . . . . . . . . . . . 238 Üles köetud . . . . . . . . . . . . . . . 276 Tänusõnad . . . . . . . . . . . . . . . 283


EELLUGU 2. detsembril 2016 ilmus Saksamaa mõjukaim uudisteajakiri Spiegel kahe erinevas kujunduses kaanega. Mõlemad kujutasid maailmaklassi jalgpallitähti – üks Cristiano Ronaldot, teine Mesut Özilit. Meeste silmis kiirgasid rahatähed ja kaanelugu ise kandis pealkirja „Rahameistrid”. Ajakirjas avaldati mahukad paljastused, mis käsitlesid mõlema jalgpalluri kahtlasevõitu maksumoraali. Ajakirja järgmise väljaande avas taas kaanelugu, mis heitis valgust Bundesliga proffide salajastele lepingutele. Edaspidi ilmus nii ajakirja trüki- kui ka veebiväljaandes ja „Spiegel TV-s” tosinkond lugu, mis näitasid lugejatele ja vaatajatele miljarditesse ulatuva jalgpalliäri tumedat, räpast ja kriminaalset külge. Vaatluse alla oli võetud sporditurundusagentuur, kes ajab äri Euroopa kaalukaimate klubidega ja kellel on tihedad sidemed Kagu-Euroopa allilmaga. Räägiti vahendajatest, kes esindavad tuntumaid Lõuna-Ameerika profijalgpallureid selliste klubide juures nagu Madridi Real, Torino Juventus või Manchesteri United. Meestest, kes smugeldasid tankistide abil lepingute või nende pikendamise vahendustasudena saadud kümneid miljoneid Kariibi mere maksuparadiisis Briti Neitsisaartel registreeritud firma kontole. Räägiti eriti vastikust äritsemisest arengumaadest pärit ala­ealiste talentidega, kes unistavad suurest karjäärist ja satuvad kokku valede inimestega. Räägiti rahastajatest, kes mingite süümepiinadeta investeerivad jalgpallurite vahendamise õigustesse 7


JALGPALLISKANDAALID

ja kelle ainus huvi seisneb selles, kuidas oma investeeringult võimalikult suurt kasumit teenida. Paljudes artiklites olid kõne all jalgpallis, selles ülemaailmse meelelahutusäri ühes säravaimas valdkonnas pealtnäha igapäevased tehingud: salajased lisakokkulepped, kuue- ja seitsmekohalised meeleheaks makstud summad, ühele poolele ebaõiglased lepingud, reetmise ja pettuse kahtlused. Alati oli teemaks raha ja alati oli teemaks ka saamahimu. Niisugused sissevaated profijalgpalli hämaratesse telgitagustesse olid saanud võimalikuks pärast seda, kui paljastav veebisait Football Leaks oli hakanud 2015. aasta septembris võrku üles laadima jalgpallimaailma siseinfot: lepingute originaale rangelt salajaste klauslitega ja rahavoogude andmeid. Kuid ühel hetkel jäi Football Leaks äkki vait: üks veebilehe koostajatest otsustas hakata tegema koostööd ajakirjaga Spiegel ja anda meeletu, 1,9 terabaidi suuruse andmekogu ajakirjanike käsutusse. Kust materjal pärineb, ei ole võimalik kindlalt öelda. See on pärit arvukatest riikidest, ilmselt jalgpalliliitudest, klubidest, agentuuridest, kontsernidest. Üks on kindel: dokumendid ei pärine ühest allikast. Otsustav argument, miks Football Leaks otsustas andmed ajakirjanikele üle anda, oli asjaolu, et nii sai mitte ainult avaldada üksikuid dokumente, vaid tekkis võimalus selgitada arvude ja lepingute taga olevaid lugusid ja näidata seoseid. Kuna andmekogu sisaldab 18,6 miljonit dokumenti, otsustas Spiegel jagada seda aaret oma partneritega, võrgustiku European Investigative Collaborations (EIC) uurijatega. Ühendusse kuuluvad sellised meediaettevõtted nagu Prantsusmaa Mediapart, Hollandi NRC Handelsblad, Taani Politiken, Belgia Le Soir, Itaalia L’Espresso, Hispaania El Mundo, Serbia NewsWeek, Austria Falter ja Rumeenia RCIJ/The Black Sea. Uurimisprojekti andsid oma panuse ka Suurbritannia The Sunday Times ja Portugali Expresso. 60 reporterit ja dokumentalisti, lisaks IT-spetsialistid ja juristid töötasid miljarditesse ulatuva käibega jalgpallimaailma enneolematut röntgenülesvõtet koostades seitse kuud järjest. Käesolevas raamatus kirjeldatakse, kuidas see toimus. See räägib ka loo vilepuhujast, kes astus pidurdamatu ja järjest mõjukama sektori 8


Profijalgpalli räpane maailm

võimsaimate esindajate vastu. Ta on Portugalist pärit noormees, kes elab kindlat elukohta omamata Ida-Euroopas. Ta on arukas, kohkumatu, kirglik ja rahutu mees, kes kõigub kartmatuse ja meeleheite vahel, ta on jalgpalliromantik ja kirglik fänn. Nagu ta ise enda kohta ütleb: ta on inimene, kes ei suuda kannatada seda, et jalgpall kubiseb südametunnistuseta äritsejatest. Ühe peamise motiivina Football Leaksi käivitamisel nimetab ta viha: viha nende vastu, kes teenivad seda räpast raha, mida jalgpall ligi meelitab ja liigutab. Ta nimetab neid inimesi „mängu vaenlasteks”, just nende vastu on tema sõjakäik suunatud, neid tahab ta lagedale tirida, paljastada, vahele võtta, ja teha seda vastuvaieldamatute faktidega: lepingute ja lisakokkulepetega, kontoväljavõtetega, arvetega. Nüüdseks on mängu vaenlased ka tema vaenlased, jahimehest on saanud jahitav. Neli selle raamatu peatükki puudutavad inimesi ja teemasid, mida käsitleti juba Spiegelis: Cristiano Ronaldo, südametunnistuseta agentuur Doyen, agentide ahnus ja jalgpallurite lepingute salapunktid. Lugusid on laiendatud, lisatud on uusi andmeid ja dokumente, mis on meie kätte jõudnud pärast Spiegelis 2016. aasta detsembrikuus avaldatud paljastusi. Kaheksa järgmist peatükki tuginevad samuti Football Leaksi materjalidele. Need peatükid kujutavad endast uusi pilguheite jalgpallimaailma sügavustesse. Kaks lugu heidavad valgust niinimetatud Third-Party Ownership (TPO) suhetele, nüüdseks ülemaailmse jalgpalliföderatsiooni FIFA poolt keelatud kolmandate isikute omandusele profijalgpallurite vahendamise õigustes. Üks lugudest leiab aset Saksamaal Hoffenheimis. Selles kirjeldatakse, kuidas spordimetseen Dietmar Hoppi osalusega ettevõte omandas klubijalgpallurite vahendamise õigusi, nagu näiteks Brasiilia rahvuskoondise mängija Firmino puhul, kes läks FC Liverpooli üle rekordilise 40 miljoni euro suuruse vahendustasu eest. Teine lugu tegeleb Hispaania juhtiva klubi Madridi Atléticoga, mille juht sahkerdas aastaid oma parimaid mängijaid läbipaistmatule investeerimisfondile, mille taga on Portugali agent Jorge Mendes. 9


JALGPALLISKANDAALID

Üks mõjukamaid tegijaid ülemaailmses jalgpalliturunduses on Adidase kontsern. Salajased dokumendid tõendavad, milliste summade eest ja milliste lepingute abil seob see spordikaupade gigant endaga kõige populaarsemaid klubisid ja silmapaistvamaid staare, ning näitavad, kuidas selle Saksamaal Herzogenaurachis asuva kontserni miljardilised maksed sportlikku konkurentsi pikaajalises plaanis õõnestavad. Rahalises mõttes on Adidasega koostööd tegevad klubid nagu Madridi Real ja Manchesteri United enamikust Euroopa konkurentidest kaugelt üle. Kui suur see vahe on, paljastatakse kolmes artiklis. Ühes neist räägitakse Reali staaride Meistrite Liiga preemiatest ning samuti tiitlivõiduga seotud kolmeteistkümne miljoni euro punktist klubi treeneri Zinédine Zidane’i lepingus. Teises artiklis kergitatakse saladuskatet Inglismaa Premier League’i enim teeninud jalgpalluri rootslase Zlatan Ibrahimovići palgalt. Kolmandas artiklis heidetakse valgust kuni 2017. aasta suveni maailma kalleima jalgpalluri Paul Pogba 105 miljoni eurosele üleminekule Manchesteri Unitedisse. Pogba agent Mino Raiola kauples prantslase eest 2016. aasta suvel välja uskumatu summa. Ka Raiola enda jaoks oli Pogba üleminek elu tehing, ta kasseeris selle eest 49 miljonit eurot. Näib, et pärast seda loobus superagent rahakõlina saatel jalgpalliärist. Football Leaksi dokumendid tõendavad, et Raiola sai raha kõigi kolme osalise käest: Pogba vanalt klubilt Torino Juventuselt, Pogba uuelt klubilt Manchesteri Unitedilt ja Pogbalt eneselt. Kui 2016. aasta suvel oli rekordüleminek veel 105 miljonit eurot, siis järgmisel aastal tuhises see summa enam kui kahekordseks. Rahahulk, mis sümboliseerib selle äri ebaratsionaalsust ja vulgaarsust, on nüüd 222 miljonit eurot. Nii palju maksis Paris Saint-Germain augustis 2017 FC Barcelonale, et osta lepingust vabaks Brasiilia ründaja Neymar. See tehing näitab, et isegi tippklubisid nagu FC Barcelona on võimalik survestada ning nad ei saa enam oma parimates mängijates kindlad olla. 2016. aasta suvel pikendasid katalaanid Neymari lepingut enne tähtaega ning tegid temast meeskonna kõrgepalgalisima mängija, 10


Profijalgpalli räpane maailm

kes on paremini tasustatud kui viiekordne maailma parim jalgpallur Lionel Messi. Sellest hoolimata hakkas Neymar streikima, kuni ta vabastati ja tohtis üle minna klubisse, mis on ilmekas näide ühe riigi poliitiliste ambitsioonide täitmisest – Paris Saint-Germaini, Katari emiraadi prestiižiprojekti. Football Leaksi dokumendid tõestavad, kui mürgine õhkkond valitses FC Barcelona ja Neymari vahel. Need näitavad ka, kuidas FC Barcelona, sel korral allajäänu, oma sära ära kasutab, et teistelt klubidelt samade meetoditega, mida ka PSG rakendab, parimaid mängijaid enda juurde peibutada. Dortmundi Borussia noorele staarile Ousmane Démbéléle Barça ülemineku eest pakutud summad mõjusidki. Philipp Coutinho FC Liverpoolist, FC Barcelona teine soovitud kandidaat, jõudis üleminekuni alles pool aastat hiljem. 2017. aasta suvel, nagu näitavad Football Leaksi dokumendid, suutis FC Liverpool Barça bosside halastamatule survele veel edukalt vastu seista. Kuid ka FC Liverpool tegutseb põhimõttel, et kõrgem kaart võidab. Selle näide on Hollandi profipalluri Virgil van Dijki ost FC Southamptonist 2018. aasta jaanuaris 70 miljoni Inglise naela eest, pluss neli miljonit mitmesuguseid lisatasusid, seni suurim üleminekusumma kaitsja eest. Katari omanikele meeldib selliste tippmängijate nagu Neymari või prantslane Kylian Mbappé hinnaspiraali üha uutesse kõrgustesse kerida. Inglise Premier League’i teleülekannete miljardid hoolitsevad aga selle eest, et mitte ainult tippklassi jõududele, vaid ka natuke nõrgemast mastist mängijatele, keda tõmbab saarele igalt kontinendilt, makstakse palku ja preemiaid, mis olid veel kolme aasta eest kujuteldamatud. 16 miljonit eurot kindlat aastapalka? 2,5 miljonit Meistrite Liiga võidu eest? 55 miljonit eurot üleminekutasu keskpärase keskväljamängija eest? Kuus miljonit eurot mängijale pärast lepingu allkirjastamist, seitse miljonit eurot tema agendile? Football Leaksi materjalides leidub hulgaliselt üleminekukokkuleppeid ja töölepinguid, mille sõlmisid tähtsaimad Inglise profiklubid kuni 2018. aasta jaanuarini. Iga dokument joonistab pildi pidurdamatust hüperinflatsioonist. 11


JALGPALLISKANDAALID

Turg on vabam kui kunagi enne ja nagu näitab käesoleva raamatu järgmine lugu, meelitab suurima rahaga Hiina. Football Leaksi materjalides leidub selle kohta tõendeid: tosinkond töö­ lepingut proffidega, nagu argentiinlased Ezequiel Iván Lavezzi või Carlos Tévez, mis tagavad omaaegsetele staaridele üüratu palga: kuni 56,7 miljonit dollarit puhtalt kätte vähem kui kahe aasta eest. Maailma parimate noorte jalgpallurite jaoks jäävad unistuste sihtkohtadeks siiski Inglismaa Premium League, Hispaania Primera División, Itaalia Serie A või Saksamaa Bundesliga. Et pääseda ühte neist riikidest, peavad taganõutud talendid häda sunnil tihti oma vanade klubide juhtidega kokkuleppele minema. Aastaid on liikvel olnud kuuldused klubide funktsionääridest, kes rikastuvad jalgpallurite müügist Euroopa parimatesse liigadesse. Football Leaksil on selle kohta hulganisti tõendeid Balkani klubidest. Need puudutavad mehi, nagu Hamburger SV jalgpallur Alen Halilović, Frankfurdi Eintrachtis mängiv Mijat Gaćinović või Leverkuseni Bayeri Tin Jedvaj. Nende mafioossete spekulatsioonide keskpunktis seisab Zagrebi Dinamo. Selles klubis oli kogu võim ühe perekonna klanni käes, kes liigutas riiulifirmade võrgustiku kaudu kümnete miljonite kaupa raha välismaale: Hongkongi, Dubaisse, Maltale ja Šveitsi. Profijalgpall on alati olnud läbipaistmatu sektor, kus unustatakse kiiresti ja andestatakse kiiresti. Kui klubi kangelased maksudest kõrvale hiilivad, ei morjenda see fänne samal määral nagu poliitikute ja ettevõtete juhtide maksuskandaalid. Jalgpalliga seotud kirg, kartus ja lootus, masside jõud, lunastuse igatsus, võimsad tunded – sellel kõigel on hullutav võim, mis allutab mõistuse hääle. Võis aimata, et klubide presidendid rikastuvad. Võis aimata, et agendid oma taskuid täis topivad. Võis aimata, et jalgpallurite üleminekutasud maksuparadiisides maanduvad ja et profid on reklaamitulude varjamiseks loonud keerulised firmavõrgustikud. Football Leaksi paljastused on jalgpalliäri jaoks ohtlikud just seetõttu, et aimamisest saab teadmine. Football Leaksi argumendid põhinevad originaaldokumentides leiduvatel faktidel. Mida enam saab selgeks, kui mäda on profijalgpalli süsteem tegelikult, 12


Profijalgpalli räpane maailm

kui groteskselt ülemakstud on jalgpallurid ja agendid ja kui korrumpeerunud klubide prominentsed esindajad, ning mida kaugemale nihkub sealne illusioonide maailm fännide tajutavast tõelisusest, seda tõenäolisemalt võivad fännid kunagi mängule selja pöörata. Jalgpall on imeilus mäng. Aga nende inimeste kannatus, kes seda mängu armastavad ja kes selle eest maksavad, ei ole piiritu. Hamburgis, märtsis 2018 Rafael Buschmann ja Michael Wulzinger


PALJASTAJAD Seal ta seisab, nähtamatu, fantoom, mees, kes ei jäta endast maha jälgegi. Lõpuks ometi. Mitu kuud suhtlesime kirjalikult. Esmalt ei vastanud ta üldse, siis kõheldes ja juhuslikult. Meilides oli vaid kõige vajalikum, lühikesed laused, vähe detaile. Ta ei ole usaldava loomuga inimene, see saab ruttu selgeks. Seda ei saa talle ka pahaks panna. Ta on ju siiski pagenduses, peidus allilma tegelaste, eradetektiivide ja politsei eest. Väikseimgi viga võiks ta paljastada. Arusaadav, et temasugune vajab aega, et peidupaigast väljuda. Nüüd, 2016. aasta veebruaris kirjutab ta, et peab meiega millestki isiklikust rääkima. Asi olevat pakiline. Meie esimene kohtumine toimub ühes Ida-Euroopa linnas. Väljas sajab lund, sees, väikeses hotellitoas on kuum ja umbne. Kütet ei saa maha keerata. Mitte just parim õhkkond. Kuidas peaksime teda üldse kõnetama? Ta pole meile isegi oma nime öelnud. „Hüüdke mind Johniks,” sõnab ta. Nii algabki seiklus, mis viib meid kuudepikkusele retkele jalgpallimaailma põhjakihtidesse. John on Football Leaks. Väike internetisait, mis on juba mõnda aega maailma kihama ajanud, on tema kõnetoru. Tema andmed on tema hääl, need kütavad kirgi esimesest päevast alates. Football Leaks ilmub internetti justkui ei kuskilt. Alguses ilma ühegi vihjeta Johnile või üldse mingitele tegijatele, samuti ilma selgituse või manifestita, on ainult internetisait üleslaaditud 14


Profijalgpalli räpane maailm

dokumentidega. 2015. aasta septembri lõpus ilmuvad esimesed lepingud, mis dokumenteerivad noorte mängijatega tehtud pöörast üleminekuäri ning viitavad hämaratele kokkulepetele klubide presidentide ja agentide vahel, kes olevat mõnikord vahendustasud omavahel juba ette ära jaotanud. Need on räpased kokkulepped, mille kohta juba ammu arvati, et selline on valdkonna tavaline toimimisviis. Nüüd on need saladused avalikult internetis. Esmalt tabab see Portugali. Dokumendid, mis äkki Football Leaksi saidile ilmuvad, pärinevad Lissaboni Benfica ja Sportingu siseringist, hiljem ka FC Portost, niisiis, kolmest riigi juhtivast klubist. Dokumendid tunduvad ehtsad, neil on kahe poole allkirjad ja templid ning nende sisu on rangelt salajane: ettevõtete siseinfo, konfidentsiaalne info, mitte kunagi avaldamiseks mõeldud täiesti salajane info. Kust see kõik pärineb? Football Leaks ei ütle selle kohta midagi, selle asemel toob sait aga pinnale üha enam dokumente, kõigile lugemiseks ja allalaadimiseks. Paljastused ei tähenda jalgpallimaailma jaoks enam mitte ainult provokatsiooni, vaid ka vältimatut ohtu. „Keegi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab, kuid igaüks teab, et ta ei taha olla järgmine,” sõnab ühe Euroopa jalgpalliklubi funktsionäär ajalehele The New York Times. Oma nime ta ei nimeta, et vältida grupeeringu asjatut ärritamist. John, internetisügavustest ilmunud tundmatu, istub sel hetkel kuskil oma arvuti taga ja peab peenikest naeru. Ta loeb fännifoorumitest ja meediast spekulatsioone selle üle, kes või mis Football Leaks olla võiks: üksikisik, rühmitus, Portugali liiga töötaja, FIFA endine töötaja. Või ikkagi endine agent, kes soovib oma konkurentidele – ehk lausa kogu valdkonnale? – kätte maksta? Mis on asja taga oleva isiku või isikute motivatsioon? Kättemaks? Ahnus? Hullumeelsus? Provotseerimishimu? Palju küsimusi, julged spekulatsioonid. Vaid üks on vaieldamatu: Football Leaksi saidi paljastustel on tohutu purustusjõud. Need on otserünnak jalgpalli kui miljardiäri vastu. Majanduses ja poliitikas, isegi kirikutes on ikka ja jälle ette tulnud lekitamist, see tähendab suuri andmehulki, mis 15


JALGPALLISKANDAALID

on avalikkuseni jõudnud ja rahutusi tekitanud. Aga spordis? Jalgpallis? Football Leaksi paljastused on esmakordne juhtum. Vilepuhujate rünnak tabab jalgpallimaailma täiesti ootamatult. Kes Football Leaksi dokumente loeb, jõuab kindlasti järeldusele, et profijalgpalli tegelased pole arvestanud sellega, et äri räpased saladused võiksid kunagi avalikkuse ette jõuda. Viimastel aastatel on jalgpallist üha selgemini saamas paralleelmaailm, milles on oma ettekujutus õigustest ja seadustest, sündsusest ja moraalist. Miljonid ja miljardid, millega fännid, sponsorid ja telekanalid on turu üle ujutanud, viisid ehk vältimatultki ülbuse ja hooplemiseni, isegi suurushullustuseni. Meelelahutustööstusena on jalgpall saavutanud ühiskondlikult olulise tähtsuse, mis ulatub mänguväljakult palju kaugemale. Kui otsustatakse jalgpallivaldkonna poliitiliste või majanduslike huvide üle, ei pääse jalgpalli lobistidest mööda ükski rahvaesindaja – hoolimata sellest, kas teemaks on maksuõigus, eraettevõtete uued maksueeskirjad või riiklikud toetused staadionite ehitamiseks. Profijalgpall on võimule ja võimsatele isikutele väga lähedal, piirid poliitika ja majanduse vahel ei pea. Liidukantsler Angela Merkel külastab Saksamaa jalgpallikoondist. Uue presidendi valimisele kutsutakse ka Saksa koondise treener Joachim Löw ja Saksa Jalgpalliliiga juht Reinhard Rauball. Saksamaa Jalgpalliliidu president Reinhard Grindel oli Saksamaa Liidupäeva liige, Telekomi ja Audi juhatuse esimehed kuuluvad Müncheni Bayerni nõukogusse. Ja kui FIFA kuulutab välja maailmameistrivõistluste korraldaja, tuleb Zürichisse suisa Katari emiir isiklikult. Kuid kui poliitika ja majandus kõikjal üle maailma hiilgamisvõimalust pakkuva jalgpalliga lähedust otsivad, siis kellel on üldse veel selle valdkonna üle kontroll? Meedial? Jalgpall võitleb sõltumatu ajakirjandusega teravalt ja tõrjumisega. Pressinõunikud lubavad sportlaste ja funktsionääridega rääkida vaid siis, kui saavad lõpuks iga kirjapandud sõna üle lugeda ja vajadusel muuta. Otseseid, vahendamata kontakte pole ajakirjanikel jalgpallimaailma tegijatega enam peaaegu üldse, eriti siis, kui pallimängija 16


Profijalgpalli räpane maailm

isiklikud meedianõustajad ja agendid soovivad tema avalikku kuvandit mõjutada. Ajakirjanikke, kes sellega ei nõustu, kes liialt nuhivad, soovivad kirjeldada reaalsust ja mitte hoolikalt loodud kuvandit, survestatakse ning nad tõrjutakse tihti kõrvale. Profijalgpall võib selles osas olla väga ebameeldiv, võib suisa öelda, et manipuleeriv. Kriitilised ajakirjanikud ei saa enam intervjuusid ega tohi osaleda taustavestlustes ning on ka juhtumeid, kui klubid neilt ette hoiatamata akrediteeringu ehk tööloa ära võtavad. Õukonnameedial pole probleeme. Teisi võib ähvardada ka staadionivärava taha jäämine. Olukord on lihtne: jalgpall on paisunud nõnda suureks ja mõjukaks, et see ei vajagi enam meediat. Kõik, mida klubid, liidud, funktsionäärid ja mängijad öelda tahavad, saavad nad teha YouTube’i, Twitteri ja Facebooki vahendusel – filtreerimata ja kontrollita. Lisaks sellele istuvad igal nädalavahetusel miljonid fännid staadionitel ja telerite ees ning neile serveeritakse tõelisust, mida valdkond neile näidata tahab. Euroopa Jalgpalliliit UEFA on läinud juba nii kaugele, et lõikab Euroopa meistrivõistluste mängudel huligaanide kokkupõrked ülekannetest välja. Need ju kahjustavad toodet. Kas on üldse kedagi, kes seda edust joobunud ja ennast täis ala kontrollib? Kohtuvõim? Politsei? Mõnikord jah. Enamikul juhtudel ei. Jalgpallivaldkonnas on piisavalt ressursse, et lubada endale parimaid advokaate, maksu- ja ärinõustajaid. Nende ülesanded on selgelt piiritletud: nad peavad leidma viise, kuidas ebaausaid ja räpaseid tehinguid puhta ja legaalsena esitleda. Football Leaksi andmed selgitavad, kuidas peaaegu kõigil üle keskmise teenivatel mängijatel on nüüdseks osalusi ühes või mitmes ettevõttes. Eriti Hispaanias või Inglismaal luuakse palluritele firmasid, kuhu voolab nende reklaamiõigustest saadud raha. Ka klubid meisterdavad selliseid labürintlikke ettevõtlusstruktuure, mis viivad tihti välja Lõunamere või Kariibi mere saarte maksuparadiisidesse. Skeemitamine, udutamine ja peitmine toimub vaid ühel eesmärgil: maksudest kõrvalehoidmiseks. Et brutost saaks võimalikult suur neto, tundub olevat kõigi osaliste ürgne soov ning 17


JALGPALLISKANDAALID

nii jõutakse selleni, et jalgpallis ei liigu ükski suurem rahasumma peaaegu kunagi selgelt ja sirgelt. Uurijatel, kes võtavad üles paljulubava jälje, tuleb peagi piir ette, nimelt riigipiir. Mängijad liiguvad ühest riigist teise, mandrilt mandrile. Agentide tasu saab välja maksta ükskõik kus, ka eraldatuima saare väikseimas pangas, sealhulgas paljudes maksuparadiisides, kus räpane raha kiirelt puhtaks pestakse. Politsei ja prokuratuurid peavad neid sepitsusi tihti jõuetult pealt vaatama. Kohtuvõim töötab ikka veel väga riigikeskselt: Saksa maksu­ ametnikud kontrollivad Saksa seaduste järgi, Prantsuse ametnikud Prantsuse seaduste järgi ning infovahetus riikide ametkondade vahel on ka globaliseerunud maailmas üllatavalt raske. Mõned õigusabipäringud näiteks Aafrika, Lõuna-Ameerika või Kariibi mere piirkonna riikidesse pole vaeva väärt – iga Bochumi või Bordeaux’ politseinik teab, et sellistele päringutele ei saa kunagi mingit vastust. Jalgpallimaailma kõrgepalgalised finants- ja maksueksperdid tunnevad neid kitsaskohti ning nad on profid süsteemi lünkade ärakasutamises. Nii saab Saksa esiliiga mängija kahtlasevõitu ülekandest Briti Neitsisaarte ettevõttele täiesti tavaline sissemakse agendi kontole. Seni, kuni jalgpallitegelased oma äriasju salajas korraldavad, on nad peaaegu puutumatud. Selle loogika alusel on jalgpall loonud omaenda reeglistiku, universumi, mis paistab korrastatud ja kontrollitud, mille tehingutesse ei tohiks sekkuda ükski isik väljastpoolt. Liitudel on terved osakonnad ja töötajad, kes annavad profiklubidele litsentse. Sealjuures kontrollitakse, kas klubi majandab puhtalt ja usaldusväärselt, kas tulud ja kulud on tasakaalus ja kes klubisse investeerib. Liidud loovad ka eetikakomisjone ja järelevalve töörühmi, kes peaksid kontrollima kõiki tehinguid ja hoiatama võimaliku huvide konflikti eest. Football Leaksi dokumentidest selgub, et palju sellest on vaid fassaad. Rahvusvahelise Jalgpalliliidu FIFA korruptsiooniorgiate või Saksamaa Jalgpalliliidu DBF 2016. aasta maailmameistrivõistluste afääri paljastused kahjustasid jalgpalli usaldusväärsust tugevalt. 18


Profijalgpalli räpane maailm

Märk avatusest ja kaotatud usalduse tagasivõitmisest pidanuks olema see, et klubid hakkasid äkki palkama korruptsioonivastaseid ametnikke ja kohustusid järgima ettevõtte juhtimise häid tavasid. Vaadake nüüd, kõlab sõnum, me saime aru ja muudame oma käitumist, muudame kõik läbipaistvaks. Kuid kes suudaks uskuda, et sedavõrd lahtiharutamatuks puntraks põimunud seltskond end ise muuta suudab? Football Leaksi tegijad seda ei usu. Ja sellal kui kogu maailm 2015. aasta sügisel alles nuputas, kes saiti käigus hoiab, alustasid vilepuhujad juba järgmist rünnakut, mis pidi näitama, et tulevikus võivad pihta saada kõik, ka Portugalist kaugemal olijad. Et ükski jalgpalliäri sisedokumentidest pole enam kindlalt salajas. Et Football Leaks asja kergelt ei võta. Ja et nähtamatutel tegijatel pole hirmu ka raha sünge poolega tegeleda.

ENSCHEDE TWENTE – AGENTUURI MARIONETT 2015. aasta sügisel avaldab Football Leaks mõne päeva jooksul kaks lepingut. Kumbki neist eraldi oleks juba piisav põhjus skandaaliks. Koos saavad nad aga ühele Hollandi juhtivatest klubidest peaaegu saatuslikuks. Football Leaks pälvib nende paljastustega esimest korda üleeuroopalist tähelepanu. Lepingud sisaldavad peaaegu kõike seda, mis profijalgpalli aeglaselt, kuid halastamatult hävitab. Esimene leping, sõlmitud Enschede Twente ja spordiagentuuri Doyen Sports vahel, käsitleb investeerimismudelit, mille FIFA pisut hiljem, alates 2015. aasta maist, ära keelab. Niinimetatud kolmanda isikute omandus (Third-Party Ownership, lühendatult TPO) on omamoodi kihlvedu inimeste peale. Lühidalt kokkuvõetuna: investor ostab osaluse enamasti mõne noore jalgpalluri vahendusõigustes ja panustab sellele, et jalgpallur hakkab nii hästi mängima, et tema turuväärtus tõuseb. Kui klubi jalgpalluri edasi müüb, saab investor tulu. See on kõige lihtsam variant. TPO võib olla konstrueeritud ka tõelise labürindina, millesse võivad ära eksida eelkõige suurtes võlgades klubid, nagu juhtus 19


JALGPALLISKANDAALID

Enschede Twentega. See Hollandi klubi oli oma 50-aastase ajaloo jooksul olnud vaid mõõdukalt edukas, hiilgavad võidud hakkasid tulema alles rikka fänni ja funktsionääri Joop Munstermani miljonitesse ulatuvate rahasüstide järel: Twente investeeris palju raha mängijatesse, tuli 2010 Hollandi meistriks, seejärel kvalifitseerus Meistrite Liigasse. Oli põhjust pidutseda. Aga pidu lõppes üsna peatselt. Klubi oli üle pingutanud, mängijad olid liiga kallid ja mängijatele makstud summad pigistasid klubi tühjaks. Et suuta mingilgi moel palkasid maksta, oleks Twente pidanud igal aastal Meistrite Liigas mängima. Paraku ei jõudnud nad sinna enam kunagi. 2014. aasta alguseks oli klubi kõrvuni võlgades. Kuid selle asemel, et mõelda kallite mängijate müügile ja panustada omaenese järelkasvu, valis Twente tee, mis on tüüpilisel moel seotud kõigi profijalgpalli valede ja tühjade lubadustega: klubi juhid hakkasid asju ajama kahtlase investoriga. Doyen Sports, sportlaste õigusi vahendav agentuur filiaalidega Londonis ja Maltal, ostis osaluse viie jalgpalluri ülemineku­ õigustes. Peaaegu kõik need profid olid alles oma karjääri alguses. Twente on üle Euroopa kuulus selle poolest, kui hästi seal noori treenitakse. Varasematel aastatel oli klubi mõne oma mängija müügi eest saanud mitukümmend miljonit. Investor haistis head võimalust. Twente kasseeris tehingu eest ühekordse makse: viis miljonit eurot. Peenraha. Jääb mulje, et klubi tegi kõik, mis võimalik, et kiirelt raha juurde saada. Teisiti poleks võimalik seletada, miks selgelt mõtlevad inimesed oleksid niisugusele lepingule alla kirjutanud. Doyen aga ei teeniks mitte ainult siis, kui Twente mõne mängijatest müüb. Ei, Doyen on lepingusse lisanud nii palju peenikeses kirjas teksti, et jultunud investorite panustatud raha paljuneb lausa une pealt – majanduslikku riski kannaks tegelikult ikka ainult Twente. Isegi kui mängija turuväärtus kolinal kukuks, saaks Doyen osa oma rahast tagasi: ründaja Luc Castaignose puhul oli summa esimesel lepinguaastal 1,5 miljonit eurot ja kasvas järgmise mänguperioodiga kümne protsendi võrra. Twente pidi maksma ka siis, kui sportlane invaliidistub ja enam kunagi jalgpalli ei mängi. 20


Profijalgpalli räpane maailm

Doyen teeniks edasi isegi juhul, kui jalgpallur laenataks välja mõnele muule klubile. Lisaks kirjutas põhjakõrbenud klubi alla lepingupunktile, mille kohaselt peab ta investorit teavitama kõikidest pakkumistest, läbirääkimistest ja ka sellest, kui mõni muu klubi kõnealuste mängijate vastu kasvõi ainult huvi ilmutab. Aga sellestki pole veel küll. Juba 27. detsembril 2013, niisiis ümmarguselt kaks kuud pärast viiemiljonilise lepingu sõlmimist, allkirjastasid Twente ja Doyen veel ühe kokkuleppe. Football Leaks avalikustas ka selle dokumendi. Kõnealuses lepingus on otsustav punkt, mille kohaselt kohustub klubi Doyenile maksma ka siis, kui ta vastupidi investori soovile mõnest üleandmisest keeldub. Tegu on lepinguga, mis ühe poole õigusi rängalt piirab. Meeskonna ja personali koosseisu üle ei otsusta nüüdsest mitte klubi ega spordijuhid, vaid investor, kellel tegelikult ei peaks klubisiseste otsustega üldse mingit pistmist olema. Niisugune tehing mitte ainult ei õõnesta kogu sportlikku konkurentsi, vaid surub klubi olukorda, kus see saab ainult kaotada – et mitte Doyenile peale maksta, on Twente peaaegu sunnitud oma parimaid mängijaid müüma. Jättes kõrvale niisuguse konstruktsiooni saatuslikud tagajärjed spordile, tõstatab Twente ja Doyeni kokkulepe ka küsimusi, mis puudutavad mängumoraali ja profiklubide suhtumist oma fännidesse. Kuidas saab klubina õigustada seda, et teenitakse tulu mängijate särkide müümisega ja samal ajal loodetakse, et nad lahkuvad ja selle pealt kukuvad vahendustasud? Kuidas peavad end tundma fännid, kellele turundusprojektide abil iga olulisema lepingu pikendamise puhul sisendatakse, et jalgpallur lähiaastatel igal juhul just nende klubi särki kannab – klubid ise aga lubavad investoritele, et mängija võib järgmise hea tulemuse ja hea pakkumise korral klubi vahetada? See on puhas küünilisus: ühelt poolt kasutatakse ära fännide lojaalsust ja truudust, teiselt poolt usutakse, et keegi seda ei märka. Kuni Football Leaks lepingud avalikustas, polnud teadmatuses mitte ainult fännid. Ka Hollandi Jalgpalliliidul KNVB polnud sellisest hämarast investorilepingust halli aimugi. Twente esitas 21


JALGPALLISKANDAALID

küll liidule teise lepingu, esimest hoidsid aga klubi ja tema investor rangelt luku taga. Kui Football Leaks dokumendid avalikustas, ei kulunud KNVB-l tehingule hinnangu andmiseks palju aega: see on hea tava rikkumine ja seega keelatud. Kui Twente fännid oma klubi ebamoraalsete äritavade vastu protestima hakkasid, püüdsid Doyen ja klubi lepingut kiiresti lõpetada. Aga ka see manööver ei jäänud Football Leaksi eest varjule, dokumendid jõudsid taas paljastavale veebisaidile, sealhulgas konfidentsiaalsed meilid, mida Doyeni spordisektori juht Nélio Lucas, kellest siin edaspidi veel palju juttu tuleb, töötajatele saatis: „Ärgem kaotagem aega, on väga tähtis, et nad maksaksid meile veel tänavu ja niipea kui võimalik.” Lepingu lõpetamise eest teenisid investorid 3,3 miljonit eurot. Twente jaoks nüüd tõelised hädad alles algasid. Kõigepealt tühistas liit nende esimese liiga litsentsi. Pärast mõningast protsessimist otsust küll leevendati, kuid selle eest kehtestati Twentele karmid finantskohustused ja kolmeaastane Euroopa võistlustel osalemise keeld. Lisaks pidi klubi maksma 180 000 eurot trahvi. Rahamurede lahendamise asemel, mida Twente Doyeni lepingust lootis, on klubi olukord nüüd hullem kui enne. Kas Enschede Twente, väike Hollandi klubi, on erand? Pisike ohver, kes laskis investoritel end petta? Kahjuks mitte. Pigem on see juhtum vaid esmane pilguheit jalgpallimaailma sügavikesse. Doyen, investor, keda enne ei teadnud isegi selle äriga kursis olevad inimesed, esindab kõiki spordisektori avantüriste ja ärakasutajaid. Football Leaksi paljastustest alates hakati investorite tehinguid rohkem uurima. Uuringud viisid maksuparadiisidesse ja prostituutide juurde, perekondadesse, kes kokkuvarisenud Nõukogude Liidus hiigelvarandusi kokku ajasid ja kelle järgmine põlvkond, varustatud parimate poliitiliste sidemetega, oma äritegevust jalgpalli säraga kaunistada püüab. Tere tulemast Doyen Sportsi maailma.

22


INSHALLAH*, KUNINGAD Sina oled selles äris uustulnuk. Tema on Madridi Reali president. Sina tahad talle mängijat müüa. Tema saab ilmselt iga päev sarnaseid pakkumisi. Sina oled üks paljudest. Tema on maailma suurim klubiboss. Mis on seega sinu plaan? Sa kasutad maailma vanimat taktikat: seksi. Sest sina oled Doyen Sports, maailma halastamatuim spordifirma. Ja tema on samuti kõigest mees. 7. augustil 2013 mängib Madridi Real Miamis FC Chelsea vastu. See on suveturniiri finaal, kus tegelikult ei hoolita mingi õlletehase kingitud karikatest, vaid osalustasudest, mille suuruse kohta on ette teada, et need on vähemalt paar miljonit. Doyen Sportsile, auahnele uustulnukale, kes käitub jalgpalluritega kui kaubaga, on see ometi aasta mäng. Mäng, mille tulemust ei otsustata murul, vaid luksussviidis ööl enne mängu. Doyen ostis aasta varem väikese summa eest FC Sevilla mängija Geoffrey Kondogbia üleminekuõigused. Kui nüüd teine klubi tema eest 20 miljonit pakub, pole Sevillal põhimõtteliselt valikut ja hispaanlased peavad tal minna laskma, sest selleks sunnib leping. Ja Doyen saab sellest summast oma osa, mis on ka firmale * Kui Allah tahab (ar). Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 23


JALGPALLISKANDAALID

supertehing. Seega otsib Doyen pakiliselt klubi, kes oleks nõus Kondogbia eest 20 miljonit maksma. Millal oleks aga veel paremat võimalust sellisele tehingule kaasa aidata, kui Madridi Reali president Florentino Pérez suviste mängude vahel Floridas ilmselgelt igavleb? Sest juhuse tahtel on Arifide perekonnal (kes seisab Doyeni seljataga) just seal superrikaste privaatsaarel Fisher Islandil 650-ruutmeetrine residents. 6. augustil saabub Doyen Sportsi juhi Arif Arifi mobiilile mitu WhatsAppi sõnumit. Saatjaks on tema spordipealik Nélio Lucas. „Olen Miamis. Eile läks suurepäraselt. Sain paar klubipresidenti kampa ja isegi Florentino tuli kaasa. Väga lõbus. Ta võttis lipsu eest ja tantsis.” Nad läksid koos Miami Beachil asuvasse klubisse Mokai Lounge, mis on kuulus meelaste neidude poolest, kelle tööriietus meenutab lahtirebitavat kinkepakendit. Järgmisel päeval jätkub lugu ühes Fisher Islandi korteris. „Tahan siia paar tüdrukut saada,” kirjutab Lucas, „meile ja Florentinole”. Ta uurib, kas Violeti-nimelist naist saab usaldada, too pidavat nimelt eskorttüdrukuid muretsema. Arif vastab: „Ma ei ole teda kunagi näinud, vennas. Tee, mis vaja.” Võtku Lucas ainult enne fotod seintelt maha ja pangu Arifi isa tuba lukku. Lucas on sellele vastu: „Ma annan selle toa Florentinole!!” Arif: „20 miljoni euro eest. Kondogbia eest.” Lucas: „Sellepärast peamegi tema eest hoolitsema.” Järgmisel õhtul teatab Lucas lakooniliselt: „Florentino tuli meiega kaasa. Ilmselt täna jälle.” Kuid ometigi tulemuseta, mida Doyen lootis. „Real maksab vaid 15,” teatab Lucas pettunult – mitte 20 miljonit. Kuid 15 miljonist ei piisa, et sundida Sevillat müüma. Seega peab Lucas otsinguid jätkama: „Olen nõus laskma endal munad maha võtta, et leida kedagi, kes Kondogbia eest selle summa välja käiks.” Kolm nädalat hiljem ei maksa mitte Real, vaid hoopis AS Monaco vajalikud 20 miljonit. Ja nii teenibki Doyen mängija pealt kasumit, mida muidu leiab vaid narkoäris: 524 protsenti 13 kuuga. Ja ka Reali klubi presidendi Pérezega tutvumine tuli ettevõttele kasuks, mis sest, et muul viisil. Madridi Realiga uhkeldab Lucas veidi aega hiljem: „Minu kontakt nendega on titaanistki tugevam.” 24

Profile for Tammerraamat

Jalgpalliskandaalid  

Rafael Buschmann ja Michael Wulzinger JALGPALLISKANDAALID Profijalgpalli räpane maailm 288 lk 143x215 mm Poolpehme köide ISBN 978-9949-616-4...

Jalgpalliskandaalid  

Rafael Buschmann ja Michael Wulzinger JALGPALLISKANDAALID Profijalgpalli räpane maailm 288 lk 143x215 mm Poolpehme köide ISBN 978-9949-616-4...

Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded