Issuu on Google+

M채rten

Kross

Hullum채ng


g n 채 m u l l u H r M채

t

en

K

s ro

s


Tänuavaldused Tänan oma ema ja isa selle eest, et nad süstisid minusse julgust seda lugu jutustada. Selle raamatu kirjutamine ei oleks ilma sõprade toetuseta ilmselt teoks saanud. Tahan tänada Martti Kalaust, Valentin Kuiki ja Jouko Vanhaneni, kes käsikirja enne avaldamist lugesid ja head nõu andsid. Tammerraamatut, kes oli valmis selle raamatu avaldama. Märten Kross

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Kristiina Ainelo

© Märten Kross © Tammerraamat, 2014

ISBN 978-9949-526-38-3 Trükitud trükikojas Greif

www.tammerraamat.ee


Enda teha kõik. Ja mitte miski. Juhan Viiding

I

Jooksen kõigest väest mööda perrooni, aga rong kaugeneb aina kiiremini ja kiiremini – kas ma jään tõesti maha? Viimase, tumerohelise vaguni tagumine uks on lahti. Uksel seisab hallis vihmamantlis, soniga mees. Ühe käega hoiab mees kinni ukse kõrval olevast torust või käepidemest ja teisega lehvitab – justkui hüvastijätuks. Vaatan jooksu aeglustamata kiiruga üle õla. Ei, ta lehvitab vist ikkagi mulle. Viskan õlalt koti, mis jooksmist takistab, ja teen viimase pingutuse. Rong kaugeneb sellest hoolimata, teen veel mõne allaandva sammu ja jään seisma. Tunnen, kuidas meelekohtades tuksub ja kohiseb ning kuidas süda rinnus klopib. Tumedas taevas kihutavad madalad hallid pilved silmapiiri poole – perroon on inimtühi. Mitte ühtegi hingelist peale minu. Isegi kaugusest ikka veel paistva rongi rataste metalset lõginat ei ole enam kuulda. Kaugenevad rööpad läigivad tumedalt ja metalselt, kui rong läbi kerge udu eemal käänaku taha kaob. Seisan üksi tühjal perroonil.

5


Ja siis hüüab äkki keegi kuskil kauguses midagi. Raudteejaama ruuporist kostab hääl aina valjemini ja valjemini. Ja pasundab lõpuks juba täiesti väljakannatamatult: “Äratus, äratus – tõuske üles.” Seisan ikka üksinda perroonil ja vaatan otsiva pilguga enda ümber ringi. Mitte ühtegi hingelist. Kuhu nad kõik ometi kadusid? “Äratus,” pasundab hääl ruuporis uuesti. Avasin võpatades silmad. Valge luitunud värviga öökapp oli omal kohal. Palatis oli hämar. Ma ei jäänudki rongist maha… Ajasin end voodi servale istukile ja lükkasin ruudulisest riidest, kummitallaga sussid jalga. Kell öökapil näitas 6.32. Öökapi ees põrandal oli valge taldrik pärmi-suhkru seguga. Täpselt samas kohas, kuhu ma selle õhtul olin pannud. Selle ümber hallil linoleumpõrandal, pärmitükikeste külge klammerdunult olid kobarates surnud merevaigu karva läbipaistev-kollased sipelgad. Vaaraosipelgad – kogu osakonna nuhtlus. Pisikesed poolläbipaistvad sitikad, kes ronisid igale poole ja ennekõike muidugi sinna, kus midagi süüa oli. Kui mind väikesesse, kahesesse palatisse üle toodi, õpetas uus palatikaaslane mulle kohe, kuidas sipelgatega võidelda. Ja see meetod oli küllaltki tõhus. See oli ainus vahend neid tüütusi kodust saadetud toidust eemal hoida. Osakonna toit oli üldjuhul küllalt ootuspärane – saepurumaitseline kotlet vesise jahtunud kartulipudruga või hallikas kruubi-kapsapuder, millel oli nõudepesulapi lehk. Seepärast oli iga kodune juustutükk kõrges hinnas ning vajas korralikku kaitset sipelgate kätte sattumise eest. Ja muidugi mitte ainult sipelgate. Võis ju juhtuda, et ka mõni patsient teise heale-paremale silma viskas. Ja kui oli sobiv silmapilk, oligi kodune pisku öökapist või laualt kadunud. Seepärast

6


oli pakk pärmi esimene asi, mille ma Annel endale tuua palusin. Pärm tuli suhkruga pooleks segada, siis lisada umbes sama palju vett, natuke kusagil soojas hoida, ja pomm oligi valmis. Ülejäänud töö tegid ära sipelgad ise, kes pärmisegu magusa lõhna peale kohale ilmusid ja ennast lõhki õgisid. Minu palatikaaslase nimi oli Kondor. See ei olnud muidugi tema päris-, vaid hüüdnimi, ent nii teda kõik kutsusid. Kondor ajas ennast voodilt üles ja tuli mu öökapi juurde. Ta kükitas maha ning uuris pikalt ja põhjalikult põrandal lebavat taldrikut ja lükkas sõrmega selle ümber vedelevaid surnud sipelgaid mööda linoleumpõrandat edasi-tagasi. “Ise on nad sindrid nii pisikesed nagu kirbud, aga hirmus aplad. Lähevad oma aplusest lõhki nagu väikesed õhupallid. Plõks-plõks-plõks,” imiteeris Kondor huultega sipelgate surmahetkel tekkida võivat häält. “Hommikust. Ma ei usu ausalt öeldes, et nad lõhki minnes mingit häält teevad. Aga püünis töötab igal juhul laitmatult,” vastasin talle. “Tead, me lihtsalt ei kuule seda häält, sest nad on nii väikesed,” oli Kondor hääle olemasolus kindel. Tema näolt libises üle vaevu märgatav rahulolumuie, justkui teadnuks ta midagi, mida teised ei tea. Viskasin end uuesti raudvoodile pikali ja sirutasin koivad välja. Hommikusöögini oli veel aega. Kondor kükitas endiselt põrandal ja uuris sipelgaid. Ta on tükk aega vait, lükkas surnud sipelgaid ikka veel sõrmega mööda põrandat edasi-tagasi ja teatas lõpuks: “Kuuskümmend kaheksa.” “Mis kuuskümmend kaheksa?” ei saanud ma kohe aru.

7


“Kuuskümmend kaheksa sipelgat. Päris roodu sa siin just siruli ei pannud, aga oma kolm rühma küll. Surnud sipelgate rühma.” Ajasin end uuesti voodi servale istukile ja vaatasin põrandale. Kuuskümmend kaheksa… “Neid on tõesti päris palju…” Oma soonilise kaela ja kongus ninaga meenutas Kondor justkui vana indiaanlast. Tal olid üle pea kammitud, peaaegu õlgadeni ulatuvad tumehallid juuksed. Ma ei tea isegi, kui vana ta oli, ma ei küsinud seda temalt, kuid ta võis ehk olla kuskil seitsmekümne ringis. Osakonnas räägiti temast kõikvõimalikke lugusid, ent kui paljud nendest tõele vastasid, ei tea vist enam keegi täpselt. Ja kas üldse vastasid? Ise ei rääkinud Kondor endast suurt midagi. Teadsin siiski niipalju, et ta oli selles palatis elanud kaheksa aastat. Mina läksin vististi neljandasse klassi, kui Kondor juba osakonnas istus. Siis ei olnud mul veel vähimatki aimu ei osakonnast ega Kondorist ega sellest, milline maailm siinpool rohelist planku asub. Laupäeviti lubati teda pooleks päevaks linna. Poodi, trolliga sõitma, kohvikusse, parki jalutama – umbes nii tema laupäevad möödusid. Pühapäeviti lubati teda aga ainult haigla hoovi jalutama. Nendeks pidulikeks laupäevadeks olid tal kapis vana pruun ülikond, kollakaks tõmbunud triiksärk, must lips ja pruunid paksu kummitallaga kingad, millel olid natuke heledamast nahast kinganinad. Kingad olid vanad ja viltu kulunud kontsadega, kuid alati puhtad ja viksitud. Talle lubatud vabadust ei kuritarvitanud Kondor kunagi. Ta oli igal laupäeval täpselt kümme minutit enne kaheksat alati osakonnas tagasi. Ja kuhu mujale tal olekski olnud minna? Osakond oligi nüüd tema kodu.

8


Räägiti, et ta olevat enne haiglasse sattumist oma naise tüli käigus ära tapnud, kirvega. Ma ei tea, kas see oli tõsi, ega julgenud seda temalt ka küsida. Kuidas sa midagi niisugust ikka teiselt küsid? Ja vaevalt, et ta eriti olekski tahtnud rääkida, isegi kui see oleks tõsi olnud. Räägiti, et tal oli tütar, kes elas kusagil Meriväljal suures majas, aga ei tahtnud hoolimata arstide soovitusest ja nõusolekust isa enda juurde elama võtta. Muidugi oli see mõistetav, kui juttudel tõepõhi all oli. Igal juhul oli sellest palatist nüüdseks juba päris pikaks ajaks saanud tema kodu. Laupäevased jalutuskäigud olid peale televiisori puhketoas ta ainus kokkupuude välismaailmaga. Ma ei olnud kordagi näinud, et tütar oleks teda haiglas vaatamas käinud. Kondor tundus üldiselt vaikne ja sõbralik mees, kuigi aegajalt võis tema olemises aimata midagi rusuvat. Sellistel hetkedel oli tema pilgus justkui aimatav, andeksandmist paluv peidetud pinge. Varjatud kurbus, mis temas sügaval peidus oli ja mida võis märgata ainult siis, kui teda piisavalt kaua jälgida. Siis, kui ta parasjagu oma vaikset naeratust ei naeratanud, püüdes end selle abil kogu maailma eest kaitsta ja oma sisemist kurbust selle maski taha peita. Oma öökapi sahtlis hoidis ta pisikest ikooni, mida ta alati enne magamaminekut käes hoidis ja vaikides vaatas ning siis ööseks öökapile tõstis, et see hommikul jälle sahtlisse peita. Me olime selleks ajaks elanud trellitatud aknaga palatis kahekesi juba poolteist kuud. Osakonna akendel olid kahe raami vahel peenikesed valgeks värvitud trellid, mis meid välismaa­ ilmast eraldasid ja pidevalt meelde tuletasid, kus me ikkagi viibime. Ja kuigi osakonna plekiga kaetud uks oli ööpäevaringselt ja põhjalikult lukus, ei olnud see siiski kinnine osakond. Poolteist

9


kuud või kaheksa aastat – kõige rohkem tekitas kõhedust mõte, et sellega oli võimalik teatud ulatuses ja mingitel tingimustel isegi harjuda. Vahel tundus mulle, et mitte keegi ei teadnud tegelikult, kui kaua mind seal hoitakse. Vahel tundus see olukord mingi kummalise mänguna, mida ei saanud pooleli jätta. Õigupoolest oli see kahene palat mu arsti vastutulek. Ja see andis mulle mingil moel ikka veel lootust ja näitas arsti suhtumist olukorda. Väikesesse palatisse sattusidki patsiendid osakonnas üldjuhul kas arsti armulikkusest või patsiendi olukorrast tingitult. Muidugi ei tohtinud sel juhul olukord olla nii lootusetu, et ei olnud enam vahet, millises palatis patsienti hoiti. Pigem kandis väikese palati võimaldamine endas siiski mingit lootust patsiendi väljavaadete osas. Meie osakonnas oli selliseid väiksemaid palateid ainult kaks. Keskmistes palatites oli viis-kuus voodit. Ja siis oli veel suur palat, milles ma seekord kõigest oma esimese nädala olin veetnud ja kus oli üle kolmekümne voodi. Suur palat oli koht, kus patsientide kõikide värvide kõik sügavaimad varjundid midagi varjamata vaatamiseks laiali laotati. Kus käis elu ööpäev läbi. Kus sünniti uuesti ja heideti hinge. Kus võis kartmatult karjudes palja persega ringi joosta, ilma et samal ajal nurgas malet mängivad mehed ennast sellest üldsegi häirida oleksid lasknud. See oli osakonna igapäevaelu täiesti normaalne osa. Üks issanda poolt loodud koht, kus oli võimalik inimliku mitmekesisusega põhjalikult tutvuda. Kõigil osakonna patsientidel olid valged nappide varrukatega puuvillased pidžaamad, millel oli kolmnurkne kaelus, ja luitunud froteekangast hommikumantlid, millest oli nende tegelik värv ammu välja pestud. Ühelgi palatiuksel ei olnud ukselinke,

10


olid vaid värvist metallini puhtaks kulunud, allapoole kaardu ulatuvad väikesed tömbi otsaga konksud, millest sai ust avada. Osakonna pruuniks värvitud plekkukse võti oli vanemõe käes ja välja lasti sealt ainult arsti loaga. Mul oli õnnestunud haiglas oldud aja jooksul kaks korda kodus käia. Haigla hoovi jalutama aga lubati mind arsti loal pärast lõunasööki tunnikeseks iga päev. Seda aega kasutasin ma küll rohkem majaesisel rohelisel pargipingil istumiseks kui jalutamiseks. Seal oli hea taevast vaadata, suitsu teha ja värske õhu lõhna tunda. Muidugi pidin ma koos teiste patsientidega iga päev ka midagi riigile kasulikku tegema. Kommunismi ehitamist ei tohtinud unustada isegi hullumajas. Me liimisime söögitoas kokku pappkarpe Kalevi kommivabrikule, tembeldasime haigla pidžaamasid ja voodipesu, pesime osakonna põrandaid. Seda kõike siiski vaid tund või paar päevas. Kõige tüütum tegevus oli kommikarpide liimimine, mille abil kommivabrik kulusid kokku hoidis. Pidžaamadele templite löömine võimaldas seevastu teatavat ringiliikumist haigla territooriumil, sest see toimus sajakonna meetri kaugusel asuvas väikeses pesumajas. Põrandapesemist tuli harva ette, kuna selleks tööks sobivaid patsiente oli osakonnas piisavalt, mistõttu vahetused ainult korra paari nädala tagant minu peale sattusid. Osakond, kus ma viibisin, oli kümnes. See asus vanas luitunud krohviga kahekorruselises mansardkorrusega majas, millest õhkus veel endiste aegade hõngu. Majas oli kaks hoonetiiba, kuhu viisid trepikojast eraldi uksed. Esimesel korrusel oli üheksas osakond. Ja mõlemal korrusel oli nii-öelda tavaline osakond ja kinnine osakond. Sellest hoolimata olid ka tavaliste osakondade uksed alati lukus. Vahe oli vaid selles, et lahtistest osakondadest,

11


mis mõlemad asusid maja vasakus tiivas, sai vahetevahel ka välja jalutama või linnaloale, kinnistest osakondadest aga mitte kunagi. Sealt patsiente linna ega isegi haigla hoovile jalutama ei lubatud. Mõnikord kostis kinnise osakonna trellitatud akendest, mis mu palatist kätte paistsid, sõimu, karjeid, röökimist. Teinekord vaatas mõni üksik tume kogu aknast tummalt tundide kaupa ühte punkti kauguses. Psühhoneuroloogiahaigla või Seewald, nagu haiglat hellitavalt seal kunagi asunud vana suvemõisa nimega kutsuti. Igal osakonnal oli oma maja, enamikus olid need sadakond aastat tagasi ehitatud vanad kahekorruselised kivimajad. Haigla territooriumi ümbritses tumeroheline plank, millest linnas anekdoote räägiti. Anekdootide tegelased olid muidugi hullud ja sisu peitus üldiselt selles, et miks haiglat ümbritsev plank just roheline on. Kokku oli maju, mis asusid rohelise planguga piiratud, mitme hektari suurusel territooriumil, kolmteist. Kaksteist neist olid vanemad, tsaariaegsed majad, milles oli hoolimata sellest, et neid polnud aastakümneid remonditud, säilinud omaaegne elegants. Kolmeteistkümnes aga oli punastest, pleekinud Nõukogude lipu karva tellistest uuem hoone. Haigla uus peahoone, mille seinakivid juba murenesid ja koorusid ning maja ümbrus oli seetõttu maha pudenenud punase tellise tükikesi täis. Hommikusöögini oli veel pisut aega. Valveõde, kes hiljuti raudteejaama ruupori abil meid voodist üles kamandas, vaatas kontrolliva pilguga üle ukseläve palatisse. Ja jätkas siis ringkäiku, ikka veel aeg-ajalt üle koridori ja palatiuste hüüdes: “Üles, üles – äratus.” Kõndisin mõne sammu palatis edasi-tagasi, viskasin uuesti voodile pikali ja võtsin öökapi sahtlist suupilli. Pisike Hohneri

12


suupill, C-mažooris, millega oli hea aega mööda saata. Puhusin viisijuppi ja lasin mõtetel puhata. Puulehtede vahelt tuppa valguvad hommikused valguslaigud võbelesid kollakaks tõmbunud seinal, kui tuul pehmelt puulehti liigutas. Hoolimata trellitatud akendest voolas palati lahtisest aknast sisse sooja suve lõhna, tuletades aeg-ajalt meelde nii maailma teisel pool trelle kui ka kaduma kippuvat habrast lootust. Arsti nimi oli doktor Roos. Ta oli vanem halli poisipeaga pikka kasvu naine, kes tundus ehk pisut vanemgi, kui ta tegelikult oli. Olin temaga kohtunud ka eelmistel kordadel, kui haiglas viibisin. Ma ei olnud siin ju esimest korda. Ta oli muidugi kohe asjast aru saanud ja vististi nõustunud oma vaikival moel seda mängu kaasa mängima, või vähemalt püüdis ta mind võimaluste piires aidata. Umbes nii mulle tundus. Ilmselt ei olnud ka temal head valikut, nagu minulgi. Võib-olla oli seal mängus ka pisut kaastunnet eesti poiste suhtes. Aga rääkida saime sellest muidugi ainult “ridade vahel”, nagu sel ajal kombeks oli. Survele järele andes võis ta ju teatud määral seada enda kompetentsusegi küsimärgi alla, muutes oma seni pandud diagnoosi. Kuigi seda, et sõjakomissariaadis kaheldi Seewaldi arstide diagnoosides, juhtus viimasel ajal aina sagedamini. Igal juhul ei kippunud ta mulle sugugi kuulutama, et oli mu simuleerimist algusest saadik läbi näinud, vaid oli muigel-tõsise näoga minuga koos murelik. Kui selline asi välja oleks tulnud, oleks ta ilmselt silmapilkselt vallandatud, või vähemalt oleks sellele järgnenud ebameeldivused ja aruandmised. Me mõlemad teadsime piisavalt hästi, et isegi hullumaja seintel võisid mõnikord kõrvad olla. Paari päeva eest oli doktor mulle teatanud, et lähipäevil pean haiglas komisjoni ees küsimustele vastama. Komisjoni,

13


kus osalevad peale arstide ka Oktoobri rajooni sõjakomissariaadi esindajad. Komisjoni olevat käskkirja alusel kokku kutsunud ENSV sõjakomissar kindralmajor Rein Põder isiklikult. “Hommikusöögile,” hüüdis osakonna koridoris nüüd juba vastuvaidlematul toonil hääl, mis veel mõnda aega tagasi raudteejaama ruuporis pasundas. Kui ma end voodist üles ajasin ja sussid jalga lükkasin, askeldasid põrandal ikka veel üksikud vaaraosipelgad. Mõned neist lohistasid hukkunud kaaslasi öökapi alla. Mõtlesin, mida nad oma surnud kaaslastega teevad: kas sipelgal võib olla kaastunne teise surnud sipelga suhtes? Siis oleksid neil ju tunded. Või on nad pragmaatilised ja söövad oma surnud kaaslased lihtsalt ära?

14


II

II

Olin kohtunud päris mitme tüübiga, kellel oli see õnnestunud – sõjaväes teenimisest kuidagi pääseda. Mõnikord õnnestus see isegi üsna hõlpsasti. Vahel piisas nädalast-paarist hullaris, diagnoosiks krooniline kurvameelsus, psühhopatisatsioon või midagi sarnast, ning oligi sõjaväepilet taskus sissekandega “ne goden”.1 Sel ajal olid väidetavalt koguni pooled ERSO liikmetest paberitega hullud. Ikka selsamal põhjusel – sõjaväest kõrvalehoidmise tõttu. Aga muidugi ka seetõttu, et orkester ei kaotaks viiulit või oboed, ja sellisel juhul oli võib-olla keegi härra direktor isiklikult teinud õigesse kohta vajaliku telefonikõne, või umbes nii. Ja siis suunati sündmuste kulg kusagil kabinetisügavustes õigesse voogu, või aidati lihtsalt otsustamisele pisut kaasa. Ka mu tutvusringkonnas oli paberitega poisse päris mitu. Seega oli silmapiiril piisavalt õnnestunud juhuseid, et samuti riskida. Oli muidugi ka ebaõnnestumisi ja vahelejäämisi, kuid risk ei olnud sellisel juhul eriti suur. Enamasti lõppesid niisugused 1 Mittekõlbulik (vn).

15


läbikukkumised halvemal juhul lihtsalt sõjaväkke saatmisega ja eraldi karistust ei määratud. Kuigi karistuseks võis olla ka koht, kuhu kõrvalehoidja seejärel teenima saadeti, mis oli mõnikord ainult ehk õige pisut parem lahendus kui see kolm või viis aastat, mis oleks tulnud kinni istuda, kui viilija viilimise pärast tõepoolest kinni mõisteti. Oli muidugi võimalik ka halvim variant ehk eripsühhiaatriahaigla. Veel kehvemgi koht kui üks Nõukogude vangla. Vanglas olid vangidel vähemalt vangiõigused, eripsühhiaatriahaigla oli aga üldjuhul mõne Venemaa sügavustes paikneva vangla juures asuv hullumaja, kuhu paigutati teisitimõtlejaid, isikuid, kes olid üritanud läände põgeneda, või põgenemist kavandanud ja armetult vahele jäänud. Sügavalt usklikke kutsealuseid, kes olid soovinud teenistusest usulistel kaalutlustel keelduda, või neid kutsealuseid, kes oli väga vaja “terveks ravida” – iseenesestki mõista – soovist armees mitte teenida. Niisugustesse haiglatesse saadeti patsiendid kohtuotsuse alusel, mitte arsti poolt määratud diagnoosiga, kuigi alati kaasnes otsusega ka vastava psühhiaatri arvamus, millele kohus otsuse tegemisel tugines. Selliste hullumajade patsientidel ei olnud muidugi mingeid õigusi ja kinni hoiti neid seal just nii kaua, nagu võimude arvates parasjagu vajalik oli. Mittenõukogulik mõttelaad ei saanud ju riigi meelest olla midagi muud kui lihtsalt vaimuhaigus. “Ravi” eripsühhiaatriahaiglates oli äärmiselt põhjalik ega sõltunud iseenesest mõista üldsegi diagnoosist – vaid riigi murest patsiendi vaimse tervise pärast. Erinevalt Seewaldist või mõnest muust tavalisest hullumajast ei allunud eripsühhiaatriahaiglad mitte tervishoiu-, vaid siseministeeriumile. Kuid niisugusesse

16


Hullumäng