Page 1

GUANTÁNAMO PÄEVIK


Mahvish Rukhsana Khan

GUANTÁNAMO PÄEVIK Kinnipeetavate lood, mida nad mulle jutustasid Inglise keelest tõlkinud Triin Olvet


See raamat on p체hendatud minu noorema venna Hassan-jaani armsale m채lestusele ja minu s천pradele okastraadi taga.


Toida n채ljaseid ja k체lasta haigeid, vabasta eba천iglaselt vangistatud ja abista neid, kes alla surutud. Prohvet Muhammad


SISUKORD Autorist ja tema päevikust. . . . . . . . .9 Autori märkus. . . . . . . . . . . . . . 11 Eellugu . . . . . . . . . . . . . . . 13 Juurdepääsuluba . . . . . . . . . . . 17 Lastearst . . . . . . . . . . . . . . . 27 Päralejõudmine . . . . . . . . . . . 43 Vana mees . . . . . . . . . . . . . . 51 Priske pearaha . . . . . . . . . . . . 63 Kitsekarjus . . . . . . . . . . . . . . 71 Advokaadid . . . . . . . . . . . . . 85 Ärimees . . . . . . . . . . . . . . . 97 Afganistan . . . . . . . . . . . . . 105 Kabul . . . . . . . . . . . . . . . . 125 Surnud vangid . . . . . . . . . . . 141 Juriidiline tõkkejooks. . . . . . . . 151 Sami al-Haj . . . . . . . . . . . . . 161 Draama . . . . . . . . . . . . . . . 177 Jumah al-Dossary . . . . . . . . . . 185 Mida rääkis pentagon . . . . . . . . 201 Politseiülem . . . . . . . . . . . . . 207 Poeedid . . . . . . . . . . . . . . . 217 Seerianumbrid . . . . . . . . . . . 229 Järellugu . . . . . . . . . . . . . . 243 Märkused . . . . . . . . . . . . . . . 259 Tänuavaldused . . . . . . . . . . . . 263


Autorist ja tema päevikust

M

ahvish Rukshana Khan on Ameerika jurist, kes sündis afgaani immigrantide perekonnas Michiganis. Miami ülikoolis õigusteaduse kraadi taotledes vihastas teda Guantánamo Bay vangide illegaalne kinnipidamine. Olles üles kasvanud ema sõnade “praegu ei ole aeg loorberitele puhkama jääda” saatel, tundis Khan endal kohustust aidata neid igal talle jõukohasel viisil. Erinevalt juurdepääsuloaga habease juristidest valdas Khan puštu keelt ja oli tuttav Afganistani kultuuride ja tavadega ning seetõttu võeti ta kiiresti afgaani vangidele tõlgiks. Kuus kuud hiljem, jaanuaris 2006 asus Khan teele Guantánamo Bay poole. Tema roll kinnipeetavatega kohtumistel arenes kiiresti edasi. Ta hakkas teise juristi juhendamisel andma juriidilist nõu ning reisis Afganistani, et otsida vange süüst vabastavaid tõendeid. Rohkem kui 30 Guantánamo-reisi jooksul tekkis Khanil meestega, keda Donald Rumsfeld nimetas “hullematest hullemateks”, ootamatult tugev side. Ta viis neile Starbucksi chai’d, mis sarnanes kõige rohkem teega, mida mehed kodus jõid. Vangid sõbrunesid Khaniga, andes talle isalikult nõu ja andes naisele harukordse võimaluse heita isiklikult pilk oma kehvale olukorrale ja oma perekondade ellu tuhandeid miile eemal. Aja möödudes hakkas Khan kahtlema, kas Guantánamos ongi üldse vangis Ameerika kõige ohtlikumad vaenlased. Ent hoolimata iga vangi süütusest või süüst oli ta nõuks võtnud kaitsta kõige fundamentaalsemat õigust: õigust õiglasele kohtumõistmisele. Mahvish Rukshana Khani jaoks andis saadud kogemus kinnitust tema afgaani päritolule – nagu ka ameeriklase õigustele, mis lubasid 9


sekkuda Guantánamos ainuüksi põhjusel, et see oli õige. Khani lugu on intrigeeriv, vapper ja üdini põhjalik tuleproov selle kohta, kes ta tegelikult on – ja kes oleme meie. Mahvish Rukhsana Khan on hiljutine õigusteaduskonna vilistlane ja ajakirjanik. Ta on avaldanud artikleid Wall Street Journalis, New York Timesis, Washington Postis ja mujal ajakirjanduses. Khan elab San Diegos.


AUTORI MÄRKUS

U

SA vangilaager Guantánamo Bays on väljakutse meie rahvale. See paneb proovile meie valmiduse teha õigeid asju kriisiajal – ajal, mil vankumatu aluspõhimõtete järgimine ja seadusetähe täitmine on kõige tähtsam ja kõige raskem. Gitmo debati keskmes asuvad veendumused, mis said aluseks Ameerika Ühendriikide loomisele ja mida on pikka aega au sees hoitud: tõekspidamine, et mitte kedagi ei tohi vangistada ilma süüdistust esitamata ning igaühel on õigus ennast kaitsta õiglase ja erapooletu kohtu ees. Gitmo vangid ei saanud kunagi võimalust enda süütust tõestada. Neile ei öeldud eales, miks nad Kuubale toodi. Neil ei lubatud iialgi avaliku istungi käigus kohtu ette astuda. Kuid nende seisukohad peavad avalikkusele teatavaks saama. Profileerimiseks vange valides püüdsin kokku panna valiku erineva taustaga isikutest. Esimesed kinnipeetavad, kellega ma kohtusin, avaldasid mulle pikka aega kestvat isiklikku mõju. Teised pakkusid haaravaid lugusid, ainulaadseid isiksusi või erilisi läbielamisi. Mul puudus ligipääs viieteistkümnele “eriti väärtuslikule” kinnipeetavale, nagu näiteks väidetavale 11. septembri sündmuste “ajule” Khaled Sheikh Mohammadile. Kuigi mõnele lugejale võib tunduda, et ma usaldan vangide vaatenurki üleliia ja ehk naiivseltki, olen nende ütluste kontrollimiseks ja sõjaväelaste vastupidiste seisukohtadega tutvumiseks teinud kõik, mis minu võimuses. Mõned lugejad võivad ka väita, et kinnipeetavad – või “vaenlase võitlejad”, nagu kaitseministeerium neid nimetab –, ei oma õigust USA seaduse kaitsele. Seda argumenti ma 11


ei tunnista. Usun ühekorraga nii seda, et Guantánamo võib kurje mehi kinni hoida täpselt samamoodi kui süütuid ning häid suudab halbadest eraldada üksnes õiglane ja aus kohtupidamine. Lugejad võivad iga siin raamatus taasesitatud loo puhul poolt ja vastu kõnelevate asjaolude üle ise otsustada. Minu eesmärk on lihtsalt jutustada nende meeste lugusid, keda Ameerika Ühendriigid Guantánamos Bays vangis hoiavad; lugusid, mille rääkimiseks pole neil endal kunagi võimalust olnud.


Eellugu

T

eheran, 28. august 2003.* Telefon heliseb pisut pärast kella 11 ennelõunal. Sel hetkel kui ta kuuleb häält teisel pool toru otsas, teab Waheeda, et midagi on viltu. Helistajaks on tema õemees Hayat. Naine seisab elutoas ja surub kuuldetoru kahe käega vastu kõrva. “Doktor-sahib on arreteeritud,” ütleb Hayat. Ta helistab Afganistanist, Gardezist, Waheeda abikaasa Ali Shahi kodulinnast. Waheeda pole Aliga rohkem kui kaks kuud rääkinud, ent mehe perekond Afganistanis on korduvalt vandunud, et kõik on korras. “Khanum, ära nii palju muretse,” ütlevad nad. “Tal on kliiniku töölepanemisega väga palju tööd ja ta reisib palju parlamendivalimiste asjus. Ta ei saa praegu sulle Iraani helistada, sest telefoniühendus on siin maapiirkondades lausa kohutav.” Kuid nüüd kuuleb Waheeda seda, mida on kogu aeg kartnud. “Ta arreteeriti, kui oli teist ööd siin,” ütleb Hayat. “Ameeriklased tulid majja… Nad tulid siia ja arreteerisid kõik. Nad viisid ära tema, Sayedi, Ismaeli ja Reza ka.” Siis lausub ta vastu tahtmist: “Teised lasti vabaks – kõik peale Ali.” Waheeda tunneb, kuidas põrand tema jalge all kõigub. “Mida sa öelda tahad?” nõuab ta. Lühike vaikusehetk. Seejärel vastab Hayat, et lootis Ali vabastamisele, nagu oli tehtud teistega. Kuid nüüd on arreteerimisest möödas mitu kuud ja ta ei saa enam tõde varjata. “Oh, Allah,” lausub Waheeda. “Mida nad ütlesid? Miks küll?”

* Sündmused on rekonstrueeritud dr Ali Shah Mousovi perekonna abiga (autori märkus). 13


Kuid Hayat ei tea midagi, ta ei saa rohkemat öelda. Ülejäänud kõne on üks suur hägu. Waheeda paneb toru hargile ja võtab istet, põrnitsedes üksisilmi ja väga kaua kastanikarva vaipa oma jalgade all. Hayati sõnad oleks nagu kogu maailma raskuse tema õlule langetanud. Ta mäletab viimast kõnelust Aliga, mis toimus mõni tund enne tema arreteerimist. Ali oli rõõmus, et on jälle tagasi Afganistanis. Kõik oli hästi, perekond oli Ali naasmise üle õnnelik. Pärast rohkem kui kümmet pagulusaastat Iraanis pöördus Ali Shah Afganistani, et pärast Talibani kukutamist seal kliinik avada. Nüüd on aeg tagasi minna, ütles ta tookord naisele. Kui kliinik on valmis ja tööle pandud, tuleb ja toob ta Waheeda ja lapsed järele. Gardezi prominentse perekonna pojana planeeris ta kandideerida ka president Hamid Karzai juhitud uue valitsuse parlamenti. Ja ta tahtis, et majandusspetsialistist naine saaks täita oma unistuse töötada vabas Afganistanis. Waheeda mäletab, kuidas mees enne lahkumist ukse kõrval seisis. Ta kallistas naist kõvasti, ütles talle, et pole vaja millegi pärast muretseda, et Taliban on nüüdseks minevik. Nende kaheksa-aastane tütar Hajar jooksis isa juurde ja too haaras lapse sülle, suudles tema nägu ja küsis, mida tüdruk Afganistanist kingiks tahab. Need mälupildid põrkusid Hayati sõnadega, mis naise peas kajasid. Waheeda suudab meenutada vaid fragmente: kakskümmend või kolmkümmend Ameerika sõdurit, sõjaväemundrid, inimestele suunatud relvad. Käed seotud, silmad kaetud, majast välja lohistatud. Arreteeritud. Äkilise paanikahoo ajel helistab ta Hayatile tagasi. “Kas sa ütlesid neile, et see on eksitus? Kas sa ütlesid, et ta on kõigest arst?” pärib naine. “Palun võta rahulikult,” vastab Hayat. “Inshallah, see saab mööda niipea kui nad taipavad…” Tema hääl vaibub. “Kas sa saaksid ameeriklastega rääkida?” küsib naine kähedal häälel. “Mida nad ütlesid?” “Ma ei tea,” vastab ta. “Nad ei öelnud üldse midagi. Me klaarime selle ära, näitame neile, et see oli eksitus.” Waheeda pigistab telefonitoru peos veel kaua pärast kõne lõppu. Tema silmad täituvad pisaratega ja ta sosistab palve: “Bismi’Allah – Jumal, kaitse teda.” 14


Lapsed on voodist välja roninud ja tuppa tulnud. Waheeda kuivatab kiiresti oma näo. 11-aastane Kumail küsib, mis lahti on. “Ameeriklased tulid ja palusid Babal nendega kaasa minna,” vastab ema. “Aga ainult selleks, et tema käest paari asja küsida. Pole vaja muretseda. Nad tegid vea ja kui nad ükskord aru saavad, et nad võtsid kinni vale inimese, on kõik jälle korras.” “Millal nad ta vabaks lasevad?” küsib 15-aastane Abu-Zar. Tema pilk rändab üle ema pisaratest kriimu näo. “Insallah, üsna varsti, bachai – mu laps,” kinnitab Waheeda ja käsib neil isa eest hoolega palvetada. “Allah kuulab laste palveid.” “Aga Baba võitles kaua aega tagasi venelaste, mitte ameeriklaste vastu. Miks ameeriklased tema ära viisid?” pärib Abu-Zar. Waheeda vaikib ja kaisutab kõvasti Hajari. Väike tüdruk pöörab end, et suurtele vendadele alt üles vaadata. Tüdruk on pere noorim ja isa lemmik. Seejärel pöörab ta pea jõnksuga tagasi ja pistab selle nuuksudes ema sülle. “Hajar-jaan, Baba tuleb varsti koju. See on lihtsalt üks eksitus,” kinnitab Waheeda. Ent Hajar tihub edasi, summutades nuttu ema pluusi sisse.

15


ESIMENE PEATÜKK

JUURDEPÄÄSULUBA

G

oogle oli see, mis mind Gitmosse viis. 2005. aastal õppisin Miami ülikooli õigusteaduskonnas. Parasjagu võtsime rahvusvahelise õiguse kursusel läbi piinamist käsitlevaid föderaalõigusakte ja seda, kuidas mõjukad poliitikud hiilisid õiguspõhimõtetest nutikalt mööda, kui asutasid Kuubal sõjaväelise Guantánamo Bay kinnipidamislaagri, kus “terrorismivastase sõja” vange võib hoida igavesti ilma neile mingis kuriteos süüdistust esitamata. Ma ei mäleta, millal ma esimest korda vangilaagrist kuulsin, kuid selleks ajaks oli tegemist kõigile tuttava teemaga, mis oli uudistes iga päev kõne all. Kui inimesed laususid “Guantánamo”, teadsid sa silmapilk, millest käib jutt, ja see polnud üksnes sõjaväebaas, mida Ühendriigid olid külmast sõjast peale Kuubal pidanud. Juuratudengi ja immigrantide tütrena pidasin vangilaagri olemasolu kui sellist jultunud solvanguks kõigele, mille eestkõnelejaks Ameerika on. Kuidas võib meie valitsus luua juriidilisi kõrvalteid selleks, et keelata vangidele õigust õiglasele kohtupidamisele? Ma ei teadnud, kas mehed Guantánamos olid süütud või süüdi – kuidas võikski keegi seda ilma juurdluse või kohtupidamiseta teada? –, ent olin veendunud, et sealsetel vangidel peaks olema samasugune õigus kohtumõistmisele, mis Ühendriikides langeb osaks isegi vägistajale või mõrtsukale. 17


Olin noor ja idealistlik. Ent samasugused olid ka meie konstitutsiooni koostajad, kui püüdsid kujundada noore rahva õiguste ja kohustuste aluseid. Kogu elu jooksul on mulle õpetatud, et Ühendriigid garanteerivad igaühele kindlad võõrandamatud õigused. Mu vanemad lahkusid teises riigis asuvast kodust selleks, et tulla Ühendriikidesse ja anda oma lastele võimalus üles kasvada kõigi nende õiguste ja vabadustega, mis eksisteerivad siin igaühe jaoks, sõltumata isiku taustast või sotsiaalmajanduslikust seisundist. “Praegu pole aeg enesega rahulolu tunda,” ütles ema sageli, kui ma olin laps. Ta uskus poliitilisse ja kodanikuaktiivsusesse ning temalt pärineb minu kirg selle vastu ja järeleandmatu loomus. Ema sõnad kajavad mu peas peaaegu esimesest korrast, mil kuulsin “terrorismivastase sõja” vanglast. Raske oli enesega rahulolu tunda. Osaliselt oli mu kirg seotud mu oma afgaani-puštu päritoluga. Ameeriklasena tundsin ma 11. septembrist tingitud valu ja mõistsin vajadust tungida Afganistani ning hävitada Taliban ja al-Qaeda. Ent samamoodi mõistsin ma afgaanide kannatusi, kui nende maad pommitati. Ja kui sajad mehed koguti kokku ja tõugati arreteerimise musta auku, paljud neist silmanähtavalt igasuguste tõenditeta terroristlike sidemete kohta, siis tundsin, et mu oma riik on valinud vale tee. Nad olid samasugused inimesed nagu mina ja mu sugulased. Ma ei saanud muudmoodi, kui pidin mõtlema oma perele: kuidas mu tädid või nõod end tunneksid, kui nende abikaasad ja pojad ja vennad oleksid kokku aetud ja Kuubale küüditatud? Kui paljud emad ja naised ja lapsed ootasid kodus Kabulis, Gardezis või teistes Afganistani linnades; ootasid mehi, kes ei teadnud, millal või kas üldse kunagi nad võivad koju tagasi pöörduda? Miks peaksid teiste seas ka õnnetud afgaanid olema ilma jäetud võimalusest oma süütust tõendada? Ühel päeval pärast seda, kui olin kuuldavale toonud järjekordse tiraadi Guantánamo Bay ebaõigluse teemal, tüdis mu kihlatu kuulamast mu pealtnäha lõppematut kaebekisa. “Kui see sind nii lähedalt puudutab, miks sa siis ei lõpeta hädaldamist ega asu ise sellega tegelema?” küsis ta. 18


Niisiis lülitasin arvuti sisse ja guugeldasin advokaatide nimesid, kes olid seotud teetähiseks kujunenud ülemkohtu Rasul vs Bush juhtumiga – habeas corpus* kohtuasjaga, mille algatasid aastal 2004 kaks Guantánamo Bay vangi, kes süüdistasid USA valitsust vangide määramatu aja vältel kinnihoidmises, võimaldamata ligipääsu advokaadile, õigust kohtupidamisele ega õigust teada enda vastu esitatud süüdistusi. 2004. aasta juuni lõpus otsustas ülemkohus, et Guantánamo Bay vangid peavad saama ligipääsu USA kohtutele, et vastustada oma vangistust. Üks Google’i otsingutes pidevalt esile kerkinud nimi oli Michael Ratner, New Yorgi Konstitutsiooniliste Õiguste Keskuse jurist. Hakkasin teda, tema sekretäri ja kolleege kõnede ja e-kirjadega pommitama, tahtes kaasa aidata tööle, mida nad Gitmo vangide heaks tegid. Nad palusid mul saata elulookirjelduse. Kulus paar nädalat, et välja selgitada, kuidas ma saaksin kõige paremini abiks olla. Viimaks viis üks Konstitutsiooniliste Õiguste Keskuse advokaate mind kokku Peter Ryaniga Decherti advokaadibüroost, mille peakorter asub Philadelphias ja mis esindas tollal viitteist afgaanist kinnipeetavat. Taipasin kiiresti, et neil polnud ühtki juurdepääsuluba omavat inimest, kes oskaks puštu keelt, mis tähendas, et ükski advokaat polnud veel võimeline oma afgaani klientidega kohtuma. *** Ma olen afgaani immigrantide tütar. Mu vanemad kohtusid meditsiinikoolis Peshawaris, mis on linna Pakistani loodeosas Afganistani piiri lähedal. Ameerikasse saabusid nad 1977. aastal. Nad olid äsja abiellunud ja Mumma müüs Ameerikasse sõidu nimel maha osa pulmaehteid. Mumma oli 26 ja Baba-jaan 27 aastat vana, kui nad Baltimore’i saabusid ja astusid meditsiiniõpingute lõpetamiseks John Hopkinsi ülikooli. Aasta hiljem sündisin mina ja veel kaks aastat hiljem mu vend Hassan. Vanem vend Ali sündis Iraanis, kus mu vanemad üürikest aega elasid. * Õigus õiguskaitsele (tõlkija märkus). 19


Äsja Ameerikasse saabununa vaevlesid Baba-jaan ja Mumma meeleheitlikus koduigatsuses. Mumma tavatses kirjutada pikki kirju oma vanematele, sest rahvusvahelised kõned olid liiga kallid. Algul vedas uus kodumaa neid mingil moel alt. Vanematele ei meeldinud suured supermarketid, mis müüsid plastkotti pakendatud külma pitaleiba. Nad igatsesid kohevat kuuma naani, mida tänavaäärsed pagarid tellisahjus küpsetasid, ja vürtsikaid chapli kebabe, mis olid üleliigse rasva imamiseks ajalehe sisse keeratud. Ja nad nägid Ameerika üksildast külge, kus inimesed helistasid enne küllatulekut. Mu vanemad olid harjunud lõputu voo külalistega, kes lasid uksekella ilma eelnevalt ette teatamata. Baba-jaan meenutas sageli, kuidas ta koolist koju tuli, asjad ära pani ja majast majja sõpru ja sugulasi külastama kõndis. Baba-jaan. Vanemad otsustasid varakult, et lahkuvad Ameerikast pärast residentuuri lõpetamist. Kuid kui saabus aeg väikese korteri sisu kokku pakkida, muutsid nad meelt. Nad tundsid, et nende kohus on anda oma lastele parimad võimalused. Nii jäid nad paigale, rügades haiglas veel hilisöistel tundidel, et saaksid kuueaastasele Alile lubada erakooli, mille õppemaks moodustas poole vanemate tollasest töötasust. Aastate jooksul hakkasid vanemad Ameerikat imetlema ja armastama ning Mumma. järk-järgult oma koduks nimetama. Üsna varsti elasid nad Ameerika unistuse kohaselt. Baba-jaanist sai edukas kardioloog ja Mummast neonatoloogia osakonna juhataja ühes Michigani haiglas West Bloomfieldi lähedal, kus nad olid end sisse 20

Guantanamo