Page 1

Camilla Grebe Paul Leander-Engström

DIRIGENT PETERBURIST Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa


Originaali tiitel: Camilla Grebe Paul Leander-Engström Dirigenten från Sankt Petersburg Damm förlag Sweden © Camilla Grebe & Paul Leander-Engström, 2013 Published by agreement with Ahlander Agency Tõlge eesti keelde © Tiina Mullamaa ja Tammerraamat, 2019 Toimetanud Ivi Tammaru Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-77-0 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee


Väikesed sulid ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas. Vene vanasõna


EESSÕNA

Tagantjärele imestan ma sageli, et olen päriselt olnud tunnistajaks neile ebatõenäolistele sündmustele, mis inspireerisid mind kirjutama „Peterburi dirigenti”. Möödunud aastad ja minu uus elu turvalises Rootsis lasevad aega, mil elasin Moskvas, paista pigem filmi kui tegelikkusena. Kaua turundasin ma Venemaad kui üht moodsa aja parimat investeeringut. Aastaid pärast Nõukogude Liidu lagunemist tegin märkmeid sündmuste kohta, mida olin kogenud. Kirjutasin oma kohtumistest oligarhide ja poliitikutega. Kirjutasin meestest ja naistest, kellega olin kohtunud kabinettides, datšades ja tehastes. Neist, kes teenisid suurt raha, ja neist, kes kaotasid kõik. Kolmteist aastat hiljem, 2004. aasta jõuluõhtul hakkasin kirjutama „Peterburi dirigenti” – õudusjuttu, mida inspireeris minu aeg salaluureagendina ning hiljem ettevõtja ja finantsametnikuna. Kuid pärast mitut aastat kirjutamist tundsin, et midagi puudub. Lugu oli valmis, kuid ma vajasin abi, et puhuda tegelastele sisse eluvaim ja töötada läbi oma tohutu käsikiri. Otsustasin paluda abi Camillalt ... Kui Paul oma käsikirjaga esimest korda minu poole tuli, kõhklesin ma. Olin oma õega välja andnud juba kolm põnevusromaani. Raamatud psühholoog Sirist olid äratanud suurt tähelepanu nii Rootsis kui välismaal. Küsisin endalt, kas on hea mõte hakata kirjutama koos hoopis teise inimesega. Kuid niipea, kui alustasin Pauli käsikirja lugemist, juhtus midagi. Aja kirjeldus ja sündmuspaigad olid ainulaadsed ja tegelased lausa tõmbasid mind kaasa. Juba paari peatüki järel otsustasin, et tahan selle loo kirja panna koos Pauliga. 4


Pauli olin tundnud ammu, juba Stockholmi Kaubanduskoolis õppides ja meie koostöö edenes algusest peale ladusalt. Töötasime tema hiiglasliku käsikirja kallal. Tom Blixenist, Rootsi finants­gurust, kes oli Venemaale põgenenud oma traumaatilise mineviku eest, sai peategelane. Vene prokurörist Sergei Skurovist tema kamraad. Tõelised oligarhid, poliitikud, ärimehed ja sulid inspireerisid ülejäänud tegelasi. Lasksime punasel pliiatsil käia ja märkmetest kasvas välja käsikiri. Me soovime, et sina, kes sa loed „Peterburi dirigenti”, oleksid vapustatud ja saaksid palju uusi muljeid. Kui läheb päris hästi, siis jääb sulle ehk mulje, et olid ka ise Moskvas sel ajal, kui müügiks kõlbas kõik ja inimelu ei olnud rohkem väärt kui kallis õhtusöök Puškini kohvikus. Võibolla leiad isegi vastuse mõnele oma küsimusele selle kohta, kuidas käivad asjad meie suures idapoolses naaberriigis. Paul Leander-Engström Camilla Grebe

5


PĂźhendame Isale, Stellale ja StĂŠphaniele, Callele ja Josephinele


PETERBURI 1993


Venelane, kes istus tema vastas väikese kulunud kirjutuslaua ääres, oli ta klient. Ta oli äsja viimasele dokumendile allkirja andnud ning asetas nüüd selle lauaplaadil asuva paberihunniku peale. Siis pani ta sulepea ettevaatlikult käest, nagu olnuks see klaasist, ja kohendas niigi perfektset lipsusõlme. „Suurepärane. Saimegi valmis,” lausus Fredrik Kastrup. „Kas tõesti? Kas sa oled kindel, et rohkem dokumente ei ole vaja alla kirjutada?” Sarkasmi välja lugeda ei olnud raske. Fredrik patsutas paberihunnikut ja naeris. „Kahjuks on tõesti väga palju paberitööd, kui tahad selles riigis ettevõtet registreerida.” Vastu ruutu trummeldas vihma ja videvikus paistsid aknast mööduvate peterburlaste jalad. Kontor, mis oli ainus, mida ta sai endale lubada, kui ta siia elama tuli, asus Itaalia tänava elumaja keldris. Ta jagas ruume hambaarstiga, kes talle aeg-ajalt probleeme tekitas. Hambaarst hoidis tuimestusvahendite pealt kokku ja sageli oli läbi paberõhukeste seinte kuulda karjeid ja oigeid. Tegelikult ei häirinud see teda muidu kui siis, kui tal olid külas kliendid. Fredrik Kastrup töötas üksi mitmel põhjusel. Ta ei uskunud, et tal oleks võimalik tööle võtta mõni vene jurist, ka kahtles ta, et ta leiaks kellegi, kellel oleks õige kompetentsus – Peterburis ei kasva ettevõtlusseaduse kogemusega juristid just puu otsas. Aga mis on ehk kõige olulisem: ta vaatas oma viibimisele siin kui ajutisele nähtusele. Ta oli endale loendamatuid kordi lubanud kolida siit, Peterburist, mida nimetatakse Venemaa kuritegevuse pealinnaks, 9


Moskvasse kohe, kui on lõpetanud käimasoleva projekti, aga alati tuli midagi vahele. „Oli väga meeldiv aidata sind ettevõtte loomisel. Kas ma tohin pakkuda klaasikese?” „Tänan, kuid kodus ootab mind õhtusöök.” Ta on alati nii neetult korrektne, mõtles ta ja uuris oma klienti. Kolmekümne ringis mehel olid tumedad märjalt kammitud juuksed, mis hoidsid meelekohtadelt veidi lokki. Fredrik ei olnud teda kunagi näinud muus riietuses kui tume ülikond ja valge särk ja juba esimesel kohtumisel konstateeris ta, et mees on tema maitse jaoks natuke liiga kombeline. Fredrik oli talle mitu korda pakkunud drinki või et nad teeksid väikese baariringi, kuid klient ütles alati ära. Nagu paljud noored edukad venelased paistis ka tema olevat moraalselt ja intellektuaalselt üle oma vanematest kaasmaalastest, rääkimata siis sellest, kuidas ta nägi oma rootsi advokaati. Fredrik tõusis ja avas nurgas asuva väikese dokumendikapi ukse. Selles ei olnud paberid, vaid siin seisid ridades ootel erivärvilised mitmesuguse kujuga pudelid. Fredrik oli varakult selgeks saanud, et kui õnnestunud töö lõpus ei tehta ettepanekut edunapsuks, võidakse seda pidada ebaviisakaks. „Kas sa oled kindel, et ei soovi üht väikest klaasikest? Nüüd, kus me jõudsime lõpule oma väikese ettevõtte loomisega. Võibolla viskit? Mul on ka head välismaist linnasejooki.” Klient tõstis käe silmnähtavalt häbenedes, et peab järjekordselt dringist loobuma. „Aitäh, väga kena teist, aga ma joon harva ...” Taevakene, võiks arvata, et mees on mormoon, mitte venelane. On ime, kuidas ta üldse selles Vene alkoholist läbiimbunud ettevõtlusmaailmas hakkama saab. Mehe enesekontroll ja tema viisakas väljanägemine viisid Fredriku mõttele siledaks aetud lõuaga vene ortodoksi mungast. Kuigi nad olid mitu kuud koos töötanud, ei tekkinudki eriti isiklikku suhet ... „Anna mulle andeks uudishimu, aga mida sa peale töö üldse teed?” 10


Mees naeratab laialt ja Fredrik näeb esimest korda ta näos vilksatamas mingit tundmust – soojust või ehk huvi. „Perekond. Meil on kaks last. Laura on viiene ja Alexia kolmene. Ja lähipäevil saame kolmanda.” „Õnnitlen.” „Aga ise?” „Mina? Ei-ei. Selles linnas on liiga palju ilusaid naisi, et ma ennast kellegagi seoksin.” Ta naeris valjusti ja naer läks üle köhahooks. Klient naeratas jahedalt ja raputas pead. Fredrik ei osanud täpselt tõlgendada, kas pidada seda sõbralikuks tõrjumiseks või mahasurutud vastikuseks. „No ükskõik. Siis võtan ma ise ühe väikese klaasikese, kui sina ei soovi.” „Muidugi. Jõudsime siis kokkuleppele, et sa saad honorari asemel aktsiad?” Ta noogutas. Honorar, jah. See oli selle kliendi ebameeldiv veenmisoskus, mistõttu ta ütles lahti oma põhimõttest võtta tasu vaid raha näol ja mitte leppida mingi vahetuskaubaga, mis on Venemaa suur nuhtlus. Tundus, et raha ei ole mitte kellelgi, kõik lükkavad maksmise edasi, et hüperinflatsioon jõuaks kõik võlad ära süüa, või siis harrastati kaubavahetust terase, nafta, toidu või naistega. Ta ei olnud kunagi nii ilusaid naisi näinud kui Peterburis. Ja neis oli pehmust, mida ta pidas vastupandamatuks. „Sinu kaks protsenti on ühel ilusal päeval palju väärt, usu mind,” lausus klient, nagu aimanuks ta, mida Fredrik mõtleb. „Seda usun ma kindlasti.” Fredrik teadis väga hästi, et 90 protsenti kõigist ettevõtetest, mis selles kolkas asutatakse, läheb kolme aasta jooksul pankrotti. Kuid kui ta klient elab üle kõik arveteõiendamised ja väljapressimiskatsed, siis on mehe ettevõttel tänu tema tugevale liikumapanevale jõule siiski paremaid väljavaateid. „Ma eeldan, et sa hindad meie kokkulepet ega müü kellelegi teisele, kui sa kunagi tulevikus tahad oma osa müüa.” „Annan selle peale oma sõna.” „Hästi. Nii tehaksegi äri. Ja meiega kokkulepet ei rikuta.” 11


„Loomulikult mitte.” Fredrik lämmatas röhitsuse, mille oli esile kutsunud kasvav ebameeldivus selle tõttu, mida klient äsja ütles, või siis suurenev näljatunne. Ta oli täna õhtul lubanud süüa lõunat ühe sõbraga ja tundis suus juba borši ja külma vodka maitset. Siis lähevad nad klubisse, nad läksid alati edasi klubisse. Ta viskas endale sisse viimase merevaigukarva vedeliku ja tundis tuttavat kõrvetavat maitset, kui see kõrist alla voolas. „No nii.” Ta tõusis ja ulatas kliendile käe. Klient tõusis samuti ja sirutas käe. „Värske aktsiaomanikuna soovin ma, et sa midagi näeksid. See ei võta poolt tundigi. Ma loodan, et sul on aega.” „Sobib,” vastas Fredrik, kes konstateeris, et see polnud just küsimus, mille ta klient oli esitanud. „Mu autojuht ootab väljas. Tema viib meid kohale. Me toome sind pärast siia tagasi.” Fredrik tundis ebameeldivat pistet. Klient oli lugupeetud ärimees, kuid see siin on Venemaa. Siin ei sõideta pärast pimeduse saabumist kellegi teise autojuhiga tundmatusse kohta. Iga päev nägi ta lehti lahti lüües fotosid inimestest, kes olid langenud kriminaalse arveteõiendamise ohvriks. „Ma tahaksin, et sa mõistad, et ma teen kõik meie omandi kaitsmiseks.” Ta vaatas taas mehele otsa, püüdis hinnata äsjaöeldut. Tundis uuesti ebamugavustunnet, avastades end äkki kliendi väikese, kuid kasvava ettevõtlusgrupi siseringist. Ülesanne, mille ta äsja oli lõpule viinud, annab mehele võimaluse edaspidi oma maksu minimeerida ja hoida oma omandit kõrvaliste isikute eest salajas – mis võiks olla elutähtis. „Ma mõistan,” lausus ta. Vihma kallas ja nad katsid sörkides väikese vahemaa uksest musta Mercedeseni. Fredrik tervitas lühidalt autojuhti ja istus tagaistmele. Klaasid olid seest aurused ja välja oli võimatu näha. Kuid niipalju sai ta aru, et nad sõitsid südalinnast ära. Juht pani stereo käima, salong 12


täitus palaga „In the army now”. Fredriku klient trummeldas vastu tuuleklaasi takti. „Kuhu me sõidame?” küsis Fredrik. Ta ei olnud kindel, kas talle see väike väljasõit meeldib. Midagi ta teadvuses kraapis, kuid ta ei teadnud, mis täpselt. Ta teadis, et ohud varitsevad igal pool. Linnas toimub suur erastamine: majad, korterid, ettevõtted. Kõik tahtsid end esiplaanil hoida. Ka bürokraadid. Olles väga huvitatud sellest, et saada oma torditükk kätte, tegid nad sageli äri valgustkartvate isikutega, mistõttu neid suri nagu kärbseid. Pealegi oli õitsele puhkenud sõda vene maffiagruppide ja hiljuti siia asunud tšetšeeni jõukude vahel. Peterburis mõrvati rohkem inimesi kui kusagil mujal Venemaal. Tavaliselt ta hirmu ei tundnud. Ta oli siin elanud kaks aastat, tundis linna, rääkis ladusat vene keelt, teadis, kuidas tuleb käituda, kui tahad probleeme vältida. Ta 190-sentimeetrine massiivne kere ei kaitsnud teda selles linnas, kus seadused ei kehtinud. Praegu sõltus ta oma kliendi suvast. Mees ta kõrval oli tõesti kõhetu, alla keskmist kasvu ja meenutas kahjuks liigagi usukoori dirigenti, et tänaval mingit respekti saavutada. „Me sõidame ärikaaslaste poole, kes on meile pettumust valmistanud.” Juht, kes seni oli vaikinud, sobras oma valgete revääridega musta kombinesooni taskus ja õngitses välja sigareti, kuid ei süüdanud seda. Fredrikule meenus, et ta klient oli tedagi palunud nende kohtumiste ajal mitte suitsetada, ja oletas, et ta ka autos ei luba suitsetada. Nad pöörasid kõrvaltänavasse, mida ta ei tundnud. Linnale oli langenud pimedus ja tänavavalgustuse ja neoonsiltide valgus peegeldus vihmapiiskadel tuuleklaasil. Vormid moondusid, lainetades otsekui kaleidoskoobis. Siis vähendas auto kiirust, peatus ja tekkis vaikus. Mõlemad mehed hüppasid välja. Fredrik istus edasi, teadmata, mida temalt oodatakse. Ta klient hüüdis talle: „Lähme!” 13


Fredrik tegi nagu kästud ja ronis autost välja. Auto seisis umb­ tänaval. Majad ümberringi paistsid olevad kontorihooned, kuid peaaegu kõik aknad olid vineerplaatide või laudadega kinni naelutatud. Lähim tänavalamp oli katki ja Fredrik nägi pimeda ukse poole astudes vaid meeste kontuure. Ta klient hoidis pea kohal ajalehte kaitsmaks end vihma eest, mis kallas endise tugevusega. Tänav oli üle ujutatud ja Fredrik tundis, kuidas külm vesi tungib pahkluude juures kingadesse. Ta ei olnud oludele vastavalt riides. Tundis taas, et kõhus kasvab näljatunne. Ta oleks pidanud sellest sõidust keelduma ja minema hoopis õhtust sööma. Siis istuks ta soojas ruumis, jooks õlut ja laual oleks ka rjumotška – väike klaasike, mis tingimata väga väike ei olnudki – viinaga. „Siia,” pomises juht neile ust lahti hoides. Fredrik laskis teistel enda ees siseneda ja astus siis pimedusse. Talle lõi vastu uriini- ja suitsuhais. Ta pidi peaaegu kukkuma, kui komistas millegi vastu, mis võis olla paberihunnik ja tühjad plastpakendid. Autojuht vandus valjusti, kui plastpurgile astus. Siis läks valgeks. Fredriku klient oli pannud põlema väikese, kuid võimsa taskulambi. Valgusvihk mängles põrandal, mis otsekui liikus nende ümber. Rotid, konstateeris Fredrik. Mõnikord oli ta mõtelnud, kas rotid võtavadki Peterburi üle, neid oli igal pool: tänaval, kommunalkades – endistes esinduskorterites, milles iga tuba ehitati ümber omaette elamiseks ja mille kõik elanikud jagasid kööki ja tualetti. Isegi koolides ja haiglates olid probleemid rottidega. Autojuht jäi seisma, süütas sigareti ja tõmbas sügava mahvi. Valguskiir hõljus üle niiskusest kahjustatud seinte, peatudes siis punasel uksel. Käsitsi kirjutatud siltide järgi võis arvata, et majas asub mitu impordi ja ekspordiga tegelevat ettevõtet. Autojuht tõmbas välja võtmekimbu, mis oli nii raske, et seda oleks saanud kasutada sadamas mõne väiksema paadi ankruna. Igal võtmel olid väike plastmasslipik. Väledate sõrmedega leidis mees vana vaskvõtme ja keeras luku lahti. Sees oli veel üks ruum. Keegi leidis lüliti ja päevavalguslambid läksid veigeldes põlema. Nad olid kitsas umbes kümne meetri pikkuses koridoris. Kahel pool olid siltidega uksed. Fredrik oletas, et igal 14


ettevõttel, kes siin ruume üürib, ongi ainult üks tuba. Koridoris prügi ei olnud, kuid suitsukonisid oli põrandal lademes. „Kõige kaugem,” lausus autojuht ja nipsas oma koni põrandale teiste kõrvale. Seintelt oli varisenud suuri krohvitükke ja Fredrik kuulis tilkumist. Piki lage jooksid torud ja juhtmed, põimudes kokku, moodustades peaaegu orgaanilise vormi. Jäi mulje, et seisad suure puu all ja vaatad üles oksavõrgustikku, mõtles Fredrik. Nad jäid koridori kõige kaugema ukse ette seisma ja Fredriku klient vaatas talle otsa, siis sirutas ta käe autojuhi poole. Sõnagi lausumata võttis too taskust musta metalleseme ja andis selle Fredriku kliendi kätte. See oli püstol. Külm päevavalguslambi helk peegeldus mustal metallil. „Issand, milles asi siis tegelikult on,” ütles Fredrik, kuid kumbki meestest ei vastanud. Autojuht tuhnis jälle taskus ja võttis välja samasuguse püstoli. Ta ulatas selle Fredrikule, kes vaatamata esimesele impulsile relva mitte vastu võtta tundis, kuidas käsi reflektoorselt surub end ümber külma metalli. Lasknud ei olnud Fredrik ajast, kui oli sõjaväes. Ta ei olnud isegi kindel, kas talle meenub, kuidas seda tehakse. Kusagil kaugemal oli kuulda nõrka tümpsu ja muusikajoru. „Hea küll, poisid, seletage nüüd mulle, milles asi on. Miks teil relvad on? Mida te kardate?” Autojuht, kes oli pikk ja tugev nagu kulturist, ignoreeris küsimust. Ta kergitas hoopis oma dressipükse, mis olid ta karvastele reitele vajunud ja lõi peoga mitu korda vastu ust. Muusika ruumis jäi vait ja Fredrik kuulis lähenevaid samme. Ta klient pöördus tema poole ja äkki ei paistnudki mees enam nii lühike. Jäi peaaegu mulje, et ta on teel siia lagunenud kontorihotelli kasvanud. Isegi ta hoiak oli nüüd hoopis midagi muud, mis muutis kogu ta välimust: kadunud oli korrektne ärimees, kes oli ta vastas istunud ja peaaegu terve tunni lepingutele alla kirjutas. Fredriku klient fikseeris ta oma pilguga. „Mida meie kardame? Mitte kuraditki.” 15


Ukse avas umbes kahekümnene mees, jalas teksad ja seljas plekiline pusa, mille rinnal oli kiri „Princeton”. Ta võpatas ja suits suunurgas kukkus põrandale – oli ilmne, et ta ootas külla kedagi teist. Ta püüdis ust kinni tõmmata, kuid autojuht oli juba oma Makarovi ukse vahele pistnud. „Tatjana, lase jalga,” möirgas pusas mees toa poole, kuna autojuht rebis ukse lahti. Fredrikut tabas terav ebatõelisuse tunne. Taoline asi ei saa olla päris – inimene jääb auto alla või saab kõrtsis peksa. Lennukid kukuvad alla, aga see siin on hoopis midagi muud. Siin on ta osaline kriminaalses arveteõiendamises. Ta ei teadnud, kus ta asub või miks nad siia sõitsid. Ta ei saanud aru, miks ta klient oli ta siia kaasa võtnud. Tuba oli kitsas ja seal oli kaks kirjutuslauda, paar arvutit ja äraistutud nahktugitool. Põrandal olid lohakalt virnastatud kirjade ja kaustade kuhjad. Seinad olid lagedad ja porihallid, kuid heledad neljakandilised laigud märgistasid kohti, kus kunagi olid rippunud pildid. Laes kõlkus aeglaselt edasi-tagasi paljas pirn. Naine, kes oligi vist Tatjana, seisis kirjutuslaual ja püüdis avada kinninaelutatud akent. Kui ta hoogu võttes end tahapoole kallutas, lõi ta vastu lampi, mis nüüd vastasseina poole pendeldas. Autojuht viskus lauale ja haaras naise jalgadest. Naine karjus ninali kukkudes kileda häälega. Kuigi ta püüdis käsi ette panna, lõi ta suu vastu lauda ära, kui autojuht ta põrandale rebis. Naine tegi pooltiiru ja jäi selili lamama. Väike verenire voolas lõhkisest huulest ta lõuga mööda alla ja sealt edasi kivipestud teksajakile. „Lase lahti, kuradi homo,” röökis naine ja lõi autojuhile oma ohtlikult teravate kontsadega näkku. „Lõuad, libu.” Lihtsa haardega surus autojuht naise kõhuli ja väänas ta käed risti selja taha. Naine karjus edasi, kuid nüüd ei olnud võimalik sõnu eristada. Ta suust tuli vaid pudrutav möire. Fredrik tundis, et põrand kiigub. Tal õnnestus pilk sekundiks autojuhilt ja naiselt ära pöörata ning ta keeras end ümber, et saada selgitust sellele, mis siin toimub. 16


Tema selja taga seisis ta klient, relv suunatud pusasse riietatud mehele. „Istu,” lausus ta rahulikult ja osutas tugitoolile. Mees pusas taganes aeglaselt ja vajus nahktooli. Ta jalg läks kogemata vastu makki, mis seisis põrandal, ja muusika läks käima. „Ja pane see sitt kinni,” karjus Fredriku klient, et ta hääl muusikast üle kostaks. Mees sirutas end ette, kuid ei puudutanud stereot, võibolla oli ta paanikas ega leidnud õiget nuppu. Lõpuks tõmbas ta juhtme seinast välja. Tekkis vaikus. Lamp laes muudkui pendeldas, mistõttu varjud liikusid rahutult läbi ruumi edasi-tagasi. Fredriku tunne, et ta ei seisa kindlal pinnal, aina tugevnes. Talle tuli mõte – kui palju oli ta mõtelnud, et kunagi peab ta maksma selle eest, et aitab kahtlasi ärimehi loominguliste ettevõtte- ja maksukontode avamisega. Kas see päev ongi nüüd käes? Ta klient hakkas väikeses toas edasi-tagasi kõndima. Ta paistis kummaliselt sobimatu oma tumehallis rätsepaülikonnas ja märjalt kammitud juustega. Ja veel relv käes. „Raisk. Te elate nagu rotid. Kas te arvasite, et saate mind haneks tõmmata? Ma nägin kõike, ma tean täpselt, kui palju bensiini te olete meie bensukatest varastanud ja kellele te selle müüsite. Ma tean, kui kaua te sellega olete tegelenud, kuhu te kusete ja kellega te magate.” Ta tegi pausi ja osutas mustale karbile, mis oli monteeritud toa paremasse nurka, otse lae alla. Fredrik kissitas ja vaatas üles, ta pilk kohtus kaamera ükskõikse musta silmaga. „Kas te tõesti arvasite, et saate meid tüssata? Mind?” jätkas klient. „Kõik on filmil.” Kusagilt oli kuulda ukse paukumist. Koridoris lähenesid sammud. „Pidage nüüd lõuad,” sisistas autojuht ja surus naise vastu betoonpõrandat. Naine vingatas. Vereloik ta pea ümber kasvas aeglaselt suuremaks. Kõigi pilgud suunati uksele. Võtmed ragisesid, keegi vilistas ja lõpuks avanes uks paokile. Teisel pool seisis umbes viieteistaastane noormees. Ta juuksed olid blondeeritud ja ta ülahuulel aimusid 17


tumedad vuntsid. Seljas oli tal satäänjakk ja käes hoidis ta valget plastkotti. Paistis, et seal olid pudelid. Nii noor, mõtles Fredrik. Kas ta tõesti töötab siin? Enne kui ta jõudis aru saada, mis toimub, suunas ta klient relva noormehe poole. „Istu. Sinna.” Blondeeritud noormehel kukkus kott betoonpõrandale ja ruumi täitis puruneva klaasi klirin. Fredrik tundis ilmselget alkoholilõhna sõõrmetesse tõusvat. „Istu,” ütles Fredriku klient, hääl endiselt karm. Vastu vaidlemata läks blondeeritud noormees tugitooli juurde ning istus oma sõbra kõrvale põrandale. Ta vaatas küsiva pilguga Fredrikule otsa. „Tubli poiss,” pomises klient ja sirutas kaela nii, et kuuldus naksumist. Ta astus Fredriku juurde, noogutas tollele rahulikult ja jätkas: „See väike homo siin tugitoolis on meilt sisse vehkinud vähemalt miljon dollarit. Lase ta maha.” „Mida?” „Kas sa kuuled halvasti? Lase ta maha.” „Aga ma ei saa ... Ma olen advokaat.” Fredrik kuulis, kui hädine ta protest on. Temas kasvas meeleheide. See kõik on kindlasti mingi eksitus. Tema töö oli koostada lepinguid, istuda koosolekutel ja uurida seadusi. Nii kaua, kui ta mäletas, ei olnud ta mitte kunagi elus kellelegi füüsiliselt viga teinud. Lühidalt öeldes, tema elu oli seisnenud selles, et õppida ja raha teenida. Vahepeal oli ta endale lubanud ka korralikult pidutseda, kuid vägivald oli midagi, millega ta polnud mitte kunagi kokku puutunud. „Väga lihtne,” ütles ta klient. „Sa lased ta maha. Siin.” Ta astus tugitooli juurde ja surus püstolitoru vastu mehe kõri, vastu toda pehmet kaitsetut väikest lohku kõrisõlme all. Mees tugitoolis vaatas talle pärani silmi otsa. Ta jalge vahel teksadel kasvas tume plekk üha suuremaks. Kui vana ta on? Vaevalt kakskümmend, oletas Fredrik. Tema ei suudaks mitte kunagi kedagi tappa – veel vähem surmahirmus kahekümneaastast, kellel elu on alles ees. 18


Ta raputas pead ja konstateeris tõsimeeli: „Ma ei suuda.” Ta vaatas oma kliendile otsa, too ohkas sügavalt, taganes paar sammu tugitooli juurest ja astus autojuhi ja naise juurde. „Lase see mees maha või muidu tapan ma su litsi.” Naise kõrist põrandal kostus kurisev heli. Ta sai ühe käe lahti, püüdis asjatult küüned betooni sisse lüüa. Autojuht haaras välgukiirusel naise käest ja vajutas oma põlve ta abaluude vahele. Fredrik kuulis raksumist, kui mingi luu naise kehas murdus. „Ma ei suuda,” kordas ta ja vaatas relva nagu mõistmata, mis see tegelikult on. Klient kummardus, tõukas autojuhi eemale ja vajutas püstoli vastu naise kaela. „No nii. Ise tead.” Vaikust läbistas lask. Naise keha võpatas ja kaelast hakkas betoonpõrandale voolama verd. See segunes kotist väljavoolanud alkoholiloiguga ja muutus naise jalgade juures roosakaks loiguks. „Lase ta maha,” kordas nüüd klient. Kuid Fredrik ei suutnud end liigutada. Ta pilk oli kinni kõhna naise kehal, verel, mida pulseeris august kuklal. Hetkeks oli ta kindel, et see kõik on unenägu. Et tema ja ta sõber olid käinud söömas nagu alati, joonud vodkat, liiga palju vodkat ja praegu viibib ta keset oma alkoholiuimast õudusunenägu. Autojuht ohkas ja tõmbas uuesti oma dressipükse ülespoole. „Lase ta maha, muidu tapan ma teise mehe ka ära,” kordas Fredriku klient. Blond teismeline nuuksus kuuldavalt. „Kullake, kallis,” pomises mees tugitoolis, pea nuuksete rütmis jõnksumas. Fredrik ei olnud kindel, kuidas see toimus, kuid äkki seisis ta tugitooli ees. Ta sihtis mehe kõri, nagu ta klient oli käskinud. Ta seisis mehe lähedal, nii lähedal, et ta nägi mehe kaelal paberõhukese naha all pulssi, tundis uriinihaisu. Fredrik tundis, et mees kardab, nägi ta verd täis valgunud silmades surmaängi. „See ei toimu päriselt. See on ainult unenägu.” 19


Siis sulges Fredrik silmad ja vajutas. Tagasilöök pani ta õlas midagi rebenema, valu levis käsivarde ja rinnakorvi. Kui ta silmad avas, nägi ta, et mees oli kokku vajunud nagu kaltsunukk, pea rinnale vajunud. Veri voolas mööda pusa alla tugitooli. Fredrik seisis täiesti paigal, vaatas arusaamatuses relva oma käes ja siis üles ning nägi valvekaamera tumedat tühja silma. Ta klient läks aeglaselt läbi toa, hoolikalt vältides astumast vereja vodkaloiku, mis aina kasvas. Ta peatus blondi noormehe ees, kes ikka veel valjusti nuuksus. „Kullake, kallis. Ma luban. Ma ei räägi. Kullake ...” „Võti.” Noormees tuhnis taskutes, sai võtmekimbu kätte ja ulatas selle värisevi käsi kliendile. „Aitäh. Kena sinust.” Klient võttis võtme, sihtis püstoliga blondi pea poole ja vajutas. Toas tekkis vaikus. Kuulda oli vaid vihma trummeldamist vastu akent katvat vineeri. Fredrik ärkas justkui ellu. „Miks sa tema maha lasksid, sa ütlesid ju ...” Ta klient astus tema juurde, seisis endast peajagu pikemale Fredrikule nii lähedale, et Fredrik tundis lõua vastas mehe hingeõhku. Aeglaselt asetas ta käe Fredriku õlale. „Nüüd sa tead, mis juhtub nendega, kes meid petavad.”

20


KÜMME AASTAT HILJEM. MOSKVA 2003


SPIRIDONOVSKI PÕIKTÄNAV, MOSKVA, 6. MAI Täpselt enne seda, kui kaitseraud vastu pehmet keha põrkas, ärkas Tom. Ja nagu ikka, täitus ta võrdses mahus jõuetuse ja hirmuga, kui mõistis, et unenägu polegi unenägu, vaid et seda, mis tegelikult juhtus, ei saa olematuks muuta. Ta lõi jalgadega higist märja lina pealt ja peitis pea patja, mis haises kergelt hallituse järele. See unenägu tuleb praegu harvemini kui varem, kuid tunnete teravus, mille see esile kutsub, on sama. Ja temas kasvas süü- ning häbitunne, mis olid temasse juurdunud ja saanud ta alaliseks saatjaks. Süda rinnus tagus, nagu tahtnuks talle meenutada, kui elav ta oli olnud, kui tugev ja terve ja kui kahjustamata oli ta õnnetusest pääsenud. Veel üks süü kanda: ta tervis, ta elu, ta edu. Kui ebaõiglane. Elu on ebaõiglane. Ta tõrjus need mõtted minema, püüdis neid kujutleda kuivade lehtedena, mis heljusid tuules ja kadusid. Ammu aega tagasi, kaugel. Kümme aastat, tuhat kilomeetrit. Siin on tal turvaline. Pinge rinnas andis järele, ta sundis ennast mõtlema läbi tänase ajaplaani: koosolekud, kirjutada ettekanded, lõunasöök, mille aeg tuleb ära muuta. Ta pööras aeglaselt külili, vaatas äratuskella öökapil, 06.30, igal juhul aeg ärgata. Nagu oleks tal omaenda uneprobleemidest veel vähe, kuulis ta läbi kuuekümnendate aastate määrdunudvalgest tellisest seina naaberperekonda tülitsemas. Selles korteris oli ta elanud juba ajast, mil ta Moskvasse tuli. 23


Ta tõusis ja läks topeltklaasidega akna juurde, mille oli lasknud ette panna pärast üht väga krõbedat talve. Väljas paistis olevat külm, kuigi oli mai, kuid see on ka kõige riukalisem kuu Moskvas. Tuli ette, et Moskva jões sai ujuda, aga möödunud aastal sellel ajal sadas lund – nagu ka aastal 1999, kui Jeltsin pani oma peaministrile sule sappa ja määras asemele mehe, kes praegu on president. Sellest on möödas juba neli aastat ja kümme aastat on möödas ajast, mil ta Rootsist Venemaale elama asus. Juhuse tõttu sattus ta elama Spiridonovski põiktänavale, mis asub Sadovaja ringil, veerand tunni kaugusel Kremlist. Need, kes selles majas elavad, olid saanud elu suurima loteriivõidu, omandades korterid Vene riigi tohutu erastamise käigus. Tom haigutas. Uni hakkas ära minema ja ühtlasi hakkas tal külm. Instinktiivselt tõmbas ta peoga üle higist märja rinna ja sirutas käe hommikumantli järele. Mõtted läksid tööasjade juurde. Ta mõtles peatselt asetleidvale arenguvestlusele ülemuse juures. Nagu alati on ta sunnitud ilmutama entusiasmi ja aktiivset huvi, mida temas tegelikult ei ole. Kuid hoiak on oluline. On vähe, kui esitad koosolekutel aeg-ajalt tõhusaid analüüse ja torkad sisse paar nutikat kommentaari. Firmas tema ümber tekkis uusi talente nagu vene šampinjone ja kui ta tahab konkurentsis vastu pidada, peab ta mõjuma vähemalt sama innukana kui nemad. Tüli kõrvalkorteris oli sumbunud vaikseks sõneluseks. Ta tundis naabreid. See oli tubli perekond ja teda oli sinna kutsutud nii teed jooma kui vodkale ja suupistetele. Nende kombeid ta tundis. Praegu kallab vanaema õli tulle sellega, et katab hommikusöögilaua. Teised pereliikmed tunglevad samovari juures, et endale teed kallata. Ta ei saa üldse aru kollektiivsest pereelust, mis venelastele nii hästi sobib. Kõige omapärasem, millega ta seni on kokku puutunud, oli lesknaine, kes oli oma surnud mehe endise naise oma perre elama võtnud. Kas see on vene masohhism, millel on midagi ühist saunas vihtlemisega, äärmuslik eneseohverdamine või siis siiras inimlikkus, mida läänes enam olemas ei ole? 24

Profile for Tammerraamat

DIRIGENT PETERBURIST  

Camilla Grebe Paul Leander-Engström DIRIGENT PETERBURIST 352 lk 143x215 mm pehme käide ISBN 978-9949-616-77-0 Moskva aastal 2003. Haiseb oda...

DIRIGENT PETERBURIST  

Camilla Grebe Paul Leander-Engström DIRIGENT PETERBURIST 352 lk 143x215 mm pehme käide ISBN 978-9949-616-77-0 Moskva aastal 2003. Haiseb oda...

Advertisement