Alexander Lott
193
Läänemerre heidetud keemiarelvad Nord Streami projekti taustal Läänemerre heidetud tavarelvastuse kõrval ladustati mahakantud laevades merepõhja suurtes kogustes Saksamaa poolt Teises maailmasõjas kasutamata jäänud keemiarelvi (Granbom, 1994; Stock, 1996; Surikov, 1999; Karm, 2008). Hinnanguliselt 230 000 tonni (sisaldab nii keemilise ühendi kui ka keemiarelva kesta kaalu) Läänemerre ja Kattegati heidetud keemiarelvade kaks ladustuspaika asuvad Nord Streami gaasijuhtme vahetus läheduses (Granbom, 1994; Krohn, 1994; Stock & Lohs 1997). Need Bornholmist idas ja Gotlandist kagus asuvad ladustamispaigad sisaldavad umbes 55 000 tonni keemiarelvastust (ibid.). Küsitavusi tekitab 1992. a avalikustatud Nõukogude Liidu dokument, mille kohaselt heideti 356 872 tonni Nõukogude Liidu keemiarelvastust Läänemerre perioodil 1946-1976 (Granbom, 1994). Riikidel on seejuures Keemiarelvade Keelustamise Konventsiooni art. 3 lg. 2 ja art. 4 lg. 17 alusel kohustus hävitada ainult pärast 1984. a merre heidetud keemiarelvad (Krutzsch, Trapp, 1994). See dokument osutas ladustamispaikadele Soome lahes Nord Streami gaasitrassi lähistel (Granbom, 1994). Venemaa seda infot siiski kinnitanud ei ole (ibid.). Lisaks kahtlustatakse Venemaad 1990. aastate alguses Nõukogude tuumajäätmete ja keemiarelvade ladustamises Liepaja mereväebaasist Lätis Rootsi majandusvetesse Gotlandi piirkonnas (AFP, 2010; The Local, 2010). Piiriüleses keskkonnamõjude hindamise aruandes need Nõukogude ja Vene mereväe poolt väidetavalt Läänemerre visatud keemiarelvad ei kajastu. Keemiarelvade konteinerite korrodeerumisel (Fitzmaurice, 2010) lekib merekeskkonda arvukalt keemilisi ühendeid. Enamik keemilisi agente muutuvad väliskeskkonnaga kokkupuutel kahjutuks, kuid mõned jäävad siiski aktiivseks (Krutzsch & Trapp, 1994; Stock, 1996; Surikov, 1999). Viimastest on nii ökosüsteemile kui ka inimesele kõige ohtlikum sinepigaas (Granbom, 1994). Sinepigaasi leke merekeskkonda tipneb seejuures umbes 125 aastat pärast Läänemerre heitmist ehk ligikaudu 60 aasta pärast (ibid.). Korrodeerumise täpset kiirust ei ole küll võimalik hinnata, kuid kalurite kätte sattunud keemiarelvade kestad on valdavalt olnud täielikult korrodeerunud. Arvatakse, et konteinerite korrodeerumist mõjutab enim voolukiirus (ibid.); mõõtmistulemused vähemalt Soome lahes on aga viidanud suurele hoovuskiirusele (Elken et al., 2011). Bornholmi ja Gotlandi saare lähedastest Saksamaa keemiarelvade ladustuspaikadest satub merekeskkonda igal aastal vastavalt umbes 256 ja 24 tonni keemilisi ühendeid (ibid.). Nende pikaajalistest mõjudest on vähe teada (Krohn, 1994; Granbom, 1994). Arvatakse, et suurtes kogustes keemiliste ühendite lekkimine Läänemerre on ebatõenäoline (Fitzmaurice, 2010), kui lagunemisohtlikke konteinereid