BIOPLASTIST KILEKOTTIDE LAGUNEMINE ERINEVA KESKKONNAREŽIIMIGA VERMIKOMPOSTRITES Jane Peda
SEOS SÄÄSTVA ARENGUGA Jätkuvalt on üheks prioriteediks säästev areng. Jätkusuutliku arengu mõiste kätkeb endas sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajalist sidusat ja kooskõlalist arendamist, mille eesmärgiks on luua inimestele kõrge elukvaliteet, samuti tagada turvaline ja puhas elukeskkond nii praegu kui ka tulevikus. Tarbimise kasvamine tekitab igal aastal üha rohkem jäätmeid, mis on inimkonnale suureks probleemiks. Seetõttu on oluline, et jäätmed saaksid käideldud ja tagatud oleks ka tervislik elukeskkond (Senapati & Julka, 1993). Praegu on orgaaniliste jäätmete käitlemiseks kasutusel erinevad füüsikalised, keemilised ja mikrobioloogilised meetodid, mis nõuavad aega, samuti kaasnevad nendega kõrged kulud. On väga oluline leida kuluefektiivne alternatiivne meetod, mis oleks lühiajaline ja võimaldaks üsna kiiresti jäätmeid käidelda. (Harris et al., 1990; Logsdson, 1994) Vermikompostimine võiks olla just üks sellistest meetoditest. Kilekotid on tarvitusel peaaegu kogu maailmas, kuid nende kasutamine toob endaga kaasa probleeme (oht looduskeskkonnale). Ka Eestis on aktuaalne küsimus, kas tavalisi naftapõhiselt polüetüleenist valmistatud kilekotte tasub kasutada või tuleks otsida harjumuspärasele alternatiive. Üheks alternatiiviks on biolagunevad kilekotid, mis peaksid olema keskkonnasõbralikumad ning soodsates tingimustes täielikult lagunema. Toorainena on käibel toiduained: mais, nisu, kartulid, mille kasutamisega luuakse uut põletavamat probleemi, nälga. Tärklise baasil toodetud kilekotid on küll keskkonnasõbralikumad, sest teatud osa neist komposteerub, kuid ülejäänul on samad pahed mis polüetüleenist kilekottidel.