Page 1


2 TOIMETUSE VEERG

AJAKIRI, MILLES POLE HOROSKOOPI Tekst: Kertu Treubladt, Maiki Voore

Lisades teadusele subjektiivse tõlgenduse, iseloomustab see mõnd niisugust nähtust nagu astroloogia. Meie püüdsime lisada teadusele objektiivseid tõlgendusi ja pakkuda lugejale seeläbi mitmekülgset ajaviidet. Ajakiri tutvustab üliõpilastele teadust ja teadlastele üliõpilasi, arutleb arengute üle nii ülikoolis kui ka ühiskonnas laiemalt. Kohvipaksu kulus küll, ent mitte ennustamiseks, vaid selleks, et erksal pilgul luua infoväli, mis ühendaks tervet ülikooli. Lugeja võtab alati rolli, tal on õigus jääda nii tunnistajaks kui ka kohtunikuks. Uue paberil infokandja ilmumine pole praeguseks enam tavaline. Ent ajakirja lugejad on teiste seas ka tudengid, kes veel teavad, mis tunne on ärevas ootuses avada mitte-elektroonilist kirjakasti, lootes eest leida ümbrikut, millel

IMPRESSUM Tallinna Ülikooli ajakiri Ilmub kolm korda aastas. Tiraaž: 3000

pidulikult mark. Harjumus paberit käes hoida on veel alles. Ülikooli trükis osutab ülikooli kultuurile ning olgu sõber taskus kui nutikas tahes, ei lõhna ta kunagi nii nagu värske trükivärv. Ühendav roll on olnud ajakirjal juba selle loomisloost saati. Ajakirja, mis hakkab ilmuma kolm korda aastas, annavad välja ülikooli töötajad ja üliõpilased üheskoos. Abiks on kolleegium ja Kommunikatsiooni Instituut, koostööd tehakse ka naaberülikooli Eesti Kunstiakadeemiaga, mille tudengid panustavad ajakirja kujunduslikku poolde. Loodame, et kevadine külv on edukas ning ajakirjast kujuneb Tallinna Ülikooli jaoks oma aja kiri, mis hoiab endas ülikooli lugu ja ühendab koostööks veel paljusid teisi.

KONTAKT Tallinna Ülikool Narva mnt 25,10120 Tallinn telefon 640 9142, e-post ajakiri@tlu.ee

Vastutav väljaandja: Eve Eisenschmidt Tegevtoimetajad: Maiki Voore, Kertu Treubladt Kaastöö: Gertrud Kasemaa, Jaanus Terasmaa, Katrin Reimann, Maia Eskla, Marion Pajumets, Rebekka Lotman, Rein Raud, Triinu Püvi Kujundaja: Allan Appelberg Kaanefotod: Allan Appelberg ja Gert Gutmann Illustratsioonid: Krõõt Kukkur Kolleegium: Argo Ralja, Katrin Niglas, Katrin Reimann, Mihkel Kangur, Priit Reiska, Tiina Hiob Trükk: Trükiagentuur Grupp Kõik Tallinna Ülikooli ajakirjas ilmunud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigustega kaitstud teosed. Toimetus lubab neid kasutada vaid viitega autorile ja Tallinna Ülikooli ajakirjale. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.


SISUKORD 3

4 Üks suund, kaks vaadet Katrin Reimann 8 Ülikoolilinnakusse kerkis kaks uut hoonet Maiki Voore 11 Anna Põldvee: küpsedes inimesena, küpsed ka muusikuna Kertu Treubladt 12 Tagasiside kursustele: numbrid või muutuste algus? Maia Eskla 14 Tudengid teevad oma kohviku Triinu Püvi 16 Kangur ja Allaste: keskkonnal ei ole probleeme, inimestel on Gertrud Kasemaa 21 Haridustase mõjutab usaldust Gertrud Kasemaa 22 Vähemalt 101 looduslikku hingepidet Maiki Voore 24 Doktoriväitekiri töö ülimuslikkusest Marion Pajumets 26 Piltniku-elu nõuab analüüsi ja kannatlikkust Jaanus Terasmaa 28 Haridussüsteemil pole produkti Rein Raud 30 Uut ülikooli kirjastusest Rebekka Lotman


4 AKTUAALNE

Tekst: Katrin Reimann

Fotod: Gert Gutmann

Aasta tagasi, 15. mail 2011 tegi ülikool kannapöörde: humanitaarteadlase Rein Raua asemel asus rektoriametisse keemiaprofessor Tiit Land. Samal ajal valisid üliõpilased teist korda oma esindust juhtima ajaloolase Argo Ralja. Kas möödunud aasta jooksul astusid need mehed (loe: ülikooli juhtkond ja tudengid) ikka ühte jalga? Millised on teie arvates olulisemad märksõnad, mis möödunud aastat iseloomustavad? Tiit Land: Esimesena tooksin esile kvaliteedi, aga see on abstraktne mõiste. Teiseks tooksin välja konsolideerumise ja instituutide koostöö. Kolmandaks võiks olla uute majade valmimine. Meie uus keskkond on tänapäevasem. Kui me läheme betooniinfrast kaugemale, siis Astra maja on n-ö teadusinfra ja Nova on n-ö õppetööinfra. Üksuste jaoks, kes neis hoonetes asuma hakkavad, tähendab see ennekõike uuenenud töötingimusi. Näiteks instituutides, kus tehakse laboratoorseid töid, on uued tingimused võrreldes praegusega nagu öö ja päev. Nova maja pole aga mitte ainult Tallinna Ülikooli ja Balti Filmi- ja Meediakooli maja,

vaid on hoone kogu Tallinna ja miks ka mitte kogu Eesti loomemajanduse jaoks. Töötingimused ja keskkond võivad meid toetada või hoopis hakata mingil hetkel piirama. Argo Ralja: Eelmistest aastatest on jäänud meelde rektori vahetuse protsess, valimised ja mingil määral ka ülikooli uue meeskonna paikapanek. Üliõpilaste seisukohalt on kõige olulisem kõrgharidusreform ja sellega seonduv. Kui aasta tagasi oli see meie jaoks mitte just käegakatsutav tulevik, siis praegu on asjad üsna selged ning saanud konkreetsed piirid ja raamid, mis üliõpilasi ülemäära ei rõõmusta. Ma arvan, et ülikoolisisesed muutused on eelkõige positiivset laadi. Sada kriitikavaba

Rektor: kõrgharidusreform mõjutab ka ülikoolil oma niši leidmise protsessi.


AKTUAALNE 5

päeva on möödas ja mulle tundub, et uus rektor ja juhtkond on härjal sarvist haaranud. Ma ei saa muidugi üldistada, aga mulle tundub, et ülikool läheb sellega kaasa. Minu jaoks on võtmeküsimuseks see, kuidas kesktaseme juhid ja instituutide juhid muudatustega kaasa tulevad. Kui sealt järgi ei tulda, siis on väga keeruline edasi minna. Üliõpilaste esindajana oskan öelda, et üliõpilased on arengukava loomisel olnud ninapidi juures. Loomulikult ei ole ma sinisilmne ega arva, et kõik on vaimustuses. Usun, et ka rektoraat, kes on silma paistnud eelkõige oma ratsionaalsusega, pole sinisilmne arvamaks, et ülikooli liikmed on muudatuste üle ülemäära õnnelikud ja tulevad kõigega kaasa. Oleme kõik teatavas mõttes mugavad ja mugavustsoonist välja tulek võtab aega. Kuidas kirjeldate Tallinna Ülikooli praegust positsiooni Eesti hariduses ja milline võiks olla ülikooli nägu? Tiit Land: Oleme sotsiaal-humanitaarkallakuga ülikool, meil on selgelt oma nišid ja unikaalsed alad. Näiteks BFM või aasia keeled ja kultuurid. Ülikoolil tervikuna ei ole veel selget identiteeti. Tunnetame, et oleme avatud ja meil on akadeemiline vabadus. Meil on tekkimas ka uued alad, millel on potentsiaali, näiteks ajakirjandus.

Oma niši saavutamine ei ole mingi eesmärk, see on protsess. Siin on palju faktoreid, mis meid mõjutavad, näiteks kõrgharidusreform. Me ei tea, kas ülikoolil lastakse areneda vastavalt meie arengukava strateegilistele eesmärkidele või hakatakse meid administratiivselt piirama. Tegevuste planeerimisel eeldame, et avalik-õiguslik ülikool on autonoomne ja meid ei hakata administratiivsete hoobadega mõjutama, näiteks kas või raha eraldamisega. Seda on väga lihtne teha. Kui loodame ministeeriumi asjalikkusele ja võrdsele kohtlemisele, siis oleme lähemal oma niši leidmisele, oleme selle protsessi teises pooles. Argo Ralja: Tallinna Ülikool võiks olla pehmete väärtuste ja akadeemiliste vabaduste kants. Mina arvan, et kõik saab alguse ülikooli seest. Kui me oleme enda jaoks selgeks teinud, kes me oleme, siis saame hakata seda väljapoole kommunikeerima. Meie ülikooli nägu on juba mitmeid aastaid otsitud. Loomulikult, ülikool peab oma näo leidma, selle vastu ei vaidle keegi, aga küsimus on selles, et niisugust akadeemilist organisatsiooni, kus kõik on oma ala staarid, on väga keeruline ühtlustada. Laiemalt vaadates mulle selline väikese ülikooli paindlik, akadeemilist vabadust rõhutav nägu meeldib.

Tudengiesindaja: ülikoolil peaks püsima senine akadeemilist vabadust rõhutav nägu.


6 AKTUAALNE

Tallinna Ülikoolis on 19 instituuti ja viis kolledžit. Kuidas iseloomustada koostööd nendega? Tiit Land: Rektoraadi ülesanne on eelkõige töötajaid motiveerida, nendele võimalusi luua. Ka instituutide direktoritega peetavad arenguvestlused on üks vahend kommunikeerimiseks ja arengusuundade dünaamika läbivaatamiseks. Regulaarne suhtlemine instituutide juhtidega ja rahulolu-uuring on ka väga oluline tagasiside. Instituudid on kõik erinevad ning koostöös on veel palju arenguruumi ja võimalusi. Rektoraadi ülesanne on tagada keskkond, et inimesed saaksid oma tööd teha paremal ja vabamal viisil. On instituute, töögruppe ja alasid, kus on väga hea koostöö. Näen aga, et koostööd pärsib eelkõige õpperahade jaotamine instituutide vahel. Erinevused eelarvetes kindlasti jäävad, aga probleem on selles, kuidas need eelarved kujunema hakkavad. Siin on vaja leida tasakaal. Üliõpilastele on sõnum, et nad tunneksid ennast selgelt ülikooli liikmetena ja et nad ise lööksid kaasa. Oluline on see, kas instituutide üliõpilasnõukogud tunnetavad, et neil on instituutide juhtkonna toetus. Seda olulist teemat arutame kindlasti ka instituutide direktoritega, sest nendest saab see toetus ju alguse.

Ralja pole enda sõnul sinisilmne: ülikoolis viimasel ajal toimunud muudatused ei vaimusta kõiki.

Land: rektoraadi esmane ülesanne on tagada ülikooliliikmetele võimalikult hea töökeskkond.

Argo Ralja: Näen, et instituutide tasemel ei mõisteta mitte ülemäära sageli üliõpilasesindajate rolli. Üliõpilaste esindajatel on tippjuhtkonnaga ühine arusaamine, mis on üliõpilaste roll ja mis on üliõpilaste esindajate roll. Instituudi tasemel seda ei näe. See saab alguse väga lihtsatest, väga elementaarsetest asjadest. Näiteks kui üliõpilaskonna ja rektoraadi suhted on mõistlikkuse printsiibil üles ehitatud, siis üliõpilasnõukogude versus instituutide juhtkonna tasandil tahaksin näha arusaamist, milleks on üliõpilaste esindajaid sellel tasandil vaja. Millised on üliõpilasnõukogude eelarved ja kuidas võiksid üliõpilaste esindajad olla kasulikud instituudi jaoks? Olen selle aasta jooksul vaielnud näiteks üliõpilasnõukogude eelarvete pärast. Olen selgitanud ja olen püüdnud mõista ka instituutide seisukohti. Mina näen, et ideaalis peaks initsiatiiv tulema instituutide poolt. Instituudid peavad mõistma seda, et esindustest saab kõige värskema ja objektiivsema informatsiooni üliõpilaselus toimuvast. Kui üliõpilaste esindajatega on väga head suhted, saab hoopis teistsugust informatsiooni, kuidas instituuti arendada. Räägime, et õpe ja teadus on meil kaks olulist asja, ja instituudid peavad võib-olla teadust tähtsamaks kui õppimist. Kuid kust neid teadlasi võtta kui mitte üliõpilaste seast? Kuidas kasvatada uut generatsiooni? Üliõpilased on eelkõige need, kelle jaoks me seda ülikooli teeme.


8 UUT ÜLIKOOLIS

ÜLIKOOLILINNAKUSSE KERKIS KAKS UUT HOONET Tekst: Maiki Voore

Illustratsioonid: Krõõt Kukkur

Tallinna Ülikooli kampuses on peaaegu kaks aastat käinud hoogne ehitustöö, et juba selle aasta sügiseks saaksid valmis kaks uut hoonet: sisehoovi kerkinud Novasse kolib seni linna teises servas üüripinnal tegutsenud Balti Filmi- ja Meediakool, Narva maanteele ehitatud Astras leiavad endale aga uue kodu mitme instituudi teadlased. NOVA Ülikooli sisehoovis asetsev Balti Filmi- ja Meediakooli uus kodu kannab nime Nova, mis tähistab uut ja arenevat loomekeskkonda. Hoone on viiekorruseline ning seal leidub väga erinevaid ruume: 108-kohaline filmisaal, suur filmipaviljon ja telestuudio, helistuudio, auditooriumid, seminari- ja grupitööruumid ning hulgaliselt tööruume (filmitehnika hoiuruumid, grimmi- ja kostüümitoad jms). Tänapäevane keskkond pakub filmikoolile võimaluse hoones kohapeal telesaateid ette valmistada ja filme üles võtta. Novas viibijad saavad kasutada arvutiklassi ning filmilaenutus- ja raamatutuba. Hoone alla on ehitatud 30-kohaline parkla, esimesel korrusel hakkab tegutsema kohvik. Viiendalt korruselt leiab puhkeala ning lugemissaali, puhkehetki saab hea ilma korral veeta ka hooneesisel alal, kus hakkab suviti tegutsema välikohvik ja mida saab kasutada näiteks välikino või kontserdipaigana. Majaesine ala muudetakse kahe-tasandiliseks: maa-alusel korrusel asub autoparkla, mille kohale ehitatakse osaliselt tõstetud jalakäijate tasand. Sisehoovist kujuneb seeläbi ülikoolilinnaku süda, mis muutub avatud linnaruumi osaks, kus saab korraldada nii ülikooli kui ka kogu linna suuremaid üritus.

Nova võimalusi saavad lisaks Balti Filmija Meediakoolile kasutada ka teised loomevaldkondadega tegelevad ülikooli üksused. Hoone arhitektuurilise lahenduse autorid on Ralf Lõoke, Karli Luik ja Maarja Kask Salto arhitektuuribüroost. Nova ehitustöid alustas Skanska EMV 2011. aasta jaanuaris, töö uues hoones algab juba sügisest 2012. Kogu hoone maksumuseks kujuneb prognooside kohaselt 6,9 miljonit eurot, sellest 4,7 miljonit eurot on ülikooli omafinantseering. Ehitamist toetatakse 2,2 miljoni euroga Euroopa Sotsiaalfondi teadusja arendusasutuste ning kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri kaasajastamise meetmest.


UUT ÜLIKOOLIS 9

ASTRA Otse Narva maantee äärde kerkinud klaasist fassaadiga Astra ehk enne teadusmajaks kutsutud hoone tähistab sümboolselt ülikooli teadlaste püüdlemist kõrgemate sihtide poole. Uus hoone toetab Tallinna Ülikooli unikaalsete teadusteemadega tegelevate instituutide arenguvajadusi ning loob teadlastevahelist sünergiat võimaldava keskkonna. Viiekorruselisse Astrasse sisenedes avaneb suur aatrium, mis kannab teadlaste foorumi nime, samalt korruselt leiab ka ülikooli teadusinfokeskuse. Keldrikorrusel hakkab paiknema 400-kohaline konverentsisaal koos lisaruumidega, rattaparkla ning paarikümnekohaline autoparkla. Narva maanteele jõuab tagasi ka Akadeemiline Raamatukogu, mis pakub lugemissaale kolmel korrusel. Päris uued ruumid saavad endale ka üliõpilasesindajad. Üks tähelepanuväärne hooneosa, mis on kõikidele ehituse kulgemisega kursis olevatele inimestele ehk silma jäänud, on läbi nelja ülemise korruse kulgev koonus, millesse mahub kaks avarat ringauditooriumi ja taevalabor. Seda omanäolist elementi on ülikooliliikmete seas hellitavalt ka raketiks kutsutud. Üheks Astra sümboliks on laborid – neid tuleb sinna palju ja väga erinevaid, näiteks Psühholoogia Instituudi psühholoogialaborid, informaatikute arvutilaborid (sh Macilabor), keemikute spektromeetria, kromatograafia, rakubioloogia ja biokeemia labor. Ökoloogia Instituudil on tulevikus plaanis katsetada mullalaborite tööd ka Astra hoone katusel: seal asetsevates kasvuhoonetes saaksid taimed kasvada loodusliku valguse toel. Hoone kõige alumisele korrusele tulevad aga ökoloogide külmkamber ja kasvukamber. Tänapäevase töökeskkonna loomine soodustab ka instituutidevahelist koostööd: näiteks Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudi ning Ökoloogia Instituudi laboreid asuvad kasutama ka Ajaloo Instituudi arheobioloogia ja muinastehnoloogia osakonna teadlased, kes osalevad ülikooli

tippkeskuse Loodus- ja tehiskeskkonna uuringud töös. Need on vaid mõned näited ülikooli teadlaste uuest innovaatilisest töökeskkonnast. Astras leiavad endale sügisest uue kodu Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut, Informaatika Instituut, Psühholoogia Instituut, Kommunikatsiooni Instituut ja Riigiteaduste Instituut. Uued laboriruumid saab ka põhiliselt Mare hoones tegutsev Ökoloogia Instituut. Hoonesse ehitatakse avar kohvik, mis sobib nii ülikoolirahva lõunaseks toitlustamiseks, konverentsikeskusele toitlustusteenuse pakkumiseks kui ka õhtuseks vaba aja veetmise kohaks. Hoones saab endale ruumid ka ülikooli arhiiv. Astra hoone lõplikul valmimisel saab ülikoolilinnak logistiliselt parema lahenduse, esindusliku sissepääsu ning ülikooli erinevate üksuste ja liikmeskonna paremat suhtlemist soodustava keskkonna. Ignar Fjuki projekteeritud Astra ehitustööd algasid novembris 2010, ehitustöid teeb AS Oma Ehitaja. Sarnaselt Nova hoonele saavutas Astra täiskõrguse 2012. aasta varakevadel, töö teadushoones algab ühes uue õppeaastaga. Ehituse maksumus on 9,4 miljonit eurot, Astra ehitamist toetab Euroopa Sotsiaalfond teadus- ja arendusasutuste ning kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri kaasajastamise meetmest.


10 SAAME TUTTAVAKS


SAAME TUTTAVAKS 11

Tekst: Kertu Treubladt

Foto: Lembit Jürgenson

Ülikoolis õpitu on vahend millegi uue loomiseks. Nii saab ühest majast kohtumispaik tuhandetele autoritele, kelle tegemistest me midagi ei tea. Saame tuttavaks Anna Põldveega. Annal on indie jazz’i viljelev ansambel ning koostöös Tõnu Naissoo Quartetiga ilmus tal 2009. aastal plaat „Kui tahad olla hea”. Anna on taustalauljana esindanud Eestit Eurovisioonil ja kaasa teinud mitmes muusikalis. Varem õppis Anna pop-jazz’i erialal laulmist, nüüd tudeerib noor muusik Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiaid. Miks just kunstiteraapiad? Kunstiteraapiate juurde tõi mind eelkõige soov õppida, Otsa kooli lõpust oli juba parajalt aega möödas. See eriala oli ühtpidi loomulik valik, kuna ühendab endas nii muusikat kui ka psühholoogiat, mis mind samuti väga huvitab. Tekkis ka uudishimu ennast veidi teise külje pealt avastada. Aeg oli küps muutuseks. Usun, et kui küpsen inimesena, küpsen ka muusikuna. Arvan, et muusiku elukutse ei välista terapeudi oma, selle kutse omandamine on üsna pikk protsess ning püüan õpingute käigus endaga rohkem tuttavaks saada. See on põhjalik töö iseendaga, enda sisemaailmaga, usun, et alles siis, kui olen endaga selle töö ja tutvumise läbi teinud, saan terapeudina teisi aidata. Kõige olulisem on minu jaoks sisemine tasakaal. Kui see on paigas, on inimene terve. Oluline on ennast hinnata, armastada ning oma keha kuulata, see puudutab söömist, liikumist ja teisi tegevusi, mida me enda jaoks teeme või siis tegemata jätame. Ma usun, et see, mida inimene mõtleb ja millele keskendub, on tema tervise võti. Kas muusika roll Sinu elus on muutunud? Muusika on mulle väga oluline, kuid on vist üsna loomulik, et praegu olen veidi rohkem aega pühendanud koolile. Leian, et see väike distants on olnud vajalik. Aja jagamine on

muusika minu jaoks ehk veel tähtsamaks ning erilisemaks muutnud. Mõistan, et muusika on miski, mille juurest ei ole mul enam võimalik eemale kõndida. Olen rõõmus, et mul on olnud õnne ja toredaid kokkusattumusi, olen uhke enda üle, et mul on õnnestunud käia oma südame järgi, tehes otsuseid oma sisetundest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Endaks jäämine on suur saavutus, sest võõrad normid, ootused ja raamid püüavad meid tihti lausa vägisi allutada. Lava pole mulle kunagi olnud eraldiseisev eesmärk. Pisikesena oli mul esinemiskartus, nii et jätsin lastemuusikakooli pooleli, kuid elu on mind ikka lavale toonud. Muusikast on saanud mu väljendusvahend, koht, kus saan olla aus, ning see on mulle kõige olulisem. Kõik muu on boonus ja väike põnevus. Mida Eesti noorele muusikule pakub? Mulle tundub, et Eesti muusikas on praegu väga põnev aeg, kõik pulbitseb uutest ideedest ja tegijatest. Aga mulle näib, et publik on siiski igal pool suhteliselt sarnane. Loeb see, mida sa muusikuna pakud. Kui see on ehe ja aus, siis ei jää see märkamata. Maitse küsimus on muidugi teine asi, aga kõigile ei saa ega peagi meeldima. Üks, mida ma olen siiski välismaal tähele pannud, on see, et tagasiside andmisel ei olda nii kitsid kui siin. Katsun seda ka ise alati rakendada, häid sõnu ei tohiks kunagi ütlemata jätta.


12 TUDENGIELU

TAGASISIDE KURSUSTELE: NUMBRID VÕI MUUTUSTE ALGUS? Tekst: Maia Eskla

Ülikooli õppeinfosüsteemis käivitus kevadsemestrist 2012 esimest korda kohustuslik õpetamise ja kursuste tagasisideküsitlus, mille eesmärk on saada infot õppejõudude õpetamispädevuste ning õppekorralduseeskirja järgimise kohta. Kas tagaside näol on tegemist pelgalt numbritega või toimub selle toel õppetöö kvaliteedi paranemine? Konstruktiivne kriitika on toimiva süsteemi loomise alus, eriti kui arvestada tuleb paljude inimeste huvidega. Selline olukord iseloomustab hästi ka ülikooli. Alates sügissemestrist võeti Tallinna Ülikooli õppeinfosüsteemis (ÕIS) kasutusele ühtne kursuste tagasisidestamine, mis pole ilmselt ühelegi üliõpilasele märkamatuks jäänud, kuna esimest korda on tagasiside andmine kohustuslik. Mida arvavad uuest süsteemist üliõpilased ja õppejõud? Kas see võimaldab anda suunavat tagasisidet instituutidele ja õppejõududele või tundub lihtsalt asjatu kohustusena? Number üksi ei näita midagi Tagasiside kohustuslik osa piirdub viie numbrilise hinnangu andmisega loengu kohta ega tohiks mõjuda väga suure lisakohustusena. Infoteaduste Instituudi lektor Veronika Rogalevitš kommenteeris, et õppejõul ei ole pelgalt numbrilise tagasisidega midagi peale hakata. Ka tudengid tõid numbrilise tagasiside osas välja mitmeid ohte. Üliõpilaskonna volikogu spiiker Roger Puks tundis muret, et numbriline hindamine ei pruugi olla usaldusväärne, sest vastajad võivad kasutada täitmisel juhumeetodit, kuna neil on kohustus vastata. Loomulikult püütakse tagasiside keskmise tulemuse arvutamisel arvestada ka suvaliselt antud vastuste mõju, kuid riigiteaduste tudeng Miko Nukka püstitas küsimuse, kui ennustatav niisuguse bingo mängimise osakaal sellise küsitluse juures siiski on.

Kommenteerida võiks enam Praegu on ÕISis võimalik numbrilisele hinnangule lisada pikemaid kommentaare. Suvaliselt antud hinnete mõju saaks neutraliseerida ilmselt see, kui võimalikult paljud tudengid lisaksid oma kommentaarid. Küsitletud tudengid selgitasid, et kui oli midagi konkreetset kursuse kohta välja tuua, siis seda nad ka tegid, ent pigem lisatakse pikemaid kommentaare, kui soovitakse välja tuua puudusi või öelda midagi kriitilist. Kiitmist esineb harvem. Kasvatusteaduste Instituudi õppejõud Tiiu Kuurme märkis, et tagasisidet peaks andma kursuse iga tudeng. Tema sõnul oli aastaid nii, et kirjutasid ainult rahulolematud, leidus vaid mõni üksik, kes andis omal algatusel positiivset tagasisidet. Nii kujunes väär pilt õppejõu tööst. Kui praegune süsteem eeldab, et kirjutavad kõik – see peaks olema kursuse lõpetamise tingimus –, siis on hästi. Kursuste konstruktiivne tagasisidestamine vajab ilmselt tudengite seas harjumisaega, kuid ÕISi tagasisidesüsteem aitab kindlasti kaasa sellele, et õppejõududeni jõuaks ka positiivne tagasiside, mis pole kuidagi vähem oluline. Võib arvata, et neid asjaolusid, mis vähendavad vastamisel objektiivsust, võib olla mitmeid. Näiteks toimub praegu tagasiside andmine pigem pärast semestri lõppu, kui tudengitel on tulemused juba teada ning


TUDENGIELU 13

Kursustele tagasisidet andmata uutele ainetele registreerida ei saa.

järgmise semestri ainetele registreerumise eelduseks on tagasiside andmine juba läbitud kursuste kohta. Üliõpilased leidsid, et olenemata eksamitulemusest üritatakse siiski jääda erapooletuks. „Mina isiklikult ei tunne, et kehvem hinne mõjutaks suhtumist õppejõusse, küll aga võib see anda kriitilisema prisma, kui hinnatakse aine õpetamist. Alati võib mõelda ka teistpidi, et kui aines on saadud hea hinne, on keeruline anda kriitilist tagasisidet,” leidis sotsioloogia üliõpilane Sandra Horma. Tagasiside pole imerohi Kanada kasvatusteadlane Carl Bereiter on organisatsiooni muudatusi uurides esile toonud dilemma, et kui inimese vastused küsitluses mingi keskkonna kohta aastate arvestuses muutuvad, ei tea me tegelikult, kas muutunud on keskkond või inimene ise ja see, kuidas ta ümbritsevat hindab. Uurides Tallinna Ülikooli tudengitelt tagasiside andmise kohta, selgus, et enamik tunnetas, et esmakursuslasena olid nad tagasisideküsitlustele vastates leebemad. Sotsioloogia üliõpilane Maria Indermitte selgitas: „Üldiselt hindasin esmakursuslasena leebemalt, sest ei osanud millegagi võrrelda ega teadnud kõike süsteemi toimimisest. Mida teadlikumaks saan, seda kriitilisema pilguga oskan aineid vaadata. Tegelikult peaks vaatama iga kursust eraldiseisvana, kuid hoolimata sellest kipub tekkima võrdlusmoment. Psühholoogiatudeng Triin

Kibur juhtis samuti tähelepanu sellele, et võrdlusmoment õppejõudude vahel on olemas, kuid peab arvestama, et kursused ja metoodikad on erinevad. Õppejõud Tiiu Kuurme lisas, et on õppejõude, kes pole atraktiivsed esinejad, ent kellel on sügavad teadmised. Vahel ei oska tudeng kohe adekvaatselt loengu väärtust hinnata. Ühtne süsteem ei pruugi sobida iga aine spetsiifikaga. Näiteks vastates viie palli skaalal küsimusele, kas õppejõud järgis etteantud kursuseprogrammi, võib hinde 1 negatiivne tähendus olla ebaobjektiivne ja vajada kindlasti lisakommentaare. Riigiteaduste Instituudi õppejõud Mari-Liis Jakobson tõi välja, et ei ole tingimata halb, kui õppejõud kaldub kursuseprogrammist kõrvale seepärast, et pöörab tähelepanu näiteks aktuaalsetele teemadele või arvestab auditoorse arutelu loogikaga. Ainekursuste eripärade tõttu on igati tervitatav, et ÕISis on õppejõududel võimalik omalt poolt tudengitele lisaküsimusi esitada. Ilmselt mõjutavad tudengite arvamust loengutest mitmed näitajad ning alati võib kahelda, kas pelgalt numbrilise tagasisidega on õppejõul üldse midagi peale hakata. Õppeinfosüsteemi kaudu kogutav tagasiside on aga vaid üks viis, kuidas õppekvaliteeti parandada. Tasub olla avatud ka alternatiivsetele võimalustele, minnes vajaduse korral lihtsalt ise õppejõu juurde ja avaldada oma mõtteid loengute kohta.


14 TUDENGIELU

Tekst: Triinu Püvi

Illustratsioon: Krõõt Kukkur

Suvel valmib ülikoolilinnakus Astra maja, mis avaneb Narva maantee poole ja sisaldab ühe osana läbi kolme korruse asetsevat söögikoha pinda. Asjaolu, mis iseenesest ei vääriks suuremat tähelepanu, kui see ei oleks üks üliõpilaste kätesse usaldatud suurprojekt. Mais täitub senisel Üliõpilaskonna esimehel Argo Raljal ametis kaks aastat, selle aja jooksul on ta tihedalt olnud seotud kohviku idee elluviimisega, tehes koostööd nii ülikooli rektoraadi, ehitajate kui ka kõikvõimalike teiste partneritega, et veenda osapooli usaldama seda suurprojekt Üliõpilaskonna kätesse. Kergitamegi koos Argo Raljaga saladuseloori üliõpilaskohviku teemalt.

Milliseks kujuneb kohviku ruumilahendus? Üliõpilaskohvik on planeeritud suvel valmivasse Astra majja. Me räägime siinkohal ligi 200 ruutmeetrist ja 160 istekohast, mis asetsevad kolmel korrusel, kus igal tasandil on pisut erinev kontseptsioon. Kohvikuks on seda natukene eksitav nimetada, sest tegelikult on iga tasand erineva suunitluse ja varieeruva sisekujundusega.

Miks soovis Üliõpilaskond üliõpilaskohviku projekti oma kätesse saada? Meie nägemuses ei ole tegemist pelgalt äriprojektiga. Soovime, et sellest saaks koht, mis on järjest terviklikumaks kujuneva ülikoolilinnaku südameks, pakkudes nii töötajatele kui ka üliõpilastele võimalust ka koolivälisel ajal koguneda ja mõnusat äraolemist nautida – tegemist oleks rekreatsioonialaga, millest on ülikoolis puudust tuntud.

Kõige kõrgemale jääb söökla stiilis lõunapakkumistele suunatud osa, tänava tasapinnale on planeeritud kohvik, mis ei sulge uksi loengute lõppedes, vaid jääb avatuks hiliste õhtutundideni. Tänava tasapinnast allapoole tuleb sohvabaaristiilis pisut privaatsema istumislahendusega hubane ala, mis avab oma uksed pigem õhtupoolikul ja on avatud ka nädalavahetustel, olles ehk enam suunatud väljastpoolt ülikooli tulevatele klientidele. Kuna Astra majas avab uksed ka raamatukogu, siis saame sellega õhtustele õppijatele kohvi ning kosutava ampsuga toeks olla.

Teiseks püüame projekti juures silmas pidada ja rakendada sotsiaalse ettevõtluse mudelit, mille osana pakume tööd oma ülikooli tudengitele. Üliõpilaste töötamine ülikoolilinnakus pole maailmas midagi uut, kahjuks aga Eestis veel üsna lapsekingades. Miks ei võiks Tallinna Ülikool olla eeskujuks teistele? Hea näitena võib lisaks tudengikohvikule tuua Akadeemilise Raamatukogu, mis on koostöös Üliõpilaskonnaga juba leidnud mitmeid võimalusi tudengitele paindliku graafikuga töökohtade pakkumiseks. Olgugi et projektil on tugev sotsiaalne mõõde, ei tohi ära unustada, et vormilt on tegemist isemajandava ettevõttega. Soovime sellega edendada tudengite ettevõtlikkust ning loodame süstida ettevõtlusvaimu ka teistesse tudengiesindustesse ja noorteorganisatsioonidesse.

Kas üliõpilaskohvik pakub lisaks toitlustusele ka muid teenuseid ja koostööviise? Planeerime hakata koostööd tegema näiteks ülikooli konverentsikeskusega, mille ruumid tulevad Astra majja kohviku kõrvale. Lisaks on planeeritud kohviku ruumide kasutamine ürituste korraldamiseks. Veel näeksime suurima heameelega, et ülikooli kunstitudengid korraldaksid seal näitusi. Nagu näha, on ideid palju ja oleme avatud igasugustele koostööpakkumistele. Mida head kohviku menüüst leiab? Kas on ka taimetoitlastele mõeldud sektsioon? Menüüst on veel pisut vara rääkida. Nimelt ei ole me veel peakoka otsingutega alustanud ning toiduvalik on siiski tema mängumaa.


TUDENGIELU 15

Tudengikohvik pakub lisaks soodsatele hindadele ka võimaluse oma ülikooli üliõpilastel töötada kohvikus osalise tööajaga.

Meie soovime näha menüüs maksimaalselt palju kodumaise tooraine kasutamist ja tervislikke toite, mis oleksid ka taskukohased. Kui sa nüüd küsid taimetoitude kohta, siis mina leian küll, et miks mitte. Käime omapoolse soovina selle peakokale kindlasti välja. Sisuliselt oleme planeerinud tekitada kaks menüüd: päevamenüü ja à la carte menüü. Idee on, et päevapraed oleksid võimalikult odavad, mistõttu ei välista, et katsume nende hinda alla saada, kompenseerides seda osaliselt à la carte menüü arvelt. Kas alkoholi ka pakutakse? Kuna sohvabaari osa on avatud ka õhtul, siis jah, oleme plaaninud taotleda alkoholimüügiluba.

Millal tasub seada sammud Narva maantee poole, et tutvuda uue üliõpilaskohvikuga? Kuna kohviku valmimine on otseses seoses Astra maja valmimisega, siis saame praegu juhinduda ehitajate lubadusest, et suvel saab maja valmis. Ise oleme plaaninud kohviku avada augusti keskpaigas ning ametliku avamise jätta septembrisse, kui koolihooned on taas üliõpilasi täis ja õppetöö käivitunud. See aga ei tähenda, et kõik ei oleks oodatud juba alates augusti keskpaigast, kui plaanime paarinädalast katseperioodi, mille jooksul on igasugune tagasiside ja sõbralikud soovitused väga teretulnud. Kohtumiseni augustis!


16 TEADUS

KANGUR JA ALLASTE: KESKKONNAL EI OLE PROBLEEME, INIMESTEL ON Tekst: Gertrud Kasemaa

Kas keskkonnaprobleemide lahendus on elustiili ja maailmavaate muutus? Kas Eestil võiks olla eriomane viis jätkusuutlikuks arenguks? Neile ja teistelegi küsimustele otsib vastuseid Tallinna Ülikooli Kirjastuses eelmisel aastal ilmunud raamat „Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas”. Teema aktuaalsus ei ole sugugi vaibunud, ka ülikool on võtnud eesmärgiks rohelise mõtteviisi edendamise. Kuid mida ikkagi tähistab see moekas sõna öko ning milline teadusdistsipliin peaks seda valdkonda uurima? Selle üle arutlevad ökokogukondade raamatu üks autoreid sotsioloogiaprofessor Airi-Alina Allaste ja ökoloog Mihkel Kangur. Mida tähendab termin öko? Mihkel Kangur: Vaatame, mida ütleb „Ökoloogialeksikon”, öko tuleb sõnast ökoloogia. See on teadus organismide ja nende populatsioonide ja koosluste ning keskkonnatingimuste vastastikustest suhteist. Termini võttis 1866. aastal kasutusele Saksa teadlane Hacker. Airi-Alina Allaste: Sotsiaalteadlasena ütleksin, et igapäevases kõnekasutuses on see mõiste esialgsest definitsioonist kõvasti kaugemale läinud. Kõige lihtsamalt tähendab öko säästlikku ja keskkonnateadlikku elustiili ning tarbimist, kõike sellega seonduvat. Tänapäeval on see muutunud väga atraktiivseks märgiks, mis tähistab mingeid ihaldatavaid elustiile või kaupu; märgiks, mille all saab müüa igasuguseid tooteid: autot, seepi, puhkust jne. Mihkel Kangur: Kui seda „Ökoloogialeksikoni” edasi vaadata, siis tähistab öko kõike seda, mis on seotud keskkonnakaitsega. Siit tuleb põhjus, miks see sõna on läinud kaubavõi tootemärgiks. Need tooted või teenused, mida tähistatakse sõnaga öko, peaksid olema mingisugusel kujul keskkonnakaitset toetavad või loodussäästlikud. See, mis ökolooge ja keskkonnakaitsega tegelevaid inimesi ärritab, on termini ebaõige kasutamine. Sellega tähistatakse absoluutselt kõike.

Airi-Alina Allaste: Nii nagu ma ütlesin, öko on muutunud märgiks, mis on algsest sisust kaugenenud ja loob üsna vabalt erinevaid konnotatsioone.

Sotsioloog Airi-Alina Allaste. Foto: Gert Gutmann

Ent millest lähtuvad ökokogukonnad? Kas moekusest, müügist või ideaalmudelist? Mihkel Kangur: Ma ärritusin päris kõvasti, kui ma esimest korda lugesin seda ökokogukondade raamatut. Mu esimene reaktsioon oli see, et mis mõttes on need kogukonnad nüüd ökomad. Kui ma olin selle veel paar korda läbi lugenud ja mõtisklenud põhjalikumalt, jõudsin järeldusele, et need inimesed, kes usuvad ökokogukondadesse ja tahavad seal tegutseda, arvavad, et teevad midagi head. Airi-Alina Allaste: Nad on võtnud selle kontseptsiooni oma ideoloogia aluseks ja see ei pruugi sugugi haakuda ökoloogi vaatepunktiga samadest asjadest.


TEADUS 17

Mihkel Kangur: Nad on haakinud mingisuguseid kontseptsioone, arvamusi sellest, mis on looduskaitseline, keskkonnakaitseline, üritavad luua omamoodi ideaalmudelit oma eluviisist. Senikaua, kuni nad ei suru peale seda, et see ongi mudel, mida peab järgima kogu ühiskond – kuni nad katsetavad ja kompavad seda uut viisi, on see aktsepteeritav. Kui see mudel osutub edukaks, siis võtab kogu ühiskond selle niikuinii üle. Seni, kuni see ei muutu pealesurutuks, kõigile kohustuslikuks mudeliks, senikaua on kõik ju hästi. Airi-Alina Allaste: Ma tooksin välja, et ökokogukondade puhul on kogu mõtlemise ja maailma nägemise loogika kardinaalselt erinev keskmisest loodusteaduslikust mudelist. Need ei ole üldse võrreldavad asjad. Mihkel Kangur: Kokkuvõtteks saab öelda, et terminit öko kasutatakse teatud juhtudel valesti, aga samas üritatakse luua positiivset kuvandit. Soov ja tahe on see, et me käituksime säästlikult ja loodushoidlikult. Pürgimine keskkonnasäästlike ja loodussõbralike toodete suunas on ka loodusteadlaste soov ja huvi. Seetõttu ei ole mõtet selle mõiste vastu rindele minna. Tuleb selgitada, et kõik see, mida nimetatakse ökoks, ei ole automaatselt see, mida peab ihalema. Tuleb selgitada, millistele tingimustele peab mingi asi vastama, et see oleks keskkonnasäästlik või et teatud toode vääriks ökotoote nime. Kui eesmärk on üks – keskkonnasõbralik ja jätkusuutlik areng –, siis millest peaks muutus ühiskonnas alguse saama? Kes peaks olema selle muutuse algataja? Kas ökokogukonnad? Airi-Alina Allaste: Eesti ökokogukondadel on ideaaliks see, et oleks mudel, mille järgi maailm tervikuna võiks õppida, kuidas tuleb elada. Mina küünilise inimesena nii lihtsalt probleemi lahenemist ei näe. Küll aga tekivad kogukondades mõtted ja ideed, mis nende kaudu rohkem levivad – puhtalt elustiili küsimused. Kuid kas see, mida inimesed usuvad olevat keskkonnasäästlik elustiil, seda ka tegelikult on? Ma olen kuulnud erinevaid jutte ja arvamusi, näiteks prügi sorteerimisest: kui vajalik see siis ikkagi ühiskonnale on või

kui suur kasu sellest tegelikult tekib? Aga samas tuleb ökoliikumisest selliseid hoobasid nagu kohaliku toidu puhtam tootmine ja selle tarbimine.

Ökoloog Mihkel Kangur. Foto: Gert Gutmann

Mihkel Kangur: Eks keegi kuskil ikka peab olema, kes nende küsimustega tegeleb. Meie seadused kohustavad ju meid keskkonnasäästlikud olema. Airi-Alina Allaste: Jah, strateegia on eeskujulik. Mihkel Kangur: Seadused määraksid justkui raamistiku ära, aga me ei tegutse sada protsenti selles õigusraamistikus, ehk et riik on tegelikult teinud küllalt palju selleks, et loodussäästlik, keskkonnasäästlik, sotsiaalselt võrdõiguslik ühiskond areneks. Aga kuidas seda asja praktikasse viia, sõltub paljudest asjaoludest. Mis on keskkonnahoidlik? See on suur küsimus. Kindlasti näiteks mahetoit. Võime öelda, et võrreldes väga intensiivse põllumajanduse saadusega on mahetoit pikemas perspektiivis inimese tervisele kasulik. Teisest küljest, maaressursi kasutamise mõttes tarvitab mahetoit tunduvalt suuremat pinda. Eestis ei ole see probleem, sest Nõukogude Liidu „viljastavate tingimuste” äralangemise tagajärjel jäi põllupinda tohutult palju üle ja praegu on kasutuses umbes pool varasemast. Samas, maakera teatud regioonides on intensiivne põllumajandus põhjendatud, sest muidu ei suudeta ära toita kõiki sealseid inimesi. Airi-Alina Allaste: Ma mõtlen, et võib-olla on sõnal öko laiemas mõttes mingi tähendus inimeste mentaalsuse tasandil. Tegelikult on kogu see ökoteema ja mahetoitumine levinud massidesse üldse mitte selliste


18 TEADUS

argumenteeritud põhjenduste kaudu, nagu sina esitad, vaid rohkem new age’i mõtlemise, ideoloogiate ja arusaamiste kaudu. See teema on väga lai ja eri tahkudelt vaadatuna üsna erinev. Mihkel Kangur: See meenutab religioosset liikumist. Airi-Alina Allaste: New age ongi nagu religioon. Õige, puhas toitumine – see käib new age’i mõtlemisega kaasas. Alguses oli see nii. Praegu läheb sellega kaasa erinevaid inimesi lähtuvalt erinevatest ideoloogiatest, näiteks taimetoitlus on väga tihedalt seotud eetikaga. Samas tekib uus eristus, nagu sotsioloogid ütlevad: trenditeadliku, hästi toime tuleva inimese elustiil, kes võib seda endale lubada. Valdav osa tarbijatest, inimestest, kes ökotoodetega kokku puutuvad, ei argumenteeri oma tegevust nii, nagu sina räägid. Mihkel Kangur: Eesti kontekstis see küll väga hästi ei toimi, aga on olemas sertifitseerimine ja litsentseerimine – tarbija õiguste kaitse selle kaudu, et sa tead, mida sa saad. Samas, tarbija maksab rohkem, kui tootja peab sertifitseerimise läbi viima. Enamik Eesti talunikke ei taotle iial mahetoidu märki, sest see on kallis. Kaubandus võib toimida ka kogukonnapõhiselt. Mina näiteks ei osta mett poest, vaid saan seda oma venna käest. Ma tean, et see mesi on ideaalselt puhas. Samamoodi saan porgandit, kartulit, piima, liha. Kui väikeses ühiskonnas toimib võrgustikupõhine või kogukonnapõhine elustiil ja sa tead, kust su toit pärineb, siis see ongi sertifikaat – sa usaldad seda inimest, kellelt kauba saad. Aga kui sa elad suures linnas ja ei tea, kust su toit tuleb, siis vajad kinnitust. See viib paratamatult hinna mingil määral üles, kuigi ei pruugi. Airi-Alina Allaste: Eestis on võrgustikud täiesti olemas. Toidu müümine on suhteliselt hästi organiseeritud ning eristatakse mahetoitu ja talus kasvatatud toitu. Osa toiduvõrke ja müümispunkte on suutnud tekitada inimestes usalduse.

Enamik eesti talunikke ei taotle oma kaubale mahetoidu märki, sest see on liiga kallis. Kuid nõudlust kohaliku värske kauba järele on. Foto: Katri Sander

Kuidas on ühiskonnas lood keskkonnateadlikkusega? Kas loeb mõtteviis või ikkagi taandub kõik rahale? Mihkel Kangur: Minu meelest siis, kui vaesust on rohkem, süüakse lihtsamalt ja pigem tervislikumalt. Kui meil on raha vähe, siis sööme pigem rohkem taimetoitu, sest liha on kallis. Airi-Alina Allaste: See on mitme otsaga asi. Ühelt poolt võib mõelda veel meie vanaemade põlvkonnale, kellest paljud elasid maal. Nende elustiil oli nõukogude ajal ainuvõimalik: kõik asjad olid korduvkasutuses, looduspuhtad. Ka praegu on maal selliseid kogukondi, kes seda kõike teevad. Teiselt poolt, vaadates, kuidas toimib meie kaubandussüsteem – imporditud toiduained on kolm korda odavamad kui kohalikud kaubad –, siis ilmselgelt majandus-


TEADUS 19

likult vähekindlustatud inimene ei vali neid kallimaid ja tervislikumaid tooteid. Ta ei saa seda endale lubada. Ükskõik, kui palju me sellest kõigest räägime ja inimesi harime – kui ma loen iga senti, siis ma ei osta endale kolm korda kallimat toodet. Mihkel Kangur: Aga kas eestlane üldiselt on ökoinimene? Ma arvan, et me oleme ikka väga ökod võrreldes Lääne-Euroopaga, kuigi meil on suurest vaesusest tulles veel mingi lapselik tuhin sees, et peame klaasist maju ja suuri autosid ostma, aga see hakkab vaibuma. Eestlased tunduvad väga individualistlikud, kuid vaadates näiteks „Teeme ära!” aktsioone, on selge, et tegelikult on koostegemise tahtmist ja keskkonnast hoolimist palju. Või näiteks minu meelest suhteliselt absurdseks muutunud Roheliste rattaretke idee – tulla kambakesi kokku ja kihutada mööda Eestimaad ringi –, aga see näitab pigem elustiili. Tahetakse näidata, et olen ka roheline.

Mihkel, sind: oled varem öelnud, et me räägime keskkonnaprobleemidest, mida uurivad loodusteadlased, aga keskkonnal endal ei ole probleeme. Probleemid on ju inimesel. Ja inimest uurivad eelkõige sotsiaalteadlased ja humanitaarid. Neid teemasid tõstetakse esile, korraldatakse konverentse, seminare, tehakse uurimusi – see on juba osa teadlikkuse tõstmisest, mis on omakorda aluseks sellele, et ülikoolilõpetajad saavad kaasa kindla arusaama ja levitavad seda. Mihkel Kangur: Loodusel iseenesest on täiesti ükskõik, kas me sõidame Hummeri või jalgrattaga, sööme plast- või savitaldrikult. Aga loodus on tunduvalt võimsam kui meie. Me peame hakkama saama looduskeskkonnast tulenevate piirangutega ja nüüd tegeleme ka nende jamadega, mida inimene ise on

Airi-Alina Allaste: See on hea, et levivad sellised mõttemudelid, mis vähemalt pikemas perspektiivis võiksid mingeid muutusi tuua. Kas ja kuidas saavad ülikoolid mõjutada keskkonnateadlikku ellusuhtumist? Mihkel Kangur: Mina näen ülikoolil väga olulist rolli. Ülikool institutsioonina, kes peab haldama kinnisvara ja autoparki ja inimestele tööd andma ja kommunaalkulusid katma – sellisel tasemel ei tee ülikool väga palju ära. Aga ülikool saab õpetada, milline on keskkonnasäästlik elamisviis, teavitada ühiskonda, teha uuringuid. Tallinna Ülikoolil on siin äärmiselt oluline roll, sest väga suur osa meie lõpetajaid saavad õpetajateks, kes kannavad seda ideoloogiat edasi. Üks äärmiselt oluline roll, mida ülikool veel väga hästi ei kanna, aga milleks tal on tugev potentsiaal, on eeskujuks olemine. Airi-Alina Allaste: Lisaks on ülikool teadusasutus, mis peaks probleeme analüüsima, tegema uurimusi, otsima lahendusi. Olulised on distsipliine ületavad uurimused, sotsiaalteadlastel võiks olla suurem roll selliste teemade uurimisel, lahenduste otsimisel. Ma nüüd tsiteerin,

Kuigi kohalik talutoit võib olla tervisele kasulik, peab vähemkindlustatud inimene alati arvesse võtma ka kõrgemat hinda. Foto: Katri Sander


20 TEADUS

Eestlane on harjunud koos tegutsema – pildil kogukond Lilleoru ökoküla parki ehitamas. Foto: Aimar Säärits

keskkonnale tekitanud. Loodusteadlane saab seletada seda fenomeni, et nüüd hakkavad teatud muutused juhtuma. Võime eeldada, et 50 aasta pärast oleme teatud situatsioonis. Aga me ei oska öelda, kuidas peaks inimene selles situatsioonis käituma hakkama. Vaja on dialoogi, kus ühelt poolt seletatakse fenomeni ja teiselt poolt pakutakse mingeid käitumisviise. Sellistes dialoogides peaksid osalema sotsiaalteadlased, humanitaarid ja loodusteadlased, lisaks veel insenerid, kes teavad, kuidas asju konstrueerima peab – selle suure pildi kaudu tuleb ühiskonnas muudatus. Aga alguse saab see paljuski ühiskonna vastuvõtlikkusest sellistele küsimustele. Kui ühiskonna soov on, et peame saama igaõhtust „Santa Barbarat” ja popkorni ja hamburgerit, siis võivad need loodusteadlased kisada ja karjuda palju tahes. Airi-Alina Allaste: Kui keskkonnaga seotud teemad on jäetud loodusteadlaste pärusmaaks, siis inimestele jääb asi kaugeks, neil ei teki tunnet, et nemad saaksid midagi teha.

Mihkel Kangur: See on see kommunikeerimise küsimus. Loodusteadlasi ei ole õpetatud oma uurimise tulemust esitama sellisel viisil, et see oleks kohe ühiskonda viidav. Ma näen keskkonnaalasel kommunikatsioonil olulist rolli. Seadus nõuab, et planeeringute puhul tuleb teha keskkonnamõjude hindamine. Enamasti kuuleme ajakirjanduses selle kohta ainult negatiivset. Asju ei suudeta lihtsalt omavahel läbi rääkida. Kohalikele elanikele ei ole piisavalt hästi selgitatud või käib see selgitamine kuidagi ülevalt alla. Inimestel on hirmud, inimestel on õigus olla hirmunud, seega tuleb selgitada mõistlikul, rahulikul viisil inimesele arusaadavas keeles. Airi-Alina Allaste: Sotsiaalteadlased saavad teha sotsiaalseid riskianalüüse või näiteks kogukonna analüüsi, et pakkuda välja meetodeid, kuidas neid asju kohandada, näidata erinevaid tahke sotsiaalsest aspektist.


TEADUS 21

HARIDUSTASE MÕJUTAB USALDUST Tekst: Gertrud Kasemaa

Illustratsioon: Krõõt Kukkur

Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor Eve Kikas ning tema Eesti ja Soome kolleegid uurisid hiljuti Eesti ja Soome emade ning lasteaiaõpetajate vastastikust usaldust. Selgus, et mõlemas riigis on õpetajate usaldus emade suhtes üldiselt kõrge, kuid Eesti lasteaiakasvatajad usaldavad soomlastest enam haritud lapsevanemaid. Erinevust Soome ja Eesti vahel võis märgata ka emade usalduses õpetajate suhtes – Soomes oli see mõnevõrra kõrgem. Uuring selgitas välja, et mõlema riigi nii poiste kui ka tüdrukute emad usaldavad lasteaiaõpetajaid. Kuid samas selgus, et lasteaiaõpetajad usaldavad vähem poiste emasid, kellel on madal haridustase. Professor Kikas, nendite uuringut kokkuvõtvas artiklis, et üks põhjus, miks nii Soome kui ka Eesti lasteaiaõpetajad üsna üheselt kõrgelt laste emasid usaldavad, on see, et usaldamise küsimust hindasid õpetajad ise, ehk siis võisid pigem vastata nii, nagu nad teavad, et oleks õige vastata. Kas ja kuidas oleks võimalik uurida õpetajate tegelikku usaldust emade suhtes? See on laiem küsimus: kuidas uurida konstrukte, mida otseselt mõõta ei saa? Usaldus sisaldab inimese tundeid ja mõtteid ning seetõttu uuritaksegi seda otseste küsimustikega. Kui uurida, kuidas usaldus avaldub (see tähendab – uurida käitumist), on see juba midagi muud. Samas saab esitada ka teistsuguseid küsimusi või hüpoteetilisi olukordi ja paluda vastajate hinnanguid. Sellisel juhul saavad uurijad juba mitmekesisemat teavet. Ent see ei kaota vastaja enese paremas valguses näitamise probleemi. Uurisite emasid kui laste peamisi hooldajaid. Millised tulemused võiksid tulla isasid samast aspektist vaadeldes? Sellele saab vastata vaid vastavaid uurimusi tehes. Erinevused võivad olla (aga võivad ka mitte olla) nii usalduse määras kui ka seostes teiste näitajatega. Meil on andmeid selle kohta, kuidas näiteks koolides nii isad kui

ka emad usaldavad lapse õpetajat. Esialgsed analüüsid on viidanud sellele, et sama pere vanemate usalduse määr on seotud ning et isa usaldus areneb pigem ema usalduse mõjul. Tulemus võib olla seotud sellega, et usaldus areneb suheldes ning Eestis suhtlevad õpetajaga valdavalt emad. Nii võiks arvata, et osaliselt areneb isa usaldus lapse ema, mitte õpetajaga suhtlemise kaudu. Kuid põhjalikud analüüsid on veel ees. Mis Te arvate, kas meie emade usaldus lasteaiaõpetajate suhtes on paari aastakümne pärast sama kõrge kui Soomes? Millest see eelkõige sõltub? Tegelikult oli ka Eesti emade usaldus kõrge. Huvitavam on vahest analüüsida seda, kas ja kuidas on usaldus seotud õpetaja tegevustega. Nii Eestis kui ka Soomes oli õpetajaid, keda usaldati vähem. PARIM ARTIKKEL „Mutual trust between kindergarden teachers and mothers and its associations with family characteristics in Estonia and Finland” (SJER Vol. 55, No. 1, 2011) – Tallinna Ülikooli 2011. aasta parim sotsiaalteadustealane artikkel. Uuringus osales 543 ema ja 232 lasteaiaõpetajat Eestist ning 712 ema ja 712 lasteaiaõpetajat Soomest.


22 TEADUS

VÄHEMALT 101 LOODUSLIKKU HINGEPIDET Tekst: Maiki Voore

Illustratsioon: Krõõt Kukkur

„Eks vist iga inimene sooviks, et tema lähemas ümbruses oleks paiku, mis on püsivad, mis ei muutu, mis pakuvad hingepidet,” leiab folklorist Marju Kõivupuu (illustratsioonil). Raamatus võetakse vaatluse alla usuliselt tähenduslikud looduslikud pühapaigad, mis määravad küll kohalikku kultuuri ja identiteeti, kuid pole autori arvates sugugi üksnes Eesti asi. „Kindlasti ei ole looduslikud pühakohad ainult kohalik küsimus – neile pööratakse teravdatud tähelepanu nii Euroopas kui kogu maailmas. Läinud aasta oktoobris oli mul suurepärane võimalus osaleda Eesti esindajana Zürichis Euroopa looduslike pühapaikade ümarlaual, kus jagasin Eesti kogemust pühapaikade inventeerimise ja andmebaaside loomisel. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla koja ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse eestvõttel on nüüdseks eesti keelde tõlgitud Maailma Kaitsealade Komisjoni juhend kaitsealade valitsejaile looduslike pühapaikade säilitamiseks,“ tunnustab Marju Kõivupuu rahvusvahelist koostööd.

„Taasiseseisvudes hakkasime oma kodu lugu paljuski uuesti avastama, uuesti läbi mõtestama ning sealtmaalt on ka meie looduslikud pühapaigad eri huvigruppide kõrgendatud tähelepanu all. Kuid pühapaigad ning nendega seotud (ja nüüdisaja inimese jaoks ehk liiga naiiv-didaktilised) pärimusjutud tuletavad meile meelde ajatut tõde, et inimene ei tohiks tunda ennast looduse(s) kuningana, kes ei oota looduselt armuande, vaid võtab neid ise,“ leiab folkorist ning Eesti Humanitaarinstituudi vanemteadur Marju Kõivupuu, kelle raamatu „101 Eesti pühapaika“ kuulutas Tallinna Ülikool tänavu märtsis 2011. aasta parimaks teatmeteoseks.

Kõivupuu arvates võib lisaks kultuurilisele tähendusele käsitleda looduslikke pühapaiku ka kui vanimad loodushoiualasid-reservaate. „Üks mitmesaja-aastane põlispuu on terviklik ökosüsteem, looduslikud pühapaigad säilitavad ja/või aitavad säilitada elurikkust, liigilist mitmekesisust.“ Igaks olulisemaks tegevuseks oma püha paik Eesti kontekstis on looduslikud pühakojad seotud esmajoones keelelis-kultuurilise ja usulise iseolemise väärtustamisega. Milline on aga üks eestlase püha paik looduses? Valikuid on palju: pühad puud ja metsasalud ehk hiied, kivid ja kiviristid, mäed, pühad veed (allikad, jõed järved; erilised kohad meres, mis talvel ei jäätu ja kuhu ohverdati hea kalasaagi või eduka mereretke õnneks).


TEADUS 23

Kõivupuu sõnul võib looduslikke pühapaiku rühmitada erinevate tunnuste alusel, näiteks kasutuse või kasutajaskonna järgi (ravitsemise või ilmaennustamise / ilma muutmisega seotud paigad) kogukondlikud pühakohad (hiiesalud; matusetraditsioonidega seotud ristipuude-metsad või üksikud ristipuud); perekondlikud pühakohad (püha-aiad endisaegsetes talumajapidamistes) jne. „Paljudel meist on looduses oma salapaigad, kus saab käia omaette mõtteid mõlgutamas ning vaimujõudu kogumas või muresid jagamas – needki võib tinglikult looduslikeks pühapaikadeks arvata,“ on Kõivupuu kindel. „101 Eesti pühapaika” on küll autori nägu, aga igaüks leiab vajaduse korral viidetest lisa. „Raamatut koostama asudes oli mul selge, et see peab andma läbilõike Eesti erinevatest pühapaikadest, peegeldama Eesti religioosset ja kultuurilist mitmekesisust läbi ajaloo. Kasutatud kirjanduse ja läbitöötatud arhiivimaterjalide maht on üsna suur ning iga lugeja saab huvi korral viiteallikate põhjal ühe või teise paiga kohta ise juba põhjalikumat teavet hankida. Kuna sarja „101 Eesti..” raamatud ongi subjektiivsed, autori nägu, olen ka mina kõik raamatusse valitud kohad läbi käinud – mingil eluperioodil on nad olnud või on senini minu jaoks tähenduslikud.“ Paiga pühadus tekib isiklikust suhtest Milleks aga tänapäeva eestlasele, kes olla Euroopa kõige vähem religioosne rahvas, raamat pühapaikadest? Kas pärimus hakkab hääbuma ja nüüd peab andmeid kibekiiresti fikseerima? Kõivupuu lohutab, et suuline pärimus kestab ikka nii kaua, kuni kestab inimkond. Küll aga muutub ja teiseneb pärimusaines ning iga põlvkond annab pärimuse rikastamisse oma panuse. „Tegelikult on eestlased väga usinad kogujad ja innukad andmebaaside loojad. Selles tempos jätkates jõuame ilmselt selleni, et peatselt on vaja andmebaasi kõikide olemasolevate andmebaaside jaoks. Selmet võiks seda aega kulutada kodumaa looduse ja huvitavate (püha)paikadega tutvumiseks. Sest paigamälu, kuid ka ühe või teise paiga

pühadus sünnib suuresti lugude jutustamise kaudu.

nimetamise

ja

Armastus looduse vastu algab kodukasest või kortermaja akna all kasvavast pihlakast. Pühapaikade raamatule eelnes ristipuudele pühendatud monograafia „Hinged puhkavad puudes“, nii et loodus kui religioosne fenomen on mulle uurimisteemana südamelähedane juba pikemat aega,“ mõtiskleb Kõivupuu. „Raamatut kirjutades tabasin end mõttelt, et pühapaikadest lugude kirjutamine on kui salapärane orienteerumismäng ajas ja ruumis. Alustades rännakut ühest pühapaigast teise, sain sealt intrigeeriva märksõna, mis juhatas mind minu enda kavatsustest sõltumatult juba järgmisesse kohta. Ja ühtäkki avastasin end kulgevat suuresti piki Eesti piire – just piirialade pühapaikade lood olid kuidagi eriliselt väekad ja peegeldasid kõige värvikamalt meie õnne ja õnnetust elada ida ja lääne kultuuride kokkupuutealal,“ räägib Marju Kõivupuu raamatus kajastatud pühapaikade valikust. Kas raamat on mõeldud teatmeteosena kasutamiseks või pigem veidi subjektiivse teejuhina erinevatesse Eesti paikadesse? Kõivupuu arvates on selle raamatu abil võimalik koostada huvitavaid ja eri raskuskategooria reisimarsruute, aga raamatut võib julgesti kasutada ka Eesti kultuuri- ning loodusloo õppimisel.

PARIM TEATMETEOS „101 Eesti pühapaika“ Autor: Marju Kõivupuu Ilmumisaasta: 2011 Kirjastus: Varrak Raamatu formaat: kõvakaaneline Lehekülgi: 232 Tunnustus: Tallinna Ülikooli 2011. aasta parim teatmeteos


24 VÄITEKIRI

Tekst: Marion Pajumets

Foto: Gert Gutmann

Triin Roosalu hiljuti kaitstud doktoriväitekiri käsitleb Eesti töö ja pereelu ühitamise mudelit, fookuses on naiste, laste ning servapidi ka meeste huvid. Töö üheks, kuid mitte ainsaks kandvaks teemaks on lääneriikide prominentseimate töö ja pereelu ühitamise teooriate alusetuse tõestamine Eesti kontekstis. Nimelt lubavad optimaalse soolise tasakaalu teooriad, et sooliselt tasakaalustatud ja jõuka riigi kujunemise eeldus on naiste kõrge haridustaseme ja tööturul kaasatuse kindlustamine. Sinna juurde lisanduvad veel pikad lapsehoolduspuhkused ning universaalne ja kvaliteetne lastehoid, kuhu vanemad saaksid tööle pühendudes koolieelikutest lapsed muretult jätta. Roosalu viiest artiklist koosnev väitekiri selgitas aga, et Eesti on küll täitnud juba kõik nimetatud õnnekriteeriumid, kuid lubatud tasakaalustatud ühiskonnakorraldusest ollakse ikka veel kaugel. Haritus ei too Eesti naistele loodetud tulu Roosalu näitab, et hoolimata Eesti naiste kõrgest haritusest ja juba nõukogude aega ulatuvast täistööhõivest, on nende võimalused tööturul meeste omadest väiksemad. Paraku ei tasu naiste investeeringud haridusse sel määral ära, nagu Esping-Andersen loodab. Lisaks on teoreetilises mudelis arvestatud meeste-naiste tööjaotuse proportsionaalses jaotumises ka naiste koduseid töid. Kuid kogutöömahu ümberjaotumist pole toimunud: töötavate naiste õlul on ajamahukam ja rutiinsem osa kodustest töödest ja mehe mõõt on ikka tasustatud töö. Tööturult lapsehoolduspuhkuse ajaks eemaldumine on isade jaoks küll legaalne, kuid mitte legitiimne. Euroopa riikide võrdluses iseloomustab Eestit ka lapsest lahus elavate isade suur osakaal.

Lapsed jäävad vanemliku tähelepanuta Kui tööjaotus vanemate vahel pole õiglasemaks muutunud, siis kuidas on pilt üle kolmeaastaste laste poolt vaadatuna? Heal juhul ambivalentne, väidab Roosalu. Ühelt poolt on meie alusharidus tõesti kvaliteetne, aga kas see korvab ja õigustab tüüpilisi laste enam kui kaheksatunniseid päevi lasteaias? Kui lapsed kohtuvad päeva jooksul oma vanematega keskeltläbi kolm tundi ja seda enamasti pärast vanemate tööaega, siis on emad-isad tõenäoliselt liiga kurnatud, et lastega kvaliteetselt aega veeta. Lisaks tasub tähelepanu pöörata sellele, et võrreldes teiste Euroopa riikide vanematega on Eesti vanemad passiivsemad oma järglaste internetikasutuse jälgimisel. Samuti ei vähenda naiste töötamine laste vaesusriski sel määral, nagu teoreetikud on seda eeldanud. Niisiis on emade täishõive tulemusel paljud Eesti lapsed tegelikult vanemliku tähelepanuta ja samas ka majandusliku kindluseta. Kuid hoolimata sellest, et tasustatud töö ülimuslikkus pole osutunud perede ja ühiskonna heaolu võtmeks, soovib vaid väike osa eestlastest oma töötunde vähendada. Roosalu tõdeb, et vanemate praeguseid valikuid tingivad mitmed institutsionaalsed asjaolud: madalad palgad, osaajatöö võimaluste vähesus Eestis, võimatus jagada lapsehoolduspuhkust pikemale ajaperioodile, lasteaedade töökorraldus jne, kuid veel enam rõhutab Roosalu ettekujutusvõime puudumist meie kultuuris. Kapitalismi ülimuslikkust uskuval ajal ei oska me alternatiivsetest võimalustest unistada, rääkimata siis veel paremaid lahendusi otsida.


VÄITEKIRI 25

Triin Roosalu (fotol) toob oma väitekirjas välja, et praeguses ühiskonnas on töötava naise õlul jätkuvalt suurem osa kodustest rutiinsetest töödest, mehe mõõduks on aga ikka tasustatud töö.

Kas töö ülimuslikkus on postsotsialistlik pärand või kapitalismi tulem? Kas võib oletada, et just palgatöökeskne elu on pere teadlik valik? Roosalu pakub oma töös välja üsna intrigeeriva seletuse. Ta mõtiskleb, et ehk oleme omaks võtnud juba nõukogude ajal valitsenud ideoloogia, mille järgi perele ja lastele pühendumine on väikekodanlik ja tõeline väärtus ühiskonnale tõuseb hoopis erialasest palgatööst. Töö ülimuslikkus võib olla samavõrd postsotsialistlike riikide ühine pärand kui liberaalse kapitalismi tulem.

Lugege kindlasti doktoritööd, sest seal on teisigi põnevaid mõtteliine! Triin Roosalu kaitses väitekirja „Taking Care of Children and Work: Running out of PostSocialist Time?” 4. aprillil. Töö juhendaja on professor Ellu Saar Tallinna Ülikoolist, oponendid dr Dirk Hofäcker Mannheimi Ülikoolist ja dr Kimmo Jokinen Jyväskylä Ülikoolist.


26 IKKAGI INIMENE

Tekst ja fotod: Jaanus Terasmaa

Šnelli tiik infrapunalähedases spektriosas nähtuna. 2004

Kes ma olen? Kõige lihtsamalt öeldes olen paleolimnoloog Ökoloogia Instituudis ja uurin järvi. Ühes kolleegidega vaatame pigem ajalukku, meie piirkonnas kuni umbkaudu 11 000 aasta taha, et aru saada, kuidas ja miks järved ning neid ümbritsev on kujunenud ning kui palju on selles kliima, kui palju inimtegevuse või siis mõne kolmanda teguri mõju. Kuigi erinevalt paljudest teistest ülikoolis töötavatest teadlastest pääsen mina aasta jooksul nii mõnelegi välitööle, on viimasel ajal päevad täidetud pigem taotluste ja aruannete kirjutamisega. Veidi tüütavaks on see muutunud. Ent üheks väljapääsuks argirutiinist on minu jaoks alati olnud elu vaatamine läbi kaamerasilma. See vaatamine nõuab aga teistmoodi kannatlikkust ning aega. Minu fotohuvi on üsna klassikalise eellooga: põhikoolis sain kätt proovida Lomo ja Smena kaameratega, venna kõrval piilusin ka Zenitiga tehtud piltide ilmutamist. Hiljem tulid segased 1990ndad, kus alguses ei olnud saada ei kaameraid ega filme ning seejärel oli seebikaperiood, mida heal juhul võib lihtsalt klõpsutamiseks nimetada.

Digikaamerad aitavad analüüsida Fotohuvi tegelikuks alguseks pean 2003. aastat, kui ostsin esimese digikaamera (Canon G3). Siis saabus tegelik arusaam fotograafia eri külgedest ning tekkis huvi eksperimenteerimise vastu – iseehitatud adapterid paremateks makrovõteteks või filtrid infrapunalähedases spektriosas (NIR) pildistamiseks. Võtame näiteks vana hea Zeniti – kuigi sa saad muuta säriaega ja ava ning valida erineva tundlikkusega filme, siis hetk pildi tegemisest kuni selle kättesaamiseni oli tihti mõõdetav nädalate ja kuudega. Nii usin pole ma olnud, et oleksin viitsinud iga pildi puhul kaadrit, ava ja säri üles kirjutada. Digikaamera puhul salvestub aga kogu vajalik info koos pildiga, andes võimaluse tegevust kiiremini analüüsida: ahaa, kui ma teen nii, siis saan sellise foto; kui ma keeran seda nuppu, juhtub midagi muud. Ent ma pole vaid digi-usku, mul on ka filmikaamera. Kui arusaam fotograafia põhimõtetest on olemas, siis pole enam nii tähtis, mis kaamerat kasutada – peegel-, kompakt- või kas või telefonikaamerat –, tähtis on teada tehnikate eeliseid ja piiranguid ning need enda kasuks tööle panna.


IKKAGI INIMENE 27

kompositsiooni, olgu siis kaamera kaasas või mitte. Mida ma pildistan? Sellele on keerukas vastata – pildistan seda, mis silma jääb. Eks on muidugi olnud erinevaid huvisid ja perioode: makrost kuni eksperimentideni vanade manuaalsete teleobjektiivide ja -konverteritega. Viimasel ajal on lemmikfookuskauguseks jäänud 10–20 mm objektiivi pakutav vahemik. Eriti tore on sellega panoraampiltide tegemine ning nendest omakorda planeetide moodustamine. Panoraam on selle poolest hea, et lubab maailma – ja kõike, mis selles leidub – laiemalt vaadata.

Planeet Kuzu. Välitööd järvel. 2011

Arvan siiski, et ainuüksi aparaadi ja fotode analüüsimisest ei piisa, kusagilt peab ka uut infot ja teadmisi tulema. Mina harisin end peamiselt internetiavarustes. Sain sealt häid mõtteid, hiljem hakkasin blogis ja artiklites jagama ka oma kogemusi. Kindlasti ei pea ma end profiks, pigem olen huviline, kes püüab õppida ja areneda. Fotohuvi on sarnane teadusele: loed teisi allikaid, paned sinna oma panuse juurde ja sünteesid uue teadmise – protsess on ju sama. Teistmoodi nägemine Pildistamine on vähemalt mind õpetanud maailma veidi teistmoodi vaatama: näeb detaile,

Päikesetõusu planeet. Keava raba. 2008

Pildistamishuvi on periooditi kord tähtsam, kord mitte nii esmane. Usun, et nii nagu teadlasel, on ka fotograafi esmaseks vooruseks kannatlikus. Paadunud loodusfotograafi jaoks on tavaline, et ta tõuseb hommikul kell neli üles ja sõidab rappa päikesetõusu või udu üles võtma. Ja nii väga-väga paljudel hommikutel, et tabada õige hetk ja valgus. Mina nii paadunud ei ole. Siiski olen nii mõnelgi korral seda teinud ja paaril korral on mul õnne olnud – pilt vääris küünlaid ja need hetked on meeles. Samas on alati kõrval ka need kümme korda, kui pilt ei õnnestunud. Selleks, et head pilti saada, tuleb kõigepealt pilte teha. Enamik kordi läheb tühja, aga piisava usinuse ja õnne korral saab hea kaadri kätte.

Planeet Banska Bystrica, Slovakkia. 2011


28 ESSEE

HARIDUSSÜSTEEMIL POLE PRODUKTI Tekst: Rein Raud

Foto: Gert Gutmann

Inimene on loomaliikidest ainus, kelle järeltulijad ei sünni koos kõige tulevases elus vajaminevaga. Muidugi on ka palju teisi, kes oma valmiskujuni aeglaselt arenevad, kuid ainult inimeseks saamine sõltub ümbritsevast keskkonnast ja õpitud oskustest. Teisisõnu, haridusest. On väga vale arvamus, et vajame haridust saamaks kellekski, kes me ei ole – näiteks professionaaliks mingil alal. Eelkõige vajame haridust, et saada selleks, kes me oleme. Paradoks, aga neid on inimeseks olemises palju. Viimastel sajanditel oleme näinud, kuidas üha rohkematele inimestele üle terve maailma tehakse kirjaoskuse hinnaline kingitus ning digitaalse revolutsiooni tõttu on meie käeulatuses rohkem informatsiooni kui iial varem. See poleks olnud võimalik ilma üldsuse hea tahteta. Kuid see, mida hariduselt oodatakse, on ikkagi pingelise arutluse teema: isegi vabades ja demokraatlikes ühiskondades on alati neid, kes eelistavad, et noored oleksid kuulekad ja ettearvatavad, ei seaks autoriteete kahtluse alla ning ei omaks soovi eneseteostuseks, mis ulatuks kaugemale viimaste trendide tarbimisest. Seepärast kuuleme tihti, et kõrghariduse valdkonnas tehtavad valikud peaksid järgima mitte niivõrd konkreetsete õppijate ja õpetajate huve, vaid lähtuma ühiskonna huvidest laiemalt. Mõnes mõttes võib sellest aru saada: lõppude lõpuks on see ju maksumaksja, kes kannab ülikoolisüsteemi toimimise kulud. Ning kindlasti tahame

me kõik, et oleks piisavalt arste, insenere ja ka mõned juristid, kes lahendaksid probleeme. Seega võib tunduda õigustatud, et haridussüsteem orienteeritakse produkti tootmisele: selleks oleks vaja organiseerida õpe nii, et kõikide ülikoolide kõik lõpetajad võiksid asuda tööle teatud üldvajalikel töökohtadel. Siiski on maailm palju keerulisem ja liiga kiiresti muutuv selleks, et suudaksime ennustada, millega seisavad paari aasta pärast ülikooli lõpetamisel silmitsi nüüdsed sisseastujad. Väidetavalt praegused kümme kõige nõutumat ametit isegi ei eksisteerinud viis aastat tagasi, ning see võib ka tõsi olla, sest on selge, et mõned kümne aasta tagused ametid on välja surnud ja neid kaob veel. Sellises olukorras ei vaja inimene elus kõige rohkem mitte konkreetseid professionaalseid oskusi (kuigi need ei tee loomulikult paha), vaid suutlikkust õppida uusi asju ning neid perspektiivis näha – võimet näha üldisemat pilti, seda kriitiliselt analüüsida ning ennast ja oma tegevust jälgida ning hinnata. Missugused teie huvid ja ambitsioonid ka poleks, kui ülikool saab olema osa teie elust, siis peaksite pürgima teadmiste poole, mis ei ole kunagi muutumatul kujul valmis, vaid on pidevalt pulseerivad ning kahtlevad; ei ole ülalt allapoole antavad, vaid sünnivad pidevalt dialoogist; tekitavad rohkem küsimusi kui vastuseid, ning mis kunagi ei kinnita, et vastused on lõplikud ja täielikud. Sedasorti teadmised ei ole mitte see, mida omate, vaid miski, milleta te ei ole teie ise.


ESSEE 29


30 RAAMAT

UUT ÜLIKOOLI KIRJASTUSEST Tekst: Rebekka Lotman

George Schöpflin „Politics, Illusions and Fallacies”, inglise keeles „Politics, Illusions, Fallacies” on laiahaardeline analüüs nüüdisaegsest ühiskonnast ja poliitikast, mille käigus – ja dialoogis paljude mõtlejatega (Émile Durkheim, George Steiner, Kalevi Wiik) – kirjeldab autor varjatud ideoloogiaid, rahvuslikku identiteeti ja eurotsentrismi.

Saigyo „Mägikodu” Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Alari Allik. Saigyo (1118–1190) on tuntuim varakeskaegne jaapani luuletaja, käesolev valik annab hea ülevaate kõikidest olulistest teemadest tema loomingus. Marc Augé „Kohad ja mitte-kohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse” Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, intervjuu autoriga: Marek Tamm. Pehme köide. Raamat ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuses aprillis 2012. Marc Augé (snd 1935) on tänapäeva üks kõige nimekamaid prantsuse antropolooge, 1992. aastal ilmunud „Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse” on tema tuntuim ja tõlgituim teos. „Kohad ja mittekohad” on praeguseks juba klassika staatuses antropoloogiline käsitlus tänapäeva lääne ühiskonna põhijoontest, mis koonduvad Augé jaoks mõistesse mittepaik: mittepaigad on anonüümsed transiitpaigad, mida moodsas ühiskonnas on üha enam ja kus üha enam inimesi veedab üha enam aega: lennujaamad, supermarketid, kiirteed jne.

François Jullien „Tõhususe traktaat” Prantsuse keelest tõlkinud Margus Ott. Pariisi Diderot’ Ülikooli professor François Jullieni (snd 1951) teos uurib ida ja lääne mõtlemise põhimõttelist erinevust ning võimalikku dialoogi nende vahel. Jullien analüüsib lääne ja Hiina tsivilisatsiooni erinevaid tegutsemismalle sõjapidamises, poliitikas ja diplomaatias.


FILM | 31


Tallinna Ülikooli ajakiri  

Tallinna Ülikooli ajakirja avanumber, kevad 2012.