Page 1

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 23. september 2011 | nr 38 (052)

www.tallinn2011.ee

Kui linnakodanikul tuleb idee, kas ta saab selle teostada?

Foto: Stanislav Moshkov

KOORILAUL

Raske aja üle elanud Jaapani laululapsed tulevad Tallinnasse külla 21.–25. septembrini külastvad Tallinna viis Jaapani laste- ja noortekoori (pildil), kes on pärit Sendai linnast – piirkonnast, mis sai kevadises maavärinas ja tsunamis enim kannatada. Koore saadab kultuurimetseenide delegatsioon, kes kohtub siin ka peaministri, majandus- ja kommunikatsiooniministri ning Tallinna linnavalitsusega. Koos laulukooridega Eestisse saabuv Jaapani suurettevõtjatest koosnev EU–Japan Fest Japan Committee on võtnud oma südameasjaks kultuuri- ja majandussidemete arendamise Euroopa riikide ja Jaapani vahel koostöös Euroopa kultuuripea-

linnadega. Ka Tallinna kultuuripealinna aasta programmis on mitu suurprojekti, mida on toetanud EU–Japan Fest Japan Committe. «Tänu nende panusele on meie programm saanud vaieldamatult värvikam ja mitmekesisem,» sõnas SA Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli. Jaapani ettevõtjaid koondava delegatsiooni juht, suurettevõtte Toray Industries juhatuse esimees Sadayuki Sakakibara avaldas lootust, et koostöö Eesti ja Jaapani vahel jätkub ka siis, kui Euroopa kultuuripealinna tiitel järgmistele linnadele edasi antakse. Tähistamaks kaks aastat kestnud viljakat koostööd, korraldavad SA Tallinn 2011 ja EU–Japan Fest Japan Com-

mittee 23. septembril kell 18.30 Mustpeade majas tasuta sõpruskontserdi. Lisaks Jaapani kooridele esinevad kontserdil Eesti Televisiooni tütarlastekoor, Tallinna Ülikooli kammerkoor ning Viimsi keskkooli mudilaskoor ja noortekoor. Kontserdi kuns-

tiline juht on Aarne Saluveer. Laupäeval, 24. septembril osalevad delegatsiooni liikmed linnainstallatsioonide festivali LIFT11 viimase ja ühtlasi suurima teose «Rada metsas» avamisel Kadrioru pargis. Installatsiooni autor on andekas jaapani arhitekt Tetsuo Kondo.

52 ÜLLATUST JA IDEED Peeter Langovits pildistas üles «52 üllatust ja ideed». Tema pilte näeb Eesti Rahvusraamatukogus veel täpselt nädal aega. Loe lk 3 LIFT11 Peagi lõppevale linnainstallatsioonide festivalile LIFT11 vaatavad tagasi kuraatorid Margit Argus ja Margit Aule ning žüriiliikmed Marko Mäetamm ja Peeter Pere. Loe lk 4–5 KULTUURIKONTAKT 2012. aasta kultuuripealinna Guimarães’i projektidirektor Carlos Martins kõneleb, millised on linna plaanid ja ootused järgmiseks aastaks. Loe lk 6


2

ARVAMUS

Reede, 23. september 2011 KULTUUR KUTSUB

Kuidas portreteerida kuuldut Tallinna Kammermuusika Festivali raames võis osa saada mitmest omanäolisest kontserdist ja kammerooperi ettekandest.

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Muusika kui relv Me kõik mäletame aega, mil Eesti popmuusikud fosforiidisõja aegu laulsid sisse laulu «Ei jää üksi ükski maa,» mis oli uue ärkamisaja üks vahedaim poliitlaul ‒ loomulikult hilisemate unustamatute Alo Mattiiseni laulude kõrval. Muidugi oli kogu tolleaegne muusika teatava ühiskondliku närviga ‒ Ruja, Propeller, JMKE, Singer Vinger ja paljud teised – igaüks neist teenis ühel või teisel moel ühiskonna muutmise eesmärki. 26. septembrist kuni 1. oktoobrini peetakse Tallinnas IMC ehk Rahvusvahelise Muusikanõukogu IV ülemaailmset muusikafoorumit, mille peateema on «Muusika ja sotsiaalsed muutused». See ärgitab taas mõtlema, kas Eesti (pop)muusikal on ka praegu võimet olla ühiskondliku närviga. Või on Eesti tõesti nii probleemivaba, et pole teravaid teemasid, mida loomingusse põimida? Loomulikult mitte. Samas ei näe peavoolumuusikas küll mingeid olulisi virvendusi, mis võimaldaksid meie muusikal suuremate sotsiaalsete muutuste käivitajateks või vähemalt peegeldajateks olla. Jah, meil on mõned ropendavad räpparid, kelle keel on mõnikord pisut ühiskondlikult teravam, Chalice, kes väljub ka oma melodeklamatsiooniga pisut tavaraamidest, ent muidu on suisa igav liiv ja tühi väli... Ei mingit establishment’i vastasust, rääkimata laiemast ühiskondlikust refleksioonist. Isegi omaaegsed regivärsid kajastasid orjaaja õudusi ehedamalt, kui suudab meie kaasaaegset elu peegeldada tänapäeva peamine «rahvamuusika» ‒ popkultuur. Ikka räägitakse vaid sellest, kuidas «päikesekiired kuldasivad puude latvasi...» Kui rääkida ka laulupeost, siis loomulikult pole see üritus ammu enam mingi ühiskondliku muutuste käivitaja, vaid konservatiivne traditsioonide kinnistaja. Kavas olnud Siiri Sisaski laul «Mis maa see on» rääkis küll sellest, et kaastunne on Eestimaal roostes ja halastus ohus ning inimene kõlbab vaid orjaks, evides põgusat ühiskonnakriitilisust, ent laulu kese räägib ikkagi tingimusteta kodumaa-armastusest. Jah, vabanduseks võib öelda, et muusikamaailm on üldiselt pärast 1960.‒1970. aastate radikaalseid ja tormilisi aegu totaalselt muutunud. Muusikaline sõnum andub nii maailmas kui Eestis tingimusteta plaadifirma turundusmasina diktaadile, seetõttu pole vahedama tekstiga teoseid peavoolu muusikas pea üldse kuulda. Samas, vaadates kas või tagurlikke 1980. aastaid ja Reagani võimuloleku aega, siis suutis isegi masside lemmik Genesis teha armastuslaulude kõrval mitu teravat lugu (kas mäletate videos «Land of confusion» maailma tuumanupuga õhku laskvat Reaganit või kodutute olukorda kirjeldavat «Another Day in Paradise»?). Soovitaksin kõigil taas kuulata ka üht Georg Michaeli vana, kuid mõtlemapanevalt sotsiaalse sõnumiga laulu «Praying for Time». Laulu tekst räägib muuhulgas meie ajastu ükskõiksusest, tühjade käte ja «näljase» inimese ning kerjuste ja otsustajate ajast, sellest, kuidas rikkad legitiimseid ettekäändeid tuues end vaesteks deklareerivad (rich declare themselves poor), sellest, miks on ühiskonnas nii palju vihkamist ja kuidas me ripume nende asjade küljes, mida meile on suudetud pähe määrida. See teos sobiks pärast eestistamist suurepäraselt ka Eesti praeguse ajastu eest palvetamiseks.

«Kas Eesti muusikal on praegu ühiskondlikku närvi?»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Tiiu Levald muusikasõber

S

oov parafraseerida Jacques Prévert’i luuletuse «Kuidas portreteerida lindu» pealkirja tekkis ühest mõttevahetusest, kus vestluskaaslane andis mõista, et peegeldades üht või teist muusikalist sündmust on soovitav kirjeldada seda, mis tegelikult toimus, vältides oma emotsioonide edastamist. See mõttekäik sundis mind taas pöörduma Hermann Hesse teose «Klaaspärlimäng» poole, kus muuhulgas kirjas järgmist: «Muusika ei koosne ainult neist puhtvaimsetest võnkumistest ja figuratsioonidest, mis me temast abstraheerinud oleme, vaid läbi kõigi sajandite on ta olemus avaldunud eelkõige selles rõõmus, mida pakub tema meeleline külg ‒ taktilöömine, hingeõhu väljavoolamine, häälte segunemisel ja instrumentide koosmängul tekkivad kõlavärvingud, hõõrumised, ärritused.» Tallinna Kammermuusika Festivali raames oli taas võimalik osa saada mitmest väga omanäolisest kontserdist ja seekord ka kammerooperi ettekandest. Püüan edastada oma muljeid

kahest õhtust: 13. septembril Rootsi-Mihkli kirikus kuuldud vokaalkontsert (sopran Eeva Hartemaa Soomest, klaveril helilooja Daniel Stagno Rootsist ja bariton Atlan Karp Eestist, klaveril Seppo Varho Soomest) ja 14. septembril Kaarli kirikus kogetud Henry Purcelli ooperi «Dido ja Aeneas» kontsertettekanne.

Liigne forte võib alt vedada Esimene neist kujunes äärmiselt meeldivaks kohtumiseks tundmatu muusikaga. Daniel Stagno on noor, kuid oma kodumaal juba elavat huvi äratanud helilooja. Tema kahte laulutsüklit Edith Södergrani ja Gustav Frödingi luulele seob äärmiselt romantiline, kiirustavale ja julmale kaasajale üldsegi mitte omane puhas, siiras ja vigurdusteta mõttemall. Huvitavalt omanäolisest ja tundlikust hea vokaalitundja käekirjast annavad tunnistust esimese tsükli viimased värsiread: «Ma olen ise õnn. Minu laubale on kirjutatud: päike ei saa hetkegi nutta. Kes tahab tappa päikest, see tõstku relvad, ta saab näha, kes on tugevam» (tõlge Eeva Hartemaa, toimetanud Mare Väli). Äärmiselt hea meel oli kuulda meie EMTA-s Anu Kaalu juures alustanud ja nüüd laias ilmas end täiendanud Eeva Hartemaa väga hea tasemeni jõudnud laulmist. Tema hääl on kaunis ja kõlab veendunult. Sihikindlus on toonud talle juba ka ilusa tunnustuse ‒ 2011 jagas ta Soomes Kangasniemi konkursil I preemiat. Kava teises pooles kõlasid mitmest ajastust pärit vene väärtmuusika varasalve kuuluvad laulud Modest Mussorgskilt ja

Georgi Sviridovilt. Atlan Karp on saanud looduselt äärmiselt väärtusliku tuumaka häälematerjali, tänu rohkele enesetäiendamisele nimekate meistrite juures on selle volüüm ja kapatsiteet muljetavaldavad. Kuna iga kiriku akustikat tuleb alati vaadelda esmalt kompamisi, siis võib liigne forte sagedasti alt vedada ‒ kaob teksti selgus nii sõnas kui muusikas. Piano on samas kindel ja turvaline kaaslane. Siin kavas oli lausa pärliks Mussorgski «Soov». Ootan põnevusega selle laulja sooloõhtut, kus kõik lood esitatakse peast, sest miimika ja silmavaate nägemine on saalisolijale oluline ‒ eriti siis, kui karakteri loomise võime on nii paljulubav. Sellise ande juures ei tohi endale teha allahindlust ‒ ainult nii avaneb tee suurele areenile!

Võinuks olla rohkem kontraste Henry Purcelli «Dido ja Aeneas» kuulutas ooperiajastu algust Inglismaal. Selle ooperi esiettekande ajal oli andekas autor kolmekümneaastane, teose lõi ta ilmselt aga tunduvalt varem. Henry Purcelli rohke laululooming on võtmeks ka selle ooperi esitamisel ‒ äärmine kantileen, mis on saanud mõjutust Itaaliast, ere mõtlemine harmooniates, kus bass peab alati samaväärselt lauluga mõjule pääsema ja fiorituurid on vaid sõna mõtterõhku kinnistavad, oma vokaalvõimete formaalset demonstratsiooni peetaks aga maitsetuseks. Meie noorte tegijate jaoks oli ilmselgelt tohutu õnn koostöö Inglismaalt pärit David Roblouga, kes on dirigendiameti kõrval veel klavessiinimängija, pianist ja hää-

leõpetaja, tema ampluaa muusikuna ulatub renessansist tänase päevani välja. Vedamiseks pean noorte jaoks ka võimalust musitseerida koos klavessinist Reinut Tepiga, kes on fraasikujunduses kindel tugisammas, rääkimata tema oskusest klahvpill kiriku akustikas nii reljeefselt helisema panna. Muusikalises ülesehituses oleks tervikut silmas pidades soovinud ehk suuremaid dünaamilisi kontraste näiteks seal, kus löövad lõkkele Dido kahtlused. Ülemnõia, esimese ja teise nõia eneseväljendused olid tulised. Hääleliselt olid kõik tegelased veenvad. Helen Lokutal on juba kogemust ja ta oskas seda rakendada maksimaalselt. Angelika Mikul on eriliselt särav hääl ja tema teemad Belinda rollis pakatasid optimismist. Kiriku ruumi täitev ja samas äärmiselt mahlakas oli Annaliisa Pillaku hääl, võlus ka tema väga täpne rollis olek. Tundus, et seekord oleks Peanõia roll saavutanud veelgi suurema mõju just tema esituses. Ei saa aga ka midagi halba öelda noorukese Aule Urbi kohta selles rollis. Tema südikus oli sümpaatne, kuid äärmiselt huvitava tämbriga hääl tahab veel arenemisaega. Simo Brede on intelligentne laulja, kel on sooja tämbriga kõrge bariton, kuid praegu jäi tal vajaka uhke Trooja sõdalase kuraasist ja siseheitluse väljendusjulgusest. See, et publikuni on suudetud tuua üks väärtteos, mida meie vanema generatsiooni muusikasõber viimati kuulis-nägi 1960. aastatel (!) ETV vahendusel, mil laulsid Kaie Konrad (Dido), Mare Jõgeva (Belinda) ning Georg Ots (Aeneas), on ainult kiidu- ja tänuväärt!

AINULT KAKS KÜSIMUST 9 EU Japan Fest peasekretär Shuji Kogi, miks teie organisatsioon juba 18 aastat Euroopa kultuuripealinnu toetab? 1993. aastal oli kultuurilinnaks Antwerpen Belgias. Belgia valitsus ja kultuurilinna sihtasutus küsisid Jaapanilt toetust. Antwerpeni kultuuriprogramm oli väga hea ning korralikult ette valmistatud. Paljudele Jaapani esinejatele oli antud võimalus kaasa lüüa. Sellegipoolest ütles Jaapani välisminister, et tema kultuuriga ei tegele, ning Antwerpen toetust ei saanud. Tollal oli Jaapan veelgi tugevama majandusega riik kui praegu ning Euroopa ja Jaapani vahel oli hulgaliselt konflikte majandusliku mõjuvõimu pärast. Euroopa kaebas, et Jaapan ekspordib Euroopasse palju rohkem, kui sealt kaupu sisse veab. Tegelikult olid tülide taga kultuurilised erinevused ja vääritimõistmised. 19. sajandist alates oli Euroopa elustiil Jaapanit tohutult mõjutanud, kuid Jaapan oli suutnud eurooplasi väga vähe mõjutada. Niisiis oli 1993. aasta tegelikult hea aeg, et olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Belgia suursaadik Jaapanis oli toetamisest keeldumise pärast väga õnnetu. Ta oli Jaapanis teeninud juba üle 10 aasta ning Jaapani ajaloo, kultuuri ja traditsioonide tõsine austaja. Nii ta hakkaski mitmesuguste poliitikute ja ärimeestega arutama, kuidas kultuuripealinnu toetada saaks. Selle tulemusena toetabki

Kp

meie organisatsioon 1993. aastast kultuuripealinnade programme.

9 Mille järgi valib EU Japan Fest projekte, mida toetada, millele panete õla alla Tallinnas? Meie organisatsioon ei tee ise kunagi ettepanekuid, millised projektid programmis olla võiksid, me austame alati kultuuripealinna oma nägemust ja tahet olla loov. Meie jaoks pole oluline, kas programm on täidetud traditsiooniliste või moodsa kunsti sündmustega. Palju tähtsam on, et loodud kultuurisidemed maade vahel säiliksid ja edasi areneksidka pärast kultuuriaasta lõppu. Tähtsaim, mida me Tallinnas toetame, on muusika. Ellerheina tütarlastekoor külastas 1995. aas-

tal Jaapanit ning pärast seda jätkusid Jaapani ja Eesti kooride soojad suhted. Ellerhein esines ka Sendai linnas, mida maavärin ja tsunami tänavu tugevasti kahjustasid. Mul on au tõdeda, et tänu kultuuripealinnale esinevad Tallinnas neli Sendaist pärit koori. Pärast katastroofi Jaapanis katkestasid paljud Euroopa linnad meie ühised programmid, Tallinn ja Turu aga jätkasid koostööd. Eesti oli üks esimesi riike, kes soojalt Jaapanit toetas ja julgustas. 2012. aasta aga on meie ja Tallinna jaoks isegi olulisem kui praegune kultuuriaasta, sest siis teeme järgmise sammu üksteise tundmaõppimisel. Tõeliselt saab üksteist mõista vaid läbi kultuuri, sest erinevalt ärist ei ole kultuuris kaotajaid.

LISAB

EU Japan Fest on kultuuripealinn Tallinn 2011 projekte toetanud kokku 109 644 euroga. Toetatavad projektid: 1. 60 sekundit üksindust aastal Null. 2. FAIFAI / Chiharu Shinoda «MY NAME IS I LOVE YOU» Augusti TantsuFestivalil 2011. 3. Aasia sõltumatute filmide festival E.V.A. 4. Geriljakino. 5. Näitus «Jaapan eurooplase pilgu läbi». 6. Chelfitsch / Toshiki Okada «Hot Pepper, Air Conditioner and the Farewell Speech» rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil POT. 7. Linnainstallatsioonide projekt LIFT11. 8. Tummfilmid tõstavad häält. 9. Tallinna Graafikatriennaal. 10. Plektrum Festival. 11. JAFF – Jaapani animatsiooni filmifestival. 12. Club 2011: CitySonic; Jaapani indie-folk duo Tenniscoats teeb ühise kava Eesti-Soome artistiga Pastacas (Ramo Teder). 13. Jaapani helilooja, kitarristi, laulja ja elektroonikamaagi KK NULL (pärisnimega Kazuyuki Kishino) esinemine Tallinn Music Weeki raames.


52 ÜLLATUST JA IDEED

Reede, 23. september 2011

Langovitsi loetud päevad Peeter Langovitsi «Loetud päevad» on avatud 30. septembrini. Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Peeter Langovitsi näituse «Loetud päevad» idee sai alguse rutiinsest tööülesannete täitmisest, kui Peeter Langovits käis Postimehe Arteri tarvis pildistamas kultuuripealinna ootussarja «52 üllatust ja ideed» teisel üritustenädalal toimuvat. Fotograafile toimunu meeldis ja kui ta mõni aeg hiljem tööasjus Helsingisse läks ja Soome Eesti Instituudi juhile Grete Ahtolale kogetust rääkis, nakatus ka too entusiasmiga. Ahtola panigi ette fotonäituse idee, temast sai projekti Soome koordinaator, kes korraldas kujunduse, printimise ja leidis projektile toetajad.

Foto: Greesi Langovits

Näitus ringleb Euroopas Näituse avamine kavandati jaanuaris Helsingi Eesti Majja, kuna aga juba enne seda toimus Helsingi mardilaat, kus Tallinna kultuuripealinnana tutvustati, siis esitleti näitust seal pooles mahus. Näituse ingliskeelne eksemplar käib Eesti Instituudi ja SA Tallinn 2011 vahendusel mööda Euroopat ringi. «Tahtsin anda ka kaugemal elavale publikule aimu olustikust, mis Tallinnas tol ajal valitses, kusjuures mitte üksnes kultuuripealinna programmi kuuluvatel sündmustel, vaid ka lihtsalt linnaruumis,» rääkis fotograaf. Nende 52 nädala sisse mahtus rohkelt algatusi, mis Langovitsile naeratuse näole tõid ja ta mõtisklema panid.

Tegijad meenutavad «52 üllatust ja ideed» Kultuuripealinna ootussarjas «52 üllatust ja ideed» osales palju huvitavaid tegijaid. Neist mõnedelt küsime nüüd, kuidas idee teostamine kulges ja milline mulje korraldajale endale jäi. Tegija: Annika Maior kunstnikunimega Okeiko Projekt: «Fantaasiaaed» Tegevus: Weizenbergi tänavale paigutati fantaasiaaed, mida asustasid vineerist vikerkaared ja pisikesed olendid, mis nii suurtele kui väikestele möödakäijatele rõõmu valmistasid. «Projekti algne kavand ja lõplik teostus erinesid omajagu. Algul ei olnud aimugi, mis tehnikas fantaasiaaed teostuma peaks. Lõpuks lahenes kõik üsna loogiliselt ‒ sõber soovitas üht puuseppa. Sellega oli ka materjalivalik otsustatud. Kukujukud saagisime vineerist välja ja hiljem maalisin need ise üle. Kuigi projekt sellisel kujul vist tookord kõige paremini ei töötanud (või äkki arvab keegi teistmoodi, kes sellest palju rõõmu sai…?), on see hilisematel rännakutel elavat vastukaja saanud ‒ näiteks mõnelt suviselt muu-

sikasündmuselt ja viimati Uue Maailma tänavafestivalilt. Seekord sai neid tegelasi juba veidike moodsamal kujul näha, nimelt plastile prindituna. Kokkuvõttes pean projekti õnnestunuks.

Tegija: Ats Parve Projekt: «Camera obscura» Tegevus: Ehitati suur camera obscura ehk puust kast, mille ühe külje keskel oli väike auk, mida kattis lääts. Kuubikujulise ruumi keskele asetati valge lina. Kuna valgusel on komme liikuda mööda sirgeid jooni, siis võimaldas auk seinas manada linale pildi sellest, mis august vaatajale paistis ‒ aga tagurpidi. «Tervikuna oli projekt oma lihtsuses ja kunstnike-korraldajate esimesest hetkest tekkinud usalduses ääretult võluv. Toetus taaselustas (suures plaanis mõttetuse süviku poole triivivat) lootust, et lavale pääseb Idee, mitte Nimi ja Elulookirjeldus. 2010. aasta juunipäikese käes camera obscura prototüübi ehitamine ja selle esimene proov Polymeri hoovis on isiklikku kroonikasse kirjutatud rõõmuhigi ja õndsuseverega.»

Tegijad: Epp Kubu (pildil) ja Tõnis Hiiesalu Projekt: «Tallinna bussijaam heliseb» Tegevus: Bussijaama kõlaritest kõlas tervitus saabujatele: «Welcome to the land of positively transforming!» Bussijaama ooteruumi laes rippuva teleri ekraanile kuvati Anna Hintsi videod tülpinud nägudega midagi ootavatest inimestest. Ootamatult hakkas kassaluugi tagant kostma ooperiaaria, mida esitas Maarja Purga, seljas pidulik valge pluus nagu teistelgi kassiiridel. «Ma arvan, et idee teostus pea 99 protsenti, sest Tallinna bussijaam oli väga koostöövalmis. Kuna meie plaanid olid suurejoonelisemad kui toetussumma võimaldas, leidsime juurde ka teisi sponsoreid ja sõpru, kes aitasid.»

Tegijad: Mihkel Ernits (pildil), Kaarel Väli Projekt: «Tänavamiimid» Tegevus: Mihkel Ernits ja Kaarel Väli hakkasid Kullassepa tänaval ja Rotermanni kvartali kesk-

väljakul miime kehastama, sest Eestis pole seda etenduskunsti liiki tänavatel veel näha. «Vastu võeti meid igal pool väga hästi ‒ eesmärk inimesi üllatada ja neil tuju rõõmsamaks teha sai täidetud. Meelehärmi valmistas suhtlus avaliku võimuga seoses loa taotlemisega, mis kujunes tarbetult vaevanõudvaks protsessiks (kuid lõppes siiski õnnelikult).»

Tegijad: Flo Kasearu (pildil), Aet Ader, Grete Soosalu, Andra Aaloe Projekt: «Kunstijärjekord» Tegevus: Tallinna kunstihoone ette tekitati järjekord näitusele soovijatest, kellest sajale esimesele anti näitusele mineku eest 100 krooni. Näitusesaalis pakuti rahahimulistele kunstiteoste asemel vaid puhtaid valgeid seinu. «Ühelt poolt oleks rõõmustanud, kui mitte keegi poleks üleskutse peale kohale tulnud, ehk kui inimesed ei oleks raha nimel kunstigaleriisse kippunud. Teisalt näitab see, et nad tulid, et raha peale tullakse ikka, kuigi me pakkusime nende üllatuseks kunstisaalis vaid valgeid seinu.

Lemmikuna tõi fotograaf välja näiteks selle, kui Raekoja platsile toodi 36 tooli, millel sai istuda ja jalga puhata. Toolid toodi nädala aja jooksul igal hommikul kohale ja viidi õhtul ära. «Fotograafina oli väga huvitav kõrvalt jägida, kuna kõik leidsid toolidele oma kasutuse, kes puhkas jalga, kes võttis kingad jalast, kes istus sööma... Ega sealsed kohvikupidajad toolide üle väga rõõmustanud, kuna neile see kasumit ei toonud, aga pildistada oli tore,» meenutas Langovits.

Lemmikuid oli 52 üllatuse hulgas palju Väga meeldejääv oli Langovitsi sõnul ka idee, mis tõi tänavale kaks miimikostüümis meest, kes jälgisid toimuvat ja tegutsesid sellele vastavalt. Samuti oli põnev, kui tühermaal otsustati linna elanikke pildistada. Meenub kunstihoone ette paigutatud konteiner, kuhu sisse astudes ja oma nime masinasse trükkides sai kuulda nimelist tervituslaulu. Huvitavaid projekte oli veel ‒ järjekord kunstihoone ees, pargid parkimiskohtades, söödavad skulptuurid, camera obscura tutvustus Vabaduse väljakul, Georg Otsa laul rongiperroonil jne. «Tuleb sihtasutusele au anda, kuna sõelale jäänud 52 projekti olid tõesti väga õnnestunud valik,» kiitis Langovits. Langovits nentis ka, et eks mõnel oli korraldusraskusi ja midagi läks viltu, aga ega kellelgi tule elus esimest midagi mahukat korraldades kõik täiuslikult välja.

Kp

LISAB

Fotograaf Peeter Langovitsi elukäik

Olen sündinud 1948. aastal Tallinnas, õppisin 20. Keskkoolis (praegune Tallinna Ühisgümnaasium), seejärel Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool) keemiateaduskonnas pooljuhtmaterjalide tehnoloogiat. Töötasin Hans Pöögelmanni nimelises Elektrotehnikatehases insenerina ja tehnilise esteetika büroo juhatajana, 1987. aastast ETA fototoimetuse juhina ning aastast 1995 Postimehe fotograafina. Käesolev näitus valmiski Postimehe ja Eesti Instituudi koostöös. Fotode tegemisse sukeldusin 1973. aastal tehase fotoringis. Edasi tulid Tallinna Fotoklubi ning hiljem Eesti Ajakirjanike Liit. Möödunud aastast kuulun ka Eesti Pressifotograafide Liitu. Olen teinud üle 30 isiknäituse, näiteks «Hommik uues elamurajoonis» (Kiek in de Kök, 1984), «Soomepoisid» (Eestis ja Soomes ajavahemikus 1992‒2011), «ESTO 92 ja ESTO 96» (Eesti Rahvusraamatukogu 1996), «Eesti-Soome mosaiik» (2008 Helsingi raudteejaamas jm Soomes) ja mitmed teised.

3

DME Award on disaini Oscar Täna pannakse Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluvale Euroopa innovatsioonifestivalile IF... ja disainifestivalile Disainiöö väärikas punkt – Kumus kuulutatakse välja Euroopa Design Management auhinna 2011 (DME Award 2011) võitjad. DME auhind on rahvusvaheline tunnustus, mida võib tähtsuse poolest võrrelda filmimaailmas välja antava Oscariga. Auhinna eesmärk on tõsta esile strateegia ja juhtimise osatähtsust disaini edukal ellurakendamisel. Juulis valis rahvusvaheline žürii välja DME Award 2011 nominendid ‒ 15 kõige innovaatilisemat ning dünaamilisemat ettevõtet Euroopas. Nominentide seas on ka Eesti ettevõtted Supelsaksad ja Velvet Creative. Kõigil huvilistel on Euroopa Design Management auhinna finalistidega võimalus tutvuda näitusel DME Award 2011 25.septembrini Kumus.

Kunstibuss kaeb arhitektuuri

24. septembril sõidab Kunstibuss mööda Tallinna linnaosasid, tutvumaks arhitektuuriga. Tuuri viib läbi kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan ja mahulise arhitektuuri professor Toomas Tammis. Tuuri lõpus astume sisse disainer Dan Mikkini fotonäitusele «Tosin», kohal on ka kunstnik ise. Broneerimine: kunstibuss@ artun.ee, pilet 1.50€. Vt ka www.facebook.com/ kunstibuss, kunstibuss.artun.ee.

Alustame müsteeriumiga Agentuuri Corelli Music toob publiku ette ilmaliku müsteeriumi «Armastajad ja elupõletajad» (helilooja Märt-Matis Lill) esiettekanne on Toompea muusikasalongis (Kohtu 6) 28. septembril kell 19. Ilmalik müsteerium sünnib eri kunstivaldkondade loomeisikute koostööst, ühinevad kirjandus, muusika, interpretatsioonikunst ja lavalooming. Kontsertetendused toimuvad veel 30. septembril kell 21.30 ja 2. oktoobril kell 19. Õhtu avaosas saab nautida barokiaja meistrite Corelli, Mederi, Romani jt muusikapärleid, mida on samades saalides ja salongides mängitud juba sajandeid tagasi.

Kp

TÄPSUSTAB

Näituse «Kontinuum_ Kunst kui taju. Ruum kui protsess» kuraator on Maria Arusoo.


4

LIFT11

Reede, 23. september 2011

Tööde mitmekesisus kujunes LIFT11 vaieldamatuks tugevus

LIFT11 õpetas, kui oluline on nii mastaapse projekti puhul, et kõik võrdselt vastutaksid ja annaksid tulemuse he Linnainstallatsioonide festival LIFT11 on lõpusirgel, avada on jäänud veel vaid üks installatsioon. Kuraatorid Margit Aule ja Margit Argus vaatavad tehtule tagasi ja mõtisklevad, kas ettevõtmine suutis ka linnaruumi muuta. Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

Margit Aule ja Margit Argus, kuidas erinevad esmased plaanid lõpptulemusest ‒ kas ootused, lootused ja kartused on täitunud? «Alustasime LIFT11 tegevusega tegelikult juba aasta tagasi, kui algasid loengud, lugemisrühmad ja arutelud teemal kunst avali-

kus ruumis,» ütleb Margit Aule. «Laiem eesmärk oli murda eelarvamusi tänapäevase avaliku ruumi kunsti suhtes, inspireerida inimesi nii seda kogema kui ka ise linnaruumis looma.» «Algne mõte oli, et linnaruumis võiks olla mitmeid installatsioone korraga,» lisab Margit Argus, «sest nende vahel liigeldes tajume linnaruumi hoopis teise nurga alt.

Tahtsime suunata inimesi ka vähem käidavatesse piirkondadesse – selle eesmärgi oleme täitnud. Nüüd tallinlased ehk teavad, mis koht on Soodevahe ja kus on kesklinnas hea ujuda.» LIFT11 on Margititele õpetanud, kui oluline on nii mastaapse projekti puhul koostöö ‒ see, et kõik võrdselt vastutaksid ja annaksid võrdse panuse. Siis sünnib koostööst uus sünergia, mida eraldi tegutsedes poleks saavutanud. Margit Aule kinnitab lausa, et pärast LIFT11 suve on tal tunne, otsekui polekski maailmas enam

olemas asja, millega ta hakkama ei saaks. Rõõmustanud on koostöö installatsioonide pühendunud autoritega, kes on oma eriala professionaalid ja teavad, mida eesmärgi saavutamise nimel teha tuleb. Samuti on olnud rõõm näha, kuidas tööd interaktsioonis kogejatega elama hakkavad – «Kaist» sai populaarne päevituspaik ja «O-st» tõeline reisisell. Kõige raskem kogu projekti juures oli installatsioonidele kooskõlastuste saamine. Vaatamata sellele, et tegemist on ajutiste ehitiste

«Tütarlaps kloaagis», Raul Keller, 5.–12. september Vana-Posti ja Harju tänava nurk. Foto: Margit Argus

«Uurijad», Raul Kalvo, 21. august – 15. oktoober J. Smuuli tee ja Laagna tee ristmik. Foto: Margit Aule

«Kai», Siiri Vallner ja Indrek Peil, 5. juuni – 15. oktoober Kalaranna 1. Foto: Margit Argus

Linnainstallatsioonide festivali LIFT11 kuraatorid Margit Argus ja Margit Aule loodavad, et linnaruumi kujundamisse hakatakse vastutustundlikumalt suhtuma. Foto: Stanislav Moshkov «O», Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu, Flo Kasearu, 12. juuni – 1. november mitmel pool. «O» on lisaks Eestile ringi käinud ka Soomes ja Venemaal. Foto: Margit Argus.

Mida arvavad LIFT11 žürii liikmed? Installatsioonis peaks saama varjuda Peeter Pere Kuus küsimust linnainstallatsioonide teemal arhitektide liidu juht Peeter Perele. «Tallinn peab linnainstallatsioonidega alles harjuma,» on Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere seisukoht. «Siia võiks luua mängulisi, optimistlikke ja multifunktsionaalseid installat-

sioone, kus lisaks põhifunktsioonile on ka lisavõimalusi ‒ saab turnida, tuule või vihma eest varjus olla ja nii edasi.» Peeter Pere sõnul vajavad installatsioone kohad, «kus ikka linna on» ehk kus inimesed linnalikult käituvad ‒ pargid, väljakud ja tänavad. Alati ei ole selleks isegi suurt eelarvet vaja. Eksperimente pole tarvis peljata. Perele meeldisid kõik installatsioonid, kuid teistest ehk veel enam vaatesillad Linnahalli katusel ja betoonrisu ärakasutamine Kalasadamas. «Ma pole kursis, kas mõne installatsiooni rajamine toimus ka möödujate silme all, neid kaasa-

tes,» tunnistab Peeter Pere. «Kui ei, siis võiks sellise performance›i laadse ettevõtmise teinekord teoks teha.»

LIFT11 raames tehti ootamatuid käike Marko Mäetamm Linnainstallatsioone valis LIFT11 tarvis välja kirev žürii, kuhu kuulus teiste seas ka staažikas kunstnik Marko Mäetamm.

Kunstniku sõnul on Tallinn nagu iga teinegi linn avalik ruum ja keskkond, kus inimesed peaksid solidaarselt üksteise kõrval liikuma. Linnainstallatsioon peaks linnakeskkonda täiendama ja kultuursemaks muutma. «Kui installatsioon sobib linnakeskkonda, ühendab see linnakultuuri ja töötab selle kasuks, mitte ei lõhu ega pidurda,» tõdeb kunstnik. «Linn on organism, mis liigub oma dünaamikas, seda ei tohiks rikkuda. Installatsioon või linnakunst ei tohiks lõhkuda ka liikluse dünaamikat, nagu teeb näiteks


MUUSIKA

Reede, 23. september 2011

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 vastu kajab

seks

eaks võrdse panuse. või sekkumistega, oldi kooskõlastuste andmisel väga ettevaatlikud, kaaluti läbi kõik võimalikud ohud. «Tallinn on ühest küljest väga katkine ja katkendlik linn, samas on see ka väga elus koht, mis inspireerib tegutsema ja sekkuma,» ütleb Margit Aule. «Linna konkurentsivõime sõltub paljuski sellest, kui palju on võimalik oma loovust kasutada ‒ mitte ainult n.ö klassikaliste loovate alade juures, vaid kõiges. Kui mul linnakodanikuna tuleb hea, aga innovaatiline idee, siis kas ma saan selle teostada või mattun bürokraatiasse?» Mitmed installatsioonid, mis LIFT11 žürii välja valis, jäid teostamata. Põhjuseid oli mitmeid ‒ näiteks Maarja Kase ja Ralf Lõokese pakutud batuut SEB pangahoone katusel kolmnurga vahel ei olnud paraku kooskõlas panga turvanõuetega ja ka hoone katusekonstruktsioon poleks suutnud lisakoormust taluda. Installatsiooni «FACE IT!» rajamine oli päevakorras kuni augustikuu keskpaigani, mil siiski selgus, et kooskõlastuste saamisega ollakse vaatamata mitmekuulistele katsetele täiesti ummikus ‒ kahjuks aeg sai lihtsalt otsa. «Võib öelda, et LIFT11 puhul oli tegemist laboriga,» täiendab Margit Aule. «Ettevõtmisega, kus linnaruumi eri tüüpi kunstiteosed, nende teostamise võimalikkus ja teostatu vastupidavus proovile pandi.» Alguses oli LIFT11 meeskond suurem. Mis tingis selle kahanemise? «LIFT11 mõte sai alguse installatsioonide tegemisest, sest teema paelub meid endid,» selgitab Margit Argus. «Kuna me mõlemad oleme arhitektuuritaustaga inimesed, siis kaasasime kampa kunstiteadlased Maarin Mürgi ja Ingrid Ruudi, et nad aitaksid laiemat pilti vaadelda. Ingrid ja Maarin tegutsesid meiega kuni juuni lõpuni, nende panus LIFT11-sse on väga oluline. Kuna nii žürii kui kuraatorid olid kõik väga eripalgelised, siis sai projekt väga mitmekülgne ja selles peitubki LIFT11 tugevus.» «Ma tahaksin uskuda, et pärast LIFT11 lõppemist suhtutakse linnaruumi kujundamisse palju vastutustundlikumalt ja läbipaistvamalt ning kaasatakse rohkem ärihuvita professionaale,» loodab Margit Argus.

mõni kõigile tuntud pronksskulptuur.» LIFT11 oli ühiskonnale vajalik ettevõtmine, kuna enamasti ei pääse avalik skulptuur esile, olgu bürokraatia või poliitika tõttu. «Minu arvates tehti LIFT11 raames mõnusaid ja ootamatuid käike, mida ilma kultuuripealinna hoota ehk läbi viia ei õnnestukski,» arvab Mäetamm. «Jõudsime kohaliku suhtumise ja kultuurieluga justkui miinusest nulli, kuigi peaks olema nii, et suurem osa aega on nullis ja kultuuripealinna aastal jõuaks plussi…»

5

Django Bates sai niisuguse nime oma hipidest vanematelt seetõttu, et vanematele meeldis Django Reinhardti muusika.

Foto: Oliver Õunmaa

Huumor teeb keerulised asjad mõistetavaks Millist muusikastiili viljelete, kas seda, mida te teete, saab üldse džässiks nimetada? Mõnikord kuulen ma mingist paigast pärit muusikat ja võin öelda, et jah, see on näiteks Kongo või Kariibi mere saarte muusika. Minu enda muusika koosneb eeskätt mõjutustest ja peegeldusest selle kohta, kuidas ma oma elu näen. Parem ärge mu muusikat lahterdage. Minevikus vältisin ka ise terminit «džäss», sest minu muusikas on nii palju erinevaid viiteid. Iga publiku jaoks tundus mu muusika olevat isesugune. Mõned ütlesid, et nad ei tule mind kuulama, sest ma mängin džässi ja see tähendab Glenn Millerit. Teised aga, et ei tule mind kuulama, sest džäss tähendab mingit elukauget kiiksuga eksperimentaalmuusikat. Igal juhul on see muusika põnev, mida ma mängin.

«Vähesed teavad, et Andrei Tarkovski filmis suure osa oma müstilisest kultusfilmist «Stalker» Tallinnas – seda ei tea sageli isegi Eesti pealinna elanikud ise. Kaks Austria kunstnikku – Anna Ceeh ja Franz Pomassl – taasavastasid fotode kaasabil originaalvõttekohad ja päästsid need kohati lammutamisest. Kunstnike idee innustusel toimus Euroopa kultuuripealinna programmi raames varalahkunud meistri auks festival. Nädalase sündmustejada keskmes oli endine elektrijaam Katel (mida praegu kultuurikeskuseks arendatakse), filmis kujutab see endast imposantse tööstusvaremena sissepääsu Tsooni. Programmi täiendasid väljasõidud Tallinnast väljaspool asuvatele võttekohtadele. Imelikul kombel oli hoobilt äratuntav just «Aas». See tekitas – hoolimata sellest, et filmi tegemisest on möödas juba 30 talve – igaviku kummitusliku tunde.» (Der Standard, Austria)

Te olete ka õppejõud. Kas õpetamine on niisama põnev kui muusika loomine? Ma olin Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumi professor 2005. aastast kuni tänavuseni. Nüüd õpetan Bernis ja see on põnev uus algus. Ma üritan õpetamist ja muusika mängimist mitte lahus hoida. Naudin õpetamist väga, see paneb mind mõtlema, mida ise teen, ja tehtut ümber hindama. Üliõpilased toovad mu ette kompositsioonid, millega nad hädas on, ühiselt lahenduste leidmine on üsna meeldiv väljakutse. Tänu õpetamisele kohtun ka inimestega, kellega mulle meeldiks koos mängida. Kuulun triosse, mille lõid minu kaks endist üliõpilast, ja olen seotud projektidega nagu see bigband muusikaakadeemias. Ülikoolis kohtab häid muusikuid ja kui nad ülikooli lõpetavad, saavad neist mängijad minu bändis.

«Sergei Dovlatovi 70. juubelit tähistatakse väga laialt Venemaal, «vene» Ameerikas ja kõikides post-nõukogude riikides, kus ta oli paljude lemmikkirjanik. Loomulikult tähistati juubelit eriti pidulikult seal, kus Dovlatovit kõige enam tunti – Peterburis, Tallinnas ja New Yorgis. Võib öelda, et Dovlatov sai tunnustust just seal, kus talle varem ära öeldi. Sergei ise ütles kunagi: «Ma tahan saada raha tagasi seal, kus mind varem peteti.» Ja ta saigi täies ulatuses, aga liiga hilja. Tallinn on praegu turistide suhtes hoolitsev, hubane ja sõbralik – sellisena meelitab ta endale külla palju uudistajaid kogu maailmast.» (Novaja Gazeta, Venemaa)

Briti muusik ja helilooja Django Bates oli esimene, kes lõi kontsertteose süntesaatorile. Oliver Õunmaa Django Batesi muusikas on alati törts huumorit, et kuulajad maailma paremini mõistaksid. Vestluse ajal on Django Bates muusikaakadeemias proovi tegemas. Tiheda graafiku ja ajavahe tõttu on ta heitnud korraks proovisaali toolireale pikali. «Eesti aeg on Inglismaa ajast kaks tundi järel ning siin kell kaheksa hommikul prooviga alustada on minu jaoks tõsine asi,» vabandab Bates ja naeratab sinna juurde tagasihoidlikult. Kuidas proov kulgenud on? Alguses mängisime kokku vaid mina ja rütmipillid, et luua ülejäänud pillidele hea alus. Nüüd lisandusid sarved, trompetid, tromboon, tuuba, saksofonid, klarnet, flööt ja pikolo. See on ebatavaline koosseis, meenutades pigem väikest orkestrit kui traditsioonilist bigbandi. Muusikud töötasid mõned kuud ilma minuta ja nüüd paneme kõik tehtu kokku. Peagi saabub Rootsist ka laulja ja siis viime muusika uuele tasandile. Praegu on mu graafik tihe, kuid see on hea. Kas vastab tõele, et olete esimene, kes kirjutas kontserdi süntesaatorile? No kui rahvas räägib, et keegi on mingis asjas esimene, ei saa selles kunagi kindel olla. Uurisime internetist, küsitlesime inimesi ning tundus tõepoolest, et keegi pole süntesaatorile kontserti kirjutanud. Samas olen kindel, et keegi kusagil telgitagustes on mänginud ka enne mind süntesaatorit ja kutsunud seda kontserdiks. Kuna aga see keegi sellega enne mind välja ilmunud ei ole, pean ma au endale võtma.

Kirjutasin kontserdi 2000. aastal. Nimetasin selle «2000 Years Beyond UNDO» (2000 aastat pärast olematust), sest siis rääkisid inimesed uue aastatuhande saabumisest kui suurest muutusest. Arutleti, kas millennium tähendab midagi erilist või tegelikult ei muutu miski. Mõned leidsid, et aastatuhandet vahetati liiga vara, sest uus millennium tegelikult ju aastaga 2000 ei saabugi. Niisiis otsustasin selle ideega veidi ennast lõbustada. UNDO on vajutamiskoht ekraanil, mis muudab olematuks inimese tegevuse viimased sammud arvutis. Seda võib vajutada mitu korda, kuid lõpuks jõutakse ikka punkti, kust tehtut kaugemale tagasi võtta enam ei saa. Nii tundub see ka inimkonna puhul olevat. Antud hetke jõudmine tähendab, et me ei saa enam oma loomulikku olekusse tagasi minna. Kui palju mängitakse seda teost nüüd, üksteist aastat hiljem? Peale esiettekande ja ühe ettekande Kreekas pole seda tükk aega mängitud. Ma arvan, et see on suurte orkestriprojektide puhul tavaline. Uut teost mängitakse mõned korrad ja siis jäetakse see riiulile. Seejärel loodetakse, et teos osutub tulevikus jälle vajalikuks. Orkestreeringute puhul olen ma niisuguste asjadega harjunud. Seepärast kindlustan ma, et mu oma bänd oleks valmis mängima muusikat, mida praegu harjutame. Eesti muusikud, kes siin praegu koos minuga harjutavad, saavad osaks minu muusikaliste võimaluste võrgustikust. Olen toiminud samamoodi ka Trondheimis, Pariisis ja Taanis. See tähendab, et kui ma ei leia kusagil viibides näiteks metsasarvemängijat, on mul maailmatäis inimesi, keda mängima kutsuda.

Kuidas te enda jaoks muusika avastasite? Ma sündisin ühes LõunaLondoni majas, kuhu jäin kogu lapsepõlveks. Olen kindel, et päeval mil ma sündisin, kuulsin head muusikat. Hea muusika all mõtlen ma midagi, millel on tugev, väljendusrikas ja võimas sõnum. Varajasest lapsepõlvest mäletan mängimas ühte plaati, Charlie Parkeri kontsertsalvestust „Bird Is Free“. Salvestus oli väga halva kvaliteediga, kuid muusika ise äärmiselt elujõuline ja ilmekas. Sellised asjad täitsid loomuliku nähtusena minu igapäevaelu ning seepärast on loogiline, et ka mina tahtsin end mõne muusikariista läbi väljendada nii varakult kui võimalik. Miks on teil põnev, mitte just britilikult kõlav eesnimi? Minu vanemad olid varajased hipid. Nad andsid kõigile neljale lapsele naljakad nimed. Django pandi mulle nimeks ilmselt sellepärast, et neile meeldis Django Reinhardti muusika. Reinhardt oli mustlane, mu vanematele meeldis mustlaspärane elustiil. Mida teie muusika väljendab? See väljendab minu isiksust ‒ kogemusi, unelmaid ja soove. Mõnikord on mu muusika kommentaar maailmale selle kohta, mida mina näen, või ka selle kohta, mida teised näevad. Mu muusikas on alati törts huumorit, sest maailm vajab seda. Huumor aitab raskete teemade puhul, näiteks ka poliitikas, teistele oma ideed selgitada. Muusikat kirjutades kujutlen ennast alati osana publikust. See aitab mul mõista, kui kaua peaks üks või teine hetk minu teoses kestma, kas see peaks lõppema üllatusega või kas üks motiiv peaks vaikselt teiseks arenema.

«Laur Kaunissaare räägib Euroopa keelt: ladusalt inglist, aktsendivabalt saksat, vahel mõlemat korraga. Põhuteater meenutab briti kunstnik Richard Longi töid, kes kujundab rangeid geomeetrilisi vorme sellistest materjalidest nagu muda ja kiltkivi. Nagu Longi «Berlin Circle», nii seob ka NO99 säästlikkuse idee Minimal Arti vormikeelega – esimene vabastab ta lõdva ökoesteetika kuvandist, teine aitab kaasa uuele kiireloomulisusele. 17 miljoni euroga on Tallinn üks kõigi aegade väikseima eelarvega kultuuripealinnu. Programmi loovus ja rahvusvahelisus ei ole selle all aga kannatanud. Samal ajal kui Tallinn sihib Euroopa poole, tegeleb Turu iseendaga. Uusi infrastruktuurirajatisi siit ei leia, kogu 52 miljoni eurone eelarve kulub argipäevakunstile: skulptuurid, tants, tsirkus, publiku koostööle kutsumine lasteaedades, vanglates, vanadekodudes. (Kulturaustausch)


6

KULTUURIKONTAKT

Reede, 23. september 2011

Portugali tähtis aasta Guimarães on uus kultuuripealinn. Tiiu Allikmäe Guimarães oli Portugali esimene pealinn ja seda nimetatakse seetõttu ka «riigi hälliks». 1853. aastal linnaõigused saanud 52 000 elanikuga Guimarães on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Guimarães’i kultuuripealinna projektidirektor Carlos Martins kõneleb, millised on linna plaanid ja ootused järgmiseks aastaks. Guimarães ja Tallinn on Euroopa väikelinnad. Mida on väikelinnal vaja, et olla loominguline? Iga inimene, iga kogukond, iga organisatsioon ja iga linn peavad olema loomingulised. Loovuse ja innovatsiooni ergutamine on ainus võimalus toime tulla postindustriaalse Euroopa tohutute muutustega, mille tunnistajaks iga päev oleme. Väikestel linnadel on globaalses konkurentsis toimetulekuks mõned puudused, kuid olen kindel, et nad oskavad kasutada ka oma potentsiaalseid eeliseid. Väikelinnad suudavad paremini kaasas käia ajaga, kus keskkonna jätkusuutlikkus on üks peamisi konkurentsitegureid. Väikelinnad suudavad pakkuda paremaid arenguvõimalusi loomeinimestele, sest kõik on veel «inimlikus mõõtmes», otsustajad on inimestele lähemal ja otsused saavad kiiremini sündida. Ka on väikelinnad tavaliselt harjunud vähema ressurssiga rohkem saavutama. Mis või kes peaks aitama linna loomingulist potentsiaali avada? Minu arvates on olulised kolm tegurit. Esiteks kodanikutunne, et linnakodanikud osaleksid oma kogukonna elu parandamises ja pühenduksid sellele. Teiseks eestvedamine, et linna ressursse maksimaalselt eesmärgi saavutamiseks kasutataks. Kolmandaks partnerlus, et väga erinevad inimesed ja organisatsioonid teeksid ühise eesmärgi nimel koostööd ja jagaksid vastutust. oluline on võrgustike teke. Digiajastu aitab ilmselt kaasa? Digitaalse globaliseerumise ajastul muutuvad mõisted «kaugus» ja «linna suurus» kiiresti. Oluline pole mitte see, kui suur on sinu linn, vaid see, millistesse võrgustikesse ta kuulub. Guimarães’sist saab Euroopa kultuuripealinn 2012. Millised on teie eesmärgid? Guimarães on ajalooline Portugali linn, riigi sünnipaik, väga tugeva identiteedi ja kultuuripä-

Guimarães’i kultuuripealinna projektidirektor Carlos Martins. Foto:

randiga, mida on tunnustanud ka UNESCO. Linnal on oma väiksuse kohta väga märkimisväärne sümboolne tähendus. Praegune majanduslanguse aeg, mis sulgeb tööstusi ja tekitab juurde tööpuudust, mõjutab kahjuks tugevasti linna eesmärki kultuuripealinnana – muuta linna kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku tähendusvälja. Kõik, mis kultuuripealinn ette võtab, peab olema jätkusuutlik. Linn ei vaja uut festivali, vaid kaugeleulatuvat ja kestvat muutust. Meie eesmärk on, et kultuuripealinna mõjul tekiks linna uusi kasvavaid loomingulisi ja teadmismahukaid ettevõtteid. Inimeste enesekindlus peab kasvama, soovime neid julgustada võtma rohkem riske, olema ettevõtlikum ja leidma uusi valdkonnaüleseid töömeetodeid. Soovime, et kultuuripealinn näitaks läbi hea eeskuju teed uutele linna arengumudelitele ja muudaks linna nii füüsiliselt kui ka vaimselt avatumaks. Vähetähtsaks ei saa pidada ka seda, et kultuuripealinna tegevused ergutavad loomingulist lähenemist probleemide lahendamisele, õpetavad uusi oskusi, aitavad kultuuri juurde tuua uusi inimesi ning ergutavad loovust igal rindel. Millised märksõnad tulevad esimesena meelde, kui Portugalis Tallinna peale mõelda? Balti, Euroopa kultuuripealinn, kindlus, muusika, iseloom, sadam. *** Väga paljude Portugali linnade kultuuri ja loomemajanduse eestvedajana tegutsenud Carlos Martins räägib Guimarãesi plaanidest lähemalt 19.‒21. oktoobril Tallinnas peetaval EAS-i korraldataval rahvusvahelisel konverentsil «Creative Entrepreneurship for a competitive economy». Vt http://www.creativeestonia. eu

Muusikafoorumi lõpetamine 2009. aastal Beijingis, keskel Rahvusvahelise Muusikanõukogu ekspresident ja Austraalia Muusikanõukogu tegevdirektor Richard Letts. Foto: IMC

Võõrustame muusikuid Ülemaailmne muusikafoorum on esimest korda Euroopas. Kadri Malm Senegali laulja, helilooja ja ühiskonnategelane Youssou N`Dour vaatleb muusikat kui vahendit, mis aitab kaasa kultuuridevahelisele dialoogile ning üksteisemõistmisele. 26. septembrist kuni 1. oktoobrini tullakse Tallinnasse IV ülemaailmsele muusikafoorumile. See on muusikateemaline konverents, mida korraldatakse üle aasta, tänavu kohtutakse esimest korda Euroopas. Varasematel aastatel on kohtutud Los Angeleses (2005), Pekingis (2007) ja Tunises (2009). Viimasel foorumil oli 200 osalejat 59 rahvusest. Tallinnasse oodatakse järgmisel nädalal ligi 300 osalejat. Ülemaailmse muusikafoorumi peakorraldaja ja idee autor on Rahvusvaheline Muusikanõukogu, mis asutati 1949. aastal UNESCO juurde kui muusikaalane nõuandev kogu. 60 tegutsemisaasta jooksul on IMC-st (International Music Council ehk Rahvusvaheline Muusikanõukogu) kujunenud mõjukas organisatsioon, mille võrgustik hõlmab rahvuslikke ja regionaalseid muusikanõukogusid, rahvusvahelisi ja kohalikke muusikaorganisatsioone ning kunsti- ja kultuurivaldkonna erialaorga-

nisatsioone 150 riigist kõikidelt kontinentidelt. IV ülemaailmse muusikafoorumi korraldamiseks ühendas Rahvusvaheline Muusikanõukogu jõud Euroopa Muusikanõukogu, Eesti Muusikanõukogu ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga. Foorumi raames toimub ka Rahvusvahelise Muusikanõukogu 34. peaassamblee, samuti peab Euroopa Muusikanõukogu oma iga-aastast koosolekut seekord siin.

Muusika mõjutab ühiskonda Tänavuse foorumi peateema on «Muusika ja sotsiaalsed muutused». Sellest kõneleb ka üks foorumi peaesinejatest, Senegali laulja, helilooja ja ühiskonnategelane Youssou N`Dour. Oma ettekandes käsitleb N´Dour kultuuri üldisemalt ja muusikat kui vahendit, mis aitab luua tolerantsi, kultuuridevahelist dialoogi ning üksteisemõistmist. Eestlastele peaks muusika ja sotsiaalsete muutustega eelkõige seostuma meie enda Laulev revolutsioon, mängis ju muusika suurt rolli Eesti iseseisvumisel ning laulupidu on siiani muidu nii individualistlike eestlaste suurim konsolideerija. Foorumi peateema all arutletakse eelkõige, kas ja kuidas saab muusika abil leevenda-

da kultuuridevahelisi pingeid konfliktipiirkondades, kergendada immigrantide integreerumist ning aidata kaasa ühiskonna arengule tervikuna. Teine peaesineja, NAMM-i (National Association of Music Merchants) president ja tegevdirektor Joe Lamond räägib 29. septembril, kuidas muusikatööstus saab kaasa aidata, et igas vanuses inimesed pääseksid muusikaga tegelema, ning NAMM-i tegevusest muusikahariduse propageerimisel. Muusikaharidusest kõneleb ka George Poussin UNESCO kultuuriosakonnast, vaadeldes, kuidas edeneb Seouli Agenda ‒ UNESCO püstitatud kunsti- ja muusikahariduse eesmärkide ‒ ellu rakendamine.

Kuidas korraldada muusikaõpet? Kuna muusikakõrgkoolid üle kogu maailma otsivaid uusi teid ja mooduseid, kuidas valmistada ette homseid muusikuid, siis kõneldakse ka mitteformaalsest muusikaharidusest, eriti muusika õppimisest interneti vahendusel. Veel vaadeldakse teemasid «Noored ja muusika», «Muusika levitamine ja eksport», «Muusika ja arendustegevused» jpt. Täpsem teave ja osalustasud: worldforumonmusic.org Registreerimise eest tasutakse koha peal sularahas.

Kp

TUTVUSTAB

Üks foorumi peaesinejaist, laulja, löökpillimängija ja laululooja Youssou N´Dour on sidunud ennast mitmete sotsiaalsete ja poliitiliste ettevõtmistega. 1985. aastal aitas ta korraldada kontserti Nelson Mandela vabastamise toetuseks. Ta oli kaastegev 1988. aastal toimunud ülemaailmsel Amnesty International Human Rights Now! tuuril. Samuti on ta teinud koostööd ÜRO ja UNICEF-iga ning tema algatatud on Project Joko, mille eesmärk on avada internetikohvikuid Aafrikas ja ühendada kaasmaalaste kogukondi üle maailma. Youssou N´Dour andis oma panuse Senegali omapärase pop-muusikastiili väljaarendamisse, mille nimetus on sereri keeles mbalax.

Tallinn õpetab tuleviku kultuuripealinnu Oliver Õunmaa Tallinn räägib kohtumisel kultuuripealinnadele edulugu vabatahtlike ja külalislahkuse programmist ning suhtlusest välismeediaga. 22.‒24. septembrini viibivad Tallinnas 17 kultuuripealinna esindajad.

«Tallinna tulevad nende linnade esindajad, mis on kas äsja olnud kultuuripealinnad või varsti kultuuripealinnadeks saamas,» ütles Tallinn 2011 programmi koordinaator Triin Männik. «See on niisugune võrgustik, kust linnad, mis on mõnda aega tagasi kultuuripealinnad olnud, kaovad tasapisi. Nad

lähevad tavalise eluga edasi ja asemele tulevad uued.» Vanimad endised kultuuripealinnad, kes praegusest kohtumisest osa võtavad, on 2008. aasta tähed Stavanger ja Liverpool. Kõige värskemad linnad on 2016. aasta esindajad Wrocław Poolas ja Donostia-San Sebastián Hispaanias, mis said oma tiitli ametlikult kätte alles tänavu juunis.

«Just tiitli kättesaamine annab õiguse võrgustikuga liituda,» märkis Männik. Sellised kohtumised on regulaarsed. «Üks neist toimub kevadel, teine sügisel,» seletas Männik. «Vähemalt üks kohtumine toimub linnas, mis on parasjagu kultuuripealinn. Teine tänavune kultuuripealinn Turu korraldas

oma kokkusaamise möödunud aastal juba ära, seepärast toimus käesoleva aasta esimene kohtumine Mariboris Sloveenias, mis on üks kahest kultuuripealinnast järgmisel aastal. Seal nägid teised linnad, kuidas ettevalmistused käisid, kui kaugel nendega oldi ja millised mured olid tekkinud.» Tavaliselt antaksegi kokkusaamistel ülevaade, kui kaugel min-

gi linn korraldamisega on ja kui hästi ta on hakkama saanud. Kohtumine on paljuski üksteiste kogemustest õppimine. «Tallinn õppis omal ajal programmi kokku pannes Liverpooli käest, nüüd jagame oma kogemusi edasi,» seletas Männik. «Meie üks suur edulugu on vabatahtlike programm, samuti külalislahkuse programm ning suhtlus välismeediaga.»


Reede, 23. september 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis Norra eksperimetaaljazzi esikitarrist Stian Westerhus käis Hobuveskis klassi näitamas

13. septembril pakkus Stian Westerhus kohalikule publikule näha ja kuulata tõelist meistriklassi. Unikaalse helikeele ja, nagu ka piltidelt näha, kompromissitu lähenemisega muusikale, on artist muutunud üheks noorema põlvkonna nõutuimaks sooloesinejaks. 13.–16. septembril viibis kitarrist Eestis esimest korda ning jõudis sellel ajal oma teadmisi edasi anda mitmes õpitoas ning läbi mängida ka kaks soolokontserti. Westerhus on elu jooksul avaldanud kaks sooloplaati, millest hilisem, «Pitch Black Star Spangled» leidis koha ka muusikaväljaannete 2010. aasta parimate sooloplaatide rivis. Artist käis Eestis SA Tallinn 2011 ja Viljandi Kitarrifestivali kutsel ning ülesvõtted ongi pärit kitarrifestivali avakontserdilt Hobuveskis.

FOTO

7

Stalkeri monument elustas filmihetke

18. septembril äratati üheks õhtuks ellu episood kultusliku filmirežissööri Andrei Tarkovski meistriteosest «Stalker». Kaasaegse kunsti kategooriasse paigutatav ajutine monument loodi võimalikult autentsena filmikaadri suhtes. Autoriteks olid Raoul Kurvitz, Tarvo Hanno Varres ja Margit Aule. Fotod: Sten Jõemets/Nikon

Tallinn Fashion Week

Fotod: Stanislav Moskhov

Barokkooper

VII Tallinna Kammermuusika Festival tõi publikuni sulni barokkooperi. Jaani kirikus etendus 14. septembril Henry Purcelli kammerooper «Dido ja Aeneas». Juhendajaks oli ülemisel vasakul pildil dirigeeriv tunnustatud spetsialist David Roblou Inglismaalt. Fotod: Stanislav Moshkov

Eesti moedisainer Britt Samosoni loodud «Flat Cut 3D ‒ Architecture» installatsioon, mida demonstreeriti Eesti Moedisaini Liidu korraldatava ja Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluva Tallinna Moenädala raames, on esimene omataoline arhitektuuri ja moodi ühendav projekt maailmas. Foto: Sten Jõemets/Nikon


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 23. september 2011

9 Eesti Televisiooni hommikusaate «Terevisioon» eetriaja hulka kuulub ka iga-reedene Piret Eero juhitav kultuuripealinna tegemisi tutvustav saatelõik. Saatelõigu pikkus on kuus minutit ja selle aja jooksul näidatakse videolõike nii toimunust kui toimuvast. «Tahame jälgida sündmusi, mis eetripäeva aegu toimumas, vähemalt kahest räägime ka pikemalt, teiseks püüame leida sündmusi, mis on igati vahvad, aga millest seni vähe räägitud on,» ütles saadet juhtiv Piret Eero. Kuna suvehooaeg on läbi ja suvesaade «2011» õnnestus hästi ning sai positiivset vastukaja, olid nii ERR kui SA Tallinn 2011 huvitatud projekti jätkamisest ‒ küll väiksemas mahus, aga siiski. Eero sõnul jäi otsus niisuguse formaadi kasuks, kuna sügishooajast on eetris ka kultuurisaated «OP!» ja «MI», mis nii või naa

TEATER

22.‒24. september 19.00 Tahkuna tuletornis Hiiumaal «Üks suvepäev». SA Theatrumi lavastatud norra kirjaniku ja dramaturgi Jon Fosse mereäärne lugu, mida lavastab Lembit Peterson ja kus mängivad Mare Peterson, Maria Peterson või Laura Peterson, Eva Eensaar või Anneli Tuulik, Ott Aardam või Helvin Kaljula ning Andri Luup või Marius Peterson. Kuni 28. september 19.00 NO99 Põhuteatris (Skoone bastion) «Katuselt». Helilooja ja libreto: Jarek Kasar; lavastus Uku Uusberg, kunstnik Jan Tomson, laval Hannaliisa Uusma, Uku Uusberg ning Jarek Kasar.

MUUSIKA 23. ja 24. september 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Elektrooniline kontsertõhtu. Rahvusvahelise meediakunsti näituse «gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur» lõppakordil saab esmakordselt Eestis kuulata nutijäneste ooperit, palasid sülearvutile ning klaveri ja mobiilide imelist kooslust. Esinevad Hans W. Koch (Saksamaa) ja Antoine Schmitt & Jean Jacques Birgé. 23. ja 24. september 21.00 Von Krahli Baaris (Rataskaevu 10) Tallinn Jazz Weekend. Eesti jazzmuusika showcase festivalil astuvad 23. septembril üles Tom-Tomm Kvintett, Kadri Voorand Group, Tuule Kann &

Foto: Laura Kallasvee

Piret Järvis soovitab: Kultuuripealinna saatelõik «Terevisioonis»

Piret Järvis. teevad paljudest kultuuripealinna sündmustest põhjalikud lood, ja kuna alati on kohal ka «AK kultuuriuudised», tundus hommikune kultuurisüst «Terevisioonis» kõige toredam mõte. «See on piisavalt pikk aeg, et

Jaak Sooäär, Weekend Guitar Trio, Peedu Kass 005, Weindpower ja State Of Zoe ning 24. septembril UMA, Tanel Ruben Quintet, Villu Veski «Innovative Life», Andres Mustonen Crossover Quartet, Hedvig Hanson Group, Vindpower, Ingrid Lukas ja Lin’s System. 23. septembri showcase’idele järgneb The Irrationalsi plaadiesitluskontsert «Suusabaasis on tantsupidu». Festivali ajendiks on tänavu Tallinnas toimuv Europe Jazz Network’i (EJN) aastakonverents.

24. september 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) Hortus Musicus: Monteverdi ja tema aeg. Claudio Monteverdi vokaalmuusika ja tema kaasaegsete itaalia heliloojate instrumentaalmuusika. 24. september 18.00 Tallinna Raekojas Michael Süssmann viiulil ja Gunilla Süssmann (mõlemad Norra) klaveril esitavad E. Griegi, R. Schumanni ja J. Brahmsi loomingut. 24. september 20.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) «PLMF Talentide Gurmee». Oksana Sinkova flöödil, Andreas Lend tšellol, Virgo Veldi saksofonil ja Lea Leiten klaveril esitavad T. Kõrvitsa, A. Ghidoni, R. Planeli ja L. Kempteri loomingut. 24. september 20.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9) esinevad Ensemble Martinu (Tšehhi), saksofonikvartett SAXEST ja A. Juurikas klaveril, kavas L. van Beethoven, F. Chopin ja F. Lizst.

vaadata üle, mis linna peal toimumas, ja hõigata välja, millel vaatajad silma peal peaksid hoidma,» arvas Eero. Suvel eetris olnud ja kultuuripealinna sündmusi kajastanud saadet juhtis Piret Järvis, et tema läks aga edasi «Pealtnägija» toimetaja ja saatejuhi tööülesandeid täitma, siis võtab uues saatelõigus tema koha üle Piret Eero, kes töötab ETV-s produtsendi ja toimetajana ning on telereporteri rollis elus esimest korda. Eelmise saate tiimis olnud Eero sõnul pole tema jaoks tähtis mitte see, et ta saab rubriiki juhtides uue kogemuse, vaid tõsiasi, et ta niisugust projekti üldse teha saab. «Juba suvi näitas, kui palju lahedaid asju linnas toimumas on, võttelt tulles oli peaaegu alati eriline tunne sees, sest sattusime väga toredatele sündmustele ja väga toredate inimestega kokku. Näiteks oli ühel võttel juulis, mis puudutas orelifestivali algust Tal-

25. september 16.00 Väravatornis (Lühike jalg 9) Kadri Voorand Trio. Kõlab Kadri Vooranna ja Virgo Sillamaa muusika, kontrabassil Taavo Remmel. 26. september – 1. oktoober Radisson Blu hotell Olümpias ja Tallinna kontserdisaalides IV IMC ülemaailmne muusikafoorum ja Rahvusvahelise Muusikanõukogu peaassamblee. Foorum keskendub muusika sotsiaalsele rollile, muusika tähtsusele arenguprogrammides, haridusele, tööstusele, infotehnoloogiale ja muule, mis praegu luubi all. 26. september 19.00 Jaani kirikus (Vabaduse väljak 1) Sacred Voices II – Dhafer Youssef & Vox Clamantis. Gregooriuse laulule spetsialiseerunud ansambli Vox Clamantis ja tuneesia lauliku Dhafer Youssefi uus ühisprogramm on järg 2007. aastal kõlanud programmile «Sacred Voices». Kavas on ühendatud gregooriuse laul, varajane polüfoonia ning Dhafer Youssefi originaallooming. Kontserdi jaoks kirjutab spetsiaalse teose ka Helena Tulve. Dhafer Youssef on maailmas tuntud helilooja, udivirtuoos ja laulja. Vox Clamantisele on kaasaegsetest heliloojatest kirjutanud Arvo Pärt, Helena Tulve, Erkki-Sven Tüür. Ühendavaks lüliks Dhafer Youssefi ja Vox Clamantise vahel on aga kindlasti sakraalsus, selle tajumine ja edasiandmine oma muusikas.

27. september 19.00 Rotermanni soolalaos (Ahtri 2) Eesti Heliloojate Liit esitleb: kesklin-

linnas, võimalus uudistada Niguliste kiriku orelit seestpoolt. Seal sees nagu riidekapis istudes ja Andres Uibo orelimuusikat kuulates oli küll päris naljakas tunne,» kirjeldas saatejuht entusiastlikult. Seda, mis tulevastes saadetes kavas on, näitab aeg, aga lähituleviku kohta oskas Eero rääkida, et näiteks 23. septembri saates näeb kaamera vahendusel maailmas ainulaadset veealust kontserti. Lisaks otsitakse Tallinna südalinnast üles paik, mis on legendaarne seal rohkem kui 20 aastat tagasi toimunud filmivõtete pärast, ent kuhu tavaline inimene väga tihti ei satu. «Terevisioon» on eetris esmaspäevast reedeni 6.55, reedese saatelõigu režissöör on Anna Stepanova. Pildil intervjueeritava rollis: Piret Eero annab kommentaari järjekordse teleprojekti kohta. Foto: Tauno Pääslane

nas resideeruva helilooja Erkki-Sven Tüüri autorikontsert, esinevad Hortus Musicus, kammerkoor Collegium Musicale ja Harry Traksmann viiulil, Kaido Kelder tšellol ja Mati Lukk kontrabassil. Kesklinna arhitektuuri sürreaalsuse seob Erkki-Sven Tüüri muusikaga Austria kunstnik Margit Greinoecker.

28. september 19.00 Eesti Teaduste Akadeemias (Kohtu 6) Toompea muusikasalong ‒ helilooja Märt-Matis Lille uudisteos «Armastajad ja elupõletajad». Iidse Tallinna südames asuv hubane Toompea muusikasalong endises aadlipalees ja agentuuri Corelli Music hooaja avakontserdid ühendavad vana ja uue, ajaloohämarused ja säravad kaasaja loojad. Kontsert-etendus põhineb erinevatel Tallinna legendidel ja tõestisündinud lugudel, mis on leidnud aset nii Toompeal kui all-linnas. Lood kannavad kuulaja läbi mitme sajandi, alates ristiusueelse legendiga Kalevi hauast, läbides erinevate võimude ja vallutajate aegu ning lõpetades viimase sajandiga. Lugu jutustab näitleja ning ansambel Corelli Consort mängib läbi aegade Tallinnas kasutusel olnud erinevate ajastute pillidega, ühendades kaasaegset ja vana helikeelt. 28. september 19.00 Estonia talveaias (Estonia pst 4) KontsertJazz: iXi keelpillikvartett (Prantsusmaa) ja Veli Kuljala

(akordion, Soome).

KINO 24. september kinos Sõprus (Vana-Posti 8) «See on tõsi, kui te seda usute» (Ungari 2003). 27. september 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) «Suur Gatsby» (USA 1974, režissöör Jack Clayton).

28. september 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1) Kumu Dokumentaal: «Prügimaa» (Brasiilia, Suurbritannia 2010), režissöör Lucy Walker.

NÄITUS

Kuni 26. september Tallinna Põhjatuletornis (Valge 3) ehtekunstirühmituse õ h u L o s s näitus. Kumu vahetus läheduses saab näha ligi 90 tööd, millest enamik ei ole varem kodupublikuga kohtunud. Ehetes peituv vaimne väli saab majakana nähtavaks inimestele, kes ei pelga väikeseid, kuid võimsaid maailmu. Kuni 26. september Eesti rah-

vusraamatukogu (Tõnismäe 2) 6. korruse galeriis «Loetud päevad». Postimehe fotograafi Peeter Langovitsi fotonäitus kajastab SA Tallinn 2011 sarjas «52 üllatust ja ideed» 2010. aastal toimunud sündmusi. Igal nädalal toimunud eriilmeliste ja omapäraste ettevõtmistega loeti päevi Euroopa kultuuripealinna aasta alguseni. Kuni 2. oktoober Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35) «Tumedus, tume». Kuni 3. oktoober Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) «Kontinuum_Kunst kui taju. Ruum kui protsess». Näituse eesmärgiks on luua sild kaasaegse kunsti ja publiku vahel. Peamiseks meediumiks näitusel on valitud valgus ja heli, läbi mille kuraator Maria Arusoo on loonud keskkonna, mis mõtestab ümber tavapärast kolmedimensionaalset ruumitaju ning binaarset objekt-subjekt suhet, mis eksisteerib vaataja ja teose vahel.

Kuni 23. oktoober Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, graafikakabinet (Weizenbergi 34 / Valge 1) «Urmas Ploomipuu valge maja». Kuni 30. oktoober Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, B-tiib (Weizenbergi 34 / Valge 1) «Kaksikportree. Flaami sümbolistid James Ensor ja Jules de Bruycker».

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture

/Kultuuripealinn%20052-23.%20september%202011  

http://www.tallinn2011.ee/get/2379/Kultuuripealinn%20052-23.%20september%202011.pdf