Issuu on Google+

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 26. august 2011 | nr 34 (048)

www.tallinn2011.ee ARVAMUS Mille poolest erineb moeillustratsioon moejoonisest, kellele seda vaja on ja kus neid näha saab, sellest kõnelevad fotokunstnik Toomas Volkmann ja moeillustraatorid, kelle töid esitletakse Rotermanni kvartali näitusel. Loe lk 2 ETENDUSKUNSTID Akkadi eepose «Gilgameš» ainetel Katla augus etenduv Von Krahli teatri etendus «Gilgameš ehk igaviku nupp» mõtiskleb igavikulistel teemadel, mis on ajaproovile vastu pidanud ja puudutavad inimesi igal ajastul. Lavastaja Peeter Jalakas soovitab etendust vaatama minna eranditult kõigil, kes ei ole tigedad. Loe lk 3 OOPER Saksa ooperilauljad ja Eesti-poolsed korraldajad räägivad esimest korda Eesti publikuni jõudvast helilooja Richard Wagneri viimaseks jäänud ooperist «Parsifal». Viie tunni pikkust etendust kantakse Noblessneri valukojas ette viiel päeval järjest. Loe lk 6 TEATER

Ainulaadne soome-ugri lavastus uurib väikerahvaste juuri NO99 Põhuteatris tuuakse augusti lõpus lavale paljuski improvisatsioonile üles ehitatud etendus «sugrierror.com», mille tähelepanu keskmes on väikerahvaste identiteet, juured ning erinevus tänapäeva euroameerika maailmast.

Lavastajate Anne Türnpu, Eva Klemetsi ja Mart Kolditsa käe all valminud ning 26.‒31. augustini etenduv «Sugrierror.com» on mäng soome-ugri teemade-

ga, mis ehitab end igal etendusel uuesti üles, See on assotsiatsioonidemäng – eksperiment soomeugri mõttelaadi ja teatri ühendamisega, kus «error» on ootamatu lahendus või väljapääsmatu veateade. Etenduses osalevad soomeugri näitlejad, kes oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi. «Püütakse leida teatrikeelt rituaalidest, mis on veel elus: näiteks seto saajad, handi-mansi karupeied, mari hiiepalvused,

udmurdi matused. Lavastuse vorm on nagu sugrilaste nõidsepa taeva- või rabarauast taotud sädelev rinnaehe – liikuv-kiikuv, hillerdav, valguses, tujus ja tuules mängiv, haldjaid ja jumalaid segadusse ajav, raske raua, kerge meele, valge käe ja hää südame sulam,» tutvustavad etendust selle autorid. Koostöö eestlastega julgustab hõimurahvaste teatrikunsti olema rohkem seotud oma rahva ja kultuuriga. Erinevate võimaluste nägemisel ja analüüsimisel, oma

pärimuse väärtustamisel ühises prooviprotsessis leitakse oma ja kordumatu ning saadakse jõudu edaspidigi asju omanäolisemalt teha. Eesti näitlejatele ja lavastajatele on see aga võimalus töötada koos keelesugulastega ning mõtestada omaendagi tegemisi keele- ja pärimuskesksemalt. Etenduses teevad kaasa hant Jevgenia Moldanova obiugri rahvaste teatrist «Päike», handi vabakutseline näitleja Anna Randoma, mansi harrastusnäitleja Pjotr Anjamkov, handi üliõpilane

Artjom Tarlin, udmurdi näitleja Mihhail Begišev ning Mari Riikliku Draamateatri näitlejad Svetlana Stroganova, Sergei Danilov ja Marina Potšteneva. Eesti näitlejatest mängivad lavastuses Risto Kübar, Mirtel Pohla, Bert Raudsep ja Artur Linnus.

Etenduses osalevad mitme soomeugri rahva näitlejad. Foto: Epp Kubu


2

ARVAMUS

Reede, 26. august 2011 KULTUUR KUTSUB

Ka Andy Warhol tegi moeillustratsioone Käsitöö hindamine on tõstnud moeillustratsiooni taas ausse.

Jaanus Rohumaa, SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja, «Vabaduse laulu» korraldustoimkonna nimel

Julgegem muutuda! Eesti on 93-aastane riik. 20. augustil 20 aastat tagasi taastasime oma iseseisvuse, aga sünnipäev on meil ju ikkagi ainult üks ja see on karges veebruaris. «Vabaduse laul» seevastu toimus augustiõhtul Tallinna lauluväljakul, kus alles hiljuti oli toimunud liigutav noorte laulu- ja tantsupidu. Sestap tahtsime luua midagi hoopis uut. «Vabaduse laul» ei olnud laulupidu, see ei olnud sünnipäevapidu, see ei olnud meenutusõhtu – see oli midagi uut. Tahtsime keerata vabaduse tähistamise traditsioonides värske lehekülje. Vabaduse tunne, tsiteerides õhtujuhti Nero Urket, on ju lihtne ja vahetu: «On rahulik suvepäev, istud sõpradega, rohi kasvab, tuul kohiseb puulatvades ... ja sa oled vaba.» Just sellele tundele tahtsimegi vormi anda mõnusa kontsertpiknikuga, kus vabad inimesed kogu Eestist kuulavad vaba muusikat. Meie endi oma ja muusikat teistestki riikidest, kes meie julgust vaba olla on toetanud ja kellele tahame öelda aitäh. Istume perega lauluväljakul, kuulame, kui tahame, tantsime, kui tahame, päike paistab, rohi rohetab, mõtleme vabaduse väärtusest, võib-olla isegi omaaegsest hinnast, ja oleme vabad. Selline võiks see päev olla ja just seda me püüdsime. Ja tõepoolest – kuna ilmgi oli päikeseliselt soosiv, oli Lauluväljak täis rõõmsaid inimesi, kellest igaüks võis leida laval esinenud bändide hulgast just endale meelepärase ja seda nautida. Esinenud bändid oli kui uue põlvkonna kummardus Eestile, vabadusele ja Eesti vabadusele. Põlvkonna, kelle jaoks vabadus on elu loomulik osa. Sestap nägi laval nii mõndagi ootamatut, mis oli liigutav hoopis uuel moel. Nii näiteks laulis Koidula ja Urmas Alenderi märgilise tähendusega lugu «Eesti muld ja eesti süda» hoopis jaapanliku manga-kangelase olemise ja elektrisiniste juustega Kerli koos Rein Rannapiga. See on Eesti aastal 2011 – värske ja üllatav. Kultuur ei ole vaid üksikud sündmused, milleks endale lips ette seotakse, kultuur koosneb ka paljudest traditsioonidest, olgu need siis igapäevased ja isiklikud tavad või suured ja vahel tervet rahvast haaravad. Ka laulupeod on oma vormilt palju muutunud, nagu on väga populaarseks saanud muhu mustriga tennisedki, mis varem oleksid tundunud kujuteldamatult absurdse naljana. Vabadus ja sellega seotud riikliku iseseisvuse taastamine on meile kõigile väga oluline. Aga traditsiooni, kuidas tähistada 20. augustit, ei olnud tekkinud. On küll olnud katseid, aga need on olnud tuimavõitu. Küll aga on, ja küllap ka kultuuripealinna kaasaitamisel, selgelt tunda uue põlvkonna pealetulekut. Noorte põlvkonna, kellel on oma arusaam vabadusest, mis on ehk vähem pingeline kui vanematel. Ja neil on oma muusika, mis sellest vabadusetajust õhkub. Nii tunduski ainult loogiline kõik need otsad ühte sõlmida ja luua uus viis, kuidas mõnusalt pool-kontserdi, pool-piknikuga tähistada vabaduse pidupäeva. Pingevabalt, chillilt. Uute, raugemate tuulte ootuses. Sest ükskord need tulevad niikuinii. Aitäh kõigile Eesti artistidele, kes esitasid viimase 20 vaba aasta loomingut, ja aitäh ka kõigile väliskülalistele riikidest, kes meid 20 aasta eest aitasid. Te lõite unustamatult ilusaid hetki. Ennekõike aga – seda kõike poleks toimunud, kui poleks olnud imelist publikut. Oli tõeline rõõm näha üheskoos nii palju rõõmsaid inimesi. Paljud olid meiega ka raadio ja televisiooni vahendusel, kõrghetkedel üle 150 000. «Vabaduse laul» oli meie kõigi ühine looming. Aitäh meile!

«Noorte põlvkonna arusaam vabadusest on vähem pingeline.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Toomas Volkmann fotokunstnik

M

oeillustratsioon pole joonis, mis näitab, kuidas kleit peab välja nägema. Moeillustratsioon on kunstivool, mis huvitub moest ning on mõjutusi saanud Jaapani kunstist, juugendist ja popkunstist. Kõigepealt peab selgeks tegema kaks asja, mis tavaliselt omavahel segamini aetakse. On moejoonis ja on moeillustratsioon. Mõiste «moejoonis» käib selliste tööde kohta, mis on tehnilised joonised ja näitavad, milline peaks olema valmiv riideese. Moejoonis püüab võimalikult täpselt kirjeldada ja selle ajalugu ulatub aegadesse, mil fotot veel ei olnud. Moeillustratsioon on aga kunstiteos, mille inspiratsiooniallikas on mood. Moeillustratsioonis on mood veidi formaalne aspekt, illustratsioon võib haarata enda alla teisi sfääre ning segada neid moega.

Keha on saanud mõõdupuuks Moeillustratsioon tänapäeva mõistes on 20. sajandi teema, mille kõrghetk ulatus 1930. aastatest 1950. aastateni. Pärast üha kvaliteetsemate fotode tulekut on moeillustratsiooni tähtsus kahanenud, samas pole see kunagi päris ära kadunud, vaid on ajas muutunud. 1980. aastatel domineeris foto,

1990. aastatel valitsesid tugev formalism ja minimalism. Tänapäeval muutub inimese tajutav ruum järjest väiksemaks ning liigendunumaks. Läbi intiimsuse on ausse tõusnud käsitöö, seda ka ehituses ja interjööris. Moeillustratsioon kui kunstistiilil on saanud uue hingamise ja seda minu meelest just seetõttu, et üha rohkem hinnatakse käsitööd.

Kunstnikule, keda huvitab mood Moeillustratsioon on otsapidi kunstis, kuid ta seab sinna moodi sisse. Mood on muutunud nii või teisiti meie elus hirmus tähtsaks. Keegi filosoof ütles, et kui vanasti oli Jumal moraali mõõdupuu, siis nüüd on inimese väärtuse ja moraali mõõdupuu tema keha ja see, mis tal seljas on. Meie pragmaatiline merkantiilne ühiskond on keskendunud niisugustele väärtustele. Eestis ei ole moeillustratsioon väga tugevalt esindatud olnud. Moeillustratsioon kaunistas esivabariigi aegsete naisteajakirjade kaasi, sest kaantel polnud vaja näidata täpset lõiget. Nõukogudeajal taandus kõik paljuski moejoonise peale. Ajakirjades, kus taheti näidata mingeid trende, joonistati iga riideeseme lõige ja tegumood täpselt välja. Eestis on moeillustratsioon pigem viimase viie-kuue aasta teema, varem seda moejoonisest lahku ei löödud. Näiteks Anu Samarüütel-Long ja Marju Tammik on eemaldunud moejooniste reeglistikust ja liikunud abstraktsematele maadele. Illustratsiooni ei pruugi teha moekunstnik, sest talle pole illustratsioone tegelikult vaja. Moekunstnikel on juba olemas foto ja joonis. Samas võib ta huvi korral ka kujutavat kunsti ehk moeillustratsioone teha. Tegelikult on moeillustratsioonide tegijate taustad väga erinevad. Pigem tegelevad illustratsioonidega inimesed, kes tootmises aktiivselt ei osale. Ini-

mesed, keda huvitab kunst, aga kellele meeldib ka mood. Nad uurivad pildil moe suhteid esteetiliste ja moraalsete hinnangutega, neid huvitab mood kui fenomen ja aja mõõde. Klassikalises moeillustratsioonis võib tähele panna Jaapani kunsti mõjusid, mis tulid Euroopa kunsti üldiselt juba 19. sajandi lõpus. Jaapanlastelt on klassikaline moeillustratsioon üle võtnud tušši märjal paberil ning akvarelli. Praegugi töötab suur koolkond moeillustraatoreid, kes teeb hästi spontaanselt märja akvarellipaberi peale kujutisi, nad täidavad pinda abstraktsete pintslilöökidega. Jaapani kunstist tulenevalt võib näha ka juugendlikke jooni., näiteks Soome moeillustraatori Laura Laine töödes. Alates 1960. aastatest on moeillustratsiooni tunginud ka popkunst. 1960. aastad suunasid moeillustratsiooni veelgi rohkem kunsti poole. Isegi popkunstnik Andy Warhol on teinud moeillustratsioone.

Popkunst mõjutab moeillustratsioone Soome moeillustraatorid Laura Laine ja Minni Havas on teinud päris popkunstilikke asju. Samarüütel on toonud oma töödesse sajandialguse konstruktivismi, kuid sedagi läbi popivõtme. Nii et popkunstil on moeillustratsioonile olnud ilmselt kõige suurem mõju. Moeillustratsioone Eestis eriti tihti näitusesaalis ei näe. Seetõttu on mul hea meel praegu käimas oleva näituse üle, mille kujundaja Tuuli Aule on suutnud meisterlikult kokku panna. Mis sellest, et sel näitusel pole võistluslikku momenti ja me ei saa näidata, milline on olnud Eesti moeillustratsiooni areng. Näitus toimub Eesti eestvedamisel ja on ühe meie moeillustraatorite grupi väljapanek. Siia kõrvale on toodud üle maailma tuntud tegijaid, kelle töid leiab suurtest väljaannetest nii Ameerikas, Pariisis kui Milanos. Välis-

kunstnike tööd annavad võrdlusmaterjali, et vaataja teaks, millest üldse räägitakse, ja näeks, kui lai on moeillustratsioonide diapasoon.

Vaid oma fantaasia seab piirid Viise, kuidas moeillustratsioone teha, on väga palju. Kuna pole vaja detailitäpsust, võib teha nii maali kui kollaaži. Tänapäeval on juurde tulnud ka arvuti abil illustratsioonide tegemine. Samas parimad tegijad siiski ainult korrigeerivad arvutiga oma töid. Käsitööoskus on moeillustratsioonis väga tähtis. Hea tegija tööd võivad olla väga detailirohked, juuste, meigi ja ka lõigeteni välja. Kogu raamistik, atmosfäär on siiski pigem poeetiline jutustus kui pelgalt stiilse kostüümi ülesjoonistus. Maailmas tehakse moeillustratsioone ka just näitusesaalis näitamiseks. Viis kuni seitse aastat tagasi hakkasid ajakirjadeski ilmuma terved moeillustratsioonide seeriad. Näiteks Itaalia, Inglise ja Prantsusmaa Vogue’s on olnud kaheksa lehekülge kujundatud mitte fotode, vaid moeillustratsioonide abil ‒ kusjuures just abstraktsemas võtmes.

Kp

LISAB

Millest on jutt? 9 18. septembrini kestab Rotermanni kvartalis rahvusvaheline moeillustratsioonide näitus «Uus Põhjamaade moeillustratsioon». 9 Oma uusi töid esitlevad Anu Samarüütel-Long, Kätlin Kaljuvee, Marju Tammik ja Leana Salvet Eestist, Laura Laine ja Minni Havas Soomest ning Lovisa Burfitt ja Cecilia Carlstedt Rootsist. 9 Näitus on avatud E‒L 10‒20, P 11‒18, sissepääs tasuta. Lisainfo kodulehelt www.exhibition.ee

Moeillustratsioon on puhas kunst Moeillustraatorid, kelle töid Rotermanni kvartalis näha saab, räägivad, milliseid mõtteid tõi kaasa Eesti esimeseks suureks moeillustratsioonide näituseks valmistumine.

Näitusetööd on tavalisest malbemad

tan oma töödes tušši ja tugevaid kontraste, näitusetööd on malbemad pliiatsijoonistused. Inspiratsiooni saan igalt poolt. Väärt mõte võib tulla täiesti juhuslikult tänaval jalutades. Minu eeskujudeks võib pidada näiteks Mari Kanasaart Silueti aegadest ja paari täiesti uut illustraatorit välismaalt, kelle töödes valitsevad just tundlikkus ja lugu.

Kätlin Kaljuvee

Arendasin näituse jaoks täiesti uue stiili

Huvi moeillustratsiooni vastu tekkis mul sellal, kui kunstiakadeemias moekunsti õppisin. Olen alati ka joonistamist armastanud, moeillustratsioon tundus loogiline jätk. Minu töödes on alati esikohal lugu. Praeguse näituse tööde teemaks on liblika ja rõiva metamorfoosid. Armastan maailma loomise ja kadumise teemasid, mis natuke kõhedust tekitavad. Tööd, mida näitusel näha saab, on just selle näituse jaoks tehtud. Tahtsin näituse jaoks teha midagi teistmoodi. Tavaliselt kasu-

Anu Samarüütel-Long Kunstiakadeemias moodi õppides tegeletakse suures osas moeillustratsioonide loomisega., see on kunstiakadeemia tugevam külg. Tavaliselt on moelooming seotud lõigete ja tootmisega, kuid moeillustratsioon on puhas kunst, mõnus loominguline vaba väljendus. Näituse jaoks arendasin täiesti teise stiili, kui ma tavaliselt viljelen. Ene tegin töid tellijate jaoks

‒ illustratsioone Eesti Ekspressile ja LHV panga reklaamide jaoks. Need on niisugused kontrollitud ja staatilised. Näituse jaoks sain inspiratsiooni kubistlikust maalikunstist ‒ Picassost ja Matisse’ist. Neid töid tegin samamoodi pintsli ja värvidega, isegi pliiatsiga ei joonistanud ette. Ühine ongi näitusel osalejate puhul see, et kõik on oma tööd teinud käega. Kasutatud on värve ja pliiatseid, ei mingit arvutit.

Suur formaat hakkas meeldima Marju Tammik Huvi moeillustratsioonide vastu tekkis kunstiakadeemias moekunsti õppides. Meil on seal isegi aine nimega moejoonistamine. Õppejõud Livia Leskin ja Anne Metsis süstisid minusse huvi ja nüüd õpetan ise sama eriala. Enne joonistama asumist ko-

gun ühte kausta muljeid, fotosid ning kuulan muusikat, et tekiks kollaaž. Inspiratsioon sünnib hetke ajel, kui kogutud materjali vaatan ‒ endalgi on põnev, mis sellest välja tuleb. Kui olen juba alustanud, tuleb ideid järjest juurde. Näitusetööd tegin ekstra näituse jaoks, aega läks umbes kuu. Vaja oli seitset tööd, kuid ma tegin umbes neli korda rohkem, enne kui näitusele sobivad valmis said. Alguses läksid paberile hoopis teised värvid, tehnikad ja poosid, kui lõpuks. Oma töödes kasutan tumedat tušši ja tinti ning akvarelle, armastan töötada igasuguste pintslitega ja ka vabama käega. Näituse jaoks on tööd suurtel paberitel. Tavaliselt on piiriks A4 formaat, mis mu skännerisse mahub. Mulle hakkasid aga suured pinnad meeldima, need pakuvad rohkem võimalusi. Ei kujuta ettegi, et pean nüüd taas väikese formaadi peale tagasi kolima. Eeskujudeks võib pidada minu õpetajaid ja Mari Kanasaart. Lemmikud on need väliskunstnikud, keda näituse jaoks külla kutsusime.


Reede, 26. august 2011

Lavaeepos igavesel teemal

ETENDUSKUNSTID

Von Krahli «Gilgameš» käsitleb saatuse ja surelikkuse teemat. Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

17. augustil esietendus Katla lavaaugus iidsest Sumeri kangelasest Gilgamešist kõneleva eepose kaasaajastatud variant «Gilgameš ehk igaviku nupp». VonKrahli teatri direktor Peeter Jalakas ja etenduse dramaturg Tarmo Jüristo selgitasid maailma vanima eepose etenduseks voolimise tagamaid. «Tegemist on maailma vanima teadaoleva kirjandusteosega. Ajal, mil ebakindlus ümbritsevas maailmas aina suureneb, tundub see vastuste otsimiseks igati loogiline samm,» rääkis Peeter Jalakas materjali valikust. «Gilgameš on 2/3 jumal, 1/3 inimene. Inimkolmandik on piisav, et muuta kangelane surelikuks, jumalik kaks kolmandikku aga sunnib teda otsima igavikku,» lisas Jalakas. Lugu on räägitud omamoodi, kuid sisuliselt on iidsel ajal savitahvlitele kraabitud sündmustikule kindlaks jäädud. Etenduse tekst sündis lavastaja Peeter Jalaka ja dramaturg Tarmo Jüristo koostöös ning on kokku pandud paljude haakuvate teoste põhjal.

Mitte niivõrd vana kui pigem ajatu «Loo jutustamisel on lisaks eeposele päris ohtralt kasutatud ka muid tekste,» rääkis dramaturg. «Gilgameši eepos on teadaolevalt vanim suurem terviklik kirjalik tekst, mis meieni jõudnud on ning kuigi see oma esialgsel kujul oli vahepeal paariks tuhandeks aastaks samahästi kui unustatud, on tema mõju Lääne kultuurile ja kirjandustraditsioonile raske üle hinnata. Selliselt ei ole Gilgameši eepos mitte niivõrd vana kui pigem ajatu. Järelkajasid Gilgameši loole võib leida Vanast Testamendist,

Katla augus etenduvas «Gilgamešis» näeb mitmeid põnevaid lavalahendusi. Kohe kindlasti pole keegi näinud nii suurt riidekaltsudega kaetud industriaalpinda. Foto: Kris Moor Homerose eepostest ja sealt edasi kuni tänapäevani välja.» «Sisuliselt on Gilgameši ja Enkidu sõpruse loo kauge kaja leitav kas või Chuck Palahniuki «Kaklusklubist», teemad nagu surelikkus, sõprus, saatus ja elu tähendavad praegu niisama palju kui viis aastatuhandet tagasi Mesopotaamias. Sellest kõigest kooruski mõte püüda rääkida Gilgameši lugu läbi tekstide, mis on temast välja kasvanud,» lisas Jüristo.

mensioonis ‒ kangelased on küll ühelt poolt suured ja kauged, teisalt aga lõppude lõpuks inimesed nagu meie isegi. Nende otsingud

««Gilgameši» kaja leiab «Kaklusklubistki».»

Kangelane suudab näilisusest üle olla Jüristo sõnul räägivad nii Gilgameši eepos kui Krahli lavastus küll kangelaseks olemisest, kuid teisalt on küsimus selles, kes või mis on üldse inimene. «Lood kangelastest lähevad meile korda just nimelt selles di-

ja heitlused on meie endi omad võimendatuna ja üle-elusuuruses mastaabis,» rääkis dramaturg. «Mulle tundub huvitav mõelda selle üle, miks me üldse vajame kangelasi. Mida tähendab olla kangelane? Mulle tundub, et need on teemad, kus küsimus on olulisemgi kui vastus, milline see siis lõpuks mingis konkreetses ajas või kohas ka poleks,» mõtiskles Jüristo. Jalaka sõnul võiks tänapäevane kangelane olla näiteks see, kes suudab üle olla näilisusest, kõike

ebavajalikku kõrvale jättes jõuda oluliseni. «Mingeid kriteeriume me paika panna ei suuda ega tahagi, kuid oma arusaama ainult enda teada ka ei jäta,» ütles lavastaja. «Kõige suurem väljakutse oli etenduse loomisel vast püüe alles hoida ja edasi anda kõiki erinevaid kihte ja tähendusi, mis Gilgameši eepos on aastatuhandete vältel endale korjanud. Vaatamata iidsusele, algupärasele poeetilisele ning veidrale vormile on jutustus Gilgameši ja Enkidu sõprusest ajatu ja väga lihtne. See on lugu, mis suudab puudutada igaüht ja igal ajal. Me püüdsime tal lihtsalt lasta seda teha,» rääkis Jüristo. Etenduse keskkond on üsnagi ekstreemne, kuid seda pigem juhuse kui plaani tõttu. «Etendus oli plaanitud Katlasse juba siis, kui oli veel lootus, et sealne suur saal saab valmis,» sõnas Jalakas. «Omamoodi män-

gib Katla tänane seisukord loole kindlasti kaasa.» Lavastus on väikest viisi eriline ka selle poolest, et laval on korraga kogu trupp. Nimitegelast mängib Juhan Ulfsak, tema sõpra, vastast ja kallimat Erki Laur.

Elamuse saavad kõik, kes pole tigedad «Mõneti veider see on, kuid tegemist on esimese lavastusega Von Krahli teatri ajaloos, kus kogu trupp on korraga laval. varem on ikka keegi kas last oodanud või muul põhjusel eemal viibinud,» rääkis Jalakas. Milline inimene võiks saada «Gilgameši» vaatamisest suurima naudingu? «Arvan, et eranditult kõik, kes ei ole tigedad,» ütles Jalakas. Lavastust eepose ainetel saab näha 27.,28., 30., 31. augustil ning 2., 4.,5. septembril kell 19.00 Katla augus (Põhja pst 27A).

Erki Laur mängib Enkiduna läbi terve sõpruse skaala Eepos pakkus rasket, kuid väga nauditavat tööd ja mõtlemisainet. Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

«Gilgameši» loos on kaks peategelast, Gilgameš ja tema esmalt vaenlane, seejärel parim sõber Enkidu. Viimase rolli täitev Von Krahli teatri näitleja Erki Laur rääkis, mis selles loos tema jaoks erilist oli ja miks maailma esimene eepos nii kaasaaegne tundub.

«Suur valitseja Gilgameš hakkas igavusest oma rahvast rõhuma, neilt igasuguseid veidrusi nõudma. Rahvas kaebas jumalatele, kes lõid kangelase Enkidu, et Gilgameš hoopis temaga madistaks. Kuna aga kangelased üksteises võrdseid nägid, sai alguse sõprus,» alustas Erki Laur sisu lahti mõtestamist. «Enkidu on tegelasena justkui mees, kelle jumalad n-ö tanki panid ja kes Gilgameši eest suri. Gilgameš viis oma sõbra seejärel ise surnute riiki, saades samuti surma.» Näitleja oli «Gilgamešiga» esi-

mest korda kokku puutudes väga üllatunud, kuna eepos tundus nii kaasaegne. «Kui tavaliselt võiks sõnaga eepos seostada midagi monotoonsemat ja üksluisemat, siis «Gilgameši» puhul on huvitav kihilisus ja väga lai tundeskaala. Lugu on kirjanduslikult väga nüüdisegne,» kirjeldas Laur. Ainuüksi juba savitahvlite peal olevas tekstis on palju erinevat ‒ elu, surm, sõprus, kangelasteod, inimestevahelised suhted jne. See teeb loo väga põnevaks. «Minu tegelase Enkidu jaoks on tähtsaimad sõprus ja ustavus. Need tunduvad olevat hästi suured ja kirjanduslikud teemad, kuid samas on need ka elulised,» rääkis Laur.

Sõprusel on alati mitu nägu Enkidu osatäitja sõnul on hästi huvitav just see, kuidas «Gilgamešis» sõprust käsitletakse. «Sõpruse sügavus liigub etenduses skaalal alates punktist, kus võiks öelda, et «ohoh, oled äge

mees, lähme joome õlut», kuni selleni, et «ma olen valmis sinu eest surema». Selle rolli puhul on gradatsioon ikka hämmastavalt suur,» rääkis näitleja õhinaga. Kuna tegemist on eeposega, mida saab mängida tuhandet moodi, ei olnud etenduse loomine kerge töö. Seda nauditavam oli lõpptulemus.

Trupiga võiks koos töötada kinnisilmigi Kuna trupp oli üle pika aja jälle kogu koosseisuga laval, oli see näitleja jaoks küll raske, kuid väga nauditav kogemus. Peategelaste koostöö sujus samuti ladusalt. «Juhaniga oli väga tore seda tükki teha. Üldse koosneb kogu Von Krahli teatri trupp inimestest, kellega koos töötaksin ka n-ö kinnisilmi,» ütles Laur. Samuti kiitis Laur dramaturgina debüteerivat Tarmo Jüristot, kes tuli alguses trupile kangelastest loengut pidama ja seejärel dramaturgiks kutsuti, kuna silmnähtavalt oli mehel kirjutamise ja mõistmise peale ohtralt talenti.

Neu/Now tuleb varsti Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kultuuriprogrammi kuuluval Neu/Now festivalil Tallinna vanalinnas saab novembris näha 35 kunstiprojekti 17 riigist. Festivali kunstilised juhid Anthony Dean ja Paula Crabtree tõstsid esile Iirimaa kunstniku Cian McKenna disainiprojekti «Digitaalne teraapia» («Digital Therapy»). Projekt koosneb videost, trükisest ja veebilehest, millega disainer uurib halli ala, kus digitaalne ja analoogne maailm põrkuvad, ja näitab digitaalse informatsiooni, digitaalse meedia ning sotsiaalvõrgustike võimalikke kõrvalmõjusid. «Digitaalse teraapia» videoklippi saab oktoobri alguses näha ka Vabaduse väljakul suurel ekraanil. Samuti tõsteti esile Austriast pärit Richard Schwarzi visuaalse kunsti projekt «Pikslitest» («of_pixels»), milles autor tegeleb aja visualiseerimise problemaatikaga. Esile tõsteti ka Hollandi muusikaprojekt «Kuidas kirjutada fuugat?» («The Way You Write Your Fugue»), mille autor on Maartje Meijer. Maartje läheneb traditsioonilisele fuuga kirjutamisele täiesti uudses ja kaasaegses võtmes. Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv Neu/Now live-festival toimub 17.-20. novembril Tallinnas. Online-festivali saab oktoobri algusest näha aadressil www. neunow.com.

Festivalipassid on müügil 16.‒25.septembril on Tallinn uuendusmeelsete disainihuviliste päralt ‒ toimuvad Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv Euroopa Innovatsioonifestival IF... ja Disainiöö. Festivali passe, mis tagavad sissepääsu kõikidele üritustele, saab osta alates tänasest kõigist Piletilevi müügipunktidest ning www.piletilevi.ee veebilehelt. Passide hind on 30 EUR. Üliõpilastele ning pensionäridele on festivalil sooduspass hinnaga 24 EUR. Kuuenda disainifestivali programmi kuulub üle 45 ürituse. Festivali süda asub Rotermanni kvartalis, kuid kaasatud on kõik suuremad muuseumid ja galeriid. Festivali programmi kuuluvad mitmesugused konverentsid, töötoad, Disainioksjon, Pecha Kucha, mitmed moeetendused ja palju muud. Eesti Disaini Majas Kalasadamas, saab näha ja osta uuemat Eesti disaini. Täpsemalt www.disainioo. ee ja www.innovationfestival. ee

Kp

Juhan Ulfsak ja Erki Laur Gilgameši ja Enkiduna. Enkidu osatäitja sõnul on huvitav see, kuidas «Gilgamešis» sõprust niiviisi käsitletakse, et see mõjub kaasaegsena ka praegu.

Foto: Kalle Veesaar

3

PARANDAB

Tagantjärele on selgunud, et 8. juuli Kultuuripealinna ajalehes polnud märgitud Tuned City festivali Tallinna Helikaardi aluskaardi autorit, kelleks oli Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Töö süüdlase selgitamiseks käib, kuid kuna see võtab aega, vabandab ajalehe kollektiiv tema eest.


4

PLEKTRUM FESTIVAL

Plektrum Festival 2011 8.-18. september, tallinn Autor: Sten Saluveer Plektrum toob tAllinnA Päriselu 8. - 18. sePtember vAllutAvAd tAllinnA erAkordsed elAmused kunsti, muusikA, tehnolooGiA, uusimAte mõtteviiside jA kAAsAeGse kultuuri kokkuPuuteAlAdelt - sÜGiseGA on tulevikust linnA tAAskord nAAsenud Plektrum FestivAl sel AAstAl jubA 9. järjekorrAnumbrit kAndvA Plektrum FestivAl 2011 kAndvAks teemAks on elu? Eluteemaline ning elust inspireeritud on ka tänavune programm, mida jätkub üle kogu linna tervelt kümneks päevaks. Kultuuripealinna suursündmuste hulka kuuluva Plektrumi eesmärgiks on olnud läbi aastate esitleda inimese, tehnoloogia ja kaasaegse kultuuri kokkupuutepunkte pakkudes uusi mõtteviise ja varem kogematut süstides kodusesse Tallinnasse maailma suurmetropolide vaimu. Killukese sellest, mis on maailmas hetkel “kuum” olgu seda siis võimsate multimeediaetenduste, nüüdis- ja klubimuusika, teadus - ja tehnoloogiasaavutuste või kunsti vallas, leiab igaüks Plektrumi mahukast ning üllatusi pakkuvast programmist, mis sobib nii pere noorematele kui vanematelegi. Kui otsid inspiratsiooni, uusi teadmisi või kontserdielamust on just Plektrum festival, mis sind üllatava võib.

milleks elu? 2011. aasta on otsekui murdepunkt Eesti kultuuriloos - avaneme nii Kultuuripealinna aasta kui ühisraha tulekuga Euroopale. Seetõttu uuribki Plektrum mida tähendab Elu aastal 2011 meie, Euroopa ja maailma kultuuriruumis ning milline võiks olla see kultuuriline, tehnoloogiline ja miks mitte ka ökoloogiline tulevik, mille suunas me liigume. Huvipakkuvana on laiemad küsimused Elust muutunud viimastel aastatel oluliseks ka maailma kunsti-, kultuuri ja teadusvaldkondades. Alguse tänavusele festivalile pandi juba 2009. aastal, kui Plektrum alustas teemaderingiga, mis kulmineerub Tallinnas septembrikuu esimestel nädalatel. Kui esiteks kiikas festival virtuaalse reaalsuse maailmase ning seejärel tutvustas 2010. aastal Eesti publikule robotit kunsti ja kultuurinähtusena hüüdlasega“Kas sa armastaksid robotit?” on tänavu käes hetk küsimaks - milline on siis meie Elu nüüd ja praegu ning kuidas seda näevad maailma erinevate valdkondade tipptegijad. elu mAAilmA tiPPude näGemuses Vastuseid nii festivali, kui publiku küsimustele annavad maailma parimad ning neid jätkub festivalil küllaga. Plektrumi avalöögiks olev audiovisuaalne kontsertetendus Bareljeef Estonia kontserdisaalis 8. septembril toob kaasaegse multimeediaetenduse vormi Eesti ja Saksamaa nüüdisheliloojate uudisteosed ühendades need tippmuusikutst Nyyd kvarteti ja Nathan kvarteti esituse ning tulevikulootusest videokunstiku Emer Värgi poolt kontserdisaali loodava võimsa videolahendusega. Samal õhtul avab Plektrum aga Vabaduse väljakul toimuva multimeediaetenduse käigus projekti “Mälupilt”, millega festivali kirjutab fotojutustuse vormis üle meie ühise loo Eestimaal aastal 2011. Ajalugu saavad kirjutada kõik läbi Mälupildi kodulehe www.malupilt.ee Elektroonilise ning jazzmuusika huvilistele jätkub tänavusel festivalil mitmeid maiuspalu. Üllatava live kontserdi annab Jaapani mainekaimad, kui Euroopas harva esinev jazz ning klubimuusikaprodutsente Kuniyuki, maailma esmaettekandele tuleb aga Saksa-Iisraeli tuntud helilooja Glitterbug’i vähivõitlusest jutustav keelpillidele ja elektroonikale komponeeritud teos “Egress”. Kontserditel saab kuulata ka verivärsket Eesti muusikat Taavi Kerikmäe, Lauri-Dag Tüüri ning mitmete uue põlvkonna klubimuusikaartistide esituses. Öist meelelahutust pakub legendaarne Plektrumi klubiöö, mis tänavu naaseb oma juurteni toimudes 16. septembril Kultuurikatla mitmel korrusel, kus publikut tantsitavad italo-disco superstaar In Flagranti ning deep house legend Mark E. elu mõte? Inspiratsiooni ning uusi mõtteviisi pakub tänavu festivali loenguprogramm “Mõttemasin” alapealkirjaga “Elu mõte”. Ameerika Suursaatkonna toetusel koostatud programmi tipphetkedeks on maineka tulevikuurija Alan Sharpiro ning maailma ühe tuntuima, kuid skandalsema geentitehnoloogi ja kunstiku Joe Davise loengud. Plektrumile tuleb külla ka Euroopa tuntuim tehnoloogia- ja kunstifestival Ars Electronica, mille Tulevikulaboratoorium tutvustab huvilistele oma uurimislaborites sündinuid saavutusi teaduse, tehnoloogia ja kunsti vallas. Tere tulemast tulevikku. Loengutele järgnevad igal õhtul tasuta verivärsked dokumentaalfilmid festivaliga seotud teemadel. Noortele ja vanadele Lisaks eelnevale leidub Plektrumi programmis veel kunstinäitusi, meistriklasse ja töötubasid. Ära unustatud pole ka pere väiksemaid - Plektrumi lastehommik Telliskivi loomelinnakus pakub kaasahaaravat tegevust pere pisematele ning nende vanematelegi. Kohtumiseni festivalil!

Reede, 26. august 2011

neljAPäev 08.09.2011 näitus „ludo erGo sum“, kell 17.00 @ disaini- ja Arhitektuurigalerii, Pärnu mnt. 6. Juba 2010. aastal ülimenukaks osutunud festivali näituseprogramm tutvustab Tallinna ühes populaarsemas galeriis uutlaadi ideid ja elamusi, seal esitavais projektides kohtuvad põnevates kombinatsioonides teadus ja kunst. Kaasaegne tehnoloogia võimaldab luua lõpmatuid variatsioone ja efektseid keskkondi, mille ärksad uue meedia uurijad ja kunstnikud kogu festivaliajaks meie ette toovad. Galeriis tulevad esitlemisele interaktiivsed audio-videoinstallatsioonid, mis kõik moel või teisel vaatajat teostesse kaasavad ja mängima kutsuvad. Näituse kuraatorid: Marge Paas ja Piibe Piirma. Kaaskuraator Ferhat Sen (Türgi – Soome). Näitusel osalevad: Gregory Lasserre ja Anais met den Ancxt (Prantsusmaa); Reha Discioglu (Türgi); Youngho Lee (Korea); Timo Toots (Eesti); Roberto Pugliese (Itaalia); Chi-Hsia Lai (Taiwan); Matti Niinimäki (Soome) Festival tänab: Aalto Ülikooli, Helsingis ja Prantsuse Instituuti Tallinnas ning Eesti Kultuurkapitali.

AudiovisuAAlne kontsert: kujundid jA helid: bAreljeeF. nYYd kvartett (eesti), nathan kvarteet (saksamaa), marrit Gerretz (saksamaa) videokunstik emer värk (eesti) kell 19.00 @ estonia kontserdisaal Plektrum Festival 2011 avatakse Eesti-Saksamaa audiovisuaalse kontsertettekandega, mis ühendab nüüdisklassika tehnoloogia viimase sõna, videokunsti ning Eesti ja Saksa nüüdisheliloojate teostega Estonia kontserdisaalis. Esmaettekandele tulevad Malle Maltise ja saksa helilooja Fabian Mülleri uudisteosed, samuti Jüri Reinvere, Toivo Tulevi, Arvo Pärdi ja saksa nüüdishelilooja Reinhard David Flenderi teosed. Kontserdi kandvaks motiiviks on erinevate muusikaliste struktuurid täites kontserdisaali ruum jõulise ning visuaalse rännakuga helide maailma. Kontserdile annavad helivärvid NYYD ansamblist välja kasvanud NYYD kvartet koos Saksamaa päritolu NATHAN kvartetiga, lisaks osaleb kontserdil pianist Marrit Gerretz – Traksmann. Visuaalset ja Plektrum Festivalile omast pildikeelt loob helidele tasutaks Eesti tuntuimaid videokunstnikke Emer Värk. Festival tänab: HappyNewEars koostööpartnereid, Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi Eesti Kultuurkapital.

Plektrum FestivAl 2011 AvAmine. interAktiivne multimeediAshow mäluPilt kell 21.00 @ vabaduse väljak MÄLUPILT on tervet Eestit hõlmav mitmetahuline kultuurisündmus, et jäädvustada aastal 2011 Eesti elanike “Kultuurimälu” aastal 2011. Tulemusena on sünnib digitaalne pildipank, mis kajastab eestimaalaste nägemust, millisena näeme Elu just täna ja praegu – mis on meie jaoks oluline, mis meie mure ja mis on rõõm. Kas meil on ühine lugu, mida jutustada? Vabaduse väljakul toimub avalik suurejooneline ning interaktiivne multimeediashow, mis katab väljaku valgus ja videolahenduste ning eestimaalaste elupiltidega jättes jälje iga inimese südamesse ning millest joonistades välja meie ühised “Mälupildid” aastal 2011. Osale ning tee ajalugu laadides oma Mälupildid kodulehel www.malupilt.ee. Festival tänab: Mälupildi koostööpartner ning kaasesitleja EMT

reede 09.09.2011 meistriklAss: ProF. reinhArd Flender (sAksAmAA) kell 14:00 @ G.otsa nimeline tallinna muusikakool, vabaduse väljak 4. registreerimine meistriklass@plektrumfestival.com. Saksa nüüdishelilooja prof. Reinhard Flenderi meistriklassis on nii professionaalidel kui ka muusikaarmastajatel tutvustab helilooja oma loomingut ning kompositsioonitehnikaid.

multimeediAkontsert: Prosthetic brAin taavi kerikmäe (eesti), vj tencu (eesti) kell 19:00 @ hobuveski, lai 47 Videokunstnik Tencu ja muusik Taavi Kerikmäe on teinud koostööd mitmes muusikakollektiivis ja tantsuetenduses. “Prosthetic Brain” uues projektis on ühendatud Tencu tujukas animatsioon ja Kerikmäe heliimprovisatsioon.

Plektrumi kontserdiÖÖ: elu elektroonikA kuniyuki live! (jaapan), Glitterbug + ronnie schendar live! (saksamaa/iisrael), mustad noodid: tallinn-tokyo live! (eesti), raadio 2 dj’d: nestor & morna, kaabel, orav, dr. koit kell 23.00 - 04:00 F-hoone, telliskivi loomelinnak,telliskivi 60a Plektrumi ootamatu ning alati üllatusi pakkunud kontserdiöö paiskab tänavu teieni paremiku elektroonilistest live esinejatest Jaapanist Saksamaa, Iisraeli ning Eestini. Erakordne Jaapani multiinstrumentalistist jazz, ambient ning deep house legend Kuniyuki, tehnoheeros Glitterbug koos Iisraeli videokunstiku Ronnie Schendariga ning Tallinn-Tokyo kiirliinil kihutav interkontintentaalselt Mustad Noodid vallutavad kontserdilava, kui samal ajal tantsitavad teid tantsusaalis Raadio 2 Õhtuse vööndi DJ lemmikud. Festival tänab: meediapartner Raadio 2, EU Japan-Fest Committee

lAuPäev 10.09.2011 meistriklAss: kuniYuki, modereerib sten sAluveer kell 15:00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Kuniyuki meistriklass on kohuslik igale endast lugu pidavale muusikaprodutsendile, DJ’le ning harrastajale. Vabas küsimuste-vastuste vormis meistriklassis mängib Kuniyuki teda mõjutanud ning oma enda muusikat, tutvustab produktsiooninippe ning ehk teeb isegi mõne uue loo. Haarake kaasa oma demod, pange kirja küsimused ning tulge kuulama! Meistriklass on jaapani keeles inglise keelse tõlkega

mAAilmA esiettekAnne. AudiovisuAAlne kontsert “eGress” Glitterbug + ronnie schendar “ergress” live! (saksamaa/iisrael), lauri-dag tüür (eesti) kell 19.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 „Väljapääs” (ingl k ”Egress”) on Iisraeli eksperimentaalse plaadifirma False Ind 2011. aastal tellitud neljaosaline heliteos elektroonilistele ja keelpillidele. Saksa maineka eksperimentaalse, ambient ning tehnomuusika produtsendi Glitterbug’i loodud massiivne täies on kolmkümmend minutit täis hüljatust ja kõledust. Autobiograafiline heliteos jutustab lõplikust, pöördumatust lahkumisest – muusikalisest teekonnast üle lagedate maa-alade ja tühjade hoovuste. „Väljapääsu” muusikaline struktuur on kontsentreeritud, see sisaldab eristuvaid tonaalseid peensusi, üksikuid katkendlikke noote ja aeglaselt tonaalsusetuks muutuvaid harmooniaid. „Väljapääsu” maailma esmaettekanne toimub Plektrumi festivalil, kus Glitterbugiga liitub laval Iisraeli visuaalikunstnik Ronni Shendar. Lauri-Dag Tüür on helilooja ja kitarrist. Õppinud Eesti Muusikaakadeemias elektronmuusikat ja kompositsiooni ning kirjutanud muusikat erinevatele filmidele ja teatrilavastustele. Kitarristina on ta tegutsenud bändides Loom, Luarvik-Luarvik ja Melmac ning jaganud lavalaudu veel mitmete erinevate muusikutega. Alates 2010-ndast aastast annab Lauri-Dag Tüür kontserte oma sooloprojektiga.

PÜhAPäev, 11.09.2011 biokunsti tÖÖtubA: kuidAs luuA elu? joe davis (massachusetts institute of technology, usA) kell 14:00 - 17:00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Kuidas luua uut elu? Parima vastuse annab sellele eksistentsiaalsele küsimusele skandaalne USA geeniteadlane ning biokunsti isa Joe Da-


PLEKTRUM FESTIVAL

Reede, 26. august 2011

vis maailma tipptehnoloogia ja teadkeskusest MIT. Töötoas valgustab Davis geenitehnoloogia baastõdesid ning viimaseid arenguid alati üllataval moel - kord on abimeheks muruvoolik, siis aga bakterid, kellele ta jazzmuusikat mängib ning nende reaktsiooni uurib. Erakordseid ideid Davisel jätkub, sestap lööge selles ainulaadses töötoas kindlasti kaasa!

loenGuseeriA mõttemAsin esitleb: joe dAvis (mit, usA) kell 19.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Joe Davist võib õigusega pidada kaasaja legendaarseks visionääriks, kes ühendab omavahel teaduse ja kunsti. Davis, tuntud ka kui biokunsti isa, on viljakas teadlane ja õppejõud Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT), kus ta on oma tööga loonud uue tasandi kunsti ja bioloogia suhtes. Tema arvele võib kanda murrangulised saavutused molekulaarbioloogias ja bioinformaatikas, „kosmosekunstis”, proteesimises ja geeniandmebaasides ning ennenägematud bioloogilised (kunsti)vormid. Sellega aga Davise tegevused ei piirdu – muu hulgas on ta loonud kunstaura, lastes NASA kosmoselaevalt magnetosfääri 100 000-vatise kiire, ning saatnud kosmosesse lähedal asuvatele tähtedele sõnumeid. Davis on ühtviisi kuulus nii traditsioonilise kunsti vallas kui ka laser- ja keevitamistehnikat, plastikut, terast ja kivi ühendavate skulptuuride ja installatsioonide poolest, nagu skulptuur „Maasfäär”. Ta on osalenud maailma mainekatel kunstinäitustel, nagu näiteks „Ars Electronica”. Davise töid on avaldanud teadusajakirjad Scientific American ja Nature Magazine, ta on kirjutanud arvukalt raamatuid ning olnud sagedane ja nõutud esineja erinevatel teemadel alates visuaalkultuurist ja lõpetades geneetika, teaduse ja kunstiga. Mõttemasin sünnib koostöös: Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Tallinnas.

Plektrum kino. dokumentAAlFilm: tAevAs + mAA + joe dAvis rež. Peter sasowsky, usA, 2011 kell 21:00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Kolmkümmend aastat tagasi astus Mississipist pärit ühe jalaga mootorrattamehhaanik sisse MIT uurimiskeskusesse ning nõudis kohtumist instituudi direktoriga. Põhjus - too ei olnud vastanud mehaaniku telefonikõnedele. 45 minutit hiljem, mille jooksul oli tükkideks purununed vastuvõtulaud ning appi tõtanud Cambridge’i politseipatrull, jalutas Joe Davis uksest välja taskus maineka teadusasutuse tööpakkumine. Aastate jooksul on MIT viinud Davis kokku mitmete kaastöölistega ning võideldes sünnitanud hullumeelseid projekte - emaüsa kokkutõmmete lähetamine teistesse galaktikatesse loomaks ühenduse maaväliste tsivilisatsioonidega, vanakreeka luule kodeerimine kärbeste DNAsse või konnajalgadel liikuva lennuki ehitamine. Kuid Davise kõige suuremaks vaenlaseks on fakt, et inimesed keelduvad teda mõistmast. Ta ei kuulu ei kunsti ega teaduskogukonda. Tema järeleandmatus elus ja kunstis tekitab konflikte nii isiklikus kui tööelus. Kuid kui sinu ülimaks eesmärgiks on leida inimese koht maailmaruumis tunduvad kõik taksitused väikesed. Kaasa arvates kuulsus, maailmakuulsus. Peter Sasowsky verivärske ning mitmeid festivali väisnud dokumentaalfilm on harukordne sissevaade karimaatilise Joe Davise’i ellu olles ühtviisi maiuspalaks nii teaduse-, kunsti- kui filmiaustajatele. Mõttemasin sünnib koostöös: Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Tallinnas

teisiPäev 13.09.2011 Pixelache festival esitleb:

PiXelversitY

Andrew Gryf Paterson (Pixelache Festival, helsingi, soome); lilia voronkova (iseseisev sotsiaaluuringute keskus, st. Peterburg, venemaa) kell 17.30 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Pixelache festival toimub Helsingis juba alates 2002. aastast olles veidi vanem kui Plektrum . Tänavu saab esmakordselt alguse tõsine festivalide suhtevõrgustiku loomine nii siin kui sealt poolt lahte. Tegemist on projektiga “Pixelversity” mis on Pixelache Helsinki raames kogu aasta vältel aset leidev teavitus- ja haridusprogramm. Kuna Pixelache Festival on suurim elektroonilise kunsti festival põhjalas, mis tutvustab elektroonilise kultuuri erinevaid tahke, rahvusvahelisi koostööprogramme ning keskendub ka teadus ning haridusprojektidele on Plektrumil hea meel lükata käima Eesti-Soome koostöövõrgustik suunaga tulevikku.

Pixelversity on mitmekesinbe uurimisprogrammiga piirkonna naaberriikide: Soome, Eesti ja Venemaa vahel.

loenGuseeriA mõttemAsin esitleb: mis on elu mõte?, AlAn n. shAPiro (usA/ sAksAmAA) kell 19.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Arutlused teemal mis on elu mõte kadusid pärast 1960ndaid Euroopa ja Põhja-Ameerika intellektuaalide huviorbiidilt, kuivõrd teemat peeti liialt paatoslikuks, eriti akadeemilistes ringkondades. Nüüd kui seisame silmitsi tohutu keeruliste probleemidega majanduses, ökoloogias, valitsussektoris, hariduses, usu vallas, bioloogias, meedias, tehnoloogias ja mujal, on ehk paras aeg pöörduda tagasi 20. sajandi keskpaiga suurte eksistentsialistide ideede juurde. Kaks tolle aja suurt kirjanikku, kes elu mõtte üle sügavuti juurdlesid, olid Prantsuse-Alžeeria päritolu Albert Camus ja New Yorgis elutsev ameerika juut Paul Goodman. Alan N. Shapiro on interdistsiplinaarne mõtleja, kes on õppinud teadustehnoloogiat Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) ning filosoofiat, ajalugu ja kirjandust Cornelli Ülikoolis. Ta on ühe tuntuma ulmekirjanduse uuringute teose ja futuristliku tehnoteaduse kontseptsiooni käsitleva raamatu „Star Trek: Technologies of Disappearance” (Star Trek – kadumise tehnoloogiad) autor. Samuti on ta toimetanud ja tõlkinud Gianna Maria Gatti kunsti ja tehnoloogia suuruurimuse „The Technological Herbarium” (Tehnoloogiline herbaarium). Shapiro tegeleb ka tarkvara arendusprojektidega, nagu näiteks “Computer Science 2.0” (Arvutiteadus 2.0) ja „The Museum of the Future” (Tulevikumuuseum). Mõttemasin sünnib koostöös: Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Tallinnas

Plektrum kino. dokumentAAlFilm: FreAkonomics rež. heidi ewing, Alex Gibney, seth Gordon, rachel Grady, eugene jarecki, morgan spurlock, usA 2010. kell 21.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 “Freakonomics” on kauaoodatud filmiversioon samanimelisest Steven Levitt’i ja Stephen Dubner’i bestsellerist. Maailma tippdokumentalistide loodud humoorikas ning kaasahaarav dokumentaalfilm uurib läbi provokatiivsete ja naeratuse esile manavate episoodide, kas üldse ja kuidas mitahes boonused - emotsionaalsed või rahalised mõjutavad inimkäitumist. Mõttemasin sünnib koostöös: Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Tallinnas

kolmAPäev 14.09.2011 loenGuseeriA mõttemAsin esitleb: Ars electronicA FuturelAb: kunst, tehnolooGiA, Ühiskond. horst hörtner (Austria) kell 19:00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Ars Electronica on maailma olulisemaid, kui mitte kuulsaimaid kunsti, teaduse ja tehnoloogiafestivale. 1987. aastal loodud festival on tänaseni väljundiks kõigile, kes kasutavad arvutit universaalse meediumi või väljendusvahendina loomingus, kus kohtuvad kunst, tehnoloogia ning ühisond. Tänaseks on festival laienenud suuremahuliseks ja teedrajavaks meedia ning kunstiorganisatsiooniks koosnedes auhinnast Prix Ars Electronica, festivalist Ars Electronica Festival, keskusest Arts Electronica Center, Tulevikumuuseumist (Museum of of Future) ning Tulevikulaboratooriumist (Futurelab). Mõttemasina loengus Kunst, Tehnoloogia, Ühiskond esitleb Ars Electronica Tulevikulaboratooriumi juhataja ja teadur Horst Hörtner näitab projekte, taieseid ning tehnoloogialahendusi tulevikust, mis on sündinud Tulevikulaboratooriumis ning Ars Electronica teistes organisatsioonides.

Plektrum kino. Ars electronicA AnimAtsiooni PAremik kell 21.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Plektrumi kino viimane seanss toob teieni paremiku festivalil “Ars Electronica” osalenud animafilmidest. Maiuspala igale animaloojale ning fännile!

neljAPäev 15.09.2011 loenGuseeriA mõttemAsin esitleb: ÖÖÜlikooli loenG + ÖÖkino kell 19.00 @ kanuti Gildi saal, Pikk 20 Oma headuses teada ja tuntud Ööülikool traditsioon jätkub ka tänavu. Üllatuskülalised, kriitlilised mõtlejad, olulised teemad eilsest, tänasest ja homsest Eestis, mis on olnud varjus kuni eesriide avanemiseni Kanuti Gildi saalis. Festival tänab: Eesti Rahvusringhääling ja Ööülikool

reede 16.09.2011 Plektrumi klubiÖÖ: elu Pidu! in Flagranti (uk), mark e (uk), rhythmdoctor (uk), tagasi tulevikku live! (est), Firejose (est), espirit (est), oYt live! (est) jpt. kell 23:00 - 05:00 @ kultuurikatel, Põhja pst. 27 16. septembril naaseb Plektrumi klubiöö Kultuurikatlasse, millest kunagi hoogsalt startis. Katla mitmeid korruseid kattev live ja dj programm ei jäta külmaks ühtegi muusikaarmastajat. Parima bassi ning ragisevate rütmidega pommitavaid teid italo superstaar In Flagranti ning deep house guru Mark E koos kodumaiste klubiööde lemmikutega.

lAuPäev 17.09.2011 Plektrumi lAstehommik & lAstedisko kell 11:00 - 15:00 @ F-hoone, telliskivi loomelinnak, telliskivi 60a Vanemad võsukesed näppu - Plektrumi lastehommik ning lastedisko ootab! Esmakordselt toimub meie väikesetele kangelastele mõnus hommikupoolik lastedisko, pannkookide, aurafotode, huvitava nokitsemise ja multifilmidega ning ei jää mängimata ka mõni arvutimäng. Hea tuju garanteeritud kõikidele pereliikmetele!

PÜhAPäev 18.09.2011 Plektrum FestivAl 2011 lõPetAmine kell 18.00 @ von krahil teatri baar, rataskaevu 10 Festivalile tõmbavad joone alla Plektrumi DJ’d ning ka üllatusesinejad välismaalt. Jälgi festivali teateid!

neljAPäev 8.09.2011 – PÜhAPäev 18.09.2011 näitus lumine ibrentum marit ilison (eesti) kell 14.00 - 20.00 @ hoov, viru 4 Piletid: Tasuta Lúmine Ibrentum on moekunstnik Marit Ilisoni kohaspetsiifiline valgus-ja ruumiinstallatsioon, mis nihutab tavapäraseid ruumi dimensioone ja mängib vaataja tunnetusega. Selle graafilistest joontest koosnev virtuaalselt mõjuv keskkond esitab väljakutse – kas kõik on nii nagu näib? Lúmine Ibrentum on jätk Marit Ilisoni kaks aastat tagasi Plektrum festivalil esitletud näituseprojektile Lúmine.

Tere tulemast tulevikku: võib-olla lööd järgmisel Ars Electronical just kaasa sina!

Korraldaja jätab õiguse teha kavas muudatusi. Kõige uuema kava leiad kodulehelt www.plektrumfestival.com

5


6

OOPER

«Parsifal» Eesti laval

25. augustil etendub Noblessneri valukojas Richard Wagneri müsteerium «Parsifal», mida pole Eestis varem lavalaudadele toodud. Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Wagneri viimaseks ooperiks jäänud viis tundi kestev suurteos jõuab publiku ette neljal järjestikusel õhtul. Rahvusooper Estonia on selle ristinud aasta suurimaks süvamuusikasündmuseks. «Kunagi eesti muusika ajaloos ei ole korraga esinenud samaaegselt nii palju nimekaid ja häid soliste kogu maailmast,» on Estonia projektijuht Rein Mikk «Parsifali» tutvustava pressikonverentsi avamisel silmnähtavalt uhke. ««Parsifali» tähtsusest räägib kas või see, et ühestki teisest ooperist pole kirjutatud nii palju analüüse ja uurimusi,» rõhutab muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer ooperi erakordset mitmetähenduslikkust. «Minu jaoks räägib kõnealune ooper väga olulistest asjadest nagu kaastunne, halvemaks ja paremaks muutumine, aga ka aktuaalsed sündmused Euroopas ja mujal maailmas, alustades näiteks Norrast.» Volmeri hinnanguga tuleb nõustuda, sest ainest on «Parsifalile» muu hulgas andnud nii kristlik mütoloogia, budistlik õpetus kui ka Wagneri kaasmaalase Arthur Schopenhaueri filosoofia. Ent mida tähendab see ooper kandvaid rolle esitavatele välissolistidele?

Irmgard Vilsmaier

Manfred Hemm

etenduse vaat et tuntuima fraasi «Aeg muutub ruumiks» esitamist. Maailmas pole ühtegi teist nii filosoofilise sisuga ooperit kui Schopenhaueri mõtteid kasutava Wagneri «Parsifal». Wagneri loomingust olen soovinud kehastada teise sama pika etenduse kogemiseks ka Hageni rolli ooperist «Jumalate hukk», kuid seda pole veel juhtunud.

Eraldi esiletoomist väärib «Parsifali» puhul muidugi ka esinemispaigaks olev Noblessneri valukoda. Lisaks meeldib mulle «Parsifali» plakatite kujundus, mida saab nautida üle kogu Tallinna. Mul on väga hea meel, et plakatitel on näha lavakujunduses kasutatavaid hiiglaslikke torusid jt. tööstuslikke elemente. Rõõmustav on näha, et «Parsifali» on võimalik lavastada ka sellises keskkonnas ja teha seda nii, et see annab ooperile teatava lisaväärtuse.»

Wagneri ooperid nõuavad vastupidavust «Töö lavastaja Nicola Raabiga on seni olnud lõbus, kuna läksime süvitsi minu esitatava karakteri sisemusse,» sõnas Irmgard Vilsmaier Saksamaalt (Kundry).

«Mis puudutab lauluosa, siis see on olnud küllaltki raske. Kõik Wagneri ooperid nõuavad esitajatelt palju ja selleks, et etendus õnnestuks, on ülioluline eelnevalt välja puhata. See on võrreldav sportlase eluga, vähemalt minu puhul. Vastu tuleb pidada nii kehaliselt kui ka laulutehnika säilitamise osas. Pärast iga etendust peab puhkama, «Parsifali» puhul saan seda teha terve päeva, et siis ülejärgmisel päeval taas värskelt lavale minna. Tallinnas on väga tore taas tagasi olla, olen siin ju esinenud ka varem, lauldes Wagneri ooperis «Tristan ja Isolde» Isolde osa. Noblessner esinemispaigana toob mulle kummalisel kombel meelde lapsepõlve, mil käisin palju kirikutes laulmas.»

Pole ühtegi teist nii filosoofilist ooperit «Minul on olnud au esitada Gurnemanzi rolli umbes 40 korral kokku kaheksas eri lavastuses, mida on üsna palju,» kõneles Manfred Hemm Saksamaalt (Gurnemanz). «Eriti meeldib mulle rolli puhul asjaolu, et minu osatäitja esitab mitte küll päris kõiki, kuid siiski paljusid juhtmotiive. Naudin selle rolli juures ka

Nimitegelane ravib «Parsifali» lõppvaatuses Rauno Elpi (valges) kehastatava Amfortase odahaava.

Fotod: Stanislav Moshkov

Reede, 26. august 2011

Paganad tantsisid Pirita kloostris Rituaalsed tantsud avaldasid publikule sugereerivat mõju. Toomas Zupping muusikasõber

ARVUSTUS Birgitta Festival 2011 Pirita kloostri varemetes 14. augustil. Kwakwakwa’wakw indiaanlaste ansambel Copper Maker Dancers (Fort Rupert, Kanada). Kunstiline juht, laulja ja tantsija Calvin Hunt ehk pealik Tlasutiwalis (Ma olen alati otsingutel) ja pealik Na-soom-yees (Vesi on alati vaikne su ümber).

S

eekordse Birgitta Festivali kõige eksootilisemaid külalised olid Kanada põliselanikud, kes tutvustasid oma iidset kultuuri ja eksootilisi kombeid. Copper Maker Dancers koosneb Kwakwakwa’wakw rahvusest ja kwakwala keelt rääkivatest professionaalsetest tantsijatest, kes esitavad ainult traditsioonilisi Kwakiutli tantse ja laule. Kes ootas Pocahontase-tüüpi sirgete sinakasmustade juustega indiaanlasi või Lõuna-Ameerika põliselanike masajaid figuure, pidi oma arusaamu indiaanlaste fenotüübist korrigeerima: seekord olid laval ka sihvakad lokkisjuukselised punapead, üks neiu oli suisa blond ja sinisilme. Tants on indiaanlasele kõrgemate kohustuste täideviimise vorm. See on suhtlemine müütiliste olenditega ja osadus kõiksusega. Nende esivanemad ütlevad: «See on karm seadus, mis käsib meil tantsida.» Niisiis avanes meilgi võimalus osa saada kohtumistest kõrgemate olenditega, näha Dzunukwa’d ehk metsade metsikut naist, kellel on võime surnuid ellu äratada ja kes toitub lastest. Samuti ilmutas end Bak’was ehk metsade metsik mees, kel on kombeks äraneetud toitu pakkudes surelikke oma maailma meelitada. Kõik tseremooniad viidi läbi tantsu ja trummimuusika saatel, tantsijad vaheldusid ja solistid kandsid pisut õudusttekitavaid maske. Rituaalseid tantse võiks kirjeldada ka kui rütmilist liikumist trummimuusika ja laulu saatel. Kuigi tseremooniad olid üksteisega suhteliselt sarnased, pisut ehk monotoonsedki, avaldasid nad publikule ometi mingit sugereerivat mõju. Ilmselt on taoliste riituste läbiviimine indiaanlaste enda looduslikus keskkonnas veelgi jõulisem. Esialgu laval valitsenud tõsine loitsimismeelelu sai tossumasina toomisega veidi kommertslikku jumet juurde. Ma olen alati otsingutel ja Vesi on alati vaikne su ümber meelitasid lavale oma õpilasteks Eri Klasi ja Heili Vaus-Tamme, kes riietati kiiresti udusulgi levitavatesse kostüümidesse, et siis koos teiste indiaanlastega rahva rõõmuks läbi viia veel üks tseremoonia. Loodetavasti ei hakka värsked õpilased nüüd lapsi sööma ega roogasid needma. Lõpetuseks sai ka publiku hulgast välja valitud rahvas koos indiaanlastega trummide saatel mööda lava ringi tammuda, Amlala tantsu vihtuda ning ennast hetkeks maisest taagast vabastada.

Laev viib tallinlaste muinastule teise kultuuripealinna – Turusse Viimsis saab näha regilaulude põhjal tehtud purjevarjuteatrit maailma loomisest. Oliver Õunmaa

kuid enne kammerkoori üles astuja on praegu veel selgitamisel,» lisas Visnapuu. «Kindel on see, et esinejaid saab kuulata kell pool kümme õhtul.» Üritusele tulijad võivad kaasa võtta ka oma tõrviku või küünla. «Meil kai peal päris oma lõket teha ei saa,» ütles Visnapuu. «Siiski võib kaasa võtta õueküünlad, et muinastulede süütamisele ka oma panus anda.»

Laupäeval saab iga tallinlane saata Lennusadamast tulesõnumi meie Läänemere naabritele. 27. augustil oodatakse kõiki jalutama piki kultuurikilomeetrit Lennusadamasse, et seal kell 20.00 tähistada muinastulede ööd. «Muinasajal kasutati märgutulesid mere ääres meremeestele ohutusse sadamasse või randa tee näitamiseks,» seletas muinastulede öö üks korraldajatest, Viimsi rannarahva muuseumi juhataja Riina Aasma.

Tuled on mererahva ühtsuse märgiks «Märgutulesid kasutati ka valvesüsteemis hoiatuste ja muude sõnumite edastamiseks avamerelt kuni sisemaani välja, tulede eest hoolitsemine oli juba viikingite ajal rannakogukondade kohustus. Nüüd süüdatakse muinastuled

Mõni muinaslugu on purje peal

Muinastuled on nüüdisajal mererahva ühtsuse märgiks. Läänemere kallastel selleks, et näidata mererahva ühtsust ning tuletada meelde ajalugu. Tuled süüdatakse ka nende mälestuseks, kes on igaveseks merele jäänud.» Koostöös Telliskivi ja Kalamaja seltsidega süüdatakse Lennusadamas suur lõke. Meremuuseumi töötaja Triin Visnapuu kinnitusel

on Lennusadama suur muinastuli esimene avalik muinastuli Tallinnas üldse. «Siiski loodame, et sellest kasvab välja tore traditsioon,» rääkis Visnapuu. «Praegu kutsume kõiki pere ja sõpradega enne kooli algust toredalt aega veetma.» Muusikaagentuur Corelli Mu-

Foto: Margus Johanson

sic hoolitseb ürituse muusikalise poole eest. Agentuuri kunstiline juht Mail Sildos lubas, et valitakse laulud, mida rahvas teab, ja lauldakse koos tuled põlema. Kuulata saab ka kammerkoori Noored Eesti Hääled dirigent Martin Sildose juhatamisel. «Esinejaid on tegelikult kaks,

Suveöö ühislaulud ja tuled mererannas saadavad Tallinna elanike ja külaliste tervitused üle mere teisele tänavusele Euroopa kultuuripealinnale Turule. Sümboolselt läheb Turu poole teele ka Tallinna muinastuli. «Seda ilmselt kuunari Blue Sirius pardal ning Turust suundub ka Tallinna poole üks laev meile oma tuld tooma,» seletas Aasma. Kultuurpealinna programmi kuulub ka traditsiooniline muinastulede õhtu Viimsi Vabaõhu-

muuseumis. Kell 21.00 algab purjevarjuteater viikinglaeva pardal. «Suveöös üles tõmmatud purjel saab näha muinaslugu maailma loomisest,» rääkis Aasma. «Regilaulude, tantsu ja tuleshowga vürtsitatud etenduse lavastajad on koreograaf Katrin Essenson ja kunstnik Liina Tepand. Publiku ette jõudva loo aluseks on vanad regilaulud, mille sisu antakse edasi varjude toel. Purjevarjuteatris kasutatakse üksnes selle ettevõtmise jaoks loodud arranžeeringuid, kõlavad üksnes naturaalsed vanad pillid.» Lõkkel keedetakse kalasuppi, pilgu saab visata saab kaluriküla taludesse. Kell 21.30 süüdatakse üheskoos lõkked ja kuulata saab merelaule. «Kogu muusika on laetud Svjata Vatra energiaga,» tähendas Aasma. «Esmakordselt on võimalus kuulda ansambli solisti Ruslan Trochynskyit eesti regilaule laulmas.» Muinastulede öö Lennusadamas ja Viimsi vabaõhumuuseumis on külastajale tasuta.


Reede, 26. august 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis «Vabaduse lauluga» tegi Eesti muusikute uus generatsioon eelkäijatele kummarduse

FOTO

7

AugustiTantsu festivalist saab veel osa

31. augustini kestev AugustiTantsu festival käis etendusega «It was good while it lasted» (esitaja Raido Mägi) muu hulgas ka Viru Keskuses. Fotod: Andres Teiss ja Silvia Pärmann

Kalamaja hoove tutvustati kinoseansiga

Sündmustesari «Avatud hoovid» kolis 17. augustil aadressile Kungla 43, kus näidati armastusfilme. Foto: Stanislav Moshkov

Kultuuripealinn kattis Praha saatkonna Eesti Praha saatkonna fassaad kaeti Tallinn 2011 programmi tutvustava plakatiga.

20. augustil kogunes kümneid tuhandeid inimesi Tallinna lauluväljakule, et avaldada tänu kõigile neile, kes lõid uutele põlvkondadele võimaluse kasvada üles vabas riigis, ning riikidele, kes Eesti iseseisvumise taastamist tunnustasid. Kontserdi avas ansambli Justament (all vasakul) esinemine ja selle lõpetas iiri lauljatari Sinead O’Connori (eelviimases reas paremal) etteaste. Teiste seas astusid üles veel Mari Boine Norrast (eelviimases reas keskel) ning Jaak Johansoni (teises reas paremalt esimene) eestvedamisel lauldi üheskoos Eesti iidseid laulutraditsioone ja spontaansust ühendavat «Loomise laulu». Päeva üheks tipphetkeks oli kindlasti ka USA-s elava lauljatari Kerli (vasakul üleval) esinemine koos Rein Rannapiga.

Foto: Eesti Vabariigi Suursaatkond Prahas

Fotod: Sten Jõemets / Nikon ja Stanislav Moshkov

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab «Kes ei ole veel Eesti pealinnas käinud, tere tulemast! Juuli alguses toimusid kõrvuti Õllesummer, laulupidu ja keskaja päevad, august pakub rahvusvahelist orelimuusika festivali, AugustiTantsu ning Dovlatovi päevi. Tallinn nädala sees ja Tallinn nädalavahetusel on kaks täiesti eri linna. Juba reede õhtul täitub linn inimestega ja tänavatel, kohvikutes ning poodides on kuulda mitmekeelset jutuvada. Õlu voolab ojadena ja leidub ka kangemat kraami, kuigi kuulsat Vana Tallinna likööri peetakse pigem turistide joogiks. Kui Peterburist Estonian Airiga Tallinnasse lennata, siis paneb imestama see, et pardateated

on küll eesti ja inglise, kuid mitte vene keeles. Kuid Tallinnas üldiselt vene keelt mõistetakse ja selles räägitakse üldse mitte halvasti. Üldiselt küll vanema põlvkonna poolt, kuid ehk jõuab ka noortele kohale, et Venemaalt tulevatelt turistidelt parema tulu saamise nimel võiks ju keele õppimisel veidi vaeva näha. Sõna «vabadus» silitab Eesti pealinna elanike kõrvu rohkem kui miski muu. Linna asustamisest saadik on seda pidevalt kellegi poolt vallutatud, olgu vallutajateks siis taanlased, sakslased või venelased. Just nimelt seetõttu on eestlased oma sõltumatuse üle nüüd nii rõõmsad. Ja rõõmustavad ka selle üle, et tänavatel võib koha-

ta ministreid ning presidendiloss on peaaegu kaitseta.» (Nevskoje Vremja, Venemaa)

«Meie firma reisijad vaatavad nüüd «tavalistest» reisikohtadest edasi ja otsivad uusi sihtkohti. Nii väidab Skyscanneri uuring, milles on reastatud kümme Briti reisijate uut meelispaika. Uuring näitab, et võrreldes eelmise suvega on huvi kasvanud väikese Balti riigi Eesti vastu, mida on lennufirmade otsingumootorites sisestatud 54 protsen-

di võrra rohkem. Selgub, et Euroopa tänavune kultuuripealinn Tallinn on suutnud panna endast huvituma varasemaga võrreldes rohkem Briti turiste. «Eestil on pakkuda niivõrd palju, sealhulgas võluvaid mereäärseid linnu, kauneid külasid ja üllatavalt kosmopoliitset kultuuri. Riik on kindlasti hakanud leidma kohta turismiradaril, sest Suurbritanniast tulnud turistide hulk on kasvanud tervelt 41 protsendi võrra, purustades esimesel poolaastal külastatavusrekordi. Olen väga õnnelik, et see ilus Balti riik on lõpuks oma kohalolekust teada andnud,» rõõmustas külastatavuse kasvu üle välismaa kinnisvaraga tegeleva ettevõtte Property Secrets juht Alan Forsyth. Property Secrets pakub keskkon-

nasäästlikke ehituslahendusi piirkondades, mis on Tallinna piirist pooletunnise autosõidu kaugusel.» (Fly-2let, Suurbritannia)

«Eesti pealinna Tallinna atmosfääris märkab kohe ainukordset sulamit keskajast ja kirglikust kaasaegsusest. 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn ja «Läänemere pärl» pakub prantslasele täielikku keskkonnavahetust: siin on keskaegset pärandit, Staliniaegseid relikte ja uusi tehnoloogiad. Eesti suurimas linnas ilutsevad kilomeetrite pikkused looduslikud liivarannad ja siin asub üks esimesi Baltikumi sadamaid, mis

on üks väheseid, mis tänu sügavatele vetele talviti kinni ei külmu. Kesk lauskjaid maastikke ja sääski on Tartu teiseks vältimatuks sihtkohaks reisil Eestisse. See ideaalne ülikoolilinn (20 000 üliõpilast 100 000 elaniku kohta), mille ülikooli tuntakse väljaspool riigi piiregi, see «heade ideedega linn» oskab teid võrgutada oma hubase olekuga. Ent selliseski tõsises õppekeskkonnas oskavad inimesed pidutseda. Rahvusjoogi – klaasi õlle, viina või kohaliku likööri Vana Tallinn taga naudib eestlane maist juulini kestvat valgete ööde perioodi, mil päevad kestavad pea 19 tundi. Kui pikk aeg ja see kõik sõpradega kohtumiseks ja lõbutsemiseks!» (La Provence, Prantsusmaa)


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 26. august 2011

Jelena Skulskaja soovitab: Dovlatovi päevad Tallinnas 9 25.‒27. augustil toimub Tallinnas kirjanik Sergei Dovlatovi 70. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusfestival, mille programm pakub kirjandushuvilistele rohkelt mitmekülgset tegevust. «Sergei Dovlatov (1941‒1990) on üks väheseid maailmanimega kirjanikke, kelle elus ja loomingus on Tallinn kesksel kohal. On ju Dovlatov ise öelnud, et tema jaoks oli kolm olulist linna: Leningrad, Tallinn ja New York. Seega on igati loomulik, et Tallinn mäletab Dovlatovit, mille kinnituseks on ka kirjandusfestival Dovlatovi Päevad Tallinnas,» rääkis kirjandusfestivali korraldaja Oliver Loode. «Festivali esimesel päeval (25. augustil) näitame Eesti Rahvusraamatukogus kolme Dovlatovi-teemalist dokfilmi: Peterburi ajaloolase ja ajakirjaniku Lev Lurje «Elav ajalugu. Dovlatov», Eesti režissööri Kristiina Davidjantsi «Intiimne linn» ja esilinastusena Eesti autorite Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubini filmi «Te saate mu üle uhkust tunda. Dovlatov»,» rääkis korraldaja. Samal päeval toimub Rahvusraamatukogus Eesti-Vene

Jelena Skulskaja. ühisnäituse «Sergei Dovlatov: autorilt» avamine ja kahe uue Dovlatoviga seotud eestikeelse raamatu esitlus. 26. augustil toimub Eesti Kirjanike Liidus kirjanduslik sümpoosion «Dovlatov – Genius Loci», kus ettekannetega esinevad Dovlatovi loomingu asjatundjad Venemaalt, USA-st ja Eestist. Nende seas on tuntud Peterburi kirjanikud Valeri Popov, Andrei Arjev ja Samuil Lurje, New Yorgis elav välisvene literaat Alexandr

TEATER 2. ja 3. septembril kell 19.00 etendub NO99 Põhuteateris «Kitchen (You’ve Never Had It So Good)». Lavastuse aluseks on võetud Andy Warholi film «The Kitchen», soov meenutada 1960. aastaid ning mänguline hoiak. Autor Gob Squad seadis endale ülesandeks rekonstrueerida film «Kitchen», mida keegi etenduses osalenu näinud ei ole, kuna seda pole tänapäeval enam võimalik kuskilt saada. Kontseptsioon Gob Squad. Idee ja teostus: Johanna Freiburg, Sean Patten, Berit Stumpf, Sarah Thom, Bastian Trost, Simon Will. Etendus kestab 2 tundi ning lavastuses kasutatakse videot.

KINO 30. augustil kell 22.00 linastub Katusekinos Alejandro González Iñárritu film «Biutiful». Barcelona linn on oma päikeseloojangute, kitsaste tänavate ja elektritraatidel rippuvate tennistega üks fotogeenilisemaid kohti Euroopas. Alejandro González Iñárritu film aga näitab Barcelona eeslinnades valitsevat pahupoolt: orjapidajatest asiaadid, tänavakauplejatest aafriklased ja immigrantidest idaeurooplased. Filmi peategelane Uxbal (Javier Bardem) proovib selles maailmas elatist teenides säilitada inimlikkust, kaastunnet, väärikust ja puhast südametunnistust. Kodus tuleb tal olla pereisa ja tänaval mängida kurjategijat või vastupidi. Film koondab endas hispaaniakeelse kino kahte superstaari – Iñárritu ja Bardem,

Genis ning eesti kirjanikest Ülo Tuulik. Päeva teisel poolel avatakse KuKu Klubis Peterburi kunstniku Aleksandr Florenski graafiliste tõmmiste näitus «Illustratsioonid Dovlatovile» ning õhtu lõpetab kirjandusliku lavastuse «Loeme Dovlatovit» esilinastus Eesti Draamateatris. Dovlatovi tekstide põhjal koostas stsenaariumi Jelena Skulskaja, lavastajaks on eestivene teatrimaailma tõusev täht Tatjana Kosmõnina, näitlejatena astuvad üles Natalja Murina-Puustusmaa, Alina Karmazina, Aleksandr Kutšmezov, Helvin Kaljula jt. Lavastus on põhiliselt venekeelne, tõlkega eesti keelde. Festivali kolmandal ja viimasel päeval (27. augustil) toimub kaks temaatilist ekskursiooni «Dovlatovi radadel», mille käigus külastame giidi ja Dovlatovi kaasaegsete seltsis kohti, mis mängisid Dovlatovi Tallinna perioodil olulist rolli. Päeva lõpetab mälestusõhtu «Dovlatovist semulikult» Eesti Draamateatris Jelena Skulskaja juhtimisel ja festivali lõpupidu KuKu Klubis, kus 1970. aastate plaate keerutab Jürgen Rooste.

niaorkestri muusikadirektor ja Grammy-võitja Paavo Järvi on dirigendina saavutanud märkimisväärse reputatsiooni. Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kunstilise juhina tõi ta orkestrile Beethoveni sümfooniate salvestuste eest publiku ja kriitikute ülikõrge heakskiidu. Hooajast 2010/2011 on Paavo Järvi seitsmes Orchestre de Paris’ muusikaline juht, kes jätkab alates 1967. aastast orkestri ees seisnud silmapaistvate dirigentide nimistut.

mille tulemusena kinoekraanilt peegeldub visuaalselt haarav ja süžeelt vastuolusid tekitav film. «Biutiful» oli ka Mehhiko ametlik nominent parima võõrkeelse filmi Oscarile.

MUUSIKA

1. septembril kell 19.00 avab Eesti Kontsert Estonia Kontserdisaalis(Estonia pst 4) uue hooaja. Eesti Kontserdi uue hooaja avab Orchestre de Paris koos peadirigent Paavo Järviga. Orkestri repertuaaris on olulisel kohal kaasaja heliloojate looming ja esmaettekanded, üheks prioriteediks peetakse ka noorte muusikute koolitust. Maineka Cincinnati Sümfoo-

28. augustil kell 19.00 on Vene Kultuurikeskuse Väikeses saalis kavas kontsert «Meistrite Akadeemia», kus esinevad Roland Liiv (tenor, Soome) ansambel Dorpat Anna Samsonova (viiul), Tatjana Samsonova (viiul), Hanno-Mait Maadra (vioola), Lauri Sõõro (tšello) ja Irina Oja (klaver). Kavas on G. Mahleri ning R. V. Williamsi teosed. 26. augustil toimub Koigi mõisa peahoone saalis kontsert «Hingemuusika», kus astub üles puhkpillikvintett Ensemble Livonia (Läti), Miks Vilsons (flööt), Elina Kuduma (oboe), Valdis Drulle (klarnet), Andris Ādamsons (metsasarv) ning Intars Grīnbergs (fagott). Kavas on G. F. Händel, W. A. Mozart, A. L. Webber jt. 25.‒28. augustil kõlab Noblessneri valukojas (Tööstuse 48) Nargenfestivali raames esmakordselt Eestis üks ooperiliteratuuri keerukaimad teosed «Parsifal», mis on proovikivi nii solistidele, orkestrile kui koorile. «Parsifal» on Richard Wagneri viimane ooper. Ooperi muusikaline keel on julge ja enneolematult värvikas. Gustav

Loode sõnul võib Dovlatovi populaarsust analüüsida eri vaatenurkadest, nii kirjandusteadlase kui tavalugeja pilgu läbi. Tema esindab viimast. «Minu jaoks on Dovlatov üdini inimlik kirjanik, kes kirjutab elust enesest temale ainuomase huumori, iroonia ja lüürikaga,» ütleb ta. «Dovlatov ei kirjuta lihtsatest asjadest, kuid tema kirjanduslik keel on lihtne ja lakooniline. See omakorda teeb ta ligipääsetavaks pea kõigile kirjandushuvilistele, sõltumata vanusest ja rahvusest. Nõuka-ajal oli selline mõiste nagu «rahvakirjanik», mida sageli jagati režiimitruudele kirjanikele. Sergei Dovlatovile – sarnaselt Vladimir Võssotskiga ‒ ei omistatud kunagi niisugust tiitlit, kuid sisuliselt on ta selle nüüdseks välja teeninud, kuna Dovlatovi lugejaskond on tõepoolest lai ja lojaalne – seda mitte ainult Venemaal, vaid kogu maailmas. Ootame Dovlatovi Päevadele Tallinnas nii staažikaid Dovlatovi loomingu austajaid kui ka neid, kes on seda kirjanikku enda jaoks alles avastamas. Alustada võiks Dovlatovi flimiõhtu külastamisest 25. augustil – lisaks kõigele on see vaatajaile tasuta.»

Sergei Dovlatov.

Foto: Tamara Zibunova erakogu

samaaegselt ilmub ligi 300-leheküljeline raamat õhuLossi loomingust.

Mahler nimetas ooperielamust osa saamiseks ülimast hingesuurusest ja ülimast kannatusest. Muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, dirigent Risto Joost, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kunstnik Robert Innes Hopkins (UK), valguskunstnik David Cunningham (Šotimaa).

NÄITUS 27. augustist kuni 25. septembrini on Tallinna Põhja tuletornis (Valge tn 3) avatud kuue autori näitus, oma töid esitlevad järgmised autorid: Kadri Mälk, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Villu Plink, Tanel Veenre ja Kristiina Laurits. Näitus Põhja tuletornis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi ning on õhuLossi esmakordne ülesastumine Tallinnas. Varem on sama kooslus näidanud oma loomingut Hollandis, Taanis, Hispaanias, Portugalis, Saksamaal ja Hiinas. Peale Tallinna maabub õhuLoss Prantsusmaale ja Itaaliasse. Tallinna Põhja tuletornis on eksponeeritud sadakond ehet, mida saadab Janek Murru poolt selleks näituseks loodud helitaust. Näituse lõpetab 25. septembril kell 16‒19 Disainiöö raames toimuv finissage, mil kunstnikud on ka ise tuletornis, et avada maailmu ehete taga. Näitusega

Kuni 20. septembrini on Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk tn 17, Tallinn) avatud näitus «Tallinn – maailma naba? Tallinn – axis mundi?». Näitus jutustab omamoodi pühade säilmete kaudu pealinnaks olemise ülistuslugu, samal ajal hiilib mööda saalinurki ka pealkirja peidetud iroonia. Kuni 25. septembrini on Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) avatud näitus «gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur». Suurnäitus esitleb Euroopa noorema põlvkonna kunstnike uusi eksperimentaalseid meediapõhiseid kunstivorme.

MUU

Kuni 28. augustini toimub Katlas, kinos Sõprus ja Temnikova & Kasela galeriis kaasaegse helikunsti, visuaalkunsti ja filmifestival «Stalker». Festival

toimub linnas, kus vene filmiklassik Andrei Tarkovski filmis oma maailma filmiklassikasse kuuluva teose «Stalker». Festival keskendub kaasaegsele helikunstile, visuaalkunstidele ja filmile. Tuumikteemaks on filmist tuttava Tsooni avamine praeguses Katlas. Festivalile kutsutud autorid ja esitajad väljendavad isiklikku suhet Tarkovski filmiga ning otsivad oma visioonidele kohta Tallinnas, maailma lõpp-peatuses. Sündmus koosneb kontsertidest, nn elava kino programmist, Tarkovski-viiteliste filmide programmist Sõpruse kinos ning visionääride-kunstnike ekspositsioonist Eestist ja maailmas. Vaata lähemalt veebist: stalkertallinn.com 27. augustil kell 19.00 toimub Tornide väljaku pargis rahvusvahelise Tallinna lillefestivali lõputseremoonia ja Kaunimate Aastate Vennaskonna kontsert. 2011. aastal lõpetab Lillefestival juba oma kolmandat hooaega. Festivalist on lühikese aja jooksul arenenud Tallinna linna üks suuremaid sündmusi nii linlaste kui linna külaliste jaoks. Üle poole miljoni huvilise on juba enne festivali lõppemist saanud nautida 31 võistkonna fantastilisi saavutusi. Viimased kolm kuud on teemadel «Rannaküla aed» ja «Rahvusmustrid» silmailu pakkunud 11 rahvusvahelist ning 20 kodumaist iluaeda. Välisosalejatest on 2011. aastal esindatud Groningen Hollandist, Moskva Venemaalt kahe meeskonnaga, Peking Hiinast, Riia Lätist, Helsingi ja Turu Soomest, Vilnius Leedust, Firenze Itaaliast, Schwerin ja Kiel Saksamaalt.

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture


/Kultuuripealinn%20048-26.%20august%202011